30. august 2013. a, Tallinn, kohtu kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-13-15782
Tsiviilasi
XXX hagi OÜ XXXvastu töövaidluses (sh töövaidlusasi nr 4.4-1/289)
Tsiviilasja hind
5 440,59 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXX, isikukood XXX, elukoht XXX Hageja lepinguline esindaja: Marina Smirnova, e-post [email protected] Kostja: OÜ XXX, registrikood XXX, asukoht XXX Kostja seaduslik esindaja I: juhatuse liige XXX, e-post XXX Kostja seaduslik esindaja II: juhatuse liige XXX, e-post XXX
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta hagi läbi vaatamata viivise 336,60 eurot nõudes. Selles osas jõustub Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 11. märtsi 2013. aasta otsus töövaidlusasjas nr 4.4-1/289. Hagi rahuldada. Mõista kostjalt OÜ XXX(registrikood XXX) hageja XXX(isikukood ) kasuks välja 2010. aasta eest töötasu 1 112,08 eurot, 2011. aasta eest töötasu 3 336,24 eurot, kasutamata põhipuhkuse hüvitis 346,05 eurot, viivis 296,23 eurot ja alates 26. aprillist 2013 viivis määraga 0,02 % põhinõudest (4 794,37 eurot) päevas. Parandada 12. augusti 2013 kohtumääruse resolutsiooni punkti 5 lisades selle lõppu lauseosa „, mida ei olnud tervikuna esitatud töövaidluskomisjonile”. Rahuldada hageja 19. augusti 2013 taotlus ja võtta tsiviilasja toimikusse hageja tööraamatu ärakiri. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,
2-13-15782 Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu selgitused Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13, Tallinn, e-posti aadress [email protected]). Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.
1.OÜ XXX(edaspidi „kostja”) esitas 10. aprillil 2013 e-kirja teel kohtule avalduse vaadata tema ja XXX(edaspidi „hageja”) vaheline töövaidlus läbi hagimenetluse korras. Seeläbi vaidlustas kostja Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 11. märtsi 2013. aasta otsuse töövaidlusasjas nr 4.4-1/289.
2.Kohus nõudis töövaidluskomisjonilt (edaspidi „TVK”) välja eelviidatud töövaidlusasja toimiku ja võttis selle tervikuna käesoleva asja toimiku juurde. Kohus leidis 17. aprilli 2013. aasta määruses, et hageja avaldus TVK-le ei vastanud seaduse nõuetele ja andis hagejale tähtaja oma nõude hagiavaldusele ettenähtud vormis esitamiseks.
3.Hageja esitas 23. aprillil 2013 veebilehe www.e-toimik.ee kaudu kohtule hagiavalduse 2010. aasta eest töötasu 834,05 eurot; 2011. aasta eest töötasu 2 976,24 eurot; kasutamata põhipuhkuse hüvitise 346,05 eurot ja viivise (11. jaanuar 2011 kuni 25. aprill 2013 eest) 632,83 eurot ja alates 26. aprillist 2013 määraga 0,02 % põhinõudest päevas nõudes.
