Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Pärast asja arutamist töövaidluskomisjonis on saanud hagejale teatavaks, et TH naases lapsehoolduspuhkuselt juba 2008. aasta esimesel poolel, st pärast esimese lapse sündi (kostja on seda asjaolu hageja eest varjanud). Seega isegi kui asuda seisukohale, et hageja tööleping oli tähtajaline – lapsehoolduspuhkusel oleva TH’i tööleasumiseni, saabus töölepingu tähtaeg juba 2008. aasta esimesel poolel, mil TH naases esimest korda lapsehoolduspuhkuselt. Hoolimata tähtaja saabumisest 2008. aastal ei lõpetanud kostja hageja töölepingut, mistõttu muutus see määramatuks ajaks sõlmitud töölepinguks. Samal 2008. aastal jäi TH uuesti lapsehoolduspuhkusele seoses teise lapse sünniga, kuid see asjaolu ei oma hageja ja kostja vahelises töösuhtes tähendust – pooled ei leppinud kokku uue tähtajalise töölepingu sõlmimises TH’i asendamiseks teisel lapsehoolduspuhkusel oleku ajal. Olukorras, kus samal päeval on vormistatud kaks erinevate tingimustega töölepingut, tuleb töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 17 kohaselt kohaldada töötaja jaoks soodsaimat sätet. Seega tuleb lähtuda hagejal olevast töölepingu eksemplarist tulenevatest sätetest. Isegi kui asuda seisukohale, et tööleping sõlmiti seaduslikult määratud ajaks, siis muutus see tähtaja (18 kuu) möödumisel määramata ajaks sõlmitud töölepinguks vastavalt tollal (28. veebruaril 2007. a) kehtinud TLS §-le 78. Kui juhinduda kostjal olevast töölepingu eksemplarist ja asuda seisukohale, et tööleping sõlmiti tähtajaliselt ajutiselt äraoleva töötaja TH’i asendamiseks, siis hoolimata sellest oli tööleping 06. juulil 2011. a tähtajatu. Kehtiv TLS § 104 lg 1 näeb ette, et seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Kostja märkis töölepingu lõppemise aluseks tähtajalise töölepingu lõppemise tähtaja möödumisel. Kuna tegemist on tähtajatu töölepinguga, siis on tööleping üles öeldud seadusest tuleneva aluseta. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Kuna hageja sai töölepingu lisa nr 6 „Töölepingu lõpetamine“ kätte 07. juulil 2011. a, siis on seadusega vastuolus selles märgitud töölepingu lõpetamise kuupäev 06. juuli 2010. a (kostja selgitas töövaidluskomisjonis, et tegelikult oleks pidanud olema 06. juuli 2011. a, aga ka see on vastuolus seadusega). Töölepingut ei saa lõppenuks lugeda enne ülesütlemisavalduse kättesaamist. TLS § 105 lg 1 ja 2 kohaselt peab kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest, vastasel korral on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Hageja taotleb töölepingu lõpetamist kohtu poolt arvates 07. juulist 2011. a. TLS § 109 lg 1 kohaselt, kui kohus lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hageja leiab, et antud juhul on hüvitis hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses liialt väike ning kohane oleks hüvitis hageja viie kuu keskmise töötasu ulatuses. Vastavad põhjendused on järgmised: kostja ütles töölepingu üles ajal, mil hageja viibis lapsehoolduspuhkusel; arvestades TLS § 93 lõikest 1 tulenevat erisust väikelast kasvatava isikuga töölepingu ülesütlemiseks, puudus kostjal võimalus töölepingut koondamise tõttu üles öelda, st kostjal puudus üldse seaduslik alus töölepingut üles öelda; hagejal kui väikelast kasvataval isikul on uue töö leidmine problemaatilisem, kui isikul, kes väikelast ei kasvata. Seega on hageja tööjõuturul halvemas olukorras; kuna kostja lõpetas töölepingu ja sellest tulenevalt maksis lõpparve – puhkusekompensatsiooni summas 659,69 eurot ajal, mil hagejal on õigus vanemahüvitisele vastavalt vanemahüvitise seadusele, siis väheneb selle võrra hageja vanemahüvitis 2011. a juuli kuu eest vastavalt vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 esimesele lausele. Hagejal tekib kahju netosummas 659,69 eurot; kuna hageja saab TLS § 109 lg 1 nimetatud hüvitise ajal, mil hagejal on õigus vanemahüvitisele vastavalt vanemahüvitise seadusele, siis jääb hageja ilma vastaval kuul makstavast

vanemahüvitisest vastavalt vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 teisele lausele. Arvestades, et hageja saab igakuiselt vanemahüvitist netosummas 1732,57 eurot, tekib hagejal kahju netosummas 1732,57 euro. Eeltoodud kirjeldatud kahjud on põhjustatud töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kostja poolt. Kui kostja poleks töölepingu ülesütlemiseks valinud aega, mil hagejal on õigus vanemahüvitisele, poleks hagejal neid kahjusid tekkinud. Kostja vabaneb töölepingust, ehkki seaduslik võimalus selleks puuduks, hüvitis hageja viie kuu keskmise töötasu ulatuses on selle eest kohane. Hageja palub tuvastada kostja poolt töölepingu ülesütlemise tühisuse. Hageja palub lõpetada töölepingu alates 07. juulist 2011. a. ja välja mõista kostjalt hüvitise hageja viie kuu keskmise töötasu ulatuses summas 8 351,33 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt MC AS sõlmis hageja IN 29.08.2005 tähtajalise töölepingu ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks. Tähtajaline tööleping oli sõlmitud seoses AS MC marketingijuhi TH lapsehoolduspuhkusele minekuga ja tähtajaga kuni TH’i tööleasumiseni. TH avaldas soovi asuda peale lapsehoolduspuhkust tööle 06.07.2011. Kostja teavitas hagejat asendatava tööletulekust telefoni teel ja luges töölepingu lõppenuks 06.07.2011 seoses tähtaja möödumisega TLS § 80 lg 1 alusel. Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse lisana poolte poolt 29.08.2005 esialgselt allkirjastatud käsitsi täidetud töölepingu, mille kohaselt oli tähtajalise töölepingu tähtaeg 18 kuud. Kostja personaliosakonnas on hageja ja kostja poolt samal päeval 29.08.2005 trükitud ja allkirjastatud tööleping, mille kohaselt tähtajaline tööleping oli sõlmitud tähtajaga kuni lapsehoolduspuhkusel oleva T Hun’ti tööleasumiseni. Kuna tegemist on kahe töölepinguga, mis on sõlmitud samal kuupäeval samade poolte vahel, mille kohaselt hageja asub tööandja juures tööle marketingijuhi/turundusjuhi ametikohale tähtajalise töölepinguga, siis tuleb eeldada, et tegemist on ühe töösuhtega. Kahe lepingu vaheline erinevus seisneb töölepingu tähtajalisuse sõnastuses. Antud olukorras tuleb kohaldada VÕS § 29 sätestatud lepingu tõlgendamise kordaja vastavalt VÕS § 29 lg 1 välja selgitada lepingupoolte tegelik tahe töösuhte loomisel. Kostja põhistab, et kostja ja hageja tegelik tahe oli sõlmida tähtajaline tööleping ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks ja tähtajaga kuni ajutiselt äraoleva töötaja tööle tagasitulekuni. Vastavalt VÕS § 29 lg 3 kui üks lepingupool mõistis lepingu tingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidid teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. MC AS-s töötas marketingijuhina TH, kes jäi rasedus-sünnituspuhkusele alates 26.09.2005 ja peale seda lapsehoolduspuhkusele. Kostja tahe oli võtta tööle ajutine asendaja lapsehoolduspuhkusele mineva marketingijuhi töökohustuste täitmiseks. MC AS-s on vaid üks marketingijuhi/turundusjuhi ametikoht. Kostja ei loonud uut ametikohta. Tööpakkumise teates märkis kostja, et tegemist on tähtajalise töölepinguga. Hagejat informeeriti töövestlusel asjaolust, et tööleping sõlmitakse tähtajalisena seetõttu, et seda tööd enne teinud töötaja siirdub lapsehoolduspuhkusele ja et hageja võetakse tööle ajutise asendajana. VÕS § 29 lg 5 p 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi. Hageja asus tööle 01.09.2005 ja TH läks sünnituspuhkusele 26.09.2005. Selle ajavahemiku jooksul hageja viis ennast kurssi marketingijuhi töökohustustega MC AS-s ja TH andis hagejale oma töö üle. Peale TH töölt ärajäämist asus hageja iseseisvalt täitma TH tööülesandeid. VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist.

