2-12-37893/54 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

16.05.2012 esitas hageja Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse kostja vastu (töövaidlusasi nr 4.1-2/1157-2012, tl 1-6), kus palus tuvastada KÜ Kalda 4 ja 6 (likvideerimisel) poolt N M edastatud töölepingu 31.03.2012 ülesütlemise nr 07/12v tühisus. Lõpetada N M tööleping alates 31.03.2012. Kohustada KÜ Kalda 4 ja 6 (likvideerimisel) välja maksma N M hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 191,73 eurot. Kohustada Kalda 4 ja 6 (likvideerimisel) välja maksma N M 318,47 eurot - 147 kasutamata puhkusepäeva eest (4 aasta eest kuni 01.07.2009 ning 1 aasta ja 91 päeva eest). Kohustada Kalda 4 ja 6 (likvideerimisel) välja maksma N M 63,91 eurot - 2012 märtsikuu töötasu. 24.07.2012 sõlmisid pooled kokkulepe (töövaidlusasi nr 4.1-2/1157-2012, tl 39), mille kohaselt leping lõpetatakse poolte kokkuleppel tagasiulatuvalt alates 31.03.2012, kostja on kohustatud välja maksma hagejale 250 € kuni 31.08.2012. 24.07.2012 avalduses palus hageja lõpetada menetlus tema poolt esitatud avalduses, kuna loobub kõikidest töövaidluskomisjonile esitatud nõuetest tööandja vastu (töövaidlusasi nr 4.1-2/11572012, tl 40). Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjoni 24.07.2012 otsusega asjas nr 4.1-2/1157 lõpetati asjas menetluse N M poolt KÜ Kalda 4 ja 6 (likvideerimisel) vastu esitatud töövaidlusavalduses, kuna avaldaja loobus töövaidluskomisjoni istungil esitatud nõudest. N M esitas 20.09.2012 Viru Maakohtule hagi KÜ Kalda 4 ja 6 (likvideerimisel) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks, töötasu, puhkusetasu ja hüvitiste väljamõistmiseks, kuna ei ole nõus töövaidluskomisjoni otsusega. Viru Maakohus 31.12.2012 määrusega (tl 110-112) andis N M riigipoolne menetlusabi, lubades tal tasuda haginõudelt riigilõivu summas 75 (seitsekümmend viis) eurot osade kaupa, 3 (kolme) kuu jooksul, s.o 25 (kakskümmend viis) eurot kuus, hiljemalt 31.01.2013.a (esimene osamakse); 28.02.2013.a (teine osamakse) ja 31.03.2013.a (kolmas osamakse). Võtta hagi menetlusse tingimusel, kui hageja tasub hiljemalt 31.01.2013.a esimese osamaksena 25 eurot riigilõivu ja esitab kohtule selle kohta maksekorralduse. 2(15)

Kohtule 20.09.2012 esitatud hagiavalduse kohaselt N M ja KÜ Kalda 4 ja 6 (edaspidi ka tööandja või KÜ või vastustaja) vahel oli 1. mail 2003 sõlmitud määramata ajaks tööleping nr 2. N M oli võetud tööle raamatupidajana töötasuga 800 krooni. 01.04.2004 oli sõlmitud Töölepingu nr 2 lisa nr 1, millega töötasuks määrati 1 000 krooni, s.o 63,91 eurot. 09.03.2012 edastas N M tööandjale avalduse, milles oli juhtinud KÜ Kalda 4 ja 6 juhatuse tähelepanu, et kuna KÜ kavatseb lõpetada tegevuse ning seoses selliste erakorraliste asjaoludega peaks tööandja kohaldama TLS § 89, 95, 97 ja 100, s.o lõpetama temaga sõlmitud töölepingu Töölepingu seaduse § 89 lg 2 p 1 alusel. Nimetatud avalduse oli juhatuse liige N. Jegorova kätte saanud allkirja vastu 10.03.2012, kuid mingeid samme selleks tehtud ei olnud. Ainult koheselt pärast nimetatud avalduse kättesaamist, sulges KÜ avaldaja ligipääsu pangakontole. 10.03.2012 oli tehtud KÜ majandustegevuse ja raamatupidamise revisjon (KÜ revisjoni liikmete Liilia Gill ja Natalaja Manuilova poolt) alates 01.11.2011 kuni 31.12.2011 (juhatuse vahetamise hetkest aasta lõpuni). Revisjoniakti leheküljel 5 p-s 2 leiti, et raamatupidamine on korrektne ja vastab seadusandlusele, mingeid pretensioone raamatupidamisele ei esitatud. 