Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue K. K. esitas 28.04.2011 Harju Maakohtule hagi Kivinuka Kinnisvara OÜ vastu, milles palus tunnistada täies ulatuses lubamatuks Tallinna kohtutäitur Kristiina Feinmani poolt algatatud sundtäitmine täiteasjas nr 034/2009/2522 või (alternatiivselt) tunnistada lubamatuks kohtutäitur Kristiina Feinmani poolt algatatud sundtäitmine ulatuses, milles nõutakse iga maksekohustuse täitmisega viivitatud päeva eest viivist 0,2% võlgnetavast summast. 26.08.2008 sõlmisid hageja, J. K. ja kostja kinnistu mõttelise osa müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu, lepingu lõpetamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingud (notari ametitoimingute raamatu registri nr 2741). Kinnistu müügilepingu punkti 3.2 kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale hiljemalt 31.03.2009 müügihinna 500 000 krooni. Lepingu punkti 3.3 kohaselt oli kostjal 500 000 krooni tasumisega viivitamisel õigus nõuda hagejalt viivist 0,2% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Sama lepingu punkti 5.1 kohaselt seati kinnistule registriosa numbriga 2606102 hüpoteek kostja kasuks summas 2 400 000 krooni. Kinnistu müügilepingu punkti 6.1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud muu hulgas kõik kostja nõuded, mis tulenevad kinnistu müügilepingu punktis 3.2 sätestatud ostuhinna tasumise kohustusest. Kinnistu müügilepingu punkti 6.3 kohaselt nõustus hageja hüpoteegiga tagatud nõuete mittetäitmisel (lepingu punkti 6.1 kohaselt punktis 3.2 märgitud summa ja sellele lisanduvate viiviste) alluma kohesele sundtäitmisele. Hagiavalduse kohaselt tekkisid hagejal temast olenematutel põhjustel likviidsusprobleemid ning ta ei olnud suuteline kostjale müügilepingu punktis 3.2 nimetatud 500 000 krooni tähtaegselt tasuma. Seejuures pidas kostja hagejaga läbirääkimisi, mille käigus mainis suuliselt korduvalt, et on nõus maksetähtaja edasilükkamisega ega nõua sellest tulenevalt viiviste tasumist, kuid keeldus vastavat kokkulepet kirjalikult vormistamast. Pooled jõudsid siiski suulisele kokkuleppele, et hageja loovutab võla katteks osa kinnistust kostjale. Rikkudes läbirääkimiste raames kokkulepitut, esitas kostja 16.11.2009 kohtutäitur Kristiina Feinmanile täitmisavalduse, milles nõudis kinnistu müügilepingust tuleneva 500 000 krooni ja lisanduvate viiviste summas 220 000 krooni osas täitemenetluse läbiviimist. Täitmisteade edastati hagejale 18.11.2009. Hageja esitas kaebuse kohtutäituri tegevuse peale, mille arutelul kohtutäituri juures toimusid läbirääkimised, kus lepiti kokku, et kostja loobub vastavalt varasemale kokkuleppele viivisenõudest ning pooled sõlmivad 500 000 krooni tasumist puudutavas osas kokkuleppe. Viivisenõudest loobumise kohta koostas kostja seaduslik esindaja 23.12.2009 omakäelise avalduse, mis lisati täitetoimikusse. Võlgnevuse

Tsiviilasi nr 2-11-19769 tasumist puudutavas osas sõlmisid pooled 23.12.2009 kirjaliku kokkuleppe, mis samuti esitati kohtutäiturile. Pooled leppisid kokku, et hageja ei kohustu tasuma kostjale kinnistu müügilepingu alusel 500 000 krooni, vaid annab kostja omandisse hageja kinnistust eraldatava (tulevikus moodustatava) uue kinnisasja, kuid hiljem hakkas kostja selle asemel nõudma hageja kinnistu mõttelise osa üleandmist koos kasutuskorra seadmisega ning keeldus hüpoteegipidajana kinnistu jagamiseks nõusoleku andmisest. Kokkulepe jäi täitmata hagejast sõltumatutel põhjustel. Hageja on jätkuvalt nõus kokkulepet täitma. Kokkuleppe sõlmimisest tulenevalt puudub kostjal hageja vastu 500 000 krooni rahas tasumise nõue, mistõttu on täitemenetlus täiteasjas nr 034/2009/2522 lubamatu. Kostja tuginemine kokkuleppe vorminõuetele mittevastavusele on vastuolus hea usu põhimõttega. Nimetatud asjaolust sai hageja teada alles tsiviilasja nr 2-10-25432 menetluse raames, kui kostja ja kohtutäitur hakkasid nimetatud väitele tuginema. Alustatud sundtäitmine täiteasjas nr 034/2009/2522 tuleb (alternatiivselt) tunnistada lubamatuks viiviste nõude osas esiteks seetõttu, et kostja on viivisenõudest loobunud või on loobunud sellest vähemalt 220 000 krooni ulatuses. Kostja esindaja 23.12.2009 kirjalikust avaldusest nähtuvalt loobus kostja kõigist 500 000 krooni suuruse põhivõlgnevuse tasumisega hilinemisest tulenevatest viivistest. Kõnealusel avaldusel on viide vaid 220 000 krooni suurusele summale seetõttu, et täitmisavalduses nõudis kostja viiviseid selles summas. Kostja tegelikuks tahteks oli hageja hinnangul loobuda viivisenõudest tervikuna. Vastav tahteavaldus ja menetlusosaliste arusaam viivisest loobumise küsimuses nähtub muu hulgas hageja 28.12.2009 avaldusest, kohtutäituri 23.12.2009 e-kirjast ning kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse muutmise otsusest, kus täitur on teinud selgesõnalise viite, et täitemenetluses nõutava summa suuruseks on üksnes 500 000 krooni. Teiseks, kostja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kinnistu müügilepingu punkti 3.2 järgi muutus 500 000 krooni tasumise kohustus sissenõutavaks 01.04.2009. Kostja esitas viivisenõude alles 23.09.2009, kui hagejale esitati kostja poolt lepingu projekt, kus sooviti lahendada võlgnevuse tasumisega seonduvad küsimused. Kuni 23.09.2009 oli kostja mitmel korral kinnitanud, et ta viivist ei nõua. Kuna viivisenõue esitati alles kuus kuud pärast nõude sissenõutavaks muutumist, tekkis hagejal kostja käitumisest arusaam, et viivisenõuet ei esita. Kui ülaltoodule vaatamata eksisteerib hagejal kohustus viivist tasuda, on kinnistu müügilepingu punkti 3.3 järgne viivisemäär ebamõistlikult suur. Hageja taotles viivise vähendamist kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 8 ja VÕS §-ga 162, arvestades hageja majanduslikku seisundit ja poolte käitumist. Kostjal võiks olla õigus nõuda viivist üksnes seaduses sätestatud määras. Kostja vastuväited hagile Kostja vaidles hagile vastu. Hageja käsitlus 22.12.2009 kirjast, mida hageja nimetab 23.12.2009 sõlmitud kokkuleppeks, ei ole kostja hinnangul tõsiseltvõetav. Tegemist on võlgniku (hageja) ettepanekuga võlausaldajale reguleerida pooltevaheline võlaõigussuhe ning selles prevaleerib eesmärk peatada alustatud täiemenetlus. 26.08.2008 sõlmitud kinnistu müügilepingust tuleneva võlasuhte reguleerimist osundatud kokkuleppes detailsemalt ei käsitleta. Hageja soovis sõlmida lepingu, mille tulemusena kostja oli kohustatud loobuma täitemenetlusest, loovutama hagejale kostjale kuuluva hüpoteegi ning kostja varalisi õigusi oleks jäänud tagama ainult kinnisturegistri registriossa kantav omandamist tagav eelmärge. Märgitud tingimustel lepingu sõlmimine ja kinnistu müügilepingust tuleneva võlasuhte reguleerimine ei olnud kostjale vastuvõetav. Pooled ei saavutanud kokkulepet, kas ja millistel tingimustel kostja peaks hagejalt tagasi ostma vaidlusaluse kinnistu. Seega saab hagis osundatud kokkulepet hinnata kui lepingueelsete läbirääkimiste käiku kajastavat dokumenti, vahekokkuvõtet teel kokkuleppele, tegemist ei ole võlasuhet reguleeriva kokkuleppega.

Tsiviilasi nr 2-11-19769 Viivist puudutavas osas märkis kostja, et maksetingimused olid kinnistu müügilepingus hagejale ebatavaliselt soodsad, sest ostu eest oli ostja kohustatud müüjale tasuma alles seitsme kuu möödumisel müügilepingu sõlmimisest. Märgitud põhjusel on kinnistu müügilepingu punktis 3.3 sätestatud viivitusintress igati mõistlik, kohane ja põhjendatud. Juhul kui hagejal tekkisid raskused kinnistu müügilepingu punktis 3.2 märgitud maksekohustuse täitmisel, oli tal võimalik kinnistu või mõtteline osa kinnistust müüa ja saadu arvel täita lepingus võetud maksekohustus. Kuni 25.11.2009 ei olnud kinnistu käsutamine hageja jaoks kitsendatud. Taolises olukorras on viivitusintressi nõudmine igati põhjendatud, sest kostja ei ole enam kui kahe ja poole aasta jooksul (s.o alates 31.03.2009) saanud kasutada kinnistu müügilepingust laekuma pidanud 500 000 krooni. 28.11.2011 seisuga on hageja maksekohustuse täitmisega viivituses 971 päeva ning kinnistu müügilepingus kokku lepitud viivisemäära arvestades moodustaks viivise suurus 971 000 krooni ehk 62 000 eurot. Isegi kui eeldada, et perioodi eest 23.12.2009 - 24.03.2010, mil täitemenetlus on seiskunud poolte läbirääkimiste ajaks, väheneks viivitatud päevade arv 87 võrra ning viivise summa moodustaks 884 000 krooni ehk 56 497, 90 eurot. Samas on kostja teadlik, et kohus on õigustatud viivist vähendama ning märgitud põhjusel ei nõua kostja viivist suuremas summas kui 31 892 eurot, s.o väiksemas summas kui põhivõlg. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt, tunnistades kostja Kivinuka Kinnisvara OÜ avalduse ja 26.08.2008 sõlmitud notariaalselt tõestatud lepingu (notari ametitoimingute raamatu registri nr 2741) alusel täiteasjas 034/2009/2522 hageja K. K. suhtes algatatud täitemenetlus lubamatuks viivitusintressi (viivise) nõude osas 26 777, 26 eurot ületavas summas. Muus osas jättis kohus hageja nõuded rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus 85% ulatuses hageja ja 15 % ulatuses kostja kanda. Pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. - Poolte vahel on sõlmitud 26.08.2008 kinnistu müügileping, mille punkti 5.1 kohaselt seati hageja kinnistule hüpoteek kostja kasuks summas 2 400 000 krooni, lepingu punkti 6.1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud muu hulgas kõik kostja nõuded, mis tulenevad kinnistu müügilepingu punktis 3.2 sätestatud ostuhinna tasumise kohustusest. - Sama kinnistu müügilepingu punkti 3.2 kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale hiljemalt 31.03.2009 500 000 krooni ning punkti 3.3 järgi oli kostjal 500 000 krooni tasumisega viivitamisel õigus nõuda hagejalt viivist 0,2% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Vastavalt lepingu punktile 6.3 nõustus hageja lepingu punktis 3.2 märgitud summa ja sellele lisanduvate viiviste tasumata jätmisel alluma kohesele sundtäitmisele. - Hageja ei ole kinnistu müügilepingu punktis 3.2 kokku lepitud kohustust 500 000 krooni tasumiseks senini täitnud. - 16.11.2009 esitas kostja Tallinna kohtutäiturile Kristiina Feinman täitmisavalduse kinnistu müügilepingu punktist 3.2 tuleneva nõude summas 500 000 krooni ja lisanduva viivise (käesoleval hetkel 395 000 kr) sissenõudmiseks. Kostja avalduse alusel alustas kohtutäitur täitemenetlust (täiteasja nr 034/2009/2522) ning saatis hagejale täitmisteate. Pooltel on õiguslik vaidlus esmalt selles, kas kinnistu müügilepingu punktis 3.2 märgitud 500 000 krooni tasumise kohustus jätkuvalt eksisteerib. Hageja väitel on pooled kinnistu müügilepingu punkti 3.2 hiljem kokkuleppega muutnud, asendades ostuhinna rahas tasumise kohustuse. Juhul kui kinnistu müügilepingu punktist 3.2 tulenev 500 000 krooni tasumise kohustus jätkuvalt eksisteerib, vaidlevad pooled edasi selle üle, kas kostja on sama kohustuse täitmisega viivitamisega seonduvast viivisenõudest loobunud või loobunud sellest vähemalt 220 000 krooni ulatuses. Alternatiivselt leidis hageja veel, et viivise nõudmine kostja poolt on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega ning taotles viivise vähendamist mõistliku suuruseni.

