Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

täitmisavaldus ja ta on alustanud täitemenetlust, milles on kättetoimetatud täitmisteade. Seega ei ole tasu saamise õiguse tekkimiseks vaja rohkem toiminguid teha. Kuna avaldaja sai täitmisteate kätte 04.02.2012, siis võis ta TMS § 217 lg 1 järgi esitada kaebuse hiljemalt 14.02.2012. Võlgnik esitas kaebuse alles 30.05.2013. Kohtutäituril oli alus kaebuse läbivaatamata jätmiseks, kuna kaebus esitati pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist. Avaldaja poolt viidatud Riigikohtu lahend ei ole asjakohane, kuna Riigikohtu poolt käsitletud juhul toimus nõude rahuldamine võlgniku poolt väljaspool täitemenetlust. Selles lahendis tugines Riigikohus KTS redaktsioonile, mis kehtis kuni 31.12.2009. Esimese astme kohtu määrus 16.09.2013 määrusega jättis Harju Maakohus E-O P kaebuse kohtutäitur Marek Laanemetsa 03.06.2013 otsusele rahuldamata. Kohus mõistis avaldajalt välja riigilõivu 10 eurot (TsMS § 179 lg 1) ning märkis, et selle tasumisega viivitamise korral peab avaldaja maksma alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). Puudutatud isikute menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda (TsMS § 172). Avaldaja poolt kohtule esitatud avaldus lahendatakse hagita asjana kooskõlas TsMS § 475 lg 1 p-ga 15 ja TMS § 218 lg-ga 2. Juhindudes TsMS § 477 lg-st 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Tõenditest nähtuvalt koostas kohtutäitur 19.01.2012 täitmisteate ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse. Täitedokumendiks on vahekohtu otsus. Täitmisteates määras kohtutäitur avaldajale vabatahtliku täitmise tähtajaks 10 päeva. 22.03.2013 otsusega lahendas kohtutäitur avaldaja 04.03.2013 kaebuse kohtutäituri tegevusele. Otsusest tulenevalt kaebas avaldaja kohtutäituri tasu suuruse peale, viidates Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-88-09 ja KTS § 32 lg-le 5. Kohtutäitur jättis kaebuse rahuldamata. 03.06.2013 otsusega (otsuses ekslikult 03.05.2013) jättis kohtutäitur avaldaja 30.05.2013 kaebuse läbi vaatamata kaebuse esitamise tähtaja möödumise tõttu. Kohtutäitur oleks võinud jätta kaebuse läbi vaatamata ka põhjusel, et oli samasisulise kaebuse juba lahendanud 22.03.2013 otsusega. Täiteasjas koostas avaldaja 08.02.2012 dokumendi „Võlgnevuse ositi tasumise kohta täitemenetluses nõusoleku andmine“. Kohtu nõudmisel (TsMS § 477 lg 7) avaldaja selgitas, et täitemenetluses peetakse dokumenti pooltele siduvaks kokkuleppeks ning esitas selle tõendamiseks enda ja kohtutäituri kirjavahetuse. Avalduse kohaselt sai avaldaja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse kätte 04.02.2012, seega samal päeval sai avaldaja kätte ka täitmisteate, kuna kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse saatis kohtutäitur täitmisteate lisana. Avaldaja koostas dokumendi „Võlgnevuse ositi tasumise kohta täitemenetluses nõusoleku andmine“ pärast täitemenetluse algamist (TMS § 24 lg 2 esimene lause). Seega on võlgnevuse ositi tasumise kokkulepe sõlmitud täitemenetluse raames ja kohtutäituril on õigus arvestada kohtutäituri tasu suuruse määramisel kokkuleppe alusel tasutud summadega. Kooskõlas KTS § 35 lg-ga 1 sõltub kohtutäituri tasu ettemaks ja kohtutäituri põhitasu nõude summast. KTS § 32 lg 2 järgi muutub rahalise nõude täitmisel põhitasu sissenõutavaks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega. Avaldaja seisukoht, et tal on õigus kohtutäituri tegevuse peale kaevata 10 päeva jooksul arvates sellest, kui ta sai teada kohtutäituri veast tasu otsuse täitmisel, ei põhine TMS § 217 lg-l 1 ega ühelgi muul seadusel. Kohtutäitur edastas avaldajale otsuse kohtutäituri tasu kohta, millele võis kaebuse esitada 10 päeva jooksul otsuse saamisest (04.02.2012). Seega jättis kohtutäitur avaldaja kaebuse 03.06.2013 otsusega põhjendatult läbi vaatamata, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata.

