2-11-42000/23 - Muud - Muud hagiasjad - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

2.19. oktoobril 2011 esitasid kostjad taotluse kohustada hagejat andma tagatis kostjate eeldatavate menetluskulude katteks 20 674,13 eurot. Taotluse põhjenduste kohaselt võib TsMS § 196 lg 1 p 3 tulenevalt kohus hagimenetluses kostja taotlusel kohustada hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise. Taotlus tagatise andmiseks peab olema esitatud eeldatavate menetluskulude katteks ning hageja majandusliku seisundi tõttu või muul põhjusel peab kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmine hagejalt olema ilmselt raskendatud. Antud juhul on TsMS § 196 lg 1 p 3 eeldused täidetud. Hagejate majanduslikku olukorda arvestades on ilmne, et hagi rahuldamata jätmise korral on kostjate poolt kantud menetluskulude sissenõudmine hagejatelt raskendatud või koguni võimatu. Tagatise suuruse määramisel tuleb arvestada kõiki menetluskulusid, mis kostjatel seoses kohtumenetlusega võivad tekkida. TsMS § 138 lg 1 ja lg 2, § 143 ning § 144 kohaselt on sellisteks kuludeks kohtukulud, sh asja läbivaatamise kulud (tunnistajakulud, dokumentaalse tõendi saamise kulud jne), ja kohtuvälised kulud, sh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Hagiavalduses nõuavad hagejad kostja I poolt Tartu Maakohtule esitatud ebaõigete andmete ümberlükkamist. Kostjad kinnitavad, et avaldatud andmed on õiged ning soovivad seda tõendada tunnistajate ülekuulamisega. TsMS § 143 p 1, § 148 lg 1, § 151 lg 1, § 152, § 156 lg 1 ja § 157 kohaselt tuleb kostjatel seega hüvitada tunnistajatasud ning tunnistajate võimalikud sõidu- ja toitlustuskulud. TsMS § 152 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005.a määruse nr 322 „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 7 lg 3 kohaselt makstakse tunnistajatasu iga töölt puudutud tunni eest kuni 17,30 eurot. Tunnistajate elukoht on Tallinn, kohtuistungid toimuvad Valgas. Tallinnast Valka ja tagasi Tallinna sõitmiseks kulub ca 8 tundi. Kohtuistung kestab hinnanguliselt kuni 3 tundi. Seega tuleb tunnistajatel seoses kohtumenetlusega töölt puududa terve tööpäev. Lisaks tuleb kostjatel hüvitada ka tunnistajate toitlustus- ja sõidukulud. Eelnevast lähtuvalt tuleb kostjatel tunnistajakuluna hüvitada vähemalt 441,80 eurot. Kuna ka kostja I asukoht ja kostja II elukoht on Tallinnas, tuleb lisaks tunnistajatele hüvitada veel ka kostjate sõidukulu, mis kahe istungi korral oleks kokku hinnanguliselt 250 eurot. Lisaks tuleb kostjatel kanda ka lepinguliste esindajate kulu. Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008.a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 2 kohaselt on mittevaralise nõudega tsiviilasjas lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 200 000 kr (12 782,33 eurot). Kliendilepingu kohaselt osutab advokaadibüroo Kaevando ja Partnerid kostjale I õigusteenust hinnaga 120 eurot tund (lisandub käibemaks). Advokaadibüroo prognoosib esimeses astmes

