Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja nende põhjendused Hageja on Harju Maakohtule esitanud hagiavalduse KS vastu sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt mõisteti 31.08.1999 kohtuotsusega hagejalt välja elatis: tütre kasuks 1 800 krooni kuni täisealiseks saamiseni 14.07.2009; poja kasuks 1 800 krooni kuni täisealiseks saamiseni 05.05.2006. Kohtuotsus jõustus 17.01.2000. 2001. aastal esitas kostja täitmisavalduse, mille alusel alustas kohtutäitur Kristjan Leppik täitemenetluse nr 018/2001/156. 2003. aastal esitas kostja täitmisavalduse, mille alusel alustas kohtutäitur Arvi Pink täitemenetluse nr 024/2003/335. Kohtutäitur nõuab hagejalt 20 704,19 euro tasumist. 14.07.2010 võttis hageja endale täitemenetluses nr 024/2003/335 kohustuse tasuda elatisevõlgnevus ositi. Hagejale pole teada, et kostja oleks esitanud hiljem uusi täitmisavaldusi alates 2003. aastast sissenõutavaks muutunud nõuete sundtäitmiseks. 31.10.2011 tasus hageja elatisraha kohtutäituri kontole 50 eurot; 30.11.2011 tasus hageja elatisraha kohtutäituri kontole 50 eurot; 02.01.2012 tasus hageja elatisraha kohtutäituri kontole 50 eurot. Hageja leiab, et kostja nõuded on suuremas osas aegunud ning seetõttu ei saa täitedokumendi alusel toimuda täitemenetlust nii suures osas, kui seda nõuab sissenõudja (kostja). Nii kohtuotsuse tegemise ajal, täitmisavalduse esitamise ajal kui ka kehtiva TsÜS § 154 kohaselt on ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Aegumine katkes ja algas uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Hageja on seisukohal, et 14.07.2010 sõlmitud kokkulepe võlgnevuse ositi tasumise kohta on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, millega hageja tunnustas olemasolevat elatisevõlgnevust. Aegumine katkeb ja algab uuesti nõude tunnustamisega. TsÜS ei näe ette, et katkeda ja uuesti alata saaks aegumine juba aegunud nõuete korral. Järelikult ei saanud 14.07.2010 võlatunnistus katkestada nende nõuete aegumist, mis olid selleks ajaks juba aegunud. 2003. aastaks sissenõutavaks muutunud ja selleks ajaks aegumata nõuded aegusid hiljemalt 31.12.2005; 2004. aastal sissenõutavaks muutunud nõuded aegusid 31.12.2007. 2005. aastal sissenõutavaks muutunud nõuded aegusid 31.12.2008. 2006. aastal sissenõutavaks muutunud nõuded aegusid 31.12.2009. 2007. aastal sissenõutavaks muutunud nõuete aegumine katkes 14.07.2010 võlatunnistuse andmisega ning nõuded aeguvad 14.07.2013. 2008. aastal sissenõutavaks muutunud nõuete aegumine katkes 14.07.2010 võlatunnistuse andmisega ning aeguvad 14.07.2013. 2009. aastal sissenõutavaks muutunud nõuete aegumine katkes 14.07.2010 võlatunnistuse andmisega ning aeguvad 14.07.2013. Käesolevaks ajaks on aegumata nõuded, mis muutusid sissenõutavaks alates 2007. aastast. See tähendab, aegumata on nõuded summas 2007. aasta kohta 12 kuud x 1 800 krooni = 21 600 krooni; 2008. aasta kohta 12 x 1 800 = 21 600 krooni; 2009. aasta kohta 6,5 kuud x 1 800 kr = 11 700 krooni; kokku: 54 900 krooni ehk 3 508,75 eurot. Aegumata nõude on hageja täitnud 150 euro ulatuses. Seega on aegumata nõue 3 508,75 – 150 = 3 358,75 eurot. Ülejäänud võlgnevuse osas (20 698,48 – 3 358,75 = 17 339,73 eurot) on sundtäitmine lubamatu.

