Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Kostja oli nõus lepingu üles ütlema TLS § 86 lg 1 alusel ning põhjendas seoses sellega hageja katseaja ebarahuldavaid tulemusi ja mittesobivust ametikohale tulenevalt hageja tervislikust seisundist (XXX) ning isikuomadustest (kohusetundlikkuse puudumine tööle mitteilmumisest teatamata jätmisel, pahatahtlikkus terviseprobleemidest ja haigestumisest teatamata jätmisel). Töölepingu ülesütlemine oli põhjendatud ja eelnevat hoiatamist ei olnud vaja, kuna hageja oli ilmselgelt sobimatu töötaja antud ametikohale. Juhul, kui kohus leiab, et töölepingu ülesütlemine on tühine, taotles kostja TLS § 107 lg 2 alusel kohtu poolt töölepingu lõpetamist alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral ning hüvitisesumma vähendamist nullini, arvestades ülaltoodud põhjendusi ja asjaolu, et hagejal oli katseaeg ning reaalset tööaega kostja juures kolm nädalat.

MAAKOHTU LAHEND

Kuna kostja ei ole tõendanud ülesütlemisavalduses töölepingu lõpetamisel TLS § 88 lg 1 p 3 alusel märgitud asjaolude esinemist, on TLS § 104 lg-st 1 tulenevalt hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine tühine seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu. Kehtiv töölepingu seadus ei sätesta sellist õiguskaitsevahendit nagu tööle ennistamine. Tulenevalt kostja taotlusest ja TLS § 107 lg-st 2 lõpetas kohus töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, s.o vastavalt 01.03.2011 hagejale edastatud teatisele töövõimetuslehe lõppemisele 15.04.2011 järgnevast päevast, alates 16.04.2011. Kohus vähendas töövaidluse asjaolusid arvesse võttes TLS § 109 lg-s 1 märgitud hüvitise suurust ja mõistis kostjalt välja hüvitise ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võttis arvesse hageja käitumist töösuhtes, s.o haigestumisest teatamist alles töölepingu ülesütlemise avalduse saamisel 31.01.2011, lühiajalist töötamist kostja juures (tööülesannete täitmist vaid perioodil 04.-21.12.2010) ning huvi puudumist töösuhte jätkamise vastu: vaatamata kostja e-kirja teel saadetud kutsetele (09., 14. ja 22.02.2011) ei läinud hageja kostja kontorisse palga arvestuse osas selgitusi saama ega ilmunud ka tööle töövõimetuslehe lõppemisele järgneval tööpäeval 18.04.2011, teatades haiguslehe lõppemisest 15.04.2011 e-kirja teel 18.04.2011. Hageja väide lähetusraha 9000 krooni arvamisest töötasu hulka tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-86-10 ei ole põhjendatud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11 märkinud, et „Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav palgana (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-11, p 15). Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna olukorras, kus töölähetused ei ole tuvastatud (vt Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-86-10, p 18). Ka 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 5 lg 1 p-st 5 ja §-st 40 ning korrast järeldub, et töötasu ja päevaraha ei ole samastatavad. Töötasu makstakse töö eest, päevaraha aga teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest.“ Vastavalt töölepingu nr 295 p-le 4.1 oli hageja põhipalk 10 000 krooni kalendrikuus ja sõltuvalt töötaja töötulemustest võis tööandja maksta lisatasu (p 4.2). Tööülesannete täitmise kohaks oli töölepingu järgi Eesti Vabariik. Lepingu p 5.2 kohaselt oli tööandjal vajadusel õigus saata töötaja lähetusse, tasudes selle eest Eesti Vabariigis kehtiva töölähetuse korra ja määrade ulatuses. Lisaks olid pooled töölepingus kokku leppinud, et töötasu suuruseks on 6 eurot tunnis ning sellele lisaks maksab tööandja lähetusraha 500 krooni päevas ja toiduraha 10 eurot päevas. Seega vastavalt töölepingule olid pooled leppinud kokku töölähetuses oldud aja eest lähetusraha maksmises, mistõttu lähetusrahana makstud summade arvamiseks töö eest makstava tasu hulka puudub alus. Hageja kinnitas kohtus, et ei vaidlusta tööandja poolt töötatud aja eest välja makstud