Apellant (kostja) – Solespera OÜ (rk: 11350944), lepinguline esindaja Maia Ploom Vastustaja (hageja) – Vjatšeslav Poljakov (ik: XXX), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 2. mai 2013 otsus muutmata ja Solespera OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
Jätta
Tartu
Maakohtu
mai
otsuse
resolutsioonist välja lause: “Jätta rahuldamata OÜ Solespera tasaarvestuse nõue 300 euro ulatuses“. Menetluskulude jaotus
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Vjatšeslav Poljakov (hageja) esitas 13. augustil 2012 Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjonile Solespera OÜ (kostja) vastu avalduse, milles taotles tööandjalt saamata jäänud töötasu 1180 eurot, puhkusehüvitise ja töötaja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise tõttu kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmist. Töövaidluskomisjon rahuldas 3. oktoobri 2012 otsusega töötaja avalduse ning luges pooltevahelise töölepingu lõppenuks alates 30. juulist 2012 töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja töötasu (neto) 1180 eurot, puhkusehüvitise (bruto) 107,46 eurot ja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (bruto) 1025,38 eurot. Solespera OÜ esitas 12. novembril 2012 maakohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras.
14.veebruaril 2013 esitas hageja nõude suurendamise avalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud töötasu kuni 1. veebruarini 2012 1180 eurot, keskmise töötasu alates 1. veebruarist 2012 kuni 30. juulini 2012 6986,52 eurot, puhkusehüvitise 107,46 eurot (bruto) ja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja väidete kohaselt asus ta Solespera OÜ-s tööle 27. septembril 2011 plekksepa ametikohal. Hageja töötas alates 27. septembrist 2011 kuni 29. jaanuarini 2012 Soomes. Töölepingu lisa 1 järgi oli hageja töötasu välislähetuses viibimisel 9,27 eurot tunnis. Kuna tööandja jättis osa töötasu maksmata ja ei andnud edaspidi tööd, ütles hageja töölepingu
30.juulil 2012 üles TLS § 91 lg 2 alusel tööandja poolt töölepingu olulise rikkumise tõttu. Kostja tasaarvestusega hageja ei nõustunud, sest selle aluseks olevad asjaolud ei ole tõendatud.
2.Kostja väidete kohaselt asus hageja 2012. a tööle 10. jaanuaril. 13.–18. jaanuarini 2012 hageja tööd ei teinud, kuna tõstuki purunemise tõttu pidi hageja tegema koristustöid, millest ta aga keeldus. 25. ja 26. jaanuaril 2012 töötas hageja vastavalt 3 ja 4 tundi, sest pidi käima ennast politseis registreerimas. Töösuhe lõppes faktiliselt 28. jaanuaril 2012, kui hageja oli viimast päeva tööl. 29. jaanuaril 2012 lahkus hageja Soomest, võttes omavoliliselt kaasa osa kostja tööriistadest (plekitööriistade kast ja plekitööriistad) ning tööriided. Rohkem hageja kostja juurde tööle ei tulnud ja telefonikõnedele ei vastanud. Hiljem teatati kostja esindajale telefoni teel, et hageja enam tööle ei tule. Kostja luges töölepingu lõppenuks, kuid ei vormistanud lõpetamist kirjalikult. Töölepingu lõpetamine võis toimuda ka suulisel kokkuleppel, sest hageja ei ilmunud pärast 28. jaanuari 2012 enam tööle. Hageja käitumine on