Seoses avaldaja poolt viidatud Riigikohtu otsusega märkis kohus, et selles sisalduva kohaselt sõltub kohtutäituri tasu suurus asjaolust, kas nõuet rahuldatakse täitemenetluses või väljaspool täitemenetlust ning pärast viidatud Riigikohtu otsuse tegemist on TMS muudetud. 12.08.2013 määrusega andis kohus avaldajale avalduse esitamisel menetlusabi, vabastades ta riigilõivu tasumisest. Määruses juhtis kohus avaldaja tähelepanu asjaolule, et TsMS § 190 lg 2 alusel tuleb tal kanda riigilõivu kulu, kui lahend tehakse tema kahjuks. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, tuleb avaldajalt välja mõista riigilõiv 10 eurot riigituludesse. Määruskaebus E-O P palub määruskaebuses tühistada Harju Maakohtu 16.09.2013 määrus ja teha uus määrus. Alternatiivselt palub avaldaja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Avaldaja palub jätta riigilõivud riigituludesse välja mõistmata, kui kaebus jääb rahuldamata. Maakohus rikkus TsMS § 442 ja jättis tähelepanuta Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-68-07 p-s 12 toodu. Kohtutäitur ei ole oma tasu kohta teinud diskretsiooniotsust (3-2-1-88-09, p-d 10-12). 31.05.2013 kirjas tõi kohtutäitur kaebuse läbivaatamisest keeldumiseks teised põhjused, mis ta esitas kaevatavas otsuses. 31.05.2013 kirjast nähtub, et läbivaatamisest keeldumise põhjuseks oli see, et kohtutäitur oli varem lahendanud samasisulise kaebuse, mis esitati 03.03.2013. Kui kohtutäituri seisukoht tõele vastaks, poleks kohtutäitur tohtinud 03.03.2013 kaebust lahendada. Kohtutäitur on püüdnud kaebuse läbivaatamata jätmiseks leida õiguslikke põhjendusi, et seda toimingut pädevamaks muuta. Tegemist on tagantjärele fabritseeritud argumentidega, millega kohtutäitur üritab vältida kaebuse läbivaatamisest tulenevat töökoormust ja võimalikku tasu vähendamist kohtu poolt. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-88-09 p-i 10 kohaselt tekib kohtutäituril õigus tasule esimese täitetoiminguga, kuid õigus tasule ei ole sama, mis sissenõutavus VÕS § 82 lg 7 mõistes. Nõude sissenõutavaks muutumiseks on mitmeid võimalusi. Kohtutäituril saabunuks tingimus tasu nõudmiseks avaldajalt makse laekumise korral. Avaldaja teavitas 05.02.2012 e-kirjas kohtutäiturit oma majanduslikust olukorrast ning tegi ettepaneku maksegraafiku sõlmimiseks (ekraanipilt lisatud määruskaebusele). Avaldajal pole alles e-maili kokkuleppe saatmise kohta, kuid tõendatud on, et kokkulepe on kohtutäiturini jõudnud. TMS § 33 kohaselt avatakse täiteasjas täitetoimik. Seega oleks kohus saanud võlgnevuse ositi tasumise kokkulepet puudutavat asjaolud tuvastada, kui oleks käskinud kohtutäituril täitetoimik esitada. Menetlusse võtmise määruse resolutsioonis polnud nõutud kohtutäiturilt täitetoimiku esitamist. Kohus ei ole täitnud uurimispõhimõtet, kuna tuvastamata on vaidluse seisukohalt olulised asjaolud. Kohus ei ole taganud asja põhjalikku ja ammendavat läbivaatamist. Avaldaja sai kohtutäiturilt 23.09.2013 vajalikud tõendid, mis tõendavad, et avaldaja pöördus kohtutäituri poole avaldusega täitemenetlus ajatada, avaldus esitati sissenõudjale ja sissenõudja nõudis, et alates aastast 2013 hakkaksid maksed olema 60 eurot. Avaldajal on ka ekraanipilt kohtutäituri assistendi 05.04.2013 kirjast, milles leiavad kinnitust, et avaldaja sai kohtutäituri tasu otsuse kätte 04.04.2012, avaldajale toimetati kätte täitmisteade koos lisaga, milleks oli kohtutäituri tasu otsus. Seega sai avaldaja täitmisteate kätte 04.04.2012. Kokkulepe võlgnevuse ositi tasumiseks sõlmiti 08.02.2012. Kohtutäitur viitas 03.06.2013 otsuses, et avaldajal oli õigus põhitasu otsust vaidlustada hiljemalt 14.02.2012. Sama tähtaeg oli ühtlasi ka nõude vabatahtliku täitmise viimaseks tähtpäevaks. Avaldaja algatas võla osade kaupa tasumise vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ja asus kokkuleppe sõlmimise läbi nõuet täitma või vähemalt ilmutas tahet nõude vabatahtlikuks täitmiseks. Kui avaldaja sõlmis vabatahtliku täitmise ajal kokkuleppe nõude ositi

