2-13-16426/15 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbimata - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Urmas Liiva esitas 12.04.2013. a hagi RS Alleron OÜ vastu puhkusetasu ja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures ajavahemikul 19.09.2011. a kuni 14.12.2012. a töölepingu nr 297 alusel ehitaja ametikohal. Alates 03.12.2012. a jäi hageja puhkusele teatades sellest tööandjale kaks nädalat ette e-kirja teel. Puhkuseavalduses soovis hageja, et puhkusetasu kantaks arvele eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust 29.11.2012. a. Puhkuseraha kostja välja ei maksnud ning selgitas 10.12.2012. a hagejale saadetud e-kirjades, et tema arvates on puhkuserahad juba välja makstud palga osadena. Peale seda kui hagejale sai selgeks, et kostja keeldub puhkusetasu välja maksmast, otsustas hageja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu TLS § 91 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel. 14.12.2012. a saatis hageja kostjale e-kirja, mille manuses oli töölepingu ülesütlemisavaldus. Kostja võttis töölepingu ülesütlemise vastu 17.12.2012. a hagejale saadetud e-kirjas. Hageja puhkusele eelneva 6 kuu töötasu ajavahemikul 08.06.2012. a kuni 07.12.2012. a oli 10 596.87 eurot. Puhkusetasu suurus on seega 2 060.50 eurot. TLS § 2 sätestab, et TLS-s lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvale kalduv kokkulepe on tühine. Seega on tühine kostja väide, et hageja on puhkusetasu kätte saanud palga osana. Hageja nõudis kostjalt hüvitist 3 kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 100 lg 4 alusel summas 5 298.44 eurot (hageja viimase 6 kuu sissetulek 10 596.87 eurot/2). Hageja palus kostjalt välja mõista puhkusetasu 2 060.50 eurot ning hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 5 298.44 eurot. Viru Maakohtu 19.04.2013. a määrusega jäeti hagiavaldus käiguta ning anti hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, s.o hagiavalduses toodud asjaolude täiendavaks tõendamiseks ja põhistamiseks ning riigilõivu tasumiseks. Hagejale selgitati ITVS § 6 sisu ja tal paluti selgitada, miks ta ei esitanud nõuet TLS § 91 lg 2 alusel töölepingu erakorraliselt ülesütlemise õiguse esinemise tuvastamiseks ning TLS § 70 lg 2 alusel puhkusetasu saamiseks ITVS § 6 lg 1 ettenähtud tähtaja jooksul. Kohus juhtis hageja tähelepanu asjaolule, et nimetatud nõuete esitamise tähtaeg on juba möödunud, mistõttu hageja on kaotanud nõudeõiguse kostja vastu. 29.04.2013. a esitatud hagi täpsustuse kohaselt ei ole hagi aegunud, kuna tööandja võib puhkusetasu välja maksta hiljemalt puhkusejärgsel palgapäeval, seega oleks puhkusetasu väljamaksmise viimane aeg saabunud jaanuaris 2013. a. Kuna hageja ütles töölepingu üles erakorraliselt 14.12.2012. a, saabus kostjale puhkusetasu väljamaksmise kohustus peale 14.12.2012. a ja nõue ei ole aegunud. Lõpparvet ega muid tasusid peale graafikujärgse tunnipalga ei ole kostja kunagi maksnud. Viru Maakohtu 13.05.2013. a määrusega jäeti hagiavaldus teistkordselt käiguta. Kuna menetluses on vaja tuvastada, kas ja millal puhkusetasu sissenõutavaks muutus ning kas

2.Viru Maakohus keeldus 06.06.2013. a määrusega Urmas Liiva hagiavalduse menetlusse võtmisest. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi ITVS) § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. ITVS § 6 lg 2 kohaselt töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg on 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest. Maakohus leidis, et vastavalt ITVS § 6 lg-le 1 on töösuhtest tulenevate nõuete esitamise üldine tähtaeg neli kuud. Nimetatud tähtaeg kohaldub ka puhkusetasu nõudele. Pikem tähtaeg on sätestatud vaid töötasu nõudele. TLS § 70 lg 2 kohaselt makstakse puhkusetasu hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, kui tööandja ja töötaja ei ole leppinud kokku teisiti. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud asjaolu, et töösuhte pooled leppisid puhkusetasu tasumises kokku teisiti, tuleb lähtuda seaduses sätestatud tähtajast. Seega muutus puhkusetasu sissenõutavaks 29.11.2012. a ning puhkusetasu nõude esitamise tähtpäevaks oli 29.03.2013. a. Hageja esitas hagi 12.04.2013. a. Seega seadusest tulenevalt ei saa hagejal tekkida puhkusetasu nõuet kostja vastu. Samuti ei saa hageja esitada lõpparve nõuet. Kuivõrd hageja saatis kostjale ülesütlemisavalduse 14.12.2012. a, mille kostja sai kätte 17.12.2012. a, oli lõpparve nõude esitamise tähtpäevaks 14.04.2013. a. Lõpparve nõude on hageja esitanud alles 24.05.2013. a, seega pärast ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. TLS § 100 lg 4 kohaselt, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kuigi hageja on esitanud nõude TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise saamiseks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, tegelikult hagejal ei ole saamata jäänud töötasu ega töötasu nõuet tööandja vastu. TLS § 5 lg 1 p 5 alusel mõistetakse töötasu all töö eest makstavat tasu, milles kokku lepitud. Seega hageja esitatud hüvitise saamise nõue ei ole samastatav töötasu saamise nõudega ja sellele nõudele ei kohaldu ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaeg - 3 aastat. Töölepingu ülesütlemise avalduses ei ole hageja esitanud nõuet TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise tasumiseks ega teatanud tööandjale selle esitamise kavatsusest. Hageja ei ole kohtule esitanud nõuet TLS § 91 lg 2 punktide 1-3 alusel töölepingu erakorraliselt ülesütlemise õiguse esinemise tuvastamiseks. Kuna hüvitise saamise aluse, s.o hagejal töölepingu erakorraliselt ütlemise õiguse tekkimise, tuvastamise nõuet ei ole esitatud, siis ei ole võimalik ka asuda seisukohale, et hagejal on töölepingu alusel tööandja vastu TLS § 100 lg-s 4 sätestatud nõudeõigus tekkinud. Hageja ei ole töölepingu ülesütlemist vaidlustanud ITVS § 6 lg-s 2 sätestatud 30 päeva jooksul, mistõttu tema nõue selles osas aegus sama sätte alusel 17.01.2013.