vastuolus hea usu põhimõttega. Alates 29. jaanuarist 2012 ei olnud hageja enam valmis kostja juures tööd tegema. Kostja andmetel töötas hageja teise isiku juures. Kuna hageja ei registreerinud ennast Soomes politseis ja rahvastikuregistris, ei olnudki tal võimalik enam seaduslikult Soomes töötada. Kostja seaduslik esindaja viibis hageja ülesütlemisavalduse saamise ajal töölähetuses ja ei saanud hageja poolset töölepingu ülesütlemist õigeaegselt vaidlustada. Hagejale maksti 2012 jaanuari töö eest töötasu A. N. kontolt 500 eurot. Jaanuari eest oli hagejal saada tasu 685,59 eurot. Kostja hindab hageja valdusesse jäänud esemete jääkväärtuseks 300 eurot (esemed osteti hageja tööleasumisel 500 euroga ning töölepingu p-de 7.9 ja 9.2 kohaselt kohustus hageja pärast töösuhte lõppemist need esemed kostjale tagastama või maksumuse hüvitama), millise summa ulatuses teeb kostja tasaarvestuse hageja nõudega. Seega on hageja saanud töötasu 115 eurot rohkem, kui tal oli õigus saada. Arvestades töölt lahkumise asjaolusid võiks hagejale väljamõistetav hüvitis olla minimaalne, nt ühe päeva töötasu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 2. mai 2013 otsusega hagi osaliselt ning mõistis Solespera OÜ-lt V. Poljakovi kasuks perioodil 1. detsember 2011 kuni 30. juuli 2012 välja maksmata töötasu ja töö andmata jätmise tõttu keskmise töötasu 7830,58 eurot, kasutamata puhkuse hüvitise 107,46 eurot ning hüvitise tööandja poolt töölepingu olulise rikkumise tõttu töölepingu erakorralise ülesütlemise eest 1000 eurot. Eeltoodud summadelt kuulub mahaarvamisele töötaja maksukohustus. Solespera OÜ tasaarvestuse nõude 300 euro ulatuses jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole töölepingu ülesütlemist vaidlustatud, seega on see kehtiv hageja ülesütlemisavalduses näidatud alusel alates ülesütlemisavalduses näidatud kuupäevast, s.o 30. juulist 2012. Sellest tulenevalt ei ole asjakohased kostja vastuväited töölepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimise kohta suulises vormis varasemal ajal. Lisaks ei vasta selline väide TLS § 95 lg-le 1, mille järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Kohus tunnustas hageja õigust saada keskmist töötasu TLS § 35 alusel. Töötasu välja mõistmata jätmiseks peab tööandja tõendama töötaja süüd. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja ei võinud alates 29. jaanuarist 2012 Soomes töötada ja et tööandja tegi hagejale selle takistuse teatavaks koos hoiatusega, et tööandja ei kindlusta teda alates mingist kuupäevast tööga, kui töötaja ennast Soomes ei registreeri. Kostja ei ole millegagi ümber lükanud hageja väidet, et teda tööle ei kutsutud. Kostja esitatud keskmise töötasu õiendi ja hageja arvestuse kohaselt on hagejal õigus saada perioodi 1. veebruarist 2012 kuni
30.juulini 2012 eest keskmist töötasu (6 x 1164,42–54,80) 6931,72 eurot (31. juuli 2012 eest ei ole hagejal õigust tasu saada, sest tööleping oli üles öeldud). Hageja nõue saada tööga kindlustamata jäetud aja eest keskmist töötasu tuleb rahuldada, sest see põhineb seadusel. Hageja nõue 2011 detsembri ja 2012 jaanuari eest saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks tuleb rahuldada TLS § 28 lg 1 p 2 alusel. Tööandja palgaarvestuse (tl 17) järgi on hagejal õigus saada töötasu ja puhkusehüvitist 2865,39 eurot ning hagejale on makstud 3877 eurot. Kontode väljavõtete järgi on tööandja maksnud hagejale perioodil 1. septembrist 2011 kuni
12.novembrini 2011 kokku 2967 eurot (tl 12, 13). Tööandja kassast on hageja saanud
22.detsembril 2011 veel 410 eurot ja A. N. tegi 30. jaanuaril 2012 hagejale ülekande 500 eurot tööandja poolt hagejale võlgu oleva töötasu katteks. Kohus ei lähtunud saamata töötasu arvestuse tegemisel tl 17 olevast tööandja kogu palgaarvestusest 2011. a kohta, sest see ei ole kooskõlas tööandja poolt hageja töötasuna Maksu- ja Tolliametile (MTA) deklareeritud
