Asjaõigus › Omandiasjad

ka parkimiskohti 850 m2 suuruses parklas. Korteriomanike kasutusse antud pinnad on vaheseintega eraldatud ja autoparklale hagejal juurdepääs puudub. Samuti annab kostja kolmandate isikute kasutusse elamus asuvaid ruume, elamu seinte jms pindasid reklaamiks ja osutab ühistu arvel või elamu pindasid kasutades kolmandatele isikutele tasu eest teenuseid. Kostja muudab omavoliliselt, sh ilma hageja nõusolekuta elamu planeeringut, püstitab vaheseinu ja sulgeb ühiskasutuses olevat pinda ja autoparklat ning annab neid üürile, rendile ja kasutusele. Elamus on kaasomandi kasutuskord reguleerimata. Hageja pole kunagi andnud kellelegi nõusolekut või volitust ühispinna otstarbe muutmiseks, üürile või kasutusele andmiseks, ühispinna ümberplaneerimiseks ja juurdeehitiste ehitamiseks või autoparkla rentimiseks. Kostja poolt üürile antud korteriomandi nr. 14 juures asuv juurdeehitis sulgeb juurdepääsu hageja korterile. Kostja samuti eraldas enda tarbeks osa esimese korruse fuajeest ja kasutab seda juhatuse kabinetina. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja valitsetavas elamus (endine ühiselamu) on kaasomandi pinnal tõesti toimunud suhteliselt massiliselt ümberehitusi, kuid neid ei ole teostanud mitte kostja, vaid need on tehtud korteriomanike endi initsiatiivil suures osas enne korteriühistu asutamist, ja osaliselt ka peale korteriühistu asutamist aastal 1995. Korteriühistu loomise järel on korteriomandite juurdeehitistega probleeme koosolekutel arutatud ja ühistus võeti suund probleemi lahendamisel selliselt, et kõik juurdeehitusi teostanud korteriomanikud taotlesid oma naabritelt nõusoleku ümberehituste kohta ja samas sõlmiti ühistuga kokkulepe, et juurdeehituse teel kasutusele võetud pinna reaalne kasutaja tasub ühistule sellise suletud pinna eest samadel alustel nagu korteri eest tervikuna. Kostja on koostanud vastavad tabelid korterite tervikpindade kohta ja lähtunud neist igakuiste arvete esitamisel. Kostja kui korteriühistu toimingud kaasomandi valitsejana on teostatud kõigi korteriomanike huvides ega ole seotud tulu teenimise või kasu saamisega. Kõik ühistu toimingud, sh majandustoimingud on igal aastal ühistu üldkoosolekutel kontrollitud ja kinnitatud. Ühistus ei toimu midagi, mis poleks kaasomanikele teada või mida kaasomanikud oma tahte kohaselt ei saaks juhtida, lähtuvalt kehtivast seadusest või põhikirjast. Aastatel 2011–2013 teenis kostja üüritulu kokku 37 697,74 eurot, mis siiski sisaldab ka tasu üürnikele vahendatud kommunaalkulude eest, aga millest hageja kaasomandi mõttelise osa suurusele (0,96%) vastab 361,90 eurot. Lähtudes kolmeaastasest aegumistähtajast on hagi aegunud nõude osas, mis hõlmab perioodi enne 27.11.2009.

