2-13-36527/11 - Pankrotiõigus - Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

Jätta pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud Osaühingu XXX kanda. Edasikaebamise kord Kohtumäärusele võib ajutise halduri nimetamata jätmist ja menetluskulude jaotamist puudutavas esitada Harju Maakohtu kaudu Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõivu 50 eurot, määruskaebuse esitamisel elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu (e-toimiku menetlemise infosüsteemi) 25 eurot. Lõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 AS-is SEB Pank, arvelduskontole nr 221023778606 Swedbank AS-is, arvelduskontole nr 333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis või arvelduskontole nr 17001577198 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2900072686 ning selgituseks: tsiviilasja number, riigilõiv määruskaebuse esitamisel. Maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta tuleb esitada kohtule. Muus osas määrus edasikaebamisele ei kuulu. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Avalduse aluseks olevad asjaolud ja menetluse käik Osaühing XXX (võlausaldaja) esitas 06.08.2013 Harju Maakohtule avalduse XXXOÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 21.12.2012 lihtlitsentsilepingu patendiga kaitstud leiutise ning ärisaladuse kasutusse andmiseks. Lepingu kohaselt kohustus võlgnik tasuma võlausaldajale litsentsitasu 17 000 eurot kuus ja ärisaladuse kasutamise eest täiendavat litsentsitasu 17 000 eurot kuus, litsentsitasule lisandub käibemaks. Võlgnik ei ole täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi ja võlgneb võlausaldajale 08.07.2013 seisuga koos viivistega kokku 321 055,20 eurot. Pankrotiavalduse esitamise hetkeks on võlgnikul nimetatud nõue tasumata enam kui 30 päeva. Võlausaldaja on toimetanud pankrotihoiatuse 11.07.2013 võlgniku juhatuse liikmetele kätte. Võlgnik ei ole võlgnevust likvideerinud. Võlausaldaja palub kuulutada välja XXXOÜ pankrot ning menetluskulude kandjaks määrata võlgnik. Avaldaja tugineb maksejõuetuse põhistamisel pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p-le 1. Võlgnik vaidleb pankrotiavaldusele vastu. Võlgnik leiab, et võlausaldajal puudub nõue võlgniku vastu. Pankrotiavalduse aluseks olev leping on tühistatud 28.02.2013. Lepingu koostas võlausaldaja ning võlgniku nimel allkirjastas võlausaldaja endine töötaja XXX, kellel puudus esindusõigus ning kes oli otsusevõimetu. Kui võlausaldaja sai teada, et XXX on asunud tööle võlgniku juures, nõudis võlausaldaja XXX allkirja konfidentsiaalsuse kokkuleppele. Kokkuleppega võttis XXX endale kohustuse maksta kokkuleppe iga rikkumise eest leppetrahvi 100 000 eurot. Sellise kokkuleppe sõlmimine ei olnud XXX jaoks mõistlik, mis nähtub ka kokkuleppe kahjulikkusest XXX jaoks, kuna XXX ei saanud kokkuleppe täitmise eest mingisugust tasu. XXX kinnitusel sõlmis ta kokkuleppe võlausaldaja survel.