2012 märtsikuus vastas hageja KÜ juhatuse erinevatele järelepärimistele (üks nendest oli 20.03.2012 meiliga saadetud kiri, milles KÜ Kalda 4 ja 6 juhatuse esimees nõudis õiendeid võlgnike kohta) ja tegi 2011 majandusaasta aruannet. Samas teatas KÜ juhatuse esimees, et on registreeritud kaks uut korteriühistut aadressil Kalda 4 ja aadressil Kalda 6 ning üldkoosolekul oli vastu võetud otsus - anda raamatupidamise tegemine firma kätte. Hageja küsimusele, kuidas KÜ kavatseb hagejaga töösuhted lõpetada vastas juhatuse esimees, et seda talle öeldakse märtsi lõpus pärast aastaaruande tegemist. 29.03.2012 toimus kohtumine hageja ja KÜ vahel, kus hageja esitas 2011 raamatupidamise aruande ning samas sunniti (kuna mõtlemisaega ei antud, ka ei lubatud dokumendi koopiat kaasa võtta) hagejat allkirjastama töölepingu lõpetamise poolte kokkuleppel ning KÜ soovis välja maksta ainult kasutamata jäänud puhkusehüvituse ühe kalendriaasta eest. Hageja keeldus allkirjastama sellist töölepingu lõpetamist. Selle peale ütles KÜ likvideerija hagejale, et kuna viimane ei allkirjastanud töölepingu lõpetamist tööandja tingimustel ning ei toonud kaasa kõiki raamatupidamise dokumente (siinkohal märkus avaldajal olid juhuslikult kaasas avansiaruanded allkirjastamiseks), siis esitab KÜ avalduse politseisse. KÜ KALDA 4 JA 6 KORTERIÜHISTU teatas 20.03.2012 Ametlikes Teadannetes mittetulundusühingute seaduse § 47 lg 1 kohaselt, et 14.03.2012 toimunud üldkoosolekul otsustati KÜ Kalda 4 ja 6 tegevus lõpetada ja algatada sellega seoses likvideerimismenetlus. Samas teates paluti võlausaldajatel esitada oma nõuded Kalda 4 ja 6 vastu kirjalikult 2 (kahe) kuu jooksul alates käesoleva teate avaldamise päevast aadressil: [email protected]. Seega email [email protected] on avalikkusele teatatud, kui ametlik kirjade kättetoimetamise aadress. 10.04.2012 edastas hageja Oleg Kuzmitsevi e-mailile: [email protected] ja ka posti teel aadressil: XXX Narva uue kirja, milles palus lõpetada temaga tööleping ja KÜ esindusõiguslikul isikul tulla 13.04.2012 aadressil: XXX Narva kell 11.00 ja üle võtta kõik KÜ Kalda 4 ja 6 raamatupidamise dokumendid. Kuid tööandja sellele kirjale ei reageerinud. 3(15)

13.04.2012 saatis N M posti teel KÜ Kalda 4 ja 6 (likvideerimisel) likvideerijale ära kõik raamatupidamise dokumendid. 17.04.2012 sai N M posti teel KÜ Klada 4 ja 6 (likvideerimisel) poolt edastatud töölepingu ülesütlemise nr 07/12v, milles on kirjas, et KÜ ütleb üles TLS § 88 lg 1 p 3, 5, 7 ja § 97 lg 3 alusel alates 31.03.2012. 16.05.2012 esitas hageja Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse KÜ Kalda 4 ja 6 (likvideerimisel) vastu hagis nimetatud nõuetega. Töövaidluskomisjoni 24.07.2012 otsusega asjas nr 4.1-2/1157 lõpetati asjas menetlus N M KÜ Kalda 4 ja 6 (likvideerimisel) vastu esitatud töövaidlusavalduses, kuna avaldaja loobus töövaidluskomisjoni istungil esitatud nõudest. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 1 kohaselt töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. ITVS § 23 lg 2 järgi teatavakstegemise päeval antakse pooltele otsuse ärakiri või toimetatakse otsus pooltele kätte haldusmenetluse seaduses ettenähtud korras. Töövaidluskomisjoni otsus edastati hageja elektronposti aadressile [email protected]. Hageja sai otsuse elektroposti aadressilt kätte 21.08.2012. Hageja ei ole nõus töövaidluskomisjoni otsusega. Töövaidluskomisjoni otsuse kohaselt loobus