lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-12-38155/56

Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 05.12.2013

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-12-38155/56
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
05.12.2013
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
6364
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. detsember 2013, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-38155

Tsiviilasi

R.Z. (Z. ) hagi OÜ Relvo Sport-Motell vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

3593,23 eurot ja 851,70 eurot

apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. märtsi 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ

Relvo

Sport-Motell

apellatsioonkaebus

ja

R.Z.

vastuapellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

Apellant (kostja) – OÜ Relvo Sport-Motell (rk: 10351551), esindajad vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar ja advokaat Häli Jürimäe Vastuapellant (hageja) – R. Z. (ik: XXXX), esindaja advokaat Rene Hallemaa

esindajad

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Tartu Maakohtu 22. märtsi 2013 otsus osas, millega kohus mõistis OÜ-lt Relvo Sport-Motell välja R.Z. kasuks töötasu perioodi mai 2009 kuni jaanuar 2012 eest

3156,02 eurot (neto) ja viivise 437,21 eurot (neto).

2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista OÜ-lt Relvo Sport-Motell välja R.Z. kasuks töötasu perioodi mai 2009 kuni jaanuar 2012 eest 2916,70 eurot (neto) ja jätta R.Z. viivisenõue aegumise tõttu rahuldamata.

Sarnased lahendid

Tööõigus
  • 03.07.20262-24-18628/17Viru Maakohus Narva kohtumaja
  • 29.06.20262-26-106073/6Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 19.06.20262-26-1516/13Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 15.06.20262-26-187/9Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja
  • 11.06.20262-23-13801/40Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 04.06.20262-23-14981/38Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
3.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: „1. Rahuldada R.Z. (Z. ) hagi OÜ Relvo Sport-Motell vastu osaliselt.
2.OÜ-lt Relvo Sport-Motell välja mõista R.Z. kasuks töötasu perioodi mai 2009 kuni jaanuar 2012 eest netosummas 2916 (kaks tuhat üheksasada kuusteist) eurot 70 senti.
3.OÜ-lt Relvo Sport-Motell välja mõista R.Z. kasuks puhkusehüvitis netosummas 206 (kakssada kuus) eurot 06 senti.
4.Jätta rahuldamata R.Z. hagi OÜ Relvo Sport-Motell vastu viivise ja töölepingu erakorralise ülesütlemisega seotud hüvitise väljamõistmiseks.“
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus

TsMS § 163 lg 1 alusel jätta hageja menetluskuludest 80% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 20% hageja kanda. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada asjaoluga, et hagejale on antud riigi õigusabi ja riigi õigusabi tasu ja kulutused on hüvitatud summas 432,48 eurot. Jätta hageja kantud apellatsioonkaebuse menetlemise kuludest 80% kostja kanda ja kostja kantud apellatsioonkaebuse menetlemise kuludest 20% hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse menetlemise kulud (s.o vastuapellatsioonkaebuse koostamise ja vastuapellatsioonkaebusele vastuse koostamise kulud) jätta hageja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1.R. Z. esitas 11.06.2012 Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus mõista OÜ-lt Relvo Sport-Motell R. Z. kasuks välja perioodil mai 2009 kuni aprill 2012 saamata jäänud töötasu 3269,04 eurot, viivise 441,55 eurot, puhkusetasu 206,06 eurot ja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses. Avalduse järgi töötas R. Z. OÜ-s Relvo Sport-Motell kuus aastat kokana miinimumtöötasu eest. R. Z. ütles töölepingu erakorraliselt üles, kuna tööandja kohustas teda tegelema klientide ja rahaga, kuigi selliseid tööülesandeid tema töökirjelduses ei olnud; kui töötaja sellest keeldus, hakkas tööandja esindaja töötajat sõimama ning riietest ja jalast kiskuma. Töövaidluskomisjon rahuldas 21.08.2012 otsusega avalduse ning mõistis OÜ-lt Relvo SportMotell välja R. Z. kasuks töötasu 3124,34 eurot (neto), puhkusehüvitise 206,06 eurot (neto), töölepingu ülesütlemise hüvitise 851,70 eurot (bruto) ja viivise 437,21 eurot (bruto). OÜ Relvo Sport-Motell esitas 21.09.2012 maakohtule taotluse R. Z. poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras.
2.R. Z. (hageja) maakohtus esitatud väidete kohaselt ei ole hageja saanud töölepingut ega teisi töösuhtega seotud dokumente. Vahetusgraafik puudus. Hageja kutsuti tööle siis, kui kostjal oli vaja. Tööd oli peamiselt nädalavahetustel ja suurürituste ajal. Hageja soovis tunnipalga määra muutmist, kuna tööpäevad olid väga pikad, mõnikord 14 tundi, päevamääraks oli suuliselt kokku lepitud lõpuperioodil 40 eurot. Hageja ei ole puhkust saanud alates 2006. a. Hageja ütles töölepingu 30.04.2012 pärast tüli tööandjaga e-kirjaga üles. Kostja maksis 02.05.2012 välja lõpparve ning seega aktsepteeris ülesütlemist.
3.OÜ Relvo Sport-Motell (kostja) palus jätta hageja nõuded rahuldamata. Kostja väidete kohaselt võeti hageja 01.07.2006 sõlmitud töölepingu järgi tööle kokkklienditeenindaja ametikohale täistööajaga vahetusgraafiku alusel, palgamääraks oli Eesti Vabariigis kehtestatud miinimumpalk. Kostja nõustus 2007. a hageja suulise ettepanekuga, et hageja töötab kostja juures vastavalt võimalusele osalise tööajaga, kooskõlastades selle kostjaga. Hageja põhjendas ettepanekut asjaoluga, et on saanud tööd Saksamaal, kus töötab graafikuga kaks nädalat tööl, kaks vaba. Pärast töösuhte lõppemist sai kostja teada, et hageja töötas alates 2007. a kuni jaanuarini 2012 täiskohaga OÜ-s Hansaliin, arvestusega kaks nädalat tööl, kaks vaba. Hageja käis kostja juures tööl oma suva järgi, ehkki pidi käima täistööajaga ja oli kostja juures tööga kindlustatud. Kostja arvestas hageja tööaega summeeritult vastavalt tegelikult töötatud ajale ning maksis töötasu tunnipalga alammääras. Märtsis 2012 toimusid poolte vahel läbirääkimised töölepingu muutmise üle. Hageja soovis muuhulgas tunnipalga määra tõstmist. Hageja viimane tööpäev oli 29.04.2012. 30.04.2012 teatas hageja, et tema enam tööle ei tule, kuna kostja ei nõustunud hageja ettepanekuga töökohustuste ja töötasu muutmise kohta. Alates 01.05.2012 hageja tööle ei ilmunud. Töösuhte erakorralise ülesütlemise avaldust ei ole hageja esitanud. Kostja maksis 01.05.2012 hagejale välja saamata töötasu ning 02.05.2012 puhkusehüvitise.

