Asjaõigus › Kinnistusraamatu asjad

1(8)

Tasumisega viivitamise korral tuleb sellelt rahasummalt tasuda kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg. 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(8)

Hageja suhtes on riiklikult tunnustatud eksperdi, psühhiaatri P V poolt 7. märtsil 2011. a. teostatud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Ekspertiisiaktist nr. 147 nähtub, et esmakordselt oli hageja Tallinna Psühhiaatriahaigla lastepsühhiaatri vastuvõtul 16. märtsil 1977. a., tema vaimne areng oli peetunud, kõneles vähe. Hiljem suunati ta erilasteaeda, kuid vaimsed võimed jäid madalaks, laps oli inertne, tegevuses saamatu ja initsiatiivita. 1981. a. suunati hageja meditsiinilis-pedagoogilise komisjoni otsusega abikooli, kus ta õppimisega rahuldavalt toime tuli. 1. detsembril 1989. a. tuvastati lastepsühhiaatri vastuvõtul, et hageja loeb teksti vaevaliselt ja vigadega, ei oska loetut edasi anda, arvutab suurte vigadega, igapäevase elu sündmustega ei ole kursis. Psühhiaatri järelduse kohaselt ei olnud hageja võimeline iseseisvalt elama ja töötama. Logopeedi hinnangul esines hagejal kõne raske alaareng, kirjutamis- ja lugemispuue raskes astmes. Diagnoositi debilitas mentis. 29. märtsil 1990. a. tehti hagejale uus psühholoogiline uuring, kus leiti, et intellekt on raske debiilsuse tasemel, mistõttu ta suudab omandada vaid kõige lihtsamaid üheetapilisi tööoperatsioone praktilises tegevuses. Hageja oli perioodil 14. maist kuni 13. juunini 1990. a. Tallinna Psühhiaatriahaiglas diagnoosiga debilitas mentis raskes astmes põhjendusel, et tema ema, kes oli samuti korduvalt psühhiaatriahaiglas ravil diagnoosiga vaimne alaareng ja skisofreenia, oli ka haiglas ja hageja ei saanud kodus üksinda hakkama. 1997. a. sündis hagejal poeg R R, kelle isaga koos ei elatud. Hageja poeg on invaliid kõnehäirete ja vaimse puude tõttu, õpib samuti Tallinna 1. Eriinternaatkoolis. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on ekspert seisukohal, et S R kannatab nõrgamõistuslikkuse (kerge vaimne alaareng) all, samuti põeb ta epilepsiat. Selle psüühikahäire tõttu ei ole ta kestvalt võimeline aru saama oma tegude tähendusest ega neid juhtima, ta pole võimeline tegema tehinguid ja teostama valimisõigust. Eksperdi hinnangul vajab S R eestkostet viieks aastaks ja eestkostja ülesandeks on tagada tema järelevalve ning tema isiklike ja varaliste õiguste kaitse. Harju Maakohtu 12. aprilli 2011. a. määrusega tsiviilasjas 2-11-5563 on hageja üle seatud eestkoste tähtajaga 5 aastat ja tema eestkostja ülesandeid on määratud täitma eestkosteasutus - Tallinna linn Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu. Kohtumääruse kohaselt on eestkostja ülesandeks hageja esindamine kõigi õiguslike ja varaliste tehingute sooritamisel ning tema elu korraldamine, talle inimväärsete elutingimuste, toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja ravi tagamine. Kohtumäärusega loeti hageja teovõimetuks abielu sõlmimise ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest arusaamise suhtes, samuti valimisõiguse tähenduses.

3(8)

2010. a. sügisel elas hageja mõnda aega koos lapsega oma sõbranna juures, sest kostja mõnitamine oli väljakannatamatu. Kostja ähvardas ise hagejat ja tema vaimupuudega poega, samuti lubas teistel isikutel hagejat ja last ähvardada. Üks kostja peamisi ähvardusi oli „panna hageja Jämejalga ja laps lastekodusse“. Kostja ähvardas ka hageja last lastekodusse saatmisega, mille peale laps oli väga hirmunud ja läks lastekaitsetöötajate käest küsima, kas ta peabki nüüd minema lastekodusse. Oma käitumisega oli kostja teinud võimatuks hageja koduse elu. Selline terroriseerimine toimus süstemaatiliselt kuni 2010. a. novembrini, mil eestkosteasutus jõuliselt sekkus. Eestkosteasutuse juhtimisel tegi hageja 8. novembril 2010. a. Tallinna notari M. SaarJohansoni poolt tõestatuna avalduse, millega taganes kinkelepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 lg. 1 p. 1 alusel, kuna kostja oli oma käitumisega näidanud üles kinkija või tema lähedase isiku vastu üles jämedat tänamatust. Hageja tegi kostjale ettepaneku ilmuda notari juurde 15. novembril 2010. a. omandi üleandmiseks asjaõigusavalduse tegemiseks, kuid notari juurde ilmumast kostja keeldus.

