Pärnu Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Anne Randjärv
Otsuse teatavakstegemise
8.01.2014 Rapla Kohtumaja kantselei kaudu
aeg ja koht Tsiviilasja number
2-12-20618
Hagi ese Hagi hind
Kinnistusraamatu ebaõige kande muutmise nõue 840 eurot
Menetlusosalised
Hageja: Sulev Tulp xxxxxxxxxxx elukoht: xxxxx, xxxx x-xx Esindaja: advokaat Indrek Kukk Maria Mägi Advokaadibüroo e-post: [email protected] Kostjad: Ats Kuusemets xxxxxxxxxxx elukoht: xxxxx xxxx, xxxx xxxx Esindaja: vandeadvokaat Siiri Malmberg Advokaadibüroo Hansa Law Offices e-post: [email protected] Eesti Vabariik Rapla Maavalitsuse kaudu e-post: [email protected] Esindaja: Angela Peäske
Istungi toimumise aeg
25.11.2013
Hagi rahuldada. Kohustada Ats Kuusemets’a (xxxxxxxxxxx) andma nõusolek Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Rapla jaoskonna registriosa nr.xxxxxxx II jakku tehtud omanikukande nr.x „Ats Kuusemets (isikukood:xxxxxxxxxxx)“ kustutamiseks ja omanikukande „xxxxx xxxxxxxx“ tegemiseks. Kohustada Eesti Vabariiki andma nõusolek Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Rapla jaoskonna registriosa nr.xxxxxxx xx jakku omanikukande „xxxxx xxxxxxxx“ tegemiseks.
Menetluskulude jaotus Menetluskulud kannab kostja Ats Kuusemets. Hagejal on õigus 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest taotleda kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle kättetoimetamisest alates. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta asja arutamist kohtuistungil. Asjaolud ja hageja nõue xxxxxxxxxx väljastati hagejale seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus, mille kohaselt on ta xxxx a. surnud O T 1⁄2 mõttelise osa vara pärija. Pärimisõiguse tunnistuse kohaselt koosneb pärandvara xxxxx xxxxxx xxxx xxxxx asuvast „xxxx“ majavaldusest, mis koosneb elamust, saun-garaažist, kuur-küün-ait-garaaž-kuurist, küün-laudast, keldrist, kaevust, veetrassist, kanalisatsioonist /t.l.46-47/ xxxxxxxxxx ÕVVTK Rapla Maakonnakomisjoni otsusega tunnistati hageja xxxxx xxxxxx xxxx xxxxx xxxxx xxxx xxxxxxxx xxxxxx talu maa suurusega 23,78 ha suhtes omandireformi õigustatud subjektiks 1/6 maa ja vara suhtes. T T oli õigustatud subjektiks tunnistatud sama suure osa (1/6) maa ja vara suhtes /t.l.20-21/. Rapla Vallavalitsuse xxxxxxxxx korralduse nr.xxx p.1.1 alusel tagastati T T õigusjärgluse alusel xxxx-xxxxxxxx xxxxxx I maaüksus suurusega 10,17 ha. Nimetatud korraldusega T T tagastatud maa hulka kuulus ka pärimisõiguse tunnistuse järgi T T ja hageja kaasomandisse kuuluv kelder. 8.10.2009 esitas hageja Tallinna Halduskohtule kaebuse Rapla Vallavalituse korralduse nr.xxx p.1.1 ja 2 tühistamiseks, millega tagastati kaasomandisse kuuluv kelder T T ainuomandisse. Tallinna Halduskohtu 22.05.2012 otsusega haldusasjas nr.3-09-2236 hageja kaebus rahuldati ning Rapla Vallavalituse 3.10.2000 korraldus nr.xxx tühistati punktide 1.1 ja 2 osas /t.l.13-19/. Rapla Vallavalitsuse korraldusega nr.xxx jäeti hageja õigusvastaselt ilma temale pärimisõiguse tunnistuse järgi kaasomandi osana kuuluma pidanud keldrist ja selle juurde kuuluvast maast ning tagastati see T T ainuomandisse.
