Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

XXX(registriosa nr XXX), 13,87% mõttelist osa korteriomandist asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr XXX) ning jättis ülejäänud pärandvara jagamata. Kostjad LL, LZ, VA ja RR esitasid Harju Maakohtu 29.11.2010 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. 22.06.2011 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Harju Maakohtu 29.11.2010 otsuse muutmata. 09.05.2012 otsusega tühistas Riigikohus Harju Maakohtu 29.11.2010 ja Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2011 otsused ning saatis asja Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus on 09.05.2012 otsuses leidnud, et enne 01.01.2009 kehtinud pärimisseaduse sundosa pärimist reguleerivaid sätteid tuleb tõlgendada koosmõjus selliselt, et isik päris sundosa ka siis, kui pärandaja ei olnud jätnud seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetut ülenejat või alanejat sugulast või abikaasat pärandist täiesti ilma ega vähendanud tema pärandiosa suurust võrreldes seadusjärgse pärandiosa suurusega, kuid annaku täitmise tõttu oleks ta saanud kogu pärandist vähem vara kui seaduses sätestatud sundosa. Samal ajal ei olnud võimalik pärida nii seadusjärgset kui ka sundosaõigusest tulenevat osa. Isik päris üldjuhul seaduse alusel seadusjärgse osa ning kui tal oli õigus sundosale, siis päris ta seaduse järgi pärandaja viimsest tahtest hoolimata vähemalt sundosa. Sundosa pärimise õigus oli PärS § 104 järgi üksnes neil pärandaja ülenejatel ja alanejatel sugulastel ning abikaasal, kelle võimalused oma töövõimetuse tõttu ise ennast elatada olid piiratud ning kes vajasid seetõttu erilist abi. Sundosa pärimiseks pidid PärS §-s 104 sätestatud tingimused olema täidetud pärandaja surma päeval. Sundosa pärimiseks peab sundosa saaja tõendama sundosa pärimise aluseks olevad asjaolud, sh pärija abivajaduse. Sundosaõiguse tuvastamisel tuleb arvestada isikule kuuluvat vara sõltumata omandivormist (ainuomand või ühine omand) ning vara kiire võõrandamise võimalusest. Isiku abivajaduse kindlakstegemiseks on vaja tuvastada, kas isikul oli pärandi avanemise ajal piisavalt vara, mille arvel oma vajadusi rahuldada. See, et sundosa saaja ei avaldanud kohe soovi jagada pärandvara sundosaõiguse alusel, ei võta temalt õigust nõuda sundosa hiljem, kui ta ei ole tingimusteta sundosaõigusest loobunud. Hagiavalduse asjaolud Hagiavalduse kohaselt suri GJ abikaasa AJ 13.12.2006. Tema pärandvaraks oli Tallinnas XXX asuv korteriomand (väärtus 450 000 krooni), abikaasade ühisomandis olnud Tallinnas XXX asuv korteriomand (1⁄2 osa väärtus 275 000 krooni), abikaasade ühisomandis olnud AÜ XXX (1⁄2 osa väärtus 150 000 krooni), abikaasade ühisomandis olnud sõiduautod VAZ 2101 (1⁄2 osa väärtus 2000 krooni) ja MMZ 81021 (väärtusetu). Pärandi võtsid vastu A. J õed ja vend, varem surnud õe tütar ja üleelanud abikaasana G. J . A. J tegi testamendi, millega jättis kolmandale isikule Tallinnas XXX ja XXX asuvad korteriomandid. Kolmas isik võttis pärandi vastu. Kuna G. J oli abikaasa surma ajal töövõimetu, on tal õigus pärida abikaasa pärandvarast sundosa. G. J oli abikaasa surma ajal 77-aastane vanaduspensionär ja ratastoolis invaliid. 