Apellant (kostja): Peep Kruus (isikukood: XXX), esindaja advokaat Rait Sarjas Vastustaja (hageja): AS Merlain (registrikood: 10301798), lepinguline esindaja Ingridt Allemann
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2013 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Peep Kruusi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib Riigikohtule
kättetoimetamisest.
esitada päeva
kassatsioonkaebuse jooksul otsuse
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse kohaselt töötas Peep Kruus AS-is Merlain 01. aprillil 2011 sõlmitud töölepingu alusel logistiku ametikohal. Töötaja ütles 27. detsembri 2012 avaldusega töölepingu omal soovil üles alates 01. jaanuarist 2013. Tööandjal ei ole õigust nõuda, et töötaja töötaks etteteatamistähtaja lõpuni, mistõttu AS Merlain lõpetas töölepingu töötaja tööl oleku viimasel päeval, s.o 31. detsembril 2012. Ettevõtte juht tegi P. Kruusile ettepaneku hüvitada vähem ette teatatud aeg saadaoleva lõpparve arvelt, kuid töötaja keeldus sellest. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses taotles AS Merlain välja mõista P. Kruusilt vähem ette teatatud 26 kalendripäeva eest 800,11 eurot ning ekslikult enammakstud töötasu 3000 eurot. Töövaidluskomisjoni otsusega jäeti tööandja mõlemad nõuded rahuldamata.
2.AS Merlain pöördus kohtusse hagiga töölepingu ülesütlemistähtajast vähem ette teatatud 26 kalendripäeva eest hüvitise väljamõistmiseks summas 1 047,59 eurot. Tööandja ei vaidlustanud ekslikult makstud töötasu välja mõistmata jätmist. Hagiavalduses märgitu kohaselt ütles P. Kruus 27. detsembril 2012 saadetud elektronkirjaga töölepingu üles ja soovis töösuhte lõpetada 01. jaanuarist 2013. AS Merlain juhataja vastas
28.detsembril 2013 töötaja e-kirjale, et „töötaja lahkumise avaldus ja soov lõpetada tööleping on rahuldatud“. Samal päeval saatis P. Kruus juhatajale uue elektronkirja, milles palus tööandja esindajal talle samal päeval teada anda, kas ta on 01. jaanuarist 2013 vaba või kasutab tööandja oma õigust teda tööl hoida. Tööandja esindaja oli kursis sellega, et raamatupidaja oli juba töötajale seletanud, et korralisest ülesütlemisest tuleb ette teatada 30 kalendripäeva ja kui töötaja jääb oma nõude juurde, siis peab ta arvestama sellega, et tööandjal on õigus nende päevade eest hüvitist saada. Töölepingu lõpetamise päeval tegi raamatupidaja töötajale veel kord ettepaneku tasaarvestada hüvitis saadaoleva lõpparvega, kuid P. Kruus selleks oma nõusolekut ei andnud. Seaduse kohaselt peab töötaja korralisest ülesütlemisest ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva. Kuna P. Kruus ei teatanud tööandjale ühtegi mõjuvat põhjust, miks ei peaks antud juhul tähtajast kinni pidama, on tööandjal õigus nõuda töötajalt vähem ette teatatud aja eest hüvitist. Hageja on suurendanud hüvitise nõuet tulenevalt asjaolust, et töövaidluskomisjoni otsusega tuvastati töötaja suurem kuutöötasu, kui tööandja oli seda varasemalt aktsepteerinud. Sellest tulenevalt on hageja nõutud hüvitis 1 047,59 eurot.