28.05.2012 esitas hageja kohtule oma täiendava seisukoha. Hageja leiab, et kostja käsitlus nõuete aegumisest ei vasta kehtivale õigusele. Hageja on seisukohal, et § 157 lg 1 suhtes on omakorda erinormiks § 157 lg 4, mis võimaldab kohaldada elatisenõuetele 3-aastast aegumistähtaega. Täna kehtivas redaktsioonis ongi seadusandja oma formuleeringut muutnud, viies selle vastavusse tegeliku tahtega. 2001 täitmisavalduse esitamisega katkes nõuete aegumine ja algas uuesti 10aastane aegumistähtaeg nõuetele, mis täitmise hetkeks olid muutunud sissenõutavaks. Alates tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisega 01.07.2002 aga nende nõuete aegumistähtaeg lühenes 3 aastale ja aegumine hakkas uuesti kulgema 01.07.2002. Seega aegusid nimetatud nõuded 31.12.2005. Perioodil 2001 (pärast täitmiseks andmist) kuni 01.07.2002 sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaeg lühenes 3 aastale ja hakkas uuesti kulgema 01.07.2002. Nõuded katkesid 2003. aastal täitmiseks esitamisega, seega aegusid 2006. Aegumise täpse kuupäeva väljaselgitamiseks on vaja teada täitmisavalduse esitamise kuupäeva, mida hageja ei tea. Perioodil 01.07.2002 kuni 2009 sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaeg oli 3 aastat, aegumine katkes nõuete tunnustamisega 14.07.2010, kuid ainult nende nõuete osas, mis ei olnud selleks kuupäevaks veel aegunud. Seega viimane nõue aegub 14.07.2013. Hageja jääb enda seisukoha juurde, et deklaratiivne võlatunnistus omab katkestavat mõju vaid võlatunnistuse andmise hetkeks aegumata nõuetele. 27.08.2012 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Hageja ei nõustu kostja väidetega ja on arvamusel, et kostja käsitlus nõuete aegumisest ei vasta kehtivale õigusele. Hageja palus tunnistada sundtäitmine lubamatuks suuremas osas kui 3 358,75 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja hagi õigeks ei võtnud. Kostja leiab, et otsusest tulenevad nõuded ei ole aegunud ning igal juhul on hageja loobunud maksegraafiku sõlmimisega õigusest väidetavale nõuete aegumisele tugineda summa ulatuses (so 20 704,19 eurot), mille tasumises lepiti maksegraafiku järgi kokku. Otsus tehti 31.08.1999 ning see jõustus 17.01.2000, sh muutusid otsuse kohaselt elatise summad järkjärguliselt sissenõutavaks kuni 14.07.2009. Seega kuulub otsusest tulenevate nõuete aegumise välja selgitamisel kohaldamisele nii enne kui ka pärast 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) erinevad redaktsioonid. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (TsÜS RakS) § 9 lg 1 kohaselt kohaldati aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele enne 1.07.2002 kehtinud seadust (vana TsÜS), kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1.07.2002. Seega pärast 01.07.2002 jõustudunud TsÜS-i (uus TsÜS) toimunud aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldati uut TsÜS-i. Nii vana TsÜS § 123 lg 2 kui uue TsÜS § 159 lg 1 kohaselt katkes aegumine ning algas uuesti pärast täitemenetluse algatamist. Järelikult saab lugeda nõuete aegumise alguseks 2003. Arvestades, et otsuse kohaselt muutusid osad nõuded sissenõutavaks vana TsÜS kehtivuse ajal, siis kohaldus neile vana TsÜS § 123 lg 1 kohane aegumistähtaeg 10 aastat ning pärast uue TsÜS jõustumist sissenõutavaks muutunud nõuetele kohaldus uue TsÜS § 157 lg 1 kohane 30-aastane aegumistähtaeg. Seega aeguksid Otsusest tulenevad esimesed nõuded alles 2013 ehk hageja väide otsusest tulenevate nõuete osalise aegumise kohta on ebaõige. TsÜS § 157 on erinormiks TsÜS §-le 154, mis käsitleb nõuete aegumist, mis ei ole välja mõistetud kohtuotsusega. Seega alates uue TsÜS § 157 lg 1 jõustumisest on sissenõutavaks muutunud otsuse kohaste elatise osamaksete aegumise tähtajaks 30 aastat alates iga osamakse sissenõutavaks muutumisest. Lisaks otsuse aegumise kohaldamise lubamatusele on hageja maksegraafiku sõlmimisega aegumise vastuväitest nii või teisiti loobunud. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt ei muuda aegumine nõuet kehtetuks, vaid võlgnikul tekib õigus esitada aegumise vastuväide, mida arvestatakse TsÜS § 143 kohaselt üksnes aegumisele tuginemise õiguse kasutamisel. Seega aegumisele tuginemata jätmisel mõistab kohus kohtuotsusega sisuliselt aegunud nõude välja. Ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 2 p-i 2

