Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonkaebuse hind Menetlusosalised, nende esindajad
Menetluse liik
Tallinna Ringkonnakohus Kohtunikud Ülle Jänes, Ulvi Loonurm, Iko Nõmm 30. september 2013, Tallinn 2-12-4902 M. M hagi T. M vastu pärandvara suhtes ühisomandi lõpetamiseks ning T. M vastuhagi ühisomandi lõpetamiseks hageja taotletust erineval viisil ja kulutuste hüvitamiseks Pärnu Maakohtu 31.01.2013 otsus M. M apellatsioonkaebus 5316, 71 eurot Hageja M. M (isikukood XXX, elukoht XXX tee XX, XXX), lepinguline esindaja adv Alla Raudsepp Kostja T. M (isikukood XXX, elukoht XXX XX, XXX), lepinguline esindaja Reet Vokk Kirjalik menetlus
Pärnu Maakohtu 31.01.2013 otsus osaliselt tühistada, jätta hagejalt kostja kasuks 125, 79 eurot välja mõistmata ja jaotada ümber menetluskulud. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus (TsMS § 654 lg 22) on järgmine: Hagi jätta rahuldamata, vastuhagi rahuldada osaliselt. Lõpetada M. M ja T. M ühisomand XXX XXX vallas XXX alevikus XXX XX asuvale korteriomandile (Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Rapla jaoskonna registriosa nr xxxxxx), müüa korteriomand avalikul enampakkumisel ning tehingust saadud raha jagada M. M ja T. M vahel võrdsetes osades. Jagada A. M (isikukood XXX) pangakontodel AS-s SEB Pank olev raha (31.01.2012 seisuga 3633, 41 eurot) M. M ja T. M vahel võrdsetes osades. Lõpetada menetlus kostja vastuhagis matusekulude nõudes ja ühisomandi lõpetamise teise alternatiivse nõude osas. Menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 01.02.2012 esitas M. M Pärnu Maakohtule hagi T. M vastu pärandvara suhtes ühisomandi lõpetamiseks, jättes korteriomandi kostjale ja pangahoiuse hagejale, enamsaadud pärandvara arvelt mõista kostjalt hageja kasuks välja 1683, 29 eurot ning tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek pangahoiustel oleva raha - 3627 euro - üleandmiseks hagejale. Hagiavalduse kohaselt suri 05.06.2009 pärandaja A. M, kelle pärijateks on hageja ja kostja. Hageja sai Tallinna notar Maarika Pihlakult pärimisõiguse tunnistuse nr 718, mis koostati ja tõestati 01.04.2011. A. M pärandvaraks on korteriomand XXX XXX alevikus XXX XX, registriosa nr XXX, turuväärtusega 7000 eurot, ning SEB Pangas kontodel olev raha 3633, 41 eurot. Jagatava pärandvara väärtuseks on 10 633, 41 eurot, millest ühe pärija osaks 1⁄2, s.o summas on 5316, 71 eurot. Korteriomand on senini kostja valduses. Kostja ei ole võimaldanud hagejal pärandvara kasutada ega ole nõus pangahoiust kokkuleppel jagama. Krediidiasutus ei väljasta ühe pärandisaaja nõudel 1⁄2 pärandiosa, mistõttu on hageja sunnitud oma rikutud õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole. Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi Kostja esitas 16.04.2012 hagejale kompromissiettepaneku ja palus kokkuleppele mittejõudmisel jätta hagi rahuldamata. Kuna hageja kostja kompromissiettepanekuga ei nõustunud, esitas kostja Pärnu Maakohtule 08.10.2012 vastuhagi ühisomandi lõpetamiseks. Kostja palus AÕS § 76 ja § 77 ning PärS § 131 lg 1 alusel lõpetada poolte ühisomand korteriomandile, müües vara avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada poolte vahel vastavalt nende osade suurusele, samuti jagada poolte vahel võrdsetes osades pärandvaraks oleva raha SEB Pangas ning välja mõista hagejalt kostja kantud kulutuste katteks 445, 79 eurot. Vastuhagi kohaselt ei soovi kostja kaasomandi lõpetamist viisil, nagu seda soovib hageja. Kostjal puudub huvi asuda korteriomandit ise kasutama, kuna ta omab juba elukohta XXX ning viibib tihti pikaajaliselt välisriikides, mis raskendab täita omandi ülalpidamisega seonduvaid kohustusi. Hagi ei ole võimalik rahuldada ka seetõttu, et kellelegi ei saa panna tema tahte vastaselt kohustust omandada vara, millega täiendavalt kaasneksid kohustused. Sellist õigust ei anna ka AÕS-s kaasomandi lõpetamist reguleerivad sätted koosmõjus TsÜS § 68 lg-ga 5. Kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormaks kaasomanikke kõige vähem ning arvestaksa mõlema kaasomaniku huve võimalikult suures ulatuses. Kaasomandi lõpetamine viisil, mil kinnistu antakse ühe kaasomaniku ainuomandisse, pannes talle kohustuse hüvitada teise kaasomaniku osa rahas, ei ole õiglane. Kuna kumbki kaasomanikest vara enda omandisse ei soovi, oleks kaasomanikke kõige vähem koormavam vara realiseerida avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel. Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et kaasomandi lõpetamine peab