tasu suurust. Vastavalt kostja väljastatud palgateatisele (lk 141) on arvestatud hagejale kuupalka 8588 krooni ja lisatasu 8774 krooni, kokku 17 362 krooni (1109,63 eurot). Hageja arveldusarvele on maksude mahaarvamise järel 10.01.2011 üle kantud 843,29 eurot (13 194,62 krooni). Vastavalt kostja arvestusele (lk 110-111) ja kohtus antud selgitusele sisaldas hagejale arvestatud tasu ka toiduraha 180 eurot, mis töötasuna arvesse võtmisele ei kuulu. Seega moodustab hagejale töötatud aja (155 tundi) eest arvestatud töötasu (1109,63 – 180) 929,63 eurot. Kostja esitatud tööaja tabeli järgi (lk 112) täitis hageja tööülesandeid 04.-20.12.2010. a 17 päeva jooksul. Seega moodustab keskmine päevatasu (929,63 : 17) 54,68 eurot ja keskmine töötasu (arvestusega 22 tööpäeva kuus) 1203,05 eurot kuus (bruto), milline summa tuleb TLS § 109 alusel kostjalt hüvitisena välja mõista.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tuvastas kohus ekslikult, et hageja põhipalk oli 10 000 krooni kuus. Hageja ei allkirjastanud töölepingut enne, kui V.E. kirjutas pliiatsiga töölepingu lõppu tegelikud palgatingimused. Juhul kui töölepingus esineb vasturääkivusi palgatingimuste osas, siis vastavalt seadusele tuleb kohaldada töötajale soodsamat sätet; 2) vähendas kohus ebaõigesti hageja kasuks väljamõistetava hüvitise suurust. Kohus jättis tähelepanuta, et enne ülesütlemisavalduse saamist käis poolte vahel intensiivne kirjavahetus ja kuna kostja ei soovinud esitada korrektset palgateatist, siis otsustas kostja valelike ettekäänetega töölepingu üles öelda. Samuti polnud kostja täitnud oma seadusest tulenevat kohustust hageja kahe nädala möödumisel tööleasumisest haigekassas arvele võtta. Vähendades hüvitist põhjendusel, et hageja teatas haigestumisest alles ülesütlemisavalduse saamisel, käitus kohus hageja suhtes pahatahtlikult, kuna jättis tähelepanuta kostja rikkumised, kuid hagejale pole vaatamata sellele, et töötaja on töösuhtes nõrgem pool, hinnaalandust tehtud. Kohus kohaldas hageja kahjuks asjaolu, et töösuhe kestis hagejast mitteoleneval põhjusel (hageja vallandati ebaseaduslikult) lühiajaliselt. Hageja soovis ka hagis töösuhte jätkumist, kuid kostja keeldus sellest. Kohtu põhjendus, et hageja ei läinud kostja kontorisse palga arvestuse osas selgitusi saama, solvab hageja inimväärikust. 31.01.2012 sai hageja kätte ülesütlemisavalduse, kus kostja oli töölepingu lõpetanud valelike ettekäänetega. Seega oli hagejal 09., 14. ja 22.02.2011 teada, et kostja näol on tegemist petiste kambaga, kes ei vali oma eesmärkide saavutamiseks vahendeid. Hageja selgitas kohtule, et pärast 31.01.2011 soovis ta kostjaga suhelda ainult kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja teadis kostja 01.03.2011 kirjast, et töölepingu ülesütlemine hakkab kehtima kohe pärast haiguslehe lõppemist. Inimesel ei ole võimalik tavamõistuse piires eeldada, et olles saanud ülesütlemisavalduse, peaks ta veel selle tööandja juurde tööle minema. Hageja toimis vastavalt seadusele ja vaidlustas ülesütlemisavalduse töövaidluskomisjonis; 3) on Riigikohtu lahend nr 3-3-1-86-10 asjakohane, kuna menetluse käigus on nii hageja, tunnistaja kui ka kostja kinnitanud, et töö tegemise kohaks oli Soome. Seega lähetusraha 9000 krooni tuleb vaadelda palga osana, millelt tööandja on jätnud tasumata maksud. Kohus võttis ekslikult keskmise palga arvutamisel aluseks hageja poolt tagantjärgi oma väidete kinnituseks esitatud palgateatise, kus hageja töötundideks on märgitud 155 tundi. Toimiku materjalides on ka kostja esitatud palgateatis, kus kostja on hagejale märkinud 146 töötundi. Kuna kostja on ise põhjustanud segaduse palgateatistega, esitades erinevatel aegadel erinevate töötundide arvu ja toiduraha arvestusega palgateatisi, siis tuleb vastavalt seadusele kohaldada töötajale soodsamat keskmise palga arvestust nagu seda on teinud hageja 09.02.2012 täpsustatud hagiavalduses. Tööpäeva netotasu on seega 1849,55 krooni.