4.Kohus võttis hagiavalduse 8. mai 2013. aasta määrusega menetlusse – seda nii TVK-s juba lahendatud, kuid kostja poolt vaidlustatud ulatuses (2010. aasta eest töötasu 834,05 eurot; 2011. aasta eest töötasu 2 502,18 eurot; kasutamata põhipuhkuse hüvitis 268,48 eurot ja viivis 336,60 eurot), kui ka uutes nõuetes (2011. aasta eest töötasu 474,06 eurot (st selle aasta eest kokku 2 976,24 eurot ja kogu töötamise aja eest 3 810,29 eurot); kasutamata põhipuhkuse hüvitise 77,57 eurot (st kokku 346,05 eurot), viivise 296,23 eurot (st kokku 632,83 eurot) ja alates 26. aprillist 2013 määraga 0,02 % põhinõudest (4 794,37 eurot) päevas). Kostja esitas
23.mail 2013 vastuse hagile ja hageja esitas 28. mail 2013 arvamuse kostja vastuse kohta. Kostja esitas 18. juunil 2013 ja 1. augustil 2013 täiendavad vastused. Hageja esitas
16.juulil 2013 ja 9. augustil 2013 täiendavad arvamused, millest viimases sõnastas uuesti oma nõuded järgmiselt: kokku 5 427,20 eurot, sh 2010. aasta eest töötasu 1 112,08 eurot (278,02 eurot × 4 kuud), 2011. aasta eest töötasu 3 336,24 eurot (278,02 eurot × 12 kuud), 2 (8)
2-13-15782 kasutamata põhipuhkuse hüvitis summas 346,05 eurot, viivised perioodi alates
11.jaanuarist 2010 kuni 25. aprillini 2013. eest summas 632,83 eurot ning alates
26.aprillist 2013 kuni põhinõude täieliku tasumiseni 0,02 % põhinõudest (4 794,37 eurot) päevas. Viimati viidatud avaldusega suurendas hageja oma töötasu nõuet kokku 638,03 euro võrra (sh 2010. aasta eest 278,03 eurot ja 2011. aasta eest 360 eurot).
5.Kohus rahuldas 22. juuni 2013. aasta määrusega hageja taotluse kostjalt dokumentide nõudmiseks. Kostja jättis kohtumääruse täitmata.
6.Kohus võttis hageja suurendatud nõudeosa 12. augusti 2013. aasta määrusega menetlusse ja määras lahendada tsiviilasi kirjalikus menetluses, samuti lahendas poolte senised tõenditega seonduvad taotlused ja andis pooltele sellega seonduvad tähtajad. Kohus selgitas, et viivise nõuded on seni menetlusse võetud ebaõigesti riigilõivu tasumise andmeid kontrollimata ja andis pooltele tähtaja riigilõivu tasumiseks. Hageja esitas 19. augustil 2013 oma seisukohad ja ühe täiendava tõendi, samuti tasus temalt nõutud riigilõivu. Kostja kohtu määratud tähtajaks täiendavaid seisukohti, taotlusi, dokumente ega riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavaid andmeid ei esitanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Hageja nõue ja väited
7.Hageja nõuab kostjalt 2010. ja 2011. aasta töötasu, kasutamata põhipuhkuse hüvitise ja viivise maksmist. Hageja põhiväited on järgmised: − hageja töötas kostja juures mänedžerina alates 1. septembrist 2010 töölepingu nr XXXalusel tööajaga kaheksa tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Töölepingus leppisid pooled kokku töötasu 4 350 krooni (278,02 eurot) kuus; − kostjal ei jätkunud igapäevaselt piisavalt rahalisi vahendeid, mistõttu pooled leppisid täiendavalt kokku, et kostja deklareerib hagejale arvestatud töötasu, kuid töötasu väljamaksed toimuvad kaks või kolm kuud hiljem. Hageja nõustus sellega, sest tema ja kostja ühe omaniku ning juhatuse liikme vahel olid head sõbralikud suhted; − kostja tegi 31. detsembril 2011 hagejale ettepaneku lõpetada tööleping, sest kostjal puudus raha palga ja maksude tasumiseks. Kostja juhatuse liige lubas hagejale ära maksta palgavõla poole aasta jooksul. Kostja palvel hageja allkirjastas kostja koostatud töölepingu lisa nr 1 lepingu lõpetamise kohta, kus oli märgitud, et hageja on lõpparve kätte saanud ja pretensioone ei oma. Peale lisa allakirjutamist kostja loobus lõpparve tasumisest; − hageja ei ole tegelikult palka ega kasutamata puhkuse hüvitist kostjalt saanud. Hagejale makstud avansside summa hageja kasutas kostja huvides või tagastas kostjale; − kostja tasaarvestus ei ole lubatav, sest kostja nõue hageja vastu on aegunud ja põhjendamatu.