23.03.2006 tunnistati ta arstliku ekspertiisi otsusega sügava puudega isikuks, kes vajab pidevat kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet. Tema sissetulekuks oli pension 5400 krooni ja sotsiaaltoetus 640 krooni. Tema ainsaks varaks oli abikaasade ühisvara.Võttes tulubaasi aluseks pärandi avanemise hetk, osutub G. J sissetulekuks pension 3616 krooni ja sotsiaaltoetus 640 krooni. G. J faktilised kulutused detsembris 2006 aasta olid järgmised: diakooniahaigla arve 3000 krooni; arstirohud 189 krooni; transport 100 krooni; salvrätikud jm tualett-tarbed 35 krooni; toit 1028 krooni; telefon 164 krooni; telefonikaart 125 krooni; teleantenn 29 krooni; elekter 242 krooni; korteri kommunaalkulud 200 krooni. Lisanduvad kulud, mida ei makstud konkreetselt

2006 aasta detsembrikuus, kuid muudel lähikuudel, millest osa peaks langema ka detsembrisse: majapidamistarbed 50 krooni; oma sünnipäevakulud 30 krooni; sokid, sussid, kellarihm 20 krooni; habemeajamistarbed 20 krooni; suvila kindlustus ja maamaksu osa 80 krooni. Tavainimese normaalseteks vajadusteks kuuluksid ka järgmised potentsiaalsed kulutused, mida teha ei saanud, muuhulgas raha puudumise tõttu: jooksvalt uute riiete, jalanõude jms ostmiseks 400 krooni; kultuurilised vajadused (kino, teater, muuseumid, kontserdid, raamatud) 400 krooni; ajalehed-ajakirjad 200 krooni; sünnipäevakingitusteks lähedastele ja tuttavatele 100 krooni; arvuti, side- ja arvutiühendus, kirjutustarbed ja –tehnika 500 krooni; reisid ja sõidud 300 krooni; ettenägematud kulud 300 krooni. Kuna G J oli ratastoolis liikumisvõimetu, lisanduks tasu võimalikele abistajatele. Sellise arvestusega on GJ vajadusteks kokku 10 800 krooni kuus, ehk puudu jääks vähemalt umbes 6500 krooni kuus. Kostjate vastuväited A. J sai 05.08.2002 insuldi, mille tagajärjel muutus liikumisvõimetuks ja kostja I hakkas teda hooldama. Pärast seda kui ka G. J sai 01.05.2004 insuldi, hooldas kostja I ka teda. Hooldamiseks loobus kostja I oma töökohast ja kandis suure osa taastusravi- ja muid kulusid. Kostja I hooldas G. J 380 päeva jooksul keskmiselt 12 tundi päevas ning kandis kulutusi kokku 96 361 krooni 50 senti. Samuti kandis kostja I matusekulusid 8411 krooni. Pärast A. J surma kasutas G. J ainuisikuliselt A. J pärandvaraks olnud korteriomandit ning sai sellest kasutuseeliseid alates pärandi avanemisest kuni oma surmani. G. J ei ole õigust saada sundosa, sest ta ei vajanud abi. Ta nõustus kolmandale isikule annaku üle andma. Nõusolekust loobumine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti avaldas ta pärandi vastuvõtmise avalduses, et ei soovi esitada sundosa pärimise avaldust, kui XXX asuvale korteriomandile seatakse tema kasuks kuni surmani isiklik kasutusõigus. G. J sai korterit kuni surmani kasutada. Pärandvara jagamisel tuleb arvestada, et A. J võlgnes kostjale I hooldamise eest 345 983 krooni, sai pärandvaraks olnud XXX asuva korteriomandi 1⁄2 mõttelise osa kasutamisest vilja 71 072 krooni 50 senti ja suvila kasutamisest kasutuseeliseid 22 399 krooni 25 senti. Kostjate hinnangul on XXX asuva korteriomandi väärtus 550 000 krooni, XXX asuva kinnistu väärtus 300 000 krooni ja sõiduauto väärtus 2000 krooni. Kostjad ei nõustu hageja käsitlusega GJ igapäevaste kulutuste kohta. Hageja on jätnud tähelepanuta, et leping diakooniahaiglaga on sõlmitud LL, mitte GJ ja tasu maksmise kohustus oli lepingu sõlmijal, mitte G. J . Haiglas viibimise ajal ei olnud G. J isiklikke kulutusi toidule, hügieenitarvetele jms. G J neid ei kandnud. Diakooniahaiglas oli G. J aastas kuus kuud ja ka seda mitte järjest, ülejäänud aja oli ta kodus. Diakooniahaigla ei ole raviasutus, vaid on parema tasemega hooldekodu kui seda on Iru hooldekodu või Keila hooldushaigla. Möödapääsmatut vajadust tervise seisukohalt seal viibida G. J ei olnud. Oma viimase eluaasta elas G. J üldse kodus ja siis oli ta tervis halvem kui 2006 aastal. G. J ei suhtles ainult LL ja tema perega. J ei saanud mitte raha puudumise tõttu, vaid tervislikust seisundist lähtuvalt, külastada kino, teatrit ja muuseume, ei tellinud perioodikat ega ostnud endale raamatuid, ei külastanud riide- ega kingapoode, et kulutada igakuiselt 400 krooni riiete ja jalatsitele, ei reisinud ega kasutanud arvutit ega kulutanud sidekuludele 500 krooni kuus. G J ei ole esialgse hagejana hagiavalduses igapäevaeluks vajalikke kulutusi, mis ületasid tema sissetulekut, ära märkinud. Elektri ja lauatelefoni kulu GJ haiglas viibimise ajal ei olnud. Sundosa määramisel tuleb arvestada ka isikule kuuluva kinnis- ja vallasvaraga. GJ kuulus 1⁄2 mõttelist osa Õismäel olevast kahetoalisest 50 m2 suurusest korterist ja 3⁄4 mõttelist osa kinnistust, millel paikneb suvila. Pärandi avanemise ajal 2006 aasta detsembris ja 2007 aastal oli

kinnisvarabuum, mil kinnisvara hinnad olid tipus. Maa-ameti koduleheküljel leiduva statistika põhjal oli 2007 aastal hoonestatud kinnistu keskmine müügihind XXX 919 375 krooni ja XXX 19 882 krooni m2, mis teeb korteri hinnaks 994 100 krooni. Seega oli GJ ainuüksi kinnisvara 1 186 581 krooni väärtuses. Kui G J oleks suvila müünud, oleks tema osa sealt olnud 689 531 krooni, millest oleks pidanud jätkuma, arvestades tema eluaastaid, tema elatamiseks ja kõikide vajalike ja mittevajalike lisakulutuste katteks. Veel 02.04.2009, kui kinnisvara hinnad hakkasid langema, teatas G. J esindaja kostjatele, et hindab korteri hinnaks 700 000 krooni ja suvila hinnaks 800 000 krooni. Ka siis, kui GJ oleks igakuiselt kulutanud 10 800 krooni, oleks ta suvila müügiga saanud endale seda kuni oma surmani lubada. Hageja ei ole selgitanud, mille arvelt kandis G J kulutusi, kui need ületasid tema sissetulekut. Kostjatele, ei ole teada, et G J oleks pärast abikaasa A. J surma kannatanud puuduse käes või oleks tal olnud võlgu. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-73-04 p 41 leidnud, et sundosa määramisel tuleb arvestada sellega, kas sundosa sama õigustatud isik oli pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel. Kuna AJ oli ise sügava puudega invaliid, siis ei olnud G J ka tema ülalpidamisel ega olnud õigustatud temalt ülalpidamist saama. Puuduse korral oleks aga G. J olnud õigustatud saama ülalpidamist oma tütrelt ehk hagejalt. Eeltoodust tulenevalt leiavad kostjad, et G. J ei olnud õigust AJ pärandvarast sundosale, hageja ei ole tõendanud G. J materiaalset abivajadust, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et EV hagi LL, LZ, VA ja RR vastu GJ sundosa saamiseks AJ pärandvarast tuleb jätta rahuldamata. AJ pärandvarast tuleb EV omandisse jätta 1⁄2 mõttelist osa sõiduautost VAZ 2101 registrinumbriga XXX ja 1⁄2 mõttelist osa kinnistust asukohaga XXX, registriosa nr XXX.