3.Kostja P. Kruus jäi oma töövaidluskomisjonile esitatud vastuväidete juurde. Tööandja esindaja teatas töötajale, et tema avaldus töölepingu ülesütlemiseks on rahuldatud, mida töötaja tõlgendas töölepingu lõpetamisena poolte kokkuleppel. Kui tööandja teadet, et tööleping on lõpetatud kostja taotletud ajast, ei ole võimalik tõlgendada kokkuleppena, siis on tööandja nõue hüvitise saamiseks vastuolus hea usu põhimõttega. Olukorras, kus tööandja on kinnitanud, et ta ei nõua töötamist etteteatamistähtaja lõpuni, on hüvitise saamise nõude esitamine pahauskne ja tuleb jätta rahuldamata.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 21. oktoobri 2013 otsusega hagi ja mõistis P. Kruusilt AS-i Merlain kasuks välja hüvitise töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest 1 047,59 eurot. Kohus mõistis P. Kruusilt välja AS Merlain kasuks 440 eurot menetluskulude katteks ja jättis P. Kruusi menetluskulud tema enda kanda. Otsuses märgitu kohaselt P. Kruus, esitades 27. detsembril 2012 avalduse „Soovin lõpetada omal soovil töölepingu AS Merlainiga alates 01.01.2013“ (TVK tl 8) lõpetas sellega poolte vahel 01. aprillil 2011 sõlmitud töölepingu nr 69 korralise ülesütlemisega. Mitte ühestki töölepingu seaduse või muu seaduse sättest ei tulene tööandja õigust või kohustust teatada töölepingu üles öelnud töötajale, et tööandja nõuab töötaja töölolekut kuni etteteatamistähtaja lõpuni. 01. jaanuaril 2013 on P. Kruusi ja AS Merlain vahel sõlmitud tööleping lõppenud selle ülesütlemisega. Tööandjal ei ole alust nõuda töötaja tööle ilmumist, samas ei ole tal enam kohustust töötajale tööd anda. Samuti ei saa töötaja pärast töölepingu lõppemist nõuda tööd. Sellest tulenevalt ei ole tööandaja käitumine heade kommete vastane, kui ta ei aktsepteerinud „töötaja valmisolekut töötada etteteatamistähtaja lõpuni“. Kui tööleping on lõppenud, siis ei saa töötaja enam tööd nõuda ja tööandja ei saa kohustada töötajat tööle ilmuma. TLS § 100 lg 5 kohaselt kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. AS Merlain on töövaidluskomisjonile esitatud avalduses nõudnud P. Kruusilt töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja mittejärgimise eest hüvitisena 800,11 eurot, mis on P. Kruusi netotöötasu 2013 jaanuarikuu 18 etteteatamata tööpäeva eest ja mille arvestuskäigu kohta on esitatud töötasutõend (TVK tl 10). AS Merlain esitas P. Kruusi vastu hüvitise saamise hagi samal alusel, millele tööandja tugines ka töövaidluskomisjonis. Hüvitise suurenemine 1047,59 euroni tuleneb P. Kruusi töötasu ümberarvestusest, tulenevalt töövaidluskomisjoni otsusega tunnustatud täiendava töötasu nõudest (tl 16). Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-48-08 p 14 kohaselt: „Kuigi TsMS § 376 lg 5 p 2 järgi ei loeta hagi muutmiseks nõude suurendamist ega laiendamist, on kolleegiumi arvates selle sätte mõtteks lubada siiski üksnes ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude osas. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes.“ Kohus oli seisukohal, et hageja esitatud hüvitise nõude suurendamine ca 250 euro võrra, tulenevalt töövaidluskomisjoni otsusega tuvastatud töötasu suurusest, on ebaoluline nõude suurendamine, mis TsMS § 376 lg 5 p 2 kohaselt ei muuda hagi (töövaidluskomisjonile esitatud nõuet). TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 440 eurot menetluskulude katteks.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.P. Kruus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2013 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus jätnud hindamata kostja väite, et tööleping lõpetati poolte kokkuleppel. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 75 lg-t 1 ning TLS § 79. Kui 27. detsembril 2012 esitatud tahteavaldusest võis jääda mõneti ebaselgeks apellandi tegelik tahe, siis 28. detsembri 2012 elektronkirjast pidi vastustajale olema selge, et apellandi sooviks oli lepingu lõpetamine
