Muud › Muud hagiasjad

MAAKOHTU LAHEND

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

2) tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda, kuna asjaolusid arvestades on see mõistlik ja õiglane. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Praegusel juhul on menetluskulude jätmine vaid hagejate kanda äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Hagiavalduse esitamise tingis kostjate õigusvastane käitumine. Pankrotiavalduse põhistamisel ei ole lubatud kasutada ebaõigeid faktiväiteid. Kui kohus oleks hagi läbi vaadanud, oleks kohus selle pidanud rahuldama ning menetluskulud oleksid jäänud kostjate kanda. Kostjad pidid pangana ja pangatöötajana mõistma, et ebaõigete faktiväidete avaldamine avalduse põhistamisel toob kaasa mittevaralise kahju hüvitamise ja ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude ning sellega võivad kaasneda kostjate kanda jäävad menetluskulud. Hagejate suhtes on äärmiselt ebaõiglane olukord, kus kohus ei suutnud üle aasta hagi menetlusse võtta, võttis selle pärast hagejate järelepärimisi menetlusse ja määras ebamõistlikud tingimused tagatise tasumiseks kostja menetluskulude katteks, välistades sellega hagejate võimalused hagi läbi vaatamiseks. Samuti on äärmiselt ebamõistlik olukord, kus hagejad peavad tasuma põhjendatud ja seadusliku nõude olemasolul kostjate menetluskulud vaid seetõttu, et hagejatel puudus raha tagatise andmiseks. Kohtud ei ole kohustanud hagejaid sarnastes asjades niivõrd suuri tagatisi tasuma. Määrus on menetluskulude jaotamise küsimuses põhjendamata, mis on vastuolus TsMS § 436 lg 1 nõudega. Kohus on jätnud põhjendamata, miks on õiglane ja mõistlik jätta menetluskulud hagejate kanda ning miks on kohus jätnud kohaldamata TsMS § 162 lg 4, mis võimaldab jätta menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 442 lg 8 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses kõiki asjaolusid analüüsima ning tegema vastava analüüsi pinnalt seadusliku ja põhjendatud kohtulahendi, kuna kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike hinnangutega. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadest (3-2-1-4-10) järeldub, et kohus peab tuvastama ka kõik menetluskulude jaotamise eelduseks olevad asjaolud ehk kohus peab kaaluma erinevaid menetluskulude jaotamise lahendusi. Sealhulgas peab kohus analüüsima, missugune on õiglane ja mõistlik menetluskulude jaotus. Arvestades hagi esitamisel kehtinud kõrgeid riigilõivu määrasid ning Riigikohtu praktikat riigilõivude osas, on ilmne, et kohtu enda seatud piirangud (tagatise nõudmine) peaksid olema aluseks sellele, et kohus analüüsib, kas sellistel asjaoludel on menetluskulude jätmine poolte endi kanda mõistlik ja põhjendatud.