MAAKOHTU LAHEND

4.Tartu Maakohus rahuldas 22. märtsi 2013 otsusega R. Z. hagi osaliselt ning mõistis välja OÜ-lt Relvo Sport-Motell R. Z. kasuks töötasu perioodi mai 2009 kuni jaanuar 2012 eest koos viivisega netosummas 3593,23 eurot (sh töötasu 3156,02 eurot, viivis 437,21 eurot) ja puhkusehüvitise netosummas 206,06 eurot. Maakohus jättis rahuldamata R. Z. hagi OÜ Relvo Sport-Motell vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise saamiseks. Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 80% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 20% hageja kanda. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et hagejale on antud riigi õigusabi ning riigi õigusabi tasu ja kulutused on hüvitatud summas 432,48 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on pooled sõlminud määramata ajaks töölepingu, mille järgi asus hageja tööle kokk-klienditeenindaja ametikohale. Töölepingu p 4.2 järgi määratakse tööaeg kindlaks vahetusgraafiku alusel, milles arvestatakse tunnid summeeritult kahe kuu kokkuvõttes. Töölepingus kokkulepitud summeeritud tööaeg ei vasta töölepingu seaduse (TLS) § 6 lg 6 nõuetele, kuna töölepingus ei ole märgitud tööajakava teatavaks tegemise tingimusi ja hageja selgituste kohaselt sai ta kostja juures tööd vastavalt kostja vajadusele. Töölepingus on pooled kokku leppinud, et töötajale makstav palgamäär on miinimumpalk vastavalt Eesti Vabariigis kehtestatule. Kohus järeldas, et poolte vahel oli töösuhe, mis oli reguleeritud kirjalikult sõlmitud lepingu ja ametijuhendiga. TLS § 4 lg 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult. TLS § 12 järgi saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 3 järgi saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte seisukohtadest nähtub, et hageja töötas alates 2007. a kostja juures vastavalt kostja vajadusele, AS Tallink Grupp kirjast nähtuvalt töötas hageja OÜ-s Hansaliin perioodil 2007. a kuni jaanuar 2012 täistööajaga, kus tööaeg oli summeeritud (kaks nädalat tööl, kaks vaba). Hageja on esile toonud asjaolu, et kostjal ei olnud tööd pakkuda ja ta käis tööl siis, kui teda vajati, nädalalõppudel või suurürituste ajal, mingit graafikut ei olnud. Juhul, kui kostja leidis, et ka töötasu tuleb hagejale maksta vastavalt tööl oldud ajale, oleks kostja pidanud sellest hagejale kirjalikult teatama. Kui kostja leidis, et töötasu tuleb vähendada seoses töö mitteandmisega, oleks tulnud juhinduda TLS §-st 37 ja teatada töötajale sellest ette vähemalt 14 kalendripäeva. Kuigi töölepingu p-s 4.1 on kokku lepitud, et töötaja asub tööle täieliku tööajaga, on tööaeg ja töötasu erinevad lepingu tingimused, mida tuleb vajadusel ka eraldi muuta. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et töötasu suurust oleks muudetud. TLS § 5 lg 4 sätestab küll võimaluse töölepingut muuta muus vormis, kuid sellest tuleb töötajale kirjalikult teatada ühe kuu jooksul alates muudatuste tegemisest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks töötasu muudatustest hagejale teatanud. TLS § 29 lg 6 kohaselt ei või Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat töötasu töötajale maksta. Kostja esitas kohtule hageja tööaja ja väljamaksete arvestused ning maksete aruanded (tl 29–35; 42–45). 01.01.2009 kuni 31.12.2009 on hagejale makstud töötasu 11 083 krooni (tl 45); 01.01.2010 kuni 31.12.2010. a 21 853 krooni (tl 43 pöördel, 44); 01.01.2011 kuni 31.12.2011. a 1747,55 eurot (tl 43), 28.08.2010 kuni 28.08.2012. a 2154,99 eurot (tl 42). Kostja esitas ka tabeli hagejale makstud brutotöötasu kohta. Kostja on esitatu aluseks võtnud hageja töötatud tunnid, samas on hageja väitnud, et kostja juures tööaja arvestust ei peetud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks hagejale teatavaks teinud tööajakava tingimused. Kuna töölepingus on pooled palgamääraks kokku leppinud miinimumpalga, siis tuleb saamata töötasu arvestamisel lähtuda kehtinud miinimumpalgast. Kohus võttis töötasu ja viivise arvestuse aluseks hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud arvestuse (töövaidluskomisjoni toimik lk 3–5). Viivisenõude lahendamisel lähtus kohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määrast. Kostja ei ole hageja töötasu ega

viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. Kohus mõistis kostjalt välja töötasu ja viivise alljärgnevalt, võttes arvestuse aluseks ajavahemikus 2009–2011 netotasu 239,32 eurot ja 2012. a netotasu 248,34 eurot, s.o hageja näidatud summad. 2009. a töötasu: mai 239,32 eurot, viivis 52,17 eurot; juuni 127,47 eurot, viivis 27,02 eurot; juuli 140,26 eurot, viivis 28,89 eurot; august 146,14 eurot, viivis 29,23 eurot; september 146,65, viivis 28,45 eurot; oktoober 156,23 eurot, viivis 29,37 eurot; november 239,32 eurot, viivis 43,55 eurot. 2010. a töötasu: jaanuar 66,76 eurot, viivis 11,35 eurot; märts 111,50 eurot, viivis 17,61 eurot; aprill 239,32 eurot, viivis 36,37 eurot; mai 181,80 eurot, viivis 26,54 eurot; juuni 111,50 eurot, viivis 15,61 eurot; juuli 47,58 eurot, viivis 6,37 eurot; september 98,71 eurot, viivis 12,04 eurot; oktoober 130,67 eurot, viivis 15,15 eurot; november 143,45 eurot, viivis 15,78 eurot. 2011. a töötasu: jaanuar 49,32 eurot, viivis 4,73 eurot; märts 71,32 eurot, viivis 5,99 eurot; aprill 169,32 eurot, viivis 13,20 eurot; mai 98,72 eurot, viivis 7,10 eurot; november 24,32 eurot, viivis 0,87 eurot; detsember 136,32 eurot, viivis 4,08 eurot, 2012. a töötasu: jaanuar 248,34 eurot, viivis 5,74 eurot. Kokku mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja töötasu 3156,02 eurot (neto) ja viivise 437,21 eurot (neto). Hageja on esitanud puhkusehüvitise nõude summas 636 eurot (neto), millest tuleb maha arvata kostja tasutud hüvitis 429,94 eurot (neto). Hageja nõudeks on 206,06 eurot (neto). Kostja ei ole esitanud nõutud summale selgeid vastuväiteid. Kohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub TLS § 71 alusel rahuldamisele. Hageja väitel ütles ta töölepingu erakorraliselt üles seetõttu, et kostja tahtis teda suunata tööle, mida pooled ei olnud kokku leppinud. Kostja vastuväidete kohaselt ta hageja avaldust saanud ei ole. Tsiviilkohtumenetluses peab kumbki poolt tõendama enda poolt esitatud väiteid ja asjaolusid. Seega tuli hagejal tõendada, et ta on töölepingu erakorraliselt üles öelnud. TLS § 95 lg 1 järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Viidatud sätte lg 2 kohaselt peab töötaja erakorralist ülesütlemist põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. TsÜS §-st 79 tulenevalt peab ülesütlemisavalduse sisu olema tuvastatav ka hiljem, infot peab olema võimalus hiljem lugeda. Kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi järgimist peab tõendama pool, kes tugineb sellest tehingust või avaldusest tulenevale õigusele. Kuna hageja ei ole kohtule esitanud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldust, puudub kohtul võimalus tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise asjaolu. Seetõttu tuleb hageja hüvitisenõue ja viivisenõue seoses töölepingu erakorralise ülesütlemisega jätta rahuldamata. Hinnates poolte käitumist, seda, et hageja alates 30.04.2012 enam tööle ei ilmunud ning kostja kandis koheselt üle lõpparve ja puhkusehüvitise, leidis kohus, et tööleping on lõpetatud TLS § 79 alusel kokkuleppel. TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel ei arvestanud kohus kostja tunnistaja S.V. ütlustega. Tunnistaja kirjeldas tööolusid ja temale teadaolevaid asjaolusid seoses hagejale töötasu maksmisega. Tööolud ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Poolte vahel oli sõlmitud kirjalik tööleping ning seda seaduse kohaselt ei muudetud. Asjaolu, et tegelikult käis hageja tööl muudel alustel ja talle maksti töötasu tunniarvestusega, ei ole käsitletavad töölepingu kirjaliku muutmisena. Kohus jättis hindamata ka poolte väited töölepingu muutmise läbirääkimiste osas, sest väited ei ole seotud vaidluse lahendamisega. Asjakohased ei ole ka väited, mida hageja on esitanud kostja käitumise ja kostja hageja käitumise kohta.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5.OÜ Relvo Sport-Motell esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
22.märtsi 2013 otsuse tühistamist osas, millega hagi rahuldati, ja uue otsuse tegemist, millega jätta R. Z. hagi täies ulatuses rahuldamata või saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palub apellant jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus kohus oluliselt menetlusnorme. Kohus ei ole asjaolusid usaldusväärselt ja piisava selgusega tuvastanud. Kohtu seisukohad on vastuolulised, ebaõiged ega tulene tõenditest ja tuvastatud asjaoludest. Kohtu lõppjärelduste kujunemine ei ole järgitav. Kohus on arvestanud ainult töötaja seisukohti ja tõendeid ning jätnud tähelepanuta tööandja väited ja tõendid; 2) on kostja seisuga 01.05.2012 hagejale välja maksnud kogu töötasu, mida viimane oli õigustatud saama. Hageja töötas vastavalt poolte suulisele kokkuleppele kostja juures osalise ja summeeritud tööajaga. Hageja on kinnitanud osalise tööajaga töötamist poolte kokkuleppe tulemusena. Kohus rakendas poolte osalise tööaja kokkuleppe kehtetuks lugemisel vääralt TLS §-i 12. Riigikohus on sedastanud (3-2-1-117-11 p 19), et töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised, seetõttu võib poolte kokkulepe, mille kohaselt tööandja annab töötajale tööd juhul, kui viimane seda küsib, olla ka suuline. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, mille kohaselt ei vasta töölepingus kokkulepitud summeeritud tööaeg TLS § 6 lg 6 nõuetele. Kostja tegi töötajale vahetusgraafikud korrektselt teatavaks ning graafikud kvalifitseerusid töötaja jaoks selgeks ja arusaadavaks dokumendiks. TLS § 6 lg-s 6 sätestatud tööajakava teatavaks tegemise tingimuse puudumine töölepingus ei too kaasa summeeritud tööaja kokkuleppe kehtetust või tühisust. Mõlemale poolele oli mõistetav, et töötasu lepiti kokku tunnitasu alammääras, kuna töötaja töötas summeeritud tööaja põhiselt. Samuti kinnitavad esitatud arvelduskonto väljavõtted, et pooled leppisid kokku tunnipalgas (näiteks on hagejale laekunud 13.07.2011 töötasu 353 eurot, märtsi 2012 eest töötasu 360 eurot, aprilli 2012 eest töötasu 440 eurot). Ühtlasi oli poolte vahel märtsis 2012 toimunud läbirääkimistel kõne all üksnes tunnitasu määr. Hageja on ka kohtule esitatud menetlusdokumentides viidanud tunnitasu kokkuleppele. Kostja on tasunud hagejale töötatud tundide eest Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnitasu alammääras, seega ei ole töötajale alammäärast madalamat töötasu makstud. Kuna hageja töötas 2007. a kuni jaanuar 2012 OÜ-s Hansaliin täiskohaga summeeritud tööaja arvestuse alusel, ei olnud hageja valmis kostja juures täistööajaga töötama ja hagejal puudub õigus töötasule perioodi eest, millal ta ei saanud väidetavalt tööd kostja juures; 3) juhul, kui kohus peab töötasunõuet põhjendatuks, on kohus hageja kasuks põhjendamatult välja mõistnud vähemalt 542,20 eurot. Kostja esitas kohtule hageja avalduse võimaldada talle 01.09.–30.11.2009 palgata puhkust. Nimetatud perioodi eest ei saanud töötasu välja mõista; 4) on viivisenõue enne jaanuari 2012 esitatud töötasunõuetelt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) §-st 6 tulenevalt aegunud. Riigikohus on sedastanud (3-2-1-7-09 p 13), et palga- ja viivisenõude aegumistähtajad algavad samal ajal, kuid aegumistähtaja pikkus on nendel nõuetel erinev. Vältimaks aegumise kohaldamist, peab töötaja viivisenõude esitama nelja kuu jooksul alates töötasu tähtaegselt väljamaksmata jätmisest; 5) on hageja kasutanud ettenähtud puhkust ning kostja on tasunud puhkusetasu ja puhkusehüvitist korrektselt. Kohus luges põhjendatuks puhkusehüvitise nõude 84 päeva eest, mis on kolme aasta puhkus. Hageja puhkusenõue perioodi 01.07.–31.12.2009 eest (14 kalendripäeva) aegus TLS § 68 lg 6 järgi 01.01.2011. 2010. a puhkusenõue 28 kalendripäeva aegus 01.01.2012. Seega sai kohus lugeda põhjendatuks puhkusehüvitise nõude 2011. a eest (28 päeva) ja 2012. a eest. Hageja on kinnitanud, et 01.09.2011 laekus talle puhkusetasu 166,96 eurot (seda kinnitab ka kostja arvelduskonto väljavõte). Kostja arvelduskonto väljavõtte järgi on hagejale laekunud ühtlasi 01.08.2011 puhkusetasu 166,96 eurot. Seega on hageja saanud puhkusetasu 2011. a 333,92 eurot ettenähtud 28-päevase puhkuse eest. Kostja maksis hagejale puhkusehüvitist 161,04 eurot, millest 10.04.2012 laekus 50 eurot ja 02.05.2012 lõpparvena 121,04 eurot.

