Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Tsiviilasi nr 2-10-40740 Hageja ja OÜ Alnebor sõlmisid 15.09.2008 kapitalirendilepingu nr 280915AL, mille alusel omandas hageja OÜ-lt Estikson sõiduauto XX tehasetähisega XX OÜ Alnebor huvides ja andis selle OÜ Alnebor kasutusse. OÜ Alnebor kohustus tasuma liisingumakseid vastavalt graafikule. Hageja, OÜ Alnebor ja OÜ Estikson vahel oli 15.09.2008 sõlmitud ostu-müügi leping 280915AL hinnaga 991 200 krooni (käibemaksuga). Asja vastuvõtu-üleandmise akti allkirjastas B L, kes oli OÜ Alnebor juhatuse liige, seega sai OÜ Alnebor sõiduki otsese valduse. Hageja sõlmis 15.09.2008 B Liga käenduslepingu nr 280915AL-1 eelmärgitud liisingu-lepingust tulenevate kohustuste tagamiseks solidaarselt OÜ-ga Alnebor. B L vastutuse piirmäär on 1 030 848 krooni. Kuna OÜ Alnebor ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaja jooksul, siis ütles hageja 11.06.2009 lepingu üles lepingu punkti 10.1 alusel ja nõudis sõiduki tagastamist. Võlgnevus on senini tasumata ning sõiduk tagastamata. Hageja pidi pöörduma Incure Inkasso Agentuur OÜ poole selleks, et saada võlgnevus tagasi, kandes sellega seoses kulusid summas 46 809, 60 krooni, mis kuuluvad hüvitamisele lepingu punkti 5.9 järgi (RK 3-2-1-66-05). Liisingulepingu järgi on viivis 0,3% tähtajaks tasumata summalt päevas. Viivis seisuga 23.08.2010 oli 835 402, 45 krooni, kuid hageja nõuab sellest 300 000 krooni. Hageja palus kostjalt kui käendajalt välja mõista liisingulepingust tulenev põhivõlgnevus 43 718, 02 eurot (684 038, 40 krooni), kahjuhüvitis 2991, 68 eurot (46 809, 60 krooni) ja viivis 19 173, 49 eurot (300 000 krooni), s.o kokku 65 883, 13 eurot. Kostja vastuväited hagile Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel on nõude ja kahju arvestus ebaselge ning pole aru saada, milles kahju seisneb. Kindlustusmaksete maksmisele vaidles kostja samuti vastu. Ka viivis on ebamõistlikult suur ning kuulub vähendamisele. Kostja väitel otsustas tema ja T S hakata ühiselt arendama kostjale kuuluvat ettevõtet OÜ Alnebor. T S ettepanekul võttis OÜ Alnebor liisingusse sõiduauto ning T S tegi liisitava auto eest sissemakse liisinguandjale, millega pidi olema lahendatud tema võlg OÜ Alnebor ees. 2008. a leidiski T S vaidlusaluse auto - XX, mida kostja nägi vaid fotolt. 06.08.2008 tegi HAT Auto AS sõiduki ülevaatuse, hinnates selle 840 000 kroonile. Kostjale teadaolevalt ei ole ta allkirjastanud vara vastuvõtu akti, ta poleks seda teinud ilma, et ta oleks reaalselt saanud kätte sõiduki võtmeid ja neid üle vaadanud. Auto oli kindlustatud, sellega tegeles T S. Sõiduki tehnilises passis oli omanikuks hageja, kasutajaks A. P, kellel ei olnud juhtimisõigust. 14.04.2009 müüs hageja talle kuuluvad OÜ Alnebor osad ära ning läks uue omanikuga ARK-i, et vormistada seal auto uus kasutaja, milleks oli olemas ka vastav hageja volitus. Dokumendid võeti vastu, kuid järgmine päev teatati politseist, et sellist sõidukit tegelikult olemas ei ole. 02.06.2009 tehtud järelpärimisele vastas AS Silberauto, et sellise kerenumbriga - XX - auto on tundmata. 26.06.2009 teatas Põhja Politseiprefektuur, et viidatud auto on kuulutatud tagaotsitavaks. Kostja tühistas 05.08.2009 käenduslepingu, kuna tegemist oli eksimusega, lisaks on käendusleping vastuolus heade kommetega, kuna sellega on tagatud üleandmata ja olematu eseme müügilepingust tulenevaid kohustusi. Käenduslepingul ei ole kostja allkirja. Sõidukit ei ole olemas, seega pole seda kunagi üle antud; käenduslepinguga käendati olematu eseme suhtes sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi. Kostja oli otsusevõimetu, sest kui ta kinnitas allkirjaga vara kättesaamist, mis ei vasta tõele, ja kinnitas samal ajal käenduslepingu sõlmimist, millega võttis endale suured kohustused, siis pidi kostja olema otsusevõimetu. Käendusleping on seetõttu tühine. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Tsiviilasi nr 2-10-40740 Arvestades auto vastuvõtu-üleandmise akti, kohtuliku ekspertiisi tulemusi, K. T ütlusi, kostja vande alla antud seletusi, mille kohaselt ajas kõiki asju T S ja et B L auto tegelik välimus ja sisu ei huvitanud, leidis kohus, et kostja ei ole veenvalt tõendanud, et auto vastuvõtu-üleandmise akt oleks alla kirjutamata. Lisaks, kostja taotluse alusel määratud ekspertiisi tulemusel selgus, et käendusleping nr KÄ280915AL-1 on allkirjastatud B L poolt. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et käendusleping nr 280915AL-1 vastab VÕS § 11 lg-tele 2, 3 ja 4, § 143 lg-le 2 ja § 144 lg-le 2, kuna on kostja poolt allkirjastatud omakäeliselt ning selles lepingus on märgitud kostja vastutuse piirsumma. Seega vastab käendusleping seaduses sätestatud vormi- ja sisunõuetele ega ole tühine. Kohus leidis, et viidatud vara vastuvõtu akti allkirjastamisega seotud riske kannab liisinguvõtja, mitte liisinguandja ning kui OÜ Alnebor esindaja B L kirjutas vaidlusaluse sõiduki vastuvõtmisele alla ilma, et ta oleks auto faktiliselt vastu võtnud/üle vaadanud, siis ei kanna sellest tulenevaid riske hageja. Kui auto anti või jäi OÜ Alnebor korraldusel või loal T S kasutada, siis ei vastuta selle eest hageja. Seega on hageja tõendanud vara vastuvõtuaktiga, et liisinguese anti OÜ Alnebor kasutusse VÕS § 361 järgi. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käendab käendaja põhivõlgniku kohutusi, mis tulenevad põhivõlgniku ja võlasusaldaja vahelisest lepingust. VÕS § 12 lg 1 tulenevalt ei sõltu käendusleping ega sellest tulenevate kohustuste kehtivus asjaolust, kas liisinglepingu esemeks olev auto oli tegelikult olemas, olid sellel puudused, kellele see võis kuuluda ja kelle kasutusse jäi. Eeltoodust tulenevalt ei ole käendusleping, mille B L sõlmis liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja varaliste kohustuste täitmise tagamiseks, sõiduki puudustest või olematusest tulenevalt heade kommetega vastuolus. Käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostjal veendumus, et sõiduk eksisteerib, pangale oli esitatud sõiduki tehniline pass, oli koostatud ka sõiduki ülevaatuse akt 06.08.2008 HAT Auto AS poolt ning hageja esitatud HAT Auto AS e-kirja kohasel oli auto ka faktiliselt üle vaadatud. Seega võttis kostja käendajana seadusest lubatava ja seadusega kooskõlas oleva käenduskohustuse ning sellega pidi ta tagama kohustust, mis tekkis reaalse liisingulepingu sõlmimisel hageja ja kostja juhitud äriühingu OÜ Alnebor vahel. Eeltoodu alusel leidis kohus, et käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ega seetõttu TsÜS § 68 järgi tühine. Kostja vande all antud seletuse kohaselt ei olnud temal tegelikku huvi sõiduki faktilise kasutamise vastu, mistõttu leidis kohus, et kui kostja kirjutas aktile alla ilma sõidukit tegelikult vastu võtmata, ei tähenda see, et ta ei saanud sellest toimingust aru või et ta ei oleks aru saanud käenduskohustuse võtmisest. Kostja ütlused kinnitavad soovi võtta asi liisingusse, s.h kandis liisingulepingu sõlmimine selget huvi parandada OÜ Alnebor väärtust (juhuks kui firma ära müüa ) ning arveldada võlgnevus T. Sga. K. T ütluste kohaselt kirjutati nii liisinguleping kui käendusleping alla üheaegselt. Lepingud kannavad ka sama kuupäeva - 15.09.2009, seega on tõendatud, et need on kirjutatud alla üheaegselt. Arvestades kostja vande all antud seletust, oli