Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 02. septembri 1996.a. otsusega nr XXX tunnistati Tallinnas XXX aXXXd ehitised ja krunt suurusega 0,14 ha omandireformi objektiks ja vara suhtes tunnistati õigustatud subjektiks XXX. Subjektiks tunnistamise otsuse alusel tekkis XXX nõudeõigus kõnesoleva ehitise ja maa tagastamise suhtes. XXX on hageja ema ja hageja on XXX pärija. Kuna hageja on XXX pärija siis on talle üle läinud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigus. Kuna nõudeõiguse subjektiks olev vara on ebaseaduslikult erastatud kostja XXX, rikub see hageja õigusi. 10. märtsil 1995.a. erastati kõnesolevad omandireformi objektiks olevad ehitised kostja XXX. 26. augustil 1997.a. sõlmiti kostja XXX ja Eesti Vabariigi vahel maa ostumüügileping, millega võõrandati omandireformi objektiks olev krunt suurusega 0,14 ha kostja XXX ja mille alusel 04. novembril 1997.a. avati kinnistusregistri registriosa nr XXX ning sinna tehti kanne kostja XXX omandiõiguse kohta selle kinnisasja suhtes. Kuna Tallinna Linnavalitsus ei saanud hageja suhtes alustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlust läbi viia olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud vara oli ebaseaduslikult võõrandatud, oli hageja sunnitud 01. oktoobril 1999.a. Tallinna Linnakohtusse hagi erastamistehingute tühisuse tuvastamise ja ebaõige kinnistusraamatu kande parandamise nõudes. Olgugi, et subjekti otsus oli tehtud juba 1996.a. asus Tallinna Linnavalitsus pärast hageja poolt hagi esitamist väitma, et tegelikkuses on otsus poolik ja et XXX ehitise osas ei ole hagejat õigustatud subjektiks tunnistatud. Tallinna Linnavalitsus asus ka 1996.a. tehtud subjektiotsust tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistama. Selleks, et oma õigusi kaitsta, pidi hageja esitama terve hulga kaebusi Tallinna Linnavalitsuse õigusvastaste toimingute ja haldusaktide peale. Haldusvaidluste tulemusena jäi jõusse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 06. märtsi 2006.a. otsus nr XXX, millega loeti kinnistu tervikuna ja 1⁄2 kinnistul asunud hoonetest omandireformi objektiks. Tsiviilajas nr 2-03-948 esitatud hagis on hageja põhjendanud, et Tallinna linna, Eesti Vabariigi ja XXX vahel sõlmitud erastamistehingud on tühised. Seoses sellega on hageja hagenud XXX kohustamist nõusoleku andmiseks tema kohta tehtud omanikukande kinnistusraamatust kustutamiseks. Hageja on taotlenud omanikuna riigi kinnistusraamatusse kandmist ja seejärel registriosa kustutamist. Kuna kinnistu on koormatud hüpoteegiga, siis on endise olukorra taastamiseks vajalik ka see, et kinnistule seatud hüpoteek kustutatakse kinnistusraamatust. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui isikule on kinnistu ebaseaduslikult erastatud, siis ei olnud võimalik temalt ka kinnisasja heauskne omandamine. Samal põhjusel ei olnud võimalik ka piiratud asjaõigustega kõnesoleva kinnistu koormamine. Seega käesoleval juhul ei ole määrav hüpoteegipidaja heausksus või pahausksus. Oluline on see, et kostjal XXX ei olnud õigust kinnistut käsutada. Seetõttu kuulub ka kinnistule seatud hüpoteek kustutamisele ning Swedbank AS-i tuleb kohustada andma tahteavaldus Swedbank AS kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks kinnistusraamatust. Selleks palub hageja kohtul tuvastada kostja XXX ja Swedbank AS-i vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ning vastava asjaõiguslepingu tühisus. Näitamaks kostja XXX kasuks toimunud esmakinnistamise ebaseaduslikkust, väidab hageja, et 10. märtsil 1995.a. ja 26. augustil 1997.a. sõlmitud ostu-müügilepingud ehitiste ja maa võõrandamiseks on ebaseaduslikud alljärgnevatel põhjustel. 1995.a. jõus olnud omandireformi aluste seadus (ORAS) redaktsiooni § 18 lg 1 kohaselt on kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt vara tagastamise küsimuse otsustamiseni riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel isikutel, kelle omanduses või valduses vara on, keelatud sellise vara omandivormi muuta. Nimetatud seaduse § 18 lg 1 kohaselt on seda keeldu rikkunud tehingud kehtetud. XXX esitas avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisekohta 15. novembril 1991.a., seega toimus õigusvastaselt võõrandatud vara erastamine ajal, mil avaldus oli juba esitatud. Samuti ei olnud erastamise ajaks otsustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ning ei olnud ka

õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud allkirjaga kirjalikku loobumist vara tagastamise nõudest. Maa erastamine on ebaseaduslik sel põhjusel, et maa erastamine on toimunud ebaseadusliku ehitise müügi tulemusena. Kui ehitise müük (erastamine) on olnud ebaseaduslik, siis on ebaseaduslik ka selle põhinev maa erastamine. Erastamistehingute ebaseaduslikkust on tunnistanud ka Tallinna Linnavalitsus. Tallinna Omandireformiameti juhataja on kinnitanud, et XXX elamu ja krundi erastamine enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse läbivaatamist on ebaseaduslik. Hageja palub kohustada kostjaid Swedbank AS-i ja XXX andma tahteavaldus kinnistamisavalduse tegemiseks kinnistule nr XXX Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks. Kostjate seisukohad Kostja XXX hagi ei tunnista. Hageja ei ole hagiavalduses märkinud, milliseid tema õigusi on rikutud hüpoteegi sissekandmisega kinnistusraamatusse. Hagiavaldusest ei selgu, kuidas puudutab hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamine hageja õigusi. Hageja ei ole hüpoteegi seadmise lepingu pooleks. Hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamisel on puudutatud isik üksnes hüpoteegipidaja, mitte aga mistahes kolmas isik. Hagejal ei ole õigust nõuda kohustada Swedbank AS-i ja XXX andma tahteavaldus kinnistamisavalduse tegemiseks kinnistule nr XXX Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks. Hageja on omandireformi õigustatud subjekt 1⁄2 ehitiste ja maatüki osas, mida talle ei ole võimalik tagastada enam kui 1⁄2 ulatuses. Harju Maakohtu menetluses olevas hagis nõuab hageja erastamistehingute tühisuse tuvastamist ja endise olukorra taastamist. Seega ei ole ka tsiviilasjas 2-03-948 esitatud nõuete rahuldamise korral tagajärjeks olukord, kus kinnistu ainuomanikuks tunnistataks hageja, vaid Eesti Vabariik, kes peaks seejärel kinnistusraamatu registriosa sulgema. Kostja XXX ei nõustu hageja seisukohaga, et kuivõrd tema arvates on erastamislepingud tühised, siis sellest tulenevalt on hüpoteegi seadmise leping samuti tühine. AÕS § 561 sätestab, et kui isik omandab tehinguga kinnisomandi või piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse vastu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged. Kostja XXX ei nõustu hagejaga, et piiratud asjaõiguse seadmisel ei omanud heauskne omandamine mingit tähendust. Kostja XXX on seisukohal, et hüpoteegi seadmise leping ei ole tühine, kuivõrd piiratud asjaõigus on pärast esmakinnistamist omandatud heauskselt. Kostja XXX leiab, et hagiavaldus on põhjendamatu ning hageja oma väiteid tõendanud ei ole, seni kuni hageja ei ole ka tõendanud, et Swedbank AS omandas piiratud asjaõiguse pahauskselt, tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja Swedbank AS hagi ei tunnista. Hageja on hagiavaldusest nähtuvalt seisukohal, et väidetavalt tühiste erastamistehingute tõttu ei ole kostja 2 saanud kinnistu, asukohaga Tuule tee 9, Tallinn, omanikuks. Kostja Swedbank AS ei nõustu hagejaga, et taastada endine olukord on lisaks omanikukande muutmisele hageja õigustatud nõudma ka kostja Swedbank AS kasuks kinnistule seatud hüpoteegi kustutamist. Kostja XXX sai vaidlusaluse kinnistu omanikuks kinnistusraamatust nähtuvalt 04.11.1997 (omanikukande tegemise aeg). Kostja Swedbank AS kasuks on 29.12.1998 sõlmitud lepingu alusel kinnistule seatud hüpoteek 11.03.1999 ehk rohkem