U.L. hagi RS Alleron OÜ vastu puhkusetasu ja hüvitise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
9 205,57 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 13. mai 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
U.L.
Kohtuistungi toimumise aeg
2. detsember 2014
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): U.L. (isikukood XXX)
esindajad
Vastustaja (kostja): RS Alleron OÜ (registrikood 11268510), esindaja Thea Rohtla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 13. mai 2014 otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud maakohtus 94% ulatuses U.L. kanda ja 6% ulatuses RS Alleron OÜ kanda.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus U.L. kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.U.L. (hageja) esitas 12. aprillil 2013 hagi RS Alleron OÜ (kostja) vastu puhkusetasu ja hüvitise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures perioodil 19.09.2011-14.12.2012 töölepingu nr 297 alusel ehitaja ametikohal. Kostja ei maksnud hagejale puhkusetasu. Hageja ütles töölepingu TLS § 91 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel erakorraliselt üles. Hageja puhkusetasu nõue on 2 060,50 eurot (neto) ning hüvitise nõue TLS § 100 lg 4 alusel on 5 298,44 eurot (neto). Hageja esitas 24. mai 2013 menetlusdokumendis alternatiivse lõpparve nõude summas 2 060,50 eurot (neto) ning 25. veebruari 2014 menetlusdokumendis alternatiivse nõude VÕS § 1027 alusel summas 2 060,50 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on hageja jätnud kohtule esitamata töölepingu p-s 5.1 sätestatud palgakokkuleppe, mille kohaselt oli hageja põhitöötasu 10,92 eurot/tund, millele lisandus igakuiselt puhkuseraha 1,08 eurot iga väljatöötatud tunni eest. Hagejale maksti igakuiselt nii põhitöö- kui puhkusetasu. Hageja ei käitunud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldust esitades VÕS § 6 ja § 7 kohaselt mõistlikult ja heas usus. Puhkusetasu osas palus kostja kohaldada aegumist vastavalt ITVL §-le 6. Hageja tööleping tuleb lugeda lõppenuks korraliselt ning hagejal puudub alus nõuda hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel. 21. märtsi 2014 menetlusdokumendis palus kostja juhuks, kui kohus loeb töölepingu hageja avalduse alusel lõppenuks, jätta hüvitise nõue põhjendamatuse tõttu rahuldamata või määrata see minimaalses suuruses, s.o ühe keskmise päevapalga ulatuses.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 13. mai 2014 otsusega hagi osaliselt, mõistis välja RS Alleron OÜ-lt U.L. kasuks TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 457,80 eurot (bruto) ning ülejäänud osas jättis hagi rahuldamata. Maakohus jättis 6,22% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 93,78% kostja menetluskuludest hageja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei nõustunud kohus hageja väitega, et töölepingu lisa 1 on vastuolus TLS §-ga 2 ja seetõttu tühine. Hageja on jätnud märkimata, et pooled on sõlminud palgakokkuleppe, mis kehtis alates 19.09.2011 kuni töösuhte lõpetamiseni ning mille kohaselt töötaja põhipalk on 10,92 eurot/tund ning põhipalgale lisandub puhkuseraha 1,08 eurot/tund, mis makstakse välja palga maksmise hetkel. Hageja oli kostja arvestustest ja puhkusetasu ettemaksust
teadlik. Kuna puhkusetasu oli ette makstud ja TLS § 70 lg 2 seda võimaldas teha, siis hagejal ei ole puhkusetasu nõuet tekkinud. Maakohus ei nõustunud kohtuistungitel esitatud hageja väitega enne töölepingu sõlmimist peetud läbirääkimistel töötasu suuruses 12 eurot tunnis kokkuleppimise kohta. Hageja on esitanud RS Alleron OÜ 19.09.2011 tõendi, mis maakohtu hinnangul ei kinnita hageja palga suurust, sest see ei ole töölepingu lisa. Tõendite adressaat ei ole teada ning see ei ole poolte poolt koostatud ega allkirjastatud. Maakohus kohaldas aegumist ja jättis hagi puhkusetasu nõudmiseks rahuldamata. Hageja on 17.11.2012 e-kirjas nõudnud puhkusetasu tasumist eelviimaselt tööpäeval, s.o 29.11.2012. Hagi puhkusetasu nõudmiseks on esitatud 12.04.2013. Hagi esitamisel ei ole hageja järginud ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Kuna maakohus tuvastas, et hagejal ei ole puhkusetasu nõuet tekkinud, ei saanud tal tekkida ka lõpparve nõuet. Lõpparvena soovis hageja saada samuti saamata jäänud puhkusetasu. Maakohus leidis, et kuivõrd kostja ei ole ITVS § 6 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul töölepingu ülesütlemist vaidlustanud, on tööleping hageja poolt erakorraliselt üles öeldud ning hagejal on tekkinud õigus TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise saamiseks. Maakohtu hinnangul ei ole asjas tõendatud, et hageja poolt nimetatud töölepingu ülesütlemise alused esinesid. Kuivõrd hagejal ei olnud ühtegi TLS § 91 lg 2 p-des 1-3 sätestatud alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ja tegelikult hagejal ei olnud ka puhkusetasu nõuet tööandja vastu, siis põhjendatud ei ole hageja kasuks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmine. Maakohus vähendas TLS § 100 lg 4 teise lause alusel hüvitise suurust 457,80 euroni (bruto), s.o töötaja töötasu tunnis 11,37 eurot x 40 tundi. TsMS § 163 lg 1 alusel jättis maakohus 6,22% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 93,78% kostja menetluskuludest hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.U.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Viru Maakohtu 13. mai 2014 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole maakohus käsitlenud alternatiivset alusetu rikastumise nõuet: 2) on maakohus ebaõigesti jätnud hageja esitatud palgatõendi tähelepanuta. Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et nimetatud tõendil puudub tööandja allkiri; 3) on maakohus ebaõigesti vähendanud hüvitist. Kostja ei ole töölepingu ülesütlemist vaidlustanud, seega ei saanud kohus hüvitist vähendada.