poolte kokkuleppel ning selles sisaldus ka apellandi valmisolek töötada TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaja lõpuni. Juhul kui vastustaja oleks teavitanud, et ta soovib apellandi poolset etteteatamistähtaja lõpuni töötamist, oleks apellant seda ka teinud. Vastustaja aga teatas, et ta ei soovi, et apellant jätkaks tema juures töötamist, andes sellega omapoolse nõusoleku lõpetada töösuhe lühema etteteatamisaja jooksul; 2) on maakohus vääralt kohaldanud VÕS § 6 lg-t 1 ning TsÜS § 138 lg-t 1 ja 2. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-102-07 punktis 16 märkinud, et õiguste kuritarvitamine võib toimuda erinevalt, sealhulgas vastuolulise käitumisega. Apellant on seisukohal, et vastustaja käitumine on olnud vastuoluline. Vastustaja on oma 28. detsembri 2012 elektronkirjaga kinnitanud, et ta ei soovi, et apellant jätkaks tema juures töötamist pärast 01. jaanuari 2013. Sellega on vastustaja apellandi arvates ka väljendanud, et ta on nõus lõpetama töölepingut lühema etteteatamistähtajaga, kui on ette nähtud seaduses. Vastav kokkulepe ei ole seadusega vastuolus. Apellandi arvates on TLS § 100 lg 5 eesmärgiks hüvitada ülesütlemisavalduse saanud poolele potentsiaalne kahju teatud perioodi eest, mis oleks võinud tekkida sellest, et ülesütlev pool ei järginud TLS §-st 97 või 98 tulenevat tähtaega. Apellant pakkus vastustajale võimalust võimalikku kahju vältida (kahju tekkimisele ei ole vastustaja ka osutanud), ent vastustaja keeldus sellest, asudes hiljem siiski apellandilt hüvitist nõudma. Olukorras, kus vastustaja on oma käitumisega andnud mõista, et ta ei soovi apellandilt töölepingu korralisest ülesütlemisest etteteatamistähtaja lõpuni töötamist vaatamata sellele, et apellant töötajana seda võimalust pakkus, on hüvitise nõude esitamine vastuoluline käitumine ning seetõttu ka pahauskne.
6.AS Merlain vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2013 otsuse muutmata ning menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole maakohus kostja ja hageja tahteavaldusi vääralt tõlgendanud. Maakohus on õigesti leidnud, et P. Kruus lõpetas töölepingu korralise ülesütlemisega. Riigikohus on mitmes lahendis märkinud, et töölepingu ülesütlemisest etteteatamine on tahteavalduse tegemine TsÜS § 69 mõttes. Kuivõrd apellant esitas ülesütlemisavalduse töölepingu lõpetamiseks omal soovil ehk korralise ülesütlemisena, siis ei saanud vastustaja apellandi vaba tahet eirata ega temaga töölepingut poolte kokkuleppel lõpetada. Vastustaja arvates ei anna alust lugeda avaldaja korralist ülesütlemist poolte kokkuleppel töölepingu lõpetamiseks ka asjaolu, et tööandja vastas töötaja poolt 27. detsembril 2012 saadetud e-kirjale, et tema lahkumise avaldus ja soov lõpetada tööleping on rahuldatud. Lisaks ei ole apellant tegelikult teinudki vastustajale ettepanekut töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel, sest ta esitas avalduse tööandja raamatupidajale, mitte tööandja seaduslikule esindajale. Seda asjaolu kinnitab ka apellandi poolt ettevõtte juhatajale saadetud e-kiri, milles apellant teavitab tööandja esindajat lahkumisavalduse esitamisest. Kuigi raamatupidajal on kohustus selgitada töötajatele vajadusel tööseadusandlust, puudub viimasel õigus töötajatega töölepingu lõpetamise asjaolude osas mistahes läbirääkimisi pidada. Konkreetsel juhul raamatupidaja seda ka ei teinud, vaid selgitas avalduse vastuvõtmise järgselt apellandile, millised on ülesütlemise etteteatamistähtajad ja millised õigused on tööandjal, kui töötaja neid ei järgi. Ettepanekut või soovi töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel ei nähtu apellandi poolt tööandja esindajale 28. detsembril 2012 saadetud e-kirjast. Selles kirjas küsib apellant juhatajalt otse, kas ta on alates 01. jaanuarist 2013 töölt vaba või kasutab tööandja oma õigust teda 30 päeva tööl hoida. Vastustaja arvates ei nähtu sellest e-kirjast kuidagi apellandi valmisolekut töötada edasi TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaja lõpuni; 2) ei ole maakohus VÕS § 6 lg-t 1 ja TsÜS § 138 lg-t 1 ja 2 vääralt tõlgendanud. Maakohus on õigesti leidnud, et mitte ühestki seadusest ei tulene tööandja õigust või kohustust teatada töölepingu üles öelnud töötajale, et tööandja nõuab töötaja töölolekut kuni etteteatamistähtaja lõpuni. Tööandjal ei ole alust nõuda töötaja tööle ilmumist ning samas ei ole tal enam kohustust