kohaselt võib aegunud nõude täita ning ei saa hiljem aegunud nõude katteks tasutut välja nõuda. Seega isegi kui maksegraafikut saaks lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks, mille kehtivus sõltuks selle aluseks oleva nõude olemasolust, on hageja maksegraafikuga tunnistanud otsusest tulenevaid kehtivaid nõudeid ning ühtlasi loobunud maksegraafikuga hõlmatud nõuete osas aegumise vastuväitest. Kostja leiab, et maksegraafiku sõlmimine täitemenetluses on sarnane olukorraga, kus hageja oleks tasunud täitemenetluse välistamiseks kogu nõude ning ei saaks VÕS § 1028 lg 2 p-i 2 kohaselt tasutut tagasi nõuda. Kostjale jääb arusaamatuks hageja kontseptsioon sellest, et osad kokkulepped ei olegi mõeldud täitmiseks. 28.06.2012 esitas kostja kohtule täiendava seisukoha. Kostja leiab jätkuvalt, et otsusest tulenevad nõuded ei ole aegunud ning igal juhul on hageja loobunud maksegraafiku sõlmimisega õigusest väidetavale nõuete aegumisele tugineda summa ulatuses (so 20 704,19 eurot), mille tasumises lepiti maksegraafiku järgi kokku. Kostja leiab, et TsÜS § 157 on erinormiks TsÜS § 154 suhtes, sest TsÜS § 157 reguleerib ammendavalt kohtuotsusega välja mõistetud korduvaid kohustusi ning puudub tõlgendamise vajadus TsÜS §-ga 154, mis reguleerib üldiselt korduvaid tulevikus sissenõutavaks muutuvaid nõudeid, mis on veel kohtuotsusega välja mõistmata. Kostja leiab, et enne 05.04.2011.a. kehtinud TsÜS-i regulatsiooni kohaselt puudus igasugune vajadus sätestada tulevikus tekkivatele korduvatele kohustustele lühem aegumistähtaeg (3 aastat) võrreldes kohtuotsusega konkreetselt kindlaks määratud nõuetega (30 aastat). Kostja on jätkuvalt seisukohal, et otsusest tulenevad elatise nõuded ei ole aegunud ja hageja hagi tuleks jätta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise osas rahuldamata. Kostja jääb juba kostja vastuses toodud seisukoha juurde, et maksegraafiku sõlmimisega loobus hageja aegumise vastuväitest ning maksegraafik on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. Ka õiguskirjandus teotab kostja seisukohta, et pärast maksegraafiku sõlmimist ei saa hageja enam maksegraafikuga tunnustatud nõuete aegumisele tugineda. Täitemenetluses sõlmitud maksegraafikuga leppisid pooled kokku maksegraafikuga tunnustatud nõuete osas uued tasumise tähtajad. Järelikult ei saa hageja enam viidatud nõuete aegumisele tugineda. Lisaks on hageja asunud maksegraafikut ka osaliselt täitma tasudes kostjale 31.10.2011, 30.11.2011 ning 02.01.2012 50 eurot. Kuna aegumine ei muuda nõuet kehtetuks, vaid annab kohustatud isikule üksnes aegumise vastuväite esitamise õiguse, siis sarnaselt aegunud nõude tasumisega ei saa pärast aegunud nõude tunnustamist aegumise vastuväitele enam tugineda. Kokkuvõtvalt leiab kostja, et hagi tuleks jätta rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et: • 31.08.1999 mõisteti kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2/4/228-6545/98 hagejalt välja elatis: tütre kasuks 1 800 krooni kuni täisealiseks saamiseni 14.07.2009 ja poja kasuks 1 800 krooni kuni täisealiseks saamiseni 05.05.2006 (tl 7-8); • 2001. aastal esitas kostja täitmisavalduse, mille alusel alustas kohtutäitur Kristjan Leppik täitemenetlust nr 018/2001/156 (tl 38); • 2003. aastal esitas kostja täitmisavalduse, mille alusel alustas kohtutäitur Arvi Pink täitemenetluse nr 024/2003/335. Kohtutäitur nõuab hagejalt 20 704,19 eurot (tl 9-10); • 14.07.2010 võttis hageja endale täitemenetluses nr 024/2003/335 kohustuse tasuda elatisvõlgnevus ositi (tl 11-12). Käesolevas tsiviilasjas on poolte vahel vaidlus selle üle, kas täitemenetluse läbiviimise aluseks olevast otsusest tulenevad nõuded on osaliselt aegunud ning 14.07.2010 poolte vahel täitemenetluses sõlmitud maksegraafik omab õiguslikku tähendust.