Nimetatud kohtuotsuse jõustumisel muutub tagasiulatuvalt kehtetuks Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Rapla kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu registriosa nr.xxxxxxx teise jakku kantud omandiõiguse kande aluseks olev Rapla Vallavalituse korraldus ja kinnistusraamatu kanne on muutunud ebaõigeks. Vastavalt AÕS §-le 65 lg.1 võib isik, kelle õigusi on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamist. AÕSRS § 10 lg.5 teise lause kohaselt kantakse nõude rahuldamisel kinnistusraamatusse omanikuna riik. Õigustatud isikul on õigus nõuda nõusolekut ebaõige kande muutmiseks ka juhul, kui ebaõigesti omanikuna kinnistusraamatusse kantud isik on kinnisasja edasi võõrandanud. Kuna T T puudus Tallinna Halduskohtu 22.05.2012 otsusest tulenevalt õigus kinnistut käsutada, muutus 10.09.2009 sõlmitud asjaõigusleping, millega T T kinkis vaidlusaluse kinnistu oma xxxxxx Ats Kuusemetsale, tagasiulatuvalt kehtetuks. T T sõlmis kinkelepingu vahetult pärast seda, kui hageja oli 6.08.2009 esitanud Rapla Vallavalitsusele vaide korralduse nr.xxx osaliseks tühistamiseks /t.l.158-159/. T T xxxxxx kostja kahtlemata teadis, et kinnistusraamatusse kantud andmed keldri ja selle juurde kuuluva maa osas ei ole õiged, mistõttu ei saa ta olla vaidlusaluse maa heauskne omanik. Kostja ei ole ühtegi sisulist vastuväidet hagile esitanud ning tema ja/või T T eesmärgiks on olnud asja menetlemisega võimalikult kaua venitada. Kostja pahausksus on tuvastatud ka Tallinna Halduskohtu poolt 22.05.2012 otsuses nr.3-09-2236, kus kohus märgib, et „Fakt, et T T kinkis selle maatüki osast tagastatud maast moodustatud kinnistu koosseisus oma xxxxxx kuu aega peale seda, kui kaebaja nõudis vallavalitsusele esitatud vaides korralduse nr.xxx tühistamist, tõendab, et selle tehinguga soovisid kolmandad isikud takistada vaidlusaluse maa tagastamist kaebajale“. Halduskohtu jõustunud otsus on vastavas osas üldkohtu jaoks tõendiks TsMS § 272 tähenduses. Kõnesolevat hagi rahuldamata ei ole Rapla Vallavalitsusel võimalik uuesti asuda otsustama vaidlusaluse maa tagastamise küsimust hageja ja T T kaasomandisse. Hagejal, kui keldri kaasomanikul oli ja on ka praegu õigus saada keldrialuse maa omanikuks. Hageja palub kostjate kohustamist anda nõusolek Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Rapla jaoskonna registriosa nr.xxxxxxx II jakku tehtud omanikukande muutmiseks selliselt, et Ats Kuusemetsa suhtes tehtud kanne kustutatakse ja omanikuna kantakse registrisse Eesti Vabariik. Kostjate seisukohad Eesti Vabariik Rapla Maavalituse kaudu on juba 29.06.2012 kohtule teatanud /t.l.77/, et annab nõusoleku kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks selliselt, et kinnistusraamatu registriossa nr.xxxxxxx kantakse omanikuna Eesti Vabariik. Kohtuistungil jääb kostja esindaja nimetatud seisukoha juurde ja leiab, et maa tagastamisel tehtud viga tuleb parandada. Ats Kuusemetsa esindaja väidab kohtule esitatud kirjalikus seisukohas /t.l.166-169/, et hageja ei ole tõendanud pärimistunnistusel kajastatud keldri faktilist paiknemist xxxx-xxxxxxxx xxxxxx x
kinnistul, samuti seda, et nimetatud kinnistu esmakinnistamise aluseks oli Rapla Vallavalitsuse 3.10.2000 korraldus nr.xxx, mis käesolevaks ajaks on Tallinna Halduskohtu poolt tühistatud. Ebaõige on hageja väide, mille kohaselt muutus 10.09.2009 sõlmitud asjaõigusleping, millega kinnistu võõrandati kostjale, tagasiulatuvalt kehtetuks, kuna T T puudus Tallinna Halduskohtu 22.05.2012 otsusest tulenevalt õigus kinnistut käsutada. Riigikohus on oma 5.06.2006 otsuses nr.32-1-41-06 asunud seisukohale, et „Ainuüksi käsutusõiguse puudumine ei too kaasa kinnisasja üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust“. Tulenevalt TsÜS § 139 tuleb heausksust eeldada ja vastupidist väitev isik peab seda tõendama. Hageja tugineb pahauskuse väite esitamisel sisuliselt ainuüksi sellele, et kostja on T T alaneja sugulane. Kostja oli kinnistu omandamisel xx-aastane ega osalenud maa tagastamise protsessis. Samuti ei osalenud ta pärimisprotsessis, mis toimus 1992 aastal, so ajal kui kostja oli xxxx aastane. Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja pahausksus on tuvastatud Tallinna Halduskohtu 22.05.2012 otsusega. Riigikohtu 11.05.2005 lahendis nr.3-2-1-41-05, millele hageja viitab, on kohus asunud seisukohale, et kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib tsiviilmenetluses kasutada dokumentaalse tõendina faktiliste asjaolude tuvastamiseks, „mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega“. Kostja on seisukohal, et haldusasjas tehtud kohtuotsuse kasutamisel tsiviilasjas tõendina ei ole põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Seega, kuna isiku hea-või pahausksus tehingu tegemisel on õiguslik hinnang asjaolule, siis ei ole Tallinna Halduskohtu otsus käsitletav tõendina. Hageja poolt viidatud Riigikohtu 27.10.2009 lahend nr.3-2-1-100-08 ei ole antud juhul asjakohane. Nimetatud lahendis on Riigikohus viidanud, et tsiviilõigusliku tehingu tühisuse kindlakstegemine halduskohtus pole välistatud, kui see on vajalik kaebuse lahendamisel. Kõnesoleval juhul ei olnud kinnistu omandamise tühisuse tuvastamine kaebuse lahendamise eelduseks, mistõttu ei olnud halduskohus pädev kostja poolt tehtud tehingu kohta hinnangut andma ega ole seda ka teinud, kuna kohtuotsuse resolutsioonis vastav otsustus puudub. Hageja poolt on esile toodud asjaolu, et kostja oli pahauskne, kuna asjaõigusleping sõlmiti vahetult pärast hageja poolt vaide esitamist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja teadis tehingu sõlmimise ajal vaide esitamisest. Hageja ei saagi seda teha, kuna kostja vaidest ei teadnud. Seega ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, millised lubaksid asuda seisukohale, et kostja teadis või pidi teadma kinnistu omandamise ajal, et tema emal puudus kinnistu käsutamise õigus ja tehing oli tegelikult õigusvastane. Tuginedes pärimistunnistusele, on hageja seisukohal, et tal on ka praegu õigus saada maa omanikuks. ORAS § 12 lg.7 sätestab, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikud toimingud. Hageja ei ole tõendanud, et tema õiguste teostamiseks ettenähtud tähtajad ei ole möödunud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Juhul, kui kohus hagi siiski rahuldab, palub kostja jätta menetluskulud osaliselt või täielikult hageja kanda, kuna kostja on pakkunud kompromissi sama tulemi osas, mis hagi rahuldamise korras saabuks, so et vaidlusalune kinnistu läheks hageja ja kostja kaasomandisse.
Kohtu seisukoht Rapla Vallavalitsuse 3.10.2000 korraldusega nr.xxx p.1 kohaselt tagastati T T omandisse õigusjärgluse alusel xxxxx xxxxxx xxxx xxxxx xxxx xxxxxxxx xxxxxx x maaüksus suurusega 10,17 ha ning p.2 tuvastati, et tagastataval maal asuvad hooned kuuluvad T T /11-12/. Hoonete kuuluvuse osas oli tegemist veaga, kuna nimetatud korraldusega T T ainuomandisse tagastataval maal asub kelder, mis 19.08.1992 väljastatud pärimisõiguse tunnistuse /t.l.46-47/ kohaselt kuulus O T päranvara hulka ja seega pärijate T T ja Sulev Tulp’i kaasomandisse. xxxx xxxxxxxx xxxxxx x (suurusega 10,17 ha) kanti kinnistusraamatusse Rapla Vallavalitsuse xx.xxx xxxx avalduse alusel. Kinnistamise aluseks oli Rapla Vallavalitsuse korraldus nr.xxx 3.10.2000 /kd.II, t.l.2/. Kuna Rapla Vallavalitsuse 3.10.2000 korraldust nr.xxx hagejale ei väljastatud, sai ta toimunust teada oluliselt hiljem, esitades korraldusele vaide alles 6.08.2009 /t.l.158-159/ ning seejärel pöördu oma õiguste kaitseks kohtusse. Keldrialuse ja seda ümbritseva maa tagastamisega ainult T T rikkus Rapla Vallavalitsus MRS § 6 lg.1 ja § 12 lg.1 ning AÕSRS § 12 lg.1 sätteid, millest tulenevalt tühistas Tallinna Halduskohus oma 22.05.2012 otsusega nr.3-09-2236 Rapla Vallavalitse korralduse nr.344 p.1.1. ja 2 osas, millega kelder oli määratletud T T kuuluvaks ja keldrialune ning keldrit ümbritseb maa tagastatud