ta liisingulepingu sõlmimise ajal OÜ Alnebor esindajana arusaamisel tehingu tagajärgedest ja selle mõjust juhitavale äriühingule. Kuna liisingulepingu kirjutas B L alla OÜ Alnebor esindajana ning soovis otseselt sellega kaasnevate tagajärgede saabumist, siis ei ole veenev kostja väide, et samal ajal füüsilise isikuna käenduslepingut alla kirjutades ei saanud ta aru käenduslepingu sisust, selle mõjust ning sellega kaasnevatest kohustustest. Seega ei ole kostja tõendanud neid asjaolusid, mis oleksid võinud takistada tal aru saamast käenduslepingust, selle sisust ja kohustustest, millest tulenevalt võiks käendusleping olla tühine. Tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et vaidlusaluse sõiduki näol on tegemist autoga, mida ei ole võimalik tegelikult identifitseerida, sest sellise tehasetähisega autot ei ole toodetud, sõltumata sellest, et sellist sõidukit füüsiliselt võidi olla näidatud HAT Auto AS-le. Seda, et HAT Auto AS oleks kontrollinud fakti, kas tegelikult ka sellise VIN-koodiga auto on toodetud, ei ole keegi väitnud, ning sellise kontrolli tegemist ei nähtu ka aktist. Kohtul puudub alus kahelda Silberauto

Tsiviilasi nr 2-10-40740 AS-i vastuses ja selles, et firmal on võimalik saada teavet tootjalt tegelikult toodetud sõidukite kohta. Kuivõrd asjas on tõendanud, et vaidlusalust sõiduki tegelikult olemas ei ole, sõltumata sellest, kas füüsiliselt auto eksisteeris/eksisteerib, on ilmne, et B L eksis selles, et sõiduk on identifitseeritav VIN-koodi järgi ning et tegemist on n.ö tegelikult toodetud autoga. Seega eksis kostja faktilistes andmetes, millele tuginedes ta tegi tehingu ehk hakkas käendama kohustust, mille puhul ta eeldas faktiliste asjaolude olemasolu ehk seda, et liisitakse sõiduk, mis on reaalselt toodetud. Arvestades seda, et VIN-koodi võltsimine ei ole tavapärase visuaalse kontrolli ehk mõistlikult ootuspärase hoolsuskontrolli raames/korras kindlakstehtav ning seda, et ka HAT Auto AS pole sellisele võltsimisele viidanud ega tuvastanud, et kahtluse all on viidatud VIN-koodiga sõiduki tegelik eksisteerimine, siis ei saa kostjale ette heita asjaolu, et ta pole autot üle vaadanud. Seega ei ole tegemist eksimuse riisikoga, mida kandis kostja TsÜS § 95 lg 5 järgi ja millest tulenevalt ei saa tehingut tühistada. Kohus leidis, et ei ole alust kahelda kostja vande all antud seletuses, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui oleks teadnud, et sellist autot, mida liisiti, olemas ei ole: mõistliku isiku arusaama kohaselt ei võta isik endale kohustusi seoses asjaga, mis ei ole identifitseeritav, mille andmed ei ole õiged või mille puhul tekib kahtlus, et see võiks olla ümber tehtud või varastatud. Kohtu hinnangul on antud käendusega tagatud liisingulepingu objektiks oleva auto andmetes eksimine käesolevas asjas sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras käenduslepingut sõlminud. Kuna ka liisinguandjal olid sõiduki kohta olemas samad andmed mis kostjal ja milles kostja eksis, siis pidi ka liisinguandja eksima samades faktilistes andmetes. Kohtu arvates ei ole usutav, et ka liisinguandja oleks sõlminud liisingulepingu ja käenduslepingu siis, kui talle oleks teada olnud, et vaidlusaluse VIN-koodiga autot pole toodetud või et tegemist võib olla ümbertehtud või varastatud autoga. Eeltoodu tõttu nõustus kohus kostjaga, et nendel kaalutlustel oli tal õigus eksimuse tõttu käendusleping TsÜS § 92 lg 1, lg 2 ja lg 3 p 3 esimese lause järgi vastava avaldusega TsÜS § 98 lg 1 alusel tühistada. Liisinguandja on tühistamise avalduse kätte saanud, seega on tahteavaldus TsÜS § 69 lg 1 järgi kehtivaks saanud. Seega on käendusleping nr KÄ280915AL-1 TsÜS § 90 lg 1 viimase lause alusel algusest peale kehtetu ning seega ei ole kostjal ka käenduslepingust tulenevaid kohustusi hageja ees ehk ta ei pea vastutama vaidlusalusest liisingulepingust tulenevate OÜ Alnebor kohustuste täitmata jätmise eest. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada, mõistes kostjalt välja liisingulepingust tuleneva põhivõlgnevuse 43 718, 02 eurot, kahjuhüvitise 2991, 68 eurot ja viivise 19 173, 49 eurot, s.o kokku 65 883, 13 eurot. Kui kohus ei pea kahjuhüvitise nõuet põhjendatuks, palub apellant (alternatiivselt) mõista kostjalt välja samas summas täiendava viivise. Kaevatavas kohtuotsuses on kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust ning rikutud menetlusnorme. Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et kuivõrd kostja eksis liisingulepingu objektiks oleva auto andmetes, siis on selline eksimus sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras käenduslepingut sõlminud, mistõttu oli kostjal õigus eksimuse tõttu käendusleping tühistada. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et kostjal ei olnud õigust väidetava eksimuse tõttu tühistada 15.09.2009 sõlmitud käenduslepingut. Kuna käendusleping on kehtiv, on kostja vastutav OÜ Alnebor ja hageja vahel 15.09.2009 sõlmitud kapitalirendilepingust tulenevate OÜ Alnebor kohustuste täitmise eest. Asjaolu, et liisingueseme müüja OÜ Estikson on rikkunud hageja, OÜ Alnebor ja OÜ Estikson vahel 15.09.2009 sõlmitud müügilepingut, müües sõiduki, mille VIN kood oli ilmselt võltsitud, ei saa olla õiguslikuks aluseks sellele, et kostja saaks liisingulepingu käendajana tühistada käenduslepingu. VÕS § 362 lg 3 kohaselt vastutab kõikide liisinguesemega seotud riskide eest liisinguvõtja OÜ Alnebor, selline vastutus oli kokku lepitud ka

Tsiviilasi nr 2-10-40740 liisingulepingus. Seega vastutab kostja käendajana VÕS § 142 lg 1 kohaselt samade liisinguvõtja kohustuste eest. Nii liisinguvõtja kui käendaja kohustust ei muuda tühiseks (ei ole tühistamise aluseks) asjaolu, et peale liisingulepingu ülesütlemist ei ole liisinguvõtja andnud liisinguesemeks olnud sõidukit hagejale üle (mille arvelt oleks saanud võlgnevust vähendada). Nii seaduse kui Riigikohtu praktika kohaselt vastutab ka siis käendaja. Käenduslepingut sõlmides oli kostja teadlik, et sõiduki võimalik kadumine/mitteomandamine ei too kaasa liisinguvõtja rahaliste kohustuste lõppemist. Liisingulepingust tulenevate põhivõlgniku rahaliste kohustuste eest vastutuse võtmisel kostja ei olnud eksimuses (seda ei ole ta ka väitnud). Eksimuse regulatsioon ei näe ette võimalust tühistada tehingut ainuüksi kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus 27.01.2010 lahendis nr 3-2-1-153-09. Väidetav eksimine sõiduki faktilistes andmetes ei saa seega olla käsitatav TsÜS § 92 lg-s 1 nimetatud eksimusena, sest kostjal ei esinenud käenduskohustust võttes ega ka hiljem ebaõiget ettekujutust tegelikest asjaoludest: kostja võttis endale teadlikult kohustuse tagada liisinguvõtja rahalisi kohustusi. TsÜS § 92 lg 5 kohaselt tehingut teinud isik ei või tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. Käesoleval juhul kandis kõiki liisinguesemega seotud riske liisinguvõtja OÜ Alnebor, kelle juhatuse liige oli kostja, seega ka kostja kui käendaja, mistõttu ei olnud tal õigust tehingut tühistada. Vaidlust ei ole selles, et liisinguesemeks oleva sõiduki valis välja OÜ Alnebor juhatuse liikmena kostja ise (väidetavalt tema poolt volitatud isik). Hagejal liisinguandjana ei olnud kohustust kontrollida, kas müüja oli liisinguesemeks oleva sõiduauto omanik või mitte, ning et hageja ei vastuta selle eest, et