Hageja: VK (isikukood XXXXXXXXXXX, aadress XXXXX XMenetlusosalised ja nende X XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja esindajad vandeadvokaat Ilja Santašev (e-post: XXX) ringkonnakohtus Kostja: AS Vopak E.O.S. (registrikood 10715645, aadress Pirita tee 102, 12011 Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaat Arne Ots (e-post:XXX) ja vandeadvokaadi abi Maria Teder (epost:XXX)
14.01.2016 Kohtuistungi aeg
toimumise RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 07.10.2015 otsus jätta lõppjärelduses muutmata, täiendades otsuse resolutsiooni.
Jätta SO (isikukood XXXXXXXXXXX) hagiavaldus AS-i Vopak E.O.S. (registrikood 10715645) vastu sundtäitmise täiteasjas nr 031/2012/492 lubamatuks tunnistamise nõudes läbi vaatamata.
Tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 031/2012/490 selliselt, et AS-il Vopak E.O.S. (registrikood 10715645) on õigus nõuda täitemenetluses VK-lt (K, isikukood XXXXXXXXXXX) seisuga 05.08.2015 kuni 122 810,19 (ühesaja kahekümne kahe tuhande kaheksasaja kümne euro ja üheksateistkümne sendi) euro tasumist.
Tühistada Harju Maakohtu 09.09.2013.a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamine tsiviilasjas nr 2-13-6559.
4.6.Kohus määrab AS-i Vopak E.O.S. (registrikood 10715645) menetluskulude suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
4.7.Jätta VK (K, isikukood XXXXXXXXXXX) menetluskulud tema enda kanda ning tema menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.
5.Jätta menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
6.Mõista välja VK-lt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse riigilõiv summas 300 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfolehele. Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni Võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 2(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6559
SO ((pankrotis alates 16.12.2013 (kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-12-16529)) ja VK (hagejad) esitasid 11.02.2013 Harju Maakohtule hagiavalduse, mida täpsustasid 12.08.2013, AS-i Vopak E.O.S. (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes täitemenetlustes nr 003/2012/492 ja nr 031/20123/490, menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt tehti 02.12.2011 kriminaalasjas nr 1-09-21739 kohtuotsus, millega rahuldati kannatanust kostja tsiviilhagi 406 857 euro nõudes. Kohtuotsusega mõisteti solidaarselt, sh hageja SO-lt (pankrotis) ja hageja VK-lt tsiviilhagi katteks välja 406 857 eurot ja õigusabikulude katteks 6000 eurot. Kohtuotsuse punktides 85-90 on märgitud, milline vara tuleb kohe kanda kannatanu tsiviilhagi katteks ning milline vara realiseerida ja saadud rahalised vahendid kasutada kannatanu tsiviilhagi katteks. Kohtuotsuse punktis 95 on sätestatud, et AS-ilt Zubr konfiskeerida 246 571,47 eurot, milline summa kanda kannatanu tsiviilhagi katteks. Kohtuotsuse punktis 96 on sätestatud, et SZ-lt konfiskeerida 61 643 eurot, milline summa kanda kannatanu tsiviilhagi katteks.
3.Eelpoolmainitud kohtuotsuse alusel esitas kostja Tallinna kohtutäiturile Katrin Vellet avalduse täitemenetluste alustamiseks kogusummas 412 857 eurot. Hageja SO (pankrotis) suhtes algatati täitemenetlus nr 031/2012/492 ja hageja VK suhtes täitemenetlus nr 031/2012/490.
4.Hagejad täpsustavad, et menetluse jooksul võib nõude suurus täpsustuda, sest kohtutäitur teatas, et tema kaudu on rahuldatud võlausaldaja nõudest 62 803,07 eurot, kuigi vaatamata sellele ei ole esmast nõuet summas 412 857 eurot selle summa võrra vähendatud (412 857 62 803,07 = 350 053,93 eurot,) mis ei klapi 10.01.2013 täitmisteatega, kus on nõude suuruseks märgitud 370 076,08 eurot.
5.Hagejad on seisukohal, et kohtuotsuse alusel ei pea nad täies ulatuses kostja ees vastutama, sest kohtuotsusest see ei tulene. Kuna kostja ega kohtutäitur ei olnud sellega nõus, pöördus hageja VK taotlusega kaasabi osutamiseks Harju Maakohtu 02.12.2011 kohtuotsuse nr 1-09-21739 resolutsiooni punkti 95 täitmisele. 19.11.2012 taotlus rahuldati kohtumäärusega ja määruse ärakiri saadeti mh kohtutäitur Katrin Velletile. 10.01.2013 täitmisteates on märgitud nõude summaks 370 076,08 eurot, mis tähendab, et kohtutäitur ei võtnud kohtumäärusega tuvastatud asjaolusid õigeks ja jätkas tegutsemist. Hagejad on seisukohal, et sundtäitmine hagejate suhtes selles suuruses, nagu on märgitud 10.01.2013 täitmisteates (370 076,08 eurot), on lubamatu, kuivõrd 19.11.2012 kohtumääruses kriminaalasjas nr 1-09-21739 on selgitatud, kuidas täitedokumendiks olevat kohtuotsust tuleb täita ning millistes osades kostja nõue hagejate vastu väheneb.