2) asus kohus ebaõigele seisukohale, nagu ei oleks hageja olnud teadlik sellest, et ta pidi 10.01.2011 tööle minema. Kogutud tõenditega leidnud tõendamist, et hageja oleks pidanud uuest lähetuse ajast teadlik olema ja oleks seetõttu pidanud kas 10.01.2012 tööle ilmuma või tööandjat hiljemalt selleks kuupäevaks oma haigestumisest teavitama. Tunnistaja R. A. ütluste kohaselt teavitas tunnistaja kõiki mehi uue lähetuse algusest ning teavituse eesmärgiks oli see, et tööandja ei peaks kõiki töötajaid ükshaaval läbi helistama ja neile lähetuse kuupäeva teatama. Absurdne ja ennastõigustav on hageja väide, et ta ei mäleta, kas teda teavitati tööle minemisest, kuna ta oli purjus?! See on töötaja risk, kas ta hiljem mäletab, et teda on järgmisest tööpäevast teavitatud. Samuti oli hageja laevasõidu ajal veel töölähetuses, mistõttu ei oleks ta tohtinud alkoholi tarbida. Kohus luges põhjendamatult eeltoodud asjaolu hageja käitumist õigustavaks asjaoluks. Kõik ülejäänud mehed, kes pidid 10.01.2012 lähetusse minema, ilmusid õigeaegselt välja. Ilmselgelt oli tegemist hageja hooletu ja vastutustundetu käitumisega. Samuti asus kohus põhjendamatult seisukohale, et ainuüksi laevapileti broneerimine ei tõenda, et tööandja teavitas hagejat uuest lähetuse ajast. Kostjal oleks puudunud mistahes mõistlik põhjus osta hagejale pilet ja seejärel hagejale lähetusest mitte teada anda. Pileti broneerimine tähendas tööandja jaoks olulist rahalist väljaminekut. Lisaks tulenevalt sellest, et 09.01.2012 lõppes äriühingus kollektiivpuhkus (ka hagejale pidi see teada olema), oleks hageja pidanud ise tööandjaga ühendust võtma ja huvi tundma, kas tööandja ootab teda tööle ning tööandjat oma haigestumisest teavitama. Hageja ei teavitanud tööandjat oma väidetavast haigestumisest enne 31.01.2012. Hageja ei saanud eeldada, et tööandja ei oota teda kogu jaanuarikuu jooksul tööle tagasi. Hageja on ilmselgelt käitunud ka hea usu põhimõtte vastaselt. Ülaltoodust lähtuvalt rikkus hageja tööle ilmumata jättes oma töökohustusi, mistõttu oli kostja õigustatud ütlema lepingu erakorraliselt TLS § 88 lg 1 p 3 alusel üles ning hagejal puudub õigus nõuda kostjalt hüvitist TLS § 109 alusel; 3) ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, nagu ei saaks töölepingu ülesütlemise õiguspärasuse hindamisel võtta arvesse kostja väiteid hageja poolt töötaja kohustuste rikkumise kohta seoses tööandjale haigestumisest teatamata jätmisega ja tervisliku seisundi varjamisega. TLS § 15 lg 2 p 10 näeb ette töötaja kohustuse teatada tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust kestusest. Hageja haigestus väidetavalt 22.12.2010 ning puudub mõjuv põhjus, miks ei oleks hageja saanud tööandjat teavitada koheselt pärast arsti juures käimist (s.o 2010 detsembris) või hiljemalt pärast kollektiivpuhkuse lõppu. Hageja teavitas kostjat haigestumisest alles 31.01.2011, mis on ilmselgelt ebamõistlikult pikk aeg tööandjale vastava teate saatmiseks. Hageja on tunnistanud, et jättis haiguslehe võtmisest teatamata, kuna oli tööandja peale solvunud. Kohus oleks pidanud arvestama