2012. a oli hagejal saada 16 puhkusepäeva ja tema viimase kuue kuu keskmine tasu oli 10,06 eurot, seega oli puhkusehüvitise nõue 160,94 eurot, mis on tasutud.

6.R. Z. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 22. märtsi 2013 otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis rahuldamata R. Z. hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise saamiseks, ning selles osas uue otsuse tegemist, millega mõista OÜ-lt Relvo Sport-Motell välja R. Z. kasuks hüvitis 851,70 eurot. Menetluskulud palub vastuapellant jätta kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei pidanud kohus hindama töölepingu ülesütlemise seaduse nõuetele vastavust, vaid pidi hindama, kas hageja poolne töölepingu ülesütlemine leidis aset või mitte. Juhul, kui kostja leidis, et hageja tegi ülesütlemisavalduse seaduse nõudeid rikkudes, pidanuks ta tulenevalt TLS § 105 lg-st 1 pöörduma 30 päeva jooksul ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks kohtusse või töövaidluskomisjoni. Siinjuures ei ole oluline, kas avaldus on tehtud seaduse nõudeid järgides või mitte. Kostja seda ei teinud ega ole esitanud ka taotlust tähtaja ennistamiseks. Seega on lähtuvalt TLS § 105 lg-st 2 ülesütlemine kehtiv juhul, kui leiab tõendamist ülesütlemise toimumine; 2) pidanuks kohus jõudma järeldusele, et hageja on töölepingu üles öelnud. Kostja on kirjalikes seisukohtades kinnitanud hageja poolt töölepingu ülesütlemist. Kostja tõi 31.01.2013 vastuses välja, et hageja lõpetas töösuhte sellest ette teatamata seaduses sätestatud korras. Kuna korraliseks ülesütlemiseks näeb töölepingu seadus ette etteteatamistähtaja, siis etteteatamistähtajata tehtud ülesütlemine saab olla üksnes erakorraline TLS § 91 tähenduses. Ülesütlemist kinnitab kaudselt ka kostja 21.09.2012 taotluse p 6.1, milles kostja palus lugeda hageja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine kehtetuks või tühiseks. Seda seisukohta kinnitab ka apellatsioonkaebuse p 1.4, mille kohaselt on faktiliseks asjaoluks see, et hageja töölepingu ülesütlemist ja selle etteteatamistähtaja mittejärgimist ei põhjendanud; 3) kuna kostja ülesütlemist ei vaidlustanud, siis lähtuvalt TLS § 105 lg-st 2 on ülesütlemine kehtiv ja kohus pidanuks välja mõistma hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel. Hüvitis kuulub väljamõistmisele maksimaalses ulatuses, kuna ülesütlemine toimus asjaoludel, et tööandja kiskus töötajat riietest ja jalast. Lisaks on aset leidnud teisi töölepingu rikkumisi, eelkõige lepingutingimustele mittevastava töötasu maksmine ning alandav suhtumine töötajatesse.
7.R. Z. vaidleb OÜ Relvo Sport-Motell apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole pooled sõlminud ei kirjalikus ega suulises vormis kokkulepet töölepingu muutmise ja osalise tööajaga töötamise kohta. TLS § 5 lg 1 p 7 järgi peab töölepingu kirjalikus dokumendis sisalduma aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid (tööaeg). Vastavalt töölepingule (p 4.1) töötas hageja täistööajaga ja täiendav täistööajaga töötamise tõendamise kohustus hagejal puudub. Hageja küll küsis kostjalt 2007. a, kas ta võib käia tööl 2-nädalaste perioodidena, kuna ka enne 2007. a käis hageja kostja juures tööl vastavalt kostja nõudmistele ja mitte igapäevaselt. Kostja hagejale vastust ei andnud ning töölkäimise osas ei muutunud mitte midagi. Hageja töötas OÜ-s Hansaliin täistööajaga summeeritud tööaja arvestusega (kaks nädalat tööl, kaks vaba). Arvestades, et ka kostja juures oli summeeritud tööaeg ja kostja esitatud tööaja arvestusest nähtuvalt olid tööpäevad kohati 14 tundi pikad, siis ei välistanud OÜ-s Hansaliin täistööajaga töötamine töötamist kostja juures täistööajaga. Hageja otsis omale teise töökoha, sest kostjal ei olnud talle piisavalt tööd pakkuda, kuid töö olemasolul oli hageja töö tegemiseks valmis.