6.Hagejate hinnangul kostja nõue hagejate vastu ei saa moodustada 370 076,08 eurot, vaid peab olema vähendatud järgnevate summade võrra, s.o. 370 076,08 – 65 732,88 – 856,42 – 62 831,76 – 246 571,47 = (miinus) - 5862,45 eurot.
7.Hagejad leiavad, et hagejate suhtes tuleb tunnistada sundtäitmine lubamatuks põhjusel, et hagejad ei pea midagi tasuma tsiviilhagi katteks, sest kostja nõuded ülejäänud osas (ehk osas, mis ületab vähenenud tsiviilhagi) on juba täidetud, mistõttu tuleb lugeda, et kostja nõue hagejate vastu on rahuldatud.
8.Hageja VK on 26.08.2015 menetlusdokumendis avaldanud, et hagejale ei ole teada, kes ja kui palju ning millal tasus võlgnevuse katteks. Hageja VK hinnangul, kui võtta arvesse kostja poolsed arvestused, siis hageja jäägiks peaks olema 370 076,08 – 76 643,91 - 213 402,90 = 80 029,27 eurot. Samuti tuleb hageja VK hinnangul arvesse võtta 19.11.2012 kohtumäärust kriminaalasjas nr 1-09-21739, kus on selgitatud, kuidas täitedokumendiks olevat kohtuotsust tuleb täita ning millistes osades kostja nõue hagejate vastu väheneb.
3(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6559 Vastavalt antud määrusele on hageja VK hinnangul kostjale tsiviilhagi katteks välja makstud konfiskeeritud rahad summas 65 732,88 eurot, millele lisandub 856,42 eurot. Nimetatud summad vastavad kohtuotsuses punktides 85 ja 87-92 tsiviilhagi tagamiseks arestitud ja kannatanule väljamaksmisele kuuluvatele summadele. Kohtuotsuse resolutiivosa punkt 94 ja 96 nähtub, et AS-lt ja SZ-lt konfiskeeritud ja ära võetud raha on kogusummas 62 831,76 eurot, mis kuulub samuti kandmisele kostja tsiviilhagi katteks. Kohtuotsuse resolutiivosa punktides 85, 87-92 ja 94, 96 kohaselt on märgitud summad olemas ning kuuluvad seega väljamaksmisele tsiviilhagejale. Selles osas väheneb kostja kohtuotsuse punktiga 82 rahuldatud tsiviilhagi. Hageja VK leiab, et ülaltoodud summade võrra peab kostja nõue hageja vastu olema vähendatud. See tähendab, et hageja VK suhtes tuleb tunnistada sundtäitmine lubamatuks, sest ta ei ole kostja ees võlgu. Kostja vastuväited
9.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda.
10.Kostja on vedelkütuse transpordiga tegelev äriühing. Kostja kasutab kütuse transpordiks muuhulgas Maardu linnas asuvat kütuse transiittoru. Aastatel 2008 ja 2009 varastasid hagejad (ja nendega seotud isikud) kostjalt transiittoru kaudu mitu tuhat tonni vedelkütust. 02.12.2011 tegi Harju Maakohus kriminaalasjas nr 1-09-21739 otsuse, milles tunnistas kokkuleppemenetluses hagejad süüdi muuhulgas varguses ja kuritegelikku ühendusse kuulumises, otsustas mitte pöörata täitmisele hagejatele mõistetud vangistust ärakandmata osas, kohus rahuldas kostja tsiviilhagi ning mõistis hagejatelt, solidaarselt teiste isikutega, kostja kasuks välja tsiviilhagi katteks 406 857 eurot ja õigusabikulude katteks 6000 eurot.
11.17.01.2012 esitas kostja kohtutäitur Katrin Velletile täitmisavaldused, kes algatas täitemenetlused nr 031/2012/492 ja nr 031/2012/490.
12.Kostjale on laekunud tsiviilhagist tuleneva nõude täitmiseks erinevatest allikatest kokku üksnes 69 930,63 eurot. Hageja SO (pankrotis) on maksnud mõnisada eurot. Kõik konfiskeerimistest saadud summad, mis kostjale on üle kantud, kandis kohtutäitur Katrin Vellet kostjale üle 20.02.2012 maksega summas 62 185,42 eurot. Seega on praegu kostja rahuldamata nõue hagejate vastu summas 342 926,37 eurot.
13.Kostja hinnangul hagiavaldusest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis saaks olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Täitemenetlused hagejate suhtes on algatatud 02.12.2011 Harju Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-09-21739 tehtud otsuse täitmiseks. Nimetatud otsuse resolutsiooni punktist 84 tuleneb kostja kasuks nõue hagejate vastu. Tegemist on täitedokumendiga TMS § 2 lg 1 p 3 kohaselt.