Lisaks on hageja (tulenevalt mh hea usu põhimõttest) minetanud nõudeõiguse tervikuna, sest ta on pikemat aega (alates 2006. a.) teadlik elamu valitsemise korrast, aga ei ole selles osas vastuväiteid esitanud. Hagi õigusliku alusena tugines hageja VÕS §-dele 1037 lg. 1 ja 1039, alternatiivselt VÕS §-le 1043. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks Tallinnas Pae 68 asuva elamu osade, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosaks, kolmandatele isikutele, kes ei ole elamu korteriomanikud, kasutusse andmise eest perioodil alates 05.07.2006 - 31.12.2013 1415,25 eurot, viivise 153,21 eurot ja alates 18.07.2014 edasiulatuv viivise 1415,25 eurolt VÕS § 113 lg. 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Tulenevalt kostja rollist ühtlasi korteriomanikuna (kaasomanikuna) ja korteriühistuna võib hageja nõue olla edukas kahel erineval alusel. Kostja kui korteriühistu võib oma tegevuse korraldamiseks ja muu hulgas korteriomanike vaikival heakskiidul kasutada elamu majandamise korraldamiseks elamus asuvaid üldkasutatavaid ruume, sh eraldada neist osa ühistu juhatuse kontoriks. Sellise tegevuse tulemusel ei teki ühistu liikmel rahalist nõuet ühistu vastu. Kohus ei täheldanud üldisemalt korteriomandit ja korteriühistu tegevust reguleerivates normides sellist, mis võiks anda õigusliku aluse korteriomaniku rahalisele nõudele ühistu vastu neil asjaoludel, mida hageja märgib hagi alusena. Hageja viidatud korteriomandiseaduse (KOS) § 11 sätted ei sisalda hageja esile toodud asjaoludel nõude alusnormi, mille põhjal saaks hageja nõuda kostjalt raha maksmist, sest hageja ei ole hagi alusena märkinud ühtegi KOS § 11 lõikes 1 loetletud kohustuse täitmata jätmist. Kaasomandi eseme kasutusse andmine või kasutamise võimaldamine ei ole käsitletav kostja tegevusena kaasomandi eseme kasutamisel. Eelnevast järeldub, et hageja nõue on suunatud kostja kui kaasomaniku tegevuse tulemusel saadud viljast hageja omandiosale vastava osa saamisele. Kostja käsutas hagejale kuuluvat kaasomandiosa ilma hageja nõusoleku ja kaasomanike enamuse otsuseta. Kui säärane käsutus toimub suhtes kolmanda isikuga, kes ei ole kaasomanik, siis on kostjal AÕS § 71 lg. 4 järgi ühise asja suhtes selle kolmanda isiku ees kõik omaniku õigused, st vastavad käsutustehingud on kehtivad. Kui kostja käsutas ühist asja suhtes teise kaasomanikuga kostja osast suuremas ulatuses, siis sõlmis ta ülejäänud kaasomanike nimel tehingu ilma esindusõiguseta, mis on tühine TsÜS § 129 lg. 1 alusel. Hageja ei saa kostjalt kui kaasomanikult nõuda kasutuseelise hüvitist koridori ega parkla teiste kaasomanike kasutusse andmise eest. Kostja on andnud elamus asuvaid ruume ja pindu kasutusse ka isikutele, kes ei ole kaasomanikud. Kostja sai kõnealusest tegevusest tulu: 2008. a. 22 444,68 eurot; 2009. a. 19 543,35 eurot; 2010. a. 16 891,78 eurot; 2011. a. 20 627,59 eurot; 2012. a. 17 186 eurot; 2013. a. 12 131,54 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et tehingutega kolmandatele isikutele kasutusse antud ruumide ja pindade eest oleks olnud võimalik saada suuremat tulu.

Võttes lisaks arvesse kostja teenitava tulu püsimist sarnases suurusjärgus alates 2008 kuni 2013 tuvastas kohus ka ülejäänud vaidlusalustel aastatel (2006 ja 2007) võrreldava tulu olemasolevate andmete aritmeetilise keskmisena, st 18 137,49 eurot ( = (22 444,68 + 19 543,35 + 16 891,78 + 20 627,59 + 17 186 + 12 131,54) : 6). Nende andmete põhjal rahuldas kohus hageja nõude 2006 – 2013 eest kohtuotsuse tegemise aja seisuga (2014 eest 198/365 suuruses osas) 1415,25 euro ulatuses. Viivise määr on VÕS § 113 lg. 1 teises lauses ette nähtud määr, seega on kohtuotsuse tegemise päeva seisuga muutunud sissenõutavaks viivis 153,21 