liisinguesemeks olnud sõiduauto müüja ei olnud selle sõiduauto omanik. Kohus seevastu on sisuliselt leidnud, nagu kannaks liisinguesemega seotud riske liisinguvõtja asemel liisinguandja. Seaduse ja Riigikohtu praktika kohaselt on liisinguandja krediteerija rollis ega pea kandma liisinguga ostetud eseme kvaliteedi või muuga seotud riske. VÕS §-de 365-367 mõtteks on tagada võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga, s.t müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja laenusaaja vahel ning auto panditud laenu tagatiseks. Liisinguandja ei vali ostetavat eset ning tal puudub sellega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tagamiseks. Käenduslepingust tuleneva nõude esitamine kostja vastu sõltus täielikult kostjast endast, kellel oli OÜ Alnebor juhatuse liikmena kohustus tagada, et müügilepingu kohane sõiduk antaks OÜ-le Alnebor üle. Kui kostja seda kohustust ei täitnud või usaldas selle täitmise kolmandale isikule (kelle isikuandmed ja elukoht ei ole talle teada), siis lasub vastutus rikkumisega kaasnenud tagajärgede eest kostjal endal. Ebaõige ja vastuolus tõenditega on kohtu seisukoht, nagu oleks asjas tõendatud, et vaidlusalust liisitud sõidukit tegelikult olemas ei ole. Seejuures on ka kohus ise vastuolus oma varasema seisukohaga hiljem viidanud, nagu ei olekski oluline, kas sõiduk füüsiliselt eksisteeris või mitte. Käesoleval juhul on asjas üheselt tõendatud, et vaidlusalune sõiduk füüsiliselt eksisteeris, sest see näidati kostja esindaja poolt ette HAT Auto AS-s ja selle vastuvõtmist kinnitas kostja ka vara vastuvõtu-üleandmise aktis oma allkirjaga. Sõidukit ei muuda olematuks asjaolu, et sõidukil võis olla võltsitud VIN kood. Maakohus ei ole üldse arvestanud käenduslepingu sisu ega asjaolu, et liisingulepingu n.ö tagatise kaotuse põhjustas kostja ise. Kohus on jätnud tähelepanuta, milles käenduslepinguga kokku lepiti. Käenduslepingu punktis 1 lepiti kokku selles, et kostja vastutab liisinguvõtja rahaliste kohustuste täitmise eest, mistõttu ei oma sõidukiga seotud asjaolud käenduslepingu kehtivuse suhtes tähtsust. Liisinguvara näol on sisuliselt tegemist liisinguvõtja kohustusi tagava tagatisega, mille arvelt saaks hageja vähendada liisingulepingust tulenevat võlgnevust. Juhul kui sõiduki valdus/omand oleks

Tsiviilasi nr 2-10-40740 kaotatud liisinguandja tegevuse tulemusel, siis oleks kostja VÕS § 145 lg 5 kohaselt saanud tugineda oma vastutuse vähenemisele. Käesoleval juhul on liisinguvara kaotuse põhjustanud aga kostja ise, kes ei olnud piisavalt hoolas vara vastuvõtmisel ja selle õigusliku staatuse kontrollimisel. Kostja on vande all ka ise selgitanud, et talle ei olnud oluline sõidukit üle vaadata ega isiklikult vastu võtta. Käesoleval juhul ei ole liisinguvõtjal õigust esitada sõidukiga seotud eksimuse vastuväidet, mistõttu sellise vastuväite esitamise õigust ei ole ka käendajal. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Vaidlusaluse käenduslepingu eesmärgiks oli anda võlausaldajale tagatis ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Lepingu punktis 3 leppisid hageja ja kostja kokku, et kostjal ei ole õigust esitada hageja nõudele vastuväiteid VÕS § 149 lg-s 2 nimetatud juhtudel, seega on pooled kokku leppinud, et käenduslepinguga antakse hagejale tagatis ka kõikide OÜ Alnebor poolsete võimalike vastuväidete puhuks. Menetlusnorme on maakohus rikkunud sellega, et ei ole sisuliselt põhjendanud, miks ta leidis, et sõiduki faktilistes andmetes väidetav eksimine annab kostjale kui käendajale aluse käenduslepingu tühistamiseks. Kohus ei arvestanud asjaolu, et vaidlust ei ole selles, et kõiki sõidukiga seotud