toimuma kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades. Hagis toodud viis ei arvesta kostja põhjendatud huve. Tulenevalt pärimisseaduse (PärS) § 131 lg-st 1 kannab iga pärija pärandaja matuse kulud võrdeliselt oma pärandiosa suurusega. Seega tuleb hagejal tasuda kostja kantud matusekuludest 50%, s.o 320 eurot. Kostja on kandnud ka kulutusi korteriomandi kommunaalteenuste eest. Kostja tasus perioodil 08.06.2010 - 27.02.2012 elektri eest 251, 57 eurot, millest 1⁄2 on 125, 79 eurot. Alternatiivselt palus kostja 1) lõpetada poolte ühisomand korteriomandile, müües korteriomandi kaasomanike vahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele või 2) lõpetada poolte ühisomand korteriomandile, jättes korteriomandi kostjale ja pannes talle kohustuse kompenseerida hagejale enamsaadud vara arvelt 1⁄2 maksumusest peale kostja poolt korteriomandi realiseerimist. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja vaidles vastuhagile vastu. Pärandaja surma hetkel oli korteri turuväärtus 7 000 eurot. Korteriomandi turuväärtus on tuvastatud pärast kostja poolt korteriomandi kahjustamist. Ekspert on vara hindamise aluseks võtnud vara hetkeseisu. Korteriomand oli pärandi avanemise hetkest alates kostja valduses ja kasutuses. Kostja asus koheselt vara väärtust halvendama, asudes eluruumi remontima. Hageja ei ole nõus vastuhagis taotletud viisil kaasomandit lõpetama. Kuna kostja on ise kõnealuse vara seisundit halvendanud, ei oleks hageja suhtes õiglane, kui korteriomand müüdaks avalikul enampakkumisel. Kuivõrd kostja on korteriomandit vallanud ja kasutanud senini, tuleb korteriomand jätta talle. Pärandaja matusekulud ja korteriomandiga seotud elektrikulud tuleb tasaarvestada summaga, mille võrra on kostja korteriomandit halvendanud. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ning rahuldas osaliselt vastuhagi. Kohus lõpetas poolte ühisomandi korteriomandi suhtes, määras müüa see avaliku enampakkumise teel ning saadud raha jagada hageja ja kostja vahel vastavalt nende osade suurusele. Kohus määras jagada SEB Pangas asuv A. M kuulunud raha 3633, 41 eurot hageja ja kostja vahel võrdsetes osades. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja pärandvarale - korteriomandile - tehtud kulutuste katteks 125, 79 eurot. Kohus lõpetas menetluse kostja nõudes matusekulude 320 euro hüvitamiseks ning alternatiivses nõudes - korteriomandi ühisomandi lõpetamiseks viisil, mille kohaselt jääb korteriomand kostjale, pannes talle kohustuse hüvitada hagejale tema osa maksumusest peale korteriomandi realiseerimist kostja poolt. Kostja menetluskuludest 80% jättis kohus hageja kanda. Pärimistunnistuse kohaselt on 05.06.2009 surnud A. M pärijateks 1⁄2 suuruses mõttelises osas T. M ja 1⁄2 suuruses mõttelises osas M. M. Väljavõttega kinnistusraamatust on tuvastatud, et hageja ja kostja on XXX XXX XX asuva korteriomandi, registriosa nr XXX, ühisomanikud. AS-i SEB Pank saldokinnitusest nähtub, et A. M arvetel on kokku 3633, 41 eurot. PärS § 152 alusel võib pärandvara jagamist nõuda iga kaaspärija. Pärandvara jagamist, s.o korteriomandi ühisomandi lõpetamist ja pangas oleva raha jagamist, soovivad mõlemad pooled. Kuna kaaspärijad pärandvara jagamise viisis kokkuleppele ei jõudnud, lahendab vaidluse kohus. Korteriomandi väärtuse suhtes on pooltel erinev arvamus. Müügikuulutuse kohaselt pakutakse XXX müüa 1-toalist korterit u 7000 euro eest. Maaklerina tegutsenud tunnistaja P. R ütluste kohaselt müüs tema XXX 1-toalise korteri 4999 euro eest, hinda langetati omaniku võlgnevuse tõttu, müüki alustati u 7000 euroga. Tunnistaja A. M ütluste kohaselt käis ta korteris augustis 2011. Korter ei olnud elamiskõlblik, korteris olid kastid ja muud asjad. Korteriühistu esimees