8.Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kostja vastuväited
9.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja peamised vastuväited on järgmised: − ajavahemikul 23. septembrist 2010 kuni 21. detsembrini 2011 maksis kostja hagejale 61 500 krooni ja 2 936 eurot (kokku 6 866,56 eurot ) selgitusega „av aruanne”; − töölepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et hagejal on õigus kasutada kostjalt saadud avanssi muu hulgas töötasu katteks. Hageja ei vaielnud töösuhte kehtivuse ajal vastu sellisele töötasu maksmise korraldusele ja selle vaidlustamisel enam kui aasta pärast töölepingu lõppemist on mööda laskunud mõistliku aja ega toimi heas usus; 3 (8)
2-13-15782 − hageja ei esitanud kostjale dokumente hagejale makstud avansi kasutamise kohta ega ka tagastanud avanssi; − töölepingu lõpetamisel pooled tasaarvestasid vastastikused nõuded, seda tõendab hageja kinnitus lepingu lisal nr 1 pretensioonide puudumise ja lõpparve kättesaamise kohta; − kostjal oli õigus hagejale makstav töötasu kinni pidada, sest hagejale oli juba enne makstud seda ületav avansi summa; − alternatiivselt esitas kostja 23. mai 2013 hagivastuses menetlusliku tasaarvestuse avalduse.
10.Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kohus tutvus hagiavalduse ja poolte seisukohtadega ning leiab, et hagi tuleb TVK-s lahendatud viivise nõude osas jätta läbi vaatamata, muus osas aga rahuldada. Menetluskulud jätab kohus kostja kanda.
12.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 sätestab, et poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled olid nõus kirjaliku menetlusega. Kohus määras vastavalt viidatud sättele tähtaja, mille jooksul oli pooltel võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatas neist pooltele.
13.Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 1 sätestab, et TVK otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates TVK otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Kui TVK avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule ITVS § 24 lg 4 alusel taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja TVK poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool.
14.ITVS § 24 lg 4 kolmas lause näeb ette, et kohtule esitatavalt avalduselt tuleb tasuda riigilõivu summas, mille hageja oleks pidanud tasuma hagi esitamise korral. Kohus sedastas
12.augusti 2013. aasta määruses, et on ekslikult võtnud menetlusse hageja viivise nõuded ilma neilt riigilõivu nõudmata. TsMS § 139 lg 2 näeb ette, et riigilõivu tuleb tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses (RLS) sätestatud riigilõiv. RLS § 57 lg 1 ja lisa nr 1 alusel tuleb hagejal tasuda riigilõiv hagilt sõltuvalt hagi hinnast. Kohus leidis, et hageja töötasu ja puhkusehüvitise nõuded kuuluvad RLS § 22 lg 1 p 1 kohaldamisalasse, viivise nõue aga mitte. RLS § 22 lg-s 1 on sätestatud ammendav loetelu toimingutest, millelt ei tule riigilõivu tasuda, selle p 1 kohaselt ei tule riigilõivu tasuda töövaidluses esitatud hagilt või kaebuselt, milles nõutakse töötasu või palka, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist, teenistusse ennistamist või teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmist (vt Riigikohtu 11. mai 2011. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-11, p 11 teine lõik). Kui puhkusetasu ja seeläbi ka kasutamata puhkuse eest makstav hüvitis on oma olemuselt tasu tehtud töö eest ja RLS kohustatud isikule soodsama tõlgenduse eelistamise tõttu tuleb arvata RLS § 22 lg 1 p 1 kohaldamisalasse, siis palgalt arvutatud viivis ei kuulu palga hulka (Riigikohtu 21. novembri 2002. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-02, p 9, ja 19. novembri 2004. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-04, p 44 teine lõik), mistõttu viivisele kõnealune vabastus ei kohaldu. Järelikult tuli ITVS § 24 lg 4 alusel kostjal tasuda riigilõiv TVK-s rahuldatud viivise nõudelt (336,60 eurot), mille hind on TsMS § 133 lg 1 ja § 124 lg 1 järgi 336,60 eurot. Kostja vastavat lõivu ei tasunud. Järelikult jääb hagi selles osas TsMS § 423 lg 1 p 11 alusel läbi vaatamata ja ITVS § 25 lg 1 teise lause alusel jõustub vastavas osas TVK otsus. 4 (8)
