Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

määrusega, millega otsustati V. S ja J. P abikaasa K. P määruskaebusi ringkonnakohtu määruse peale mitte menetleda. 27.12.2012 esitas M. R esindaja M. T maakohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks, kohaselt koosnevad avaldaja menetluskulud tsiviilasjas lepingulise esindaja kuludest 39 tunni eest tunnihinnaga 80 eurot, millele lisandub käibemaks 624 eurot. Kõik nimetatud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja menetlemisega. Avaldaja ei ole käibemaksukohustuslane. Avaldaja eest on tasutud menetluses riigilõivu hagiavalduse esitamisel 1 000 krooni, mis võrdub 63,91 euroga ja õigussuhte esialgse reguleerimise avalduse esitamisel 28,76 eurot, kokku 92,67 eurot. Lisaks veel paikvaatlustel kohtu poolt tehtavate fotode valmistamise kulu 104 krooni, mis võrdub 6,65 euroga. Puudutatud isikute vastuväited Puudutatud isikud leiavad, et avaldus tuleb jätta rahuldamata lepingulise esindaja tasu osas, kuna seda ei olnud 27.12.2012 avalduste esitamise ajaks kantud. TsMS § 174 lg 3 viimane lause nõuab menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotluses kinnitust, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Antud juhul M. R sellist kinnitust kohtule esitatud avalduses andnud ei ole ning ei ole seda teha saanudki, kuna lepingulise esindaja poolt väljastatud arve nr 90-2012 on koostatud samaaegselt kohtule avalduste esitamisega. Lisaks eelnevale nähtub arvest nr 90-2012, et see muutus sissenõutavaks alles kümne päeva pärast kohtule menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse esitamisest. TsMS § 174 lg-st 3 tuleneb, et kohus saab rahaliselt kindlaks määrata vaid sellised menetluskulud, mis on menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ajaks reaalselt kantud. Lisaks eelnevale on M. R väidetav lepingulise esindaja tasu ülepaisutatud. Seega saab kohus arvesse võtta vaid avalduse esitamise ajaks kantud kulud, milleks on riigilõiv 63,91 eurot ja fotode tegemise kulu 6,65 eurot. Esimese astme kohtu määrus Maakohus rahuldas avaldaja taotluse ja mõistis J. P ja V. S välja M. R kasuks menetluskulud kokku 3 814,56 eurot. Avaldaja menetluskulud koosnevad riigilõivust kokku 92,67 eurot, lepingulise esindaja tasust 3 744 eurot ja vaatluse kuludest summas 6,65 eurot. Nii avaldaja kui ka puudutatud isikud said arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud (hagi-) avalduse esitamise ajal, s.o 29.12.2008 kehtinud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega nr 137, s.t antud juhul on lepingulise esindaja maksimaalselt sissenõutav kulu 12 782 eurot. Kohus ei nõustunud puudutatud isikutega selles, et lepingulise esindaja tasu väljamõistmise taotlemiseks peab tsiviilasjas olema see menetlusosalise poolt kantud. Puudutatud isikute poolt osundatud TsMS § 174 lg-s 3 sisaldub menetlusosalise kohustus kinnitada taotletavate kulude seotust konkreetselt selle kohtumenetlusega, aga mitte kohustus tõendada kulude kantust taotluse esitamise ajaks. Vastupidiselt puudutatud isikute poolt väidetule esitas avaldaja oma menetluskulu kindlaksmääramise avalduses kinnituse, et kõik taotletavad kulud on seotud käesoleva tsiviilasja menetlemisega. Puudutatud isikud vaidlesid vastu sellele, et avaldaja kasuks mõistetaks neilt välja riigilõiv 28,76 eurot, mille avaldaja tasus õigussuhte esialgse reguleerimise avalduselt 22.06.2011, kuivõrd maakohus taotlust õigussuhte esialgseks reguleerimiseks ei rahuldanud. Kohus leidis see puudutatud isikute seisukoht on põhjendatud.

