2-11-25323/34 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Tartu Maakohus rahuldas 02.02.2012. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis OÜ-lt ICT Projekt Andrei Tunka kasuks välja XX,XX eurot. Kohus jättis menetluskulud 99% ulatuses hageja kanda ja 1% ulatuses kostja kanda. Kohus leidis, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus luges TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ja esitatud dokumentaalsete tõenditega tuvastatuks järgmised asjaolud: 1) hageja sõlmis kostjaga 01.09.2009. a töölepingu, mille kohaselt hageja töötas kostja juures XXXX (tl 7-14); 2) hageja sai töötasu 2011. a jaanuaris XXX,XX eurot, veebruaris XXX.XX eurot, märtsis XXX.XX eurot ja lõpparve XXX.XX eurot. Kokku sai hageja töötasu lepingus ettenähtust vähem XXXX.XX eurot (tl 18-21, 28-29); 3) hageja ei ole alates 2011. a aprillist kostja juures tööd teinud; 4) töövaidluskomisjon luges 03.05.2011. a otsusega, et tööleping Andrei Tunka ja OÜ ICT Projekt vahel ei lõppenud ülesütlemisega. Tööleping loeti lõppenuks TLS § 85 lg 1 alusel alates 27.04.2011. a (tl 23-24). Töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud selles osas, et tööleping loeti lõppenuks alates 27.04.2011. a TLS § 85 lg 1 alusel, s.t töötaja poolse töölepingu korralise ülesütlemisega. TLS § 100 lg 4 kohaselt on töötajal õigus nõuda hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud. Antud juhul ei ole tööleping lõppenud töötaja poolse erakorralise ülesütlemisega, vaid TLS § 85 lg 1 alusel. Viimati nimetatud paragrahv ei näe ette töötajale hüvitise tasumise kohustust. Hüvitise tasumise kohustus tekib erakorralise ülesütlemise puhul, mitte korralisel ülesütlemisel. Kohus jättis hageja nõude hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Hageja on esitanud saamata jäänud töötasu nõude. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja sai alates 2011. a jaanuarist töötasu vähem, kui poolte vahel sõlmitud töölepingus ette nähtud XXX,XX eurot kuus. Kostja on töötasu vähendamist põhjendanud töömahu vähenemisega. TLS § 37 lg 1 kohaselt, kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, kui kokkulepitud töötasu maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav. Sama on sätestatud ka poolte vahel sõlmitud töölepingu p-s 7.6. Kostja väitel ei olnud tal hagejale anda temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt tööd. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka hageja omaksvõtuga 06.10.2011. a kohtuistungil ning tunnistajate V.V. ja K.K. ütlustega. Hageja ei ole vaielnud vastu kostja väitele, et kokkulepitud töötasu maksmine oleks olnud kostjale ebamõistlikult koormav. Seega luges kohus tõendatuks, et kostjal oli õigus vähendada töötasu kolmeks kuuks, s.t 2011. a jaanuariks, veebruariks ja märtsiks.

14.või 17. detsembril 2010. a, et tööde mahud vähenevad ja tööd lükkuvad edasi ning kõik töömehed jäävad koju miinimumpalgaga. Kohus luges tunnistajate ütlused usaldusväärseteks, kuna tunnistajad ei ole praeguseks kostjaga seotud ning kohtul ei ole alust kahelda nende erapooletuses. Hageja vande all antud ütlustest nähtub, et talle teatati detsembris, et tööd ei ole. Hageja ei mäleta, kas ta rääkis tööandjaga ka palgast, mida makstakse töö puudumise ajal. Seega luges kohus tõendatuks, et hagejat teavitati vähemalt 14 kalendripäeva ette töö mahu ja töötasu vähendamisest. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks esitanud TLS § 37 lg 4 kohase vastuväite seitsme päeva jooksul. Hagejal oleks olnud õigus tööleping töötasu vähendamise tõttu üles öelda ning nõuda ka ülesütlemise hüvitist. Hageja ei ole TLS § 37 lg 1 alusel töölepingut üles öelnud. Töötajate usaldusisiku seaduse § 21 lg 1 kohaselt peaks tööandja teavitama töötajat kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kui poolte vahel ei ole kokku lepitud teisiti. Hageja ei ole kostjale ette heitnud vorminõuete mittejärgimist. Seega luges kohus tõendatuks, et hageja 2011. jaanuari, veebruari ja märtsi töötasu on vähendatud seaduse alusel ja seadusega ette nähtud korras. TLS § 37 lg 1 kohaselt ei tohi vähendatud töötasu olla alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära. Vabariigi Valituse 11.06.2009. a määruse nr 90 § 1 kohaselt kehtis 2011. a töötasu alaammäär tunnis 1.73 eurot ja täistööajaga töötamise korral kuus 278.02 eurot. Töölepingu järgi oli hagejal summeeritud tööaja arvestus 4-kuulise perioodi kohta ning hageja töötas täistööajaga. Kuna summeeritud tööaja puhul ei ole töö puudumisel võimalik töötunde arvestada, tuleb kohaldada kuu töötasu alammäära 278.02 eurot. Hageja sai veebruaris ja märtsis rohkem, kuid jaanuaris XX.XX eurot vähem (XXX.XX- XXX.XX). Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 2011. a jaanuari eest XX.XX eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 2011.a aprillis hageja enam kostja juurde tööle ei läinud. TLS § 28 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu. Kuna hageja keeldus töö tegemisest, ei ole kostjal tekkinud töötasu maksmise kohustust. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude töötasu väljamõistmiseks 2011. a aprilli eest. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja sai lepingus kokku lepitust vähem tööd, jättis kohus tähelepanuta saadetud elektronkirjad (tl 15-17). Töövaidluskomisjon on lugenud töölepingu lõppenuks korralise ülesütlemisega ja hageja avaldus ei ole asjakohane (tl 22). Hageja nõue oli XXXX.XX eurot, kohus mõistab hageja kasuks välja XX.XX eurot. Kohus leidis, et TsMS § 163 kohaselt tuleb jätta 1% menetluskuludest kostja ja 99% hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on Tartu Maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, mitteobjektiivselt ning ebaõigesti tõendeid hinnates arvestanud ainult vastustaja poolt esitatud vastuväited ja tõendid, mis on viinud valele otsustamisele; 2) kohtu järeldus, et hagejat teavitati vähemalt 14 kalendripäeva ette töö mahu ja töötasu vähendamisest, ei ole arusaadav. Tunnistajate V.V. ja K.K. ütlustest ei nähtu, et täidetud oli töötasu vähendamise kord, mis on sätestatud TLS § 37 lg-s 4. Töölepingus p-s 11.2 on määratud, et lepingut muuta sooviv pool esitab teisele poolele kirjaliku muutmise avalduse, milles peab põhjendama ka muutmise soovi. TsÜS § 78 lg 1 kohaselt, kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama seaduse § 79 kohaselt, kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. TsÜS § 69 lg 2 kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kostja ei esitanud kohtule dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et tema kui tööandja andis hagejale kui töötajale teavet kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kus teavitas töötasu vähendamisest 14 päeva ette. Samuti ei esitanud kostja muid tõendeid, et poote vahel oli kokku lepitud teisiti, sh võimalusega suuliselt või telefonitsi teavitada töötasu vähendamisest või töölepingu muutmisest. Kostja ei saa tõendada tunnistajate abiga asjaolu, et töötajat teaviti töötasu vähendamisest 14 päeva ette. TLS § 35 kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut.