X Xi hagi AS Eesti Telekom ja AS Esdata vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. jaanuari 2013 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3000 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Eesti Telekom ja AS Esdata apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: X X (isikukood xxxxxxxxxxxxxx) Kostja I: AS Eesti Telekom (registrikood 10234957) Kostja II: AS Esdata (registrikood 10279799) Kostjate esindaja vandeadvokaat Neve Uudelt
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 28.jaanuari 2013 otsus ja teha uus otsus.
2.Jätta rahuldamata X Xi hagi AS Eesti Telekom ja AS Esdata vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 025/2006/3849, nr 025/2006/3850 ja nr 025/2006/3851.
Jätta kõik esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja, X Xi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist
otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X X esitas 22.03.2013 Harju Maakohtule hagi AS Eesti Telekom ja AS Esdata vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 025/2006/3849, nr 025/2006/3850 ja nr 025/2006/3851.
2.Hagiavalduse kohaselt esitasid kostjad kohtutäiturile 24.12.2001, 11.06.2001 ja 30.05.2001 hageja kohta täiteavaldused, mille alusel avati täiteasjad nr 025/2006/3849, nr 025/2006/3850 ja nr 025/2006/385. Täiteavaldustest on möödunud enam kui 10 aastat, seega on nõuded aegunud ja täitemenetlused ei ole enam lubatavad. Kostja I vastuväited
3.Kostja I hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.
4.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 3 (kuni 04.04.2011 kehtinud redaktsioon) sätestas, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. TMS § 221 lg 3 kehtiv redaktsioon võimaldab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist täitemenetluse lõpuni. Hageja suhtes käimasolevates täiteasjades ei ole täitemenetlus lõppenud (ja seda ei saa lõpetada), sest kostjate nõuded on täitmata. Hageja suhtes kohaldub TMS § 221 lg 3 (kuni 04.04.2011 kehtinud redaktsioon), milles sätestatud tähtaeg oli hagi esitamise ajaks möödunud. TMS § 221 lg-s 3 tehtud muudatusega ei saanud tähtaeg hagi esitamiseks alata uuesti või varasemalt lõppenud tähtaja kulgemine jätkuda, sest möödunud tähtaega ei saa tagasi pöörata. TMS rakendussätetega ei antud TMS § 221 lg-le 3 tagasiulatuvat mõju.
5.Kohustuste täitmiseks esitamise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 123 lg 1 nägi kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtajana ette 10 aastat. TsÜS § 157 lg 1 (01.07.2002 kehtima hakanud redaktsioon) kehtestas täitedokumentidest tulenevatele nõuetele 30-aastase aegumistähtaja. Võlaõigusseaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 kohaselt pikenes ka varasematest täitedokumentidest tulenevate nõuete aegumistähtaeg 30 aastani. VÕSRS § 9 lg 4 järgi kohaldatakse aegumisele juhul, kui enne 01.03.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui uus 10-aastane tähtaeg, varem kehtinud (30-aastast) tähtaega. Säte ei reguleeri otseselt, milline aegumistähtaeg kohaldub juhul, kui varem kehtinud tähtaeg (30 aastat) ei lõpeks varem kui uus 10-aastane tähtaeg. Seaduseandja eesmärk oli kogu VÕSRS § 9 regulatsiooni kohaldamine TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja rakendamise suhtes. VÕSRS § 9 regulatsioon lähtub põhimõttest, et varasemast pikem aegumistähtaeg kohaldub kõikide enne konkreetset
kuupäeva (kas 01.07.2002 või 01.03.2011) tekkinud nõuete suhtes. Uus, varasemast lühem aegumistähtaeg rakendub alates konkreetsest kuupäevast (kas 01.07.2002 või 01.03.2011). Uus tähtaeg ei rakendu aga juhul, kui varem kehtinud pikem tähtaeg oleks lõppenud varem kui lõpeks uus tähtaeg. Selline regulatsioon on kooskõlas seaduse tagasiulatuva jõu keelu ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Ei saa olla olukorda, kus võlausaldaja nõuded on seaduse muudatuse tõttu juba (tagasiulatuvalt) aegunud. Kui uus 10-aastane tähtaeg ei hakkaks kulgema konkreetsest kuupäevast, alates 01.03.2011, oleks VÕSRS § 9 lg 4 teise lause regulatsioon sisutu. Nimetatud sätte teise lause kohaldumine eeldab, et nõude aegumine oleks 01.03.2011 kulgenud juba üle 20 aasta (muidu ei tekiks olukorda, kus varasem 30-aastane aegumistähtaeg lõpeks enne kui uus 10-aastane tähtaeg).
6.Seaduse muudatuse positiivne mõju võlgnikule on see, et uue ja lühema aegumistähtaja uuesti kulgema hakkamisega lüheneb nõude aegumistähtaeg võrreldes varasemaga, mitte see, et sissenõudja (kostja) nõuded on tagasiulatuvalt aegunud. Uus TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud 10-aastane tähtaeg hakkab kulgema alates konkreetsest kuupäevast (VÕSRS § 9 lg 2). Kuna VÕSRS § 9 lg-s 4 ning võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu seletuskirjas on viidatud 01.03.2011, tuleb 10-aastast aegumistähtaega hakata arvama alates nimetatud kuupäevast. Sellest tulenevalt ei ole kostja kohtuotsustest tulenevad nõuded hageja vastu aegunud. Kostja II vastuväited
7.Kostja II vaidles hagile vastu ja nõustus täielikult kostja I hagile esitatud vastuväidetega. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
8.Maakohus rahuldas hagi ja jättis kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
9.Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja on võlgnik ja kostjad on sissenõudjad täitemenetlustes nr 025/2006/3849, nr 025/2006/3850 ja nr 025/2006/3851.
10.Kohaldada tuleb alates 05.04.2011 kehtima hakanud TMS § 221 lg-t 3. Hagi esitamise ajaks ei olnud hageja õigus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks lõppenud, kuna poolte vahel puudub vaidlus, et täitemenetlus täiteasjades nr 025/2006/3849, nr 025/2006/3850 ja nr 025/2006/3851 ei ole lõpetatud. Sundtäitmise vaidlustamine peab olema võimalik täitemenetluse lõpuni.
11.TMS § 221 lg 1 kohaselt on sundtäitmise lubamatuks tunnistamine võimalik ka põhjusel, et nõue on aegunud. Hageja suhtes on algatati täitemenetlus nr 025/2006/3849, mille aluseks oli Tallinna Linnakohtu 29.02.2000 otsus nr 2/5/34-1020/1999 ja sissenõudja AS Eesti Telekom avaldus, täitemenetlus nr 025/2006/3851, mille aluseks oli Tallinna Linnakohtu 21.01.2000 lahend nr 2/3/22-6897/98 ja sissenõudja AS Estada avaldus ning täitemenetlus nr 025/2006/3850, mille aluseks oli Tallinna Linnakohtu 16.12.1999 lahend nr 2/3/221-6963/98 ja sissenõudja Eesti Telekom AS avaldus. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et täitmisavaldused esitati täiturile 24.12.2001, 11.06.2001 ja 30.05.2001.
12.Sundtäitmine täiteasjades nr 025/2006/3849, nr 025/2006/3850 ja nr 025/2006/385 on lubamatu. Puudub vaidlus, et enne 01.07.2002 ei olnud vaidlusalused nõuded aegunud. Seega tulnuks kuni 05.04.2011 kehtinud VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldada alates 01.07.2002 kehtima hakanud TsÜS § 157 lg-t 1, mille kohaselt oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Nimetatud redaktsiooni järgi kohaldati aegumise algusele enne 01.07.2002 kehtinud seadust.
13.Alates 05.04.2011 kehtiva TsÜS § 154 lg-te 1 ja 2 kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Nimetatud nõude aegumistähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Kehtiva VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002.
14.Käesoleval juhul kuulub kohaldamisele alates 05.04.2011 kehtiva TsÜS § 154 lg-tes 1 ja 2 sätestatud 10 aastane aegumistähtaeg. Nõude aegumistähtaeg algas kohtuotsuse jõustumisest. Seega on nõuded hageja vastu aegunud vastavalt 01.03.2010, 21.01.2010 ja 16.12.2009.
15.Kostja I tõlgendus aegumise kohaldamisele ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. Mõistlikuks ei saa pidada kostja I käsitlust, kus täitemenetluse alustamisel on aegumistähtaeg 10 aastat, aasta peale täitemenetlust 30 aastat ning 10 aastat peale täitemenetluse alustamist jälle 10 aastat, kuid nõudeid aegunuks lugeda ei saa, sest iga uue TsÜS redaktsiooni vastuvõtmisest loeb sissenõudja aegumistähtaja kulgu tulenevalt rakendussätetele uuesti alanuks. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
16.Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
17.Kohtu järeldused ei ole seadusega kooskõlas selles osas, kuidas kohalduvad aegumistähtaegadele 05.04.2011 kehtima hakanud TsÜS (kehtiv redaktsioon) aegumist käsitlevad normid.
18.VÕSRS § 9 lg 4 järgi kohaldatakse aegumisele TsÜS eelmise redaktsiooni järgset aegumistähtaega (30 aastat) juhul, kui eelmise redaktsiooni järgne aegumistähtaeg lõpeks varem kui kehtiva regulatsiooni järgne aegumistähtaeg (10 aastat). Säte ei reguleeri otseselt, milline aegumistähtaeg kohaldub juhul, kui TsÜS eelmise redaktsiooni järgne 30-aastane aegumistähtaeg ei lõpeks varem kui kehtiva redaktsiooni järgne 10-aastane aegumistähtaeg (milline olukord praegusel juhul on). Samas tuleneb võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse (millega muudeti ka TsÜS §-s 157 sätestatud aegumistähtaega) eelnõu 743 SE III seletuskirjast, et täitedokumentidest tulenevate nõuete aegumistähtaegade suhtes kohaldub kogu VÕSRS §-s 9 kehtestatud regulatsioon (arvestades VÕSRS § 9 lg-s 4 tehtud viidet 01.03.2011). VÕSRS § 9 regulatsioon lähtub põhimõttest, et varasemast pikem aegumistähtaeg kohaldub kõikide enne konkreetset kuupäeva (kas 01.07.2002 või 01.03.2011) tekkinud nõuete suhtes. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt (tõlgendades seda koosmõjus VÕSRS § 9 lg-s 4 sätestatud kuupäevaga) hakkas täitedokumentidest tulenevate nõuete suhtes uuesti kulgema 10-aastane aegumistähtaeg alates 01.03.2011, mil jõustusid TsÜS muudatused. Uus aegumistähtaeg, mis on varasemast lühem, rakendub alates konkreetsest kuupäevast, mil seaduse muudatused jõustusid (kas 01.07.2002 või 01.03.2011). Uus, lühem ja konkreetsest kuupäevast kulgema hakanud tähtaeg ei rakendu aga juhul, kui varem kehtinud pikem tähtaeg oleks lõppenud varem kui lõpeks uus tähtaeg.
19.Kohus ei ole otsuses otseselt VÕSRS § 9 lg-le 4 viidanud, kuid kohtu järeldus nõuete väidetavast aegumisest tugineb sätte sellisel tõlgendusel, et täitedokumentidest tulenevatele nõuetele kohaldub uus 10-aastane aegumistähtaeg ning et see loetakse alanuks täidetavate kohtuotsuste jõustumisest (sel ajal kehtinud TsÜS aegumistähtaja
alguse sätete järgi). Selline järeldus ei ole kooskõlas VÕSRS § 9 lg 4 teise lause ega põhiseadusest tulenevate põhimõtetega.
20.TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg (eelmise redaktsiooni kohaselt) oli 30 aastat ning kehtiva redaktsiooni järgi 10 aastat. Kohtu tõlgenduse järgi, mille kohaselt kohaldatakse enne TsÜS kehtiva redaktsiooni jõustumist sissenõutavaks muutunud nõuetele uut 10-aastast tähtaega (mille kulgu arvestatakse sissenõutavaks muutumisest alates), ei ole loogiliselt võimalik, et TsÜS eelmise redaktsiooni järgne 30-aastane aegumistähtaeg lõpeks varem, kui TsÜS kehtiva redaktsiooni järgne 10-aastane aegumistähtaeg. Kohtu tõlgenduse puhul oleks VÕSRS § 9 lg 4 teine lause sisutühi, kuna olukorda, millal säte rakenduda saaks, ei saakski eluliselt tekkida.
21.VÕSRS § 9 lg 4 teisel lausel on sisu ainult kostjate kirjeldatud tõlgenduse valguses, mis on kooskõlas ka võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu seletuskirjas märgituga. Kostjate tõlgenduse kohaselt rakendub TsÜS kehtiva redaktsiooniga sätestatud lühem aegumistähtaeg varem tekkinud nõuetele selliselt, et see hakkab kulgema alates TsÜS kehtiva redaktsiooni jõustumisest 01.03.2011 ning kestab kõigi enne TsÜS kehtiva redaktsiooni jõustumist sissenõutavaks muutunud nõuete osas kuni 01.03.2021. Ainsaks erandiks on need enne TsÜS kehtiva redaktsiooni jõustumist sissenõutavaks muutunud nõuded, mille 30-aastane aegumistähtaeg lõppeks enne 02.03.2021. Need nõuded aeguvad vastavalt 30-aastasele tähtajale. Ainult sellise tõlgenduse valguses on VÕSRS § 9 lg 4 teisel lausel loogiline ja kohaldatav sisu.
22.Kohtu tõlgendus VÕSRS § 9 kohta on vastuolus põhiseadusega, täpsemalt õiguskindluse ja omandi kaitse põhimõttega. Kuna isikutel on õiguspärane ootus, et õigusnormid jäävad püsima, ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, kui uue seaduse redaktsiooni jõustumisega loetakse automaatselt (sealjuures tagasiulatuvalt) aegunuks nõuded, mis seaduse varasema redaktsiooni kohaselt veel ei aeguks. Kostjate tõlgendus on õiguskindluse põhimõttega kooskõlas, kuna annab isikutele piisavalt aega uue õigusnormiga kohanemiseks. Sealjuures arvestab selline tõlgendus nii võlgniku kui ka sissenõudja huvidega.
23.Kohtu tõlgendus on vastuolus omandi kaitse põhimõttega. Nõuete aegumine on põhiseaduse §-s 32 sätestatud põhiõiguse piirang ning põhiseadusega kooskõlas ja proportsionaalne on see ainult siis, kui isikule on tagatud mõistlik võimalus oma nõue enne selle aegumist maksma panna. Proportsionaalseks piiranguks ei saa pidada seda, kui isiku nõuded, milliste kohta ta teab, et need aeguvad 30 aasta pärast, loetakse seaduse uue redaktsiooni jõustumisel automaatselt (tagasiulatuvalt) aegunuks. Kostjate tõlgenduse kohaselt on isikutele, kelle nõuete aegumise perioodi on kehtiva redaktsiooniga lühendatud, antud 10 aastat aega muutusele reageerida ning oma nõue maksma panna. Sellist põhiõiguse piirangut võib pidada proportsionaalseks ja põhiseadusega kooskõlas olevaks.
24.Kostjad ei väitnud, nagu tuleks iga uue TsÜS redaktsiooni vastuvõtmisest aegumistähtaja kulg lugeda uuesti alanuks. Küsimus on esmajoones aegumistähtaja pikkuses, kas see on 10 või 30 aastat. Aegumine algab üldjuhul kohtuotsuse jõustumisest. Aegumistähtaja kulg tuleb lugeda uuesti alanuks neil juhtudel, kui uus redaktsioon sätestab lühema aegumistähtaja kui seaduse varasem redaktsioon ning varasema redaktsiooni alusel aeguks nõue hiljem, kui uue redaktsiooni jõustumisest kulgema hakanud uue redaktsiooni aegumistähtaja järgi. Nii on ka vaidlusaluste nõuete puhul. Ainult selline tõlgendus on kooskõlas omandi kaitse ning õiguskindluse põhimõtetega. Taolise tõlgenduse puhul on võlgnik paremas olukorras, kui ta oleks olnud seaduse eelmise redaktsiooni kehtimajäämise puhul. Kohus tõlgendas VÕSRS § 9 viisil, mis muudab osa sättest sisutühjaks.