tasumiseks, siis ei ole alust kohaldada kohtutäituri tasu täismäära. Nõude vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ajatamine võis kaasa tuua nõude vabatahtliku täitmise tähtaja pikenemise. Avaldaja käitus heauskselt. Kohtutäitur teadis andmeid avaldaja majandusliku olukorra kohta. Avaldaja ei olnud varasemalt täitemenetlustega kokkupuutunud ega teadnud, et kohtutäitur tema kogenematust ja heausksust kuritarvitab. Nimetatud käitumise tõttu esinevad tehingu tühisuse tunnused. Maakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et nõude täitmisele on asutud vabatahtliku täitmistähtaja jooksul, ega ole ka hinnanud, kas see asjaolu võis tähendust omada ja täituritasu suurust mõjutada ning kas kohtutäitur on midagi valesti teinud. Otseselt või kaudselt oli kohtutäiturile kaebuse esitamine tehingu tühistamise avaldus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 alusel on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seadusega sätestatud kohtueelses menetluses, seega peatus ka tehingu tühiseks tunnistamise nõude aegumine kaebuse esitamisega kohtutäiturile. Riigikohus ei saanudki lahendis nr 3-2-1-88-09 võtta muud seisukohta, kui see, et tema tõlgendus kehtib juhtudel, mil nõue rahuldatakse peale vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist täielikult täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab muul põhjusel täitemenetluse lõpetamise avalduse ja kohtutäitur on teinud enne vähemalt ühe täitetoimingu või juhul, mil sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Selles vaidluses olid pooled sõlminud kompromissilepingu ja sissenõudja lõpetas täitemenetluse, sest oli raha saanud täitemenetluse väliselt, kuid kohtutäitur oli siiski nõuet täitnud ja mõned täitetoimingud teinud. Praegune olukord sarnaneb sellega, kus täitedokumenti täidetakse täitemenetluse väliselt, kuna ilma kohtutäituri olulise panuseta laekus kohtutäituri arvele tänaseks enamus täitedokumendis väljamõistetud summast. Nimetatud Riigikohtu lahendi eesmärk on luua täpsem kord olukorraks, mil kohtutäiturid teenivad vähese töö eest lubamatult suurt tasu. Tähtsusetu on maakohtu väide, et vahepeal on TMS muutunud. Juhul kui võlgnevuse ositi tasumise kokkulepe kohtutäituri tasu osas ei ole tühine, on kohtutäitur teeninud ebamõistlikult suurt tasu väikse täitepanuse eest. TMS § 217 kohaselt on täitemenetluse osalisel õigus esitada kaebus täituri tegevusele täitedokumendi täitmisel, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama toimingu tegemisest. Täitedokumendi täitmisel võib olla toiminguks ka tasu arvestamine. Avaldaja tõlgendust toetab Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-88-09 p 12, mis reguleerib täituri tasu sissenõutavaks muutumist tingimuse saabumisel. Ringkonnakohtul on võimalik asi sisuliselt lahendada, tunnistades tühiseks võlgnevuse ositi tasumise kokkulepe kohtutäituri tasu osas ja tuvastades, et nõuet on avaldaja algatusel ilma kohtutäituri olulise sekkumiseta täidetud ning kohtutäituri töömahtu arvestades on säärane tasu nõue ebamõistlik. Kohtutäituri tasu osas on kohtul võimalik teha diskretsiooniotsus või kohaldada Riigikohtu eelnimetatud lahendi seda osa, kus täitedokumendi täitmisel vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ei mõisteta kohtutäiturile välja rohkem, kui täitemenetluse alustamise tasu. Analoogia korras saab Riigikohtu nimetatud lahendit kohaldada ka riigilõivu riigituludesse välja mõistmata jätmise osas. Avaldaja vabastati antud asjas riigilõivu tasumisest. TsMS § 184 lg 4 kohaselt eeldatakse menetlusabi jätkuvust edasikaebamisel. Menetluse edasine käik Puudutatud isik I esitas kohtule seisukoha määruskaebuse osas. Kohtutäitur palub jätta kaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud avaldaja kanda. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et määruskaebuse väited ei võimalda Harju Maakohtu kaevatavat määrust tühistada. Maakohtu määrus on lõppjäreldustes õige, mistõttu tuleb see kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. TMS § 217 lg 1 järgi on täitemenetluse osalisel õigus kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel esitada kohtutäiturile kaebus kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vaidlust ei ole selle üle, et avaldaja sai võlgnikuna kohtutäiturilt täitmisteate (tl 6) ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse (tl 7) kätte 04.02.2012. Vaidlust ei ole ka selles, et vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul esitas võlgnik (avaldaja) kohtutäiturile dokumendi „Võlgnevuse ositi tasumise kohta täitemenetluses nõusoleku andmine“ (tl 27-28). Kuna võlgnevuse ositi tasumise kokkulepe sõlmiti täitemenetluse raames, on kohtutäituril õigus arvestada kohtutäituri tasu suuruse määramisel kokkuleppe alusel tasutud summadega. Kuigi kohtutäituril tekib õigus tasule esimese täitetoiminguga, ei ole see õigus samastatav tasu sissenõutavusega VÕS § 82 lg 7 mõistes. Kohtutäituri põhitasu nõude täies ulatuses sissenõutavaks muutumiseks peavad rakenduma mitmed eeldused, millest üheks on kindlasti ka võlgnikult makse laekumine. Seetõttu võib täitedokumendi täitmisel olla toiminguks TMS § 217 lg 1 tähenduses ka täituri tasu arvestamine, mida võlgnikul on õigus vaidlustada. Nii esitaski võlgnik (avaldaja) 03.03.2013 kohtutäiturile kaebuse täituri tegevuse peale, sest leidis, et kuigi täitmisteate kättetoimetamine annab kohtutäiturile põhimõttelise õiguse saada teatud tingimuste saabumisel kohtutäituri tasu, ei ole täitur arvestanud tasu õigesti (viitega Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-88-09). Kohtutäituri tasu otsusest nähtub tasu maksimaalne võimalik suurus, samuti tasu 50%-line suurus juhuks, kui nõue täidetakse vabatahtliku täitmise tähtajal. Avaldaja väitel muutub täituri tasu tervikuna sissenõutavaks alles siis, kui tasutud on kogu võlgnevuse summa või kui täitemenetlus lõpetatakse enne tasumist, mistõttu pidas avaldaja ebaõigeks ja teda kahjustavaks, et sõlmitud kokkuleppe alusel laekuvatelt summadelt arvestatakse täituri tasu. Täituri tasu sel viisil arvestamine tähendab sisuliselt seda, et võlgnevuse tasumine lükkub edasi ja nõudele lisandub ka täiendav viivis. 22.03.2013 otsusega jättis kohtutäitur kaebuse rahuldamata. Antud juhul on täitur võlgnevuse sisse nõudnud osaliselt, mistõttu on täituri põhitasu arvestatud sissenõutud summalt proportsionaalselt. Kaebuses viidatud Riigikohtu lahendi osas märkis täitur, et see ei ole antud juhul kohaldatav, sest selles asjas toimus võlgniku poolt nõude rahuldamine väljaspool täitemenetlust, praeguses asjas aga kohtutäituri vahendusel. 30.05.2013 esitas võlgnik (avaldaja) kaebuse kohtutäiturile, kuna 23.05.2013 talle edastatud dokumendist sai ta teada, et täitur on nõuet täites arvestanud laekumiste pealt proportsionaalselt täituri põhitasu kogusummas 88, 27 eurot, seejuures ei ole täitur teinud tasu suuruse kohta diskretsiooniotsust, lähtuvalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-88-09. Kuna täituri panus täitedokumendi täitmisse on antud juhul väike (tasumise kokkuleppe vahendamine, tulumaksutagastuse arestimine), tuleb pidada 147 euro suurust täituri tasu ebaproportsionaalseks. 