tuluga. Töövaidluskomisjoni toimikus lk 25 oleva tuludeklaratsiooni kohaselt on tööandja näidanud MTA-le hageja 2011. a palgana 683,59 eurot, mis ei vasta absoluutselt tl 17 olevale palgaarvestusele. Seega pidas tööandja veel mingit töötasu arvestust, mis ei ole selge ja arusaadav ei töötajale välja makstud rahasummadest ega MTA-le deklareeritud andmetest lähtuvalt. Töötasu arvestust peab tööandja ning vastutab selle õigsuse eest. Kohus ei võtnud saamata töötasu arvestamisel arvesse tööandja poolt hagejale enne
1.detsembrit 2011 arvestatud ja makstud summasid, sest erinevust võrreldes MTA-le deklareerituga ei ole kohtule põhjendatud. Hagejal on õigus saada perioodi 1.–22. detsembrini 2011 (16 tööpäeva, 128 töötundi) eest tasu. Tööandja on arvestanud detsembris 63,5 töötunni tasu 588,65 eurot, netotöötasuna 477,61 eurot. 22. detsembril 2011 maksis kostja hagejale välja 410 eurot, s.o 54 töötunni tasu. Hagejal on töötatud aja (63,5–54) 9,5 tunni eest saamata tasu (9,5x9,27) 88,07 eurot. Tööga kindlustamata aja eest on hagejal õigus saada keskmist töötasu 64,5 tunni ulatuses. Keskmine tunnitasu on tl 50 oleva õiendi kohaselt (54,80/8) 6,85 eurot, kokku seega (64,5x6,85) 441,83 eurot. TLS § 35 kohaselt tuleb tööandjal maksta töötajale keskmist töötasu aja eest, mil tööandja ei anna töö tegemiseks valmis olevale töötajale tööd töötajast mitteolenevatel põhjustel. Pooled on möönnud probleeme tõstukiga. Asjaolu, et hageja keeldus muud tööd tegemast, ei ole tõendatud. Kohus oli seisukohal, et isegi kui kostja oleks taotlused tunnistajate ärakuulamiseks esitanud tähtaegselt, ei oleks kohus saanud ainuüksi tunnistajate ütluste alusel tuvastada, millisel kuupäeval, milliste töötundide ulatuses ja millisest tööst hageja 2011 detsembris keeldus. Rohkem kui aasta hiljem tunnistajate ütluste alusel töötaja käitumise tõendamine kuupäevalise ja tunnilise täpsusega on võimatu. Kui töötaja rikub töölepingu tingimusi, tuleb tööandjal võtta seisukoht töölepingu lõpetamise osas. Hageja ei ole tõendanud, et ta oli Soomes 6. jaanuaril 2012, mis oli reede. Kohus luges töötaja Soomes kohal olnuks 10. jaanuarist 2012, võttes aluseks töötaja täidetud tööaja tabeli (tl 28). Kostja väitel töötas hageja 24. ja 25. jaanuaril 2012 vastavalt 3 ja 4 tundi, sest käis ennast politseis registreerimas. Töötaja peetud tööaja arvestuse kohaselt töötas ta 24. jaanuaril 2012 7 tundi ja 25. jaanuaril 2012. a 3 tundi. Tööandja on töötunnid aktsepteerinud, nähtuvalt tl 17 olevast arvestusest. Hageja väitel ei käinud ta ennast Soomes registreerimas, ta ei teadnud selle vajadusest. Vastupidist ei ole kohtule tõendatud. 10.–28. jaanuarini 2012 on 14 tööpäeva, s.o 112 arvestuslikku töötundi. Kostja on arvestanud hagejale töötasu 94 tunni eest 871,39 eurot, netotöötasuna 685,59 eurot. Sellest tasust on hageja kätte saanud