VÕS § 29 lg 8 kohaselt lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv. 29.08.2005 kostja juhatuse liige ER ja hageja allkirjastasid esialgse käsitsi täidetud töölepingu blanketi. Tööleping saadeti läbivaatamiseks personalitöötajale, kes trükkis lepingusse vajalikud andmed ja sisestas lepingusse tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjuse vastavalt seadusele ja tegelikule olukorrale (lapsehoolduspuhkusel oleva TH tööleasumiseni). Nõuetekohaselt vormistatud tööleping saadeti tagasi Tallinnasse, kus ER ja IN selle kahes eksemplaris uuesti allkirjastasid . Hageja on ise viidanud, et töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 26 lg 1 p 3 nõudis tähtajalise töölepingu puhul aluse märkimist. Esialgselt sõlmitud töölepingus tähtajalisuse sõnastus ei vastanud seaduse nõuetele, seetõttu personalitöötaja tegigi vastava paranduse ja pooled allkirjastasid seaduse nõuetele vastava lepingu. Hageja on omakäeliselt allkirjastanud töölepingu, kus on märgitud, et tööleping on tähtajaline ja sõlmitud kuni TH tööle tagasitulekuni. Lepingu allkirjastamisel eeldatakse, et allkirjastaja on lepingu läbi lugenud ja tingimustega nõustunud. Töövaidluskomisjoni istungil hageja kinnitas, et peale personaliosakonnast töölepingu tagasisaatmist allkirjastas ta töölepingu uuesti, samuti kinnitas hageja, et tööleping tähtajaga kuni ajutiselt äraoleva töötaja tööletulekuni allkirjastati hiljem, kui tööleping tähtajaga 18 kuud. Eeltoodu tõendab üheselt, et hageja oli lepingu sõlmimise ajal teadlik, et ta asub tööle ajutise asendajana kuni varem seda tööd teinud töötaja tööle tagasitulekuni. Hageja jätkas töötamist ka pärast esialgses töölepingus märgitud 18 kuu möödumist, mis näitab, et ka hageja tahe oli töötada kuni varem seda tööd teinud töötaja tööletulekuni. Hageja väidab, et tuleb töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 17 kohaselt kohaldada töötaja jaoks soodsamat sätet. Seetõttu tuleb lähtuda hagejal olevast töölepingu eksemplarist tulenevatest sätetest. Hageja sai ühe eksemplari mõlemast töölepingust, seega pidi olema hagejal ka töölepingu eksemplar, mis oli kostja personaliosakonnas. TLS (1992) § 17 nägi ette regulatsiooni seaduse sätete vastuolu korral, mitte töölepingu tingimuste kohaldamise. Hageja ei põhjenda sealjuures, miks on töölepingu sõlmimine tähtajaga 18 kuud hageja jaoks soodsam, kui tähtajaga kuni asendatava tööletulekuni. Kostja on ka seisukohal, et töötaja jaoks ei saa olla soodsam seadusega vastuolus oleva tingimuse kohaldamine. 29.08.2005 sõlmitud tähtajaline tööleping ei ole muutunud tähtajatuks. Kuna poolte tahe oli sõlmida tähtajaline tööleping kuni ajutiselt lapsehoolduspuhkusel viibiva töötaja tööleasumiseni, siis ei saanud tööleping muutuda tähtajatuks 18 kuu möödumisel. Tähtajalise töölepingu sõlmimisel määrasid töölepingu pooled lepingu tähtaja kindlaks sündmuse saabumisega ehk leping sõlmiti laosehoolduspuhkusel oleva töötaja tööleasumiseni. Lapsehoolduspuhkuse ajal sündis TH'il teine laps, töötaja tööle vahepeal ei naasnud ja kirjutas uue avalduse lapsehoolduspuhkusele jäämiseks. Hageja IN jätkas TH asendamist. Hageja väidab, et töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 27 lg 1 p 2 nägi ette töölepingu sõlmimise võimaluse määratud ajaks kas lepingutähtaja kalendaarse kindlaksmääramisega või töö lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks ja jätkab, et seega oleks tööleping pidanud lõppema hiljemalt 29.08.2010, mil möödus viis aastat selle sõlmimisest. Kostja vaidleb sellele väitele vastu. Ajal, kui TH jäi teise lapsega rasedus-sünnituspuhkusele, oli möödunud tähtajalise töölepingu sõlmimisest vähem, kui kolm aastat (29.08.2005 kuni 14.05.2008). Seega ei olnud vajadust tähtajalise lepingu muutmiseks või uuesti sõlmimiseks. Alates 01.07.2009 hakkas kehtima uus töölepingu seadus, mille § 9 lg 2 ei näinud enam ette ajutiselt äraoleva töötaja asendamise puhul tähtajalise töölepingu sõlmimiseks ajalist piirangut. Kehtiva TLS § 131 lg 1 kohaselt enne 01.07.2009 sõlmitud töölepingule kohaldatakse alates 01.09.2009 kehtivat töölepingu seadust. Seega puudus kostjal vajadus ka 29.08.2010 hagejaga sõlmitud tähtajalist töölepingut muuta või uuesti sõlmida, kuna