eurot. Põhinõude alusnorm on AÕS § 71 lg 2, st tegemist on seadusest tuleneva nõudega. TsÜS § 149 esimese lause järgi on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hagi esitamise ajaks 2012 ei olnud 10-aasta pikkune aegumistähtaeg veel möödunud. Viivist nõuab hageja sisuliselt alates hagi esitamisest, st ka see nõue ei olnud hagi esitamise ajaks aegunud. Hageja osalemine kostja kui korteriühistu tegevuses ei tähenda, et ta peaks esitama poolte kaasomandisuhtest tulenevaid nõudeid lühema tähtaja jooksul. Hagiavalduse esitamine ei ole üldjuhul vastuolus hea usu põhimõttega, kui hagi esitatakse seaduses sätestatud aegumistähtaegu järgides ning kahju ei suurene selle tekkimisest kuni hagi esitamiseni. Kostja ei toonud esile selliseid erilisi asjaolusid, mis lubaks arvata, et hageja on oma nõudeõigust kuritarvitanud, st kostja ei toonud esile asjaolusid, mis võimaldaks kostjal õigustatult arvata, et hageja tema vastu nõuet ei esitagi. Tsiviilasja hind oli hagi menetlusse võtmisel TsMS § 133 lõigete 1 ja 2 ning § 129 lg. 1 alusel 3799,72 eurot. Seejärel suurendas hageja oma nõudeid ja avaldas hagi hinna 34 112,79 eurot. Nõude järgnev vähendamine ei alanda enam tsiviilasja hinda maakohtus. RS apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis tema nõude kasutuseeliste hüvitamiseks rahuldamata ja uue otsusega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud jätta kostja kanda. Kaasomandi esemeks olevad üldkasutatavad pinnad moodustavad osa korterelamu kasulikust pinnast. Seega on kaasomandi esemeks ka korterelamu juures asuv autoparkla. Korterelamu üldkasutatav pind vähenes kostja tegevuse tagajärjel ligikaudu 1179,30 m2 võrra. Lisaks puudub hagejal juurdepääs autoparklale pindalaga 850 m2 ja ajavahemikul 16.01.2013 – 13.06.2014 puudus juurdepääs ka korteriomandile nr. 14. Seetõttu on väär kohtu järeldus, et hageja nõue on suunatud vaid viljade saamisele ning kohus jättis põhjendamatult nõude kasutuseelise hüvitamiseks rahuldamata. Korterelamu hooldamine ja haldamine korteriühistu tegevuse raames ei saa käsitleda asja kasutamise ja kasutuseeliste saamisena. Kui korteriühistu kasutab ühispinna osa korterelamu majandamise korraldamiseks, siis korteriomanikul ei teki korteriühistu vastu rahalist nõuet. Eeltoodu kehtib aga tingimusel kui korteriühistu tegevus ei välju tavapärase majandamise piiridest (KÜS § 2 lg. 1). Kostja on kahe korteriomandi omanik ja ta võib kasutada ühispinda võrdselt teiste korteriomanikega. Sel põhjusel puudub vajadus täiendavalt analüüsida, millisel õiguslikul alusel kostja kui korteriühistu võib hallatava korterelamu üldkasutatavat pinda veel kasutada. Hageja juhtis korduvalt kohtu tähelepanu, et oluline ei ole see, millist kasu kostja

saab, vaid see, et kostja rikub hageja õigusi (PS § 32, AÕS § 68 lg. 2 ja § 71 lg. 3, KOS § 10 lg. 2). Seega on oluline tuvastada, millisel õiguslikul alusel kostja muudab korterelamu planeeringut ja annab üldkasutatavat pinda kasutusele ja rendile ning kas kostja korteriühistuna tegutseb tavapärase majandamise piirides ja korteriomanikuna vastavalt KOS § 11 lõikele 1. Korteriomanikud saavad reguleerida kaasomandi eseme kasutamist kokkuleppega (KOS § 12). Korteriomanike kokkulepe on asjaõiguslik tehing. Kohus ei põhjendanud vajadust sulgeda hagejale juurdepääsu üldkasutatavale pinnale, autoparklale ja korteriomandile nr. 14, ning miks hageja peab taluma, et kostja takistab nende kasutamist. Kohus pole andnud hinnangut sellele, kas kostja korteriühistuna ja korteriomanike esindajana oli kasutuslepingute sõlmimisel hageja suhtes lojaalne ja hoolas (VÕS § 620 lõiget 1 võib kohaldada analoogia põhimõtte alusel) ning talitas kooskõlas hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lg. 