30.jaanuaril 2012. a 500 eurot, arvestuslikult 67,5 tunni eest. Hagejal on saamata töötasu (94– 67,5) 26,5 töötatud tunni eest (26,5x9,27) 245,66 eurot ning tööga kindlustamata aja, s.o 18 tunni eest (18x6,85) 123,30 eurot brutotöötasuna. Kokku mõistis kohus kostjalt välja hageja kasuks 1. detsembrist 2011 kuni 31. jaanuarini 2012 saamata töötasu töötatud aja eest ning töötasu tööga kindlustamata tööpäevade ja töötundide eest (88,07+441,83+245,66+123,30) 898,86 eurot, millelt tuleb kinni pidada töötaja maksukohustus. Kasutamata puhkusehüvitis 107,46 eurot tuleb kostjalt välja mõista TLS § 71 alusel. Selle summa tasumise kohta tööandja poolt ei ole kohtule ühtegi tõendit esitatud. Hüvitise arvutamise kohta ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kohus jättis rahuldamata kostja nõude 300 euro ulatuses tasaarvestuse tegemiseks hagejale väidetavalt üle antud tööriistade ja tööriiete osas. Tööandja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, milline tööandja vara hageja kasutusse anti. Kostja väitel olid selleks plekitööriistade kast, plekitööriistad ja tööriietus. Hageja väitel jäid nimetatud esemed tema Soome elukohta; mingit asjade üleandmist hagejale ei toimunud, mistõttu hageja ei andnud asju samuti ametlikult tagasi. Töötajale töö tegemiseks üle antud ja töötamise lõpetamisel tagastamisele kuuluvad esemed tuleb töötajale üle anda selliselt, et töötajale on selge, et ta vastutab esemete
kaotsimineku või kaasavõtmise korral. Selline kirjalikus vormis toimunud üleandmine pööraks ümber tõendamiskoormuse. Sel juhul peaks töötaja tõendama, et ta on nõutud asjad kostjale tagastanud. Antud nõude rahuldamiseks tuleb tööandjal vastavalt asjaõigusseaduse § 82 lg-le 1 tõendada, et hageja tema asju valdab. Isegi kui lugeda töölepingu p 9.2 alusel töötaja kohustus esemete tagastamiseks ja tagastamata jätmise korral väärtuse hüvitamiseks tõendatuks, ei ole kohtule tõendatud üle antud esemete loetelu ja väärtust. Seda ei tõenda Tööriistakeskuses tehtud kaardimakse kviitung 26. septembrist 2011 (tl 81). Töölepingu ülesütlemist vaidlustatud ei ole, seega on tööleping lõppenud 30. juulist 2012 TLS § 91 lg 2 alusel, sest tööandja ei maksnud välja töötasu ja ei kindlustanud töötajat tööga, rikkudes sellega oluliselt töölepingu tingimusi. Kohus oli seisukohal, et kuna tööandja peab töötajale maksma keskmist töötasu kuue kuu eest, kusjuures töötaja töötas eelnevalt tööandja juures vähem kui kuus kuud, on mõistlik ja põhjendatud TLS § 100 lg 4 alusel välja mõista hüvitis 1000 euro ulatuses, millega on piisavalt kompenseeritud hagejaga sõlmitud töölepingu tingimuste oluline rikkumine.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Solespera OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 2. mai 2013 otsuse tühistamist ja asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) eiras kohus tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1). Kuna kohus ei võimaldanud kostjal oma seisukohti tõendada, kohaldas kohus ebaõigesti TLS §-i 35, mõistes hagejale välja tasu aja eest, mil ta ei olnud valmis tööd tegema, ning TLS § 28 lg 1 p-i 1, arvestades ebaõigesti töötaja poolt töötasu kättesaamist. Tsiviilasi tuleks saata tagasi esimese astme kohtusse, mis võimaldaks kostjal oma väiteid tõendada; 2) ei nõudnud hageja töövaidluskomisjonis ja esialgses hagis töötasu aja eest, mil ta tööd ei teinud. Seega tunnistas hageja kaudselt asjaolu, et ta ise ei tulnud tööle, mitte et tööandja keeldus tööd andmast. Perioodi eest töölt lahkumisest kuni töölepingu ülesütlemiseni hakkas hageja tasu nõudma pärast esimest kohtuistungit. Tasu nõudmine alates 29. jaanuarist 2012, s.o aja eest, mil töötaja tööle ei tulnud ja mil ta ei olekski saanud Soomes töötada, st ta ei olnud valmis tööd tegema, on vastuolus TLS §-ga 35 ja hea usu põhimõttega. Poolte koostöö lõppes 28. jaanuaril 2012, mil hageja oli viimast päeva tööl. Siis sõitis hageja Eestisse