4(8)

Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu. 19. juuni 2009. a. kinkeleping sõlmiti seetõttu, et hageja ei olnud võimeline vaidlusaluse korteri eest hoolt kandma. Enne kinkelepingu sõlmimist ulatus korteri kommunaalmaksete võlg üle 5000 krooni, mis on väga suur, arvestades, et ühe kuu kommunaalmaksed ulatuvad 300 - 400 kroonini. Peale kinkelepingu sõlmimist tasus kostja kõik kommunaalmaksetega seotud võlad. Kostja kohustus tasuda korteri kõik kommunaalmaksed tulenes kinkelepingu punktist 2. 2, mida kostja on ka täitnud. Kostja on tasunud ka kõik korteri kinkimisega seonduvad kulud vastavalt kinkelepingu punktile 5. 1. Samuti on kostja hoolitsenud korteris elamistingimuste parandamise eest, paigaldanud uued aknad. Enne kinkelepingu sõlmimist omas korteris elukoha registreeringuid terve rida asotsiaale, mida tõendab ka kinkelepingu punkt 1. 4. 4: J P, Ž-T T, E J ja K P, kes tegelikult ei omanud korteriga mingit seost, kuid kasutasid registreeringu saamiseks ära hageja isikuomadusi. Tänu kostjale lõpetati nende isikute elukoha registreering korteris.

5(8)

ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 11 lg. 1 kohaselt on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Hageja tõendab enda piiratud teovõimelisust 19. juuni 2009. a. sõlmitud tehingu tegemise ajal psühhiaatri P V poolt 7. märtsil 2011. a. teostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiga, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 21. veebruari 2011. a. vastusega Põhja-Tallina Valituse sotsiaalhoolekande osakonna järelpärimisele ja Harju Maakohtu 12. aprilli 2011. a. määrusega, millega hagejale määrati eestkostja tähtajaga kuni viis aastat. Vaidlusaluses asjas määras kohus kostja taotlusel kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi hageja vaimse seisundi kontrollimiseks tehingu tegemise ajal 19. juunil 2009. a. 4. märtsi 2012. a. kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktis nr. 181 on ekspert J A leidnud, et hagejal esineb väikelapseeast avalduv psüühikahäire märgatava vaimse võimekuse peetusena (nõrgamõistuslikkusena) kerge vaimse alaarengu tasemele F70.00 RHK-10 järgi, mille tõttu hageja psüühilise seisundi poolest ei olnud ta võimeline 19. juunil 2009. a. aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, s. t. adekvaatselt aru saama ja tegema iseseisvalt käsutamise (notariaalset) tehingut. Eksperdi P V poolt 7. märtsil 2011. a. tehtud ambulatoorse kohtu-psühhiaatrilise ekspertiisi aktiga nr. 147 ja eksperdi J A’i poolt teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga nr. 181 on leidnud tõendamist, et hageja ei olnud võimeline 19. juunil 2009. a. tehingu tegemise ajal aru saama oma tegude tähendusest ja neid adekvaatselt juhtima. Hilisem eestkoste määramine ei tähenda, nagu oleks hageja 19. juuni 2009. a. tehingu tegemisel olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid adekvaatselt juhtima. Tehingute tegemise ajal oli hageja näol tegemist piiratud teovõimega isikuga. Hageja kui piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tuleb lugeda tühiseks. Hageja seaduslik esindaja ei ole hiljem ka tehingut heaks kiitnud. Eeltoodust tulenevalt on hageja ja kostja vahel 19. juunil 2009. a. sõlmitud kinkeleping, isikliku kasutusõiguse ja asjaõigusleping TsÜS § 11 lg. 1 alusel tühised. TsÜS § 84 lg. 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1028 lg. 1 järgi võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda juhul, kui saaja on üleandjalt midagi saanud kohustuse täitmisena, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuna tühise tehingu järgi ei tekkinud hagejal asja üleandmise kohustust, on tal õigus asi kostjalt tagasi nõuda. Korteri valdus on käesoleval ajal hagejal. Kinnistusraamatusse on omanikuna kantud kostja. Kuna aga kande aluseks olevad lepingud on tühised, on kinnistusraamatu kanne ebaõige. AÕS § 65 lg. 1 lubab isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Kinnistusraamatus ebaõige omanikukande kustutamiseks ja õige omaniku sissekandmiseks on KRS § 341 lg. 1 järgi vajalik kostja nõusolek. Kostjal on kohustus anda nõusolek kinnistusraamatusse kannete tegemiseks. KRS § 341 lg. 8 järgi võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Vastavalt TsÜS § 68 lõikele 5 asendab juhul, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Riigilõiv, mille tasumisest hageja hagiavalduse esitamisel oli vabastatud, tuleb kostjalt välja mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 190 lg. 3 alusel, need kulud tuleb kostjal tasuda kohtulahendi jõustumisest 15 päeva jooksul. Riigituludesse tasutavalt