kostjale I osutatava õigusabi mahuks vähemalt 60 tundi ning kõigis kohtuastmetes kokku hinnanguliselt 120 tundi. Kostja II on samuti alustanud läbirääkimisi esindaja leidmiseks. Eelduslikult on kostja II vajadus õigusteenuse järele kostja I omast mõnevõrra väiksem, ulatudes kõigis kohtuastmetes kokku hinnanguliselt 60 tunnini. Kostjate lepinguliste esindajate eeldatavad kulud kokku on 21 600 eurot. Määruses sätestatud piirmäärasid arvestades on kostjate lepinguliste esindajate kulude osas hagejatelt nõutava tagatise suurus 12 782,33 eurot kostja I ning 7 200 eurot kostja II lepingulise esindaja kulude katteks. Eeltoodust lähtuvalt on kostjatel oma eeldatavate menetluskulude katteks õigus nõuda hagejatelt tagatist 20 674,13 eurot. Avalikud andmed hagejate vara ja kohustuste kohta kinnitavad üheselt, et hagejate majanduslik olukord on äärmiselt halb ning hagi rahuldamata jätmise korral on kostjate menetluskulude sissenõudmine hagejatelt raske või isegi võimatu. Kinnistusraamatu ja äriregistri andmetest lähtuvalt koosneb kogu hagejate vara 5 kinnistust, millest kaks kuuluvad hagejale I ja kolm hagejale II, ning osalustest erinevates osaühingutes. Samas on hagejate kinnistuid koormavaid kohtulikke hüpoteeke, ja muid asjaõigusi ning hagejate osalusega osaühingutega seotud asjaolusid arvestades selge, et kinnistute arvel ei ole kostjatel hagi rahuldamata jätmise korral võimalik oma menetluskulude hüvitamise nõuet rahuldada. Hagejad omavad ka osalusi erinevates osaühingutes, kuid neil puudub märkimisväärne väärtus. OÜ MRP Ärigrupp on pankrotis äriühing, mille osade ostmisest pole ilmselt keegi huvitatud. Osaluse väiksuse või äriühingu vähese majandustegevuse tõttu 2010. aastal pole võimalik leida ostjat nimiväärtusest kõrgema hinnaga hagejate osalustele OÜ-s Aurol, OÜ-s Roval Market, OÜ-s Sidur, OÜ-s Airo Grupp ja OÜ-s Herro Kaup. Hagejatele kuuluvate osaluste nimiväärtus kokku on maksimaalselt 16 592,53 eurot. Seega pole hagejatel piisavalt vara kostjate menetluskulude hüvitamiseks, kuna hagejate tagamata kohustuste summa ületab oluliselt vara väärtuse. Hagejate varasema käitumise põhjal võib eeldada valmisolekut koormata ja võõrandada oma vara võlausaldajate nõuete rahuldamise vältimiseks. Hagejad on vahetult enne OÜ MRP Ärigrupp (pankrotis) pankrotimenetluse alustamist ja ka pärast seda oma vara peitnud. Hageja II on kõik temale kuuluvad korteriomandid koormanud tasuta ja tähtajatu isikliku kasutusõigusega iseenda kasuks. Korteriomandite sellise koormamise eesmärgiks oli nende väärtuse vähendamine ning korteriomandite kasutamise võimaluse säilitamine ka juhul, kui hageja II vastu esitatavate nõuete rahuldamiseks korteriomandid võõrandatakse. 2011.a augustis võõrandasid hagejad endaga seotud isikutele oma osalused OÜ-s Valga Leivatehas, Leivatööstuse OÜ-s, OÜ-s Leivavedu ja Viro Trading OÜ-s. Kostjad on esitanud endale kättesaadavaid tõendeid oma väidete tõendamiseks. Kui hagejad väidavad, et TsMS § 196 lg 1 p 3 eeldused ei ole täidetud, on neil TsMS § 230 lg 1 ja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-53-10 p 13 tulenevalt kohustus vastupidist tõendada. Samuti ei ole TsMS § 200 lg 1 ja 2 tulenevalt lubatud esitada üksteist välistavaid väiteid. Hagejad on seda aga teinud. Hagejad väitsid esmalt, et nende majanduslik seis on piisavalt hea, et tagatist mitte nõuda ning seejärel, et tagatise nõudmise eeldused on küll täidetud, kuid tagatis tuleks jäta nõudmata. Hagejate väited, et OÜ MRP Ärigrupp (pankrotis) vastu esitatud pankrotiavaldus oli pahatahtlik, on asjakohatud ning ka vastuolus asjas jõustunud kohtulahenditega. Pankrotiavaldusele on kohus andnud hinnangu tsiviilasjas nr 2-10-31157. Kohus kuulutas pankroti välja, seega oli kostja I pankrotiavaldus põhjendatud. Hagejatelt tagatise nõudmata jätmise aluseks olevate raskete asjaolude tõendamiskoormis lasub TsMS § 230 lg 1 tulenevalt hagejatel. Hagi eset arvestades ei saa hagi läbivaatamata jätmine hagejatele raskeid tagajärgi põhjustada.

Hagejate vastuväidete kohaselt on seadusandja TsMS § 196 lg 1 p 3 toonud mitteammendava loetelu asjaoludest, mille esinemisel on tagatise nõue põhjendatud: hageja pankroti väljakuulutamisel, pankrotimenetluse algatamisel või juhul, kui aasta jooksul enne hagi esitamist on hageja vara suhtes toimunud täitemenetlus, ilma et täitemenetluses esitatud nõuet oleks rahuldatud. Hagejate suhtes ei ole TsMS § 196 lg 1 p 3 asjaolusid esinenud. Iseenesest ei välista seadus võimalust, et menetluskulusid saab nõuda ka muudel juhtudel, aga sel juhul peavad esinema kaalukad ja ilmselged asjaolud ning kostjatel lasub kohustus tõendada tagatise nõudmise eelduseks olevate asjaolude olemasolu. Kuna hagejad on füüsilised isikud, on kostjate juurdepääs hagejate majanduslikku olukorda puudutavatele andmetele piiratud. Ning seega on ka kostjate väited ebatäpsed. Kostjate viited hagejate kinnisasju koormavatele kohtulikele hüpoteekidele on asjakohatud, kuna kohtulikud hüpoteegid on seatud hagi tagamise abinõuna. Hagejad on vaidlustanud hagi tagamise ja hetkel on määruskaebus Riigikohtus. Hagi tagamiseks kohtuliku hüpoteegi seadmine ei tõenda veel asjaolu, et ka reaalselt hagi rahuldatakse ja tekib nõue hagejate vastu, mis annaks võimaluse panna hagejatele kuuluvaid kinnistuid sundmüüki ja võiks jätta hagejad ilma kinnisvarast. Tingimuslik, tulevikus võib-olla saabuv asjaolu ei saa olla tagatise nõudmise eelduseks. Kostjad on lähtunud hagejate äriühingute 2010. a majandustegevusest, mille põhjal ei saa kohe kuidagi teha mingeid järeldusi 2011. majandusaasta ja hagejate käesoleva hetke majandusliku seisundi kohta. Kostjad ei ole kohtule esitanud ühtegi tõsikindlat argumenti ega tõendit selle kohta, et hagejate majanduslik olukord ei võimalda neil menetluskulusid kanda. Kuna tõendamiskoormus lasub kostjatel, siis ei ole ka hagejatel vajalik hakata esitama kohtule oma majandusliku seisundi kohta andmeid. Juhul, kui kohus siiski leiab, et on täidetud tagatise nõudmise eeldused, on hagejate arvates mõistlik kohaldada TsMS § 196 lg 21 sätteid ja jätta tagatis nõudmata. Kostja I, keda esindas kostja II, esitas hagejate juhitud OÜ MRP Ärigrupp vastu pahatahtliku pankrotiavalduse, milles on esitanud hagejate au teotavaid, pahatahtlikke ja tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Pankrot kuulutati välja, kuigi selleks puudus seaduslik alus, kuna kostja nõue oli hüpoteegiga tagatud. Olukorras, kus pankrotiavalduses esitati tegelikkusele mittevastavaid andmeid, olid hagejad sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtusse. Hagejad esitasid hagi oma õiguste kaitseks 2010.a augustis ja hagejatest mitteolenevatel põhjustel on hagi seisnud enam kui üks aasta, mis iseenesest on juba kaasa toonud hagejatele rasked tagajärjed Juhul, kui hagejad tagatist ei maksa ja hagi jäetakse kohtu poolt läbi vaatamata, võetakse hagejatelt võimalus oma õigusi kohtulikult kaitsta. Käesoleval juhul on kohtulik hagi aga ainuke võimalus hagejate õigusi kaitsta. Seega toob hagi läbi vaatamata jätmine hagejatele kaasa rasked tagajärjed.

Kohus kontrollis tagatise andmiseks nõutavate eelduste olemasolu. Esitatud tõenditest nähtuvalt koosneb kogu hagejate vara 5 kinnistust, millest kaks kuuluvad hagejale I ja kolm hagejale II, ning osalustest erinevates osaühingutes. Kinnistusraamatu andmete kohaselt omab hageja I kahte kinnistut. Kohus, hinnanud kinnistusregistri väljavõtetena esitatud tõendeid ning Statistikaameti poolt kostjate analüüsi aluseks olevaid andmeid, asus seisukohale, et hagejatele kuuluvate kinnistute turuväärtust (tl 63-64) ja neid koormavaid hüpoteeke arvestades ei ole kostjatel hagi rahuldamata jätmise korral võimalik oma menetluskulude hüvitamise nõuet hagejatele kuuluvate kinnistute arvel rahuldada. Äriregistri andmete kohaselt omavad hagejad osalust äriühingutes OÜ Aurol, OÜ MRP Ärigrupp, OÜ Roval Market, Sidur OÜ, OÜ Airo Grupp, OÜ Herro Kaup. Maakohus leidis, et kuigi hagejad kinnitavad, et nende suhtes ei ole välja kuulutatud pankrotti ega algatatud pankrotimenetlust, samuti puuduvad tõendid, mille kohaselt oleks aasta jooksul enne hagi esitamist toimunud hagejate vara suhtes täitemenetlus, ilma, et täitemenetluses esitatud nõuet oleks rahuldatud, on kohtu hinnangul kostjate esitatud tõendite põhjal võimalik järeldada, et TsMS § 196 lg 1 p 3 sätestatud eeldused hagejatelt tagatise nõudmiseks on täidetud. Hagejate majanduslikku olukorda arvestades on ilmne, et hagi rahuldamata jätmise korral on kostjate poolt kantud menetluskulude sissenõudmine hagejatelt raskendatud või koguni võimatu. Hagejad on oma vastuses asunud seisukohale, et kostjate väited on ebatäpsed, kuna põhinevad piiratud andmetel. Kohus asus seisukohale, et antud juhul on kostjad kohtule nähtuvalt esitanud oma väidete tõendamiseks avalikest registritest kättesaadava ning lisaks 2. mai 2011 Tartu Maakohtu Valga kohtumaja kohtumäärusest tsiviilasjas nr 2-11-17796 tuleneva informatsiooni, mis on küll piiratud, kuid samas piisav, et teha järeldusi hagejate võimaliku majandusliku olukorra kohta. TsMS § 196 lg 2 kohaselt ei või kohus kohustada hagejat tagatist andma, kui hagejal on menetluskulude katteks Eestis piisavalt vara või talle kuuluvad Eestis asjaõigusega piisavalt tagatud nõuded. Kohus selgitas hagejatele, et TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagejad ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et neil on menetluskulude katteks Eestis piisavalt vara või neile kuuluks Eestis asjaõigusega piisavalt tagatud nõuded. Seega puuduvad kohtul andmed, millest nähtuvalt oleks tagatise nõudmine antud juhul välistatud TsMS § 196 lg 2 kohaselt. TsMS § 194 lg 1 kohaselt juhul, kui seaduses on ette nähtud poole kohustus anda tagatis, määrab kohus tagatise andmise viisi ja suuruse. Arvestades hagiavalduses esitatud nõudeid, kostjate õigust kasutada esindajaid ning muid kohtumenetlusega seotud asjaolusid leiavad kostjad, et neil on oma eeldatavate menetluskulude katteks õigus nõuda hagejatelt tagatist 20 674,13 eurot. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-158-09 leidnud, et tagatise määramisel tuleb arvestada lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärasid, kuna määratud tagatis ei saa olla suurem kui õigusabikulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär. Hagejad on kohtule esitanud kaks mittevaralist nõuet. Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008.a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 2 kohaselt on mittevaralise nõudega tsiviilasjas, sõltumata hageja või kohtu poolt määratud hagihinnast, lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 200 000 Eesti krooni so 12 782,33 eurot. Tegemist on kahe kostjaga, seega kaasnevad tsiviilasjas lepinguliste esindajate esinduskulud mõlemale kostjale. Maakohtule nähtuvalt on antud juhul tegemist lihtsa deliktilise üldvastutuse koosseisul põhineva võlaõigusliku kaasusega. Süül põhineva vastutuse aluseks on kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on: 1) objektiivne teokoosseis, 2) õigusvastasus ja 2) süü. Objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse peab tõendama hageja. Seega on vajalik kostjatel esitada tõendid õigusvastasust välistavate asjaolude ja/või süü puudumise kohta. Kohus arvestas tagatise