Tsiviilasi nr 2-11-19769 Kohus asus seisukohale, et kinnistu müügilepingu punktis 3.2 märgitud 500 000 krooni tasumise kohustus eksisteerib jätkuvalt. Kohtu hinnangul tõlgendab hageja kokkuleppe sisu meelevaldselt. Nimetatud dokumendi sisust nähtuvalt on tegemist 22.12.2009 kuupäeva kandva poolte poolt allkirjastatud hageja kirjaga kostjale. Tegemist on siiski kahepoolse tehinguga ehk lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kokkuleppe tõlgendamine VÕS § 29 lg 1 järgi praegusel juhul kohtu hinnangul võimalik ei ole. Esitatud tõendid ei võimalda ka järeldada, et kostja pidi mõistma kokkuleppe sisu selliselt, nagu hageja seda on mõistnud (VÕS § 29 lg 3). VÕS § 29 lg 4 kohase tõlgendamisega ei saa anda kokkuleppele hageja poolt soovitud sisu. Kohtu hinnangul on kokkuleppes lepitud kokku, et kostja lõpetab sundtäitmise ning esitab sellekohase avalduse kohtutäiturile. Sarnasele järeldusele on jõudnud kohtud põhimõtteliselt ka tsiviilasjas nr 2-10-25432, milles menetleti hageja kaebust kohtutäitur Kristiina Feinmani 14.05.2010 otsuse peale täiteasjas nr 034/2009/2522. Muus osas on pooled deklareerinud kokkuleppes üksnes soovi jätkata lepingu ettevalmistamist, millega oleks ilmselt muudetud kinnistu müügilepingu punktist 3.2 tulenevat hageja kohustust või loetud see kohustus täidetuks. Esitatud tõendite põhjal otsustades ei ole pooled taolist lepingut hiljem sõlminud. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt jätkasid pooled lepingu ettevalmistamist, suhtlesid notariga, vahetasid lepinguprojekte jms, kuid samadest dokumentidest ilmneb, et kavandatava lepingu kõikides olulistes tingimustes pooled kokkuleppele siiski ei jõudnud. Vaidlusaluse kokkuleppe enda alusel pole ükski hageja müügilepingust tulenev kohustus kostja ees lõppenud, s.h ei ole kostja nõuetest hageja vastu loobunud. Poolte vahel saavutatud kokkulepet sundtäitmise lõpetamise kohta ei saa samastada täitedokumendist tulenevatest (materiaalõiguslikest) nõuetest loobumisena. Kuivõrd kokkuleppel ei ole hageja väidetud sisu, ei pidanud kohus vajalikuks käsitleda hageja väiteid selle kohta, kas kostja tuginemine kokkuleppe vorminõuetele mittevastavusele on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus pidas siiski vajalikuks märkida, et seadusest tulenevalt laieneks kokkuleppele notariaalse tõestatuse vorminõue (TsÜS § 82). Kui tegemist oleks ka kompromissilepinguga VÕS § 578 lg 1 tähenduses (kinnistu müügilepingu muutmine), tuleks see notariaalselt tõestada (AÕS § 119 lg 1). Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud hageja väide, nagu oleks kostja kinnistu müügilepingu punkti 3.3 järgsest viivisenõudest osaliselt või täielikult loobunud. Hageja sellesisulised väited põhinevad kostja poolt 23.12.2009 kohtutäiturile esitatud avaldusel, milles kostja teatab nõude (viivisenõude) vähendamisest 220 000 krooni võrra. Kohtu hinnangul tuleb kõnealust avaldust sisustada poolte esitatud muude asjaolude ja tõendite kontekstis. Esiteks tuleb silmas pidada, et kõnealune avaldus on adresseeritud täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile. Vaidlusväliste asjaolude kohaselt esitas kostja selle avalduse täiturile seonduvalt ülalkäsitletud kokkuleppega. Avalduses on kostja andnud sisuliselt vaid nõusoleku keelumärke kustutamiseks (mis annab tulenevalt TMS §-st 137 kohtutäiturile aluse TMS § 77 lg-s 1 nimetatud toimingu tegemiseks). Isegi kui seda saaks vaadelda avaldusena täitemenetluse lõpetamiseks (TMS § 48 p 1) viivisenõude osas, ei oleks tegemist siiski avaldusega, millest võiks järeldada tahet viivise nõudmise õigusest lõplikult loobuda. TMS § 49 lg 1 kohaselt ei piira täitemenetluse lõpetamine sissenõudja õigust pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult täitmata (välja arvatud siis, kui ta on nõudest kirjalikult loobunud). Teiseks lähtus kostja käsitletava avalduse esitamisel tõenäoliselt eeldusest, et pooled jõuavad kokkuleppes mainitud lepingu sõlmimiseni. Ka avalduses endas märgitu kohaselt on saavutatud võlgnikuga kokkulepe 500 000 krooni (ehk põhinõude) osas. Kostja väidetest järelduvalt pidas ta kokkuleppe all silmas kokkuleppes sisalduvat. Seetõttu ei ole väidetav loobumine, isegi kui see oleks toimunud, kindlasti tehtud tingimusteta, vaid äramuutva tingimusega (s.o eeldusel, et kokkuleppes viidatud kavandatav leping sõlmitakse). Hageja väidetest ja esitatud tõenditest nähtuvalt oli kostja ka varem avaldanud tahet viivisenõudest loobuda, kui hageja kinnistu müügilepingu punkti 3.2 järgse 500 000 krooni tasumise

Tsiviilasi nr 2-11-19769 kohustuse täidab. Kinnistu müügilepingu punkti 3.2 järgset kohustust ei ole hageja senini täitnud ning kokkuleppega kavandatud lepingut ei ole pooled sõlminud. Hageja viivisenõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1). Tõenditest nähtuvalt ei ole kostja avaldanud, et kinnistu müügilepingu punktist 3.2 tuleneva kohustuse täitmata jätmisel hagejalt viivist ei nõuta. Sellist avaldust ei sisalda ka kostja poolt kohtutäiturile esitatud avaldus nõude vähendamise kohta. Kostja on andnud hagejale täiendavaid tähtaegu müügilepingu punktist 3.2 tuleneva rahalise kohustuse täitmiseks ning avaldanud, et kohustuse täitmisel täiendava tähtaja jooksul võlgnikult viivist ei nõuta. Hageja ei ole aga kinnistu müügilepingu punktist 3.2 lähtuvat kohustust täiendava tähtaja jooksul ega hiljem täitnud. Kostja käitumine võiks olla hea usu põhimõttega vastuolus näiteks siis, kui hageja oleks oma kohustuse täitnud, kuid sellele vaatamata nõuaks kostja viivise tasumist. Nõude esitamine kuus kuud pärast nõude sissenõutavaks muutmist ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Viivise nõudmine on võlausaldaja seadusest tulenev õiguskaitsevahend. Viivise nõudmise õiguses ja viivisemääras on pooled leppinud kokku kinnistu müügilepingus. Nõuete üldise aegumistähtaja jooksul peab kohustuse täitmisega viivituses olev võlgnik viivisenõude esitamisega reeglina arvestama. Kohtu hinnangul on osaliselt põhjendatud viivise vähendamise taotlus. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. Kohtute senise praktika järgi on võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga taotleda ka viivise vähendamist (Riigikohtu 17.06.2009 lahend nr 3-2-1-64-09). Samuti tuleb kohtupraktika põhjal märkida, et TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamine ei ole välistatud ka enne täitemenetluse alustamist, kui seda võib lähitulevikus eeldada. Selliselt on võimalik täitemenetluse alustamist takistada ja hagi rahuldamata jätmise korral ei kaasneks viivitust täitemenetluses. Eelnenut arvestades võib hageja TMS § 221 lg 1 kohase hagiga taotleda viivise vähendamist praegusel juhul ka osas, mille sissenõudmiseks ei ole hetkel veel sundtäitmist alustatud. Asja materjalist nähtuvalt esitas hageja algses täitmisavalduses 220 000 krooni suuruse viivisenõude, mida hiljem suurendas 395 000 krooni, s.o 25 245, 10 euroni. Kostja arvestuste kohaselt oli 28.11.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis (971 päeva eest) 971 000 krooni ehk 62 000 eurot. Seega on kostjal võimalik viivisenõuet täitemenetluses veelgi suurendada. Kostja on käesolevas menetluses küll avaldanud, et ta ei nõua hagejalt viivitusintressi 31 892 eurot ületavas ulatuses, kuid kohtu arvates ei oles sellel avaldusel iseseisvat õiguslikku tähtsust. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1). Viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mis tehakse võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Praegusel juhul tuli hagejal tõendada, et temalt nõutav viivis on võlausaldaja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur (TsMS § 230 lg 1). Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et nõutav viivis oleks kostja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Samas ei ole ka kostja tõendanud kahju olemasolu, mis võimaldaks nõuda viivist põhivõlga ületavas ulatuses. Kohus arvestas, et lepingus kokkulepitud viivisemäär (ca 73% aastas) on oluliselt suurem VÕS § 13 lg 1 teises lauses sätestatud määrast, kuid viivisenõude suurus ei ole tingitud vaid kõrgest viivisemäärast, vaid ka viivituse pikkusest. Kinnistu müügilepingu punktist 3.2 tuleneva raha maksmise kohustusega on hageja praeguseks viivituses enam kui kolm aastat. Kohtu hinnangul ei ole kummalgi poolel neid kaalukaid huve, mida tuleks VÕS § 162 lg 1 kontekstis õiguslikult arvestada. Hageja väited halva majandusliku seisundi kohta ei ole piisavalt tõendatud.

Tsiviilasi nr 2-11-19769 Maakohus pidas mõistlikuks ja põhjendatuks vähendada viivist põhivõla (500 000 kr) suuruseni ning lisaks veel ajaperioodi 23.12.2009 - 24.03.2010 eest, mil pooled pidasid täitemenetlusega seonduvalt kokkuleppe alusel läbirääkimisi. Läbirääkimiste perioodil (91 päeva) saaks pidada mõistlikuks viivise nõudmist seadusjärgses määras, mitte aga lepingus kokku lepitud ulatuses, mis moodustaks 91 000 krooni (s.o 91p*0,2%*500 000 kr). VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tuleneva seadusjärgse viivisemäära (praegusel juhul 8% aastas) alusel arvestatav viivis oleks 9972, 60 krooni (s.o 91p*8%*500 000 kr/365p). Eelnenust lähtuvalt vähendab kohus viivist täiendavalt 81 027 krooni võrra (s.o 91 000 kr - 9973 kr), kokku seega summani 418 973 krooni (s.o 500 000 kr - 81 027 kr) ehk 26 777, 26 eurot. Nimetatud summat ületavas osas tunnistas kohus sundtäitmise täiteasjas nr 034/2009/2522 lubamatuks. Kohus pidas vajalikuks märkida, et hageja väited täiteasjas esitatud avalduste kohtutäituri poolt sisustamise ning täituritasu jagamise kohta ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Kohtule esitatud tõendid ei kinnita, et pooled oleksid sõlminud kinnistu müügilepingut muutvaid kokkuleppeid. Ka ei ole tõendatud, et kostja oleks pidanud hagejaga läbirääkimisi lepingu sõlmimise tahteta või oleks läbirääkimised pahauskselt katkestanud (VÕS § 14 lg 3). Apellatsioonkaebus Hageja taotleb apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ning jaotas menetluskulud. Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates ja materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldades leidnud, et Lepingu punktis 3.2 märgitud 500 000 krooni tasumise kohustus eksisteerib. Kohus on kokkuvõtvalt asunud seisukohale, et kokkuleppe sisust ei tulene pooltele mingeid kohustusi. Sel põhjusel ei analüüsinud kohus ka hageja väiteid, mille kohaselt ei oma käesoleval juhul tähtsust, et kokkulepe võib olla sõlmitud vorminõudeid rikkudes. Apellandi väitel nähtub kokkuleppest üheselt, et pooled soovisid võtta endale siduvaid kohustusi. Kokkuleppes ei ole üksnes „deklareeritud soovi jätkata lepingu ettevalmistamist“, vaid selles lepiti üheselt kokku notari juures uue lepingu sõlmimises (viidati konkreetsele ajale) ja ei ole öeldud, et uue lepingu sõlmimine toimub vaid juhul, kui lepingu tingimustes jõutakse kokkuleppele. Toimingud, mille teostamises on kokkuleppes kokku lepitud (kaasaomandi lõpetamine, kinnistu reaalosadeks jagamine), on eelkõige tehnilist laadi (lepingu sõlmimisega seonduvalt tuli need läbi viia). Nimetatud toimingute nimetamine ei tähenda, et kokkuleppe sõlmimisel oleksid pooled olnud seisukohal, et lepingu sõlmimises on tervikuna kokku leppimata. Kokkuleppes esitatud viide, mille kohaselt oli enne lepingu sõlmimist vajalik jõuda lepingu projekti osas kokkuleppele, ei näita samuti, et lepingu sõlmimises ei olnud kokku lepitud. Algselt esitati kokkulepe kostjale hageja poolse pakkumusena, mille kostja järgmisel päeval nõustumuse märgiks allkirjastas. Notariaalse lepingu sõlmimise edasilükkamine jaanuarisse 2010 kinnitab samuti, et sisuline kokkulepe oli poolte vahel olemas. Et pooled ei täitnud kokkulepet lõpuni, ei tähenda automaatselt, et pooled ei jõudnud neile siduvates kohustustes kokkuleppele. Kokkuleppe sisu hindamisel on kohus omistanud sellele asjaolule ebaõige tähenduse. Kokkuleppes on välja toodud sõlmitava lepingu olulised alused ja tingimused (reaalosade moodustamine, 29 300 m2 suuruse reaalosaga asendustehing võlgnevuse tasaarvestamiseks, hüpoteegi ümberjagamine). Kokkuleppe sisu hindamisel omab olulist tähtsust ka kostja käitumine. Kostja asus kokkulepet täitma ning nõudis seda ka hagejalt (kostja 11.03.2010 kiri hagejale mõõdistuste läbiviimise kohta). Kostja ei viidanud kordagi asjaolule, et kokkuleppe täitmiseks kohustus puudub. Vastupidi, kui kostja nägi, et kokkuleppe täitmine takerdus, tegi ta hagejale ettepaneku sõlmida varasema kokkuleppe muutmiseks uus lihtkirjalik kokkulepe. Oma tahet on kostja kinnitanud ka esitatud lepinguprojektidega. Kui kokkulepe olnuks

Tsiviilasi nr 2-11-19769 üksnes läbirääkimiste käiku kajastav dokument, tekib küsimus, miks palus kostja täitemenetlus peatada (lõpetada) ning hagejalt nõuti kohtutäituri tasu pooles suuruses. Nende asjaolude põhjal ei ole alust järeldada, et kostja ei omistanud kokkuleppele mingit õigusjõudu. Apellandi hinnangul, erinevalt kohtu poolt märgitust, saab kokkulepet tõlgendada VÕS § 29 lg 3 alusel lähtuvalt hageja teadmisest, et kostjale ei saanud olla kokkuleppe sõlmimisel teadmata, et hageja eesmärgiks on leppida kokku pooltele siduvates tegevustes. Hagejal puudunuks igasugune huvi sõlmida kostjaga kokkulepe, millel puudub õigusjõud. Juba kokkuleppe sõlmimisele eelnevalt avaldas hageja arvamust, kas kokkuleppeid ei peaks fikseerima notariaalselt tõestatud vormis. Kui ei oleks soovitud sõlmida siduvat kokkulepet, poleks ka vormil tähtsust. Hageja ei oleks sel juhul notariaalse lepingu koheselt sõlmimise ettepanekut kostjale teinud (hageja 28.12.2009 kiri kohtutäiturile). Isegi kui kokkulepet tõlgendada VÕS § 29 lg-st 4 lähtuvalt, on ainuvõimalik järeldus, et tegemist on pooltele siduvaid kohustusi sisaldava dokumendiga. Konkreetsel juhul on VÕS § 29 lg 4 järgne lepingupooltega sarnane mõistlik isik kohtutäitur, kes on oma otsuste ja tegevusega kinnitanud hageja käsitluse õigsust (kohtutäitur palus hagejal võtta tagasi kaebus täituri otsuse peale, kustutas kinnistult keelumärke, vähendas nõutavat tasu). Kuna kohus ei andnud hinnangut, kas kostja poolt vorminõuete mittevastavusele tuginemine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, siis ei saa apellant sellega vaielda, kuid märgib, et jääb oma varasemale seisukohale. Vorminõuete rikkumine ei too alati kaasa tehingu tühisust (Riigikohus luges lahendis nr 3-2-1-31-08 vorminõuet eiranud kinnisasja võõrandamise eellepingu muutmise kokkuleppe kehtivaks ning põhjendas seda hea usu põhimõttega). Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates ja materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldades leidnud, et kostja ei ole viivisenõudest loobunud. Kohus on kostja vastavasisulise avaldusega seonduvat hinnanud ebaõigesti. Kostja ei ole menetluses väitnud, et viivisenõudest loobumise avalduse adresseeris ta üksnes kohtutäiturile ning seega omab avaldus tähtsust vaid täitemenetluse raames, mistõttu ei ole kohtu vastav käsitlus õige (TsMS § 436 lg 4). Vastupidi, kostja on tunnistanud, et avalduse mõtteks oli loobuda viivistest üleüldiselt. Poolte käsitluse erinevus väljendus üksnes selles, et kostja hinnangul esitas ta avalduse tingimuslikuna. Nimetatud tingimuse sisu osas kohtu ja kostja käsitlused lahknevad. 23.01.2012 eelistungil kostja selgitas, et viivisest loobuti tingimusel, et 500 000 krooni makstakse kohe ära. Kohus seevastu leidis, et viivisest loobuti tingimusel, et kokkulepet täidetakse ehk kostja saab oma nõuete katteks osa hagejale kuuluvast X X kinnistust. Seejuures on kohus 14.03.2012 istungil kostja vastavat selgitust üle küsinud, millele kostja vastas jaatavalt. Samas on ilmne, et kostja väidetud tingimust ei saanud avaldus sisaldada (raha kohene tasumine ei saanud olla tingimuseks, sest avaldusega samal päeva sõlmiti kokkulepe). Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et viivisenõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti. Viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega eelkõige seetõttu, et kostja lasi hagejal pikka aega arvata, et nõuet ei panda maksma. Asjas on tõendatud, et ca 6 kuu vältel nõude sissenõutavaks muutmisest kostja kinnitas hagejale, et ta viivist ei nõua ning nõue tasaarvestatakse osaga X X kinnistust, hiljem aga esitas igasuguse hoiatuseta viivisenõude kogu maksmisega viivitatud aja eest. Hageja hinnangul võis kostjapoolne hagejaga läbirääkimiste pidamine olla kantud soovist tekitada hagejale pidevalt suureneva viivisenõude näol kahju. Kohus on materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ebaõigesti kohaldades leidnud, et viivise vähendamise taotlus on üksnes osaliselt põhjendatud. Hageja palus muuhulgas vähendada viivist tulenevalt asjaolust, et pooled pidasid nõude täitmise üle läbirääkimisi perioodil 01.04.2009 16.11.2009 ning 23.12.2009 - 06.04.2010. Maakohus leidis, et viivis kuulub vähendamisele perioodi 23.12.2009 - 24.03.2010 eest, kuivõrd vaidlustamata asjaolude kohaselt pidasid pooled

Tsiviilasi nr 2-11-19769 nimetatud perioodil läbirääkimisi. Seejuures on kohus läbirääkimiste perioodi puhul üksnes vähendanud nõutava viivise määra, kuid ei leidnud, et läbirääkimiste perioodi eest ei tohiks viivist üldse nõuda. Apellandi hinnangul on kohus rikkunud põhjendamiskohustust, kuna on jätnud täielikult põhjendamata, miks ei kuulu viivis vähendamisele perioodi 01.04.2009 - 16.11.2009 eest ning perioodi 25.03.2010 - 06.04.2010 eest ega ole otsuses käsitlenud eelnimetatud perioodidel läbirääkimiste pidamist tõendavaid tõendeid. Otsus ei sisalda argumentatsiooni, miks kohus ei hinnanud läbirääkimiste pidamist viidatud perioodidel tõendatuks (seetõttu ei saa apellant selle vastu konkreetsete väidetega ka vaielda). Maakohus ei põhjendanud, miks ta leidis, et enne täitemenetluse alustamist peetud läbirääkimised ei oma viivise vähendamisel tähtsust. See, et pooled ei jõudnud läbirääkimiste tulemusel kokkuleppele, ei tähenda, et läbirääkimiste perioodi ei peaks viivisenõude suuruse ja põhjendatuse hindamisel arvestama. Läbirääkimiste pidamist kinnitab muude tõendite kõrval ka asjaolu, et nõude sissenõutavaks muutmisest ligi 7,5 kuu jooksul ei alustanud hageja sundtäitmist. Poolte vahel peetud läbirääkimiste tõttu eeldas kostja, et hageja täidab kohustuse sundtäitmise väliselt. Kostja väitel oli ta täitemenetluse alustamisel teadlik, et hagejal puuduvad vahendid nõude rahaliseks täitmiseks. Maakohus on jätnud tõendid nõuetekohase hinnanguta. Kohus ei ole piisavalt täitnud selgitamiskohustust ning on seetõttu teinud hageja jaoks üllatava otsuse. 23.01.2012 toimunud eelistungi protokolli leheküljelt 2 on nähtav, et kohus on küsinud kostja esindajalt, kas kostja vaidlustab läbirääkimiste pidamist poolte vahel perioodil 01.04.2009 16.11.2009. Kostja läbirääkimiste pidamist ei eitanud, millest tulenevalt loobus hageja enda vande all ülekuulamise taotlusest, tõendamaks läbirääkimiste pidamist. Vaatamata sellele ei vähendanud kohus eelnimetatud perioodi eest viivist. Maakohtu vastav kaalutlus jääb arusaamatuks. Kui kohus kahtles, hoolimata kostja kinnitusest ja hageja esitatud tõenditest, kas pooled pidasid perioodil 01.04.2009 - 16.11.2009 läbirääkimisi, oleks ta pidanud oma kahtlusi väljendama ja selgitama, et hagejal tuleb läbirääkimiste pidamist täiendavalt tõendada. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et läbirääkimiste pidamise aja eest kuulub viivis lepingus sätestatud määra asemel tasumisele seadusjärgses määras. Läbirääkimiste fakti tuvastamisel oleks kohus pidanud asuma seisukohale, et läbirääkimiste perioodi kestel ei ole kostjal õigus nõuda hagejalt mistahes viiviseid. Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et hageja majanduslik olukord ei võimalda temalt nõutavat viivist alandada. Kohus on hageja majandusliku olukorra tõendamist puudutavas osas rikkunud selgitamiskohustust ning teinud ebaõige järelduse, et hageja halb majanduslik olukord on ebapiisavalt tõendatud. Kohus on otsuses analüüsinud hageja varandusliku olukorra kontekstis üksnes tõendit, mille kohaselt on hageja alates 30.11.2011 töölt koondatud. Samas ei ole kohus pööranud tähelepanu kohtul olemasolevatele tõenditele hageja kinnisvara osas (kinnistusregistri väljavõtted) ega ka hageja poolt esitatud tõenditele ning selgitustele kinnisvara väärtuse ja realiseerimise/tagatiseks seadmise võimaluste osas. Samuti on jätnud kohus tähelepanuta hageja väite, mida kinnitas ka kostja 14.11.2011 istungi protokollist nähtuvalt, et hagejal rahalised vahendid kostja nõude rahuldamiseks puuduvad. Eelnimetatud tõendite ja väidete arvestamata ja otsuses käsitlemata jätmisega rikkus kohus TsMS § 442 lg-t 8. Kui maakohus pidas hageja varanduslikku olukorda ebapiisavalt tõendatuks, siis oleks kohus pidanud hageja tähelepanu vastavale asjaolule juhtima. Selle tegemata jätmisega rikkus kohus selgitamiskohustust. Arvestades, et käesoleval juhul on hageja halb majanduslik olukord tõendatud, kostja aga ei ole väitnud, et tema majanduslik olukord on halb, oleks kohus poolte ebavõrdset olukorda arvestades pidanud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendama viivist mõistliku määrani, milleks hageja hinnangul oleks seaduses sätestatud määr. Lisaks on kohus hageja hinnangul ebaõigesti leidnud, et hageja ei tõendanud piisavalt, et kostjal ei ole tekkinud kahju samas suurusjärgus nõutava

