Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
3. oktoober 2013. a Tartu
Tsiviilasja number
2-10-10691
Tsiviilasi
Nikolay Grigorievi hagi Narva Elektrijaamad AS vastu tervisekahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
1278,51 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 15. detsembri 2011. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Nikolay Grigorievi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Nikolay Grigoriev (isikukood: XXX; elukoht: XXX), esindaja Lembit Auväärt Vastustaja (kostja): Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS (registrikood: 10579981), esindaja Robert Sprengk
1.Tühistada Viru Maakohtu 15. detsembri 2011. a otsus.
esindajad
RESOLUTSIOON
2.Teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-ilt Nikolay Grigorievi kasuks välja alates 17.06.2009. a 139,68 eurot kuus. Igakuine määratud hüvitis kuulub kostja poolt indekseerimisele iga aasta 1. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinna
Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus
Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Nikolay Grigoriev (hageja) esitas 05.03.2010. a Viru Maakohtule Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista hüvitise tööst tingitud tervisekahju eest ajavahemiku 16.05.2007. a kuni 29.02.2008. a eest 2030,40 krooni kuus, ajavahemiku 01.03.2008. a kuni 28.02.2009. a eest 2142,70 krooni kuus, ajavahemiku 01.03.2009. a kuni 28.02.2010. a eest 2185,55 krooni kuus ning alates 01.03.2010. a 2185,55 krooni korda tarbijahinnaindeks 01.03.2010. a võrreldes 01.03.2009. a ja indekseerides iga aasta 1. märtsil hüvitise suurust vastavalt tarbijahinna muutusele. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja ajavahemikul 30.07.1975. a kuni 01.07.1977. a elektrilukksepana ning alates 01.07.1977. a kuni 15.05.2007. a elektrimontöörina katla- ja tolmkütuse valmistamise tšehhides. Töötingimused olid väga kahjulikud. Õhus oli suur põlevkivi-, klaasvilla- ja asbestitolmu sisaldus. Samuti oli töökohal kõrge temperatuur, müra, lakkide, värvide ja keevitusgaaside aurud. 09.02.2007. a tuvastati hagejal tööst tingitud kutsehaigus. Sotsiaalkindlustusameti 12.08.2009. a otsusega tuvastati hagejal kutsehaigusest tingitud 20%-line töövõime kaotus. Nõude suuruse kindlaksmääramisel lähtus hageja Vabariigi Valitsuse 10.06.1992. a määrusest nr 172 "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta", arvestades hageja keskmist palka 10 152 krooni ja kutsehaigusega põhjustatud töövõime kaotuse protsenti
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et ta ei ole õigusaktidega ettenähtud nõudeid rikkunud ega hagejale kahju põhjustanud. Kostja on hagejat informeerinud töökohal esinevatest ohtudest, korraldanud hageja tervisekontrolli ning kasutusele võtnud meetmed töökeskkonnaohtude vähendamiseks. Hageja töökohas ei ületanud kahjulike ainete ja muud mõjud ettenähtud norme. Kostja tagas hageja tööajajaotise selliselt, et kaheksatunnise keskmisena ei ületanud ohutegurid lubatud piirmäära. Hageja ei ole tõendanud, et ta pärast
pooltevahelise töölepingu lõppemist kutsehaiguse tõttu tööd ei leidnud. Hageja töövõime kaotus on 60% ulatuses tingitud üldhaigestumisest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 15.12.2011. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et enne 01.07.2002. a õigusvastaselt tekitatud kahju puhul tuleb kohaldada Eesti NSV tsiviilkoodeksit. Kuna hageja määratles kostja vastutuse pärast 01.07.2002. a tekitatud kahju hüvitamise puhul deliktilise vastutusena, tuleb kostja vastutuse osas kohaldada võlaõigusseaduse lepinguvälise kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid. On tõendatud, et hagejal diagnoositi 17.06.2009. a kutsehaigus - XXX ja sellest on tingitud töövõimetus 20% ulatuses. Hagejale on kutsehaigusega tekitatud tervisekahju. Kahju on tekkinud aastatel 1975 kuni 2007. Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju tekitanud isikul hüvitada täies ulatuses, välja arvatud NSV Liidu seadusandlusega ettenähtud juhud. Kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule tervisekahjustuse tekitamisega. Nii enne 01.07.2002. a kui ka pärast 01.07.2002. a toime pandud tegudest tingitud kutsehaigusega tekitatud deliktiõigusliku kahju hüvitamise hagi lahendamisel peab hageja tõendama, milles seisneb kostja õigusvastane tegu ja et esineb põhjuslik seos kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest kostjale vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse, vaid kindlaks peab olema tehtud, et kostja rikkus süüliselt tööohutuse norme. Hageja peab tõendama, et kostja töökorraldus ei vastanud õigusaktidega kehtestatud nõuetele või et kostja rikkus seadusest tulenevaid tööohutuse nõudeid. Kostja peab tõendama endal süü puudumist. Kui hagejal on tekkinud kutsehaigus ja ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab kostja vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud. Hagejale on kutsehaigusega tekitatud tervisekahju – XXX. Kahju tekkis ajal, mil hageja töötas kostja juures. Töötervishoiuarsti 17.06.2009. a teatisest nr 13-2/29 selgub, et kutsehaigestumise põhjustasid põlevkivituha tolm, kõrge temperatuur, klaasvilla ja asbesti tolm ja aluste-hapete-lahustite aurud. Samad ohutegurid on loetletud ka püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuses nr 540166 ja otsuses nr 632323 ning kutsehaigestumise kokkuvõttes. Kostja on esitanud tõendina kirja Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusele 12.08.2009. a nr NJ-1-5/23, millest selgub, et OÜ Tervisekaitsekeskuse FOP tehtud 27.02.2006. a mõõtmise protokolli nr 106/02 kohaselt ei ületanud hageja töökohtadel hagejale kutsehaiguse tekitanud ohutegurid piirnorme. Samad tulemused on märgitud ka kutsehaigestumise kokkuvõttes. Kostja õigusvastane tegu ei ole tõendatud. Hageja esitatud tõenditest selgub, et hageja kutsehaiguse põhjustasid ohuteguritena põlevkivituha tolm, kõrge temperatuur, klaasvilla ja asbesti tolm ja aluste-hapete-lahustite aurud. Kostja on omakorda tõendanud, et ohutegurid vastasid kehtestatud piirnormidele. Kostja ei ole rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse
(TTOS) § 3 lg 2, mille kohaselt töökeskkonnas toimivad füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised tegurid ei või ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist, TTOS § 4 lg 1, mille kohaselt tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu, ega TTOS § 4 lg 3, mille kohaselt, kui tööprotsessiga kaasneb ohtliku suitsu, tolmu, gaasi, auru või vedeliku eraldumine koguses, mis võib töötaja tervist kahjustada, tuleb vältida heitme levikut töökeskkonda, tagada selle eemaldamine tekkekohast ja muutmine kahjutuks. Hageja viidatud TTOS § 121 hakkas kehtima alates 01.03.2007. a, s.o kaks kuud enne pooltevahelise töölepingu lõpetamist, ning seega ei saanud asjaolu, et kostja võis seda sätet rikkuda, põhjustada hagejale tervisekahju. Samuti ei ole põhjendatud hageja väide, et kostja on rikkunud TTOS § 13 lg 1 nõuet korraldada süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et kostja on süstemaatiliselt jälginud töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes. Kuivõrd ei tuvastatud kostja õigusvastast tegu, millega hagejale kahju tekitati, ei tule anda hinnangut põhjuslikule seosele, kostja süüle ja hüvitise suurusele.