töötajale tööd anda. Samuti ei saa töötaja pärast töölepingu lõppemist nõuda tööd. Sellest tulenevalt ei ole tööandja käitumine heade kommete vastane, kui ta ei aktsepteerinud töötaja valmisolekut töötada etteteatamistähtaja lõpuni.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
21.oktoobri 2013 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
8.Iseenesest õige on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on jätnud hindamata kostja väite töölepingu lõpetamise kohta poolte kokkuleppel, kuid samas ei ole see asjaolu maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja esitas hagejale 27.12.2012 avalduse sooviga lõpetada tööleping alates 01.01.2013. Seega esitas kostja hagejale TLS § 85 lg 1 kohase töölepingu korralise ülesütlemise avalduse. Kuna kostja oli esitanud hagejale ülesütlemisavalduse ja hageja oli selle kätte saanud, lõppes tööleping kostja avalduses märgitud alusel ja kuupäeval. Kostja väite kohaselt soovis ta töölepingu lõpetamist poolte kokkuleppel ning tema tahe pidi hagejale selge olema 28. detsembri 2012 elektronkirjast. TLS § 79 kohaselt võivad pooled nii tähtajalise kui tähtajatu töölepingu igal ajal kokkuleppel lõpetada. Töölepingu lõpetamine TLS § 79 alusel eeldab sellekohast tahteavaldust mõlemalt poolelt. TsÜS § 69 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisel. Antud juhul ei ole hageja poolt kostjale 28.12.2012 saadetud elektronkirjas (TVK toimik tl 40) märgitu, mille kohaselt „lahkumise avaldus ja soov lõpetada tööleping on rahuldatud“ käsitletav hageja tahteavaldusena lõpetada tööleping poolte kokkuleppel. Kuna töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel puudub hageja tahteavaldus, siis on ebaõige kostja väide, et tööleping poolte vahel on lõpetatud kokkuleppel (TLS § 79).
9.Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt avaldas kostja oma 28.12.2012 elektronkirjas hagejale valmisolekut töötada TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaja lõpuni, kuid hageja, lõpetades töölepingu 01.01.2013, andis nõusoleku lõpetada töösuhe lühema etteteatamisaja jooksul. TLS § 98 lg 1 kohaselt korralisest ülesütlemisest peab töötaja tööandjale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva. Töösuhte lõppemisest etteteatamise tähtaeg on ülesütlemist pehmendav meede, mille eesmärk on tööandjale anda teada töösuhte lõppemisest ja tööjõu kaotusest ning võimaldada talle aega tööjõu kaotusest tulenevate töökorralduste muudatustega. Iseenesest on võimalik poolte kokkuleppel lühendada TLS § 98 lg-s 1 sätestatud korralise ülesütlemise etteteatamise tähtaega, kuid käesoleval juhul puuduvad tõendid selle kohta, et poolte vahel oleks olnud vastav kokkulepe.
Kostja teatas hagejale korralisest ülesütlemisest ette 5 päeva (27.12.2012 – 01.01.2013), s.o seaduses sätestatust vähem. Ebaõige on apellandi seisukoht, et poolte vahel oli kokkulepe saavutatud seaduses sätestatud ülesütlemise etteteatamise tähtaega lühendamiseks sellega, et kostja avaldas oma 28.12.2012 elektronkirjas hagejale valmisolekut töötada TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaja lõpuni, kuid hageja lõpetas töölepingu kostja poolt soovitud kuupäeva, s.o 01.01.2013.
10.Alusetu on apellandi väide, et vastustaja käitumine on olnud vastuoluline ning seetõttu on hüvitise nõudmine pahauskne. Siinkohal on ekslik on apellandi seisukoht, et oma 28. detsembri 2012 elektronkirjas on hageja kinnitanud, et ta ei soovi apellandilt töölepingu korralise ülesütlemise etteteatamistähtaja lõpuni töötamist. Apellandi poolt viidatud kinnitust elektronkirjast ei nähtu. Asjaolu, et hageja lõpetas töölepingu kostja soovitud kuupäeval, ei tõenda poolte kokkulepet seaduses sätestatud ülesütlemise etteteatamise tähtaega lühendamiseks ega ka hageja vastuolulist käitumist.
11.TLS § 100 lg 5 järgi kui töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, on tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Kuna kostja töötajana teatas hagejale kui tööandjale ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, on maakohus õigesti rahuldanud hageja nõude TLS § 100 lg 5 järgse hüvitise saamiseks.
12.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.