Täistööajale vastav miinimumtöötasu saab olla üksnes kuupalga alammäär, seega leppisid pooled töölepingus kokku kuupalga miinimummääras. Kohus jõudis õigele järeldusele, et töötasu maksmise korda ei ole muudetud ning tööaeg ja töötasu on töölepingu erinevad tingimused. Pooled ei ole töösuhte jooksul rääkinud kordagi sellest, millistel tingimustel toimub töötasu maksmine, seega töötasu maksmise osas kehtis sõlmitud kirjalik tööleping. Tunnitasu alusel töötasu maksmise välistab asjaolu, et kostja on tasunud hagejale erinevas suuruses töötasu ning seda mitte tunnitasu alammäärale vastavas summas. Kui vaadata kostja esitatud tööaja arvestust, nähtub töötasu tunnipalgaks ümber arvestades, et kostja on hagejale maksnud välja perioodi juuni kuni oktoober 2009 eest töötasu selliselt, et tunnitasu oleks vahemikus 35–45 krooni. V.V 11.06.2009 määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt oli alates 01.07.2009 töötasu alammääraks tunnis 27 krooni; 2) töötas hageja kostja juures septembris ja oktoobris 2009. Olukorras, kus töötaja taotleb palgata puhkust perioodiks 01.09.–30.11.2009 ning käib kahel esimesel kuul tööl, tuleb muude tõendite puudumisel lugeda, et tööandja jättis taotluse täies ulatuses rahuldamata. Novembris 2009 mittetöötamise tingis asjaolu, et kostjal ei olnud tööd anda; 3) mõistis kohus põhjendatult välja viivise. Hageja ei nõustu Riigikohtu praktikaga viivisenõude aegumise osas ja leiab, et viivisenõue aegub palganõudega samaaegselt, kuna viivisenõue on töötasu mittemaksmisega seotud kõrvalnõue. Juhul, kui viivisenõude aegumistähtaeg on neli kuud, siis on põhjendatud viivis detsembris 2011 ja jaanuaris 2012 tasumata töötasult (4,08+5,74) 9,82 eurot, kuna töölepingu p 5.4 järgi tuli detsembri 2011 töötasu välja maksta 10.01.2012 ning hageja pöördus töövaidluskomisjoni 02.05.2012; 4) mõistis kohus õigesti välja puhkusehüvitise. Kostja ei ole hagejale puhkust pakkunud töölepingu sõlmimisest alates. TLS § 137 järgi enne 01.07.2009 väljateenitud ja kasutamata põhipuhkus aegus alles 30.06.2013. Töölepingu seaduse jõustumise hetkeks oli hagejal välja teenitud kolme aasta põhipuhkus (3x28) 84 kalendripäeva. Hageja esitas töövaidluskomisjonile puhkusehüvitise nõude 84 kalendripäeva eest ning töövaidluskomisjon mõistis välja 206,06 eurot ehk arvestas kostja makstud hüvitist ja puhkusetasusid. Võttes arvesse, et hageja on puhanud 28 päeva 2011. a ja saanud hüvitise 16 päeva kasutamata puhkuse eest, siis oli hagejal õigus puhkusehüvitisele vähemalt (84–28–16) 40 kalendripäeva eest. Hüvitis 206,06 eurot vastab vähemale kui 40 kalendripäevale kasutamata puhkusele.

8.OÜ Relvo Sport-Motell vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) jõudis kohus õigele järeldusele, et hageja jättis tõendamata töölepingu erakorralise ülesütlemise. Nõude rahuldamine TLS § 100 lg 4 alusel eeldab töölepingu erakorralise ülesütlemise toimumist ja tööandja poolt töölepingu olulist rikkumist. TLS § 95 lg 1 sätestab, et töölepingu võib üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Hageja ei ole kostjale esitanud TLS § 95 lg-le 1 vastavat ülesütlemisavaldust ega ole selle olemasolu tõendanud ka kohtule. Samuti ei ole hageja tõendanud, et töölepingu ülesütlemine toimus tööandja poolse rikkumise tulemusena, ega selgitanud, millisel õiguslikul alusel ülesütlemine väidetavalt aset leidis. TLS § 95 lg 1 kohaselt on vorminõuet rikkudes tehtud ülesütlemisavaldus tühine. Menetlusdokumentides esitatud seisukohad ja taotlused ei ole tõendid. Kostja on vaielnud järjepidevalt vastu hageja väidetele seoses töölepingu ülesütlemisega. Kuivõrd hageja on kinnitanud töölt lahkumist ja kostja on kinnitanud lõpparve tasumist ning hageja kohtule tõendeid ei esitanud, siis saigi kohus jõuda üksnes järeldusele, et tööleping lõppes kokkuleppel TLS § 79 alusel; 2) ei olnud kostjal võimalik vaidlustada ülesütlemist, mida tegelikkuses ei toimunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks töötasu perioodi mai 2009 kuni jaanuar 2012 eest 3156,02 eurot (neto) ja viivise 437,21 eurot (neto). Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt välja hageja kasuks töötasu perioodi mai 2009 kuni jaanuar 2012 eest netosummas 2916,70 eurot. Hageja viivisenõude jätab ringkonnakohus aegumise tõttu rahuldamata. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks puhkusehüvitise netosummas 206,06 eurot ja jättis rahuldamata R. Z. hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise saamiseks. Vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
10.Vastuapellant (hageja) esitas 22.05.2013 ringkonnakohtule avalduse, milles palub nõuda tõendina välja kostja tunnistaja S. V. kõneregistri väljavõte SMS-de osas perioodil 30.04.– 03.05.2012 mobiiltelefoni numbrilt XXXX(EMT) numbrile XXXX(Elisa). Nimetatud tõend peab kinnitama hageja tõepäraseid ütlusi asjaoludest maakohtus. TsMS § 652 lg-d 3 ja 4 sätestavad alused apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et vastuapellandi esitatud taotlusest ei nähtu TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatud aluseid ning taotlus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
11.19.07.2013 esitas vastuapellant ringkonnakohtule taotluse, milles palub kostjalt TsMS § 367 alusel välja mõista viivis seadusjärgses määras 0,022% päevas töötasult ja puhkusehüvitiselt summas 3362,08 eurot (neto) alates 02.05.2012, s.o ajast, millal töötaja esitas avalduse tööinspektsioonile, kuni põhinõude täieliku täitmiseni. TsMS § 631 lg 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Seega ei saa ringkonnakohtus arutada neid nõudeid, mida maakohtule ei esitatud. Hageja ei esitanud maakohtus nõuet TsMS § 367 alusel jooksva viivise väljamõistmiseks kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Seega on tegemist uue nõudega, mille osas ei saanud maakohus seetõttu ka seisukohta võtta. TsMS § 634 lg 1 kohaselt võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud. Kaebuse muutmisele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut. TsMS § 635 lg 2 sätestab, et vastuapellatsioonkaebusele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui käesolevas paragrahvis sätestatust ei tulene teisiti. Vastuapellandi 19.07.2013 taotlus on esitatud pärast vastuapellatsioonitähtaja möödumist, mil lisaks eelmises lõigus toodud põhjendusele ei olnud ka kaebuse täiendamine enam võimalik. Kuna apellatsioonimenetluses uute nõuete esitamine ei ole võimalik ja taotlus on esitatud kohtule ka hilinenult, jätab ringkonnakohus eeltoodud nõude tähelepanuta.
12.Töötasu nõue Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et õige ei ole maakohtu seisukoht, et TLS § 5 lg 4 sätestab küll võimaluse töölepingut muuta muus vormis, kuid sellest tuleb töötajale kirjalikult teatada ühe kuu jooksul alates muudatuste tegemisest. Riigikohus on asunud korduvalt seisukohale (07.12.2011 otsuse nr 3-2-1-117-11 p 19; 19.03.2008 otsuse nr 3-2-1-6-08 p 13), et töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised. Poolte vahel 01.07.2006 sõlmitud töölepingu (I kd tl 22–24) p 5.1 kohaselt on töötajale makstav palgamäär miinimumpalk vastavalt Eesti Vabariigis kehtestatule. Töölepingu p 4.1 järgi asus töötaja tööle täieliku tööajaga. Eeltoodud sätete alusel tuleb asuda seisukohale, et