riske kannab liisinguvõtja ja seega ka kostja ise. Kohus ei põhjendanud, miks kostja ei kanna eksimuse riisikot TSÜS § 92 lg 5 järgi. Lisaks ei ole kohus võtnud seisukohta kostja väidete elulise usutavuse osas. Hageja on korduvalt juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja etteheited tema enda poolt volitatud isiku Tarmo Sääse tegevusele ja sõidukiga seotud asjaoludele on ilmselgelt vastuolulised ega ole eluliselt usutavad. Maakohtu otsus on mitmeti vastuoluline (nii sõidukiga seotud riskide kandmise, käenduslepingu tühistamise kui sõiduki mitteeksisteerimisest tulenevate järelduste osas). Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 peab ringkonnakohus võimalikuks teha uue otsuse ning hagi rahuldada. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - hageja kui liisinguandja ja OÜ Alnebor kui liisinguvõtja sõlmisid 15.09.2008 liisingulepingu (kapitalirendilepingu), mille esemeks oli liisinguvõtja valitud sõiduauto; - hageja ja kostja sõlmisid 15.09.2008 käenduslepingu liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks; - liisinguvõtjale anti üle sõiduauto valdus, mille kohta allkirjastati vara vastuvõtu-üleandmise akt; - alates aprillist 2009 ei tasunud liisinguvõtja hagejale liisingumakseid; - hageja ütles liisingulepingu 11.06.2009 üles; - sõiduautot ei ole hagejale tagastatud; - kostja tühistas 05.08.2009 avaldusega käenduslepingu. Hagiavalduses palus hageja liisingulepingu ülesütlemise tõttu mõista kostjalt välja liisingulepingu põhiosamaksed (ostuhinna tasumata osa seisuga 15.08.2009 - tl 20, I köide) 36 652, 52 eurot (573 487, 30 krooni), tähtajaks tasumata kuumaksed (seisuga 15.08.2009, s.o nelja kuu eest - tl 20, I osa) 3321, 27 eurot (4 x 12 991, 65 = 51 966, 57 krooni) ning tasumata kindlustusmaksed summas 3744, 23 eurot (58 584, 53 krooni), s.o kokku 43 718, 02 eurot (684 038, 40 krooni). Kuna

Tsiviilasi nr 2-10-40740 liisinguvõtja ei täitnud lepingust tulenevat kohustust lepingu ülesütlemise korral sõiduk koheselt liisinguandjale tagastada ja võlgnevus tasuda, pöördus hageja OÜ Incure Inkasso Agentuur poole, millega seoses tekkisid hagejal kulutused 2991, 68 eurot (46 809, 60 krooni - tl 35, I köide) ning mis lepingu punkti 5.9 järgi kuuluvad hüvitamisele. Seega palus hageja kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 2991, 68 eurot. Samuti palus hageja välja mõista viivise, mis lepingu kohaselt oli 0,3% tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja arvestuse kohaselt oli seisuga 23.08.2010 viivise summaks 835 402, 45 krooni, mida hageja vähendas 300 000 kroonini, paludes kostjalt välja mõista viivist 19 173, 49 eurot. Kostja vaidles hagile vastu, kuna oli käenduslepingu sõlmimisel eksimuses, mistõttu tühistas lepingu 05.08.2009. Vaidlusalust sõidukit ei olnud olemas, mistõttu ei saadud seda liisinguvõtjale ka üle anda, seega käendati olematuid kohustusi. Maakohus jättis hagi rahuldamata, sest leidis, et liisingulepingu objektiks oleva auto andmetes eksimine on käesoleval juhul sellise tähtsusega, et käendusleping on TsÜS § 90 lg 1 järgi algusest peale kehtetu, mistõttu ei ole kostjal hageja ees käenduslepingust tulenevaid kohustusi. Kolleegium ei nõustu maakohtu eeltoodud seisukohaga. VÕS § 401 lg 2 järgi on liisinguleping krediidileping. Liisingulepingut reguleerivate sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja sõiduk oleks ostetud laenuga, s.t müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja laenusaaja vahel ning sõiduk panditud laenu tagamiseks. Liisingulepingu järgi omandab liisinguandja liisinguvõtja määratud müüjalt liisinguvõtja välja valitud asja ning annab selle liisinguvõtja valdusse ja kasutusse. Ka praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et hageja andis liisinguvõtjale krediiti, seega täitis liisingulepingust tuleneva kohustuse. Sellest tulenevalt on hagejal liisingulepingut rikkunud liisinguvõtja vastu kohustuse täitmise nõue. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 2 täpsustab, milliseid summasid seejuures ei arvestata (intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). Seadusest tulenevalt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Ka antud liisingulepingus (kapitalirendilepingus) sisalduvad analoogsed sätted. Nii on liisinguvõtjal lepingust tulenev kohustus hüvitada muu hulgas ka varaline kahju, mis tekkis hagejale sõiduki tagastamiseks ja võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutustena (käsunduslepingu sõlmimine). VÕS § 364 kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Liisingueseme hävimisega on oma olemuselt võrdsustatav ka asja kaotsiminek (s.h teadmatus, mis on sõidukist tänaseks saanud), s.o olukord, kus liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja ning valduse taastamine ei ole tõenäoliselt võimalik. Asjaolu, et liisinguesemeks olnud sõiduki müüja on rikkunud müügilepingut, müües hagejale sõiduki, mille VIN kood oli ilmselt võltsitud, ei anna kostjale liisingulepingu käendajana alust tühistada käenduslepingut, sest VÕS § 362 lg-st 3 tulenevalt vastutab liisinguesemega seotud riskide eest liisinguvõtja - OÜ Alnebor. Liisinguvõtja vastutus on kokku lepitud ka liisingulepingus (punktides 1.1, 2.1, 2.1.2, 2.7, 2.8, 4.5). Seega vastutab kostja käendajana VÕS § 142 lg 1 järgi samade liisinguvõtja kohustuste eest. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige maakohtu järeldus, et kostja oli käenduslepingu sõlmimisel eksimuses, mistõttu oli kostjal õigus käendusleping tühistada ning see on algusest peale kehtetu. Asjaolu, et vaidlusaluse sõiduki VIN-koodi oli tõenäoliselt muudetud, ei tähenda, et konkreetset

Tsiviilasi nr 2-10-40740 sõidukit - liisingueset - ei eksisteerinud. Et kostja kui liisinguvõtjaks olnud äriühingu seaduslik esindaja usaldas enda asemel vastavate toimingutega tegelema kellegi härra Sääse, ei võimalda rääkida eksimusest. Neid asjaolusid, mis annaksid kostjale alust käenduslepingut tühistada, ei ole asjas tuvastatud. Pealegi ei ole tõendatud, et väidetava VIN-koodiga sõidukit ei oleks eksisteerinud. See, et kõnealuse VIN-koodiga sõidukit ei olnud tehases toodetud, ei anna kindlasti alust väita, et tegemist oli „olematu autoga“. VÕS § 142 lg 1 alusel vastutab käendaja käenduslepinguga põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees reeglina solidaarselt. Kuivõrd liisinguvõtja ei täitnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi, vastutab kostja käendajana liisingulepingu kohase täitmise eest. Käenduslepingu punkti 1 kohaselt vastutab käendaja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, s.h liisingumaksete, intressimaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest, kusjuures käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 65 883, 20 eurot (1 030 848 krooni). Kuigi ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et liisinguesemeks oleva sõiduki andmetes eksimise tõttu on käendusleping TsÜS § 90 lg 1 järgi kehtetu ning kostjal ei ole hageja ees käenduslepingust tulenevaid kohustusi, on kolleegium nõus maakohtu järeldusega, et käendusleping vastab seaduses sätestatud vormi- ja sisunõuetele ega ole tühine ning et vara vastuvõtu-üleandmise akti allkirjastamisega seotud riske kannab liisinguvõtja, mitte liisinguandja (kui OÜ Alnebor esindaja B L kirjutas sõiduki