Riigikohus on 09.05.2012 käesolevas tsiviilasjas leidnud, et vaidlus sundosaõiguse üle tuleb lahendada enne 01.01.2009 kehtinud pärimisseaduse (PärS) sätete järgi. Pärimisele kohaldatakse 01.01.2009 jõustunud PärS § 180 järgi pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui pärimisseaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. Kuna kehtiva pärimisseaduse muudest rakendussätetest ei tulene, et sundosa pärimisele tuleks sõltumata pärandi avanemise ajast kohaldada kehtivat pärimisõigust, tuleb kolleegiumi arvates enne 01.01.2009 avanenud pärandi sundosa saamisele kohaldada enne 01.01.2009 kehtinud pärimisseadust. Pooled ei vaidle pärandvara koosseisu ega selle väärtuse üle. AJ pärandvaraks oli Tallinnas XXX asuv korteriomand (väärtus 450 000 krooni), abikaasade ühisomandis olnud Tallinnas XXX asuv korteriomand (1⁄2 osa väärtus 275 000 krooni), abikaasade ühisomandis olnud XXX AÜ XXX(1⁄2 osa väärtus 150 000 krooni), abikaasade ühisomandis olnud sõiduautod VAZ 2101 (1⁄2 osa väärtus 2000 krooni) ja MMZ 81021 (väärtusetu). Pärandi võtsid vastu A. J õed ja vend, varem surnud õe tütar ja üleelanud abikaasana G. J. Pooled vaidlevad selle üle, kas G. J päris oma abikaasa A. J järel sundosana 1⁄4 A. J kogu pärandist või pärandaja üleelanud abikaasana 1⁄2 surnud abikaasa pärandvarast, mis oli koormatud annakutega. XXX asuv korteriomand on annakuna kolmandale isikule üle antud. Hageja ei taotle pärandvara jagamisel, et tema omandisse jääks annakuna üle antud korteriomand (XXX). Hageja soovib, et pärandvara jagamisel jääb tema omandisse 1⁄2 mõttelist osa XXX asuvast korteriomandist ja 1⁄2 mõttelist osa sõiduautost VAZ 2101.

Kas G. J on PärS § 104 järgi sundosa saama õigustatud isikuks. Enne 01.01.2009 kehtinud PärS § 104 kohaselt oli pärandaja sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa, kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud. Sundosa pärimise õigus oli PärS § 104 järgi üksnes neil pärandaja ülenejatel ja alanejatel sugulastel ning abikaasal, kelle võimalused oma töövõimetuse tõttu ise ennast elatada olid piiratud ning kes vajasid seetõttu erilist abi. Riigikohus on 09.05.2012 otsuses leidnud, et kohtud asusid asja lahendades õigesti seisukohale, et G. J sai pärida sundosa üksnes juhul, kui ta oli töövõimetu abivajav isik. Kolleegium on leidnud, et G. J abivajadus tuli määrata kindlaks pärandi avanemise seisuga ning sundosa pärimiseks pidi PärS §-s 104 sätestatud tingimused olema täidetud pärandaja surma päeval. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et G. J oli 13.12.2009 töövõimetu ja vajas hooldust. Nimetatut kinnitab ka arstliku ekspertiisi otsus nr XXX (I kd lk 12), millest nähtuvalt määrati G. J 17.03.2006 tähtajatult sügav puue. Riigikohus on leidnud, et G. J sundosaõiguse tuvastamisel tuleb arvestada talle kuuluvat vara sõltumata omandivormist (ainuomand või ühine omand) ning vara kiire võõrandamise võimalusest. Isiku abivajaduse kindlakstegemiseks on vaja tuvastada, kas isikul oli pärandi avanemise ajal piisavalt vara, mille arvel oma vajadusi rahuldada. Asjas on tuvastamist leidnud, et G. J kuulus pärandi avanemise ajal ühisvarana 1/2 XXX asuvast korteriomandist (1⁄2 korteriomandi väärtus 275 000 krooni), 1/2 XXX AÜ XXX(1⁄2 kinnistu väärtus 150 000 krooni) ja 1/2 sõiduautost VAZ (1⁄2 osa väärtus 2000 krooni). Seega oli G. J A. J surma päeval vara 427 000 krooni (27 290,27 eurot). G. J sissetulekuks oli 2006 aasta detsembri kontoväljavõttest nähtuvalt (I kd lk 159) pension 3616 krooni ja sotsiaaltoetus 640 krooni, kokku 4256 krooni (272,01 eurot). G. J kulutused igapäevaste vajaduste rahuldamiseks pärandi avanemise ajal olid hageja hinnangul kokku 10 800 krooni. Hageja märgib, et G. J faktilised kulutused olid 2006 aasta detsembris