L.Z. hagi SA Ida-Viru Keskhaigla vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ning hüvitise 6 369,43 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
6 369 eurot ja 43 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SA Ida-Viru Keskhaigla apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
27. august 2013
Menetlusosalised ja nende esindajad
Viru Maakohtu 16. jaanuari 2013. a otsus
Apellant (kostja): SA Ida-Viru Keskhaigla (registrikood: 90003433), esindaja vandeadvokaat Raul Ainla Vastustaja (hageja): L.Z. (isikukood: XXXX), esindaja advokaat Allan Valk
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 16. jaanuari 2013 otsuse resolutsioon punktis 1 hagi täieliku rahuldamise, punktis 3 SA-lt Ida-Viru Keskhaigla L.Z. välja mõistetud hüvitise suuruse ja punktis 5 märgitud
menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt; välja mõista SA-lt Ida-Viru Keskhaigla L.Z. kasuks hüvitis töösuhte lõpetamise eest kohtus 1803,86 eurot ja jätta menetluskuludest 71,68 % SA IdaViru Keskhaigla ja 28,32 % L.Z. kanda.
3.Sõnastada Viru Maakohtu 16. jaanuari 2013 otsuse resolutsioon järgnevalt:
3.1.Hagi rahuldada osaliselt.
3.2.Tuvastada SA Ida-Viru Keskhaigla ja L.Z. vahel sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ning lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates
9.maist 2012.
3.3.Mõista SA-lt Ida-Viru Keskhaigla L.Z. kasuks hüvitis töösuhte lõpetamise eest kohtus 1803,86 (üks tuhat kaheksasada kolm eurot ja 86 senti) eurot.
3.4.Mõista SA-lt Ida-Viru Keskhaigla L.Z. kasuks välja hüvitis töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest summas 2761.71 (kaks tuhat seitsesada kuuskümmend üks eurot ja 71 senti) eurot.
3.5.Jätta menetluskulud 71,68 % ulatuses SA Ida-Viru Keskhaigla ja 28,32 % ulatuses L.Z. kanda.
4.SA Ida-Viru Keskhaigla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus
Edasikaebamise kord
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 71,68 % ulatuses SA Ida-Viru Keskhaigla ja 28,32 % ulatuses L.Z. kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.L.Z. (hageja) esitas 28. mail 2012 töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel, mõista tööandjalt välja hüvitis töösuhte lõpetamise eest 3 607,72 eurot ja hüvitis vähem ette teatatud aja eest 2 761,71 eurot.
2.Töövaidluskomisjoni 2. juuli 2012 otsusega rahuldati avaldus osaliselt. Töövaidluskomisjon tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, luges töölepingu lõppenuks alates 9. maist 2012 TLS § 107 lg 2 alusel ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise töölepingu ülesütlemise eest 1 803,85 eurot ja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest 2 761,71 eurot.
3.SA Ida-Viru Keskhaigla (kostja) esitas 1. augustil 2012 avalduse asja läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Kostja vaidlustas töövaidluskomisjoni otsuse täies ulatuses.
4.L. Z. töötas SA-s Ida-Viru Keskhaigla töölepingu alusel alates 1. märtsist 1993 erakorralise meditsiini arstina. Kostja ütles töölepingu 7. mail 2012 erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 6 ja 7 alusel, kuna töötaja on oma töökohustuste rikkumisega põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu ning loonud tööandjale kahju tekkimise ohu. Hageja sai töölepingu ülesütlemise teate kätte 9. mail 2012.
15.märtsi 2012 keskpäeval pöördus Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda Purus patsient AG (edaspidi Patsient). Samale patsiendile osutas hageja tervishoiuteenust
13.märtsi 2012 õhtul, sh palus patsiendil pöörduda perearsti poole. 15. märtsil 2012 puudus patsiendil vältimatu abi vajadus ja hageja kordas soovitust pöörduda üldarstiabi saamiseks perearsti poole. Patsient pöördus 15. märtsi 2012 õhtul Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda Kohtla-Järvel ning viibib sellest ajast haiglaravil. Haiglale esitati kaebus, mille kohaselt käituti 15. märtsi 2012 Puru erakorralise meditsiini osakonnas patsiendiga ebaviisakalt ja ei osutatud talle abi. Hageja ei käitunud patsiendi ega tema lähedastega ebaviisakalt. Kaebuse põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kellest kaebuses räägitakse. Hageja ei keeldunud 15. märtsil 2012 patsienti ravimast, vaid tegi oma parima äratundmise järgi otsuse, et patsient ei vaja erakorralist meditsiinilist abi ja tuleb jääda 13. märtsi 2012 raviplaani juurde. Hageja tunnistas, et ta ei dokumenteerinud patsiendi 15. märtsi 2012 pöördumist tööandja nõuete kohaselt. Patsient ei viibinud 15. märtsil 2012 Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas Purus ravil, mistõttu ei olnud patsiendikaardi vormistamine kohustuslik. Hageja ei ole kustutanud ega andnud kellelegi korraldust kustutada patsiendi ravikaart. Kostja väited patsiendi usaldamatuse ja kahju tekkimise ohu põhjustamise kohta on tõendamata. Kahjuhüvitusnõuet ei ole esitatud. TLS § 88 lg 1 p 7 kohaldamiseks peab töötaja olema tekitanud olulisel määral kahju (või selle tekkimise ohu). Hageja poolt omaksvõetud rikkumine ei ole selline, mis lubab töölepingu üles öelda eelneva hoiatuseta. Hageja töötas kostja juures alates 1993. aastast, talle ei ole varem distsiplinaarkaristusi määratud ega etteheiteid tehtud. Kostja poolt väidetavalt läbi viidud sisejuurdluse kohta ei ole ühtegi dokumenti esitatud. Kostja ei ole hagejale teist tööd pakkunud. Töölepingu ülesütlemine ei ole toimunud mõistliku aja jooksul, kostja ütles töölepingu üles 53 kalendripäeva pärast juhtumit. Hageja palus kostjalt välja mõista TLS § 109 lg-s 2 ette nähtud hüvitise töötaja kolme kuu
keskmise töötasu ulatuses, s.o 3 607,72 eurot. Arvutuskäigu aluseks on väljamakstud töötasu novembrist 2011 aprillini 2012. Hageja palus kostjalt välja mõista TLS § 100 lg 5 ette nähtud hüvitise töölepingu ülesütlemisest etteteatamata aja, st 90 kalendripäeva ulatuses, summas 2 761,71 eurot. Hageja on hüvitise suuruse välja arvutanud lähtudes töölepingust, mille kohaselt on hageja tööaeg 30 tundi nädalas ja palk 7,16 eurot tunnis.