14.Kostja nõue on rahuldamata ja kuulub täitmisele. Nõuet ei ole ajatatud ega tasaarvestatud. Hagejad ei ole tõendanud vastupidist. Tõendamiskoormis on hagejatel, mitte kostjal. Kostja leiab, et hagiavalduses esitatud väide, et kostjal puudub hagejate vastu tsiviilhagist tulenev nõue, kuna nõue väheneb AS-ilt ZUBR1 sisse nõutava 246 571,47 euro võrra, on ebaõige. Nimetatud summat ei arestitud ega saadud reaalselt kätte AS-ilt ZUBR, seetõttu oli tegemist lihtsalt rahalise nõudega, mida oli õiguskaitseasutusel õigus AS-ilt ZUBR sisse nõuda. AS-il ZUBR puudus vara, nõuet ei saadud realiseerida. AS ZUBR on käesolevaks hetkeks registrist kustutatud ja enne oli pankrotis. Mingeid summasid ei ole kostja saanud seoses AS-iga ZUBR ning arvestades, et sellist äriühingut enam ei eksisteeri, ei saagi, mistõttu ei ole nimetatud osas kostja tsiviilhagist tulenev nõue vähenenud.
4(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6559
15.Samuti on kostja hinnangul ebaõige hagejate väide, et kostja tsiviilhagist tulenev nõue on vähenenud 62 831,76 euro võrra, mis on konfiskeeritud AS-lt ja SZ-lt. Neid summasid on käsitletud kriminaalasjas tehtud otsuse punktides 94 ja 96. Punktis 96 nimetatud 61 643 eurot ei ole SZ-lt kätte saadud ning seega seda summat ei ole ka kostjale üle kantud. Kostja leiab, et kohtuotsuse punkti 94 osas on tsiviilhagist tulenev nõue vähenenud 1188,76 euro võrra, kuid kohtuotsuse punkti 96 osas ei ole tsiviilhagist tulenev nõue vähenenud 61 643 euro võrra. Kostja on välja toonud, et oluline on ka arvesse võtta, et kriminaalasjas tehtud otsuse punktist 84 tulenev kostja nõue hagejate vastu on koheselt sissenõutav. Seda, et kostja nõuet ei ole õnnestunud rahuldada konfiskeerimisele kuuluvate summade arvelt, on kinnitanud ka kohtutäitur Katrin Vellet, kellele kostja andis 02.12.2011 kriminaalasjas nr 1-09-21739 tehtud Harju Maakohtu otsuse täies ulatuses täitmiseks.
16.Kostja on 11.01.2014 esitatud täiendava seisukoha menetlusdokumendis avaldanud, et võttes arvesse kõiki kostjale kütusevargusega tekitatud kahju hüvitamiseks erinevatest allikates laekunud summasid, sealhulgas 31.12.2013 laekunud makset (Tallinna Halduskohtu 27.12.2013 määruse alusel haldusasjas nr 3-13-1652 summas 213 402,90 eurot), on käesoleval hetkel viidatud kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse punktist 84 tulenev kostja nõue hagejate vastu rahuldamata summas 222 755,61 eurot. Kostja nõude suuruse osas ei saa esineda enam mistahes ebaselgusi. 31.12.2013 laekunud maksest arvestas kostja 93 232,14 eurot sellise kahju hüvitamiseks, mis tulenes kütusevarguse tagajärjel kostjale ja hagejatele solidaarselt tekkinud maksekohustusest, mille kostja pidi täies ulatuses ise hagejate asemel riigile tasuma ettemaksukonto kaudu ning ülejäänud 120 170,76 eurot selle kohustuse täitmiseks, mis tuleneb kriminaalasjas nr 1-09-21739 tehtud 02.12.2011 otsuse punktist 84. Mõlemas osas kahju tekitamise eest vastutavad hagejad ja on kohustatud selle kostjale hüvitama.
17.Kostja on 07.08.2015 menetlusdokumendis avaldanud, et vaidlusalustes täitemenetlustes ei arvestata ja kostja loobub maksuvõlaga seotud argumendist käesolevas asjas ning hageja VK suhtes on täitemenetluse järgne võla jääk 122 810,19 eurot. Kostja palub hageja VK 26.08.2015 menetlusdokumendi jätta tervikuna tähelepanuta, sest leiab selle olevat esitatud hilinenult. Esimese astme kohtu otsus
18.Harju Maakohus jättis 07.10.2015 otsusega SO hagiavalduse AS-i Vopak E.O.S. vastu sundtäitmise täiteasjas nr 031/2012/492 lubamatuks tunnistamise nõudes läbi vaatamata; rahuldas VK hagiavalduse osaliselt; tunnistas lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 031/2012/490 selliselt, et AS-il Vopak E.O.S. on õigus nõuda täitemenetluses VK-lt kuni 122 810,19 euro tasumist; tühistas Harju Maakohtu 09.09.2013 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamine tsiviilasjas nr 2-13-6559; jättis AS-i Vopak E.O.S. menetluskulud SO kanda; määras AS-i Vopak E.O.S. menetluskulude suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras; jättis VK menetluskulud tema enda kanda ning tema menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.
19.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6559
20.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: Harju Maakohtu 02.12.2011 otsusega kriminaalasjas nr 1-09-21739 (p 84) mõisteti hagejatelt solidaarselt teiste isikutega kostja kasuks tsiviilhagi katteks 406 857 eurot ja õigusabikulude katteks 6000 eurot (kokku 412 857 eurot); Harju Maakohtu 02.12.2011 otsuse alusel kriminaalasjas nr 1-09-21739 on algatatud kostja avalduse alusel hageja SO (pankrotis) suhtes Tallinna kohtutäitur Katrin Vellet täiteasja nr 031/2012/492 ja hageja VK suhtes täiteasja nr 031/2012/490.
21.TMS § 51 lg 1 sätestab, et täitemenetlus lõpeb võlgniku pankroti väljakuulutamisega. Hageja SO pankrot kuulutati välja 16.12.2013, mille tõttu lõppes täitemenetlus täiteasjas nr 031/2012/492 seaduse alusel.
22.Kohtu hinnangul ei nähtu antud asja menetlusdokumentidest, et hageja VK suhtes tuleb tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 031/2012/490 lubamatuks, sest nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud TMS § 221 lg 1 järgi.
23.Hagejate hinnangul ei tohi kostja nõuda täitemenetluses hagejatelt nõude täitmist selles ulatuses, milles konfiskeeritud vara arvelt saadud summad tuli kanda tsiviilhagi katteks. Hagejate arvates kostja nõue hagejate vastu konfiskeeritud vara ulatuses väheneb. Konfiskeerimine tähendab riigi nõudeõigust eseme omaniku (s.t kelle suhtes konfiskeerimine läbi viiakse) vastu. Kolmas isik (antud juhul kostja) on selle nõudeõiguse suhtes pandipidaja ning tal on pandi arvel õigus täita oma nõue tsiviilkostjate vastu. Kui nõue on täidetud, lõpeb ka pandiõigus. Käesolevas asjas on kostjal pandiõigus konfiskeerimise nõudeõiguse suhtes. Asjaolu, et täiteasja nr 031/2012/490 aluseks oleva Harju Maakohtu 02.12.2011 kriminaalasja nr 1-09-21739 otsuses on märgitud konfiskeerimise tulemi kandmine kostja tsiviilhagi katteks, ei muuda konfiskeerimise õiguslikku olemust. See tähendab, et konfiskeerimine ei too endaga kaasa automaatselt kostja nõude lõppemist konfiskeeritud summa ulatuses. Kostja nõudeõigus lõpeb konfiskeeritud summa ulatuses alles siis, kui nimetatud summad on kostjale laekunud, mida hagejad ei ole tõendanud. Lisaks eeltoodule ei tulene Harju Maakohtu 02.12.2011 kriminaalasja nr 1-09-21739 otsusest tsiviilhagist tuleneva nõude täitmise korda (s.h seda, et nõuete sundtäitmine on lubatud alles pärast konfiskeerimise läbiviimist). Selline käsitlus ühtib Riigikohtu 11.04.2011 kohtumääruses kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10 väljendatud seisukohtadega, mida kohtu hinnangul saab antud asjas kohaldada.
24.Kohus loeb Tallinna kohtutäitur Katrin Velleti 10.01.2013 teate alusel täiteasjas nr 031/2012/490 tõendatuks, et seisuga 10.01.2013 oli täiteasjas nr 031/2012/490 kokku nõuded summas 370 076,08 eurot. Kohus loeb kostja esitatud tabeli, milles kajastuvad täiteasja nr 031/2012/490 aluseks oleva Harju Maakohtu 02.12.2011 kriminaalasja nr 109-21739 otsuse täitmiseks kostjale laekunud summad, alusel tõendatuks järgneva. Kostjale on Harju Maakohtu 02.11.2011 kohtuotsuse täitmiseks kriminaalasjas nr 10921739 laekunud 17.04.2013 116,56 eurot, 22.11.2013 4660 eurot ja 22.11.2013 2051 eurot.
25.Kohus tuvastab, et hageja sundtäitmisele esitatud nõue on vähenenud ka 31.12.2013 Rahandusministeeriumi poolt kostjale täiendavalt üle kantud 213 402,90 euro võrra (Tallinna Halduskohtu 27.12.2013 määruse alusel haldusasjas nr 3-13-1652). Kohus tuvastab, et täitemenetluse järgne võla jääk on 122 810,19 eurot. Antud asjaolud tuvastab kohus kostja avaldatu põhjal. Hageja ei ole kostja väitele täitemenetluse võla jäägi kohta vastu vaielnud ega tõendanud nõude tervikuna või kostja avaldatust suuremas ulatuses rahuldamist.
26.Hageja taotles sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täies ulatuses. Kohus on tuvastanud, et sundtäitmisele esitatud nõue on vähenenud võrreldes sundtäitmisele esitatud nõude
6(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6559 summaga. See tähendab, et hageja väited sundtäitmise lubamatuse kohta nõuete rahuldamise tõttu, on osaliselt põhjendatud. Kohus rahuldab hagiavalduse osaliselt ning tunnistab sundtäitmise täiteasjas nr 031/2012/490 lubamatuks selliselt, et hagejalt on õigus täitemenetluses nõuda 122 810,19 euro tasumist.
27.Kostja on palunud hageja VK 26.08.2015 menetlusdokumendi jätta tervikuna tähelepanuta, sest leiab selle olevat esitatud hilinenult. Kohus on 16.06.2015 kohtuistungil määranud, et pooled esitavad seisukohad ja menetluskulude nimekirja hiljemalt 07.08.2015 ja pooled saavad esitada lõplikud seisukohad 28.08.2015. Eeltoodust tulenevalt kohus jätab tähelepanuta hageja VK 26.08.2015 menetlusdokumendi esitatud menetluskulude nimekirja osas.
28.TsMS § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
29.09.09.2013 kohtumäärusega rahuldas kohus hageja VK hagi tagamise avalduse ja määras hagi tagamise abinõuna peatada Tallinna kohtutäitur Katrin Velleti menetluses oleva täitemenetluse täiteasjas nr 031/2012/490. Kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt. Hagi tagamise abinõu ei ole vajalik kohtuotsuse täitmise tagamiseks, sest käesolev kohtuotsus on aluseks täitemenetluse osalisele lõpetamisele. Kohus tühistab 09.09.2013 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise.
30.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 168 lg 2 kohaselt hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Kohus jätab hageja SO osas hagi läbi vaatamata. Seetõttu jätab kohus kostja menetluskulud SO kanda.
31.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hageja VK hagiavalduse osaliselt. Seetõttu esineb aluse menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks. Kohus jätab hageja VK menetluskulud tema enda kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda. Kohus ei määra eeltooduga seonduvalt kindlaks VK menetluskulude rahalist suurust. Hageja apellatsioonkaebus
32.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagejat puudutavas osas ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, menetluskulud jätta kostja kanda.
33.Apellant on seisukohal, et maakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg 8. Apellandi arvamusel on maakohus jätnud tähelepanuta kõik hageja poolt esitatud tõendid ning ei ole veenvalt põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väidetega. Apellandile on jäänud selgusetuks, miks maakohus ei ole arvestanud Harju Maakohtu 19.11.2012 kohtumäärusega kr asjas nr 109-21739 ning 21.06.2012 Riigi Prokuratuuri seisukohaga. Võla jääk on maakohtu poolt arvestatud valesti. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et võla jäägi tuvastamisel tuli arvesse võtta 19.11.2012 kohtumäärust kr asjas nr 1-09-21739.
34.Vastavalt antud määrusele, AS-le Vopak E.O.S. on tsiviilhagi katteks välja makstud konfiskeeritud rahad summas 65 732,88 eurot ning millele lisandub 856,42 eurot. Nimetatud summad vastavad kohtuotsuses p.-des 85 ja 87-92 tsiviilhagi tagamiseks
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6559 arestitud ja kannatanule väljamaksmisele kuuluvatele summadele. Kohtuotsuse resolutiivosa p. 94 ja 96 nähtub, et AS-lt ja SZ-lt konfiskeeritud ja ära võetud raha kogusummas 62 831,76 eurot, mis kuulub samuti kandmisele AS-le Vopak E.O.S. tsiviilhagi katteks. Kohtuotsuse resolutiivosa p.-des 85, 87-92 ja 94, 96 kohaselt on märgitud summad olemas ning kuuluvad seega väljamaksmisele tsiviilhagejale.
35.Ülaltoodu alusel ja vastavalt määrusele, kostja nõue hageja vastu pidi olema vähendatud ülaltoodud summade võrra (s.o. 65 732,88 + 856,42 + 62 831,76 = 129 421,06). Antud summale juurde tuli lisada ka summad, mis olid kostjale laekunud igasugustest riigi allikatest (sealhulgas 31.12.2013 laekunud makse (Tallinna Halduskohtu 27.12.2013 määruse alusel haldusasjas nr 3-13-1652 summas 213 402,90 eurot)). See tähendab, et hageja suhtes tuli tunnistada sundtäitmine lubamatuks, sest ta ei ole kostja ees võlgu.
36.Apellant leiab, et tema vastutusest tuli vastavalt kohtuotsuse p-s 95 sätestatule muuhulgas maha arvata 246 571,47 eurot, mis vastavalt p-le 95 konfiskeeriti AS-ilt ZUBR AS Vopak E.O.S. tsiviilhagi katteks. Seda maakohus ei ole teinud.
37.Maakohtu seisukoht on vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, mis on avaldatud 11.07.2012 kohtumääruses kr.asjas nr 1-09-21739, mille ps 10 on kohus märkinud, et kohtuotsuse resolutiivosa p-de 85, 87-92 ja 94 ja 96 kohaselt on märgitud summad olemas ning kuuluvad seega välja maksmisele tsiviilhagejale.
38.Maakohus on märkinud, et kohtu hinnangul ei nähtu antud asja menetlusdokumentidest, et hageja VK suhtes tuleb tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 031/2012/490 lubamatuks, sest nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud TMS § 221 lg 1 järgi. Apellant märgib, et TMS § 221 lg 1 ei ole ammendav. Võlgnik on antud juhul seisukohal, et ta ei pea vastutama võlausaldaja ees täies ulatuses, kuna asja asjaoludest (aga nimelt sellest, et oli teine kokkulepe riigivõimu ja võlgnike vahel) võlgniku kohustus ei lähtu.
39.Kohus rajas oma arvestused muuhulgas Tallinna Kohtutäituri Katrin Velleti 10.01.2013 teatele, kuid teatest on möödunud kaks aastat, mille jooksul asjaolud on oluliselt muutunud.