töölepingus oli kokku lepitud tähtaeg kuni lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja tööleasumiseni. Hageja väide, et töölepingu enam kui

aastane tähtaeg on vastuolus ka töölepingu üldtingimuste p-ga 2.1 — see üldtingimuste punkt on ju poolte kokkuleppel töölepingu tingimus, mistõttu see ei muutunud kehtetuks seoses uue TLS jõustumisega 01.07.2009 on alusetu. Töölepingu üldtingimused on tüüptingimused, mida pooled läbi ei räägi ja kokku ei lepi. Ka Riigikohtu otsuses 3-2-1-39-11 on asutud seisukohale, et töölepingu tingimused, mida pooled ei ole läbi rääkinud, on VÕS § 35 mõistes tüüptingimused. On selge, et töölepingu pooled ei rääkinud läbi töölepingu üldtingimusi, mis olid seadusest töölepingusse ümber kirjutatud. Vastavalt VÕS § 38, kui tüüptingimus on sisult vastuolus lepingupoolte poolt eraldi kokku lepitud eritingimustega, kehtib eraldi kokku lepitud tingimus. Kuna hageja ja kostja olid töölepingu eritingimustes kokku leppinud tähtajalise töölepingu sõlmimise kuni lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja tööleasumiseni, siis antud juhul üldtingimused ei kehti. Hageja väide, et TH naases lapsehoolduspuhkuselt juba 2008. aasta esimesel poolel, ei vasta tegelikkusele. TH ei asunud 2008 aastal tööle. TH lapsehoolduspuhkus esimese lapsega pidi kestma kuni 21.11.2008. Kuna TH ootas teist last ja pidi jääma teise lapsega rasedussünnituspuhkusele alates 14.05.2008, siis otsustas ta enne rasedus-sünnituspuhkusele minekut välja võtta oma korralise puhkuse. TH kirjutas avalduse, kus palus lõpetada esimene lapsehoolduspuhkus alates 23.04.2008 ja samas avalduses avaldas soovi minna alates 23.04.2008 korralisele puhkusele kuni 13.05.2008. Alates 14.05.2008 jäi TH rasedussünnituspuhkusele. Naisel on õigus nõuda puhkust vahetult enne rasedus-sünnituspuhkusele jäämist. TH kasutas oma õigust, kuna seoses vanemahüvitise maksmise lõppemisega oli tal majanduslikult kasulikum kasutada ära omakorraline puhkus. Kostja maksis TH 2008 aasta septembris ka lapse sünnitoetust. Seega ei asunud THtööle ega töötanud 2008 aastal ühtegi päeva. Kuna tähtajalises töölepingus oli kokku lepitud, et leping kestab kuni lapsehoolduspuhkusel oleva TH tööleasumiseni, siis ei saanud tähtajaline tööleping lõppeda 2008. Aasta kevadel, kuna TH tööle ei asunud. Kostja on seisukohal, et hagejaga sõlmitud tähtajaline tööleping ei olnud muutunud tähtajatuks töölepinguks. 13. juunil 2011 kirjutas TH tööandjale avalduse, kus teatas, et soovib asuda tööle alates 06.juulist 2011 seoses lapsehoolduspuhkuse lõppemisega. Kostja teavitas 06.07.2011 lapsehoolduspuhkusel viibivat hagejat telefoni teel tähtajalise töölepingu tingimuse saabumisest ning selgitas, et hageja tööleping lõpeb seoses tähtaja möödumisega 06.07.2011. Hageja väitis telefoni teel kostjale, et tema tööleping on vahepeal muudetud tähtajatuks. Kostja palus selline leping esitada, kuna kostja teadmisel sellist kokkulepet sõlmitud ei olnud. Hiljem hageja teatas, et temal tegelikult ei ole muud töölepingut, kui esialgu sõlmitud tähtajaline leping. Telefoni teel peetud vestluste sisu kinnitab kostja poolt hagejale 06.07.2011 saadetud e-kiri. 06.juulil 2011 saatis kostja hagejale e-kirjaga ka töölepingu lisa nr 6 töölepingu lõppemise kohta, kus oli näidatud tähtajalise töölepingu lõppemine TLS § 80 lg 1 alusel 06.07. Kostja tunnistab, et e-kirja lisas olevasse lepingu lõpetamise kandesse oli ekslikult märgitud töölepingu lõppemise kuupäevaks 06.07.2010. Kuupäeva ekslikkust tõendab asjaolu, et 06.07.2010 oli avaldaja veel tööl ja sai tehtud töö eest tasu. Tööleping lõppes tegelikult 06.07.2011. Samas ei nõua kehtiv töölepingu seadus, et tööandja peaks teavitama töötajat kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tähtajalise töölepingu lõppemisest. Kuna kostja oli teinud seda telefoni teel 06.07.2011, siis oli hageja teadlik, et tema tööleping lõpeb 06.07.2011. Kostja kandis avaldajale üle lõpparve 06.07.2011. Hageja teatas kostjale, et sellel e-posti aadressil ta e-kirju kätte ei saa. Seetõttu saatis kostja sama e-kirja 07.07.2011 avaldajale uuesti avaldaja poolt teatatud e-kirja aadressile.