5.Kostja vastuse kohaselt ei täitnud hageja 15. märtsil 2012 oma töökohustusi nõuetekohaselt, keeldus patsiendi läbivaatamisest ning käitus patsiendi ja tema lähedase suhtes ebaviisakalt, mille kohta haiglale esitati 16. aprillil 2012 kaebus. Hageja rikkus võlaõigusseaduse (VÕS) §-i 758, mis reguleerib tervishoiuteenuse osutaja kohustusi tervishoiuteenuse osutamise lepingu järgi. Sellega on hageja põhjendamatult katkestanud haigla poolt osutatava raviteenuse osutamise, põhjustanud patsiendi ja tema lähedase usaldamatuse haigla vastu ja tekitanud reaalse ohu, et haigla vastu esitatakse kahjunõue. See, et patsiendiga kohtus just hageja, on tõendatud kostja poolt läbi viidud sisejuurdlusega. Registraator M.M. on oma seletuskirjas tunnistanud, et patsiendiga suhtles hageja. Hageja on oma seletuskirjas tunnistanud kaebuses nimetatud patsiendile kaebuses nimetatud ajal raviteenuse osutamist. Hageja on oma seletuskirjas tunnistanud keeldumist jätkata raviteenuse osutamist. Hageja rikkus VÕS §-i 769, mis reguleerib tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimist tervishoiuteenuse osutamise lepingu raames, ning sotsiaalministri 18.09.2008 määruse nr 56 „Tervishoiuteenuste osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“ § 65 lg-t 1. Patsiendi tervisliku seisundi kohta hinnangu andmisega alustas hageja patsiendile tervishoiuteenuse osutamist ja oli kohustatud seda dokumenteerima. Hageja tegi registraatorile korralduse kustutada patsiendi andmed. Sellega on hageja teinud katse hävitada patsiendikaart ja loonud haiglale kolmanda isiku usaldamatuse ja materiaalse kahju tekkimise ohu. Hageja on oma seletuskirjas tunnistanud tervishoiuteenuse osutamise mittedokumenteerimist. Hageja tegevus või tegevusetus dokumenteerimise osas oli igal juhul süüline. Tegu oli riskigruppi kuuluva patsiendiga, kelle olukord võib muutuda kiiresti (tundidega). Kuna patsiendi läbivaatamisest keelduti, oli patsient sunnitud pöörduma teise Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna poole, kus ta suunati statsionaarsele ravile ja on olnud pärast ravile suunamist kaks kuud raskes seisundis intensiivravil. Töölepingu ülesütlemine 53 kalendripäeva pärast juhtumit oli tingitud sellest, et hageja ei olnud seoses töövõimetusega tööl 03.04. - 28.04.2012 ja viibis korralisel puhkusel 29.04 - 06.05.2012.
MAAKOHTU LAHEND
6.Viru Maakohus rahuldas 16. jaanuari 2013 otsusega hagi ja tuvastas SA Ida-Viru Keskhaigla ja L.Z. vahel sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ning lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 9. maist 2012. Kohus mõistis SA-lt Ida-Viru Keskhaigla L.Z. kasuks välja hüvitise töösuhte lõpetamise korral kohtus summas 3 607,72 eurot ja hüvitise töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest summas 2 761,71 eurot. Kohus jättis menetluskulud täies ulatuses SA Ida-Viru Keskhaigla kanda.