hageja kõikidest nõuetest ITVS § 15 lg 2 p 2 alusel. Kuid hageja ei loobunud nõuetest, vaid sõlmis töövaidluskomisjoni istungil 24.08.2012 kompromissi vastustajaga. Kompromissi kohaselt pidi vastustaja kuni 31.08.2012 üle kandma hageja pangakontole 250 eurot. Aga vastustaja jättis selle kohustuse täitmata. Hageja leiab, et KÜ Kalda 4 ja 6 (likvideerimisel) nimetatud töölepingu ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele. TLS § 88 lg 1 p 3 järgi tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Selleks, et kohaldada seda sätet pidi töötaja eirama tööandja korraldusi ja rikkuma töökohustusi vähemalt teistkordselt ning tööandja pidi seejuures tegema töötajale ka eelnevalt hoiatuse. Käesoleval juhul puuduvad sellised asjaolud. Tööandja väide, et 29.03.2012 tunnistajate juuresolekul oli hagejale tehtud korraldus üle anda raamatupidamise dokumendid, kuid hagejale keeldus seda tegemast ja Ida Politseiprefektuuris oli algatatud hageja suhtes kriminaalasi, on pehmelt öeldes paljasõnaline jutt. Mingit kriminaalasja ei ole hageja suhtes politsei algatanud, ka ei ole hagejale tehtud korraldust dokumentide üleandmiseks. Vastupidi sellele väitele, on hageja ise palunud 10.04.2012 kirjas (edastatud emailile [email protected] ja postiga aadressil: Kalda 4 Narva) tulla esindusõiguslikul isikul hageja juurde ja üle võtta dokumendid. Kuna KÜ likvideerija hr Kuzmitsov seda ei teinud, oli hageja sunnitud raamatupidamisedokumendid ära saatma 13.04.2012 posti teel tähtkirjaga.

Nähtuvalt teatisest, dokumendid toimetati KÜ Kalda 4 ja 6 likvideerijale kätte alles 28.04.2012, kuigi hageja oli tellinud kõige kallima postiteenuse: postipakk viidi kohale likvideerija kodusele aadressile ning saadeti ka SMS paki saabumise kohta. Järelikult ei olnud KÜ neid raamatupidamisedokumente vaja, kuna kaks nädalat ei tahetud neid kätte saada. Isegi kui oletada, et tööandja oli teinud korralduse dokumentide üleandmiseks - aga see peab olema vähemalt teistkordne ning selle kohta pidi olema ka eelnev hoiatus. Töölepingu seaduse eelnõu seletuskirjas (299 SE III) on märgitud: Töötajale mõistliku tähtaja andmist rikkumise lõpetamiseks tuleb, nagu eelpool viidatud, käsitleda koostoimes eelnõu § 88 lõikega 3, mille kohaselt tööandja võib lepingu töötaja rikkumise või töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud hoiatus. Tööõiguse ülesütlemiskaitse põhimõtete kohaselt tuleb töösuhte ülesütlemisest võimalusel hoiduda ning kasutada seda kõige viimase meetmena juhul, kui töösuhte jätkamine ei ole enam kuidagi võimalik. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes lojaalsuspõhimõttele peab tööandja teatud määral sallima ka sellise töötaja käitumist, mis ei ole tööandjale kõige meelepärasem. Taunitava käitumise ehk rikkumise esinemisel tuleb tööandjal sellele töötaja tähelepanu juhtida ning anda töötajale võimalus käitumist parandada. Raamatupidamisedokumentide üleandmise nõue on selline tööandja korraldus, mida ei saa täita koheselt, kuna raamatupidaja ei kanna endaga kaasas raamatupidamisedokumente ning see nõuab üleandmise-vastuvõtmise akti koostamist. Tööandja ei olnud ise huvitatud raamatupidamisedokumentide kättesaamisest. Seega need seadusesätte rakendamise eeldused on täitmata ning see ülesütlemise alus on tühine. TLS § 88 lg 1 p 5 - kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Süütuse presumptsiooni kohaselt ei ole keegi varguses ja pettuses süüdi enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. N M suhtes ei ole algatatud ei kriminaalmenetlust ega ka läbi viidud sisejuurdlust, millega oleks tuvastatud kuidas ja/või millise teoga on hageja põhjustanud usalduse kaotuse enda vastu. Ka selle seadusesätte rakendamise eeldused on täitmata. Tööandja on jätnud need tõendamata ning on hagejat paljasõnaliselt süüdistanud. Seetõttu oli tööandja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine usalduse kaotuse tõttu tühine. TLS § 88 lg 1 p 7 järgi kui töötaja on tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju tekkimise ohu. TLS § 88 lg 1 p 7 eeldab usaldamatust, mis on seotud tööandja varaga (varaline kahju või vara ohtu seadmine). Siinjuures tuleb arvestada, et kahju tekitanud või kahju tekkimise ohu kaasa toonud teo toimepanemine või tegevusetus peab töötaja poolt toimepandud süülise käitumisega. VÕS § 104 lg 1 järgi seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral ja lg 2 järgi süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Tööandja ei ole selgitanud, millises süü vormis on tema arvates avaldaja tekitanud kahju tööandja varale. Tööandja on ülesütlemises välja toonud töölepingu p. 2 - milles on öeldud, et töökohustuse hulka kuulus meetmete rakendamine puudujääkide ennetamiseks. Tööandja on ülesütlemises märkinud, et hageja on mitu korda rikkunud seda lepingupunkti, kuid tööandja ei ole 5(15)

ülesütlemisavalduses põhjendanud, millist kahju on hageja tekitanud tööandja varale või kuidas on hageja seadnud tööandja vara ohtu, millised meetmed on hageja jätnud rakendamata. Samuti ei ole tööandja ülesütlemisavalduses välja toonud, milline kahju tekkis tööandjal ja millises süü vormis on tema arvates hageja tekitanud kahju tööandja varale. Hageja on seisukohal, et on rakendanud meetmeid - on korteriühistu juhatusele so tööandjale selgitanud, milliseid dokumente võib raamatupidamisse esitada, kuidas tuleb arvestada töötasu, millisteks kuupäevadeks esitatakse aruandlus Maksu- ja Tolliametile jne. TLS § 87 näeb ette tööõiguses kohaldatava üldise põhimõtte erakorralisel ülesütlemisel, mille kohaselt erakorraliselt võib töölepingu üles öelda üksnes TLS § 88 ettenähtud mõjuval põhjusel ja etteteatamistähtaegu järgides. Tulenevalt TLS § 95 lg-st 2 peab tööandja põhjendama erakorralist ülesütlemist. Põhjendamine tähendab asjaolude esiletoomist selliselt, et isik, kellele on suunatud põhjendatud dokument on võimeline sellest aru saama ja seda vaidlustama. Tööandja poolt hagejale edastatud ülesütlemisavaldus on paljasõnaline ning tõendamata, selles on vaid ebamäärased ja üldsõnalised laused, millest ei nähtu millal ja mis viisil on N. M eiranud tööandja korraldusi, toime pannud vääritu teo ning tekitanud tööandja varale kahju (rääkimata süüliselt käitumisest). Samuti ei ole tööandja ära toonud, millal on ta nendest asjaoludes teada saanud. VÕS § 196 lg 3 alusel võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Seda põhjusel, et juhul, kui lepingut mõistliku ajajooksul ei lõpetata, võib lepingut rikkunud pool eeldada, et ülesütlemisõigust omanud pool on rikkumisega nõustunud ning kohustuste täitmine jätkub ja rikkunud poolel on võimalik edaspidiselt käitumist vastavalt kohandada. Sama on sätestatud TLS § 88 lg 4. Vastupidiselt tööandja paljasõnalistele väidetele hageja selgitab, et on täinud enda töökohustusi hoolsalt, ei ole tekitanud tööandjale mingit kahju ega toime pannud muud tööandjale kahjutoovat tegu. Samuti hageja