Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes ja Mare Merimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
03.03.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-61324
Tsiviilasi
Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) taotlus R K paigutamiseks tema tahte vastaselt ravile psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.02.2014 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R K määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Tallinna linn Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu (asukoht Narva mnt 11D, Tallinn 10151) Puudutatud isik R K (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxx), esindaja riigi õigusabi korras v/adv Marika Jaanson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 03.02.2014 määrus tühistada. Saata Tallinna linna avaldus uueks lahendamiseks maakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi
andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.27.12.2013 määrusega lubas Harju Maakohus SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotluse alusel esialgse õiguskaitse korras R K (puudutatud isik) suhtes kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 03.02.2014, sest tal esines raske psüühikahäire, millest tulenes teda ennast ja ümbritsevaid ohustav käitumine. Sõltuvalt oma seisundist oli puudutatud isik võimetu otsustama ravi vajaduse üle.
2.30.01.2014 esitas avaldaja kohtule taotluse, milles palub luba R K tahtevastase ravi jätkamiseks tulenevalt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla esitatud taotlusest ning psühhiaatrite arvamusest tema psüühilise seisundi kohta.
3.SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt avaldajale esitatud taotluse kohaselt esineb puudutatud isikul jätkuvalt raske psüühikahäire. Isik ravi vajadusest aru ei saa ega nõustu edasise raviga haiglas. Tulenevalt eeltoodust peavad psühhiaatrid vajalikuks jätkata tema tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas ja talle haiglaravi kohaldamist kohtu poolt. Esimese astme kohtu määrus
4.Harju Maakohus rahuldas 03.02.2014 määrusega avaldaja taotluse puudutatud isiku korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja määras paigutada puudutatud isik tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 03.05.2014.
5.Kohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõikele 1, § 13 lõikele 2 ja TsMS § 533 lõike 1 punktile 1. Kohtule esitatud psühhiaatrite arvamusest nähtub, et R K koostöövalmidus ravi suhtes on endiselt halb ja tema psüühiline seisund on olulise positiivse dünaamikata. End haigeks ta ei pea, ravivajadust ei tunneta, tõlgendab ravil olemist tagakiusamisena, teeb selle kohta pidevalt kaebusi kõrgetele riigipeadele, nõuab rahalist kompensatsiooni haiglas olemise eest maailma eri riikidelt, ähvardab valjuhäälselt ja on vaenulik haigla personali suhtes. Puudutatud isik eitab tajuhäireid, varasematel hospitaliseerimistel on neid esinenud. Mõttekäik on tal laialivalguv, prevaleeruvalt oma luululiste elamuste ümber, avaldab spontaanset kahjustus- ja tagakiusamisluulu ning suurusluulu. Põhimeeleolu valdavalt düsfooriline, kuri. Emotsionaalselt on tasakaalutu ja kergesti ärrituv. Tahteavaldustes on impulsiivsust, negativismi, mis baseeruvad psühhootilistele (luululistele) elamustele. Teeb tulevikuks ebareaalseid plaane minna välismaale tööle. Oma toimetulekut väljaspool haiglat ei hinda adekvaatselt, kriitikat oma haigusesse ja käitumisse ei oma. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire püsikululise paranoidse skisofreenia näol. Tema käitumine on psühhoosist mõjutatud ja seetõttu ettearvamatu ning ohtlik. Luulumõtted ei ole raviga taandunud, negativistlik, ähvardav, tasakaalutu käitumine laialdase luulu baasil püsib aktuaalsena. Haiguskriitika puudub, ravivajadusest aru ei saa. Ravita jätmisel on R K psühhootiliste elamuste ja nendest tuleneva ebaadekvaatsuse tõttu ohtlik nii iseendale kui ümbritsevatele inimestele.
6.30.01.2014 teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr E-14-01-30-08 (ekspert Jüri Ennet) kohaselt on R K teadvusel, kontakteerub meeleldi, püüab mõningaid psüühilisi elamusi varjata, vastuseid valiv, osadele küsimustele ei vasta. Esineb ka
rohkelt luulumõtteid ja nende mõjul kirjutab rohkelt „vajalikke kirje vajalikele organitele“. Esineb paranoilisus koduste (ema) suhtes, paljude tegelaste suhtes, kes takistavad tema religioosset missiooni, mille kohaselt „vaja luua uus usuorganisatsioon – Ordu nr. 179, ja siis tegeleda igavikulise elu küsimustega, ... peale ristimist ja kirikus olemist on see küsimus automaatselt lahendatud ... vajalik on saavutada meelevald vaimumaailma üle ... ja kasutada seda vaenlaste vastu“. Puudutatud isiku mälu on rahuldav, orienteeritud ajas ja kohas, situatsioonianalüüs puudulik. On veendunud, et temal psüühikahäireid ei ole ja psühhiaatriakliinikus ravi ta ei vaja. R K psüühiline seisund ei ole veel oluliselt paranenud-stabiliseerunud. Tal esineb raske krooniline psüühikahäire – paranoidne skisofreenia, püsikululine, psühhoos – mis piirab tema võimet oma käitumisest adekvaatselt aru saada või seda juhtida, ta vajab tahtest olenematu haiglaravi tähtaja pikendamist. R K vajab aktiivset psühhiaatrilist ravi, vajab tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkuvat rakendamist. Tema suhtes ei ole võimalik hetkel kohaldada peale haiglaravi muud psühhiaatrilist abi. Puudutatud isik vajab tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi tähtaja pikendamist veel kuni kolm kuud või kuni aktiivravi vajaduse äralangemiseni.