Otsuse kohaselt on hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada. Käesolevas asjas on töötaja hagejaks individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 4 alusel, kohtusse pöördus pärast töövaidluskomisjoni otsuse tegemist kostja. Kohus leidis, et hageja peaks tõendama negatiivset asjaolu ning kohtupraktika on aktsepteerinud seisukohta, et negatiivse asjaolu tõendamisel on tõendamiskoormus vastupidine. Kohtupraktika kohaselt on töötajal võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus. Seetõttu on kostjal kohustus tõendada, et töölepingu ülesütlemine on kehtiv. Töölepingu erakorralise ülesütlemise teate kohaselt on kostja töölepingu üles öelnud TLS § 88 lg 1 p 6 ja 7 alusel. Õiguse lõpetada tööleping TLS § 88 lg 1 p 6 alusel annab tööandjale see, kui töötaja on põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu. Õiguse lõpetada tööleping TLS § 88 lg 1 p 7 alusel annab tööandjale see, kui töötaja on tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või loonud kahju tekkimise ohu. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et hageja põhjustas kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu sellega, et käitus 15. märtsil 2012 patsient AG-ga ebaviisakalt. O.G. kaebusest tuleneb, et 15. märtsil 2012 kella 17 paiku käitus Puru erakorralise meditsiini osakonnas patsient A.G. ja tema emaga jämedalt tumedate juustega keskealine meditsiiniõde, kes eelmisel korral võttis patsiendilt analüüsid. Kaebuse põhjal ei saa kindlaks teha, kas selline juhtum üldse aset leidis ja kui leidis, siis kes patsiendi ja tema emaga jämedalt käitus. Kaebuses on märgitud, et juhtum toimus kell 17. Hageja ja M.M. seletuskirjade kohaselt pöördus patsient Puru erakorralise meditsiini osakonna poole kella 11 paiku ja patsiendikaardi kohaselt kell 11.11. Kostja väitis kohtuistungil, et erinevus kellaaegades võib olla käekirjaline viga, samas O.G. kaebus edastati haiglale e-posti teel (masinakirjas). Hageja on arst ning arstid ei võta patsiendilt analüüse. Kaebus on esitatud 16. aprillil 2012 ehk rohkem kui üks kuu pärast juhtumit ning selle on kirja pannud O.G. (patsiendi õde) oma ema sõnade järgi. Hageja ja kostja avalduste, O.G. kaebuse ja epikriisi kohaselt viibis patsient A.G. 15. märtsil 2012 vähemalt kolmes erinevas raviasutuses: Puru erakorralise meditsiini osakonnas, Kohtla-Järve erakorralise meditsiini osakonnas ja sisekliinikus. Kohus leidis, et patsiendi pingeseisundis lähedane, kes ühel päeval külastas erinevaid raviasutusi ja kohtus paljude meditsiinitöötajatega, ei pruugi kuu aega pärast toimunut enam usaldusväärselt mäletada, kus ja kelle osalusel mingi juhtum aset leidis. Seda, et patsiendiga käitus jämedalt hageja, ei tõenda ka M.M. seletuskiri. Seletuskiri tõendab ainult seda, et hageja kohtus patsiendiga. Hageja ei ole omaks võtnud, et ta käitus patsiendi või tema emaga ebaviisakalt ning kostja ei ole seda tõendanud. Kostja väitel põhjustas hageja kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu ka sellega, et ei osutanud 15. märtsil 2012 patsient AG-le abi. Kohus märkis, et hageja on läbivalt selgitanud, et ta kohtus 15. märtsil 2012 patsiendiga, kuulas ta ära ning kujundas selle põhjal seisukoha, et tuleb jääda 13. märtsil 2012 tehtud otsuste ja raviplaani juurde. Kohus leidis, et see ei ole võrdsustatav abi osutamisest keeldumisega. Hageja ametijuhendi kohaselt on hagejal õigus otsustada erialastes küsimustes iseseisvalt. Hageja on selgitanud ja põhjendanud tema poolt 15. märtsil 2012 patsient AG suhtes tehtud otsust. Kostja ei nõustu hageja otsusega ja väidab, et see oli meditsiinilisest seisukohast vale. Selle kindlakstegemine, kas hageja poolt tehtud otsus oli meditsiiniliselt õige või vale, väljub kohtuvaidluse piiridest.
Kohus leidis, et 15. märtsil 2012 kell 19 teise arsti poolt tehtud teistsugune otsus ei tõenda, et hageja poolt kella 11 paiku tehtud otsus oli vale. Kostja on läbivalt väitnud, et patsient A.G. seisund võis muutuda kiiresti (tundidega). Tõendatud ei ole ka see, et patsiendi seisundi halvenemine 19. märtsil 2012 on kuidagi seotud hageja tegevusega 15. märtsi 2012 hommikupoolikul. Kohus leidis, et kui käsitleda patsiendi ja arsti eriarvamusi ravi osas kolmanda isiku usaldamatuse põhjustamisena TLS § 88 lg 1 p 6 mõttes, siis saaks töölepingu erakorraliselt üles öelda enamusega arstidest. Ka seda, kui arst oma parima teadmise järgi toimides teeb siiski vale otsuse, ei saa kohtu hinnangul käsitleda kolmanda isiku usaldamatuse põhjustamisena TLS § 88 lg 1 p 6 mõttes. Tegemist on arsti elukutsega kaasneva paratamatu riskiga, mille realiseerumise korral arsti tööandja peaks arsti kaitsma. Teisiti on olukord siis, kui arst teeb vale otsuse asjatundmatusest või hooletusest. Kostja ei ole selliseid asjaolusid välja toonud ega tõendanud. Kostja avaldab oma arvamust, mida hageja oleks pidanud