suuruse määramisel tsiviilasja keerukusega ja eelduslikult tsiviilasja lahendamiseks kuluva õigusabi osutamise ajakuluga. Kohtule nähtuvalt on kostjale I kuluva õigusabi mahuks märgitud eelduslikult kuni 120 h ning kostjale II kuluva õigusabi mahuks kuni 60 h. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kostjate huvid kohtuasjas kokkulangevad ning nende esindajate poolt koostatavad dokumendid samasisulised, seega ka ajakulu võrreldav juhul, kui tegemist on kahe lepingulise esindajaga. Kohus arvestas sarnaste asjaolude pinnalt tõusetunud tsiviilvaidlustes arvestusliku menetlusaja õigusabikulu keskmisega s.o kokku kahele esindajale 86 h. Kohus selgitas kostjatele, et eeldatavate menetluskulude katteks võib tagatist nõuda kogu tsiviilprotsessi kestel, seega juhul, kui kostjad peavad põhjendatuks, võivad nad esitada tsiviilprotsessi kestel täiendavalt taotluse tagatise andmiseks. Antud juhul on tsiviilasja arutamine Tartu Maakohtu I astmes, seega lähtus kohus I kohtuastme eelduslikest menetluskuludest. Kohtule esitatud menetluskulude arvestamise käik ja aluseks olevad andmed olid kohtu hinnangul asjakohased ning osaliselt põhjendatud ning tuleks TsMS § 175 lg 1 järgi hagejatelt välja mõista, kui kostjate menetluskulud jäetaks hageja kanda. Eeltoodud põhjustel asus kohus seisukohale, et kostjad on õigustatud taotlema menetluskulude katteks hagejatelt tagatist summas 10 320 eurot. TsMS § 196 lg 21 kohaselt juhul, kui tagatise nõudmise eeldused on täidetud, võib kohus jätta tagatise siiski täielikult või osaliselt nõudmata või määrata selle tasumise osade kaupa, kui hagejalt ei saa majanduslikel või muudel põhjustel mõistlikult oodata tagatise andmist ja hagi läbi vaatamata jätmisega võivad kaasneda rasked tagajärjed hagejale või kui tagatise nõudmine oleks hageja suhtes muul põhjusel ebaõiglane. Hagejad on kinnitanud, et kostjate poolt kohtule avalikest registritest esitatud andmed on ebatäpsed, samas ei ole hagejad kohtule ise esitanud täpset ülevaadet oma majanduslikust seisust. Seega ei ole kohtul alust arvata, et antud juhul esinevad asjaolud, mille tõttu ei saa hagejatelt majanduslikel või muudel põhjustel mõistlikult oodata tagatise andmist. Seadusandja eesmärgiks tagatise andmise määramisel on kostjate kaitsmine juhul, kui hagejate majandusliku seisundi tõttu või muul põhjusel võib kostja menetluskulude sissenõudmine hagejalt osutuda raskendatuks. Seega on asjakohatu hagejate viide asjaolule, mille kohaselt võetakse tagatise nõudmisega hagejatelt võimalus oma õigusi kohtulikult kaitsta. Hagejad on seisukohal, et olukorras, kus hagimenetlus on seisnud hagejatest sõltumatutel asjaoludel, oleks hagejate suhtes ebaõiglane tugineda ka asjaoludele, mis on aset leidnud peale hagi esitamist (kohtulike hüpoteekide seadmine hagejate kinnisvarale). Kohus leidis, et eeldatavate menetluskulude katteks võib tagatist nõuda kogu tsiviilprotsessi kestel, seega on asjakohatu viide hagi esitamise järgselt aset leidnud asjaolule. Hagejate väide, mille kohaselt on hagejatele kaasnenud rasked tagajärjed on hagejate poolt tõendamata ja paljasõnaline. Hagi läbivaatamata jätmine tagatise andmata jätmisel hagejate poolt on sätestatud TsMS § 197, mille eesmärgiks on kaitsta kostjaid juhul, kui hagejatelt on eeldatavate menetluskulude sissenõudmine ilmselt raskendatud. Tegemist on vaidlusega, mille lahendus ei ole käesoleval ajal selge. Arvestades eeltoodut, on kohtul alust arvata, et hagejate majandusliku seisundi tõttu on kostjate eeldatavate menetluskulude sissenõudmine ilmselt raskendatud ning hagejat tuleb kohustada andma tagatist.

tagatist. Nimetatud asjaolu tõendamise kohustus lasub kostjal kui tagatist taotleval menetlusosalisel. Kindlasti ei ole tagatise andmise kohustamise iseseisvaks eelduseks hagejal vara puudumine või vähesus. Taoline käsitlus oleks vastuolus põhiseaduse §-ga 15, mille kohaselt igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Alles seejärel, kui kostja tõendab, et on olemas eeldused kohustada hagejat andma tagatist, peab kohus vastavalt TsMS § 196 lg 2 selgitama, kas hagejal on piisavalt vara. Kui tagatise nõudmise eeldused on täidetud ja TsMS § 196 lg 2 ei ole kohaldatav, otsustab kohus vastavalt TsMS § 196 lg 2.1, kas esinevad hagejast tulenevad asjaolud jätta tagatis nõudmata või määrata selle tasumine osade kaupa; 2) käesolevas asjas ei ole tagatise andmise kohustamise eeldused täidetud ja maakohus on nimetatud asjaolu tuvastamisel valesti kohaldanud TsMS § 196 lg 1 p 3 ja § 196 lg 2 sätteid. TsMS § 196 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus hagimenetluses kostja taotlusel kohustada hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise, kui hageja majandusliku seisundi tõttu või muul põhjusel on kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmine ilmselt raskendatud. Kostjad ei ole tõendanud, et hagejate suhtes esineks TsMS § 196 lg 1 p 3 asjaolusid; 3) TsMS § 196 lg 1 p 3 käsitletud asjaolude puudumisest tulenevalt oleksid kostjad pidanud tõendama muude kaalukate asjaolude olemasolu, millele tuginedes saaks väita, et kostjate eeldatavate menetluskulude sissenõudmine on ilmselt raskendatud. Sellisel juhul peavad esinema kaalukad ja ilmselged asjaolud ja kostjatel lasub kohustus tõendada tagatise nõudmise eelduseks olevate asjaolude olemasolu. Maakohus ei ole hagejate hinnangul tuvastanud objektiivseid asjaolusid, mida saaks käsitleda tagatise andmist kohustavate eeldustena. Tagatise andmise kohustamise eelduste väljaselgitamisel ei oma hagejate kohustuste ja vara üldmaht iseseisvat tähtsust. Hagejate majanduslikku seisundit iseloomustab asjaolu, kas hagejatel on kohustusi, mille täitmise tähtaeg on saabunud ja kas hagejad on olnud ja on käesoleval ajal suutelised oma kohustusi tähtaegselt täitma. Juhul, kui kostjad soovivad tõendada, et hagejate majanduslik seisund on siiski halb, peaksid nad tõendama, et hagejad ei suuda käesoleval hetkel oma kohustusi võlausaldajate ees täita. Taolisi tõendeid kostjad aga maakohtule esitanud ei ole; 4) kostjad on esitanud kohtule ülevaate ainult avalikes registrites oleva hagejate vara kohta. Samas on hagejate varana käsitletav ka vallasvara, sealhulgas sularaha ja pangakontodel olevad rahalised vahendid, kõik õigused, sealhulgas nõudeõigused. Asjaolu, et kostjatel puudub juurdepääs informatsioonile hagejate muu vara olemasolu kohta, ei anna kostjatele ega kohtule õigust väita, et hagejatel selline vara puudub; 5) kostjate ja kohtu arutluskäigu juures jääb selgusetuks, kuidas saavad ilma tagatist andmata hagi esitada isikud, kellel ei olegi osalusi äriühingutes ja kellel puudub üldse kinnisvara. Tänases majandussituatsioonis on enamus kinnisvara tagatisel saadud laenude puhul tegemist olukorraga, et laenusaajate kinnisvara väärtus on väiksem laenukohustusest. Sellise