järgmised: diakooniahaigla arve 3000 krooni; arstirohud 189 krooni; transport 100 krooni; salvrätikud jm tualett-tarbed 35 krooni; toit 1028 krooni; telefon 164 krooni; telefonikaart 125 krooni; teleantenn 29 krooni; elekter 242 krooni; korteri kommunaalkulud 200 krooni. Kokku 4 912 krooni. Nimetatud kulutusi tõendab hageja diakooniahaigla arvega ning haiglaga sõlmitud lepinguga, samuti kostjate poolt esitatud kuluaruandega 2006 aasta kulude osas. Lisanduvad kulud, mida ei makstud konkreetselt 2006 aasta detsembrikuus, kuid muudel lähikuudel, millest osa peaks langema ka detsembrisse: majapidamistarbed 50 krooni; oma sünnipäevakulud 30 krooni; sokid, sussid, kellarihm 20 krooni; habemeajamistarbed 20 krooni; suvila kindlustus ja maamaksu osa 80 krooni. Kokku 200 krooni. Tavainimese normaalseteks vajadusteks kuuluksid ka järgmised potentsiaalsed kulutused, mida teha ei saanud, muuhulgas raha puudumise tõttu: jooksvalt uute riiete, jalanõude jms ostmiseks 400 krooni; kultuurilised vajadused (kino, teater, muuseumid, kontserdid, raamatud) 400 krooni; ajalehed-ajakirjad 200 krooni; sünnipäevakingitusteks lähedastele ja tuttavatele 100 krooni; arvuti, side- ja arvutiühendus, kirjutustarbed ja –tehnika 500 krooni; reisid ja sõidud 300 krooni; ettenägematud kulud 300 krooni. Kokku 2200 krooni. Kuna G J oli ratastoolis liikumisvõimetu, lisanduks tasu võimalikele abistajatele 4000 krooni. Sellise arvestusega on GJ vajadusteks kokku 10 800 krooni kuus, ehk puudu jääks vähemalt umbes 6500 krooni kuus. Kostjad ei nõustu hageja käsitlusega GJ igapäevaste kulutuste kohta. Hageja on jätnud

tähelepanuta, et leping diakooniahaiglaga on sõlmitud LL, mitte G J ja tasu maksmise kohustus oli lepingu sõlmijal, mitte G. J . Haiglas viibimise ajal ei olnud G. J isiklikke kulutusi toidule, hügieenitarvetele jms. G J neid ei kandnud. Diakooniahaiglas oli G. J aastas kuus kuud ja ka seda mitte järjest, ülejäänud aja oli ta kodus. Diakooniahaigla ei ole raviasutus, vaid on parema tasemega hooldekodu kui seda on Iru hooldekodu või Keila hooldushaigla. Möödapääsmatut vajadust tervise seisukohalt seal viibida G. J ei olnud. Oma viimase eluaasta elas G. J üldse kodus ja siis oli ta tervis halvem kui 2006 aastal. G. J ei suhtles ainult LL ja tema perega. J ei saanud mitte raha puudumise tõttu, vaid tervislikust seisundist lähtuvalt, külastada kino, teatrit ja muuseume, ei tellinud perioodikat ega ostnud endale raamatuid, ei külastanud riide- ega kingapoode, et kulutada igakuiselt 400 krooni riiete ja jalatsitele, ei reisinud ega kasutanud arvutit ega kulutanud sidekuludele 500 krooni kuus. G J ei ole esialgse hagejana hagiavalduses igapäevaeluks vajalikke kulutusi, mis ületasid tema sissetulekut, ära märkinud. Elektri ja lauatelefoni kulu G J haiglas viibimise ajal ei olnud. Kohus leiab, et G. J varaline seisund pärandi avanemise ajal võimaldas tal katta kulutused igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ning ta ei olnud A. J pärandi avanemise ajal 13.12.2006 abivajav isik. Hageja jäi 02.10.2012 toimunud kohtuistungil selle juurde, et G. J kulutusi 2006 aasta detsembris tõendavad LL aruanne G. J kulutuste kohta, diakooniahaigla arve ning haiglaga sõlmitud leping. Kuivõrd nimetatud igapäevast kulutuste tegemisel tugineb hageja LL aruandele, siis tuleb arvestada, ka kostjate märkusi nimetatud aruande kohta. Tsiviilasja materjalide juures on perioodi detsember 2006 kuni september 2009 kohta esitatud neli hooldusravi lepingut (I kd lk 107-108; 110-111; 114-115; 117-118) ja hooldusravi kviitungid-arved summas 30350 krooni (I kd lk 109; 112-113; 116). Kostjad on esitanud ka 2007 aasta jaanuari ratastooli ja 2007 aasta juuni pedaaltrenažööri laenutust tõendavad dokumendid kokku summas 371,70 krooni (I kd 126, 