40.Maakohus on kostja taotlusel jätnud tähelepanuta 26.08.2015 menetlusdokumendi, kus olid esitatud hageja seisukohad ja arvestused ning menetluskulude nimekiri. Apellandile on jäänud see arusaamatuks. Vastustaja (kostja) vastus hageja apellatsioonkaebusele
41.Kostja leidis vastuses hageja apellatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus
42.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse ja palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles Harju Maakohus rahuldas VK hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 031/2012/490 ja teha asjas maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta VK hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda ja temalt välja mõista.
43.AS-i Vopak hinnangul on Harju Maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ja menetlusõiguse normide vastu ning see on toonud kaasa vaidlustatud osas ebaõige kohtuotsuse. AS Vopak vaidlustab ka menetluskulude jaotuse.
44.Maakohtu otsus ja kohtuotsuse põhjendused on hagi rahuldamise osas vastuolulised, maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 221 lg 1, mis on kaasa toonud sisuliselt
45.Harju Maakohus on ühelt poolt õigesti leidnud, et puudub alus hagi rahuldamiseks, sest nõue ei ole rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud TMS § 221 lg 1 mõistes, kuid on seejärel vastuoluliselt hagi osaliselt rahuldanud. Hagi ei saa rahuldada (sh ka osaliselt), kui puudub alus hagi rahuldamiseks. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei saa rahuldada põhjusel, et käimasoleva täitemenetluse ajal on olnud võimalik võlgnikelt võlgnetavaid summasid osaliselt sisse nõuda.
46.Harju Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kogu võlgnetav summa oli täitemenetluse algatamise hetkel 412 857 eurot ning põhjus, miks praeguseks hetkeks on võla jääk vähenenud 122 810,19 euroni, on see, et täitemenetluse algatamise järgselt on olnud võimalik võlgnetavat summat sisse nõuda üksnes osaliselt. TMS § 221 lg 1 mõte seisneb selles, et sundtäitmist on võimalik lubamatuks tunnistada üksnes juhul, kui kohtutäituri vahendusel nõutakse summat, mis on juba rahuldatud. AS-i Vopak nõue on jätkuvalt rahuldamata, mis leidis kohtu poolt ka tuvastamist. Olukorras, kus nõue on rahuldamata, tuleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi jätta täies ulatuses rahuldamata.
47.Maakohtu otsuse kohaselt on täiteasjas nr 031/2012/490 VK-lt võimalik nõuda kuni 122 810,19 euro tasumist. Kohtuotsuse resolutsiooni sõnastus võimaldab otsusele anda tõlgenduse, mis piirab AS-il Vopak solidaarvõlgnikult täitedokumendist tuleneva võla sissenõudmist täies ulatuses. Resolutsiooni sõnastusest jääb ebaselgeks, kas olukorras, kus käesolevaks hetkeks on solidaarvõlgnikelt ja kolmandatel isikutelt laekunud 412 857 eurose võla katteks rohkem kui 122 810,19 eurot, saab hageja VK-lt enam võla täiendavat tasumist nõuda.
48.VK menetluskulud jättis kohus tema enda kanda. AS-i Vopak hinnangul ei olnud antud juhul põhjust kõrvale kalduda TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades. Kohus ei ole põhjendanud, miks antud juhul otsustati jätta menetluskulud poolte endi kanda. Ühtlasi tulnuks AS-i Vopak hinnangul solidaarvõlgnikest kaashagejate puhul jätta AS-i Vopak menetluskulud ühiselt SO (pankrotis) ja VK kanda nii, et nad vastutavad AS-i Vopak menetluskulude eest solidaarselt.
49.TsMS § 132 lg 5 kohaselt loetakse mittevaraliseks hagihinna tähenduses ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. TsMS § 137 lg 1 sätestab, et apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Samuti võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti (TsMS § 137 lg 11). Eeltoodust tulenevalt palub apellant Tallinna Ringkonnakohtul muuta hagi hinda ning lugeda tsiviilasjas nr 2-13-6559 hagihinnaks 6000 eurot. Vastustaja (hageja) vastus kostja apellatsioonkaebusele
50.Hageja leidis vastuses kostja apellatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
51.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Täiendada tuleb otsuse resolutsiooni. VK (edaspidi hageja) apellatsioonkaebus tuleb jätta