2). Kohus pole põhjendanud oma seisukohta, et kostja korteriühistuna võib korteriomanike vaikival heakskiidul eraldada üldpinnast osa ühistu juhatuse kontoriks. Kohus ei arvestanud sellega, et hageja ei ole üldkasutatava pinna eraldamiseks nõusolekut andnud, kostjal on võimalik oma tegevuse korraldamiseks kasutada talle kuuluvaid korteriomandeid ja korterelamu tehnilisi ruume ning kostja eraldas osa korterelamu üldkasutatavast pinnast rahalise kasu saamise eesmärgil, maksmata korteriomanikele selle eest õiglast hüvitist. Korteriomaniku kohustused on sätestatud KOS § 11 lõikes 1. Selle sätte kohaldamisel ei oma tähtsust, milles väljendub korteriomaniku tegevus, mille toime ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Oluline on mitte tegevus ise, vaid selle mõju teistele korteriomanikele ehk tagajärg. Kostja eraldas osa üldkasutatavast pinnast ja sulges autoparkla ning andis selle üürile, rendile ja kasutusele, millega takistas hagejal kasutada kaasomandi eset ja korteriomandit nr. 14. Kostja eraldas ja kasutab üldkasutatavat pinda juhatuse kabinetina, millest järeldub, et kostja kaasomanikuna kasutab elamust suuremat osa, kui vastab tema kaasomandiosa suurusele ja väär on kohtu seisukoht, et hageja ei ole sellele tuginenud. Kohus ei ole põhjendanud, miks kostja kui korteriomaniku ja kaasomanike tahteavaldused on tühised ning millisel õiguslikul alusel kaasomanike nimel esindusõiguseta tegutsenud kostja vabaneb kohustusest kõrvaldada negatiivsed varalised tagajärjed. Kohus leidis, et hageja nõude rahuldamata jätmine ei välista hageja nõuet nende korteriomanike vastu, kes kasutavad kaasomandiosa ilma kaasomanike vastava otsuseta. Kuna hagita asjades kuuluvad kaasomanikud tulenevalt TsMS §-st 614 menetlusosaliste hulka, siis oli põhjendamatu jätta hageja nõue rahuldamata vaid sellel põhjusel, et teised kaasomanikud menetlusse pole kaasatud. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et hageja kasutuseelised on vähenenud kostja ja osa korteriomanike ühise tegevuse tagajärjel ning pole vastanud, kas kostja võib vastutada solidaarvõlgnikuna VÕS § 137 lg. 1 alusel. Kasutuseelise väärtus on võrdväärne keskmise üürihinnaga, mis väljendab nii eeldatavat üüritulu kui võimalikke kokkuhoitud üürikulusid. Kostja ei ole vaidlustanud kasutuseelise eeldatavat väärtust. Kohus ei põhjendanud, miks hageja üürikulu võiks olla väiksem kui keskmine üürihind. Asjaolu, et kostja andis üldkasutatava pinna üürile ja rendile alla keskmise üürihinna, ei saa devalveerida kasutuseelise väärtust.

Kohus leidis, et asja hind on 34 112,79 eurot ning et nõude järgnev vähendamine ei alanda enam tsiviilasja hinda maakohtus. Vastavalt TsMS § 122 lõigetele 2-3 on hagihind hagiasjas või hagita asjas taotletu harilik väärtus. TsMS § 123 sätestab, et tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. 18.06.2014 vähendas hageja nõuet ja esitas kohtule uue hagihinna arvutused. Seadusest ei tulene, et nõude muutmise korral jääb tsiviilasja hind samaks või nõude korduva muutmise korral määratakse hagihind kõige kõrgema nõude järgi. TsMS § 122 lõigetest 2-3 tuleneb üheselt, et hagihind võrdub taotletu väärtusega. Õige tsiviilasja hind on 17 455,59 eurot. Pae 68/78 KÜ vastuapellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja uue otsusega jätta hagi tervikuna rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole hageja arvelt teeninud, kasu saanud, hageja reaalselt eksisteerivaid võimalusi kahjustanud ega hagejale reaalset kahju tekitanud. Kogu ühistu tegevus on olnud ja on suunatud vaid ühistu liikmete kui kaasomanike üldisele hüvangule. Hagi on esitatud valedel alustel ja ebakohase sisuga. Hageja esitatud menetlusdokumentidest ja sellega kaasnevatest muudatustest hagi alustes kui nõuetes nähtub, et hageja pöördub nõudega ühistu kui valitseja poole. Seega on kohus vääralt leidnud, et hageja on esitanud nõude ühistu kui kaasomaniku (kahe korteri omanik kortermajas) vastu ning nõude kvalifitseerimisel tuleb lähtuda AÕS § 72 alusest tuleneva nõudena. Samuti ei ole ükski hageja viidatud kostja poolt toime pandud „õigusrikkumisest“ tekitanud talle reaalset kahju, sellest tulenev eeldatav kostja poolt saadud „ebaseaduslik tulu“ pole laekunud kostjale kui kaasomanikule, vaid kui valitsejale, kes need summad on paisanud majandamiskulude üldisse vähendamisse ehk ühistu liikmete üldisse hüvangusse, majarahva ühisesse katlasse, millise kasutamine ja käsutamine on kaasomanike e. korteriühistu liikmete, sealhulgas hageja otsustusõiguse käes. Kostja kui kaasomanik ei ole hagi alustes toodud asjaolude või viidatud eeldatavate õigusrikkumiste pooleks ega saagi seda olla. Seega ei ole hagi rahuldatav alustel, millele hageja on tuginenud nõudes kostja vastu. Kui vaadelda hageja teoreetilist võimalust läbi selle, et tema nõue baseerub kahjul, saamata jäänud tulul e. sedapidi kasul, mida isik oleks vastavalt asjaoludele võinud saada, siis ka siin eksisteeriks vajadus hageja poolt tõendada, et tal oli kavatsus ja võimalus ise tulu saada. Siinjuures saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks. Kohus leidis vääralt, et hageja nõue ei ole aegunud. Näiteks Tallinna Ringkonnakohus otsustas asjas nr. 2-11-58990, et kasutuseelise hüvitist saab omanik nõuda korduva kohustuse täitmisena või siis ühekordse hüvitisena teise kaasomaniku osa kasutamise eest. TsÜS § 154 järgi korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue on muutunud sissenõutavaks. Põhjendamatu on ka kohtu seisukoht nagu oleks kostja menetlust venitanud. Nimetatud viide lähtub asjaolust, et hageja taotluste (27.11.2012 ja 09.04.2013) alusel nõudis kohus 16.09.2013

määrusega kostjalt kõiki ühistus eksisteerivaid rendi-, kasutus- ja üürilepinguid alates 2006. Kuivõrd tegemist oli äärmiselt mahuka sisuga nõudega, aegumisest tulenevalt ebakohasega ning kahjuks osaliselt ka teostamatuga, siis kostja täitis küll määruse, kuid osaliselt, esitades nõutud dokumendid, millised olid hetkel kättesaadavad (erinevatel põhjustel), säilinud ning ka lühema perioodi eest. Kohus sai need kätte, tegi istungi ja läks otsust tegema. 30.11.2013 jõudis kohus asjaolusid analüüsides järeldusele, et kostja peab esitama täiendavad dokumendid ning tegi menetluse uuendamise määruse. Vastuväited kaebustele Pooled vaidlevad üksteise apellatsioonkaebustele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja kostja vastuapellatsioonkaebus rahuldada. Maakohtu otsus tuleb hagi rahuldamata jäetud osas jätta muutmata, muutes otsuse põhjendusi, ja rahuldatud osas tühistada ning jätta ka selles osas hagi rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on teinud lahendi üksnes hageja rahalise nõude osas, ja apellatsioonkaebused puudutavad ka maakohtu otsust hageja rahalise nõude osas (apellatsioonkaebuse piirid). Hageja on korteriühistu liige, kes on esitanud korteriühistu vastu rahalise nõude. Hageja tugineb sellele, et kostja rikub tema omandiõigust sellega, et on andnud osa kinnistust (autoparkla) ja elamust nn. üldkasutatavat pinda kasutada teistele ühistuliikmetele, samuti kolmandatele isikutele tulu saamiseks, ja kasutab osa elamu fuajeest ühistu kontorina. Hageja nõuab hüvitise väljamõistmist kasutuseelisena vastavalt tema mõttelise osa suurusele. Hagis on ta tuginenud VÕS §-dele 1037 lg. 1 ja 1939 s.o. teise isiku õiguse rikkumise teel omandatu väljaandmise kohustusele, ja alternatiivselt ka VÕS §-le 1043, s.o. deliktivastutusele. Ringkonnakohus