kokkulepe oli kuupalga miinimummääras. Vastupidisele seisukohale ei anna alust ka töölepingu p-s 4.2 sätestatud tööaja summeeritud arvestus kahe kuu kokkuvõttes. Seega tuleb asjas tuvastada, kas pooled on 01.07.2006 sõlmitud töölepingus toodud töötasu kokkulepet hiljem muutnud selliselt, et kostja poolt hagejale töötasu maksmise alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära saaks lugeda seaduslikuks. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud õigust maksta hagejale töötasu vähem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäär. Kostja väited on vastuolulised ja ei ole tõenditega tõsikindlalt kinnitust leidnud. Kostja väide, et kostja tasus hagejale töötatud tundide eest Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnitasu alammääras, on vastuolus kostja poolt maakohtule esitatud hageja tööaja ja väljamaksete arvestusega (I kd tl 29–35), kust nähtub hagejale tunnitasu maksmine oluliselt suuremas määras kui tunnitasu alammäär. Hageja on kostja esitatud eelnimetatud tabelite kohta öelnud, et tabelid ei vasta tegelikkusele (I kd tl 129). Hageja väitel kostja juures vahetusgraafik puudus ja kostja korraldas tööd nii, et vaatas märkmikust, millal tal hagejat tööle vaja on (I kd tl 55–56). Seega ei pea ringkonnakohus võimalikuks teha kostja poolt kohtule esitamiseks koostatud tabelite põhjal järeldusi hageja poolt kostja juures töötatud aja kohta, kuid kostja esitatud tabelid ei tõenda mingil viisil kostja väidet, et ta tasus hagejale töötatud tundide eest töötasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnitasu alammääras. Kostja väidet, et poolte vahel oli kokkulepe hageja töötamiseks osalise tööajaga, kinnitab hageja poolt 01.02.2013 vastuses maakohtule märgitu, kuid hageja on samas vastuses olnud seisukohal, et töötasu osas sel puhul eraldi kokkulepet ei sõlmitud ning seega jäi kehtima töölepingu järgne palga alammäär (I kd tl 134). Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga, et tööaeg ja töötasu on erinevad lepingu tingimused, mida tuleb vajadusel ka eraldi muuta. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et töötasu suurust oleks muudetud. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et asja materjalidest nähtuvalt on ka hageja esitanud kohtule vastuolulisi väiteid töötasu kokkuleppe kohta – hageja soovib saada kostjalt saamata töötasu lähtudes kehtestatud kuutöötasu alammäärast, samas on hageja 22.10.2012 seisukohas maakohtule kirjutanud, et „päevamäär oli lõpuperioodil 40 eurot kokkulepitud suusõnaliselt ja see toimis“ (I kd tl 57). Kuna kostja on seisukohal, et töötasu kokkulepe oli tunnitasu alammääras, ei võimalda eeltoodud vastuolu hageja väidetes asuda seisukohale, et pooled olid kokku leppinud töölepingus toodud miinimumpalga asemel mingi muu töötasumäära kohaldamises. Seisukohta, et poolte vahel oli kokkulepe tunnitasumääras, ei tõenda ka poolte vahel 2012. a töölepingu muutmise üle peetud läbirääkimised, kus on arutatud töötasu maksmist tunnitasumäära alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust ja seda kinnitab ka kostja poolt kohtule esitatud kirjalik tõend – AS Tallink Grupp personalispetsialisti 10.09.2012 e-kiri (I kd tl 27), et hageja töötas perioodil 2007. a kuni jaanuar 2012 paralleelselt kostja juures töötamisega ka teise tööandja juures, OÜ-s Hansaliin täistööajaga ning tema tööaeg oli summeeritud (kaks nädalat tööl, kaks vaba). Kostja on asja menetluses väitnud (I kd tl 13), et „hageja käis tööl täiesti oma suva järgi /.../ vaatamata sellele, et töölepingu järgi pidi tööl käima täistööajaga ja kostjal oli hageja tööjõu järgi vajadus, so hageja oli tööga kindlustatud“, kuid sel juhul jääb arusaamatuks, miks kostja ei nõudnud hagejalt täistööajaga töötamist. Vastavalt töölepingu p-le 4.2 määratakse tööaeg kindlaks vahetusgraafiku alusel. Ühtegi vahetusgraafikut kostja kohtule esitanud ei ole ega ole esitatud tõendeid ka selle kohta, et kostja oleks nõudnud hagejalt talle teatavaks tehtud vahetusgraafikuga ettenähtud ajal tööle ilmumist ning et hageja oleks graafikuga ettenähtud ajal tööst keeldunud.