7.Tulenevalt eelnevast leidis kohus, et avaldus puudutatud isiku korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
8.Kohus kuulas R K ära psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Määruskaebus
9.12.02.2014 esitatud määruskaebuses palus puudutatud isik maakohtu määruse tühistada, kuna see ei ole põhjendatud ega kooskõlas seadusega.
10.Kaebaja hinnangul ei ole täidetud seaduses toodud tingimused isiku tahtevastaselt kinnisesse asutusse paigutamiseks. Esindaja kohtus puudutatud isikuga 10.02.2014 psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isik oli kohtumisel rahulik ja kinnitas, et ei ole ohtlik endale ega teistele. Ta väitis, et taunib usklikuna mistahes vägivalda. Puudutatud isikul ei ole hetkel töö- ega elukohta, kuid tema eesmärgiks on mõlemad leida. Ta kaalub variante tööle asuda kas kodu- või välismaal, ehitus- või abitöölisena, võimalik variant on ka läbida keevitajate kursused. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tema plaanid edasiseks ebareaalsed. Haiglasse sattus seetõttu, et kuna puudub kindel elukoht ja ema ei soovinud teda majutada, kutsus puudutatud isik endale ise kiirabi, kuna ta on ka varem viibinud psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isik kinnitas, et ei nõustu kaevatava määrusega ravi pikendamise osas, sest määrus ei ole põhjendatud.
11.Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-83-07 ja nr 3-2-1-81-07 leidnud, et kohtud ei peaks tuginema üksnes ühe eksperdi arvamusele ja ekspertarvamus peab olema millegagi põhjendatud. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena. Asjaolu, et isik ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda veel, et ta on ohtlik iseendale või teistele. Vastustaja seisukoht
12.Avaldaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
Menetluse edasine käik
13.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
14.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 03.02.2014 määrus tuleb tühistada ja tsiviilasi saata uueks lahendamiseks maakohtule. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis lahendi olulises osas põhjendamata. Kolleegium nõustub kaebajaga selles, et maakohtu määrus on põhjendamata ühe tahtevastase ravi kohaldamise kohustusliku eelduse tuvastamise osas. Nimelt ei nähtu määrusest, milliste tõendite alusel tuvastas maakohus asjaolu, et tahtevastase haiglaravita ohustab R K iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Nimetatud eelduse veenev tuvastamine on tulenevalt PsAS § 11 lõikest 1 kohustuslik selleks, et rakendada isiku suhtes tema tahtest olenemata psühhiaatrilist ravi. Seega ei vasta maakohtu määrus TsMS § 465 lõike 1 punkti 8 nõuetele, mille kohaselt märgitakse kirjalikus määruses, mille peale saab esitada määruskaebuse muuhulgas põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis.
15.Riigikohus rõhutas lahendis nr 3-2-1-155-13, et isikuvabadus on oluline põhiõigus, mida saab piirata üksnes ranges kooskõlas seadusega, lähtudes põhiseaduses (PS) ettenähtud põhimõtetest. PS § 20 lõike 2 punkti 5 järgi võib vaimuhaigelt seaduses sätestatud juhtudel ja korras võtta vabaduse tema kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik. Samuti rõhutas Riigikohus, et kohtute roll ei ole tingimusteta nõustuda talle esitatud avalduses ning arstide ja eksperdi arvamustes esitatud seisukohtadega, vaid isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Eelkõige saab ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, muuhulgas kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (see tähendab isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.
16.Maakohus on määruse põhjendavas osas refereerinud raviarstide-psühhiaatrite arvamust (t lk 28) muuhulgas osas, kus arstid on konstateerinud, et „isiku käitumine on psühhoosist mõjutatud ja seetõttu ettearvamatu ja ohtlik“. Milliste faktiliste asjaolude pinnal arstid sellisele järeldusele jõudsid, arvamusest ei nähtu. Lisaks on maakohus toonud esile kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiakti (t lk 43-46) sisu, kuid ka sellest ei nähtu eksperdi arvamus isiku ohtlikkuse kohta. Küll aga nähtub aktist, et kohtu küsimusele nr 5.2) ohtlikkuse prognoosi kohta (määrus t lk 36) ekspert vastanud ei olegi. Vastus nimetatud küsimusele (t lk 46) sisaldab vaid arvamust muu ravi kohaldamise võimatuse kohta. Muid tõendeid isiku ohtlikkuse kohta maakohus kogunud ega analüüsinud ei ole. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus kuulas isiku esialgse õiguskaitse rakendamise menetluses ära (t lk 6), kuid ka selle pinnalt kohtunik mingeid järeldusi isiku ohtlikkuse kohta määruses esile ei toonud.
17.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul koguda täiendavaid tõendeid R K võimaliku ohtlikkuse kohta iseenda või teiste elule, tervisele või julgeolekule ja võtta nende alusel põhjendatud seisukoht kõigi tahtevastase ravi kohaldamise kohustuslike
eelduste esinemise kohta. Kolleegium leiab, et vajalik on läbi viia TsMS § 304 alusel kordusekspertiis, samuti saab arstide poolt esiletoodud faktoloogia alusel eeldada, et isiku käitumist võimaliku ohtlikkuse kontekstis oskavad kirjeldada tema ema ja isa, kellega tal siiski kontakt on olemas. Muuhulgas nähtub, et 13.12.2013 kutsus kiirabi nimelt ema, kuid mis põhjusel täpselt, kas asjasse oli kaasatud politsei, mis vägivaldseks muutunud vaimuhaigete puhul on tavaline jmt asjaolude väljaselgitamine võib aidata kohtul võtta vastu seaduslik otsustus R K suhtes tahtevastase ravi rakendamise vajalikkuse kohta.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.