52.Hageja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et maakohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud hageja esitatud tõenditega, täpsemalt 19.11.2012 kohtumäärusega kriminaalasjas nr 1-09-21739, 21.06.2012 Riigiprokuratuuri seisukohaga ja 11.07.2012 kohtumäärusega kriminaalasjas nr 1-09-21739. Kuivõrd asja materjalide juurde ei ole tõendina 11.07.2012 kohtumäärust tsiviilasjas nr 1-09-21739 lisatud, siis ei saanud seda tõendit maakohus otsuses käsitleda. Õige on hageja väide, et maakohus pole otsuses 19.11.2012 kohtumäärust kriminaalasjas nr 1-09-21739 ja 21.06.2012 Riigiprokuratuuri seisukohta hinnanud, millega rikkus TsMS § 442 lg 8 kolmandat lauset, mille järgi peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Hoolimata nimetatud menetlusnormi rikkumisest on ringkonnakohus seisukohal, et see rikkumine ei muuda maakohtu otsuse lõppjäreldust ebaõigeks. 19.11.2012 kohtumääruses kriminaalasjas nr 1-09-21739, milles arvestatakse ka 21.06.2012 Riigiprokuratuuri seisukohaga, leidis kohus resolutsioonis, et rahuldada tuleb VK kaitsja Leonid Olovjanitšikovi taotlus kaasabi osutamiseks Harju Maakohtu 02.12.2001.a kohtuotsuse nr 1-09-21739 resolutsiooni punkt 95 täitmisele. Selle määruse resolutsioonist ei nähtu kohustatud isik, kes peaks kaasabi osutama, samuti ei nähtu millisel viisil kaasabi osutama peab. Määruse põhjendavast osast nähtuvalt on tegemist kaebusega kohtutäituri otsusele täitemenetluse seadustiku § 11 lg 1 p 4 järgi, kuid millise kohtutäituri otsuse seaduspärasust kohus hindas, see nimetatud määrusest ei nähtu. Samuti ei osalenud kohtutäitur VK kaitsja Leonid Olovjanitšikovi taotluse menetlemisel. Kuna sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamisel omab tähtsust see, kui palju on sissenõudjale nõude täitmise katteks tegelikult summasid laekunud, siis hageja väited, et kostja nõuet on võimalik täita konfiskeerimiste arvelt, ei ole tõendatud ning neid väiteid ei tõenda ka maakohtu poolt käsitlemata jäänud tõendid. Kuigi kostja väited tuginevad 19.11.2012 kriminaalasjas nr 1-09-21739 tehtud määruse põhjendavas osas asutud seisukohale, et kostja nõue on võimalik täita konfiskeerimisest saadud summadest, ei ole käesolevas asjas tõendamist leidnud, et viidatud määruses loetletud kõik konfiskeerimisest saadud summad on kostjale nõude täitmiseks üle kantud. Lisaks on kostja oma 11.01.2014 menetlusdokumendis osutanud, viidates asja materjalidele lisatud 27.12.2013 Tallinna Halduskohtu määrusele (II kd, tlk 85-88), et mh 02.12.2011 kohtuotsuses (I kd, tlk 13-20) märgitud konfiskeerimiste tulemusena saadud summa sisaldubki rahandusministeeriumilt ülekantud summas (213 402,90 eurot) ning mistahes muid konfiskeerimisega seotud summasid kostjal saada ei ole. Hageja sellele seisukohale vastuväiteid ei esitanud, jäädes selle juurde, et 02.12.2011 kohtuotsuses märgitud konfiskeerimise tulemusena on kostjal võimalik oma nõue täidetuks lugeda.
53.Asja materjalidele lisatud Tallinna kohtutäitur Katrin Velleti 05.08.2015 teate kohaselt on teate koostamise kuupäeva seisuga kohtutäituri vahendusel rahuldatud kostja tsiviilhagi kokku 64 404,71 euro ulatuses. Kostja on õigeks võtnud, et Rahandusministeeriumi poolt on kostjale üle kantud 213 402,90 eurot ning koos kohtutäituri vahendusel täidetud nõudega (64 404,71 euro) veel 76 643,91 eurot. Seega on seisuga 05.08.2015 tõendatud, et hageja võlgnevuse jääk täitemenetluses nr 031/2012/490 on 122 810, 19 eurot.
54.Hageja väited, et maakohus on valesti arvestanud Tallinna kohtutäitur Katrin Velleti 10.01.2013 teatega (I kd, tlk 21), kuna tegemist on vananenud infot sisaldava teabega, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Selle tõendi alusel luges maakohus tuvastatuks, et seisuga 10.01.2013 oli täiteasjas nr 031/2012/490 kokku nõudeid summas 370 076,08 eurot. Selle asjaolu tuvastamiseks oli tõend asjakohane.
10(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6559
55.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt sisaldab maakohtu otsus vastuolulisi väiteid, on põhjendatud. Maakohus on otsuse punktis 9.2 asunud seisukohale, et asja menetlusdokumentidest ei nähtu, et hageja nõue tuleb rahuldada, kuna nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud TMS § 221 lg 1 järgi. Samas leiab maakohus otsuse punktis 9.4, et hageja väited sundtäitmise lubamatuse kohta nõuete rahuldamise tõttu on osaliselt põhjendatud, sest kohus on tuvastanud, et sundtäitmisele esitatud nõue on vähenenud. Nimetatud vastuolu on ringkonnakohtu arvates tingitud sellest, et kuigi maakohus tuvastas, et hagi esitamise ajal puudus võimalus hageja nõuet osaliselt rahuldada, sest hagiavalduses esile toodud võlgnevust polnud täidetud, rahuldati menetluse jooksul võlgnevus sissenõudja ees osaliselt. Maakohtu mõningane eksimus sõnastuses ei muuda aga maakohtu otsuse lõppjäreldust ebaõigeks. Ringkonnakohus leiab, et kostja väited, mille kohaselt ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemisel arvestada sellega, et käimasoleva täitemenetluse ajal on sundtäitmisel olevat nõuet täidetud, ei ole põhjendatud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui tulevikku suunatud kujundushagi lahendamisel saab põhimõtteliselt arvestada ka menetluse kestel toimunud muudatusi, mis hagi lahendamist mõjutavad, mh nõude rahuldamist kohtumenetluse kestel (Riigikohtu täiskogu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11 p 21).