tegema, kuid kohtul ei ole põhjust pidada kostja arvamust paremaks või õigemaks hageja arvamusest ning praegusel juhul lasub tõendamise koormus kostjal. Kostja ei ole töölepingu ülesütlemisel tuginenud hageja ebapiisavale tööoskusele (TLS § 88 lg 1 p 2). Kohus leidis, et tegemist ei ole patsiendi hagiga arsti või raviasutuse vastu tulenevalt tervishoiuteenuste osutamise lepingu rikkumisest, vaid tööandja ja töötaja vahelise vaidlusega. Seetõttu ei ole asjakohased kostja viited võlaõigusseaduse sätetele, mis reguleerivad tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Kostja ei ole põhjendanud, kuidas saab kostja sisekorra reeglite rikkumine – patsiendi pöördumise dokumenteerimata jätmine või puudulik dokumenteerimine – põhjustada kolmanda isiku usaldamatust kostja suhtes. Tegemist võib olla töökohustuste rikkumisega hageja poolt, kuid kostja ei ole töölepingut üles öeldes sellele (TLS § 88 lg 1 p 3) tuginenud. Kostja on otsustanud öelda töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 6 ja 7 alusel ning tal tuleb nüüd tõendada töölepingu ülesütlemise lubatavus nende sätete piires. Kuna patsiendi pöördumise dokumenteerimata jätmine või puudulik dokumenteerimine hageja poolt ei saa olla töölepingu lõpetamise aluseks TLS § 88 lg 1 p 6 ja 7 alusel, ei käsitlenud kohus küsimust, kas on tõendatud, mis, kelle algatusel ja millistel asjaoludel patsiendikaardiga juhtus. Kohus märkis siiski, et mingit teabe kadu kostjal toimunud ei ole. Patsiendikaardil on fikseeritud, et patsient A.G. pöördus Puru erakorralise meditsiini osakonda 15. märtsil 2012 kell 11.11 ning hageja ja patsiendi kohtumisel toimunu oli võimalik taastada hageja seletuskirja alusel. Kohus leidis, et patsient A.G. tegevus pärast Puru erakorralise meditsiini osakonna külastamist
15.märtsil 2012 tõendab, et patsient ei ole kaotanud usaldust kostja ehk SA Ida-Viru Keskhaigla vastu. Patsient A.G. statsionaarse epikriisi ja kostja selgituste kohaselt pöördus patsient 15. märtsi 2012 õhtul uuesti Ida-Viru Keskhaigla poole ning viibis erinevates Ida-Viru Keskhaigla raviasutustes pidevalt ravil vähemalt kuni kohtuistungi toimumise ajani 30. oktoobrini 2012. Kostja ei ole tõendanud, et tal oli alus lõpetada tööleping TLS § 88 lg 1 p 7 alusel. Kohus leidis, et kostja oleks pidanud tõendama, et kostja varale on tekkinud kahju või on reaalne oht, et kahju tekib; kahju, mis on tekkinud või mille tekkimise oht on reaalne, on oluline; esineb põhjuslik seos kahju või selle tekkimise ohu ja hageja teo või tegevusetuse vahel; hageja tegu või tegevusetus kujutab endast töölepingu rikkumist; hageja tegu või tegevusetus on süüline. Kostja ei ole põhistanud ühtegi neist väidetest.
Kahju tekkimise oht on oletuslik: kostjal võib tekkida kahju, kui patsient esitab kostja vastu tervishoiuteenuste osutamise lepingu rikkumisest tuleneva nõude. Isegi kui oletada, et patsient esitab kostja vastu nõude ja see rahuldatakse, siis sellest veel ei piisa hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 7 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et võimalik kahju on põhjuslikus seoses hageja õigusvastase tegevuse või tegevusetusega ning et hageja tegevus või tegevusetus on süüline. Nagu eespool öeldud, tegelesid patsient A.G.-ga 15. märtsil 2012 mitmed erinevad meditsiinitöötajad, patsiendi seisund halvenes oluliselt alles mitu päeva hiljem ning selle põhjust ja võimalikku seost hageja poolt kella 11 paiku tehtud otsusega ei ole kostja poolt esitatud tõendite põhjal võimalik kindlaks teha. Kuna puuduvad töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused, siis ei oma tähendust, kas on täidetud lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused, sh kas lepingu ülesütlemine on toimunud õigeaegselt. Kohus järeldas, et töölepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt oli tühine. TLS § 107 lg 2 sätestab, et kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine, siis lõpetab kohus tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kohus lõpetas töölepingu alates 9. maist 2012. TLS § 109 lg 1 sätestab, et kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus leidis, et puudub põhjus töölepingu seaduses ette nähtud hüvitise suurust muuta ja mõistis välja hüvitise summas 3 607,72 eurot. TLS § 97 lg 1-3 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda ainult seaduses sätestatud etteteatamistähtaegu järgides, etteteatamistähtaega järgimata võib töölepingu üles öelda ainult TLS § 88 lg-s 1 nimetatud alusel ning tingimusel, et kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Tööleping on praegusel juhul lõppenud TLS § 107 lg 2 alusel, mitte TLS § 88 lg-s 1 nimetatud alusel. Seega puudub põhjus jätta seaduses sätestatud etteteatamistähtaeg järgimata. Samuti ei ole kohus kindlaks teinud asjaolusid, mis oleksid välistanud lepingu jätkamise etteteatamistähtaja lõppemiseni. Hageja