vastuvõtmisele alla ilma, et ta oleks auto faktiliselt vastu võtnud/üle vaadanud, siis ei kanna sellest tulenevaid riske hageja). Asjas on tõendatud, et liisinguese anti OÜ Alnebor kasutusse VÕS § 361 järgi. Kui sõiduk anti OÜ Alnebor juhatuse liikme korraldusel teadmata isiku Tarmo Sääse kasutusse, siis ei vastuta selle eest hageja. Kohus tuvastas õigesti, et käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud kahtlusi sõiduki olemasolus, pangale oli esitatud sõiduki tehniline pass, HAT Auto AS poolt oli 06.08.2008 koostatud sõiduki ülevaatuse akt ning hageja esitatud HAT Auto AS e-kirja kohasel oli auto ka faktiliselt üle vaadatud. Maakohus leidis õigesti, et käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ega TsÜS § 68 järgi tühine. Antud juhul võttis kostja käendajana seadusega kooskõlas oleva käenduskohustuse, millega tagas hageja ja kostja juhitud äriühingu OÜ Alnebor vahelisest liisingulepingust tulenevat kohustust. Kostja ei ole tõendanud neid asjaolusid, mis oleksid võinud takistada tal aru saamast käenduslepingu sisust ja sellest tulenevatest kohustustest. Liisingulepingu ülesütlemisega seoses tuleb kostjalt välja mõista liisingulepingu põhiosamaksed 36 652, 52 eurot (ostuhinna tasumata osa seisuga 15.08.2009), tähtajaks tasumata graafikujärgsed kuumaksed 3321, 27 eurot (nelja kuu eest 4 x 12 991, 65 = 51 966, 57 krooni, seisuga 15.08.2009) ning tasumata kindlustusmaksed summas 3744, 23 eurot, seega kokku 43 718, 02 eurot (tl 20-22, 30-34, I köide). Vaidlust ei ole selles, et liisinguvõtja ei täitnud lepingust tulenevat kohustust lepingu ülesütlemise korral sõiduk koheselt liisinguandjale tagastada ja võlgnevus tasuda. Seetõttu on põhjendatud ka hageja nõue kahju hüvitamiseks summas 2991, 68 eurot. Liisingulepingu punkti 5.9 järgi kuuluvad hüvitamisele hageja kulutused, mis tulenevad käsunduslepingu sõlmimisest OÜga Incure Inkasso Agentuur (tl 35, I köide). Lisaks põhivõlgnevusele ja kahjuhüvitisele on hagejal õigus nõuda ka viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Liisingulepingu kohaselt on viivise määraks lepitud kokku 0,3% tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva kohta. Viiviseks, arvestatuna 43 718, 02 eurolt, on seega 131, 15 eurot päevas. Hageja on piiranud oma viivisenõude 19 173, 49 euroga (146 päeva eest), milline summa tuleb samuti kostjalt välja mõista (tegelik viivitus ületab

Tsiviilasi nr 2-10-40740 kolme aastat). Seega kuulub hagi rahuldamisele kokku summas 65 883, 19 eurot (põhivõlgnevus 43 718, 02 eurot, kahjuhüvitis 2991, 68 eurot, viivis 19 173, 49 eurot). Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, tühistab esimese astme kohtu otsuse ja rahuldab hagi, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad menetluskulud tervikuna kostja kanda. Protokolli parandamise taotluse lahendamine Ringkonnakohus rahuldab osaliselt apellandi taotluse istungi protokolli parandamiseks. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu käiku ja muud asja lahendamist või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja väljendatud arvamus liisinguesemega seotud riskide eest vastutamise kohta on protokollitud ebatäpselt, mistõttu tuleb kohtuistungi protokolli selles osas parandada. Lausele „Liisingulepingu järgi vastutab liisinguesemega seotud riskide eest liisinguvõtja“ tuleb lisada täiendlause: „kelle seaduslikuks esindajaks oli kostja.“ Ülejäänud osas jätab kohus apellandi taotluse rahuldamata, sest esindaja poolt väljendatud mõtte sisu on protokollis kajastatud õigesti, pealegi ei puuduta viidatud lause menetlusosalise õiguslikku positsiooni.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.