2-13-15782
15.TsMS § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata hageja 19. augusti 2013 täiendava dokumentaalse tõendi (tööraamatu ärakiri) esitamise taotlus. Samuti tuleb täpsustada 12. augusti 2013. aasta kohtumääruse resolutsiooni varem esitatud tõendite kohta. Viidatud määruse kirjeldavas osas märkis kohus, et pooled on esitanud täiendavaid tõendeid lisaks TVK-s juba esitatule. ITVS § 24 lg 6 kolmanda lause kohaselt loetakse TVK-le esitatud tõendid kohtusse esitatuks. Samu tõendeid kohtule uuesti esitada ei tule ja kohus neid ka vastu ei võta. Selles osas tuleb kohtumääruse resolutsiooni täpsustada. Siiski võttis kohus käesolevas asjas tsiviilasja toimikusse töölepingu, sest see oli TVK toimikus üksnes osaliselt (TVK tlk 36–38 lehtede sisu ei ole taasesitatud tervikuna). Kohus rahuldab ka hageja täiendava taotluse ja võtab tsiviilasja toimikusse 19. augustil 2013 esitatud tööraamatu ärakirja, millest TVK toimikus on väljavõte (TVK tlk 15–16).
16.Hageja nõuab kostjalt töötasu, kasutamata puhkuse hüvitise ja viivise maksmist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures mänedžerina alates 1. septembrist 2010 kuni
31.detsembrini 2011 töölepingu nr XXX(tlk 23–25, TVK tlk 36–38) alusel tööajaga kaheksa tundi päevas ja 40 tundi nädalas ning kokkulepitud töötasu oli 4 350 krooni (278,02 eurot) kuus. Töötamise aeg kokku oli 16 kuud ja selle eest töölepingu tingimuste järgi arvestatud palk 4 448,32 eurot. Pärast 9. augustil 2013 nõude täiendavat suurendamist nõuabki hageja kokku töötasu selles summas. Samuti ei ole vaidlust selles, et kostja maksis hagejale ajavahemikul 23. septembrist 2010 kuni 21. detsembrini 2011 vastavalt 61 500 krooni ja 2 936 eurot (kokku 6 866,56 eurot, tlk 41–42 ja TVK tlk 20–30) selgitusega „av aruanne”, mida mõlemad pooled käsitlevad avansina. Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kas hagejale tehtud avansimaksed sisaldavad töötasu või on käsitletavad töötasu maksetena. Samuti tõlgendavad pooled erinevalt töölepingu lõpetamisel vormistatud kokkulepet.
17.Kohus käsitleb esmalt kostja vastuväiteid seoses hageja nõuete esitamisega pärast mõistliku aja möödumist ja hea usu põhimõtte vastaselt. Nimelt on hageja esitanud oma nõuded tasu, hüvitise ja viivise saamiseks enam kui aasta pärast töösuhte lõpetamist ja seda olukorras, kus ta on ise kinnitanud kostja vastu nõuete puudumist varasema perioodi eest kui lepingu lõppemisele vahetult eelnenud kalendrikuu. Sõltumata sellise kinnituse formaalsest ja sisulisest tähendusest kohtuasja lahendamisel võib see anda alust kohtul hinnata poolte käitumist ning nõudeid lähtuvalt hea usu põhimõttest. Kohus järeldab poolte käitumisest töösuhte ajal (kostjapoolne suhteliselt suure avansi maksmine, hagejapoolne vaikimine töötasu mittesaamisel), et pooltel olid usalduslikud suhted. Hageja on seda ka otsesõnu väitnud ja kostja ei ole hageja vastavale väitele vastu vaielnud. Samuti ei ole kostja vaielnud vastu hageja väitele, et hageja töötas juba varasemalt kostja ühe juhatuse liikmega seotud ettevõtetes (tlk 106–110). TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 alusel saab kohus eeldada kõnealuste väidete osas kostja omaksvõttu. Neil asjaoludel ei ole käesolevas asjas lahendatavate nõuete veidi enam kui aasta pärast töösuhte lõppu esitamine kohtu hinnangul vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega ega esitatud pärast mõistliku aja möödumist.
18.Hageja töötasu nõude õiguslik alus on töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 teine lause ja § 28 lg 2 p 2. Hageja väidab, et kogu töölepingujärgne palk on talle maksmata. Kostja põhiväite kohaselt on kostja töötasu summad pidanud kinni hagejale varem makstud avansi arvel ja pooled kinnitasid seda töölepingu lõpetamise avaldusega. Töötasu summa arvestusele kostja vastu vaielnud ei ole. Tulenevalt kostja esimesest vastuväitest esitas hageja taotluse, et kohus nõuaks kostjalt välja hagejalt kostjale antud kõik avansiaruanded, mille alusel kostja andis hagejale avansse ja hageja andis aru saadud avansside eest. Kohus rahuldas selle taotluse 22. juuni 2013. aasta määrusega, aga kostja kohtu määratud tähtpäevaks ega hiljem nõutud dokumente ei esitanud. Kohus leiab, et sellises menetluslikus olukorras pöördub tõendamiskoormis ümber ja kostja peab tõendama, et hagejale selgitusega „av aruanne” 5 (8)
2-13-15782 makstud summa arvestati mingi muu kohustuse täitmise katteks, sh töötasu makseks. Kostja vastavaid tõendeid vaatamata kohtu sellekohasele täiendavale ettepanekule ei esitanud.
19.TLS ei sisalda töötasu mõiste täpsemat legaaldefinitsiooni kui TLS § 5 lg 1 p-s 5 sisalduv, et töötasu on töö eest makstav tasu. TLS § 28 lg 2 p 2 näeb ette, et tööandja on muu hulgas kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Vastavalt TLS § 33 lg-le 1 maksab tööandja töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega. Sellest järeldub töötasu maksmise perioodiline iseloom, kusjuures tasu tuleb maksta mitte harvemini kui üks kord kuus. Sellest reeglist töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on TLS § 2 järgi tühine. TLS § 5 lg 1 p 5 kohaselt peavad töölepingu kirjalikus dokumendis sisalduma muu hulgas andmed töötasu, selle maksmise korra ja sissenõutavaks muutmise aja (palgapäev) kohta. Viidatud sätete põhjal on võimalik kontrollida, kas töötajale tehtud väljamaksed on töötasu või mitte. Kohtu hinnangul ei vasta kostja poolt hagejale tehtud rahalised sooritused summas 6 866,56 eurot (tlk 41–42) neile tingimustele ega ole seetõttu käsitletavad töötasuna. Töölepingus (tlk 23–25, TVK tlk 36–38) puudub poolte kokkulepe sel viisil töötasu maksmise kohta. Samuti ei tõenda töötasu maksmist sellelt arvutatud maksude arvestus (TVK tlk 17–19), sest sellest ei saa järeldada tegelike perioodiliste väljamaksete tegemist hagejale.
20.Põhimõtteliselt on õige kostja seisukoht, et TLS § 78 lg 3 alusel võib tööandja sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama. Sellist õigust ei pea pooled eraldi kokku leppima, mistõttu ei oma asja lahendamise tähtsust poolte väited sellekohase lisakokkuleppe olemasolu kohta töölepingu sõlmimisel. Siiski hõlmab kinnipidamisõigus üksnes neid summasid, mille osas töötajal on raha tööandjale tagastamise kohustus. Kohus sedastas eespool p-s 18, et kohtu nõutud tõendite esitamata jätmise tõttu on poolte tõendamiskoormis avansina hagejale makstud raha kasutamise osas ümberpöördunud. Kostja ei ole selgelt esile toonud, millise avansisumma tagastamise kohustus oli hagejal igal palgapäeval, kuidas ja millise kokkuleppe alusel tagastamise kohustus tekkis ning kuidas kinnipidamise arvestus toimus. Kostjal tuli kinnipidamisel muu hulgas lähtuda TLS § 78 lg-st 4, st arvestada täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 132 sissenõude pööramise kohta sätestatut. Kostja ei ole kohtule selgitanud, kuidas viidatud sättega arvestati. Kohus tegi kostjale ettepaneku esitada detailne raamatupidamise arvestus (nt kontode kaupa), millest nähtub töötasu, maksude, kinnipidamiste ja avansi jäägi arvestus. Tulenevalt raamatupidamise seaduse §-s 4 sätestatud kohustusest (eelkõige selle p-d 1, 2, 3 ja 5) ei olnuks kostjal kõnealuse arvestuse esitamine eeldatavasti oluliselt keerukas, kuid kostja kohtu ettepanekut ei järginud. Kokkuvõtvalt puudub kohtul alus hinnata, et selgitusega „av aruanne” tasutud (tlk 41–42) ja kostja raamatupidamises pearaamatu kontol 2166 (Arveldused aruandekohustuslike isikutega, TVK tlk 40) kajastatud summad oleksid üldjuhul seotud mingi muu sooritusega kui hageja kostja huvides tehtavate kulutuste tarbeks makstav avanss.
21.Viidatud konto 2166 väljavõtte kohaselt on siiski summad 133,73 eurot ja 120,74 eurot arvestatud palgalehtedel kajastatud ja sellest tulenevalt eeldatavasti töötasu maksete katteks. Kostja väidab, et summa 120,74 eurot tagastas hageja kostjale, mistõttu kohus ei saa lugeda kostja vastavat töötasu väljamaksmise kohustust täidetuks. Summa 133,73 eurot osas väidab hageja, et ta tagastas ka selle kostjale, aga vastavat väidet hageja tõendanud ei ole. Järelikult tuleb kohtu hinnata, kas 2. detsembril 2011 konteeritud summa 133,73 eurot saab lugeda töötasu katteks. Maksu- ja tolliameti väljavõtte (TVK tlk 18) kohaselt on kostja deklareerinud 2011. aasta detsembris hagejale tehtavate maksustatavate väljamaksete summaks 278,02 eurot, millelt on pidanud kinni tulumaksu 12,99 eurot, kogumispensioni makse 2,78 eurot ja töötuskindlustusmakse 7,78 eurot. Seega tuli kostjal 2011. aasta detsembris maksuarvestuse järgi hagejale välja maksta 254,47 eurot. TMS § 132 lg 1 esimene alternatiiv näeb ette, et sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust. 6 (8)
2-13-15782 Vastavalt Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määruse nr 90 §-le 1 oli 2011. aastal kuupalga alammäär 278,02 eurot. Järelikult ei saanud kostja kuni selle summani TLS § 78 lg 4 tõttu hagejale väljamakstavat summat kinni pidada ega tasaarvestada. Neil kaalutlustel ei loe kohus ka summat 133,73 eurot töötasu makseks.
22.Teise võimalusena esitas kostja kohtumenetluse ajal, täpsemalt 23. mail 2013 tasaarvestuse avalduse kogu hageja nõudele. Hageja vaidleb tasaarvestusele vastu muu hulgas aegumise vastuväitega. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kohus nõustub kostja seisukohaga selle kohta, et tasaarvestus on lubatav ja võimalik ka kohtumenetluses. Tasaarvestav pool ei pea esitama vastuhagi (Riigikohtu 10. mai 2004. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-04, p 11). Kohtu hinnangul ei ole hageja vastuväited tasaarvestusele sellised, mis põhimõtteliselt takistaks tasaarvestust. Kuigi VÕS § 200 lg 4 sätestab, et tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid, siis VÕS § 200 lg 2 kohaselt võib tasaarvestav pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Viimati viidatud normi mõte on tagada tasaarvestuseks aegunud nõude kui tagatise kasutamise võimalus (vt selle kohta Riigikohtu
28.septembri 2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 29). Tasaarvestatava nõude põhjendatust peab tõendama tasaarvestusele tuginev pool ehk kostja. Sarnaselt eespool p-s 18 märgituga on seniste tõendite põhjal kostjal vaja sisuliselt tõendada, et hagejale on avansina makstud suurem summa kui hageja on kostja huvides tegelikult kasutanud või tagastanud. Sellekohaseid tõendeid kostja ei esitanud. Järelikult ei ole kostja tasaarvestuse vastuväide edukas, sest kostja ei tõendanud oma tasaarvestatava nõude olemasolu.