märgib, et korteriühistu liikme ja korteriühistu vahel tekib seaduse alusel lepinguline suhe, mistõttu korteriühistu liige ei saa tulenevalt VÕS §-st 1044 lg. 2 nõuda ühistult ühistu tegevusest tuleneva väidetava kahju hüvitamist deliktivastutuse sätete alusel. Maakohus rahuldas haginõuded osas, millises hageja nõudis hüvitist kostja poolt elamu osade kolmandtele isikutele tasu eest kasutusse andmisest saadud tulult. Maakohtu otsuse põhjendustest võib aru saada, et maakohus tugines AÕS §-dest 71 lg. 3 ja 72 lg. 2 tulenevale kaasomaniku õigusele saada ühise asja kasutamisest tema kaasomandi osale vastavat tulu. Ringkonnakohus leiab, et korteriühistu liikmel puudub õigus nõuda ühistu poolt teenitud tulu väljamõistmist. KÜS § 2 lg. 1 kohaselt on korteriühistu korteriomandiseaduses sätestatud korteriomanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandi eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. Sama seaduse lõike 1 p. 2 järgi korteriühistuseaduses reguleerimata küsimustes rakendatakse korteriühistu suhtes mittetulundusühingute seaduse sätteid. MTÜS § 1 lg. 2 järgi mittetulundusühingu tulu võib kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Mittetulundusühistu ei või jaotada kasumit oma liikmete vahel.

Saadud tulu kasutamine ühistu põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks toimub korteriühistuseaduses ettenähtud korras, korteriühistu organite otsuste ja majanduskava alusel. Selle kaudu realiseerub ka korteriühistu liikme kui kaasomaniku õigus saada osa ühise asja viljadest. Kasutuseelise hüvitise väljamõistmise nõuet kaasomandi eseme arvelt, millega osad korteriomanikud on suurendanud oma ainukasutust, ei saa esitada korteriühistu vastu, vaid nende korteriomanike vastu, kes on osa nn. üldkasutatavast pinnast hõivanud. Korteriühistu poolt selliselt laiendatud osa arvestamine vastavate korteriomanike poolt majandamiskulu tasu arvestamisel ei tähenda ühistu poolt korteriomanikele vastava osa kasutusse andmist ega ka nende valdamist ühistu poolt, s.o. puudub kostja poolt hageja õiguste rikkumine VÕS § 1037 järgi. Nagu Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-185-13 selgitanud, on korteriühistul õigus oma nimel kohtulikult maksma panna ühistu liikmetest korteriomanikele ühiselt kuuluvaid nõudeid nii kolmandate isikute kui ka korteriühistu liikmete endi vastu, kuid see ei tähenda seda, et korteriomanik võiks nõuda korteriühistult teise korteriomaniku juurdeehitise likvideerimist. Sellisel juhul on võimalik esitada hagi korteriomaniku vastu, kes tegi või laskis teha ümberehitusi, mille tulemusena teise korteriomaniku õigusi väidetavalt rikuti. Hageja nõue ühistult kasutuseelise väljamõistmiseks elamu fuajees ühistu kontorina kasutatava pinna eest on maakohus õigesti jätnud rahuldamata, sest TsÜS § 62 lg. 1 märgitud kasu saavad sellest kõik korteriomanikud, sealhulgas ka hageja. Seoses hagi tervikuna rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Hageja on esitanud taotluse ringkonnakohtu istungi protokolli parandamiseks, jättes välja hageja esindaja vastusest kohtule lause „Ta ei teadnud, et see on juurdeehitus“. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest taotluse esitaja ei väida, et hageja esindaja ei ole sellist lauset vastuseks kohtu küsimusele öelnud, vaid et selline vastus on vastuolus hagiavalduses toodud asjaoludega ja tõenditega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Iko Nõmm

Otsus parandatud 21.01.2015 määrusega

RESOLUTSIOON

Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 06.01.2015 otsuse päises ja resolutsioonis esinev kirjaviga, lugedes Harju Maakohtu otsuse kuupäevaks 17.07.2014. Määruse peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.