Tsiviilasi nr 2-11-19769 viivisega. Hageja selgitas kohtule korduvalt, et eluliselt ei ole usutav, et lepingu mittetäitmisest kostjale tekkiva kahju suurus vastaks hagejalt nõutava viivise suurusele. Kohus ei analüüsinud, kuidas avaldab viivisenõudele mõju asjaolu, et suuremas osas on hageja oma kohustused kostja ees täitnud. Olukorras, kus kohtule oli teada, et hageja on kohustuse osaliselt täitnud, oleks kohus pidanud hindama, kuivõrd võib vastav asjaolu anda alust viivise vähendamiseks. Selle tegemata jätmisel rikkus kohus põhjendamiskohustust. Lepingust nähtuvalt on hageja lepingu alusel tasunud kostjale 1 500 000 krooni (punkt 8.3), tasumata jäi 500 000 krooni, s.o 1⁄4 ulatuses kohustuste täitmise osas. Eelnevat arvestades oleks kohus pidanud hageja hinnangul VÕS § 162 lg-st 1 tulenevalt viivisemäära vähendama seaduses sätestatud määrani. Apellant märgib täiendavalt, et hoolimata tema poolt kostjale 1 500 000 krooni tasumisest on kostja seniajani keeldunud vähendamast tema kasuks X X kinnistule seatud hüpoteegisummat 2 400 000 krooni (kuigi kostja on kinnitanud, et ei soovi hagejalt suuremat summat kui 1 000 000 krooni). Hageja on kohtule korduvalt avaldanud, et kostja selline tegevus muudab võimatuks hankida X X kinnistu arvel täiendavaid rahalisi vahendeid, sest ükski krediidiasutus ei ole nõus isegi kaaluma laenu andmist X X kinnistu tagatisel, kui seda koormab 2 400 000 kroonine hüpoteek. Ka see omab viivisenõude mõistlikkuse hindamisel olulist tähtsust. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulude kandjaks määrata hageja. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb viivitusintressi (viivist) ning menetluskulude jaotust käsitlevas osas tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teeb ringkonnakohus tühistatud osas uue otsuse, vähendab sundtäidetava viivise suurust 9747 euroni ning jaotab ümber menetluskulud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kinnistu müügilepingu punktist 3.2 tulenev 500 000 krooni (31 955, 83 euro) tasumise kohustus jätkuvalt eksisteerib, mistõttu ei pea vajalikuks kaevatava otsuse vastavaid põhjendusi korrata. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Toimiku materjalist nähtuvalt tegid mõlemad pooled jõupingutusi, saavutamaks pooli rahuldavat kokkulepet, kuid siduva kokkuleppeni antud juhul ei jõutud. Apellandi hinnang tuvastatud asjaoludele ei ole õige. Poolte vahel saavutatud kokkulepe sundtäitmise lõpetamise kohta ei ole samastatav täitedokumendist loobumisena materiaalõiguslikus mõttes. Samuti ei ole tõendatud, et kostja oleks pidanud läbirääkimisi hagejale kui võlgnikule kahju tekitamise eesmärgil. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei täitnud lepingut ning läbirääkimisi asendustehingu üle peeti eelkõige hageja huve silmas pidades. Samas pidi hageja arvestama võimalusega, et läbirääkimised ei pruugi loodetava tulemuseni viia ja võivad nurjuda. Läbirääkimisi saab lugeda edukalt lõppenuks alles siis, kui pooled on alla kirjutanud asjakohastele kokkulepetele. Kui kokkuleppega soovitakse muuta kinnisvaraga tehtud tehingus kokkulepitud tingimusi, tuleb kokkulepe sõlmida notariaalselt. Küll on kolleegiumi arvates võimalik arvestada pärast lepingust tuleneva nõude sissenõutavaks muutumist peetud sisulisi ja pikaajalisi läbirääkimisi ühe asjaoluna viivise vähendamise taotluse lahendamisel. Viivist maksma kohustatud isik võib VÕS § 113 lg 8 järgi nõuda ebamõistlikult suure viivise vähendamist VÕS § 162 järgi. Ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatud viivise vähendamise taotlus lahendatakse nimetatud sätte alusel. Kuna hageja nõudis viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, ei pidanud hageja eraldi põhjendama

Tsiviilasi nr 2-11-19769 viivise ebamõistlikkust, küll tuli tal tõendada asjaolusid, millele ta tugines. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla aga üldjuhul vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina siiski võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada (Riigikohtu otsus nr 3-2-166-06). Kuigi seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid, tuleb viivise suuruse hindamisel kohtul arvestada mitmeid asjaolusid. Nii tuleb arvestada võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, kohustusest osavõtvate isikute varalist olukorda ja ka igasugust muud tähelepanuväärivat kreeditori huvi. Seega tuli viivise suurust võrrelda esmajoones kohustise rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahju suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Antud juhul ei ole kostja tuginenud asjaolule, et raha maksmisega viivitamine oleks tekitanud talle olulist ja otseselt tuvastatavat kahju. Ka kohtupraktikas on väljendatud seisukohta, et kahju puudumine võib olla aluseks viivise vähendamisele, kui selle väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kahju puudumine ei saa olla viivise alandamise aluseks siis, kui viivise nõudmist kokkulepitud ulatuses õigustab selle tagatisfunktsioon, s.t võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida aga ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-78-05). Ka nimetatud aspektist hinnatavaid asjaolusid ei ole kostja esile toonud. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1). Viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mis tehakse võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Seega peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Viivise vähendamise ulatust ei ole võimalik summaliselt täpselt piiritleda, kuna see sõltub paljuski konkreetsetest asjaoludest. Maakohus on viivist vähendanud 26 777, 26 euroni (418 973, 07 kroonini), tunnistades ülejäänud osas viivise sundtäitmise lubamatuks. Kohus arvestas viivise suuruse hindamisel läbirääkimiste perioodi 23.12.2009 - 24.03.2010, vähendades selle eest arvestatavat viivist seadusest tuleneva määrani. Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul võib tuvastatud konkreetsete asjaolude tõttu pidada õigustatuks viivise alandamist tervikuna kuni seadusega tagatud ulatuseni (s.o kokku 3 aasta 9 kuu eest). VÕS §-s 162 kasutatavate terminite „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“ puhul on tegemist hinnanguliste kategooriatega, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt (Riigikohtu otsus nr3-2-1-162-12). Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta, arvestades samas ka mõistlikkuse objektiivset kriteeriumit (VÕS § 7). Maakohus jaotas tõendamiskoormuse poolte vahel küll õigesti, kuid leidis põhjendamatult, et hageja ei ole tõendanud, et nõutav viivis oleks kostja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Kohus arvestas, et lepingus kokkulepitud viivisemäär (ca 73% aastas) on oluliselt suurem VÕS § 13 lg 1 teises lauses sätestatud määrast, kuid viivisenõude suurus ei ole tingitud vaid kõrgest viivisemäärast, vaid ka viivituse pikkusest (lepingu punktist 3.2 tuleneva raha maksmise kohustusega oli hageja maakohtu otsuse tegemise ajaks viivituses enam kui kolm aastat). Maakohtu hinnangul ei ole kummalgi poolel neid kaalukaid huve, mida tuleks VÕS § 162 lg 1 kontekstis õiguslikult arvestada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. VÕS § 162 lg 1 näitliku loetelu kohaselt tuleb leppetrahvi vähendamisel arvestada erinevaid asjaolusid. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt peeti poolte vahel pikka aega läbirääkimisi, mitte ainult maakohtu otsuses märgitud ajavahemikus. Kolleegium nõustub apellandiga, et sarnast suhtlust arendasid pooled ka enne täitemenetluse alustamist. Läbirääkimiste pidamine on üks neist

Tsiviilasi nr 2-11-19769 asjaoludest, mida tuleb viivise vähendamise taotlust lahendades sisuliselt analüüsida. Samas, sisuliste läbirääkimiste pidamine võib küll anda alust viivist vähendada, kuid ei anna alust viivise arvestust katkestada (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-162-12). Apellandi teistsugune käsitlus ei ole õige. Nii läbirääkimiste pidamine kui kostja avaldused täitemenetluses võisid põhjustada hagejal arvamuse, et viivist lepingus kokkulepitud kujul temalt ei nõuta. Kindlasti oli selliseks avalduseks kostja avaldus võlausaldajana kohtutäiturile 220 000 kroonisest viivisest loobumise kohta („nõude summat alandada...“ tl 26, I köide). Samuti tuleb arvestada, et 26.08.2008 lepingust tulenevad kohustused kostja ees on hageja suuremas osas täitnud: rahaline kohustus on täitmata 1⁄4 ulatuses. Hagejapoolse viivituse sisu hindamisel on oluline ka asjaolu, et kostja ei ole nõustunud tema nõuet tagavat hüpoteeki muutma. Kolleegium nõustub nii varasemas menetluses kui kaebuses korratud hageja käsitlusega, et kostja selline tegevus muudab hagejal praktiliselt võimatuks hankida X X kinnistu arvel täiendavaid rahalisi vahendeid (sest ükski krediidiasutus ei ole väidetavalt nõus isegi kaaluma laenu andmist kinnistu tagatisel, kui seda koormab 2 400 000 kroonine hüpoteek). Ka ringkonnakohtu menetluse ajal on kostja esindaja sellekohast keeldumist väljendanud (16.11.2012 e-kiri hageja esindajale). Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada. Eeltoodud asjaolud omavad viivisenõude mõistlikkuse hindamisel olulist tähtsust. Samas ei saa nõustuda kaebuse väitega, nagu oleks hageja majanduslik seisund oluliselt halvem kostja omast. Töötasu või muude rahaliste vahendite puudumine seda ei kinnita. Kinnisvara omamine ja mitmed varasemad tehingud sellega kinnitavad pigem hageja keskmisest paremat majanduslikku seisundit. Kuigi praegusel juhul ei nõudnud kostja põhivõlast suuremat viivist, oli nii tema poolt nõutud kui maakohtu otsuses sundtäidetavaks tunnistatud viivis objektiivselt äärmiselt suur. Ringkonnakohus on veendumusel, et menetluses tuvastatud asjaolud annavad alust vähendada hagejalt nõutavat viivist kuni seadusjärgse määrani (VÕS § 113 lg 1 teine lause). Viivise määraks arvestab kohus seega 8% aastas, välja arvatud 01.04.2009 kuni 30.06.2009, kui selleks oli 9,5% aastas, ja 01.07.2011 kuni 31.12.2011, kui viiviseks oli 8,25% aastas. Seega arvestab ringkonnakohus lubatavaks viiviseks kokku 9747 eurot (s.o kokku 30,5% põhinõudelt). Selles osas tunnistab kohus sundtäitmise lubatavaks, seda ületavas summas aga lubamatuks. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse, rahuldab osaliselt apellatsioonkaebuse ning tunnistab sundtäitmise viivisenõude osas enamuses lubamatuks, jätab kohus kahes kohtuastmes poolte kantud menetluskulud kummagi menetlusosalise enda kanda (TsMS § 163 lg 1). Protokolli parandamise taotluse lahendamine Apellant taotleb 22.11.2012 istungi protokolli parandamist, sest selles kajastatud viide viivise vähendamise taotluse esitamisele ei ole õige. Apellandi esindaja väitel peaks protokollis olema tema vastus kohtule: „Esimest korda esitas vastustaja apellandile viivisenõude kui vastustaja pöördus kohtutäituri poole, see oli 16.11.2009“. Ringkonnakohtu arvates ei ole see väide õige, mistõttu ei vaja protokoll parandamist. Antud juhul on tegemist küll ebatäpse sõnastusega, kuid protokolli märgitust ei ole võimalik tuletada apellandi (hageja) esindaja vastust kohtule, et kostja esitas viivisenõude 16.11.2009 (see oleks ka vastuolus hageja varasema ja mitmel korral avaldatud seisukohaga, et vastav nõue esitati kostja poolt 23.09.2009). Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.