kui aasta pärast XXX kohta omanikukande tegemist kinnisturaamatusse. Seetõttu, isegi kui Eesti Vabariigi ja kostja XXX vahel tehtud erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks, on kostja Swedbank AS igal juhul omandanud kinnistule seatud hüpoteegi heauskselt. Kui hageja tugineb Swedbank AS pahausksusele hüpoteegi omandamisel, peab ta seda tõendama. Puudub alus väitmaks, et kostja Swedbank AS ja kostja XXX vahel 29.12.1998 sõlmitud hüpoteegi seadmise leping on tühine. Hageja väide, et hüpoteegi seadmise leping on tühine üksnes vaidlusaluste erastamistehingute kehtetuse tõttu, ei tulene seadusest. Puudub igasugune materiaalõiguslik alus kohustada Swedbank AS andma nõusolek tema kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks. Kostja

Swedbank AS on seisukohal, et hageja nõue on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus tuvastas, et XXX esitas avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohta 15. novembril 1991.a. (t.l. 54) ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 02. septembri 1996.a. otsusega nr XXX tunnistati Tallinnas XXX aXXXd ehitised ja krunt suurusega 0,14 ha omandireformi objektiks ja vara suhtes tunnistati õigustatud subjektiks XXX (t.l. 47). Vaidlust ei ole, et hageja on XXX pärija (t.l. 48). Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 06. märtsi 2006.a. otsusega nr XXX loeti kinnistu tervikuna ja 1⁄2 kinnistul asunud hoonetest omandireformi objektiks (t.l. 50-53). Tuvastatud on, et 10. märtsil 1995.a. on kostja XXX ja Tallinna linna vahel sõlmitud XXX Tallinnas ehitise ostu-müügileping ning ajaõigusleping (t.l. 118-119), mille alusel erastati XXX Tallinnas XXX aXXXd korterid. Tuvastatud on, et 26. augustil 1997.a. sõlmiti kostja XXX ja Eesti Vabariigi vahel maa ostu-müügileping ning asjaõigusleping, millega võõrandati omandireformi objektiks olev krunt suurusega 0,14 ha XXX Tallinnas kostja XXX ja mille alusel 04. novembril 1997.a. avati kinnistusregistri registriosa nr XXX (uus registriosa nr XXX) ning omanikuna kanti kinnistusraamatusse kostja XXX (t.l. 49, 120-124). Tuvastatud on, et Swedbank AS (varasema nimega AS Hansapank) ja XXX vahel sõlmiti 29.12.1998.a. hüpoteegi seadmise leping, millega seati kinnistule XXX Tallinn hüpoteek summas 500 000 krooni intressimääraga 20% aastas ja kõrvalnõuetega 125 000 krooni (t.l. 7275), ning hüpoteek kanti sisse kinnistusraamatusse 11. märsil 1999 a. (t.l. 49). Hageja palub tuvastada kostja XXX ja Swedbank AS-i vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ning vastava asjaõiguslepingu tühisus. Vaidlust ei ole, et tsiviilasjas nr 2-03-948 28. juunil 2013 tehtud kohtuotsuses, mis ei ole küll käesolevaks ajaks jõustunud, on tuvastatud XXX Tallinn erastamistehingute ebaseaduslikkus ja tühisus (t.l. 126-131). Kohtuotsusega on tuvastatud ka see, et kinnistusraamatus olev ja käesolevas asjas vaidlusalune hüpoteek takistab endise olukorra taastamist asjas. Kohus leiab, et hagejal kui omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikul on õigus taotleda hüpoteegi seadmise tühisuse tuvastamist, mille pooleks ta küll ei ole, kuid mille tõttu on takistatud talle omandireformi käigus vara tagastamine. Hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 kohaselt seadusega vastuolus tehing on tühine, välja arvatud kui seadust ei ole rikutud olulisel määral. Ka praegu kehtiva TsÜS § 87 sätestab, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kohus ei nõustu hagejaga, et erastamistehingute tühisuse tuvastamine kohtu poolt tooks automaatselt kaasa hüpoteegi seadmise lepingu kohustustehingu ja asjaõigusliku käsutustehingu tühisuse. Kohus peab hindama kas hüpoteegi seadmise leping on vastuolus seadusega. Hageja leiab, et Swedbank AS ja XXX vaheline hüpoteegi seadmise leping on tühine, sest XXX ei oleks tohtinud omandireformi aluste seaduse kohaselt vara asjaõigusega koormata.

Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 18 lg 1 järgi kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide notariaalselt kinnitatud nõusolekul teistele isikutele. Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on vara praegustel valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega. Kostja XXX sõnul, ei kohaldu tema suhtes ORAS §-s 18 lg 1 sätestatud tehingu tegemise keeld, sest ei ole võimalik olukord, kus omandireformi õigustatud subjektiks ja omandireformi kohustatud subjektiks on üks ja sama isik. Riigikohtu halduskolleegiumi 06. detsembri 2004.a. otsuses nr 3-3-1-52-04 tõstatati küsimus kas isik olles omandireformi käigus erastamise õigustatud subjekt, saab sama vara osas olla õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohustatud subjekt. Otsuse punktis 14 tõdeb halduskolleegium „Käesoleval juhul on omandireformi sisu kaks erinevat aspekti – erastamine ja tagastamine – sattunud vastuollu. AS XXX ei saa sama vara osas olla nii erastamise õigustatud subjekt kui ka tagastamise kohustatud subjekt. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei ole AS XXX näol tegemist ORAS mõttes kohustatud subjektiga. AS XXX eeldas, et erastab ettevõtte sellises koosseisus, nagu avalik võim seda lubas. Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. AS-l XXX oli mõistlik eeldada, et avalik võim tegutseb koordineeritult ja tagab AS XXX õiguste, sh omandiõiguse kaitse. AS-l XXX võis tekkida õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest veendumus, et kui avalik võim lubas vara tasu eest erastada, siis ei saa avalik võim AS-lt XXX sõnamurdlikult nõuda sama vara tagastamist“. Kohus leiab, et kostja XXX, kellele oli lubatud omandireformi käigus erastada XXX Tallinnas elamu, suhtes ei kohaldu ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeld temale erastatud vara asjaõigusega koormata, sest nagu Riigikohtu halduskolleegium on 06. detsembri 2004.a. otsuses leidnud, ei ole võimalik sama vara osas olla nii erastamise õigustatud subjekt kui tagastamise kohustatud subjekt. Kohtu arvates ei ole hageja esile toonud ka asjaolusid, miks peaks hüpoteegi seadmise lepingu asjaõiguslik abstraktne käsutustehing olema tühine, kui kostja XXX oli kinnisasja omanikuna võimalus ja õigus oma kinnisasja piiratud asjaõigusega koormata. Seega ei leidnud tõendamist hageja väide, et kostja XXX oleks hüpoteegi seadmise lepingu sõlminud vastuolus seadusega. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal kehtinud asjaõigusseadus sätestas, et kui isik kinnistusraamatu andmetele tuginedes omandab heauskselt kinnisasja või piiratud asjaõiguse, siis on tema õigused AÕS § 56 lg 3 järgi seadusega kaitstud. Ka praegu kehtiva AÕS § 561 lg 1 sätestab, et kui isik omandab tehinguga kinnisomandi või piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse vastu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged. Enne 01. juulit 2002.a. kehtinud ja hüpoteegi seadmise lepingu ajal kehtinud TsÜS § 109 kohaselt heausksust eeldati, kui seadus ei sätestanud teisiti. Kehtiva TsÜS § 139 sätib samuti, et kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb selle olemasolu eeldada, kui seadusest

ei tulene teisiti. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja Swedbank AS, kelle kasuks on hüpoteek seatud kostja XXX kinnisasjale, on omandanud hüpoteegi kinnistusraamatu andmetele kinnisaja omaniku kandele tuginedes. Riigikohtu 14. aprilli 2003. a. otsusega nr 3-2-1-26-03 punktis 16 on selgitatud, et „Kui kinnisasi on edasi võõrandatud või koormatud kolmanda isiku kasuks piiratud asjaõigustega, siis on isikul, kelle õigust ebaõige kandega rikuti, võimalus tõendada kinnisasja või piiratud asjaõiguse omandaja pahausksust ja nõuda kande kustutamist. Kui kinnisasja järgmine omandaja või piiratud asjaõiguse omaja on heauskne, siis jäävad nende õigused püsima. Viimasel juhul ei saa registriosa KRS § 72 lg 2 alusel sulgeda. Kui registriosa selle normi kohaselt sulgeda ei saa, siis ei ole võimalik hagejale rikkumiseelset olukorda ennistada.