märgib, et oli palunud tööandjal lõpetada temaga töölepingu (mille kohta esitab 2 kirja). Kuid tööandja oli sundinud hagejat mitu lõpetama töölepingut töötajale mittesobival vüsl töötaja soovil, poolte kokkuleppel. Kuna hageja ei soovinud nendel alustel lõpetama töölepingu, ähvardas tööandja avaldajat politseiga ning töölepingu lõpetamist hagejaga töötajast tuleneval põhjusel TLS § 88 alusel, mida käesoleval juhul ongi tehtud. Tööandja paljasõnaline märkimine, et hageja on tekitanud kahju tööandjale, rikkunud kohustusi on hea usu põhimõte rikkumine tööandja poolt. TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus ja lg 2 järgi õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Aga just sellise käitumisega ja paljasõnaliste süüdistustega on tööandja tekitanud hagejale kahju, mis väljendub ebaseaduslikus töölepingu lõpetamises, töötasu ja muude väljamaksete saamatajäämises. Töölepingu seaduse § 68 lg 3 järgi iga töötatud kalendriaasta eest on töötajal õigus saada põhipuhkust täies ulatuses ja lg 4 järgi tööle asumise kalendriaastal arvutatakse kalendriaastast lühema aja eest põhipuhkust võrdeliselt töötatud ajaga. TLS § 71 järgi töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Sama seaduse § 137 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist välja töötatud põhipuhkuse ja lisapuhkuse nõue aegub nelja aasta jooksul arvates seaduse jõustumisest ja § 1371 järgi enne käesoleva seaduse jõustumist väljatöötatud kasutamata 6(15)

Hageja väidab, et ta ei ole nõus töövaidluskomisjoni otsusega, töövaidluskomisjoni otsuse kohaselt ta loobus kõikidest nõuetest Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 15 lg 2 p 2 alusel. Kuid Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 15 lg 2 p 2 kohaselt lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule lõpetab töövaidluskomisjon asja menetluse, kui avaldaja ei ilmu töövaidluskomisjoni istungile ega ole esitanud põhjendatud taotlust asja arutamise edasilükkamiseks. Töövaidluskomisjoni istungi 24.07.2012 protokolli alusel Hageja viibis oma esindajaga ja sõlmis kompromissi Kostjaga. Seega Hageja ei saa viidata Individuaalse töövaidluse lahendamise seadusele (mõistakse § 15 lg 2 p 2). Kostja eeldab, et Hageja tahtis viidata Individuaalse töövaidluse lahendamise seadusele § 15 lg 2 p 1, milles sedastati, et lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule lõpetab töövaidluskomisjon asja menetluse, kui avaldaja loobub enne töövaidluskomisjoni istungit või istungi ajal kõikidest esitatud nõuetest, üksikutest nõuetest loobumisel lõpetab töövaidluskomisjon menetluse loobutud nõuetes. Kostja pöörab Kohtu tähelepanu, et oma hagiavalduses Hageja väidab, et ta ei loobunud kõikidest nõuetest, töövaidluskomisjoni istungil Hageja loobus nagu ainult üksikutest nõuetest. Aga töövaidluskomisjoni istungi 24.07.2012 protokolliga seda ei ole kinnitatud. Töövaidluskomisjoni istungil 24.07.2012 Hageja ei avaldanud üksikutest nõuetest loobumise kohta. Töövaidluskomisjoni istungil 24.07.2012 Hageja esitanud avaldust, milles ta loobus kõikidest esitatud nõuetest Kostja vastu. Töövaidluskomisjoni istungil 24.07.2012 Hageja ja Kostja sõlmisid kompromissi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 432 kohaselt kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodu alusel Kostja arvamusel, et on alust jätta hagi vaatamata ja välja mõista Hagejalt Kostja kantud õigusabikulud. Kostja on nõus kirjaliku menetlusega.

kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Antud juhul puuduvad:  jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend  Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend  vahekohtu otsus (töövaidluskomisjon ei ole vahekohus)  jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise (menetlus töövaidluskomisjonis ei ole kohtueelne menetlus, kuna hageja võib pöörduda esialgselt kas töövaidluskomisjoni või kohtusse; töövaidluskomisjoni otsus ei ole jõustunud). Vastavalt TsMS § 3 lg 1 kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Hageja pöördus oma nõuetega töövaidluskomisjonile, kus 24.07.2012 istungil sõlmisid pooled kokkulepe (töövaidlusasi nr 4.1-2/1157-2012, tl 39), mille kohaselt leping lõpetatakse poolte kokkuleppel tagasiulatuvalt alates 31.03.2012, kostja on kohustatud välja maksma hagejale 250 € kuni 31.08.2012. 24.07.2012 avalduses (töövaidlusasi nr 4.1-2/1157-2012, tl 40) palus hageja lõpetada menetlus tema poolt esitatud avalduses, kuna loobub kõikidest töövaidluskomisjonile esitatud nõuetest tööandja vastu. Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjon 24.07.2012 otsusega asjas nr 4.1-2/1157 (tl 42) lõpetas asjas menetluse N M poolt KÜ Kalda 4 ja 6 (likvideerimisel) vastu esitatud töövaidlusavalduses, kuna avaldaja loobus töövaidluskomisjoni istungil esitatud nõudest. Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjoni 24.07.2012 istungiprotokolli kohaselt (töövaidlusasi nr 4.1-2/1157-2012, tl 41) tööandja esindaja O. Kuzmitsjov seletas, et tööleping on lõpetatud, lõpparve ei ole täies ulatuses välja makstud. Kokkuleppe sõlmimise ja nõuetest loobumise kohta piirdus töövaidluskomisjon vaid ühe lausega „Osapooled saavutasid kompromisskokkuleppe ja avaldaja loobus oma nõuetest.“ Individuaalse töövaidluse lahendamise seadus ei reguleeri kokkuleppe kinnitamist ega anna töövaidluskomisjonile õigust menetlus lõpetada, kui pooled esitavad komisjonile nende vahel sõlmitud kompromissilepingu. ITVS § 15 kohaselt keeldub töövaidluskomisjon avalduse vastuvõtmisest või lõpetab asja menetluse juhul, kui vaidlevad pooled on sõlminud õiguskantsleri kinnitatud kokkuleppe, samuti juhul, kui avaldaja loobub oma nõuetest enne istungit või istungi ajal. Hageja väitis kohtuistungil, et tööandja ei täitnud 24.07.2012 sõlmitud kokkulepet ja ei tasunud talle ei kuni 31.08.2012 ega ka käesoleva ajani 250 €. Kostja oma vastuses hagile üldse ei kirjutanud kokkulepe täitmise kohta mitte midagi ja ei esitanud tõendeid, et ta täitis poolte vahel 24.07.2012 sõlmitud kokkulepet. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 578 lg 1 kohaselt kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.

Eeltoodust nähtub, et kompromissileping eeldab vaidluses mõlemalt poolelt vastastikuseid järeleandmisi. Poolte vahel 24.07.2012 sõlmitud kokkuleppest ei nähtu sõnaselgelt, kas kompromiss hõlmas kõiki hageja rahalised nõuded või mõned nendest. VÕS 1 sätestab, et käesoleva seaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Vastavalt VÕS § 6 võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS §-st 7 tuleneb, et võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kohus määras asja arutamist kohtuistungil, et arutada pooltega kõik „kitsad kohad“, kuid kostja esindaja kohtuistungile ei ilmunud ja mitteilmumise põhjustest kohut ei teavitanud. Kohtul on alust eeldada, et kostja käitus hageja suhtes pahatatlikult, kasutades ära olukorda kokkulepitud summa tasumata jätmisega. Lihtkirjalik kompromissleping ei ole täitedokument, seega ei saa hageja pöörduda kohtutäituri poole kompromissi sundtäitmiseks. Kohus leiab, et töövaidluskomisjon, kui töövaidluste lahendav organ, pidi küsima poolte käest enne menetluse lõpetamist, kas kokkulepe on täidetud ja kui ei, siis selgitada pooltele võimalus sõlmida notariaalselt kinnitatud kompromissleping. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kohus tõlgendab antud olukorda selliselt, et hageja loobus oma nõuetest töövaidluskomisjonis vaid tingimusel, et kostja täidab 24.07.2012 kokkuleppest tulenevad kohustused. Kuna kostja ei täitnud oma kohustused, poolte vahel sõlmitud kokkuleppe ei ole täitedokument, mitte kuskil seaduses ei ole öeldud, et peale menetluse lõpetamist töövaidluskomisjonis seoses nõuetest loobumisega kokkuleppe sõlmimise tõttu, kuid enne töövaidluskomisjoni otsuse jõustumist, ei saa pöörduda samade nõuetega kohtusse, leiab kohus, et hagejal on õigus esitada kohtule samad nõuded hagiavalduse vormis lähtudes ITVS §-st 24. Muud võimalust kaitsta oma eeldatavat õigust hagejal ei ole ja kohus leiab, et antud olukorras hagi menetlemisest keeldumine (s.h hagi läbivaatamata jätmine) on vastuolus PS §-s 15 sätestatud mõttega. Tulenevalt ITVS § 24 lg-st 1 töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale ning sama paragrahvi lg 3 järgi kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. N M hagi töövaidluses Kohus, tutvunud toimiku (s.h töövaidluskomisjoni toimiku) kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele täies ulatuses. 11(15)

Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 131 lg-te 1 ja 2 kohaselt enne 2009. aasta 1. juulit sõlmitud töölepingule kohaldatakse alates 2009. aasta 1. juulist töölepingu seaduses sätestatut. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2009. aasta 1. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et nende vahel oli 01.05.2003 sõlmitud määramata ajaks tööleping ning et hageja asus tööle 01.05.2003. Samuti puudub vaidlus selle üle, et hagejat võeti tööle raamatupidaja ametikohale töötasuga 800 krooni ning et 01.04.2004 sõlmiti töölepingu Lisa 1, millega töötasuks määrati 1 000 krooni, s.o 63,91 eurot (tl-d 11-12, 13). Tööleping lõppes alates 31.03.2012 seoses tööandja poolt ülesütlemisega TLS §-de 88 lg 1 p-de 3, 5, 7 ja 93 lg 3 alusel (tl 28). Poolte vahel on vaidlus kostja 31.03.2012 tahteavalduse üle (tl 28) hagejaga töölepingu ülesütlemise põhjendatuse ja seaduslikkuse kohta. Kohus loeb tuvastatuks, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping määramata ajaks hageja töötamiseks raamatupidajana, töötasuga 800 krooni ning alates 01.04.2004 töötasuga 1 000 krooni, s.o 63,91 eurot ning tööandja esitas 31.03.2012 töötajale avalduse töölepingu ülesütlemisest erandlike asjaolude olemasolul alates 31.03.2012 (tl 28). Vastavalt hageja töölepingu punktile 8.1.4 pidi ta töönormi täitma ja ettenähtud tööajast kinni pidama; töölepingu punkti 8.1.10 kohaselt pidi hageja oma kohustuse täitmisel lähtuma tööandja õiguspärastest huvidest ning tegutsema tööandja jaoks parima kasuga, mitte tekitama tööandjale kahju. Töölepingu seaduse (TLS) § 15 lg 1 kohaselt töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt. Sama paragrahvi lg 2 p-de 1-10 kohaselt kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti, täidab töötaja eelkõige järgmisi kohustusi: 1) teeb kokkulepitud tööd ja täidab töö iseloomust tulenevaid kohustusi; 2) teeb tööd kokkulepitud mahus, kohas ja ajal; 3) täidab õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi; 4) osaleb oma tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks koolitusel; 5) hoidub tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi täita või kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara; 6) teeb tööülesannete täitmiseks koostööd teiste töötajatega; 7) teatab viivitamata tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust ning võimaluse korral kõrvaldab erikorralduseta takistuse või selle tekkimise ohu; 8) tööandja soovil teavitab tööandjat kõigist töösuhtega seonduvatest olulistest asjaoludest, mille vastu tööandjal on õigustatud huvi; 9) hoidub tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu; 10) teatab tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust kestusest. Hageja kohustused tulenevad ka 01.05.2003 töölepingu jao „Töö sisu“ p-st 2 (tl 11). Kostja 31.03.2012 avalduse kohaselt (tl 28) hagejaga sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjuseks oli korduv töökohustuste rikkumine. KÜ-le tekitatud kahju hinnatakse kümne tuhande euro ulatuses, samuti asjaolu, et 29.03.2012 kohtumisel keeldus hageja üle anda dokumendid KÜ esindajale.