VASTUSTAJATE VASTUVÄITED

menetluskulud TsMS § 168 lg-s 2 sätestatust erinevalt, sh ei võimalda seadus üldjuhul hagi läbi vaatamata jätmise korral jätta menetluskulusid osaliselt või täielikult kostja kanda. Kohus sai TsMS § 5 lg-test 1 ja 3 tulenevalt menetluskulude jaotamisel lähtuda üksnes menetlusosaliste esitatud taotlustest ning asjaoludest. Kohtul puudus kohustus ja võimalus asuda ise välja selgitama asjaolusid ning koguma tõendeid, mis võimaldaksid menetluskulusid jaotada TsMS § 168 lg-s 2 sätestatud üldreeglist erinevalt. Olukorras, kus hagejad ei esitanud ühtegi menetluskulude jaotust puudutavad taotlust, ei saa kohtule ette heita, et kohus jättis arvestamata asjaolud, millele menetlusosalised ei tuginenud. Riigikohus on viidatud otsuses (3-2-1-4-10) märkinud üksnes seda, et õigusnormi kohaldamine eeldab vastava normi kohaldamise eelduseks olevate asjaolude tuvastamist. TsMS § 168 lg 2 kohaldamise ainsaks eelduseks on hagi läbi vaatamata jätmine. Kuivõrd kohus on sama määrusega hagi läbi vaatamata jätnud, on TsMS § 168 lg 2 kohaldamise eeldused nõuetekohaselt tuvastatud; 2) jättis kohus menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 4 õigesti kohaldamata. Riigikohus on andnud selgituse (3-2-1-142-10), millest järeldub, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamist õigustavad üksnes väga erandlikud asjaolud. Määruskaebuses kirjeldatud asjaoludest ei nähtu, et menetluskulude hagejate kanda jätmine oleks TsMS § 162 lg-s 4 sätestatud kõrgendatud standardile vastavalt äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hagejate poolt kohtumenetluses väljendatud seisukohad on vastuolulised. Maakohtu 24.01.2012 määrust vaidlustades väitsid hagejad, et TsMS § 196 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldused tagatise nõudmiseks ei ole täidetud, kuna nende majanduslik seisund võimaldab kostjate eeldatavate menetluskulude hüvitamist. Menetluskulude jaotust vaidlustades tuginevad hagejad aga sellele, et nende majanduslik olukord ei võimalda tagatise maksmist ja kostjate menetluskulude hüvitamist. Vastuolulistele ning üksteist välistavatele faktiväidetele tuginemine on tsiviilkohtumenetluses TsMS § 200 lg-st 2 ja § 328 lg-st 1 tulenevalt lubamatu. Riigikohus on rõhutanud (3-2-1-154-09), et hagi läbi vaatamata jätmise alused on sätestatud TsMS §-s 423 ning tegemist on alustega, mille puhul on võimalik hagejale tema tegevust või tegevusetust ette heita; seetõttu on põhjendatud ka TsMS §-s 168 sätestatu, mille kohaselt jäetakse hagi läbi vaatamata jätmise korral menetluskulud hageja kanda. Kuna kohus jättis hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 12 alusel, mille ilmnemist saab Riigikohtu praktikast tulenevalt hagejatele ette heita, siis jättis kohus õigesti menetluskulud hagejate kanda. Asjakohane ei ole määruskaebuse väide, et hagejatelt 6957,96 euro suuruse tagatise nõudmine lühikese tähtaja jooksul on käsitletav kohtu tahtliku katsena lõpetada tsiviilasja menetlemine ning karistada hagejaid kohtu tegevuse suhtes pahameele avaldamise eest. Vaidlus tagatise nõudmise põhjendatuse, tagatise suuruse ja tingimuste üle on jõustunud kohtumäärustega lõppenud. Riigikohtu seisukoha (3-2-1-158-09) järgi ei ole tagatise andmise määramine kostja eeldatavate menetluskulude katteks käsitletav kohtusse pöördumise õiguse piiranguna. TsMS § 162 lg 4 kohaldamist ei õigusta ka väide, mille kohaselt oli hagiavalduse esitamine tingitud kostjate õigusvastasest käitumisest. Hagis esitatule annab kohus sisulise hinnangu kohtuotsuse tegemisel. Asjaolu, et kohus jättis hagi kohtuotsusega lahendamata, on tingitud hagejate, mitte kostjate või kohtute tegevusest. Hagejad pidid kohtusse pöördudes arvestama, et hagi võib jääda rahuldamata ja see toob kaasa kohustuse hüvitada kostjate menetluskulud. Samuti pidid hagejad arvestama, et kostjatel on õigus nõuda tagatist oma eeldatavate menetluskulude katteks ning tagatise andmata jätmisel jääb hagi läbi vaatamata. Hagi oli ka ilmselgelt perspektiivitu. Tartu Maakohtu 15.09.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-31157 kuulutati välja OÜ MRP Ärigrupp (pankrotis) pankrot ning käesolevas tsiviilasjas ei saa uuesti avada vaidlust selle üle, kas esinesid alused pankroti väljakuulutamiseks või mitte.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

andmata jätmisel jäetakse hagi läbivaatamata ning menetluskulud TsMS § 168 lg-st 2 tulenevalt hagejate kanda. Kuna määruskaebuse esitajad ei esitanud maakohtule asjaolusid, mis nende arvates annaksid aluse kohaldada TsMS § 162 lg-t 4, siis ei saanudki maakohus vaidlustatud määruses nendele asjaoludele tugineda. Nimetatud asjaoludele annab hinnangu ringkonnakohus käesolevas määruses.

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.