2.Tunnistada kostja OK täitmisavalduse ja Harju Maakohtu poolt 9. juunil 2011 tsiviilasjas nr 2-10-12103 tehtud kohtumääruse alusel täiteasjas nr 022/2011/5197 hageja Nordea Bank Finland Plc suhtes algatatud täitemenetlus lubamatuks.
3.Tühistada otsuse jõustumisel käesolevas tsiviilasjas Harju Maakohtu poolt 8. augustil 2011 tehtud kohtumääruse alusel kohaldatud hagi tagamine.
Menetluskulude jaotus 1(8)
2-11-37057 Jätta menetluskulud kostja OK kanda.
Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 28. juunil 2013. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohtu selgitus seoses menetlusabi taotlemisega Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Nordea Bank Finland Plc (Eesti filiaali kaudu) (edaspidi hageja) esitas 5. augustil 2011 Harju Maakohtule hagi OK (edaspidi kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2011/5197. Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, milles palus TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel peatada täitemenetlus nimetatud täiteasjas kohtumenetluse ajaks.
Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja vahel 4. märtsil 2008 sõlmitud käendusleping (edaspidi käendusleping), mille kohaselt kostja vastutab hageja ja Osaühingu CI(pankrotis) (edaspidi põhivõlgnik) vahel 9. aprillil 2007 sõlmitud tuletistehingute kliendilepingust (edaspidi kliendileping) ning 10. aprillil 2007 sõlmitud tuletistehingute raamlepingust (edaspidi raamleping) tulenevate põhivõlgniku maksekohustuste täitmise eest kuni 500 000 euro ulatuses. Hageja esitas
10.märtsil 2010 kostja vastu pankrotiavalduse, mis jäeti rahuldamata Harju Maakohtu 15. juuni 2010 otsusega. Lahend jõustus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 2010 kohtumäärusega (kohtuasja nr 3-7-1-2-649). 9. juuni 2011 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-10-12103 mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1312,23 eurot, millele hageja vastuväiteid ei esitanud. 4. aprilli 2011 kohtumäärusega võeti menetlusse hageja rahaline nõue kostja vastu (tsiviilasja nr 2-11-11961). 2. augustil 2011 edastas hageja kostjale tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestati poolte nõuded. Hageja väitel on põhivõlgnik kliendilepingust ja raamlepingust tulenevaid kohustusi hageja ees rikkunud. Tulenevalt pankroti väljakuulutamise hetkel (pankrotiseaduse § 44 lg 2) kehtinud Eesti Panga kursist (1 USA dollar = 11,6297 kr = 074 eurot) tunnustati hageja nõuet põhivõlgniku pankrotimenetluses summas 572 137,50 eurot ehk 8 952 006,70 krooni (s.h põhiosa 314 707,11 eurot, viivis 257 430,38 eurot). Kostja 2(8)
2-11-37057 on andnud nende põhivõlgniku kohustuste täitmiseks kolmanda isikuna isikliku tagatise. Vastavalt käenduslepingu p-le 3 vastutab käendaja põhivõlgniku maksekohustuste täitmise ning nende rikkumisest tulenevate tagajärgede (sh viivise) eest ulatuses kuni 500 000 eurot. Analoogne regulatsioon sisaldub ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lõikes 2. Kuigi põhivõlgniku pankrotimenetluses hageja nõuet tunnustati, ei ole seda pankrotivara müügist laekunud rahast rahuldatud. Sellest tulenevalt ei ole hageja nõuet täidetud ning hagejal on õigus nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist kostjalt (kokkulepitud vastutuse ülempiiri ulatuses). Seetõttu on hagejal kostja vastu nõue 500 000 euro ulatuses. Hageja sai 9. juuni 2011 kohtumääruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta kätte 17. juunil 2011. Seega jõustus kohtumäärus 15 päeva pärast ehk 4. juulil 2011. Järelikult on VÕS § 197 alusel kohtumäärusest tulenev passiivnõue täidetav. Hageja saatis tasaarvestuse avalduse kostjale 2. augustil 2011 ehk pärast kohtumääruse jõustumist. Hageja loeb avalduse kostja poolt kätte saaduks hiljemalt 5. augustil 2011. Seetõttu on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 2 alusel vastuväite alus tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada ehk praegusel juhul lõppesid nõuded 9. juuni 2011 kohtumääruse jõustumisest 4. juulil 2011. Eelnevast tulenevalt oli tasaarvestuse tegemise hetkel hageja-poolne aktiivnõue sissenõutav ning kostja-poolne passiivnõue täidetav, mistõttu luges hageja aktiivnõude passiivnõude suuruses täidetuks. Seega vähenes kostja poolne kohustus hageja ees 1312,23 euro võrra ning kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt 9. juuni 2011 kohtumääruse sundtäitmist.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja hagi ei tunnista.
Täitemenetluse aluseks täiteasjas nr 022/2011/5197 on kostja poolt 13. juulil 2011 kohtutäiturile Elin Vilippus esitatud täiteavaldus ja tsiviilasjas nr 2-10-12103 tehtud lahend, mille kohaselt mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1312,23 eurot. Kohtumäärus jõustus 5. juulil 2011.
4.märtsil 2008 sõlmitud käenduslepingust tulenevate nõuete üle toimub poolte vahel vaidlus tsiviilasjas nr 2-11-11961, milles kostja on 25. mail 2011 esitanud omapoolse vastuväite nõudega kohaldada nõudele aegumist või jätta hageja kõik nõuded lõppotsusega rahuldamata. Kostja hageja nõuet ei tunnista, kuna käenduslepingust tulenevad nõuded ei ole selged ega piisavalt määratletud ning kostjal ei ole kohustust käenduslepingust tulenevaid võlausaldaja nõudeid täita. Kostja hinnangul VÕS § 197 lg-st 1 tulenevaid tasaarvestuse eeldusi seetõttu ei esine. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise seisuga ei ole hageja tsiviilvaidluse 2-11-11961 esemeks olevast käenduslepingust tulenevad nõuded täidetavad. Ka VÕS § 200 lg 4 järgi ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Selleks, et tasaarvestus oleks lubatav, peab tasaarvestava poole nõue olema selge. Hageja poolt käenduslepingust tulenev nõue ja selle suurus aga ei ole selged. Ebaselget nõuet saaks tasaarvestuseks kasutada vaid siis, kui kostja sellega nõustuks. Kostja on hageja nõudele vastu vaielnud oma kirjaga hagejale 05. juulil 2011. Seega ei saa tasaarvestada tsiviilasjas nr 2-10-12103 tehtud lahendist tulenevat täidetavat nõuet kohtukulude hüvitamiseks ning menetluses oleva tsiviilasja nr 2-11-11961 esemeks olevast käenduslepingust tulenevat nõuet kostja vastu. 3(8)
2-11-37057 VÕS § 197 lg 1 ja § 198 koosmõjus on tasaarvestuse avaldus, milles tasaarvestav pool on omapoolse tasaarvestatava kohustusena arvestanud tsiviilvaidluse esemeks oleva nõude, mille täidetavus sõltub tsiviilvaidluses tehtavast lõppotsusest tühine, tulenevalt tasaarvestatava nõude tingimuslikkusest ja ebapiisavast määratletusest. Tasaarvestuse vastuväide ei ole kostja hinnangul ka lubatav. TMS § 221 lg-te 1-3 põhjal võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Vastavad vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Kohtumäärus kohtukulude kandmiseks hageja poolt jõustus 5. juulil 2011. Hageja esitas tasaarvestuse avalduse juba 17. juunil 2011, mis on ajaliselt enne kohtukulude kandmiseks tehtud kohtumääruse jõustumist, mitte 2. augustil 2011, nagu hageja ekslikult avaldab hagi nõude täidetavuse osas. Kostja sai tasaarvestuse avalduse hagejalt e-kirjaga kätte 20. juunil 2011 ning esitas omapoolse vastuväite tasaarvestuse osas 5. juulil 2011. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal TMS § 221 lg 2 kohane vastuväite alus.
MENETLUSE KÄIK
5.8. augusti 2011 määrusega rahuldas maakohus hagi tagamise taotluse, reguleerides hagi tagamiseks pooltevahelist õigussuhet ning peatas täitemenetluse täiteasjas nr 022/2011/5197 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni (tl 7677).
18. juuli 2012 määrusega peatas Harju Maakohus käesoleva tsiviilasja menetluse kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-11-11961. Viimatinimetatud tsiviilasjas lõppes menetlus Harju Maakohtu 22. veebruari 2013 otsusega, mis jõustus
26.märtsil 2013. 25. aprilli 2013 määrusega uuendas kohus käesolevas tsiviilasjas menetluse.
Asja sisulisel arutamisel 12. juuni 2013 toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja senises menetluses esitatud väidete ja nõude juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
Vastavalt TMS § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt on paragrahvi esimeses lõikes nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 3 järgi võib hagi esitada täitemenetluse lõpuni.
10.Pooled ei vaidle vähemalt järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. - Jõustunud 9. juuni 2011 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-10-12103 on hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulud summas 1312,23 eurot. - 14. juuli 2011 esitas kostja kohtutäitur Elin Vilippusele avalduse sama 9. juuni 2011 Harju Maakohtu määruse (kui täitedokumendi) alusel täitemenetluse läbiviimiseks. Kostja täitmisavalduse alusel on kohtutäitur alustanud täitemenetluse (täiteasja nr 022/2011/5197). - Hageja ja kostja vahel on sõlmitud 4. märtsil 2008 hagis märgitud käendusleping, mille kohaselt vastutab kostja hageja ja põhivõlgniku (Osaühingu CI) vahel 9. 4(8)
2-11-37057 aprillil 2007 sõlmitud kliendilepingust ning 10. aprillil 2007 sõlmitud raamlepingust tulenevate põhivõlgniku maksekohustuste täitmise eest kuni 500 000 euro ulatuses. - 2. augustil 2011 saatis hageja kostjale avalduse kostja 9. juuni 2011 kohtumäärusest tuleneva nõude täies ulatuses tasaarvestamiseks hageja käenduslepingust lähtuva nõudega kostja vastu. Lisaks omab tähtsust asjaolu, et 26. märtsil 2013 jõustunud Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-11-11961 on kostjalt eelnimetatud käenduslepingu alusel hageja kasuks välja mõistetud 500 000 eurot, sh põhivõlgnevus 314 707,12 eurot ning viivis 185 292,88 eurot.
11.Hageja on praegusel juhul taotlenud sundtäitmise lubamatuks tunnistamist põhjusel, et kostja poolt esitatud nõue on tasaarvestatud (hageja nõudega kostja vastu). VÕS § 197 lg-st 1 tuleneb, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Vastavalt VÕS §-s 198 sätestatule toimub tasaarvestus vastavasisulise avalduse tegemisega teisele poolele.
12.Pooled vaidlevad esiteks selle üle, millal on hageja tasaarvestuse avalduse üldse teinud. Teiseks vaidlevad pooled selle üle, kas hageja poolt väidetud tasaarvestusavalduse tegemise ajal eksisteeris hageja ja kostja vahel tasaarvestuse olukord. Seetõttu tuleb vaidluse lahendamiseks kontrollida nn aktiivnõude sissenõutavust ning nn passiivnõude täidetavust. Kolmandaks on pooltel erimeelsus küsimuses, kas hageja saab nõuete tasaarvestamisele pärast täitmisteate kättesaamist üldse tugineda (tasaarvestuse menetluslik lubatavus).
13.Kohus peab vajalikuks käsitleda kõigepealt esimest ja kolmandat ülaltoodud vaidlusküsimust. Tasaarvestusavaldus kui kindlale isikule suunatud tahteavaldus muutub kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimeses lauses sätestatuga kehtivaks kättesaamisega (tahteavalduse saaja poolt). Hageja väidete kohaselt saatis ta tasaarvestusavalduse tähitult ja lihtkirjana kostja elukohta aadressil Juhkentali 8-49, Tallinn (tl 53-54). TsÜS § 69 lg 3 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kostja ei ole kohtumenetluses kinnitanud hageja poolt 2. augustil 2011 tehtud tasaarvestusavalduse kättesaamist. Samuti on kostja leidnud, et TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus 17. novembril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-104-10 tehtud otsuse p-s 11. Praegusel juhul toimetati hagejale tema enda väidetest lähtuvalt täitmisteade kätte 26. juulil 2011 ning tasaarvestuse avalduse esitas hageja pärast seda, 2. augustil 2011. Kohtu hinnangul ei ole kostja osundatud väited praegusel juhul siiski õiguslikult asjakohased. Enne 5. aprilli 2011 kehtinud TMS § 221 lg 3 5(8)
2-11-37057 redaktsiooni kohaselt võis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Alates 5. aprillist 2011 kehtiva TMS § 221 lg 3 kohaselt võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni. Ka tsiviilasjas nr 3-2-1-104-10 tõlgendas Riigikohus enne 5. aprilli 2011 kehtinud TMS § 221 lg 3 redaktsiooni. Kohus leiab, et praeguses asjas puudub alus enne 5. aprilli 2011 kehtinud TMS § 221 lg 3 redaktsiooni kohaldamiseks. Erinevalt varem kehtinud regulatsioonist ei tulene kohtu arvates TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest piirangut, et tasaarvestus peab olema tehtud enne täitmisteate kättetoimetamist. Tasaarvestuse vastuväite esitamine on seega põhimõtteliselt lubatud alates täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitemenetluse lõpuni.