on töötanud kostja juures üle 10 aasta ning töölepingu lõpetamisest oleks TLS § 97 lg 2 p 4 kohaselt tulnud ette teatada vähemalt 90 kalendripäeva. TLS § 100 lg 5 sätestab, et kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Hageja on esitanud nõude hüvitisele vähem ette teatatud aja eest, tuginedes sellele, et töölepingu lisalehe nr 9 (29.12.2011) kohaselt on hageja töökoormus 30 tundi nädalas ja tunnitasu määr 7,16 eurot, seega ühe nädala (7 päeva) palk on 214,80 eurot, 90 päeva on 12,85714 nädalat ning hüvitis kokku 2 761,71 eurot. Kostja ei ole neile arvutustele vastu vaielnud või omapoolseid arvutusi esitanud. Kuna hagi rahuldati, siis jäid kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.SA Ida-Viru Keskhaigla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu
16.jaanuari 2013 otsuse osaliselt ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või oluliselt vähendada hagejale väljamõistetud hüvitist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus asja lahendamisel väljunud hagi piiridest ning rikkunud TsMS § 439 ja ITVS § 25 lg-t 1 ning TsMS 436 lg-t 4. Töövaidluskomisjoni 02.07.2012 otsusega rahuldas kohus hageja avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt välja 4565,56 eurot. ITVS § 25 lg 1 teise lause kohaselt töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Seega on töövaidluskomisjoni otsus väljamõistetud hüvitise osas jõustunud ning kohus on otsust tehes hagi piiridest väljunud. Kostjalt 4565,56 eurost suurema summa väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas kuulub kohtuotsus tühistamisele sõltumata apellatsioonkaebuse muudest motiividest; 2) on maakohus ebaõigesti leidnud, et selgusetuks jääb, kas juhtum (kohtumine arsti ja patsiendi vahel) üldse aset leidis ja kes patsiendi ja tema emaga jämedalt käitus. Vaidlus puudub selle üle, et arst ja patsient 15. märtsil 2012 erakorralise meditsiini osakonnas kohtusid. Asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et patsiendil ja tema emal võis olla konflikt mõne teise meditsiinitöötajaga ning ka hageja ennastõigustavast positsioonist tuleneb, et tema ja patsiendi vahel leidis aset konflikt; 3) on maakohus vääralt tõlgendanud TLS §-i 95 ning otsust olulises osas põhjendamata jättes rikkunud TsMS § 436 lg-t 1. Kohus on jätnud ebaõigesti hindamata töölepingu ülesütlemise põhjenduseks olnud väite, et hageja püüdis patsiendikaarti hävitada. Patsient viibis 15. märtsil 2012 erakorralise meditsiini osakonnas ravil ja vastavalt 18.09.2008 määruse nr 56 § 65 lg-s 1 ja VÕS §-s 769 sätestatule oli tervishoiuteenuse osutajal kohustus tervishoiu teenuse osutamine dokumenteerida. Kohus on ise seda nimetanud hageja poolt patsiendi pöördumise dokumenteerimata jätmiseks või puudulikuks dokumenteerimiseks, kuigi töölepingu ülesütlemise avalduses on selgelt etteheitena toodud, et hageja on käskinud registraatoril kõrvaldada patsiendikaardi, et varjata tema poolt osutatud raviteenuse asjaolusid. Registraatori M.M. seletuskirja kohaselt andis hageja talle pärast patsient A.G. lahkumist korralduse patsiendi pöördumise kohta registreering kustutada, sellest registraator keeldus. Seega hageja mitte ainult ei dokumenteerinud raviteenust, vaid püüdis lisaks ka patsiendi pöördumise fakti varjata. Dokumenteerimiskohustuse rikkumine ja patsiendikaardi hävitamise katse on tõsine rikkumine eelkõige seetõttu, et riivab sügavalt patsiendi õigusi. Ilma raviteenuse dokumenteerimiseta on raviteenuse kvaliteedile hinnangu andmine raskendatud; 4) ei ole antud juhul küsimus selles, kas arsti otsus oli õige või vale, vaid selles, et arst rikkus kohustust erakorraliselt saabunud patsient läbi vaadata. Epikriisist nähtub, et pärast hageja poolt läbivaatusest keeldumist oli patsient sunnitud pöörduma teises SA Ida-Viru Keskhaigla korpuses asuvasse erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtupunkti. Seega saab väita, et hageja poole pöördunud ja arstiabita jäänud patsiendi seisund oli väga kriitiline ning sellest tulenevalt saab ka väita, et temas tekkis usaldamatus kostja kui raviasutuse vastu ning seega ka potentsiaalne oht, et patsient esitab kostja vastu kahjunõude varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks; 5) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja oleks pidanud tõendama, et kahjunõue on esitatud või et selle esitamine on tõenäoline. Kahjunõude esitamine on alati hüpoteetiline ja selle suurust on võimatu ette näha, kuid kahju all tuleb silmas pidada ka kahju, mis tekib raviasutuse mainele, sellise kahju suurust on niikuinii võimatu hinnata;
6) on kõik kostja poolt hagejaga töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses toodud etteheited oma raskusastmelt sellised, mis võimaldasid töölepingu erakorraliselt ilma sellest teatamata (TLS § 88 lg ja 97 lg 3) üles öelda. Seega ei saanud eeldada töösuhte jätkamist.