2(4)

Tulenevalt TsMS § 175 lg-st 1 selleks, et kohtul oleks kohustus kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, peab menetluskulude kindlaksmääramise avaldus olema kas selgelt põhjendamatu või on lepingulise esindaja kulude kohta esitatud vastuväide. Käesoleval juhul ei esinenud kumbagi asjaolu. Avaldusele lisatud õigusbüroo arve ning selle spetsifikatsioon on üksikasjalised ja põhjendatud. Puudutatud isikute 27.01.2013 menetlusdokumendis sisaldub üksnes üldsõnaline lause, et avaldaja lepingulise esindaja tasu on ülepaisutatud. Kohtu hinnangul sedavõrd üldsõnalist väidet ei saa lugeda vastuväiteks osundatud sätte kohaselt. Osundatud sätte mõtte kohaselt peab kohustatud isik esitama konkreetsed vastuväited lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta. Kuna käesoleval juhul ei ole puudutatud isikud seda teinud, puudub kohtul kohustus ja alus asuda neid omal algatusel kontrollima. Arvestades käesoleva tsiviilasja mahukust ja keerukus, samuti seda, et asja menetleti ka ringkonnakohtus ning Riigikohtus, on põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud avaldajal 3 744 eurot koos käibemaksuga. Antud vaidlus oli seotud mitmeti tõlgendatavate õiguslike küsimustega, mis tingis avaldajal vajaduse kanda õigusabikulusid. Avaldajale tuleb hüvitada ka menetluse käigus tasutud riigilõiv, mille ta tasus hagiavalduse esitamisel summas 63,91 eurot ning vaatluse kulud summas 6,65 eurot. Määruskaebus J. P ja V. S paluvad tühistada maakohtu määruse ning määrata M. R menetluskuludeks vaid kulud, mis olid taotluse esitamise ajaks kantud kogusummas 70,56 eurot. Määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud jätta M. R kanda. Puudutatud isikud leiavad, et maakohus on M. R menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel oluliselt rikkunud menetlusõigust, mida näitab kohtu poolt seaduse sätte otsene vale tsiteerimine. Vastupidiselt maakohtu seisukohale sätestab TsMS § 174 lg 3 viimane lause otsese avaldaja kohustuse kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Nimetatud sätte grammatilise tõlgendamise aspektist saab asuda vaid seisukohale, et kantud kulud on need kulud, mille eest isik on juba tasunud. Keeleline sõna „kantud“ näitab tegevuse sooritatust. Nii on Riigikohus tsiviilasjades nr 3-2-1-43-10, 3-2-1-142-09 jt leidnud, et enne 01.01.2009 kehtinud TsMS § 174 lg 2 ei nõudnud, et menetluskulud oleksid avalduse esitamise ajal kantud, millest süstemaatilis-loogiliselt saab järeldada, et alates 01.01.2009 see põhimõte muutus tsiviilkohtumenetluses ning sellist järeldust toetab ka TsMS § 174 lg 3 viimase lause sõnastus. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt toonitanud, et kantud menetluskulud on vaid need menetluskulud, mille eest isik on reaalselt tasunud. Ka TsMS § 174 lg 3 viimase lause ajalooline ehk subjektiiv-teleoloogiline tõlgendamine annab vastuse, et menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks peab see olema isiku poolt tasutud. Nii on seadusandja 01.01.2009 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu nr 194 SE III seletuskirjas märkinud: „TsMS § 174 muutmine. ... Lõikes 3 on võimalike kuritarvituste vältimiseks lisatud avaldaja kohustus märkida, et kõik kantud kulud on tekkinud seoses kohtumenetlusega.” Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht

3(4)

Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud määruskaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 järgi tuleb maakohtu määrus jätta muutma. Kuna kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ja §-st 659 kolleegium neid ei korda. Kaebuses ei ole vaidlustatud avaldaja tasutud riigilõivu ja vaatluse läbiviimise kulude väljamõistmist puudutatud isikutelt. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ja §-st 659 kolleegium selles osas maakohtu määrust ei kontrolli. Määruskaebuse esitaja on vaidlustanud maakohtu määruse lepingulise esindaja kulude väljamõistmise osas, väites, et TsMS § 174 lg 3 ei võimalda välja mõista menetluskulusid, mida ei olnud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ajaks veel kantud. Kolleegium kaebaja käsitlusega ei nõustu. TsMS § 174 lg 3 viimase lause kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlaksmääramise avalduses kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kolleegiumi arvates ei tulene eeltoodust, et kulud peaksid olema avalduse esitamise ajaks tasutud, vaid see, et avalduse esitaja peab andma kohtule kinnituse avalduses toodud kulude seotuse kohta kohtumenetlusega. Kulude hüvitamiseks on piisav ka see, kui kulud tuleb avaldajal tasuda pärast avalduse esitamist ja avaldaja on esitanud kohtule koos menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega dokumendi (arve), millest tuleneb tema kohustus lepingulise esindaja tasu maksta. Kaebuse esitaja käsitlust ei toeta ka tema poolt viidatud Riigikohtu lahendid. Lepingulise esindaja kulude suurust ei ole määruskaebuses vaidlustatud.

Margo Klaar

Ele Liiv

Pavel Gontšarov

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.