“ Swedbank AS on kinnitanud, et omandas kinnistule seatud hüpoteegi kinnistusraamatu andmetele tuginedes. Hageja arvates seisneb Swedbank AS pahausksus hüpoteegi seadmisel selles, et hüpoteek on seatud peale seda kui XXX omandireformi kohustatud subjektina ei oleks tohtinud vara asjaõigusega koormata. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hüpoteegi seadmise ajal oleks Swedbank AS olnud teadlik võimalikest vaidlustest XXX Tallinnas omandiõiguse üle. Hageja väidetel kohtuistungil, et kui kostjad on sõlminud pärast 15.05.1999.a. keelumärke sissekandmist kinnistusraamatusse laenukokkuleppeid, siis on kostjad tegutsenud pahauskselt, samuti on kostjad tegutsenud pahauskselt seetõttu, et hüpoteegiga on tagatud, mitte kinnisasja omaniku nõuded, vaid kolmanda isiku nõuded, ei ole tähtsust, sest kohus hindab vaid seda, kas hüpoteegi seadmise lepingu ajal omandas kostja Swedbank AS piiratud asjaõiguse heauskselt. Hüpoteegi seadmist tuginedes kinnistusraamatu kandele ei muuda kahtlaseks ega pahauskseks asjaolu, et hüpoteegiga tagati kostja XXX kuuluva firma laenukohustust. Hüpteeegipidaja ja kinnisasja omaniku vahel ei pea olema tekkinud hüpoteegiga tagatavat võlaõiguslikku nõuet. Hageja ei ole oma väiteid põhistanud. Kohus leiab, et Swedbank AS on hüpoteegi omandanud heauskselt. Hageja Swedbank AS pahausksuse kohta hüpoteegi seadmisel nii kohustustehingu kui käsutustehingu sõlmimisel tõendeid esitanud ei ole. Samas ka kohustustehingu (tagatislepingu) võimalikust tühisusest ei tuleneks iseenesest asjaõigusliku käsutustehingu (hüpoteegi seadmise lepingu) tühisus. Hüpoteegi omandanud isiku pahauskust peab tõendama hageja. Lähtudes eeltoodust, ei leidnud kohtus tuvastamist ja hageja ei tõendanud, et Swedbank AS ja XXX vahel 29. detsembril 1998.a. sõlmitud ja 11. märtsil 1999.a. kinnistusraamatusse sisse kantud hüpoteegi seadmise lepingu kohustustehing ja asjaõiguslik käsutustehing oleksid tühised tehingud. Hageja alternatiivse seisukoha järgi väidab kohtuistungil, et hüpoteek ei taga ühtegi nõuet ja seetõttu tuleb hüpoteek AÕS § 349 lg 1 alusel kustutada. AÕS § 349 lg 1 alusel kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kuna hageja ei ole kinnisasja XXX Tallinn omanik, siis hageja väide, et hüpoteek ei pruugi tagada ühtegi nõuet, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahtevalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et hüpoteegi kanne on tehtud õiguslikul alusel, see alus ei ole ära langenud, siis hagejal ei ole õigust nõuda kohustada Swedbank AS-i ja XXX andma

tahteavaldus kinnistamisavalduse tegemiseks kinnistule nr XXX Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks. Hageja on esitatud tõendi selle kohta, et erastamistehingute ebaseaduslikkust on tunnistanud ka Tallinna Linnavalitsus 26.01.1998.a. vastuseks hageja 25.11.1997.a. päringule, milles Tallinna Omandireformiameti juhataja on kinnitanud, et XXX elamu ja krundi erastamine enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse läbivaatamist on ebaseaduslik (t.l. 55, 125). Hageja on esitanud ka tsiviilasja nr 2-03-948 21.05.2013.a. kohtuistungiprotokoll (t.l. 132133), milles XXX ning Tallinna linna ja Eesti Vabariigi esindajad nõustusid, et erastamistehingud on olnud ebaseaduslikud ja tühised. Kohus eelnimetatud tõendeid käesoleva asja lahendamisel ei hinda, sest neil ei ole asja lahendamisel tähtsust. Tegemist on vaid erinevate isikute arvamusega erastamistehingute tühisuse kohta, pooled ei vaidle, et erastamistehingute õiguspärasuse üle on Harju Maakohus tsiviilasjas 2-03-948 teinud otsuse (t.l. 126-131), milline ei ole jõustunud, sest menetlusosalised on otsuse peale esitanud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Samuti ei oma asja lahendamisel tähtsust hageja pöördumine tsiviilasjas nr 203-948 kohtu poole hagi tagamiseks enne hagi esitamist 05.04.1999.a. (t.l. 109-11). Kohus ei hinda ka hageja kirja kostja XXX 06.04.1999.a. (t.l. 112-114) ega XXX11.05.1999.a. vastust hagejale (t.l. 115-117), sest neil kirjadel ei ole asja lahendmisel tähtsust, vaidlust ei ole, et hageja kirjas ei pöördunud kostja poole hüpoteegi seadmise kande parandamiseks (t.l. 112-114). Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja XXXkanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.