14.Eeltoodust johtuvalt ei ole käesoleval juhul hagi lahendamise seisukohast iseenesest oluline, millal saab lugeda tasaarvestuse avalduse kostja poolt kättesaaduks. Igal juhul sai kostja 2. augusti 2011 tasaarvestuse avalduse kätte koos hagimaterjalidega 31. augustil 2011 (tl 88). Sellega on VÕS §-st 198 tulenevad tasaarvestuse formaalsed eeldused kohtu hinnangul täidetud. Kohus märgib, et hageja ei ole siiski esitanud tõendeid selle kohta, et kostja oli 2. augusti 2011 tasaarvestusavalduse enne hagi esitamist kätte saanud.
15.Edasi analüüsib kohus tasaarvestuse sisuliste eelduste olemasolu. Pooltel ei ole vaidlust täiteasjas nr 022/2011/5197 täitedokumendiks olevast 9. juuni 2011 kohtmäärusest (tl 50-52) tuleneva nõude 1312,23 eurot (nn passiivnõude) olemasolus ja täidetavuses. Seda kinnitab iseenesest ka hageja tasaarvestusavalduse sisu.
16.Kostja on vastu vaielnud tasaarvestava nõude (nn aktiivnõude) olemasolule ja sissenõutavusele. Kohus märgib, et hageja väidete ja kohtute infosüsteemi andmete kohaselt on Harju Maakohtu 22. veebruari 2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-11961 kostjalt hageja kasuks välja mõistetud 500 000 eurot, sh põhivõlgnevus 314 707,12 eurot ning viivis 185 292,88 eurot. Poolte esitatust lähtudes tulenesid hageja nõuded tsiviilasjas 2-11-11961 samast hageja ja kostja vahel 4. märtsil 2008 sõlmitud käenduslepingust, mille kohaselt kostja vastutab hageja ja põhivõlgniku vahel 9. aprillil 2007 sõlmitud kliendilepingust ning 10. aprillil 2007 sõlmitud raamlepingust lähtuvate põhivõlgniku maksekohustuste täitmise eest. See maakohtu otsus on kohtute infosüsteemi andmetest nähtuvalt jõustunud 26. märtsil 2013. Vastavalt TsMS § 457 lg-le 1 on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on tasaarvestava nõude sissenõutavus kohtu hinnangul pooltele siduvalt tuvastatud tsiviilasjas 2-11-11961 ning puudub õiguslik võimalus sellele nõudele esitatud kostja vastuväiteid käesolevas tsiviilasjas uuesti analüüsida.
17.Eeltoodu siiski ei tähenda, et kostja nõuded hageja vastu oleks alles tekkinud tsiviilasjas 2-11-11961 tehtud otsuse alusel või muutunud sissenõutavaks lahendi jõustumisel. See lahend üksnes kinnitab kostja poolt täitmata kohustuste olemasolu hageja ees. Hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingu 4. punkti järgi vastutab kostja käendatavate kohustuste eest solidaarselt põhivõlgnikuga (tl 9). Hageja väidete kohaselt oli põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise seisuga (s.o 18.05.2009) tuletistehingute lepingust tulenev põhiosa võlgnevus 423 407 USA dollarit millele lisandus kliendilepingu p 4 ning raamlepingu p 7 kohane viivis 346 346,88 USA dollarit. Põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnistati hageja nõudeid summas 6(8)
2-11-37057 572 137,50 eurot ehk 8 952 006,70 krooni (sh põhiosa 314 707,11 eurot, viivis 257 430,38 eurot). Hageja nimetatud väiteid kinnitavad eeskätt põhivõlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldus (tl 64-65) ja Harju Maakohtu 7. oktoobri 2010 määrus, millega põhivõlgniku pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu (tl 57-61). VÕS § 65 lg-st 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega olid hageja käenduslepingust lähtuvad nõuded kostja vastu samuti sissenõutavad juba 18. mai 2009 seisuga. Poolte esitatu põhjal ei saa kohtu hinnangul teha teistsugust järeldust. Seega oli aktiivnõue juba tasaarvestusavalduse tegemise ajal sissenõutav.