Hageja on samas selles osas kogu menetluse vältel ühetaoliselt väitnud, et otsis endale teise töökoha seetõttu, kuna kostjal ei olnud tööd pakkuda, ja käis tööl siis, kui teda vajati, nädalalõppudel või suurürituste ajal, mingit graafikut ei olnud. Jääb arusaamatuks, miks kostja juhul, kui tal oli hageja töö järgi pidev vajadus olemas, hagejal 2-nädalaste perioodidena teise tööandja juures töötada võimaldas. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole tõendatud, et hageja töötamine teise tööandja juures takistas tal teha tööd kostja juures vastavalt kostja vajadusele, sh täistööajaga. Millegagi ei ole tõendatud, et kostja nõudmisel töötada kostja juures ka sel perioodil, kui hagejal oli kokku lepitud töötamine OÜ-s Hansaliin, ei oleks hageja tööst OÜ-s Hansaliinid loobunud. Mõlema poole väidete kohaselt tegi hageja kostja juures kohati 14-tunniseid tööpäevi. Ka see viitab, et hageja oli valmis töötama täistööajaga, kuid kostja juures ei olnud piisavalt tööd. Eeltoodu alusel peab ringkonnakohus usutavaks hageja väidet, et kostjal ei olnud hagejale täistööajaga tööd anda, mistõttu pooled leppisid kokku, et hageja võib töötada periooditi ka teise tööandja juures. Et pooled oleks sellega seoses sõlminud mingi kokkuleppe töötasu osas, ei ole ülaltoodu kohaselt aga millegagi tõendamist leidnud. Sellist tõlgendust toetab ka TLS § 35, mille järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Asjas tuleb ka arvestada, et kuigi töölepingu muutmise kokkulepped ei ole kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised, on töölepingu seadusest (§ 4 lg 2; § 5) tulenevalt töösuhte kirjaliku dokumenteerimise kohustus tööandjal. Antud juhul on tööandja jätnud oma kohustuse olulises osas täitmata. Ka seetõttu on muude usaldusväärsete tõendite puudumisel põhjendatud lugeda õigeks töötaja väited ning lähtuda poolte vahel 01.07.2006 sõlmitud kirjalikust töölepingust. Seega leidis maakohus põhjendatult, et hageja nõue saada kostjalt töötasu lähtudes kehtinud kuutöötasu alammäärast tuleb rahuldada. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada aga osas, kus maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata palga novembri 2009 eest. Kostja on esitanud kohtule hageja avalduse (I kd tl 41), milles hageja on taotlenud kostjalt palgata puhkust perioodiks 01.09.–30.11.2009. Kuna pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja novembris 2009 kostja juures ei töötanud (hageja on selle asjaolu oma kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele omaks võtnud ning nähtuvalt poolte pangakontode väljavõtetest ei ole kostja hagejale novembri 2009 eest palka maksnud), tuleb eeldada, et novembriks 2009 kostja hagejale soovitud palgata puhkust siiski võimaldas. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata töötasu 3156,02 eurot (neto), võttes aluseks hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud arvestuse (TVK toimik lk 3–5). Kuna kostja vastuväited põhinesid asjaolul, et hagejal ei olnud õigust saada kostjalt miinimumpalka, ja muus osas ei ole kostja hageja arvestusele põhjendatud vastuväiteid esitanud, lähtub ringkonnakohus maakohtu otsuses toodud summadest ning vähendab kostjalt hageja kasuks väljamõistetud töötasu summat novembri 2009 töötasu, s.o 239,32 euro ulatuses. Kokku mõistab ringkonnakohus kostjalt välja hageja kasuks töötasu (3156,02 – 239,32) 2916,70 eurot (neto).

13.Viivisenõue Maakohus rahuldas hageja viivisenõude vastavalt hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud taotlusele (TVK toimik lk 3–5), arvestades, et kostja hageja viivisearvestusele vastuväiteid ei esitanud. Maakohus märkis, et lähtub viivisenõude lahendamisel VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrast.

Apellatsioonkaebuses esitas kostja viivisenõudele aegumise kohaldamise taotluse, leides, et hageja viivisenõue on enne jaanuari 2012 esitatud töötasunõuetelt aegunud. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga. ITVS § 6 lg 1 sätestab, et töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul; lõigetes 2 ja 3 on sätestatud eraldi aegumistähtajad, vastavalt 30 kalendripäeva ja kolm aastat, töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõudele ja töötasu nõudele. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale (13.03.2009 otsuse nr 3-2-1-7-09 p 13; 02.11.2005 otsuse nr 3-2-1-103-05 p 18), et palga viivise nõudele tuleb kohaldada üldist neljakuulist hagi aegumise tähtaega. Palga ja viivise omavahelise seose tõttu tuleb lugeda viivisenõude aegumise tähtaja alguseks päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt välja maksmata. Seega palga- ja viivisenõude aegumistähtajad algavad samaaegselt, kuid aegumistähtaja pikkus on nendel nõuetel erinev. Vältimaks aegumise kohaldamist, peab töötaja viivisenõude esitama nelja kuu jooksul alates töötasu tähtaegselt väljamaksmata jätmisest. Töölepingu p 5.4 järgi tuli töötasu maksta välja järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks. Nähtuvalt töövaidluskomisjoni toimiku materjalidest esitas töötaja töövaidluskomisjonile avalduse 11.06.2012, milliseks ajaks oli avalduses nõutud viivis kogu ulatuses aegunud (jaanuaris 2012 maksmata töötasult arvutatud viivis, mis tuli välja maksta 10.02.2012, aegus 11.06.2012 ning veebruari kuni aprilli 2012 eest ei ole hageja saamata töötasu ega viivist nõudnud). Kuna poolel on tulenevalt TsMS § 651 lg-st 2 õigus nõuda ringkonnakohtus aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimeses kohtuastmes nõudnud ei ole, tuleb apellandi esitatud aegumise väidet arvestada ning jätta hageja viivisenõue maksmata töötasudelt aegumise tõttu rahuldamata.

14.Puhkusehüvitise nõue Maakohus leidis, et hageja puhkusehüvitise nõue summas 206,06 eurot (neto) on põhjendatud. Maakohus lähtus hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldusest (TVK toimik lk 34), kus hageja on leidnud, et tal on välja teenitud puhkust 84 päeva, mille eest on õigus saada puhkusehüvitist 636 eurot (neto), hageja on saanud puhkusehüvitist 429,94 eurot, saamata seega 206,06 eurot (neto). Kostja ei ole esitanud nõutud summale selgeid vastuväiteid. Apellandi arvates aegus hageja puhkusenõue perioodi 01.07.–31.12.2009 eest (14 kalendripäeva) TLS § 68 lg 6 järgi 01.01.2011 ja 2010. a puhkusenõue 28 kalendripäeva 01.01.2012. Samuti on hageja kasutanud ettenähtud puhkust ning kostja on tasunud puhkusetasu ja puhkusehüvitist korrektselt. Kostja toob apellatsioonkaebuses välja, et hageja on saanud puhkusetasu 2011. a 333,92 eurot ettenähtud 28-päevase puhkuse eest ning 2012. a on kostja maksnud hagejale puhkusehüvitist 161,04 eurot; 2012. a oli hagejal saada 16 puhkusepäeva ja tema viimase kuue kuu keskmine tasu oli 10,06 eurot, seega oli puhkusehüvitise nõue 160,94 eurot, mis on tasutud. Ringkonnakohus apellandi seisukohaga puhkusehüvitise aegumise kohta ei nõustu. TLS § 68 lg 6 sätestab küll, et põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse, kuid töölepingu seaduse rakendussätete § 137 ja § 1371 sätestavad selles osas erisätted, mille järgi enne käesoleva seaduse jõustumist välja töötatud põhipuhkuse ja lisapuhkuse nõue aegub nelja aasta jooksul arvates seaduse jõustumisest (§ 137) ning enne käesoleva seaduse jõustumist väljatöötatud kasutamata põhija lisapuhkuse hüvitab tööandja töölepingu lõppemisel, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest (§ 1371).