Hageja on hagiavalduses esitanud nõude tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ja märkinud hagiavalduses selle nõude õigusliku alusena TLS § 104 lg 1. TLS § 104 lg 1 sätestab seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastava töölepingu ülesütlemise tühisuse. Kostja ei ole töölepingut üles öelnud. Kostja ja hageja vahel sõlmitud tähtajaline tööleping lõppes TLS § 80 lg 1 alusel seoses tähtaja möödumisega. Kuna töölepingut ei ole üles öeldud, ei ole võimalik tuvastada ülesütlemise tühisust. Kostja on seisukohal, et antud tsiviilasjas puudub hagi ese. Töölepingu seaduse 5. peatükk l. jagu sätestab töölepingu lõppemise alused. Vastavalt sellele lõpeb tööleping poolte kokkuleppel, tähtaja möödumisel, töötaja surmaga ja ülesütlemisega. Töölepingu ülesütlemine on TsÜS § 67 mõistes on ühepoolne tehing, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud ühe isiku tahteavaldus. TLS § 85 kohaselt tööandja ei saa töölepingut üles öelda korraliselt, vaid ainult erakorraliselt mõjuvate põhjuste olemasolu korral TLS §-de 86 (katseaeg), 88 (töötajast tulenev mõjuv põhjus) ja 89 (tööandja majanduslik põhjus) alusel. Kostja ei ole väljendanud hagejale mingit tahtevaldust töölepingu ülesütlemiseks eelpoolnimetatud alustel. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tähtajaline tööleping. TsÜS § 134 kohaselt on tähtaeg kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed ja tähtaeg võidakse määrata aastate, kuude jne või kindlalt saabuva sündmusega. Vastavalt TsÜS § 135 tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. TsÜS 136 lg 1 tähtpäeva saabumine määratakse tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingus oli tähtaeg määratud kindlaksmääratud sündmusega - lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja tööleasumisega. Tähtajalise töölepingu sõlmimisel määratakse lepingu tähtaeg kindlaks poolte vastastikuse tahteavaldusega. Tegemist on õigustlõpetava tähtajaga ja vastavalt TLS § 80 lg 1 tähtajaline tööleping lõpeb tähtaja möödumisel. Töölepingu lõppemine tähtaja möödumisel ei eelda enam kumbagi poole tahteavaldust. Kostja teavitas hagejat tähtajalise töölepingu tingimuse saabumisest telefoni teel ja saatis hagejale lepingulisa töölepingu lõppemise kohta. Tähtajalise töölepingu lõppemine tähtaja möödumisel (TLS§ 80 lg 1) ei ole tahteavaldus, vaid on tegemist töölepingu lõppemise fikseerimisega. Kuna töölepingu lõppes TLS § 80 lg 1 alusel seoses tähtaja möödumisega, siis TLS §-id 107 ja 109 ei ole kohaldatavad. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega ja kuulanud ära pooled, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 29. augustil 2005.a. töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle turundusjuhina alates 01. septembrist 2005.a. Poolte vahel ei ole samuti vaidlust selle üle, et hageja ja kostja vahel on 29. augustil 2005.a. sõlmitud kaks töölepingut. Hageja poolt on töövaidluskomisjonile esitatud 29.08.2009 poolte poolt allkirjastatud käsitsi täidetud tööleping, mille kohaselt leping on sõlmitud tähtajaga 18 kuud. Kostja poolt on töövaidluskomisjonile esitatud 28.09.2009 trükitud ja poolte poolt allkirjastatud tööleping, mille kohaselt tähtajaline tööleping on sõlmitud tähtajaga kuni lapsehoolduspuhkusel oleva TH tööle asumiseni. Kuna tegemist on kahe töölepinguga, mis on sõlmitud samal kuupäeval ja samade poolte vahel, mille kohaselt hageja asus tööle marketingijuhi/turundusjuhi ametikohale tähtajalise töölepinguga, siis tuleb eeldada, et

tegemist on ühe töösuhtega. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas antud vaidluses tuleb lähtuda 29.08.2009 käsikirjaliselt vormistatud ja samal päeval sõlmitud töölepingust, mille kohaselt on sõlmitud tööleping tähtajaga 18 kuud või 29.08.2005 trükitud ja samal kuupäeval allkirjastatud töölepingust, mille kohaselt hageja ja kostja vaheline tähtajaline tööleping on sõlmitud tähtajaga kuni lapsehoolduspuhkusel oleva TH’i tööleasumiseni. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et hageja jäi alates 08.11.2010 rasedus- ja sünnituspuhkusele, hagejal sündis 29.11.2010 poeg Robin Niinemäe ja hageja jäi pärast rasedus-ja sünnituspuhkuse lõppemist lapsehoolduspuhkusele, kus viibib käesoleva ajani. Hageja sai 07.07.2011 e-kirjaga kostjalt töölepingu lisa nr 6 „Töölepingu lõpetamine“ ja millest nähtub, et tööleping on lõpetatud 06.07.2010.a., töölepingu lõppemise aluseks on tähtajalise töölepingu lõppemine tähtaja möödumisel (TLS § 80 lg 1) ning hagejale makstakse koos lõpparvega kompensatsiooni 12 kasutamata puhkusepäeva eest. Nimetatud dokument on digiallkirjastatud kostja juhatuse liikme Indrek Miliste poolt 07.07.2011. 