23.Kohus leiab, et käesoleva juhtumi asjaoludel ei muuda kohtu senist hinnangut töölepingu lõpetamise dokumendis (TVK tlk 39) sisalduvad laused „Olen lõpparve kätte saanud. Pretensiooni ei oma”. Kohus nõustub hagejaga, et sellekohast avaldust töötaja nime ja andmete all ei saa tingimusteta ja alati tõlgendad kostja töölepingust tulenevate kohustuste täitmise kinnitusena. Sarnaselt eespool p-s 17 märgituga sedastab kohus, et poolte usalduslikud suhted võisid anda hagejale alust allkirjastada töölepingu lõpetamise dokument olukorras, kus talle oli tasu maksmist lubatud, kuid tegelikult oli tasu veel maksmata.
24.Kasutamata puhkuse hüvitise nõude õiguslik alus on TLS § 71, mille kohaselt töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal jäi kasutamata põhipuhkus 16 töökuu eest. Hageja on arvestanud puhkusetasu 37,33 päeva eest. TLS § 70 lg 1 sätestab, et töötajal on õigus saada sama seaduse § 29 lg-s 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Viidatud volitusnormi alusel on Vabariigi Valitsus 11. juuni 2009 määrusega nr 91 kehtestanud keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra. Kostja ei ole sarnaselt TVK menetlusega ka kohtus esitanud vastuväiteid hageja arvutustele. Kuna hageja nõue on õiguslikult põhjendatud, kostja ei ole selle aluseks olevaid asjaolusid vaidlustanud ega esitanud muid vastuväiteid, siis tuleb vastav nõue rahuldada.
25.Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1. Hageja väidab, et ta on õigustatud nõudma viivist 0,02% päevas ja lähtub viivise arvestamisel igakuise töötasu maksmise tähtpäevast järgmise kuu 10. kuupäeval. Ka neile väidetele ei ole kostja vastu vaielnud. Kohus lahendab TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi lähtuvalt poolte taotlustest ja väidetest, st muu hulgas, et ei kontrolli poole väidet, millele vastaspool ei ole vastu vaielnud. Viivise nõude TVK-s juba lahendatud osas jättis kohus läbi vaatamata (eespool p 14), mistõttu kohus rahuldab otsusega täiendavad viivise nõuded, mis hageja esitas kohtumenetluses. 7 (8)
2-13-15782
26.Pooled vaidlevad lisaks selle üle, kas hageja käis töölähetuses ning kas avanssi võis saada ja kasutada ka mõni teine töötaja, aga kohus ei tähelda poolte esiletoodu ja asjaga seonduvate tõendite põhjal nende väidete piisavat seost lahendatava vaidlusega. Kohus möönab, et olukord võiks olla mõneti erinev, kui kostja oleks järginud kohtu ettekirjutust ja ettepanekut tõendite esitamiseks. Kuna aga kostja ei esitanud tõendeid hagejale makstud avansi arvestuse jms kohta, siis jätab kohus TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel arvestamata tlk 63–83 ja 88–91 olevad muud tõendid, mida oleks saanud hinnata koos kostjalt nõutud tõenditega.
27.Tsiviilasja hind on maakohtus otsuste tegemise aja seisuga TsMS § 124 lg 1, § 133 lg-te 1 ja 2 ning § 134 lg 1 alusel 5 440,59 eurot ( = 1112,08 + 3336,24 + 346,05 + 296,23 + 4794,37 × 0,02% × 365). Võrreldes 12. augusti 2013. aasta kohtumäärusega vähenes hagi hind 336,60 euro võrra, st viivise summa võrra, mille osas kohus jättis hagi läbi vaatamata.
28.Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.