6(8)

rahasummalt tuleb kostjal lahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg. 1 teises lõikes ettenähtud määras. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks arutamiseks, kohustades maakohut rahuldama kostja taotlused notari Gunnar Savisaare ülekuulamiseks ning kohtupsühholoogia ekspertiisi määramiseks. Otsuse tegemisel tugines maakohus ühe eksperdi arvamusele ning jättis rahuldamata kostja taotluse kohtupsühholoogilise ekspertiisi tegemiseks. Kostjal on õigus taotleda kohtupsühholoogilist ekspertiisi tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-dest 229 ja 230. Kostjalt võeti õigus ennast kaitsta ja kohtul ei olnud võimalik kõiki tõendeid objektiivselt ja täielikult hinnata. Samuti ei ole kohus üle kuulanud tehingu vormistanud notarit Gunnar Savisaart, kelle ütlused võivad seada kahtluse alla kohtupsühhiaatria eksperdi arvamuse. Kohus ei saa kontrollimatult öelda, et tema ei kahtle eksperdi arvamuses. Selline seisukoht võib muutuda, kui ollakse üle kuulanud notar ja teinud kohtupsühholoogilise ekspertiisi. Samuti on hagejale määratud eestkoste ühe eksperdi arvamust arvestades. Maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kostja on näidanud ennast hageja suhtes heas usus käituvat. Kostja on tasunud hageja korterist tulenevad võlad, vahetanud vanad aknad pakettakende vastu ja on jätnud ka hagejale eluaegse korteris elamise õiguse. Hetkel on tunne, et hageja eestkostja kuritarvitab oma õigusi, mitte ei kaitse hageja vara täie tõsidusega, et see esimesel võimalusel tagastataks võlgade katteks Bigbank AS-le. Hageja eestkostja püüab kostjat näidata halvast küljest, kuigi süüdistused ei ole leidnud tõestust, aga kohus on nendega otsuse tegemisel kaudselt arvestanud. Kostja ei ole tahtnud kunagi hagejat petta, vaid on teda igakülgselt aidanud ja toetanud. Samuti ei saanud kostja ega notar 2009. aastal aru, et hageja on piiratud teovõimega isik. See, kui inimene käitub naiivselt või on lapsik, ei pea tähendama, et ta automaatselt ei saa oma teost aru. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust vaidlustatud otsust tühistada. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg. 1 p. 1 alusel jätta muutmata. Maakohus on otsust piisaval määral põhjendanud, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei korda seda. Apellatsioonkaebuse väidetega ei saa nõustuda. Küsimus sellest, kas isikul on vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire, mille tõttu ta kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida (TsÜS § 8 lõikes 2 sätestatud piiratud teovõime eeldused), kuulub psühhiaatria, mitte psühholoogia valdkonda, sellele küsimusele vastamiseks vajatakse psühhiaatriaalaseid eriteadmisi. Seetõttu ei oleks taolise häire puudumist saanud psühholoogiaekspertiisiga tuvastada ning tegemist ei oleks asjakohase tõendiga. TsMS §-s 238 sätestatud põhimõtete kohaselt võtab kohus vastu või kogub üksnes asjakohaseid tõendeid, seega jättis maakohus kohtupsühholoogiaekspertiisi põhjendatult määramata. Oma piiratud teovõime tõendamiseks esitas hageja teises tsiviilasjas tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti (kd. I, tl. 15 – 18). Maakohus määras kostja taotluse alusel ka vaidlusaluses asjas kohtupsühhiaatriaekspertiisi (kd. I, tl. 124, 132), mis kinnitas teises tsiviilasjas tehtud ekspertiisi järeldusi ega kinnitanud kostja seisukohta hageja arusaamisvõimest tehingu tegemise ajal (kd. I, tl. 143 – 148). Mõlemad hagejat uurinud asjatundjad jõudsid tema võime osas oma tegudest aru saada ja neid juhtida sarnastele seisukohtadele. Kui kostjale jäi

7(8)

kohtupsühhiaatriaekspertiiside aktidest midagi ebaselgeks, oleks seda saanud kõrvaldada ekspertide ülekuulamise käigus. Maakohtu menetluses taotleski kostja hageja poolt esitatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi teinud eksperdi ülekuulamist ja kohus tema taotluse ka rahuldas (kd. I, tl. 98), kuid seejärel loobus kostja oma taotlusest (kd. I, tl. 102). Vaidlusaluses tsiviilasjas kohtupsühhiaatriaekspertiisi teinud eksperdi küsitlemist kohtuistungil ei ole kostja taotlenud. Kolleegium ei tuvastanud maakohtupoolset tõendite ebaõiget hindamist. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja märkinud seda, millises menetlusdokumendis ja milliste asjaolude tõendamiseks ta väidetavalt maakohtult notari Gunnar Savisaare ülekuulamist taotles, aga samuti, milliste oluliste asjaolude kohta võiks see isik ütlusi anda. Kolleegium toimiku materjalide hulgas niisugust taotlust ei tuvastanud, seega ei saa ka kerkida küsimust menetlusnormide rikkumisest seoses tunnistaja üle kuulamata jätmisega. Pealegi ei olnud Gunnar Savisaar erinevalt kaebuses märgitust notariks, kes vaidlusaluse kinkelepingu ja sellega seotud muud lepingud tõestas (kd. I, tl. 9 – 13). Küll on kostja taotlenud maakohtult lepingud tõestanud notari Merle Saar-Johansoni ülekuulamist (kd. I, tl. 200). Maakohus jättis taotluse rahuldamata põhjendusel, et see on esitatud hilinemisega, selle rahuldamine tooks kaasa asja arutamise edasilükkamise ning asjas on juba kogutud piisavalt tõendeid (kd. I, tl. 204). Taotluse rahuldamata jätmise kohta ei esitanud kostja TsMS § 333 lg. 1 kohast vastuväidet ning seega ei saa ta väidetavale rikkumisele muuhulgas ka apellatsioonkaebuses tugineda (TsMS § 333 lg. 3). Et kohus tuvastas vaidlusaluste tehingute tühisuse TsÜS § 11 lg. 2 alusel, siis ei ole vaidluse lahendamiseks oluline see, kas kostja on käitunud hageja kui kinkija suhtes tänamatult, milliseid eesmärke kostja lepingute sõlmimisel järgis või milliseid kulutusi on ta lepinguesemele teinud. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg. 1 alusel kostja kanda. Apellatsioonkaebuse esitamisel taotles kostja riigi menetlusabina riigilõivu tasumisest vabastamist. Ringkonnakohus rahuldas apellandi taotluse ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 225 euro tasumisest. Samas hoiatas ringkonnakohus apellanti, et see ei välista tema kohustust apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral see menetluskulu siiski kanda. TsMS § 190 lõikes 5 on sätestatud põhimõte, mille kohaselt kostjalt, kes sai menetluskulude kandmisel menetlusabi, mõistetakse hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Mõjuvaid põhjuseid, mis tingiksid erandina apellandi sellest kohustusest vabastamise TsMS § 190 lg. 7 alusel, ei ole esile toodud. Seega tuleb apellandilt riigilõiv riigituludesse välja mõista.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.