06.07.2011 kandis kostja hageja kontole 659,69 eurot selgitusega puhkuse kompensatsioon. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas poolte vahel sõlmitud töölepingu on muutunud tähtajatuks või on lõppenud TLS § 80 lg 1 alusel seoses tähtaja saabumisega. Samuti on vaidlus selle üle, kas hageja tööleping on lõppenud ülesütlemisega kostja poolt ja kas hageja saab kohtus taotleda töölepingu ülesültemise tühisuse tuvastamist TLS § 104 lg 1 alusel. Käesoleva vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul kõigepeal tuvastada kas poolte vahel kehtib 29.08.2009 poolte poolt allkirjastatud käsitsi täidetud tööleping, mille kohaselt leping on sõlmitud tähtajaga 18 kuud või 28.09.2009 trükitud ja samal päeval poolte poolt allkirjastatud tööleping, mille kohaselt tähtajaline tööleping on sõlmitud tähtajaga kuni lapsehoolduspuhkusel oleva TH tööle asumiseni. Kuivõrd poolte vahel on sõlmitud samal kuupäeval 29.08.2005 kaks töölepingut, milles on erinevalt reguleeritud lepingu tähtaeg, siis tuleb käesoleval juhul kohaldada VÕS § 29 sätestatud lepingu tõlgendamise korda ja vastavalt VÕS § 29 lg 1 välja selgitada lepingupoolte tegelik tahe töölepingu sõlmimisel. VÕS § 29 lg 5 p 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada eelkõige lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingupoolte läbirääkimisi. 13.06.2000 sõlmitud töölepingu alusel töötas kostja juures töötas marketingijuhina TH(TVK tlk 54), kes jäi rasedus-ja sünnituspuhkusele 26.09.2005-12.02.2006 (TVK tlk 55) ja peale seda alates 13.02.2006 lapsehoolduspuhkusele (TVK tlk 56). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostjal oli ainult üks marketingijuhi ametikoht. Kostja tööpakkumise kohaselt pakutakse tööd turundusjuhi ametikohale tähtajalise lepingu alusel, mille pikkuseks on vähemalt üks aasta (TVK tlk 57). Hageja asus tööle 01.09.2005 ja TH läks rasedus-ja sünnituspuhkusele 26.09.2005. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et selle ajavahemiku jooksul viis hageja ennast kurssi marketingjuhi töökohustustega kostja juures ja TH andis hagejale oma tööülesanded üle ning peale THrasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist asus hageja iseseisvalt täitma marketingijuhi tööülesandeid. Kohus leiab, et tuginedes eelnimetatud tõenditele ja lähtudes lepingu sõlmimise asjaoludest, oli tulenevalt VÕS § 29 lg 1 hageja ja kostja ühine tahe sõlmida määratud ajaks tööleping, mille tähtaeg oli sõltuv ajutiselt äraoleva töötaja TH’i tööleasumisest. Hageja leiab, et tuleb lähtuda hageja ja kostja vahel 26.08.2005 käsikirjaliselt vormistatud ja sõlmitud töölepingust, mille kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga 18 kuud. Hageja põhjendab oma seisukohta sellega, et vastavalt töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS §-le 17 tuleb kohaldada töötaja jaoks soodsamat sätet, mistõttu tuleb lähtuda töölepingu eksemplarist, mille kohaselt on sõlmitud tööleping tähtajaga 18 kuud. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. VÕS § 29 lg 8 kohaselt lepingutingimuste tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv. Töölepingu sõlmimise ajal (29.08.2005) kehtinud

TLS § 27 lg 2 loetles ammendavad alused, mis võimaldasid töölepingu sõlmimise määratud ajaks. 26.08.2009 käsikirjaliselt vormistatud ja samal päeval sõlmitud töölepingus on märgitud lepingu tähajaks 18 kuud, kuid tähtajalise töölepingu sõlmimise alust ei ole töölepingus märgitud ehkki töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 26 lg 1 p 3 nõudis tähtajalise töölepingu korral ka töölepingus aluse märkimist. Seega on tegemist kehtetu töölepingu tingimusega. Kohtu hinnangul ei saa töötaja jaoks olla soodsam seadusega vastuolus oleva töölepingu tingimuse kohaldamine. Seda eriti olukorras, kus pooled on sõlminud samal päeval töölepingu eksemplari, mille tingimused on kooskõlas seadusega. Hageja on omakäeliselt allkirjastanud töölepingu, kus on märgitud, et tööleping on sõlmitud tähtajaliselt ja kuni lapsehoolduspuhkusel oleva TH’i tööleasumiseni. Lepingu allkirjastamisel eeldatakse, et allkirjastaja on lepingu läbi lugenud ja tingimustega nõustunud. Töövaidluskomisjoni istungi protokollist nähtuvalt hageja on kinnitanud, et oli kaks allkirjastatud töölepingut (TVK tlk 70). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tuleb lähtuda 29.08.2005 trükitud ja samal kuupäeval poolte poolt allkirjastatud töölepingust, mille kohaselt hageja ja kostja vaheline tähtajaline tööleping on sõlmitud tähtajaga kuni lapsehoolduspuhkusel oleva TH’i tööleasumiseni. Järgnevalt tuleb kohtul tuvastada, kas 29.08.2005 sõlmitud tööleping on muutunud tähtajatuks. Hageja on seisukohal, et 29.08.2005 sõlmitud tööleping on muutunud tähtajatuks seoses sellega, et kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 27 lg 1 p 2 nägi ette töölepingu sõlmimise võimaluse määratud ajaks kas lepingutähtaja kalendaarse kindlaksmääramisega või töö lõppemisega, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks. Ka töölepingu üldtingimuste punkt 2.1. näeb ette, et määratud ajaks sõlmitakse leping mitte kauemaks kui viieks aastaks. Seega oleks hageja hinnangul tööleping pidanud lõppema hiljemalt 29. augustil 2010, mil möödus 5 aastat selle sõlmimisest. Hageja seisukoha kohaselt kuna tööleping kehtis pärast 29. augustit 2010 edasi, siis on igal juhul tegemist tähtajatu töölepinguga. Samuti leiab hageja, et tööleping on muutnud tähtajatuks seoses sellega, et TH naases lapsehoolduspuhkuselt juba 2008.a. esimesel poolel pärast esimese lapse sündi ja kostja ei lõpetanud sellel ajaga töölepingut. Kostja leiab, et 29.08.2005 sõlmitud tööleping ei ole muutunud tähtajatuks. 22.04.2008 on TH esitanud kostjale avalduse, mille kohaselt palub ta lõpetada tema lapsehoolduspuhkus ja lubada teda tööle alates 23.04.2008 ja ühtlasi lubada temale korralist puhkust ajavahemikul 23.04.2008 kuni 13.05.2008 (TVK tlk 53). 14.05.2008-30.09.2008 viibis TH rasedus-ja sünnituspuhkusel (TVK tlk 54). Enne 01.07.2009 kehtinud Puhkuseseaduse § 16 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud töötaja soovitud ajal andma puhkust naisele vahetult enne ja pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust. Seega on TH kasutanud puhkuseseadusest tulenevat õigust saada puhkust vahetult enne rasedus-ja sünnituspuhkust. Kostja on 24.04.2008 maksnud TH puhkusetasu 14 387 krooni (tlk 55). Eeltoodust nähtuvalt ei ole TH 2008 aastal töötanud ühtegi päeva. Kohus leiab, et ei saa võrdsustada lapsehoolduspuhkusel töötaja poolt enne uuesti rasedus-ja sünnituspuhkusele jäämist korralise puhkuse väljavõtmist tööle asumisega kuivõrd antud juhul ei ole töötaja töötanud tegelikult ühtegi päeva. Enne 01.07.2009 kehtinud TLS § 27 lg 1 p 2 lubas sõlmida määraud ajaks töölepingu ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks ja kuna hageja ja kostja vahel 29.98.2005 sõlmitud töölepingu kohaselt oli kokku lepitud, et tööleping kehtib kuni lapsehoolduspuhkusel viibiva TH tööleasumiseni ja T ei ole 2008.a. tööle asunud, siis ei saanud eelnimetatud tööleping lõppeda 2008.a. Kohus ei nõustu hageja väitega, et käesoleval juhul kehtib töölepingu üldtingimuste p 2.1, mis näeb ette, et määratud ajaks sõlmitakse tööleping mitte kauemaks kui viieks aastaks. Kohus nõustub kostjaga, et käesoleval juhul töölepingu üldtingimused on tüüptingimused, mida pooled läbi ei rääkinud ja kokku ei leppinud. Ka Riigikohtu otsuses 3-2-1-39-11 on asutud seisukohale, et töölepingu tingimused, mida pooled ei ole läbi rääkinud, on VÕS § 35 mõistes

tüüptingimused. Vastavalt VÕS § 38, kui tüüptingimus on sisult vastuolus lepingupoolte poolt eraldi kokku lepitud eritingimustega, kehtib eraldi kokku lepitud tingimus. Kuna hageja ja kostja olid töölepingu eritingimustes kokku leppinud tähtajalise töölepingu sõlmimise kuni lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja tööleasumiseni, siis antud juhul üldtingimused ei kehti. Ebaõige on hageja seisukohaga, et tööleping oleks pidanud lõppema hiljemalt 29.08.2010, mil möödus viis aastat selle sõlmimisest. Sellel ajal kui TH jäi teise lapsega rasedus- ja sünnituspuhkusele (14.05.2008), oli möödunud tähtajalise töölepingu sõlmimisest vähem kui kolm aastat. Seega ei olnud kostjal vajadust tähtajalise töölepingu muutmiseks või uue lepingu sõlmimiseks. Kehtiva TLS § 131 lg 1 kohaselt enne 01.07.2009 sõlmitud töölepingule kohaldatakse alates 01.07.2009 kehtivat töölepingu seadust. Alates 01.07.2009 kehtima hakanud TLS § 9 reguleerib tähtajalise töölepingu sõlmimist, sealhulgas tähtaja pikkust. TLS § 9 lg 1 sätestab tähtajalise töölepingu pikkuseks mitte rohkem kui viis aastat. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib sõlmida tähtajalise töölepingu ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks, selle tähtaega määramata. Kuivõrd alates 01.07.2009 kehtima hakanud TLS § 9 lg 2 kohaselt võib sõlmida tähtajalise töölepingu ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks ilma ajalise piiranguta ning alates 01.07.2009 kehtima hakanud TLS § 131 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 01.07.2009 sõlmitud töölepingule alates 01.07.2009 kehtivat töölepingu seadust, siis vaatamata sellele, et 29.08.2010 möödus viis aastat hagejaga tähtajalise töölepingu sõlmimisest, puudus kostjal vajadus hagejaga sõlmitud tähtajalist töölepingut muuta või uuesti sõlmida, kuna töölepingus oli kokku lepitud tähtaeg kuni lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja tööleasumiseni. Kuivõrd nii enne 01.07.2009 kehtinud TLS kui 01.07.2009 kehtima hakanud TLS lubavad sõlmida tähtajalise töölepingu ajutiselt ära oleva töötaja asendamiseks ja 29.08.2010 oli TH rasedus- ja sünnituspuhkusel, siis ei saa asuda seisukohale, et hageja tööleping oli muutnud tähtajatuks kuna hageja jätkas pärast 29.08.2010 töötamist ja kostja ei avaldanud hagejale teistsugust tahet. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel oli 29.08.2005.a. sõlmitud tähtajaline tööleping ajutiselt äraoleva töötaja TH tööleasumiseni ning nimetatud tööleping ei ole muutunud tähtajatuks. 13.06.2011 on TH esitanud kostjale avalduse alates 06.07.2011 seoses lapsehoolduspuhkuse lõppemisega (TVK tlk 59). Seega on hageja tööleping lõppenud TLS § 80 lg 1 alusel 06.07.2011. Järgnevalt võtab kohus seisukoha selle kohta, kas hageja nõudel on õiguslik alus. Hageja on esitanud kohtule nõude tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ja märkinud selle õigusliku alusena TLS § 104 lg 1. TLS § 104 lg 1 sätestab seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastava töölepingu ülesütlemise tühisuse. Vastavalt TsMS § 36 lg 1 võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui ta on sellise tuvastamiseks õiguslik huvi. Käesolevas tsiviilasjas ei ole leidnud tuvastamist, et hageja ja kostja vahel 29.08.2005 sõlmitud tööleping oleks muutunud tähtajatuks. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ja kostja vahel 29.08.2005 sõlmitud tööleping on lõppenud TLS § 80 lg 1 alusel 06.07.2011 tähtaja möödumise tõttu. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kostja ei ole töölepingut üles öelnud. Töölepingu seaduse 5. peatükk 1.jagu sätestab töölepingu lõpetamise alused, vastavalt millele tööleping lõpeb poolte kokkuleppel (TLS § 89), tähtaja möödumisel (TLS § 90), töötaja surmaga (TLS § 81), ülesütlemisega (TLS § 83). Töölepingu ülesütlemine on TsÜS § 67 mõistes ühepoolne tehing, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud ühe isiku tahteavaldus. TLS § 85 kohaselt tööandja ei saa töölepingut üles öelda korraliselt, vaid ainult erakorraliselt mõjuvate põhjuste olemasolu korral TLS § 86 (katseaeg), TLS § 88 ( töötajast tuleneval mõjuval põhjusel) ja TLS § 89 (majanduslikel põhjustele) alusel. Kostja on edastanud hagejale 06.07.2011 hagejale teate tähtajalise töölepingu lõpetamise kohta tähtaja

möödumisel (TLS § 80 lg 1) alusel ( TVK tlk 24). Antud teates ei ole kostja väljendanud oma tahteavaldust töölepingu ülesütlemiseks eelnimetatud alustel. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingus oli tähtaeg määratud kindlaksmääratud sündmusega - lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja tööleasumisega. Tähtajalise töölepingu sõlmimisel määratakse lepingu tähtaeg kindlaks poolte vastastikuse tahteavaldusega. Tegemist on õigustlõpetava tähtajaga ja vastavalt TLS § 80 lg 1 tähtajaline tööleping lõpeb tähtaja möödumisel. Töölepingu lõppemine tähtaja möödumisel ei eelda enam kumbagi poole tahteavaldust. Käesoleval juhul on kostja siiski edastanud hagejale teate tööle töölepingu lõppemise kohta kuigi seadus seda ei nõua. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kuivõrd tööleping on lõppenud TLS § 80 lg 1 alusel, siis ole võimalik tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisust TLS § 104 lg 1 alusel. Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu lõppes TLS § 80 lg 1 alusel seoses tähtaja möödumisega, siis TLS §-id 107 ja 109 ei ole kohaldatavad, mistõttu tuleb jätta rahuldamata hageja nõue viie kuu keskmise kuupalga suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Samuti leiab kohus, et tööleping lõppemisel hagejale saamata jäänud puhkusehüvitise väljamaksmine ajal kui hagejal on õigus saada vanemahüvitist, mis toob endaga kaasa vanemahüvitise vähendamise, ei saa käsitleda kostja poolt hagejale kahju tekitamisena. Lepingupoole poolt oma seadusest tuleneva kohustuse täitmine ei saa olla kohtu hinnangul teisele lepingupoolele kahju tekitamine. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hageja nõuet ei rahuldanud, siis on põhjendatud jätta menetluskulud täielikult hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, 3 ja 6).

Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.