ja teatas kostjale telefoni teel, et ta enam tööle ei tule ning lõpetab töösuhte. Pärast seda päeva ei ole hageja kostjalt tööd soovinud ja kostja ei ole hagejat hoiatanud tööle mitteilmumise eest. Hageja ei oleks saanudki töösuhet jätkata, sest oli Soomes töötanud juba üle kolme kuu ning edasi töötamiseks oleks ta pidanud registreerima end Soome rahvastikuregistris ja politseis Soomes elava isikuna. Selle seadusesätte rikkumise eest kannab vastutust ka tööandja. Kostja informeeris hagejat sellisest nõudest ning andis töötajale registreerimas käimiseks vabu päevi. Kuu lõpus selgus, et hageja ei olnud ennast nendes asutustes vormistanud. Hageja ja kostja arvates oli töösuhe lõppenud. Kahjuks ei vormistatud seda kirjalikult, kuna kostja leidis, lähtudes Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, et töölepingu võib lõpetada poolte kokkuleppel ka suuliselt. Hageja on 2012. a maksnud enda kontole korduvalt sisse sularaha. Seega oli hagejal töökoht ja sissetulek olemas. Kostja andmetel töötas hageja teise isiku juures. Hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, sest töölepingu ülesütlemise eesmärk pool aastat hiljem ei olnud mitte töösuhte faktiline ja juriidiline lõpetamine, vaid töötaja arvates talle maksmata puhkuseraha kättesaamine. Ülaltoodut soovis kostja tõendada lisaks Soomes kehtivale seadusele tunnistaja I. O. ja juhatuse liikme A. N. ütlustega, kuid kohus seda ei võimaldanud;
3) kinnitas hageja esindaja kohtuistungil, et „soovime ainult töötasu 2012 aasta eest. Saamata on jaanuari töötasu netos 1180 eurot.“ Hageja asus 2012. a tööle 10. jaanuaril. 13.–18. jaanuarini 2012 hageja tööd ei teinud; tõstuki purunemise tõttu pidi hageja tegema koristustöid, millest ta aga keeldus. Seda soovis kostja tõendada kostja esindaja A. N. vande all antud ütlustega. 25. ja 26. jaanuaril 2012 töötas hageja vastavalt 3 ja 4 tundi, sest ta pidi käima ennast politseis registreerimas. Seda soovis kostja tõendada töödejuhataja
I. O.
ütlustega. Kohus hindas juba ette tunnistajate ütlusi, leidis, et kostja ei saaks tunnistajate ütlustega tõendada, millal hageja 2012 jaanuaris keeldus tööd tegemast. I. O. olid tehtud hageja töötamise ja mittetöötamise aegade ning põhjuste kohta märkmed, mida tal oleks olnud õigus tunnistuste andmisel kasutada. Tunnistaja ei ole enam kostja töötaja ja tema tunnistused oleks olnud täiesti objektiivsed. Eelnimetatud päevadel ei olnud hageja valmis tööd tegema ning kostja ei ole kohustatud nende päevade eest hagejale töötasu maksma. Tööandja ei pea töötajapoolse töölepingu rikkumise korral (koristustöödest keeldumine) koheselt töölepingut üles ütlema. Hageja saab nõuda töötasu kuni
28.jaanuarini 2012 (29. jaanuaril 2012 sõitis hageja Eestisse). Hagejale maksti töötasu 2011 detsembris 410 eurot ja 2012 jaanuaris jaanuari töö eest 500 eurot. Kostja arvates oli see lõpparve. Hageja ei vaidlustanud kostja töötasu arvestust. Alusetu on võtta töötasu arvestuse aluseks MTA andmed. Hageja töötasu nähtub töölepingust (9,27 eurot tunnis). Hageja konto väljavõttest nähtub, kui palju on hagejale töötasu makstud. Kui kostja on deklareerimisel vigu teinud, siis see on kostja ja MTA vaheline probleem. Tööle asudes anti hagejale üle tööriistad ja riided maksumusega 300 eurot. Tööriistade ostu kohta on esitatud konto väljavõte. Hageja kinnitas, et saadud töövahendeid ta töölt lahkudes kostjale ei tagastanud. Kostja on esitanud eeltoodud summa ulatuses tasaarvestusavalduse. Kokkuvõttes: 2012 jaanuari eest oli hagejal õigus saada tasu 685,59 eurot, millega tuleb tasaarvestada kostjalt saadud esemete maksumus 300 eurot. Hageja sai tasu kätte 500 eurot, s.o 115 eurot rohkem, kui tal oli õigus saada; 4) ei ole põhjust hagejale hüvitist välja mõista, kuna hageja ei olnud nõus alates