56.Kostja väide, et juhul, kui nõuet täitemenetluses täidetakse, siis tekiks võlgnikul iga kord, kui ta nõuet täidab, võimalus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täidetu ulatuses (näiteks laekunud summa osas) on õige. Võlgnikul olekski õigus sellist hagi esitada, kuid sellise hagi esitamine oleks mõttetu, sest juhul, kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks (TsMS § 168 lg 6).
57.Ringkonnakohtu arvates on kostja apellatsioonkaebus põhjendatud osas, milles ta leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon on ebaselge, sest kohtuotsuse resolutsiooni sõnastus võimaldab otsusele anda tõlgenduse, mis piirab kostjal hagejalt kui solidaarvõlgnikult täitedokumendist tuleneva võla sissenõudmist täies ulatuses. Kuigi kohtuotsuse põhjendavast osast nähtub, et maakohus on otsust tehes arvestanud sundtäitmisele esitatud nõude suurusega ja selle osalise täitmisega menetluse jooksul, ei väljendu see kohtuotsuse resolutsioonis. Vastavalt TsMS § 442 lg-le 5 peab kohtulahendi resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita. Selle ebaselguse resolutsioonis saab ringkonnakohtu arvates kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse resolutsiooni p-is 3 väljendatud otsustust kuupäevaga 05.08.2015. Nimetatud kuupäevaga on esitatud viimane tõend (kohtutäituri teade), millest koosmõjus varasemalt esitatud tõenditega saab tõendatuks lugeda hageja võlgnevuse suuruse.
58.Maakohus märkis kohtuotsuses, et hagi hinnaks on 7000 eurot. Esitatud nõuete kohaselt palus SO tunnistada tema osas sundtäitmine täitemenetluses nr 031/2012/492 lubamatuks ja VK palus tunnistatada tema osas sundtäitmine täitemenetluses nr 031/2012/490 lubamatuks. Seega esitati asjas kaks hagi ühe kostja vastu. TsMS § 132 lg 1 kohaselt mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3 500 eurot, kui käesoleva paragrahvi lõikes 11 ei ole ette nähtud teisiti, lg 5 kohaselt loetakse mittevaraliseks hagihinna tähenduses ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. Kuna käesolevas asjas oli esitatud sisuliselt 2 hagi, st mõlema hagi hinnaks oli 3500 eurot, siis on maakohus kohtuotsusesse õigesti märkinud, et menetletud hagi(de) hind on 7000 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et TsMS § 132 lg 5 teine lause kohaldub juhul, kui
11(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6559 kooskõlas sama paragrahvi lg-ga 2 määrab kohus hagihinna erinevalt TsMS § 132 lg-s 1 sätestatust.
59.Nii hageja kui kostja vaidlustasid apellatsioonkaebustes menetluskulude jaotuse. Hageja väidete kohaselt ei ole maakohus menetluskulude kindlaksmääramisega tegelenud. Hageja seisukoht ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Maakohus määras otsuses kindlaks poolte menetluskulude jaotuse, märkides, et menetluskulude rahaline kindlaksmääramine toimub TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohtuotsuse menetluskulude jaotuse resolutsiooni kohaselt jäid kostja menetluskulud SO kanda. Kuigi kohtuotsuse põhjendavast osast võib aru saada, et tegelikult soovis maakohus VK hagi menetlemisel kostja vastu jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda, mis oleks olnud ka kooskõlas TsMS § 163 lg-s 1 sätestatuga, arvestades, et hagi rahuldati osaliselt ning SO hagis kostja vastu jätta kostja menetluskulud SO kanda, nähtub kohtuotsuse resolutsioonist, et kostja menetluskulud on jäetud SO kanda. SO kaebust menetluskulude jaotusele ei esitanud. Sellest tulenevalt on kostja apellatsioonkaebuse väited menetluskulude jaotuse kohta mõnevõrra arusaamatud, sest maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt on menetluskulude jaotus tehtud kostja kasuks. Kuna VK ja SO esitasid käesolevas tsiviilasjas sisuliselt eraldi hagid, siis on kostja käsitlus VKst ja SOst kui solidaarvõlgnikest käesolevas menetluses põhjendamatu. Menetluskulude jaotus
60.Arvestades, et vaidluse asjaolusid, sh ka seda, et hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning sisulises mõttes jääb rahuldamata ka kostja apellatsioonkaebus, sest täiendada tuleb vaid otsuse resolutsiooni selle mitmetimõistetavuse tõttu, tuleb kooskõlas TsMS § 171 lg-ga 1 poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta nende endi kanda.
61.Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2015 määrusega jätkati VK-le menetlusabi andmist ja loeti ta TsMS § 184 lg 4 alusel vabastatuks riigilõivu summas 300 euro tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmisel menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Käesoleval juhul jäeti rahuldamata hageja apellatsioonkaebus, mistõttu tuleb analoogia korras juhinduda samast sättest. Seega tuleb VK-lt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista 300 eurot. TsMS § 179 lg 5 järgi kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja, lg 9 järgi tuleb nõude tasumisega viivitamisel tasuda viivist.
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu Tiit Kollom kohtunik kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.