ütles, et kostja alustas korteris remonti. Kostja teavitas 26.01.11 ja 28.01.11 e-kirjades hagejat, et ei kavatse korterit müüa ega luba seda teha ka hagejal. Maakohus asus seisukohale, et pärandvara kuulub jagamisele vastuhagis toodud viisil. Kostja korteriomandit alaliselt elamiseks ei kasuta ega soovi seda ka edaspidi kasutada, sest omab elukohta Tallinnas ja viibib sageli pikaajaliselt välisriikides. 07.11.2012 eksperthinnangu kohaselt on vaidlusaluse korteriomandi turuväärtus 4130 - 4000 eurot, turuväärtust alandavaks teguriks on pooleliolev remont. Lähiajal hinna tõusu ei saa prognoosida, kuna antud piirkonnas puudub stabiilne nõudlus korterite ostu osas, mistõttu on raske määrata ka tulusamat realiseerimisaega. Eksperthinnang sisaldab korteriomandi turuväärtuse leidmisel kasutatud hindamismeetodi valikut, kirjeldust ja rakendust. Ekspert on vastanud kohtumääruses toodud kõigile küsimustele selgelt ja arusaadavalt. Pooltel oli võimalik eksperdile küsimusi esitada ka pärast eksperthinnangu saamist. Hageja seda võimalust ei kasutanud. Eksperthinnangut ei muuda kohtukõlbmatuks asjaolu, et hageja hinnanguga ei nõustu. Seega ei ole tõendatud, et XXX müüakse korteriomandeid 7000 euro eest. Usaldusväärsete tõenditega ei ole tõendamist leidnud ka asjaolu, et kostja on kahjustanud korteri väärtust peale A. M surma, s.o muutnud korteri elamiskõlbmatuks, teinud remonti, viinud korterisse oma asjad. Samuti ei loe kohus tunnistaja A. M ütlustega tõendatuks, et kostja on saatnud hagejale e-kirjad, milles keeldub korterit müümast. A. M oli kostja isa ja seega kostjale lähedane inimene. Kostja väitel ei ole hageja oma vanaisaga suhelnud. Tunnistaja A. M väitis, et hageja käis vanaisa juures viimati, kui oli väga väike. Kohtuistungil hageja esindaja väitis, et hageja ei tea, kas A. M on kremeeritud ja kuhu ta on maetud. Seega ei ole hageja huvi tundnud vanaisa isiku vastu tema elu ajal ega pärast surma. Hageja ei ole huvi tundnud ka matuseega korteriomandi hooldamise kulude kandmise jagamise vastu. Hageja etteheited kostjale, et viimane kasutab ja valdab korteriomandit ja hagejale ei anta korteri võtit, on eeltoodut arvestades ülekohtused. Kostja kui ühisomanik täitis korteriomandiga seotud kohustusi, samuti pakkis A. M asjad kastidesse. Need asjaolud aga ei tingi seda, et korteriomand tuleks jätta tema ainuomandisse. Kostja on avaldanud A. M korteri võtme asukoha ja A. M on käinud korterit vaatamas. Ka hageja ei soovi korteriomandit omandada, kuna kostja on vara kahjustanud. Kohus leiab, et hagejal puudus teadmine päritud korteriomandi hinnast, kuid viinud ennast kurssi tegelikkusega, ta enam ei soovi korteriomandit omandada. Selle eest ei pea vastutama kostja, et hageja ettekujutus reaalsusega ei ühtinud. Ühisomand tuleb jagada viisil, mis koormab ühisomanikke kõige vähem. Pärandvara jagamine vastuhagis toodud viisil on mõlemaid pooli arvestav ja seega õiglane. Korteriomandi enampakkumisel selgub ka korteriomandi reaalne turuhind ning enampakkumine tagab seega kõige paremini poolte võrdse kohtlemise. Ka pangas oleva raha jagamine võrdsetes osades on õiglane, raha jätmine ainult ühele ei oleks põhjendatud. Eeltoodu alusel kuulub ühisomand korteriomandile AÕS § 77 lg 2 kohaselt lõpetamisele ning korteriomand jagamisele selliselt, et korteriomand müüakse avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagamisele ühisomanike vahel vastavalt nende osade suurusele. SEB Pangas olev raha kuulub samuti jagamisele poolte vahel vastavalt nende osade suurusele. Käesoleva ajani on tasunud kostja korteriomandi elektrikulude