29.jaanuarist 2012 tööd tegema ning ei tagastanud talle tööle asumisel antud tööriistu ja tööriideid. Kostja taotles hüvitise vähendamist ühe päeva töötasu suuruseni, s.o (8x9,27) 74,16 eurot.
5.V. Poljakov vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt ei ole kohus rikkunud materiaal- ega menetlusõiguse norme. Kostjale anti piisavalt aega vastuväidete ja tõendite esitamiseks. Apellandi tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 tõlgendus ei ole õige, kuna töölepingu seadus näeb lepingu ülesütlemisele ette kohustusliku kirjaliku vormi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja see tuleb jätta muutmata. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõigusnorme ning mõistnud hageja kasuks kostjalt välja perioodil 1. detsember 2011 – 30. juuli 2012 töötasu ja töö andmata jätmise tõttu keskmise töötasuna 7830.58 eurot; kasutamata puhkuse hüvitisena 107.46 eurot; hüvitisena tööandja poolt töölepingu olulise rikkumise tõttu töölepingu erakorralise ülesütlemise eest 1000 eurot. Kõigilt kostjalt väljamõistetud rahasummadelt kuulub mahaarvamisele töötaja maksukohustus. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga poolte nõudeid, mitte aga vastuväiteid. Maakohtu otsuse resolutsioonist tuleb välja jätta lause „ Jätta rahuldamata
OÜ Solespera tasaarvestuse nõue 300 euro ulatuses“. OÜ Solespera ei ole asjas esitanud mitte 300 euro nõuet, vaid samas ulatuses tasaarvestuse vastuväite (lk 2), kuid maakohus on nii otsuse resolutsioonis kui ka otsuse motiveerivas osas (otsuse lk 4 alt viimane lõik esimene rida) käsitlenud kostja vastuväidet ekslikult nõudena, jättes selle iseenesest põhjendatult rahuldamata. Muus osas puudub maakohtu otsuse muutmiseks alus. Kooskõlas TsMS §-ga 654 lg-ga 6 nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Kuigi apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse täielikult, ei ole apellant esitanud kaebuses sisulisi vastuväiteid maakohtu otsusele osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja kasutamata jäänud puhkuse hüvitise 107.46 eurot. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellant on tööandjana vaidlustanud maakohtu otsuse ja taotleb asja saatmist tagasi maakohtule uueks arutamiseks eelkõige põhjusel, et maakohus ei võimaldanud apellandil kostjana tõendada oma vastuväiteid töötaja töötasu nõudele jaanuari 2012 eest. Apellant väidab, et ta soovis hageja tegelikku töötamist sel perioodil tõendada tunnistaja I. O. ja kostja seadusliku esindaja A.N. vande all antud ütlustega. Maakohtu toimikust lk 58 nähtub, et maakohus edastas kostja esindaja M. Ploomile hagi täpsustuse 26. veebruaril 2013 ja andis tähtaja vastamiseks hiljemalt 11. märts 2013. Kostja tähtajaks ei vastanud, misjärel maakohus teatas 27. märtsil 2013 kostjale kohtuistungi toimumisest 11. aprillil 2013 ja tuletas kostjale meelde, et kohtule ei ole kostja vastust laekunud ja tunnistaja ärakuulamise vajadusest ei ole teatatud (lk 59). 5. aprillil 2013 esitas kostja esindaja M. Ploom maakohtule taotluse kohtuistungi edasi lükkamiseks, kuna kostja tunnistaja ja juhatuse liige ei saa edasilükkamatute tööülesannete täitmise tõttu Soomes kohtuistungile tulla. Hageja esindaja vaidles kohtuistungi edasilükkamisele vastu mh seetõttu, et taotlus ei ole esitatud tähtaegselt (lk 66). Kostja kordas oma taotlust tunnistajad üle kuulata ka kohtuistungil 11. aprillil 2012 ning maakohus jättis taotluse rahuldamata, kuna taotlus on põhjendamatult hilja esitatud. Kostja maakohtu tegevusele selles osas vastuväidet ei esitanud. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et kuigi kostja tugineb oma apellatsioonkaebuses maakohtu poolsele minetusele kostja taotluse lahendamisel, ei ole kostja apellatsioonkaebuses taotlenud tunnistaja ja kostja juhatuse liikme vande all ülekuulamist ringkonnakohtu poolt, vaid peab vajalikuks asja uuesti menetlemist maakohtus. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi selline taotlus teenib üksnes menetluse venitamise eesmärki, sest ka ringkonnakohtul oleks põhjendatud taotluse korral võimalus tunnistaja või kostja juhatuse liige vande all üle kuulata, kui maakohus oleks tõepoolest rikkunud selles osas menetlusnorme (vt TsMS § 633 lg 6 ja § 652 lg 3). Apellant on seejuures jätnud tähelepanuta, et maakohus on nõustunud apellandi seisukohaga, et hageja alustas tööd 2012. aastal vastavalt lk 28 tööaja tabelile alates 10. jaanuarist 2012 ( ja mitte alates 6. jaanaurist 2012 nagu väitis hageja), millist asjaolu eelkõige apellant maakohtus tunnistaja ütlustega sooviski tõendada (vt kostja taotlus tunnistaja ülekuulamiseks tl 48, tunnistaja nime ei ole märgitud). Vastustaja ei ole maakohtu otsust selles osas vaidlustanud, mistõttu on vajadus tunnistaja ülekuulamiseks selles osas ära langenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja esitas konkreetse taotluse tunnistaja I. O. üle kuulamiseks ka hilinenult ning selle taotluse rahuldamine oleks igal juhul toonud kaasa asja arutamise venimise, kuna kostja taotles juba määratud kohtuistungi edasi lükkamist tunnistaja ülekuulamise tagamiseks. Kostja ei põhistanud kooskõlas TsMS §-ga 331 maakohtule, et taotluse hilinenult esitamiseks oleks tal olnud mõjuv põhjus. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et TsMS § 268 ja § 2681 kohaselt on tõendama kohustatud poole vande all ülekuulamine võimalik üksnes kas teise poole nõusolekul või kohtu algatusel. Teine pool
nõusolekut ei andnud ja apellant ei ole esitanud apellatsioonkaebuses selliseid asjaolusid, mis veenaksid ringkonnakohut selles, et kohus pidi omal algatusel igal juhul kostja juhatuse liikme vande all üle kuulama. Seega ei ole maakohus asja menetlemisel tunnistaja ja kostja juhatuse liikme vande all ülekuulamata jätmisel menetlusõigusnorme rikkunud.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et TLS § 95 lg 1 sätestab üheselt arusaadavalt, et töölepingu ülesütlemine ilma ülesütlemisavaldust kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tegemata muudab ülesütlemise tühiseks, mistõttu ei saa apellant tugineda töölepingu ülesütlemisele alates 29. jaanuarist 2012. Kuna apellant ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud hageja poolset töölepingu ülesütlemist alates 30. juulist 2012, siis on maakohus õigesti tuvastanud hageja poolse töölepingu ülesütlemise kehtivuse ja töölepingu lõppemise ülesütlemisavalduses märgitud päevast (TLS § 105 lg 2). TLS § 35 kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Pooltel puudub vaidlus, et alates 29. jaanuarist 