tema ainuomandisse /t.l.13-19/. AÕSRS § 10 lg.5 sätestab, et kui maa tagastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigusi on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Nõude rahuldamise korral kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Notariaalse lepinguga /t.l.22-29/, milline oli sõlmitud 10.09.2009 (so on kuu aega peale hageja poolt vaide esitamist), jagas T T temale kuuluva kinnistu nr.xxxxxxx kaheks iseseisvaks kinnistuks, eraldades xxxx-xxxxxxxx xxxxxx x kinnistust maaüksuse suurusega 0,67 ha, mis kannab sama nimetust – xxxx-xxxxxxxx xxxxxx x. Eraldatud maaüksusest, kus paikneb ka vaidlusalune kelder /kd.II, t.l.3/, moodustati iseseisev kinnistu nr.xxxxxxx, mille T T sama asjaõiguslepinguga kinkis oma pojale Ats Kuusemetsale /t.l.30/. Vaidlus puudub selles, et hageja ja T T kaasomandisse kuuluv kelder paikneb kinnistul nr.xxxxxxx, samuti selles, et keldrialuse ja seda ümbritseva maa esmakinnistamise aluseks oli Rapla Vallavalituse korraldus nr.xxx, mis käesolevaks ajaks on keldrialuse ja seda ümbritseva maa tagastamise osas tühistatud. Seega puudub hagejal vajadus nimetatud asjaolusid täiendavalt tõendada. Samuti puudub hagejal kohustus täiendavalt tõendada oma õigust, saada vaidlusaluse maa omanikuks, kuna ÕVVTK Rapla Maakonnakomisjoni 13.09.1994 aasta otsusega /t.l.20-21/ on ta tunnistatud nimetatud maa suhtes õigustatud subjektiks. Kohus ei saa nõustuda Ats Kuusemetsa esindaja seisukohaga, et kostja oli kinkelepingut sõlmides
heauskne, kuna ei teadnud ega saanudki teada hageja õiguste rikkumisest. 16.10.2013 toimunud kohtuistungil selgitas hageja, et tema ja T Tvaheline konflikt sai alguse pärandvara jagamisel /t.l.197/. Vaen on viinud selleni, et xxx ja xxxx ei suhtle omavahel juba 20 aastat. Seega on varanduslikud vaidlused xxx ja xxx vahel saatnud Ats Kuusemetsa kogu elu, mistõttu ei saanud ta nendest mitteteadlik olla. Ats Kuusemetsa poolt 25.11.2013 kohtuistungil antud selgitused kinnitavad, et ta oli maa tagastamisel tekkinud probleemidega, sh keldri probleemiga, väga hästi kursis /kd.II, t.l. 6-8/. Kinnistu jagamine ja keldrialuse ning seda ümbritseva maatüki kinkimine järgmisele omanikule vahetult peale vaidluse tõusatumist, on ilmne katse raskendada hagejal oma õiguste maksmapanekut. Ats Kuusemetsale kui maaomanikule pidi olema arusaadav xxxx-xxxxxxxx xxxxxx x kinnistust selle konkreetse maatüki eraldamise tegelik mõte. Kohtumenetluse käigus Ats Kuusemets hagile sisulisi vastuväiteid esitanud ei ole ning hageja ja Ats Kuusemets pidasid läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks. Kuna poolte kaasomandis on vaidlusaluse kinnistu kõrval paiknev xxxx-xxxxxxxx xxxxxx xxxxx kinnistu, mille hoonetekompleksi on algselt kuulunud ka kelder, kaaluti erinevaid lahendusi, kuid kokkuleppele ei jõutud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et hagi on õiguslikult põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele. Kinnistu nr.xxxxxxx tuleb anda riigi omandisse, kuni lahendatakse uuesti xxxx-xxxxxxxx xxxxxx x xxx tagastamise küsimus Tallinna Halduskohtu poolt tühistatud osas. TsMS § 162 lg.1 järgi kannab hagimenetluse kulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti. Kõnesolevas asjas on kaks kostjat – Ats Kuusemets ja Eesti Vabariik. Kuna Eesti Vabariik osales menetluses oluliselt väiksemas ulatuses, kinnitades vaid korduvalt hagi õigeksvõttu, kannab menetluskulud TsMS § 165 lg.1 järgi Ats Kuusemets. Ats Kuusemetsa esindaja taotlus, jätta menetluskulud osaliselt või täielikult hageja kanda, kuna kostja on pakkunud kompromissi, ei ole põhjendatud. Kompromissi, mis võinuks olla perekonnasisese probleemi lõplikuks lahendiks, pakkusid mõlemad pooled, kuid konsensust ei saavutatud. Kõnesolev kohtuvaidlus (ja selle venimine) on tingitud eelkõige kostja soovimatusest asja kohtuväliselt lahendada.
(allkirjastatud digitaalselt) Anne Randjärv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.