käsitluse korral peaksid kõik kinnisvara tagatisel laenu saanud isikud andma kohtusse pöördumisel kohtule tagatise; 6) hagejad leiavad, et maakohus on valesti tuginenud TsMS § 5 lg 2 sätetele, mille kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagejad on seisukohal, et TsMS § 5 lg 2 sätestatu on küll kohaldatav tagatise andmist kohustavate eelduste väljaselgitamisel, kuid nimetatud eelduste olemasolu tõendamise kohustus lasub kostjatel, hagejatel aga ei ole kohustust tõendada vastavate eelduste puudumist; 7) hagejad ei ole taotlenud kohtult tagatise andmise kohustusest vabastamist oma majandusliku seisundi tõttu. Seetõttu jääb hagejatele arusaamatuks, miks teeb kohus hagejatele etteheiteid selle kohta, et nad ei ole esitanud täpset ülevaadet oma majanduslikust seisust;

6.Bank DNB AS Eesti filiaal ja Airi Jansen-Uueda määruskaebusega ei nõustunud ning palusid jätta selle rahuldamata. Kostjate vastuväidete kohaselt: 1) ei ole TsMS § 662 lg 1 p 4 ja lg 2 ning § 667 lg 2 tulenevalt ainuüksi asjaolu, et määruskaebuse esitajad ei nõustu kohtumääruse põhjenduste ja resolutsiooniga kohtumääruse vaidlustamise ega tühistamise aluseks. Määruskaebuse esitajad ei ole määruskaebuses esile toonud ühtegi sellist maakohtupoolset rikkumist, mis võiks kaasa tuua vajaduse muuta kohtumääruse resolutsiooni; 2) on maakohus õigesti kohaldanud TsMS § 196, mh õigesti tuvastanud, et TsMS § 196 lg 1 p 3 sätestatud eeldused määruskaebuse esitajatelt tagatise nõudmiseks on täidetud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud TsMS § 196 lg 2 ning mõistlikult arvestanud ka määruskaebuse esitajate huvidega. Maakohus jättis TsMS § 196 lg 21 õigesti kohaldamata. Kostjad on TsMS § 196 kohaldamise eelduste ja vastavate tõenditega seonduvat põhjalikult käsitlenud maakohtule 18.oktoobril 2011.a esitatud taotluses ja 3. jaanuari 2012.a menetlusdokumendis. Kostjad jäävad nende seisukohtade juurde ka ringkonnakohtus; 3) ei nõustu kostjad seisukohaga, et maakohus jättis tagatist nõudes arvestamata määruskaebuse esitajate huvid. Hagimenetlus on võistlev menetlus. Menetluse võistlevusest tulenevalt saab kohus taotluste lahendamisel menetlusosalise huve arvestada menetlusosalise poolt esile toodud ulatuses. Seega sai maakohus ka vaidlustatud kohtumääruse tegemisel arvestada üksnes määruskaebuse esitaja poolt maakohtus avaldatud ja tõendatud huvidega. Maakohus andis enne kohtumääruse tegemist määruskaebuse esitajatele võimaluse vastustajate taotlusele vastu vaielda, kuid määruskaebuse esitajad jätsid oma vastuväiteid täielikult tõendamata. Määruskaebuse esitajad ei esitanud maakohtule ühtegi tõendit, mille alusel olnuks maakohtul võimalik tuvastada määruskaebuse esitajate selliseid huvisid, mis välistaksid vastustajate poolt esitatud taotluse rahuldamise; 4) ei ole tagatise andmise määramine kostja eeldatavate menetluskulude katteks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt kohtuasjas nr 3-2-1-158-09 tehtud kohtumääruse p 16 kohaselt põhiseadusega vastuolus. Seega on asjakohatud määruskaebuse esitaja poolt vastustajate taotlusele esitatud vastuväited, mille kohaselt rikub tagatise määramine määruskaebuse esitajate põhiõigusi (õigus pöörduda kohtusse).