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Nikolay Grigoriev esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei ole kostja menetluse kestel vaidlustanud hagejale tervisekahjustuse tõttu kahju tekkimist. Sellest tulenevalt on ebaõige maakohtu järeldus, et tõendatud ei ole hagejal kahju esinemine kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu. Maakohus rikkus TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut; 2) kuna hagejale määrati vanaduspension muul alusel kui tervisekahjustuse eest, siis ei ole selle mahaarvamiseks kahjust seaduslikku alust TsK § 466 kohaselt. Maakohtu järeldus, et selline seisukoht on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga, on ekslik. TsK § 448 lg 1 kohaselt tuleb hageja asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud; 3) tuleks tööülesannete täitmisel tekkinud kahju hüvitamise nõue lahendada lepinguõiguse, mitte deliktiõiguse järgi. Riigikohus on 7. detsembri 2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11 leidnud, et kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Maakohus on viidanud üksnes töötervishoiu- ja tööohutuse seadusele, mis võeti vastu
16.juunil 1999. Enne seda tuli lähtuda ENSV töökoodeksist, mille § 147 kohaselt tuli kõikides ettevõtetes luua tervislikud ja ohutud töötingimused. Sõlmides hagejaga töölepingu, võttis kostja endale ka selle kohustuse. Maakohus on käsitlemata jätnud tõendina esitatud Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte, milles on ära toodud kostja õigusrikkumised ja abinõud, mida tuleks tootmises muuta. Samuti ei ole kohus käsitlenud riskianalüüse, mida kostjal oli kohustus teha hiljemalt 1968. aastast.
5.Narva Elektrijaamad AS vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud.
EELNENUD KOHTUMENETLUS
6.Tartu Ringkonnakohus keeldus 11.01.2012. a määrusega Nikolay Grigorievi apellatsioonkaebuse Viru Maakohtu 15.12.2011. a otsuse peale menetlusse võtmast TsMS § 637 lg 21 alusel. Riigikohus tühistas 09.05.2012. a määrusega Tartu Ringkonnakohtu 11.01.2012. a määruse ja saatis asja samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Riigikohus märkis 09.05.2012. a määruses, et VÕS § 1044 lg 1 kohaselt ei piira ega välista pärast 1. juulit 2002. a õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete kohaldamine kannatanu õigust nõuda kahju hüvitamist lepingulise kohustuse rikkumise tõttu. Seejuures on kohtul kohustus selgitada, kas hageja tugineb kooskõlas VÕS § 1044 lg-ga 3 üksnes deliktiõigusliku hüvitusnõude eeludustele või tahab tugineda ka nendele asjaoludele, millega saab põhjendada hageja ja kostja sõlmitud töölepingu rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet.
7.Nikolay Grigoriev esitas 13.05.2013. a kohtu nõudmisel nõude täpsustused. Hageja palus, et kohus vaataks nõude läbi deliktiõiguse alusel ja alternatiivselt, kui deliktiõiguse alusel ei ole nõuet võimalik rahuldada, siis lepinguõiguse alusel. Hageja palus tsiviilasja materjalide juurde võtta püsiva töövõimetuse tuvastamise otsused. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja alates 17.06.2009. a 139,68 eurot. Igakuine määratud hüvitis kuulub kostja poolt indekseerimisele iga aasta 1. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
9.Ringkonnakohus palus hagejal 26.04.2013. a kirjas selgitada, kas ta tugineb oma nõude alusena deliktiõigusele või töölepingu rikkumisest tulenevale hüvitisnõudele. Hageja täpsustas 13.05.2013. oma nõuet ja palus, et kohus vaataks nõude läbi deliktiõiguse alusel ja alternatiivselt, kui deliktiõiguse alusel ei ole nõuet võimalik rahuldada, siis lepinguõiguse alusel.
10.Maakohus leidis õigesti, et kutsehaigusega tekitatud deliktiõigusliku kahju hüvitamise hagi lahendamisel peab hageja tõendama, et tekitatud kahju ja kostja õigusvastase teo vahel esineb põhjuslik seos. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hagejal diagnoositi 17.06.2009. a kutsehaigus – XXX ja sellest on tingitud töövõimetus 20% ulatuses. Kahju on tekkinud aastatel 1975-2007. a. Samas asus maakohus ebaõigele seisukohale, et kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus tööohutuse norme, siis tuleb hagi jätta rahuldamata. Riigikohus leidis 09.05.2013. a määruses, et maakohus on ekslikult jaotanud tõendamiskoormuse, leides, et hageja peab tõendama, et kostja töökorraldus ei vastanud õigusaktidega kehtestatud nõuetele või et kostja rikkus seadusest tulenevaid tööohutuse nõudeid. Riigikohus on tõendamiskoormuse jaotamisel märkinud, et juhul, kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seitse tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõuded täitnud. Kui tööandja ei järginud tööohutuse nõudeid, saab ta TsK § 448 lg 2 järgi kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi.
11.Hageja on oma väidete kinnitamiseks esitanud kohtule: 1) töötervishoiuarsti teatise kutsehaiguse diagnoosimisest (tl 19), mille kohaselt on hagejal tuvastatud 17.06.2009. a kutsehaigus – XXX. Kutsehaigestumise põhjustanud ohutegurid olid põlevkivi tuha tolm, kõrge temperatuur, klaasivilla ja asbesti tolm ning aluste-hapete-lahustite aurud; 2) 12.08.2009. a püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuse nr 540166 (tl 20), mille kohaselt on hageja osaliselt töövõimetu; 3) tööinspektsiooni kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte (tl 24) kohaselt on hageja töötanud 32 aastat tervistkahjustavates tingimustes, kus tema organismile on kahjulikku mõju avaldanud töökohal esinenud ohutegurid: müra, ebasoodne mikrokliima, vibratsioon, töökeskkonna tolmusus, mitmesuguste kemikaalide aerosoolide sisaldus õhus, avariide likvideerimisel intensiivne töötamine rasketes tingimustes. Uurimiskokkuvõttes on välja toodud, mis nõudeid on tööandja rikkunud (tl 26).
12.Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et tõendatud on hagejal kahju esinemine kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esitatud tõenditega tõendanud, et tal on tekkinud kutsehaigus ning tööandja tegevuse (tegevusetuse) ja kutsehaigusega tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos olemas. Kui hageja ei oleks töötanud ettevõtte tervistkahjustavates tingimustes, ei oleks hagejal kutsehaigust tekkinud. Arvestades Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-68-11 toodud juhiseid, oli kostjal kohustus tõendada, et tema on tööohutuse nõuded täitnud. Riigikohus on viidatud lahendis põhjendanud tõendamiskoormuse jagunemist asjaoluga, et kannatanu ei suuda tõendada, et tööandja rikkus tööohutusnorme, sest seda asjaolu tõendavad tõendid ei ole kannatanute valduses ning tal võib olla neid võimatu hankida, sest kahju põhjustanud teost on möödas palju aega. Samal ajal on tõendid tööohutusnormide järgimise kohta eelduslikult olemas tööandjal. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta tööohutusnorme rikkunud. Oma vastuväidete tõendamiseks esitas kostja 16.12.2003. a, 10.11.2005. a ja 10.11.2006. a tervisekontrolli kokkuvõtted (tl 46-48), kus töömeditsiiniarst leidis, et hageja on kõlblik töötama oma erialal. Kostja on esitanud väljavõtte Eesti Elektrijaama elektritsehhi töökeskkonna riskianalüüsist (tl 41) ja kirja Kutsehaiguste- ja töötervishoiukeskusele (tl 42). Muid tõendeid ei ole kostja kohtule esitanud. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja esitatud tõendid piisavad, et tuvastada kostja poolt kõigi tööohutusnormide järgimine. Tervisekontrolli kokkuvõtted, mille kohaselt võis kostja töötada oma erialal 2003. a – 2008. a, ei tõenda seda, et kostja järgis tööohutuse norme. Samuti ei tõenda töökeskkonna riskianalüüs, et kostja on täitnud kõik tööohutuse normid nõuetekohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul oleks kostja pidanud käesoleval juhul tõendama, et õhus leiduv põlevkivi-, klaasivilla ja asbestitolmu hulk oli normi piires ning et müra, vibratsioon, lakkidevärvide ja keevitusgaaside aurud ei ületanud kehtestatud norme. Kostja ei ole nimetatud asjaolusid tõendanud. Kostjal oli võimalus tõendeid esitada nii maakohtus kui ka apellatsioonimenetluses - vastuses apellatsioonkaebusele. Vastust apellatsioonkaebusele kostja ei esitanud. 26.04.2013. a kiri, kus ringkonnakohus palus hagejal selgitada, kas ta soovib esitada deliktiõigusliku hüvitusnõude või soovib tugineda töölepingu rikkumisest tulenevale hüvitusnõudele, saadeti teadmiseks ka kostjale. Ringkonnakohus edastas 14.05.2013. a hageja nõude täpsustused kostjale ning määras kostjale tähtaja täiendavate seisukohtade esitamiseks. Kostja ei soovinud oma seisukohti avaldada.
Kui tööandja ei järginud tööohutuse nõudeid, saab ta TsK § 448 lg 2 järgi kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi. Pelgalt väited, et kostja on läbi viinud töökeskkonna analüüsi ja selgitanud välja ennetamiseks vajalikud meetmed ning kostja on taganud hageja tööajajaotuse selliselt, et 8-tunnise keskmisena ei ületanud võimalikud ohutegurid lubatud piirmäära, ei tõenda seda, et kostja tegi kõik võimaliku kahjulike tagajärgede ennetamiseks või et kostjal puudub asjas süü seetõttu, et kahjulikud tagajärjed tekkisid temast sõltumatutest asjaoludest. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et töötajale oli tagatud töökaitsenormidele vastav töökeskkond ja töötingimused. Eeltoodust tulenevalt tuvastab ringkonnakohus, et kostja rikkus tööohutusnorme ning on nende rikkumises süüdi.
13.Hageja esitas nõude mõista välja hüvitise tööst tingitud tervisekahju eest ajavahemiku 16.05.2007. a - 29.02.2008. a eest 129,77 eurot (2030,40 krooni) kuus, 01.03.2008. a 28.02.2009. a eest 136,94 eurot (2142,70 krooni) kuus, 01.03.2009. a - 28.02.2010. a eest 139,68 eurot (2185,55 krooni) kuus ning alates 01.03.2010. a 139,68 eurot (2185,55 krooni) korda tarbijahinnaindeks 01.03.2010. a võrreldes 01.03.2009. a ja indekseerides iga aasta
1.märtsil hüvitise suurust vastavalt tarbijahinna muutusele. Nõude suuruse kindlaksmääramisel lähtus hageja Vabariigi Valitsuse 10.06.1992. a määrusest nr 172 (edaspidi „ajutine kord“), arvestades hageja keskmist palka 648,83 eurot (10 152 krooni) ja kutsehaigusega põhjustatud töövõime kaotuse protsenti, s.o 20%. Kostja ei ole ajutise korra alusel hüvitise arvutamisele vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud hüvitise suuruse määramisel lähtuda hageja poolt esitatud arvutustest. Ringkonnakohus leiab, et perioodi 16.05.2007. a – 16.06.2009. a eest tuleb hüvitis jätta välja mõistmata, kuna hagejal diagnoositi esmakordselt 20%-line kutsehaigus 17.06.2009. a. Alates 17.06.2009. a tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 139,68 eurot (2185,55 krooni) kuus. Igakuine määratud hüvitis kuulub kostja poolt indekseerimisele iga aasta 1. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga.
14.Ringkonnakohus muudab tulenevalt hagi osalisest rahuldamisest ka maakohtus määratud menetluskulude jaotust. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 kohaselt kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.