2-13-36527 15.08.2012 esitas võlausaldaja võlgnikule advokaadi vahendusel võlausaldaja konfidentsiaalse informatsiooni kasutamise lõpetamise nõude. Võlgnik selgitas 10.09.2012, et ei kasuta võlausaldajale kuuluvat konfidentsiaalset teavet. 05.11.2012 esitas võlausaldaja võlgnikule täiendava teabe saamise nõude võlgniku tootmistegevuse kohta. Võlgnik leidis 20.11.2012 kirjas, et võlausaldaja pretensioon on alusetu ning igasugused võlausaldaja väited võlgniku poolt võlausaldaja intellektuaalse omandi kasutamise kohta on väärad, sest: i) võlgnikul on endal olemas samalaadne ja patenteeritud toode, mistõttu ei vaja võlgnik võlausaldaja vananenud tehnoloogiat ega teavet; ja ii) võlausaldaja tehnoloogia kattub osaliselt või täielikult (sõltuvalt konkreetsetest patentidest, millega võrrelda) 1950-ndatel ja hiljem avaldatud patentidega, mistõttu pole võlausaldajal tehnoloogiat, mida saaks patenteerida. Seejuures on võlgnik lisanud oma kirjale ka selliseid tehnoloogiaid kajastavad patendid. Võlausaldaja vastas 30.11.2012, et lükkab võlgniku kompromissiettepaneku tagasi ning nad jätkavad „enda õiguste kaitset teiste vahenditega“. 13.12.2012 kutsuti XXX võlgniku juhatusest tagasi ning sellest teavitati ka võlausaldajat. 21.12.2012 tulid XXX kontorisse võlausaldaja esindajad XXXja XXX, kes nõudsid vaidlusaluse lepingu allkirjastamist. Seejuures nõudsid võlausaldaja esindajad XXX allkirja selliselt, et XXX ei tohtinud konsulteerida enda advokaatidega, kuigi varasemalt käis võlausaldaja ja võlgniku vaheline suhtlus läbi advokaatide. Võlausaldaja esindajatel oli XXX kontorisse tulles ette valmistatud lepingu tekst nii paberil ning kui ka digitaalselt. Arvestades võlausaldaja ja tema esindajate varasemat käitumist allkirjastas XXX võlausaldaja nõudmisel lepingu. Samas teadsid nii võlausaldaja kui ka XXX, et viimasel puudub õigus allkirjastada dokumente võlgniku nimel, sest XXX oli lepingu allkirjastamise ajaks võlgniku juhatuse liikme kohalt tagasi kutsutud. Võlgnik on alates lepingu allkirjastamisest lugenud lepingu õigustühiseks ning esitanud enda vastuväited lepingust tulenevatele nõuetele kirjalikult 28.02.2013. Võlausaldaja ei ole kuni 08.07.2013 esitatud pankrotihoiatuseni teinud ühtegi toimingut, mis seonduks lepingu täitmisega. Võlausaldaja ei ole kajastanud litsentsitasu enda raamatupidamises, mistõttu ei kajastu see võlausaldaja 2012. aasta majandusaasta aruandes. Samuti ei ole võlausaldaja esitanud seni ühtegi lepingu alusel koostatud arvet, kuigi käibemaksuseaduse (KMS) § 37 lg 1 kohaselt oleks kehtiva lepingu korral olnud arve koostamine kohustuslik. Võlgnikule teadaolevalt pole võlausaldaja deklareerinud ega tasunud võlgnikult nõutavalt litsentsitasult käibemaksu, kuigi lepingu punkti 4.3 kohaselt lisandub litsentsitasule käibemaks ning vastavalt KMS § 11 lg 1 p-le 1 tekib käive teenuse osutamisest ning seega oleks tekkinud osutatud teenuselt käibemaksu kohustus. Seetõttu nähtub võlausaldaja käitumisest, et võlausaldaja kahtleb lepingu kehtivuses. Kokkuvõttes on vaidlusalune lihtlitsentsi leping tühine, kuna XXX puudus võlgniku esindusõigus, lepingu sõlmimise ajal oli XXX otsusevõimetu, leping on näilik ja vastuolus heade kommetega. Leping oleks ka tühine konkurentsiseaduse § 4 lg 1 punktide 2,3 ja 4 ning § 8 alusel. Võlausaldaja patent on vaidlustatud. Kuna võlgniku 31.07.2013 seisuga koostatud bilansist nähtub, et võlgnikul on vara 7407 eurot ja kohustusi 5556 eurot, ületab võlgniku vara tema kohustusi ning võlgnik ei ole maksejõuetu. Kohtumääruse põhjendused Kohus leiab, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata ning pankrotiavalduse menetlus lõpetada. PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kohtu hinnangul tuleb ajutine haldur jätta osundatud sätte alusel praeguses asjas nimetamata. Võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ei tunnista avalduses tema vastu suunatud nõudeid. Vastuväited on võlgnik esitanud oma vastuses pankrotiavaldusele. Võlgnik leiab, et tal puudub tühisest lepingust tulenev kohustus võlausaldaja ees, seega ei ole võlausaldajal sissenõutavaks muutunud nõuet võlgniku vastu. Isegi kui leping oleks kehtiv, on võlausaldaja patent vaidlustatud, mistõttu saaks võlgnik patendi tühistamise korral keelduda omapoolsest kohustuse täitmisest. Võlgnik on

Riigikohus on 20.12.2004 tsiviilasjas nr 3-2-1-150-04 tehtud otsuse punktis 27 enne 01.01.2004 kehtinud pankrotiseaduse kohaldamise osas leidnud, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei tohi toimuda sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendab kohus hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Samuti on Riigikohus 06.03.2002 tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02 tehtud otsuse punktis 10 leidnud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Seega on võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetluse algatamine võimalik vaid olukorras, kus avalduses toodud nõuete osas puuduvad võlgnikul sisulised vastuväited. Kohtu hinnangul saab osundatud seisukohtadest lähtuda ka käesoleva asja lahendamisel. Ülalmärgitut arvestades leiab kohus, et ajutise halduri nimetamise küsimuse raames ei saa anda hinnangut sellele, kas avalduses märgitud lihtlitsentsileping on tühine näilikkuse tõttu, vastuolu tõttu heade kommetega või on võlgnikul õigus esitada vastuväiteid lepingu täitmisele patendi vaidlustamisest tulenevalt. Avaldaja nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab praegusel juhul asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Kohus leiab, et vaidlus pankrotiavalduse aluseks oleva nõude osas tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, st hagimenetluses. Eeltoodust lähtuvalt puudub vajadus võlgniku maksejõulisuse täiendavaks kontrollimiseks (vt: Riigikohtu 22.03.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-120-05, p 12). Kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis PankrS § 15 lg 7 kohaselt edasist pankrotimenetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist pankrotihaldurit, kannab PankrS § 15 lg 6 kohaselt avalduse läbivaatamisega seotud kohtukulud pankrotiavalduse esitaja. PankrS § 3 lg 2 tulenevalt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseaduses ei tulene teisiti. TsMS § 173 lg 1 alusel määrab kohus käesolevas lahendis ära vaid menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Kohus selgitab, et avaldaja poolt pankrotimenetluse kulude katteks Rahandusministeeriumi kontole tasutud 1700 eurot kuulub lahendi jõustumisel tasujale tagastamisele. Pankrotiavalduse esitajal või tema esindajal tuleb kohtule esitada vastavasisuline taotlus summa tagastamiseks, kus on ära märgitud arveldusarve number, kuhu summa tagastada. Võlgnik on 24.09.2013 esitanud kohtule taotluse eemaldada kohtutoimikust võlgniku poolt 12.09.2013 (menetlusdokumendis ekslikult märgitud 13.09.2013) esitatud vastuväite lisa 6 digikonteineris olevad failid Lisa 1.pdf, Lisa 2.pdf, Lisa 3.pdf, Lisa 4.pdf, Lisa 5.pdf, Lisa 6.pdf ja Lisa 7.png ning vastuväite lisa 10-2; ja võtta vastu ja lisada kohtutoimikusse pankrotiavalduse vastuse täiendus. Kohus leiab, et taotlusel dokumentide eemaldamiseks puudub õiguslik alus ja seda ei saa rahuldada. 24.09.2013 esitatud pankrotiavalduse vastuse täienduse võtab kohus asja materjalide juurde.