Vastus apellatsioonkaebusele
25.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja jaotab teisiti menetluskulud.
27.Asja materjali kohaselt algatati hageja suhtes täitemenetlus nr 025/2006/3849, mille aluseks oli Tallinna Linnakohtu 29.02.2000 otsus tsiviilasjas nr 2/5/34-1020/1999 (jõustus 28.03.2000) ja sissenõudja AS Eesti Telekom avaldus, täitemenetlus nr 025/2006/3851, mille aluseks oli Tallinna Linnakohtu 21.01.2000 otsus tsiviilasjas nr 2/3/22-6897/98 (jõustus 11.02.2000) ja sissenõudja AS Estada avaldus ning täitemenetlus nr 025/2006/3850, mille aluseks oli Tallinna Linnakohtu 16.12.1999 otsus tsiviilasjas nr 2/3/221-6963/98 (jõustus 20.04.2001) ja sissenõudja Eesti Telekom AS avaldus. Täitmisavaldused esitati täiturile 24.12.2001, 11.06.2001 ja 30.05.2001.
28.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et nõuete aegumise tõttu on sundtäitmised eelnimetatud täiteasjades lubamatud. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 123 lg 1 järgi oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat ja aegumistähtaja kulg algas kohtuotsuse jõustumisest, so antud juhul vastavalt 28.03.2000, 11.02.2000 ja 20.04.2001.
29.Alates 01.07.2002 kehtima hakanud VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldati alates samast ajast kehtima hakanud TsÜS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Seega olid eelnimetatud nõuete aegumistähtajad alates 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 järgi 30 aastat, st aegumistähtajad pikenesid ja need oleks lõppenud vastavalt 28.03.2030, 11.02.2030 ja 20.04.2031.
30.VÕSRS § 9 lg 4 esimese lause järgi kohaldub nimetatud nõuetele alates 05.04.2011 10-aastane aegumistähtaeg, so aegumistähtaeg lühenes. Selles sättes ei reguleerita otseselt, millisest ajast lühemat aegumistähtaega arvestatakse, kuid seda sätet tuleb tõlgendada koosmõjus sama lõike teise lausega. VÕSRS § 9 lg 4 teise lause järgi kui enne 01.03.2011 tekkinud nõude 30-aastane aegumistähtaeg lõpeks varem kui alates 05.04.2011 arvestatav 10-aastane aegumistähtaeg, siis kohaldatakse varasemat seadust. Seega, tõlgendades VÕSRS § 9 lg 4 mõlemat lauset koos, saab järeldada, et lühemat, st 10-aastast aegumistähtaega tuleb arvestada alates 05.04.2011, sest vastasel korral ei oleks vaja olnud reguleerida olukorda, kui enne kehtinud pikem aegumistähtaeg lõpeks varem kui alates 05.04.2011 kehtima hakanud lühem aegumistähtaeg. Sellise regulatsiooniga on soovitud aegumistähtaega lühendada ja samaaegselt vältida seda, et aegumistähtaeg kujuneks seadusemuudatuse tõttu pikemaks kui 30 aastat.
31.VÕSRS § 9 lg 4 esimesest lausest ei tulene, et 10-aastast aegumistähtaega tuleks arvestada varasemast ajast kui 05.04.2011, sest nimetatud sätte eesmärgiks ei ole enne 01.03.2011 tekkinud veel aegumata nõuete aegunuks tunnistamine, vaid eesmärgiks on veel aegumata nõuete aegumistähtaja lühendamine.
32.Seega ei ole täiteasjades nr 025/2006/3849, nr 025/2006/3850 ja nr 025/2006/3851 täitmisel olevad nõuded aegunud ja sundtäitmine nendes täiteasjades on lubatav.
33.Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, kannab TsMS § 162 lg 1 järgi kõik esimese astme kohtu ja apellatsioonimenetluse kulud hageja, kelle kahjuks otsus tehti.
34.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva
kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Tiit Kollom
Ele Liiv
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.