8.L. Z. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist ning L. Z. menetluskulude väljamõistmist SA-lt Ida-Viru Keskhaigla. Vastuväidete kohaselt: 1) jääb arusaamatuks väide, nagu maakohus oleks väljunud hagi piiridest. SA Ida-Viru Keskhaigla taotles asja läbivaatamist kohtu poolt ja täies ulatuses ehk siis algselt töövaidluskomisjonile esitatud nõuete piires. L. Z. esitaski hagiavalduse ning SA Ida-Viru Keskhaigla pole hagi piiride vms osas mitte ainsatki vastuväidet esimese astme kohtumenetluses esitanud – seega said kõik osapooled üheselt aru sellest, millises ulatuses hagi läbi vaadatakse; 2) on ebaõige väide, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et patsiendil ja tema emal võis olla konflikt mõne teise meditsiinitöötajaga. Patsiendi kaebuseski on kirjas, et konflikt toimus meditsiiniõega, L. Z. aga pole meditsiiniõde. Sellest tulenevalt pigem ei saa eeldada seda, et konflikt oli L. Z. ja patsiendi ning tema ema vahel, vaid vastupidi. SA Ida-Viru Keskhaigla ei ole töösuhte lõpetamisel seda välja selgitanud ning väljaselgitamise soovi esiletoomine kohtumenetluses (tunnistaja abil) näitab ja tõendab pigem töölepingu ülesütlemise põhjendamatust ja ülesütlemise protsessi ühekülgsust; 3) on kohus õigesti leidnud, et patsiendi pöördumise dokumenteerimata jätmine või puudulik dokumenteerimine hageja poolt ei saa olla töölepingu lõpetamise aluseks TLS § 88 lg 1 p 6 ja 7 alusel, sest sellega ei saakski tekkida kolmanda isiku usaldamatust, nagu ka kahju või kahju tekkimise ohtu tööandja varale, isegi juhul, kui L. Z. oleks midagi seesugust teinud; 4) on oletuslik seisukoht, et hageja poole pöördunud ja (apellandi arvates) arstiabita jäänud patsiendi seisund oli kriitiline ning sellest tulenevalt saab ka väita, et temas tekkis usaldamatus kostja kui raviasutuse vastu ning seega ka potentsiaalne oht, et patsient esitab kostja vastu kahjunõude varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. See on vastuolus TLS § 88 lg 1 p-de 6 ja 7 mõttega, millest tulenevalt ei saa need asjaolud (kahju või selle tekkimise oht, samuti usaldamatus) olla eeldatavad, vaid need peavad olema tõendatud; 5) puuduvad tõendid selle kohta, et L. Z. oleks patsiendi AG või tema lähedastega ebaviisakalt käitunud. L. Z. ei ole rikkunud VÕS § 758 lg-t 1 või arstliku eetika põhimõtteid. Ta vaatas patsiendi läbi 13. märtsil 2012. Ka apellant ei ole kordagi väitnud, et 13. märtsil 2012 teostatud raviteenuse osutamises oleks esinenud vigu või eksimusi. Kui patsient 15. märtsil 2012 L. Z. poole pöördus, jäi L. Z. 13. märtsil 2012 raviteenuse osutamise käigus leitu juurde ning palus jätkuvalt patsiendil pöörduda perearsti poole. Seega seisneski raviteenuse osutamine selles, et L. Z. jäi üleeelmisel päeval antud diagnoosi juurde ning palus patsiendil seda täita; 6) ei ole L. Z. rikkunud VÕS §-s 769 sätestatut, kustutanud ega andnud kellelegi korraldust kustutada patsiendi ravikaart. Ülesütlemisavalduses väidetu tuvastamiseks oleks SA Ida-Viru Keskhaigla pidanud läbi viima sisejuurdluse, mille käigus oleks välja selgitatud, kas, kes ja millises ulatuses on oma kohustusi rikkunud. Kuigi SA Ida-Viru Keskhaigla on nimetatud sisejuurdluse läbiviimist kohtumenetluse käigus väitnud, ei ole ta esitanud tõendeid, mis nimetatut kinnitaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 16. jaanuari 2013 otsus tuleb tühistada resolutsiooni punktis 1 hagi täieliku rahuldamise ja punktis 3 Ida-Viru Keskhaiglalt L.Z. välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab SA-lt Ida-Viru Keskhaigla L.Z. kasuks välja hüvitise töösuhte lõpetamise eest kohtus TLS § 109 lg 1 alusel 1803,86 eurot. Vastavalt tuleb muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus. Ülejäänud osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. SA IdaViru Keskhaigla apellatsioonakaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
10.Asja materjalide kohaselt ütles SA Ida-Viru Keskhaigla tööandjana töölepingu hagejaga üles
7.mail 2012 erakorraliselt seetõttu, et hageja on oma töökohustuste rikkumisega põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu ning loonud tööandjale kahju tekkimise ohu. Sealjuures olevat hageja käitunud patsiendiga 15. märtsil 2012 ebaviisakalt ja arstieetikat rikkudes ning käskinud registraatoril kõrvaldada patsiendikaardi, et varjata osutatud raviteenuse asjaolusid. Patsiendikaardi mittetäitmine või arsti katse see hävitada on VÕS § 758 lg 1 ja § 769 sätestatut arvestades oluline töökohustuse rikkumine. Hageja vaidlustas töölepingu ülesütlemise töövaidluskomisjonis ning taotles tuvastada temaga
1.märtsil 1993 sõlmitud töölepingu ülesütlemise TLS § 88 lg 1 p 6, 7 alusel tühisus ja töölepingu lõppenuks lugemine alates 9. maist 2012 TLS § 107 lg 2 alusel; välja mõista tööandjalt tema kasuks kolme kuu hüvitis töölepingu ülesütlemise eest summas 3607.72 eurot TLS § 109 lg 1 alusel ja hüvitis töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest summas 2761.71 eurot. Töövaidluskomisjon rahuldas hageja avalduse 2. juuli 2012 otsusega osaliselt. Tööandja taotles 31. juuli 2012 avalduses kohtule hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluse korras läbivaatamist ja hagi rahuldamata jätmist. Hageja töövaidluskomisjoni otsust ei vaidlustanud. Viru Maakohus rahuldas hagi täielikult, sh mõistis maakohus tööandjalt hageja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu keskmise palga ulatuses 3607.72 eurot, mis on suurem kui töövaidluskomisjoni poolt välja mõistetud hüvis. Tööandja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna.