Vastavalt TLS § 72 esimesele lausele kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. TLS § 83 kohaselt tööandjal ja töötajal on õigus tööleping üles öelda üksnes käesolevas seaduses sätestatud alustel. Tulenevalt TLS § 85 lg-st 5 tööandja ei või töölepingut korraliselt üles öelda. Vastavalt TLS § 87 töölepingu võib erakorraliselt üles öelda üksnes käesolevas seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides käesolevas seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. TLS § 88 lg 1 p 3 kohaselt tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Vastavalt TLS § 97 lg 1 tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud etteteatamistähtaegu järgides. Sama paragrahvi lg 2 p 3 kohaselt erakorralisest ülesütlemisest peab tööandja töötajale ette teatama, kui töötaja töösuhe tööandja juures on kestnud viis kuni kümme tööaastat – vähemalt 60 kalendripäeva. TLS § 97 lg-st 3 tuleneb, et käesoleva seaduse § 88 lõikes 1 nimetatud alusel võib tööandja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. 10.03.2012 revisjoni tulemuste aruandes (tl 15-19) leiti, et raamatupidamine on korrektne ja vastab seadusandlusele, mingeid pretensioone raamatupidamisele ei esitatud. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja korduvalt rikkus oma tööülesanded ja tekitas KÜ-le kahju, samuti et hagejat hoiatati töökohustuste rikkumise tagajärgedest. Kostja väitis ülesütlemisavalduse põhjenduses, et 29.03.2012 tunnistajate juuresolekul oli hagejale tehtud korraldus üle anda raamatupidamise dokumendid, kuid hagejale keeldus seda tegemast ja Ida Politseiprefektuuris oli algatatud hageja suhtes kriminaalasi. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et hageja suhtes on alustatud kriminaalmenetlus, seda enam et hageja on tunnistatud süüdi kuriteo toimepanemises. Esitatud kutse kriminaalasjas nr 12240101467 (töövaidluskomisjoni tl 26), kus hagejat kutsutakse uurija juurde tunnistajana, ei tõenda seda. Samuti ei esitanud kostja tõendeid selle kohta, et ta tegi hagejale korraldust dokumentide üleandmiseks. 10.04.2012 kirjas (tl 19-20) pakkus hageja tulla esindusõiguslikul isikul hageja juurde ja üle võtta dokumendid. Hageja saatis raamatupidamisedokumendid ära 13.04.2012 posti teel tähtkirjaga (tl 22, 23). Dokumendid toimetati KÜ Kalda 4 ja 6 likvideerija kätte alles 28.04.2012 (tl 22). 13(15)

Kuna töölepingust tuleneva õigussuhte puhul on tegemist ka võlasuhtega, kuuluvad vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg-le 1 kohaldamisele võlaõigusseaduse üldosa normid (VÕS § 1207) muuhulgas töölepingule. Kostja oleks pidanud töölepingu ülesütlemisel arvestama VÕS § 196 lg 2, mis sätestab, et kui mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks seisneb asjaolus, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud tähtaja tulemusteta lõppemist. Vastavalt TLS § 104 lg 1 seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Kõigest ülalöeldust lähtudes leiab kohus, et kostja poolt hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele ja on seega tühine. Kostja ei tõendanud hagejaga sõlmitud erakorralise ülesütlemise põhjendatust, samuti ei teatanud ta töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette. Etteteatamistähtaega järgimata jätmiseks TLS § 97 lg-st 3 tulenevalt ei olnud kostjal alust. Tulenevalt TLS § 107 lg 1 kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. 09.03.2012 edastas N M tööandjale avalduse (tl 14), milles oli juhtinud KÜ Kalda 4 ja 6 juhatuse tähelepanu, et kuna KÜ kavatseb lõpetada tegevuse ning seoses selliste erakorraliste asjaoludega peaks tööandja kohaldama TLS § 89, 95, 97 ja 100, s.o lõpetama temaga sõlmitud töölepingu Töölepingu seaduse § 89 lg 2 p 1 alusel. Hagiavalduses palus hageja lõpetada tööleping alates 31.03.2012. Kohus leiab, et kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades on õiglane lõpetada tööleping alates 31.03.2012. TLS § 108 kohaselt töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel, kui töösuhe jätkub, on töötajal õigus nõuda kahju hüvitamist, eelkõige saamata jäänud töötasu. Hüvitisest võib maha arvata osa, mille töötaja on oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud. Hageja palus mõista kostjalt välja töötasu 2012.a märtsi eest, kohus leiab, et see nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2012.a märtsi kuutasu summas 63,91 €. Vastavalt TLS § 109 lg 1 kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kostja ei taotlenud hüvitise vähendamist. Kohus ei näe ka põhjust hageja kasuks väljamõistetava hüvitise vähendamiseks. Seega hageja nõue hüvitise väljamõistmisest kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 191,73 eurot, on põhjendatud ja kohus rahuldab selle.