seisundi tõttu või muul põhjusel on kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmine ilmselt raskendatud eelkõige juhul, kui on välja kuulutatud hageja pankrot, algatatud hageja pankrotimenetlus või kui aasta jooksul enne hagi esitamist on hageja suhtes toimunud täitemenetlus, ilma et täitemenetluses esitatud nõuet oleks rahuldatud. Nimetatud sättest nähtub, et kohus võib tuvastada hagejalt kostja võimalike menetluskulude sissenõudmise raskendatuse ka muude asjaolude alusel kui viidatud sättes on otseselt nimetatud. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et avalikult kättesaadava informatsiooni kohaselt teadaoleva hagejate vara, milleks on hüpoteekide ja kasutusõigusega koormatud kinnistud ning äriühingute osad, arvel on hagi rahuldamata jätmise korral kostjate menetluskulude sissenõudmine raskendatud või isegi võimatu. Ringkonnakohus nõustub kostjate hinnanguga hagejatele kuuluvate äriühingute osade müügiperspektiivikusele ja hinnale. Hagejad ei ole vastupidist tõendanud. Põhjendamatu on hagejate seisukoht, et kui hagejad kinnitavad, et nende suhtes ei ole välja kuulutatud pankrotti, ja ei ole algatatud pankrotimenetlust ja ei ole aasta jooksul enne hagi esitamist toimunud täitemenetlust, ilma et täitemenetluses esitatud nõue oleks rahuldatud, siis tähendab see seda, et hagejatel puuduvad tähtaegu ületavad kohustused võlausaldajate ees ja puudub vajadus vara võõrandamiseks. Isegi kui käesoleval hetkel puuduvad sissenõutavaks muutunud nõuded hagejate vastu, on tagatise andmisel vaja hinnata, kas hagejatel olemasolev vara võimaldab mõistliku aja jooksul vastaspoole menetluskulude hüvitamist. Kui hagejad soovivad tõendada, et neil on ka muud vara, millest kostjad ei ole teadlikud ja mille arvel on vajadusel tulevikus võimalik hüvitada kostjate menetluskulusid, siis oli hagejatel võimalik esitada vastavad tõendid ja tõendada, et TsMS § 196 lg 1 p 3 alust tagatise andmiseks ei esine ja võimalike menetluskulude sissenõudmine ei saa olla raskendatud. Käesolevas asjas ei ole hagejad seda tõendanud.

9.Maakohus on põhjendatult jätnud asjas kohaldamata TsMS § 196 lg 2` ja leidnud, et tagatise andmise ja hagi läbivaatamata jätmisega ei kaasne hagejatele raskeid tagajärgi. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Hagi on esitatud VÕS § 1045 - § 1047 alusel hagejate au teotavate faktiväidete ümber lükkamiseks ja kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus märgib, et hagejad oleksid saanud OÜ MRP Ärigrupp juhatuse liikmetena OÜ MRP Ärigrupp vastu esitatud pankrotiavalduses väidetavalt sisaldunud pahatahtlikke faktiväiteid ümber lükata ka pankrotimenetluses. Väär on määruskaebuse väide, et käesolevas asjas hagi rahuldamine võib kaasa tuua olukorra, kus tuvastatakse, et pankroti väljakuulutamine OÜ MRP Ärigrupp suhtes on olnud ebaõige. Hagejad taotlevad hagiga mh, et kostjad pöörduksid Tartu Maakohtu poole faktiväiteid ümber lükkava avaldusega. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05 asunud seisukohale, et avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele (kõrvalistele) isikutele teatavaks tegemine. Avaldaja on seega isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Andmete avaldamise all mõeldakse mistahes tegu või tegevusetust, mille tulemusena saavad andmed avalikkusele kättesaadavaks. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjad oleksid neile etteheidetavaid faktiväiteid teinud teatavaks peale kohtu veel kolmandatele (kõrvalistele) isikutele. Ringkonnakohus märgib, et ka muus osas hagi rahuldamise korral ei ole võimalik, et käesolevas asjas tehtud kohtulahendiga saaks kohus kohustada kostjaid täiendama teise kohtuasja toimikumaterjale. OÜ MRP Ärigrupp pankrot on välja kuulutatud juba 15. septembril 2010. Asja materjalide ja varasema kohtupraktika kohaselt ei saaks ka kostjatelt väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel olla suur. Seega ei saa hagi menetlemata jätmine tagatise tasumata jätmise tõttu kaasa tuua hagejatele raskeid tagajärgi.