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult tuvastanud, et hagejaga sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olev peamine asjaolu - hageja poolt patsiendiga ebaviisakas ja arstieetikat rikkuv käitumine 15. märtsil 2013 ei ole asjas tõendamist leidnud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on selles osas oma seisukohti piisavalt põhjendanud, mistõttu ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja ei pea neid vajalikuks oma otsuses korrata. Ringkonnakohus märgib, et tööandja ei ole patsient A.G õe kaebuse uurimisel välja selgitanud kõiki vajalikke asjaolusid, sh ei ole üheselt selge, kas meditsiinitöötaja, kelle tegevuse peale kaebus on esitatud, on üldse hageja. Puuduvad andmed, et tööandja oleks pärast kaebuse saamist asjaolude väljaselgitamise eesmärgil vestelnud patsiendi ja patsiendiga kaasas olnud isiku – patsiendi ema K.G. . Puuduvad andmed, et apellant oleks võtnud asjaolude väljaselgitamise eesmärgil seletusi hagejaga erakorralise meditsiini osakonnas koos töötanud meditsiiniõelt, kuigi kaebuses on viide meditsiiniõe käitumisele. K.G. on esmakordselt seoses nimetatud töövaidlusega üle kuulatud tunnistajana alles ringkonnakohtus ja menetlusosalised ei ole esitanud taotlust hageja ja tunnistaja vastandamiseks. Ringkonnakohus leiab, et ka tunnistaja K. G. ütlused kogumis teiste tõenditega ei tõenda üheselt, et meditsiinitöötaja, kes tunnistaja ütluste kohaselt käitus tema ja tema pojaga ebaviisakalt, oli just hageja. Tunnistaja väidab, et ta ei tea, kas see isik oli arst või meditsiiniõde, teab vaid välimust. Tegemist oli sama isikuga, kes poja oli esimesel korral vastu võtnud ja tilguti pannud. Tööandja
ei ole suutnud kõrvaldada vastuolu selles, et kuigi tunnistaja K. G. väidete kohaselt toimus sündmus 15. märtsi 2013 õhtupoolikul, siis registraator M. M. seletuskirja (lk 73) ja AG patsiendikaardi (lk 10-11) kohaselt toimus AG pöördumine erakorralise meditsiiniosakonda 15. märtsil 2012 kell 11.11. Ka hageja ise väidab, et 15. märtsil 2012 kohtus ta patsiendiga hommikupoolikul ja mingit skandaali ei olnud. Seega ei ole tööandja suutnud välja selgitada patsiendi kaebuses märgitud sündmuse kõiki asjaolusid ja osalejaid, mistõttu juhtumi seostamine hagejaga ei olegi tõendatud. Ringkonnakohus nõustub seega maakohtu otsuse punktis 13 avaldatud seisukohaga, et üksnes patsiendi lähikondse, kes kaebuses kirjeldatud juhtumit ise pealt ei näinud, kaebuse alusel ei ole võimalik kindlaks teha (tõsikindlalt tuvastada), kas kaebuses kirjeldatud juhtum ja kelle vahel üldse aset leidis. Selline kaebus ei saa tõendada töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid, nagu väidab apellant. Selline kaebus võis olla üksnes tööandjale aluseks kontrollida kaebuse põhjendatust. Töölepingu ülesütlemise aluseks olevate asjaolude välja selgitamine ja tõendamine on antud juhul apellandi kui tööandja kohustus, kes ei ole seda teinud. Asjaolu, et hageja ei eita 15. märtsil kell 11.11 patsiendiga kohtumist, ei tõenda tema osalemist kaebuses kirjeldatud intsidendis samal päeval kell 17.00 paiku. Maakohus ei ole asjaolude hindamisel rikkunud TsMS § 436 lg 4 sätestatut ja on otsuse punktis 11 põhjendatult leidnud, et kostjal on kohustus tõendada, et töölepingu ülesütlemine on kehtiv. Seega saab nõustuda maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud, et tal oli alus lõpetada tööleping TLS § 88 lg 1 p 6 ja 7 alusel. Kuna apellant ei ole suutnud menetluses tõendada, et hageja kohtus patsiendiga 15. märtsi 2012 õhtupoolikul, siis ei saa kohtud hinnata ka apellandi väiteid, et hageja poolne tegevusetus patsiendi meditsiinilisel läbivaatamisel põhjustas patsiendi arstiabita jätmise olukorras, kus patsiendi seisund oli väga kriitiline.