eest. Tunnistaja A. M tõendas, et korterisse on paigaldatud elektriga töötav õhksoojuspump. Korterit on vajalik kütteperioodil kütta, sõltumata sellest, kas korterit kasutatakse igapäevaselt elamiseks või mitte. Seega on elektrienergia kasutamine vajalik vara säilitamiseks vastavalt AÕS § 72 lg-le 4. Elektrienergia kasutamise kulud on põhjendatud. AS Eesti Energia arvetest nähtub, et 12.11.2010 arve nr 55310539 suurus on 194, 20 krooni; 12.04.2011 arve nr 15551436 suurus on 31, 52 eurot; 31.08.2012 arve nr 254539820144 suurus on 119, 63 eurot; 31.03.2012 arve nr 254536437105 suurus on 4, 81 eurot; 31.01.2012 arve nr 254539029414 suurus on 16, 42 eurot; arve nr 254536205578 suurus on 18, 45 eurot. Nimetatud arvetega on tõendatud, et kostja on
elektrienergia kasutamise eest tasunud 251, 57 eurot. Arvetel kajastuvad varasemad tasumised ning ettemaksud. Arvest nr 254539820144 nähtub, et võlgnevused puuduvad. Seega on hageja kohustatud AÕS § 72 lg 4 ja korteriomandiseaduse § 13 lg 1 alusel hüvitama kostjale tasutud elektrienergia kasutamise kuludest 50%, s.o 125, 79 eurot. Kuna kostja ei ole kahjustanud korteriomandit, siis ei kuulu elektrikulud tasaarvestamisele korteriomandi halvendamisest tuleneva kahjuga. Kuna kostja loobus matusekulude nõudest ning oma teisest alternatiivnõudest, kuulub menetlus selles osas TsMS § 428 lg 1 p 3 lõpetamisele.
Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega lõpetada poolte pärandvara suhtes ühisomand kaasomandi sätete kohaselt selliselt, et korteriomand jätta kostjale ning SEB Pangas asuv hoius jätta hagejale ja mõista kostjalt enamsaadu arvelt hagejale rahaline hüvitis. Hageja palub seoses hoiuse üleandmisega lugeda tuvastatuks kostja nõusolek hoiuse eseme üleandmiseks hagejale. Hageja ei vaidlusta kohtuotsust osas, milles kohus menetluse seoses vastuhagist osalise loobumisega lõpetas (mõned lõigud hiljem on apellant nimetanud menetluse lõpetamist osaliselt alusetuks). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kaebuse kohaselt on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on rikkunud AÕS § 76 lg-t 1, § 77 lg-t 2, TsÜS § 68 lg-t 5, TsMS § 436 lg-d 1-4, § 439, § 428 ja § 164 lg-t 1 ning väljunud otsust tehes vastuhagi raamidest. Kohtuotsus ei tugine asjas esitatud ja uuritud tõenditele. Kohus on jätnud tuvastamata poolte tegeliku tahte ja asetanud hageja olukorda, milles ta oli enne kohtusse pöördumist. Antud juhul puudusid sisulised alused hagi rahuldamata jätmiseks ja vastuhagi rahuldamiseks. Hageja vaidlustab ka enda riigilõivust vabastamata jätmise põhjendusel, nagu saaks hageja võõrandada temale kostjaga kaasomandisse kuuluva kinnisvara, mille arvelt tasuda riigilõivu, kuivõrd sama kinnisvara üle peetav vaidlus ongi tinginud kohtusse pöördumise. Kostja keeldus pahauskselt hagejat lubamast siseneda korteriomandiks olevasse eluruumi. Alates pärandaja surmast kuni tänaseni ei ole hagejal olnud võimalust kostjaga kohtuda, et asuda omandit kasutama. Seetõttu on alusetu väita, et hageja seda ei soovinudki. Vale on maakohtu seisukoht, et kostjale ei saa panna tema tahte vastaselt kohustust omandada vara, millega kaasneksid kohustused. Kostja sai korteriomandi valduse hetkel, kui pärandi vastu võttis ja on sellest ajast alates seda kasutanud. Kostja on jätnud oma vastuväited tõendamata ega ole ka vande all kinnitanud, et ta ei soovi jätkuvalt olla korteri omanik ning et soovib omandist vabaneda. Eluliselt usutav ei ole, et kostja esindaja kaudu väljendatud tahteavaldus vastab kostja tegelikule tahtele. Maakohtu otsuse sõnastus on eksitav, kuna sisuliselt on kohus rahuldanud osaliselt hagi ja lõpetanud ühisomandi, kuid ületanud hagi lahendamise piire ning viidanud otsuses kostja vastuhagi rahuldamisele, mis tegelikkuses ei ole rahuldatud. Kohtu järeldused ei tugine faktilistele ja üldteada asjaoludele. Kohus ei arvestanud, et hagejale ei ole korteri võtmete asukoht teada. Kostja alustas korteris remonti, mis vähendas korteri väärtust. Kostja tegi remonti enda tarbeks, mida tõendab ka suvekuudel suurenenud elektriarve, mis tulenes remondi tegemisel elektri kasutamisest. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et vara väärtus vähenes kostja süül. Väär on kohtu seisukoht, et hageja ei tundnud vanaisa vastu huvi. Kostja takistas hageja kokkupuuteid vanaisaga. Hageja küsimused jäid eksperdile esitamata, kuna kohus jättis eksperdi kohtuistungile kutsumata. Seega tulnuks eksperdiarvamus kui tõend jätta arvestamata.
Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu otsus tuleb tühistada hagejalt kostja kasuks hüvitise 125, 79 euro väljamõistmise. TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt jätab ringkonnakohus kostja vastuhagi tühistatud osas rahuldamata ning jaotab ümber menetluskulud. Kaevatava kohtuotsuse põhjendustest tuleb välja jätta poolte isiklikke suhteid ning hageja ja pärandaja vahelisi suhteid käsitlev analüüs ja hinnang. Ühtlasi vajab kohtuotsuse resolutsioon täpsustamist. Ülejäänud osas on maakohtu otsus õige ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus selles osas esimese astme kohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium alljärgmist. Maakohus ei rikkunud asja menetlemisel menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et pärandi esemeks oleva korteriomandi suhtes tuleb ühisomand lõpetada. Küll vaidlesid pooled selle üle, millisel viisil tuleb seda teha. Asjaolu, et kostja ei soovinud korteriomandit endale, ei vajanud kohtupoolset tuvastamist (mille puhul võiks rääkida tõendite ebaõigest hindamisest või vajadusest kuulata kostja vande all üle). Apellandi sellekohane käsitlus ei ole kooskõlas vaidluse sisuga. Kuna kostja vaidles vastu ühisomandi lõpetamisele hageja soovitud viisil ning esitas sellekohase vastuhagi, siis ei olnud kohtul alust järeldada, et vastuhagis sisalduv nõue ei vasta kostja tegelikule tahtele. Maakohus ei väljunud otsust tehes vastuhagi raamidest. Et kostja oli enne kohtuvaidlust avaldanud, et soovib korterit endale, ei võimalda teha apellandi soovitud järeldust. Samas, tunnistaja A. M ütlused selle kohta, et pärandaja surma järgselt kasutas korterit kostja ega võimaldanud hagejal korterisse siseneda, ei mõjuta korteriomandi ühisomandi lõpetamise osas tehtavat lahendit, kuid võib anda alust pidada põhjendamatuks kostja poolt hageja vastu esitatud nõuet korterikulude hüvitamiseks. Kolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega, et ühisomand oleks tulnud lõpetada hageja taotletud viisil. Kuna kumbki pool ei soovinud korteriomandit enda ainuomandisse, oli põhjendatud avaliku enampakkumise valimine ühisomandi (kaasomandi) lõpetamise viisiks (pärimisõiguse tunnistuse kohaselt kuulub kummalegi pärijale 1⁄2 pärandist, seega on nad mõlemad 1⁄2 mõttelises osas korteriomandi kaasomanikud). AÕS § 77 lg 2 kohaselt kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi üle, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Riigikohus on juhtinud kohtute tähelepanu korduvalt vajadusele lõpetada kaasomand viisil, mis koormaks kaasomanikke kõige vähem ning arvestaks nende huve võimalikult suures ulatuses. Kuna pooled vaidlevad vara väärtuse üle, samas ei soovi nad kumbki vara enda omandisse, tuleb pidada kaasomanike huve kõige enam arvestavaks ja õiglaseks vara realiseerimist avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagamist kaasomanike vahel. Müügiprotsessi käigus tuvastatakse vara tegelik väärtus, millest tulenevalt ka kummagi omaniku õiglane osa. Kaasomandi lõpetamine viisil, mil kinnistu antakse ühe kaasomaniku ainuomandisse, pannes talle kohustuse hüvitada teise kaasomaniku osa rahas, ei oleks eeltoodud asjaoludel õiglane. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et tema nõue tuleks rahuldada juba üksnes seetõttu, et kostja on korteri seisundit halvendanud. Kohtule esitatud tõendid ei võimalda selle väitega nõustuda.