5.RS Alleron OÜ apellatsioonkaebusele esitatud vastuse kohaselt on maakohus otsuses piisavalt põhjendanud, miks ei ole hagejal õigust puhkusetasule ega alternatiivselt lõpparvele. Kuivõrd puhkusetasu maksmist reguleerib TLS, siis ei saa selle maksmise kohustuse väidetaval rikkumisel tugineda võlaõigusseaduse sätetele (sh alusetule rikastumisele). Maakohus oli õigustatud TLS § 100 lg 4 teise lause alusel hüvitise suurust muutma.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 13. mai 2014 otsus muutmata.
Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 654 lg 5 järgi peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.
7.Iseenesest õige on apellandi väide, et maakohus ei ole eraldi käsitlenud hageja poolt alternatiivselt esitatud alusetu rikastumise nõuet, kuid see asjaolu ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise või muutmise aluseks. Alusetu rikastumise nõuded on alati subsidiaarsed ja tulevad reeglina kõne alla üksnes juhul, kui samasisulised nõuded võlaõiguse instituudist, mille regulatsiooni alusetu rikastumise reeglistik täiendab, ei eksisteeri. Antud juhul on hageja esitatud kostja vastu puhkusetasu nõude, s.o tegemist on poolte vahel sõlmitud töölepingust tuleneva nõudega. Alusetu rikastumise normid täiendavad mh lepinguõiguse regulatsiooni ning seonduvad juhtudega, kus üks isik on teisele isikule midagi üle andnud eksliku arvamusega, et ta täidab seeläbi olemasoleva võlaõigusliku, eelkõige lepingust tuleneva, kohustuse, tegelikkuses aga vastav kohustus puudub. Antud juhul eelkirjeldatud olukord puudub ning hagejal ei ole alusetust rikastumisest tulenevat nõuet kostja vastu.
8.Apellatsioonkaebuses ei ole selgesõnaliselt vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles kohus kohaldas aegumist ja jättis hagi puhkusetasu nõudes rahuldamata seoses aegumisega. Samas on apellant taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja hagi täielikku rahuldamist ning seetõttu märgib ringkonnakohus aegumise osas järgmist. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kuna hageja ei ole järginud puhkusetasu nõude osas ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaega, siis on hagi aegunud. ITVS § 6 lg 1 kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. ITVS § 6 lg-s 1 on sätestatud üldine aegumistähtaeg töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks. Kuivõrd antud juhul on tööleping lõppenud, siis võib olla hagejal TLS § 71 alusel õigus kasutamata puhkuse hüvitisele. Kasutamata puhkuse hüvitis ei ole käsitletav palgana, seetõttu kohaldub sellele ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg. TLS § 71 järgi töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Kuna hageja tööleping lõppes 17. detsembril 2012 (kostja teatas hagejale, et on töölepingu ülesütlemise avalduse vastu võtnud - I kd tl 12), siis pidi hageja esitama oma nõuded töövaidlust lahendavale organile hiljemalt 17. aprill 2012. Hageja esitas hagiavalduse kohtule 12. aprill 2013, seega on hageja esitanud nõude tähtaegselt ja kasutamata puhkuse hüvitamise nõue ei ole aegunud.
9.Samas on maakohus õigesti jätnud puhkusetasu nõude rahuldamata sisuliselt ning apellandi väited ei anna alust selles osas hagi rahuldamisele. TLS § 70 lg 2 kohaselt puhkusetasu makstakse hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, kui tööandja ja töötaja ei ole leppinud kokku teisiti. Kokkulepe, mille alusel puhkusetasu makstakse hiljem kui puhkuse kasutamisele järgneval palgapäeval, on tühine. Antud juhul on pooled töölepingu lisaks olevas palgakokkuleppe punktis 4 kokku leppinud, et „Töötaja põhipalgale lisandub puhkuseraha, mis makstakse välja palgamaksmise hetkel. Selle suurus on 1,08 eur/tund põhipalga tunnipalga osa suurusest. Puhkuse algamise hetkeks kontrollitakse väljamakstud puhkuserahade suurus ja vajadusel korrigeeritakse väljamakstud
summa suurus.“ (I kd tl 91). Seega on hageja ja kostja kokku leppinud teisiti, kui on sätestatud TLS § 70 lg-s 2.