12.Küll ei ole aga põhjendatud maakohtu seisukoht, et tööandja ei ole töölepingu erakorralisel ülesütlemisel tuginenud hageja poolsele töökohustuste rikkumisele. Teatest töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta nähtub, et tööandja tugines patsiendikaardi mittetäitmisele ja katsele see kaart hävitada kui töökohustuste rikkumisele. Asjaolu, et teates ei ole viidatud TLS § 88 lg 1 p –le 3, ei tähenda, et tööandja ei ole töökohustuste rikkumisele tuginenud. Seega pidi maakohus käsitlema lepingu erakorralise ülesütlemise õiguspärasust ka nimetatud asjaoludel. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole õige. Ringkonnakohus leiab, et hageja korraldus registreeringu kustutamiseks on tõendatud registraator M. M. seletuskirjaga SA IVKH EMO vanemõde O. R. (lk 73). Hageja vastupidist ei ole tõendanud, vaid on oma seletuskirjas kvaliteedijuht A. Toomingale avaldanud, et patsienti 15. märtsil 2012 ei registreeritud ja see on suur viga. Hageja kui erakorralise meditsiiniosakonna arsti ametijuhendi (töövaidluskomisjoni toimik lk 29) kohaselt peab erakorralise meditsiini osakonna arst oma töös juhinduma ka Eesti Vabariigi seadustest ja sotsiaalministri määrustest ja käskkirjadest. VÕS § 769 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavad dokumendid säilitama. Patsiendil on õigus nende dokumentidega tutvuda ja saada neist oma kulul ärakirju, kui seadusest ei tulene teisiti. Sotsiaalministri
18.septembri 2008 määrusega nr 56 kehtestatud „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“ § 65 lg 1-3 kohaselt erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaart vormistatakse iga erakorralise meditsiini osakonnas ravil viibiva patsiendi kohta. Määruse tähenduses koosneb patsiendikaart ühest lehest ja vormistatakse isekopeeruval paberil määruse lisas 28 toodud vormi kohaselt. Patsiendikaardi koopia jääb erakorralise meditsiini osakonda ning see säilitatakse vähemalt kolme aasta jooksul.
Hageja ei eita, et ta ei soovinud patsiendi pöördumist erakorralise meditsiini osakonda dokumenteerida, mistõttu on hageja oma töökohustusi rikkunud.
13.TLS § 88 lg 1 p 3 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Asjas puuduvad andmed, et tööandja oleks ka varasemalt jätnud tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimata ja hagejat oleks varasemalt sel või muul põhjusel töökohustuste rikkumise eest hoiatanud. Asjas ei esine ka selliseid hagejapoolseid kohustuste raskeid rikkumisi, mis TLS § 88 lg 3 järgi oleks aluseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele ilma eelneva hoiatuseta. Apellandi vastupidised väited ei ole põhjendatud. Apellant ei ole millegagi tõendanud, et hagejapoolsed minetused tervishoiuteenuse osutamise registreerimisel oleksid põhjustanud patsiendi kui kolmanda isiku usaldamatuse apellandi vastu TLS § 88 lg 1 p 6 tähenduses. Puuduvad tõendid, et patsient oleks nimetatud hageja poolsest töökohustuste rikkumisest enne töövaidluse algust üldse teadlik olnud, mistõttu ei saanud tööandja töölepingu ülesütlemisel tugineda kahju tekkimise ohule, sh tööandja mainele kahju tekkimise ohule.
14.Eelnevaga on põhjendatud, et töölepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt oli tühine ja maakohus on põhjendatult lõpetanud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 9. maist 2012 ning mõistnud kostjalt välja vähem etteteatatud aja eest hüvitise 2761.71 eurot. Hüvitise suuruse arvestuslikku õigsust apellant vaidlustanud ei ole.
15.Maakohus on hageja kasuks välja mõistnud ka TLS § 109 lg 1 järgse hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 3607.72 eurot. Nimetatud sätte kohaselt kui kohus on lõpetanud töölepingu TLS § 107 lg 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega võimaldab seadus hüvise suuruse osas kohtu diskretsiooni. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas maakohus oleks saanud hageja nõuet rahuldada suuremas ulatuses, kui on seda teinud töövaidluskomisjon oma otsusega, mida hageja ei ole vaidlustanud, olukorras, kus maakohus vaatas töövaidlust läbi kostja avalduse alusel. Käesoleval juhul vaidlustas tööandja kohtule esitatud avaldusest (I kd, lk 5) tulenevalt töövaidluskomisjoni otsuse tervikuna (sh hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse TLS § 109 lg 1 alusel summas 1803.85 eurot). Asja materjalidest nähtub, et hageja ei ole maakohtu menetluses oma hagi alust ja eset hüvitise nõudmisel võrreldes töövaidluskomisjonile esitatuga muutnud, sh nõuet suurendanud. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kostja on ITVS § 24 lg 4 alusel taotlenud kohtult, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina, oli maakohtul diskretsiooni piiridesse jäädes õigus määrata välja mõistetav hüvitis suuremas summas, kui seda oli teinud töövaidluskomisjon. Maakohus ei ole asja arutades väljunud hagi piiridest ega rikkunud TsMS § 439, § 436 lg 4 ja ITVS § 25 lg 1 nõudeid. Apellandi vastupidine seisukoht ei ole õige. ITVS § 25 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maakohtusse. Töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Kuna apellant vaidlustas
töövaidluskomisjoni otsuse täielikult, siis ei saanud otsus osaliselt jõustuda, sh hüvitise suuruse osas.
16.Samas ringkonnakohus leiab, et kõiki asjaolusid, eelkõige hageja poolt patsiendi pöördumise dokumenteerimiskohustuse rikkumist arvestades, on põhjendatud määrata hagejale TLS § 109 lg 1 järgse hüvitise suuruseks 1, 5 kuu keskmine töötasu ehk 1803,86 eurot.
17.Muud apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks.
18.Apellatsioonkaebuse tulemusena saab hagi rahuldatud osaliselt. Ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata osaliselt TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetud hüvitise suuruse osas. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja nõudis hagis kostjalt rahalise hüvitisena kokku 6369,43 eurot ja ringkonnakohus rahuldab hageja nõude 4565,57 euro ehk 71,68 % ulatuses. Vastavalt tuleb jagada ka menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus.
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.