ka töötaja isikust tulenevaid põhjused, mis samuti õigustasid töölepingu ülesütlemist. Hageja võttis vastu töökoha, mille puhul ta pidi teadma, et see talle ei sobi. Hageja varjas tööandja eest oma varasemat vigastust. Seetõttu sattus tööandja olukorda, kus tal oli vaja leida objektile kiiresti uus inimene. Hageja ei ole kohusetundlik isik. Seega rikkus hageja ka üldisi töötaja töökohustusi, mis on sätestatud TLS § 15 lg 1 p-des 1-3, 5 ja 10, ega sobinud oma isikuomaduste tõttu Seve Ehituse AS-s töötama; 4) oli töölepingu rikkumine sedavõrd oluline, et TLS § 88 lg-st 3 tulenevalt ei pidanud töölepingu lõpetamisele eelnema hoiatust. Hageja jättis tööandja oma haigusest teavitamata ja tööle ilmumata. Seetõttu ei pidanud ega saanud tööandja mõistlikult töötajale hoiatust teha; 5) juhul, kui ringkonnakohus peaks nõustuma maakohtuga, et töölepingu ülesütlemine oli õigusvastane, tuleb muuta maakohtu otsust osas, milles kohus mõistis kostjalt välja hüvitise ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja pahatahtlikku käitumist arvestades on põhjendatud vähendada hüvitise suurust nullini. Hageja teavitas tööandjat haigestumisest alles 31.01.2011 pärast ülesütlemisavalduse saamist, kuigi oli ka varasemalt tööandjaga kirja teel suhelnud. Hageja avaldas 20.01.2012 kohtuistungil, et ei teavitanud tööandjat oma haigestumisest, kuna

oli tööandja peale solvunud. Hageja ei näidanud üles huvi töösuhte jätkamise vastu. Samuti tuleb arvestada, et hageja töötas Seve Ehituse AS-s üksnes kolm nädalat; 6) ei nõustu kostja hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidetega. Kostja ütles lepingu üles põhjusel, et hageja ei ilmunud 10.01.2011 tööle ega teavitanud tööandjat tööle ilmumata jätmise põhjustest. Tulenevalt sellest, et tööandjal ei olnud võimalik töötajaga kontakti saada ja töötaja ei tundnud ise töö vastu pikema aja vältel huvi, ei olnud tööandjal muud võimalust kui leping lõpetada. Hüvitise vähendamist õigustab ka töösuhte vähene kestus. TLS §-s 109 sätestatud hüvitise eesmärk on hüvitada töötajale lepingu ülesütlemisega tekitatud kahju, mis peaks olema proportsionaalne töösuhte kestusega. Töösuhe kestis kolm nädalat, mistõttu oleks kolme kuu hüvitise väljamõistmine objektiivselt täiesti põhjendamatu. Kui hageja oleks soovinud töösuhte jätkumist, siis oleks ta pidanud ise tööandjaga aktiivselt kontakti otsima, tööandjat koheselt oma haigestumisest teavitama ning käituma tööandja suhtes hea usu põhimõttega kooskõlas. Samuti on absurdne, et hageja ei soovinud kostja kontorisse minna, kuna tööandja oli tema suhtes ebaausalt käitunud (tegemist on paljasõnalise väitega, mis ei vasta tõele). Ka töötaja peab lähtuma pooltevahelises suhtluses hea usu põhimõttest; 7) nõustub kostja kohtu keskmise töötasu arvutusega. Töölepingus on lepitud kokku, et tööülesannete täitmise kohaks on Eesti Vabariik. Töölepingule on käsikirjaliselt tehtud täiendus, et töötajale makstakse lähetusraha 500 krooni päev. Hageja kinnitas maakohtus, et ei vaidlusta tööandja poolt töötatud aja eest välja makstud tasu suurust. Kostja poolt