2012 kuni töölepingu ülesütlemiseni hageja poolt kostja hagejale tööd ei ole andnud. Kuna tööleping kehtis, siis kehtib eeldus, et töötaja oli valmis tööd tegema ja vastupidist peaks tõendama tööandja (apellant). Apellant ei ole tõendanud oma väiteid, et hageja helistas kostjale ja avaldas, et ta enam tööle ei tule, samuti väidet, et hageja töötas vaidlusalusel perioodil teise tööandja juures. Seetõttu on maakohus põhjendatult välja mõistnud kostjalt hageja kasuks tasu töölt sunnitult puudutud aja eest perioodil 1. veebruar 2012 – 30. juuli 2012 keskmise töötasuna 6931,72 eurot, millise rahasumma arvestuslikku õigsust ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Selline hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, sest tööleping kehtis ning hagejal oli õigus eeldada töölepingu kehtivuse ajal töö andmist.
9.Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta on mõistnud tuvastatud asjaoludel kostjalt hageja kasuks välja hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel 1000 eurot. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega ning ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei veena ringkonnakohut, et nimetatud hüvitise suurus peaks olema väiksem, näiteks apellandi poolt pakutav ühe päeva hüvitis summas 74,16 eurot.
10.Apellant ei ole kaebuses sisuliselt vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja detsember 2011 eest saamata töötasuna ja töötasuna tööga kindlustamata tööpäevade ja tööötundide eest kokku (88,07+ 441,83)= 529,90 eurot. Maakohus tuvastas jaanuar 2012 töötamise osas, et hageja töötas kostja juures 10. jaanuarist kuni 28. jaanuarini 14 tööpäeva, s.o 112 arvestuslikku töötundi. Kostja väide, et hageja keeldus tõstuki seisaku ajal 13.- 18. jaanuar koristustöödest on tõendamata ja vastuolus töötaja poolse tööaja arvestusega, mille osas maakohus tuvastas, et tööandja on selle arvestuse ise kinnitanud tl 17 asuva väljavõttega palgaarvestusest. Kostja on jaanuaris 2012 arvestanud hagejale töötasu 94 tunni eest summas 871,39 eurot, netotöötasuna 685,59 eurot. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et sellest tasust on hageja 30. jaanuaril 2012 kätte saanud 500 eurot, arvestuslikult 67,5 tunni eest. Seega on hagejal saamata töötasu maakohtu poolt tuvastatu kohaselt 25,5 töötatud tunni eest summas 245,66 eurot ning tööga kindlustamata aja 18 tunni eest 123,30 eurot brutotasuna. Seejuures on maakohus võtnud hageja tunnipalga aluseks töölepingu lisas 1 kokkulepitud tunnitasu määra 9,27 eurot tunnis ning tööga kindlustamata aja eest keskmise tunnitasuna 6,85 eurot vastavalt tl 50 olevale kostja õiendile ning mõistnud kostjalt hageja kasuks põhjendatult välja saamata töötasuna jaanuar 2012 eest kokku 368,96 eurot (brutos). Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga.
11.Maakohus on tuvastanud, et kostja pole esitanud ühtegi tõendit hagejale tööriistade vms kostjale kuuluva vara kasutamiseks üleandmise kohta, mistõttu ei saa kostja heita hagejale
ette ka tööandja vara tagastamata jätmist ning tasaarvestada nimetatud asjaoludest tulenevat nõuet hageja nõudega. Apellatsioonkaebusest ka ei nähtu, millised on apellandi konkreetsed etteheited selles osas maakohtu otsuse põhjendustele. Maakohus on jätnud põhjendatult kostja tasaarvestuse vastuväite arvestamata. Ka muud apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb kõik menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.