Hageja leiab oma kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele, et kostja ei ole hagejale puhkust pakkunud töölepingu sõlmimisest (2006. a) alates, töölepingu seaduse jõustumise hetkeks 01.07.2009 oli hagejal välja teenitud kolme aasta põhipuhkus ehk (3x28) 84 kalendripäeva, mis TLS §-st 137 tulenevalt aegus alles 30.06.2013. Hageja märgib vastuses, et võttes arvesse, et hageja on puhanud üksnes 28 kalendripäeva 2011. a ja saanud hüvitise 16 kalendripäeva kasutamata põhipuhkuse eest, oli hagejal õigus puhkusehüvitisele vähemalt (84–28–16) 40 kalendripäeva eest. Hüvitis 206,06 eurot vastab vähemale kui 40 kalendripäevale kasutamata puhkusele. Ringkonnakohus järeldab eeltoodust, et hageja on seisukohal, et 2011–2012 eest tal puhkusehüvitise nõue kostja vastu puudub. Seega tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht selles, kas hagejal on puhkusehüvitise nõue enne 2011. a välja töötatud puhkuse eest ja kas maakohtu poolt väljamõistetud puhkusehüvitise summa 206,06 eurot on põhjendatud. Vastavalt kohtule esitatud pangakonto väljavõtetele (I kd tl 42–45; TVK toimik lk 6–10) kostja 2010. a hagejale puhkusetasu maksnud ei ole, 11.03.2009 on hagejale laekunud 720 krooni selgitusega puhkusetasu 2008 ja 2009. a alguse eest. Kuna kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks 2010. a saanud puhkust ja puhkusetasu, on hagejal õigus saamata puhkuse hüvitisele vähemalt 2010. a eest 28 kalendripäeva ulatuses. Kuna kohtud on lugenud põhjendatuks hageja väite, et hagejal oli õigus saada kostjalt kuus töötasu vähemalt kehtestatud alammäära ulatuses, siis lähtudes 2010. a kehtinud miinimumpalgast 4350 krooni, s.o 278,02 eurot bruto, netopalk vastavalt maakohtu tuvastatule 239,32 eurot, ei ületa puhkusehüvitis 206,06 eurot hagejal 2010. a eest saada olevat puhkusehüvitise summat (239,32/30x28). Seega on maakohtu otsus väljamõistetud puhkusehüvitise osas seaduslik ja põhjendatud.

15.Töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise nõue Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tulenevalt TsMS § 230 lg-s 1 sätestatust on hageja tõendamiskoormis tõendada, et ta on töölepingu erakorraliselt üles öelnud. Maakohus on samuti õigesti leidnud, et kuna TLS § 95 lg 1 järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega ja vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine, tuleb ühtlasi lähtuda TsÜS §-st 79, millest tulenevalt peab ülesütlemisavaldust olema võimalus ka hiljem lugeda. Kuna hageja ei ole esitanud kohtule töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldust (kostjale väidetavalt saadetud e-kirja) ega tõendeid selle kostjale saatmise kohta (näiteks ekraanipildi väljatrükki hageja e-postkastist saadetud kirjadest), tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole töölepingu erakorralist ülesütlemist tõendanud. Õige on vastuapellandi seisukoht, et TLS § 105 lg-st 1 tulenevalt peab ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude esitama pool, kellele ülesütlemisavaldus tehti, kuid sellise nõudega töövaidlusorganisse pöördumise eelduseks on asjaolu, et lepingu pool on aru saanud, et talle esitati töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus. Kuna TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega, on ringkonnakohtu arvates sellisele arusaamisele jõudmise eelduseks töölepingu teiselt poolelt saadud kirjalik ülesütlemisavaldus. Kostja on kinnitanud, et ta hageja ülesütlemisavaldust saanud ei ole, ning hageja ei ole vastupidist tõendanud. Seega puudus kostjal antud asjaoludel kohustus pöörduda ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudega töövaidlusorganisse. Ringkonnakohus märgib vastuseks vastuapellatsioonkaebuse väidetele, et ka kostja poolt asja menetluses (31.01.2013 vastuses, 21.09.2012 taotluse p-s 6.1 ja apellatsioonkaebuse asjaolude p-s 1.4) esitatud seisukohtade põhjal ei saaks asuda seisukohale, et kostja on hageja poolt

töölepingu ülesütlemise asjaolu õigeks võtnud, kuna kostja on kogu menetluse jooksul kinnitanud, et hageja ei ole esitanud kostjale töösuhte erakorralise ülesütlemise avaldust. Ringkonnakohus märgib, et poolte käitumise alusel (vaidlust ei ole selles, et hageja alates 30.04.2012 kostja juurde tööle ei ilmunud ja kostja kandis 02.05.2012 hagejale üle 121,04 eurot selgitusega „lõpparve“), on ainuvõimalik maakohtu seisukoht, et tööleping on lõpetatud TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel.

16.Kostja on palunud apellatsioonkaebuses jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses väiteid selle kohta, et maakohtu määratud menetluskulude jaotus oleks hagi rahuldamise ulatust arvestades väär. Ringkonnakohus leiab, et kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse vaid väikeses osas (ühe kuu töötasu ja viivis), tuleb apellatsioonkaebuse menetlemise kulud jaotada lähtudes maakohtu rakendatud põhimõttest, s.o jätta TsMS § 163 lg 1 alusel hageja kantud apellatsioonkaebuse menetlemise kuludest 80% kostja kanda ja kostja kantud apellatsioonkaebuse menetlemise kuludest 20% hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse menetlemise kulud (s.o vastuapellatsioonkaebuse koostamise ja vastuapellatsioonkaebusele vastuse koostamise kulud) tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (vastuapellandi) kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 03.06.20262-22-3119/41Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 27.05.20262-24-5024/35Harju Maakohus Tallinna kohtumaja