03.06.2013 otsusega jättis kohtutäitur kaebuse läbi vaatamata, sest leidis, et kaebus on esitatud pärast selleks ettenähtud tähtaega. Täituri otsuse kohaselt on kaebuses vaidlustatud täituri tasu väljamõistmise 19.01.2012 otsust, mille võlgnik sai kätte 04.02.2012 ning mille peale võis ta esitada kaebust kuni 14.02.2012. Selle otsuse peale esitatud kaebuse jättis maakohus rahuldamata, sest leidis, et kohtutäituri lõppjäreldus kaebuse läbivaatamata jätmise kohta on igal juhul õige, sest

tegemist on samasisulise kaebusega, mille täitur on eelnevalt juba läbi vaadanud: selle kohta on täitur teinud 22.03.2013 otsuse. Kuigi ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et antud kaebus oli esitatud tähtaega rikkudes 19.01.2012 otsuse peale, nõustub ta sellega, et samasisulise kaebuse oli täitur eelnevalt lahendanud. Kohtutäituri 22.03.2013 otsusega lahendati kohtutäituri tasu konkreetset arvestamist puudutavad võlgniku (avaldaja) väited, mistõttu ei olnud kohtutäituril alust samasisulist kaebust veelkord läbi vaadata. Samas, kohtutäituril ei olnud alust käsitleda võlgniku 30.05.2013 kaebust kohtutäituri tasu väljamõistmise 19.01.2012 otsuse peale esitatud kaebusena, sest antud kaebusest nähtuvalt ei olnud võlgnik nõus tasu arvutamise põhimõtetega, mitte tasu kui niisugusega. Kolleegium ei nõustu määruskaebuses sisalduva käsitlusega, nagu oleks avaldaja 30.05.2013 kaebus oma sisult uus. Sama küsimus sisaldus ka avaldaja 03.03.2013 kaebuses, kuigi mõnevõrra teises sõnastuses. Selle kaebuse lahendamisel jõudis kohtutäitur järeldusele, et täituril on õigus saada tasu laekunud summadelt proportsionaalselt, lähtuvalt 19.01.2012 otsusega määratud põhitasust. See, et avaldaja esitab uues kaebuses uusi väiteid tasu suuruse ebaproportsionaalsuse kohta, ei ole hinnatavad määruskaebuses märgitud viisil. Kohtutäitur on nii tasu määramise põhimõtete kui põhitasu vastavuse osas 22.03.2013 otsuses seisukoha võtnud, sh märkides, et tegemist ei ole võlausaldaja nõude täitmisega vabatahtlikuks täitmiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Nõude täitmisele asumine vabatahtlikuks täitmiseks ettenähtud tähtaja jooksul ei ole samastatav vabatahtliku täitmisega ega mõjuta seetõttu ka täituri põhitasu suurust. Asjakohatu on siinkohal viide Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-88-09 sisalduvale näitele, mil kohtutäiturid teenivad vähese töö eest lubamatult suurt tasu. Nõustuda ei saa määruskaebuse väitega menetlusnormide rikkumise kohta maakohtus. Asjaolu, et kaebuse menetlusse võtmise määruse resolutsioonis ei nõutud kohtutäiturilt täitetoimiku esitamist, ei võimalda järeldada, et kohus jättis tuvastamata asja lahendamiseks tähtsust omavad olulised asjaolud. Maakohtu käsutuses olid kõik asja läbivaatamiseks vajalikud dokumendid, mistõttu on väär määruskaebuse väide, nagu oleks kohus jätnud tagamata, et asi vaadataks läbi põhjalikult ja ammendavalt. Kohtul ei olnud alust pidada võlgnevuse ositi tasumise kokkulepet kohtutäituri tasu osas tühiseks, nagu soovitakse kaebuses. Et avaldaja sõlmis vabatahtliku täitmise tähtajal kokkuleppe nõude ositi tasumiseks, s.o avaldas tahet nõude täitmiseks, ei võimalda väita, nagu puuduks alus kohtutäituri tasu täismäära kohaldamiseks või et sellise kokkuleppe sõlmimine pikendaks nõude vabatahtliku täitmise tähtaega.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab avaldaja määruskaebuse rahuldamata, jäävad kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud avaldaja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.