kohtule esitatud graafiku kohaselt töötas hageja Seve Ehituse AS-s 155 tundi. Apellatsioonkaebusele lisatud palgateatis on allkirjastamata, mistõttu ei ole see usaldusväärse tõend. Apellant ei ole põhistanud, miks esitati dokument alles apellatsiooniastmes, ja vastustaja palub jätta nimetatud tõend TsMS § 652 lg-st 4 lähtuvalt asja juurde võtmata. Maakohtu 20.01.2012 istungiprotokollist nähtub, et hageja on tunnistanud, et tema töökohaks oli Eesti ja sellist muudatust, mille kohaselt oleks töökoht olnud Soome, töölepingusse tehtud ei ole. Seetõttu on põhjendamatu ka apellandi viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-86-10. Seevastu kohaldub Riigikohtu otsus nr 3-2-1-117-11, kus Riigikohus on korranud oma varasemat seisukohta, et töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav palgana.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et U. Liiva apellatsioonkaebus ja Seve Ehituse AS vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muudab ringkonnakohus osaliselt vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.

Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt ei teadnud töötaja sellest, et ta pidi pärast nn jõulupuhkust 10.01.2011. tööle minema. Ringkonnakohus selle maakohtu seisukohaga ei nõustu. Tööandja väidet, et töötaja teadis töölähetuse ajast 10.01.2011, kinnitavad tunnistaja R. A. ütlused (I kd, t.l 175-176) ning AS-i Tallink Grupp kinnitus/arve 06.01.2011 tehtud broneeringust 6-le isikule 10.01.2011 kell 11.00 väljuvale laevale (I kd, t.l 48) ja AS Tallink Grupp väljastatud kinnitus U. Liiva nimele 06.01.2011 tööandja poolt pileti broneerimisest. Töötaja väide, et teda ei teavitatud töölähetuse ajast 10.01.2011, on seega paljasõnaline. Nimetatud osas tuleb kohtuotsuse põhjendusi muuta ning lugeda tuvastatuks, et töötaja teadis järgmisest töölähetuse ajast 10.01.2011. Samas ei too nimetatud asjaolu kaasa kohtuotsuse tühistamist, kuna see ei lükka ümber maakohtu poolt tuvastatud järeldust, et töölepingu ülesütlemine oli toimunud ilma seadusest tuleneva aluseta. Vastuapellandi taotlust vähendada töötajale väljamõistetavat hüvitist nullini (juhul kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ülesütlemine on tühine) käsitleb ringkonnakohus koos U. Liiva apellatsioonkaebusega.

ülesütlemist tühistanud, oli see kehtiv ning töötajal puudus kohustus ilmuda tööandja kontorisse palga arvestuse osas selgituste saamiseks ja pärast töövõimetuslehe lõppemist tööle. Nimetatud osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta ja nimetatud põhjendused maakohtu otsusest välja jätta. Samas märgib ringkonnakohus, et eelnimetatud põhjenduste väljajätmine maakohtu otsusest ei tingi maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurendamist ja apellatsioonkaebuse rahuldamist. Kuna tööandja ütles töölepingu üles seadusest tuleneva aluseta ning tööandja rikkus kohustust töötaja õigeaegselt haigekassas arvele võtta, siis ei ole põhjendatud vastuapellandi taotlus vähendada väljamõistetavat hüvitist nullini.

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.