Hageja on palunud tunnistada tsiviilasjas nr. 2/4/228-6545/98 tehtud 31.08.1999. kohtuotsuse alusel täitemenetluses nr. 024/2003/335 Arvi Pink poolt läbiviidava sundtäitmise suuremas osas kui 3 358,75 eurot lubamatuks, sest täitemenetluse läbiviimise aluseks olevast otsusest tulenevad nõuded on osaliselt aegunud ning 14.07.2010 poolte vahel täitemenetluses sõlmitud maksegraafik ei oma õiguslikku tähendust. Kostja leiab, et otsusest tulenevad nõuded ei ole aegunud ning igal juhul on hageja loobunud maksegraafiku sõlmimisega õigusest väidetavale nõuete aegumisele tugineda summa ulatuses (so 20704,19 eurot), mille tasumises lepiti maksegraafiku järgi kokku. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (TsÜS RakS) § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Eeltoodust tulenevalt kohaldatakse aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS-i, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. Pärast 01.07.2002 jõustunud TsÜS ́i toimunud aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse 01.07.2002 jõustunud TsÜS-i. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 123 lg 1 kohaselt on kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Aegumistähtaja kulg algab kohtuotsuse jõustumisest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt katkeb täitemenetluse algatamisel aegumistähtaja kulg. Täitemenetluse peatumisel sissenõudja süül algab aegumistähtaja kulg uuesti. Kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega aegumistähtaja hulka ei arvata. Pärast 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. TsÜS § 159 lg 1 kohaselt katkeb ja algab aegumine uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Eeltoodust sätetest tulenevalt katkes ja algas aegumine uuesti pärast täitemenetluse algatamist. Kohtuotsus jõustus 17.01.2000. Järelikult algasid sellest kuupäevast alates kohtuotsusest tulenevad nõuded aeguma. Kuna enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS-i kohaselt oli kohtuotsuses tulenevate nõuete aegumistähtajaks 30 aastat, siis ei olnud kohtuotsusest tulenevad nõuded veel aegunud, kui kostja esitas 2001. aastal täitmisavalduse kohtutäitur Kristjan Leppik ́ule (täiteasi nr 018/2001/156). Seega katkes 2001. aastal kohtuotsuses tulenevate nõuete aegumine ja algas uuesti. Kuna 2003. aastal edastas kostja täitmisavalduse kohtutäitur Arvi Pink ́ile (täiteasi nr 024/2003/335), siis saab käesoleval juhul lugeda nõuete aegumise alguseks 2003. Kuna kohtuotsuse kohaselt muutusid osad nõuded sissenõutavaks enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS ajal, siis kohaldus neile vana TsÜS § 123 lg 1 kohane aegumistähtaeg 10 aastat ning pärast 01.07.2002 kehtinud TsÜS-i jõustumist sissenõutavaks muutunud nõuetele kohaldus 01.07.2002 kehtima hakanud TsÜS § 157 lg 1 kohane 30-aastane aegumistähtaeg. Seega aeguvad

kohtuotsusest tulenevad esimesed nõuded alles 2013, millest tulenevalt ei ole kohtuotsusest tulenevalt 2003. aastal, 2005. aastal ja 2006. aastal sissnõutavaks muutnud nõuded aegunud. Hageja on leidnud, et pärast 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 154 kohaselt aegub elatise nõue kolme aasta möödumisel alates aasta lõpust, mil elatise nõue muutus sissenõutavaks. Viidatust sätestab erisuse TsÜS § 157, mis reguleerib kohtuotsusest tulenevate nõuete aegumist. Kohtuotsusest tuleneva viimase elatise nõude sissenõutavaks muutumise ajal (so 14.07.2009) kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt algab korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumistähtaeg iga üksiku nõude sissenõutavaks muutumisest.