10.Apellandi väite kohaselt leppisid pooled kokku töötasus 12 eurot/tunnis ning seda kinnitab 19.09.2011 kostja poolt välja antud tõend töötamise kohta (I kd tl 137, tõlge tl 135). Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et viidatud tõend töötamise kohta kinnitab pooltevahelist kokkulepet töötasus 12 eurot/tunnis. Tõend töötamise kohta on välja antud kostja poolt samal päeval, kui pooled sõlmisid töölepingu, sh ka töölepingu lisaks oleva palgakokkuleppe. Pooled on palgakokkuleppe allkirjastanud. Tõendi töötamise kohta on väljastanud kostja ja on selle ka ainuisikuliselt allkirjastanud. Viidatud tõend ei ole käsitletav pooltevahelise palgakokkuleppena, see on allkirjastamata töötaja poolt ning ei ole ka viidet sellele, et tegemist oleks töölepingu lisaga (või et see muudaks töölepingu lisaks olevat palgakokkulepet). Viidatud tõendist nähtub informatsioon, et hageja töötab kostja juures renditöötajana tööajaga 8 tundi päevas, 40 tundi nädalas palgaga 12 eurot/tunnis. Kui lähtuda palgakokkuleppest, siis ongi pooled kokku leppinud selles, et kostja tasub hagejale tunnis 12 eurot (töötasu 10,92 + puhkusetasu 1,08 = 12). Asjaolu, et hagejale on toimunud väljamaksed vastavalt palgakokkuleppes kokkulepitule, tõendavad palgateatised ja koond (I kd tl 93-108).
11.TLS § 70 lg 1 kohaselt on töötajal õigus saada käesoleva seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvestatud puhkusetasu. Poolte poolt sõlmitud palgakokkuleppe järgi puhkuse algamise hetkeks kontrollitakse väljamakstud puhkuserahade suurust ning vajadusel seda korrigeeritakse. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja taotlenud kasutamata puhkuse hüvitist summas 2060,50 eurot. Kostja poolt esitatud arvestuse kohaselt on hagejale ette makstud puhkusetasu summas 2189,16 eurot (I kd tl 104-105). Oma arvestuses on hageja esitanud tema poolt nõutava summa netos ning kostja summa on arvestatud brutos, samuti on hageja arvestanud töötasuna teenitud summade hulka puhkusetasuna saadud summad. Vabariigi Valitsuse poolt 11.06.2009 vastu võetud määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 1 alusel keskmise töötasu arvutamisel võetakse arvesse töötasuna teenitud summad, s.o keskmine töötasu arvutatakse kogu töötasust (bruto) lähtuvalt ning seetõttu on hageja arvestus ebaõige. Kostja on hageja puhkuse osas esitanud arvestuse kohtuistungil 21.04.2014 (I kd tl 175-178) ja selle kohaselt arvestades töötamise aega oli hagejal õigus saada puhkust 34 päeva ulatuses ning puhkusetasu selle perioodi eest 1649,20 eurot. Kuna hageja oli saanud puhkusetasu ettemaksuna 2189,16 eurot, siis töölepingu lõppemise ajaks oli kostja juba hüvitanud hagejale kasutamata puhkuse. Lähtuvalt eeltoodust vastab kostja poolt ettemakstud puhkusetasu suurus sellele, mida hageja oli kasutamata puhkuse hüvitisena õigustatud saama ning seetõttu on maakohus õigesti jätnud rahuldamata hageja nõude kasutamata puhkuse hüvitise summas 2060,50 eurot saamiseks.
12.Maakohus oli õigustatud vähendama töölepingu ülesütlemise hüvitist ning apellandi vastupidine väide on alusetu. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kuna kostja ei ole ITVS § 6 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul töölepingu ülesütlemist vaidlustanud, on tööleping hageja poolt erakorraliselt üles öeldud ning hagejal on tekkinud õigus TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise saamiseks. TLS § 100 lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Tulenevalt TLS § 100 lg-st 4 on seaduseandja andnud kohtule kaalutlusõiguse hüvitise määramisel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hüvitise määramisel arvestanud kõiki
asjaolusid ja määranud õiglase hüvitise, s.o maakohus ei ole ületanud diskretsiooni piire ega lähtunud asjakohatutest kaalutlustest. Kõrgema astme kohus saab sekkuda alama astme kohtu kaalutlusotsusesse vaid siis, kui kohus on rikkunud diskretsiooni piire. Kuna maakohus antud juhul ei ole seda teinud, siis puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks hüvitise suuruse osas.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.