18.Kostja on leidnud, et nõuete tasaarvestamine pole võimalik ka VÕS § 200 lg-st 4 lähtuva keelu tõttu, mille kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kohtupraktikas on sätteid tõlgendatud selliselt, et tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10 või 2. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17). VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud vastuväidete hulka võivad kuuluda vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või teatud ajavahemiku jooksul keelduda. Muu hulgas on VÕS § 200 lg-s 4 silmas peetud täitmist ajutiselt tõkestavat vastuväidet, mida lepingust taganemise korral võib lepingupool teisele lepingupoolele VÕS § 111 ja § 189 lg 1 järgi esitada. Juhul kui võlgnik (praegusel juhul hageja) on esitanud võlausaldaja (kostja) nõudele vastuväite, et ta on võlausaldaja nõude tasaarvestanud oma nõudega, ning võlausaldaja väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, peab kohus hindama, kas need vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus 4. jaanuaril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11 tehtud otsuse p-s
9.Kohus leiab, et praegusel juhul ei välista kostja esitatud vastuväited tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapanekut ega tasaarvestuse kehtivust. Samadele vastuväidetele on kostja tuginenud ka ülalviidatud tsiviilasja nr 2-11-11961 menetluses (tl 95-102). Selles tsiviilasjas Harju Maakohtu poolt 22. veebruaril 2013 tehtud otsuses on kohus muu hulgas tuvastanud kostja poolt esitatud vastuväidete, sh käenduslepingu tühisuse kohta esitatud väidete, põhjendamatuse. Vastasel juhul puudunuks võimalus hageja nõudeid rahuldada.
19.Ülaltoodud kaalutlustest lähtudes rahuldab kohus hageja nõude. Tasaarvestuseks kasutatud nõue oli sissenõutav ning kohtu hinnangul ei esine õiguslikke piiranguid hageja poolt tasaarvestusele tuginemisele. Tasaarvestuse tulemusena lõppevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti (VÕS § 197 lg 2 esimene lause). Seega on hageja poolt sundtäitmiseks esitatud nõue 1312,23 eurot täies ulatuses lõppenud alates 9. juuni 2011 kohtmääruse jõustumisest, s.o alates 5. juulist 2011. Sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks, kuna sissenõudja nõue on kehtivalt tasaarvestatud.
20.Seonduvalt kostja väidetega lisab kohus, et asja materjalidest nähtuvalt on hageja juba
17.juunil 2011 saatnud kostjale tasaarvestuse avaldusena pealkirjastatud avalduse (tl 105-106), kostja on sellele 5. juulil 2011 vastanud (tl 93). Kohtu hinnangul võis kostjaga sarnane isik mõista hageja 17. juuni 2011 avaldust kui tasaarvestuse avaldust (TsÜS § 75 lg 1 teine lause). Avaldus on olulises osas kattuv hageja poolt 2. augustil 2011 kostjale saadetud tasaarvestuse avaldusega (kuigi hageja ise peab taasarvestuse avalduseks viimast avaldust). Kohtu hinnangul ei saanud hageja 17. juuni 2011 7(8)
2-11-37057 seisuga nõuete tasaarvestust teha juba põhjusel, et täitedokumendiks olev 9. juuni 2011 kohtumäärus ei olnud selleks hetkeks jõustunud (TMS § 221 lg 2). See siiski ei mõjuta iseenesest hageja võimalust nõudeid pärast nimetatud lahendi jõustumist kehtivalt tasaarvestada.
21.Vastavalt TsMS § 442 lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused ning rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. TsMS § 445 lg-st 2 tuleneb, et hagi rahuldamise korral jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kohtu hinnangul ei ole vajalik jätta käesolevas asjas kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna. Seetõttu kohus tühistab käesoleva otsusega 8. augusti 2011 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise.
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldab, tuleb jätta menetluskulud kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.