“ Kohus on seisukohal, et TsÜS § 157 on erinormiks TsÜS §-le 154, mis käsitleb nõuete aegumist, mis ei ole välja mõistetud kohtuotsusega. Seega 14.07.2009 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on sissenõutavaks muutunud kohtuotsuse kohaste elatise osamaksete aegumise tähtajaks 30 aastat alates iga osamakse sissenõutavaks muutumisest. Kohus märgib täiendavalt, et käesoleval ajal kehtiv TsÜS RaKS § 9 lg 4 kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõikes 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. aasta 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõiget 1. Alates 05.04.2011 jõustunud TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Seega aeguvad 05.04.2011 kehtima hakanud TsÜS-i ajal sissenõutavaks muutunud elatise nõuded TsÜS RakS § 9 lg-ga 4 koostoimes 01.03.2021. Kohus märgib täiendavalt, et alates 05.04.2011 jõustunud TsÜS § 157 lg 4 kohaselt kohaldatakse korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumisele käesoleva seaduse §-s 154 sätestatut. Seega kohaldatakse tulevikus sissenõutavaks (ehk pärast 05.04.2011) muutuvale elatisenõuetele TsÜS §-is 154 sätestatut, kuid nimetatud regulatsioon ei kehti enne 05.04.2011 sissnõutavaks muutunud nõuete osas. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt ka enne 05.04.2011 kohaldus TsÜS §-i 157, mis reguleeris kohtuotsusega väljamõistetud nõuete aegumise erisusi. Vastupidisel tõlgendusel ei oleks olnud seadusandjal vajadust alates 05.04.2011 muuta TsÜS § 157 lg-t 4 ning täiendada seda viitega TsÜS §-ile 154. Kohus leiab, et TsÜS § 157 on erinormiks TsÜS § 154 suhtes, kuna TsÜS § 157 reguleerib ammendavalt kohtuotsusega välja mõistetud korduvate kohustuste aegumist, millest tulenevalt puudub tõlgendamise vajadus TsÜS §-iga 154, mis reguleerib üldiselt korduvaid tulevikus sissenõutavaks muutuvaid nõudeid, mis on veel kohtuotsusega välja mõistmata. Enne 05.04.2011 kehtinud TsÜS-i regulatsiooni kohaselt puudus vajadus sätestada tulevikus tekkivatele korduvatele kohustustele lühem aegumistähtaeg (ehk 3 aastat) võrreldes kohtuotsusega konkreetselt kindlaks määratud nõuetega (ehk 30 aastat). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kohtuotsusest tulenevad elatise nõuded ei ole aegunud.

Kohus peab vajalikuks käsitleda ka hageja poolt sõlmitud maksegraafikut. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-63-08 jõudnud seisukohale, et lisaks VÕS §-s 30 sätestatule on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet. Sellest tulenevalt kohaldub deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Kuna kohus on eelpool juba leidnud, et kohtuotsusest tulenevad nõuded ei olnud aegunud, siis ei olnud aegunud ka maksegraafikust tulenevad nõuded aegunud. Kohus märgib täiendavalt, et nõude tunnustamine pärast aegumistähtaja möödumist ei tekita uut aegumist ega kõrvalda toimunud aegumist (vt ka RKTKo 3-2-1-122-02 p 11), kuid võib olla hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena ja/või konstitutiivse võlatunnistusena või garantiina. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et maksegraafiku sõlmimisega loobus hageja aegumise vastuväitest ning maksegraafik on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. Pärast maksegraafiku sõlmimist ei saa hageja enam maksegraafikuga tunnustatud nõuete aegumisele tugineda. Täitemenetluses sõlmitud maksegraafikuga leppisid pooled kokku maksegraafikuga tunnustatud nõuete osas uued tasumise tähtajad. Samuti on hageja asunud maksegraafikut ka osaliselt täitma tasudes kostjale 31.10.2011, 30.11.2011 ning 02.01.2012 50 eurot, millega hageja on kinnitanud maksegraafiku kehtivust. Ülalmärgitud põhjustel jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.