Ekperdiarvamuse kohaselt on vaidlusaluse korteriomandi turuväärtuseks 06.11.2012 seisuga 4000 eurot. Maakohtul ei olnud alust selle dokumendi järeldustes kahelda. Hinnangu andmisel on ekspert lähtunud eelkõige turutehingute võrdlusmeetodist, mille täpsust võib mõjutada võrreldavate tehingute väike arv ja suured hinnaerinevused (XXX alevikus on kahe viimase aasta jooksul tehtud 8 tehingut). Müügihinna suurtes piirides kõikumise võimaliku põhjusena märgib ekspert müüjate vajadust sooritada tehing kiiresti. Kuna eksperdiarvamusest nähtuvalt on tehinguid samas piirkonnas tehtud väga vähe, võib järeleda, et müügihinnad on madalad väikese ostunõudluse tõttu. Asjaolu, et objekti turuväärtust alandava tegurina on aktis märgitud „remont pooleli“, ei võimalda järeldada, et remontimata (remonti alustamata) oleks vara turuväärtus suurem. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et remontimata korteriomandi väärtus võiks antud juhul olla 7000 eurot, nagu väitis hageja. Kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlused ei võimalda teha sellist järeldust. Tunnistaja A. M ütlustest nähtuvalt pidas ta korteri elmiskõlbmatuse all silmas eelkõige selles paiknevaid „mööbli tükke ja remondimaterjali“, samuti suures koguses pappkaste („seal ei olnud ruumi käia ega elada“). Tunnistaja teadis ka öelda, et korteri elutoa lagi oli viimistletud, seinad olid „sirgeks aetud“, kuid ülejäänud ruumides oli remont täielikult tegemata. Maaklerina töötanud P. R on tunnistajana kinnitanud, et alustas analoogse korteri müüki küll 7000 euroga, kuid müüs selle 4999 euro eest. Kollegium ei nõustu hageja poolt eksperdi suhtes tehtud etteheidetega. Ekseprdi isiku kompetentsust ja tema arvamuse pädevust ei ole kohtutel alust seada kahtluse alla. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui jättis eksperdi istungile kutsumata. 12.12.2012 kirjaga saatis kohus pooltele edasi eksperdi kirja, mille kohaselt oli ekspert valmis poolte esindajate küsimustele kirjalikult vastama. Hageja esindaja seda võimalust ei kasutanud. Antud asjas on tõendatud, et pärandi esemeks olev korteriomand oli kostja ainuvalduses, mistõttu ei ole kostjal alust elektrienergia kulude hüvitamist nõuda hagejalt. Kostja vastav nõue tuleb jätta rahuldamata. Kuigi mõlemad pooled taotlesid kohtult ühisomandi lõpetamist, ei tähenda kostja vastuhagi rahuldamine ka hageja vastava hagi osalist rahuldamist. Mõlemad pooled esitasid kohtule konkreetsed nõuded, kuidas nad soovivad ühisomandit lõpetada. Rahuldades vastuhagi, valis kohus poolte pakutud viisidest kostja oma. Seega jäi hageja sellekohane nõue rahuldamata. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab osaliselt hageja apellatsioonkaebuse, tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ja jätab vastuhagi rahalise nõude osas rahuldamata, siis tulenevalt vaidluse olemusest ja TsMS § 163 lg-st 1 peab ringkonnakohus õiglaseks jätta kahes kohtuastmes poolte kantud menetluskulud nende endi kanda.
Ü. Jänes
U. Loonurm
I. Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.