127). Ülejäänud menetluses esitatud kulutuste tegemist kinnitavad dokumendid (t.lk 90-106, 120-125, 128-135) tõendavad kulutuste tegemist enne 2006 aasta detsembrit ning see periood väljub käesoleva menetluse vaidlusalusesemest. Mõistlikeks ja vajalikeks kulutusteks saab kohtu hinnangul G. J pidada hageja märgitud faktilisi kulutusi, kuid seejuures tuleb arvestada, et G. J viibis kostjate selgituste kohaselt diakooniahaiglas aastas mitte rohkem kui 6 kuud (tsiviilasja materjalide juurde esitatud lepingud, mis tõendavad 3 aasta jooksul viiel kuul hooldushaiglas viibimist), mis vähendab igakuiseid kulutusi diakooniahaiglale 1500 kroonile. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et viimasel aastal G. J ei viibinud diakooniahaiglas. Põhjendatud on ka kostjate seisukoht, et G. J diakooniahaiglas viibimine ei olnud hädavajalik, kuna tegemist ei ole raviasutusega, vaid hooldushaiglaga. Seega kui G. J oleksid nimetatud kulutuse tegemiseks puudunud rahalised vahendid, siis ei oleks ta diakooniahaiglas viibinud. Samuti nõustub kohus kostjatega selles, et G. J haiglas viibimise ajal ei teinud ta kulutusi toidule ning oluliselt väiksemad olid ka kulud lauatelefonile, kommunaalkuludele ja elektrile. Lisanduvate kulutuste tegemist ei saa pidada põhjendatuks igas kuus. Seega kohus leiab, et põhjendatud faktilised kulutused ja lisakulutused kokku olid keskmiselt ühes kuus mitte rohkem kui ligikaudu 2500 krooni. Kohus leiab, et G. J igapäevaste kulude hulka ei saa arvestada hageja märgitud mõistlikkuse põhimõttest lähtuvaid kulutusi (2200 krooni), kuna nimetatud kulutusi G. J ei teinud ning hageja ei ole tõendanud, et hageja nende kulutuste tegemist küll soovis, kuid ei saanud teha. Kohus nõustub, et nimetatud kulutuste tegemise vajadus võib keskmisel inimesel olla, kuid käesoleval juhul tuleb arvestada, et G. J ei saanud neid kulutusi teha oma tervislikust seisundist tulenevalt.

Põhjendatuks ei saa pidada ka kulutusi võimalikele abistajatele 4000 krooni ulatuses, kuna nimetatud kulutust G. J ei teinud. Isegi kui G. J oleks nimetatud kulutusi pidanud tegema (kui kostjad ei oleks G. J eest hoolitsenud), siis tuleb neid arvestada vaid aastas mitte rohkem kui 6 kuus, kuna ülejäänud kuudel viibis G. J diakooniahaiglas. Seega saab hüpoteetiliselt pidada põhjendatuks kulutusi 2000 krooni ulatuses. Seega saab eeltoodust tulenevalt pidada põhjendatuks G. J kulutusi maksimaalselt 4500 krooni ulatuses. Arvestades G. J vara 2006 aasta detsembris 427 000 krooni (27 290,27 eurot) ja lisanduvat igakuist sissetulekut 4256 krooni (272,01 eurot) leiab kohus, et G. J oli igal juhul võimalik katta kulutused igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ning seega ta ei olnud A. J pärandi avanemise ajal 13.12.2006 abivajav isik. Maakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et hageja ei ole tõendanud, et G. J oli A. J surma päeval 13.12.2006 töövõimetu abivajav isik PärS § 104 mõttes. G. J abikaasana seadusjärgse pärijana PärS § 16 lg 1 punkti 2 kohaselt pärib pärandaja üleelanud abikaasa seaduse järgi koos pärandaja sugulastega teise järjekorra pärijate kõrval poole pärandist. Kuivõrd G. J ei ole sundosa saama õigustatud isikuks, siis tuleb AJ pärandvarast EV omandisse jätta 1⁄2 mõttelist osa sõiduautost VAZ 2101 registrinumbriga XXX ja 1⁄2 mõttelist osa kinnistust asukohaga XXX, registriosa nr XXX. A. J pärandvara hulka kuuluv Tallinnas XXX asuv korteriomand ja 1⁄2 Tallinnas XXX asuvast korteriomandist oli koormatud annakutega ning seetõttu osundatud vara ei jää pärandvara jagamisel G. J .

Matuse kulud Vastavalt enne 01.01.2009 kehtinud PärS § 131 lõikele 2 kannab iga pärija pärandaja matuse kulud võrdeliselt oma pärandiosa suurusega, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti. Kuivõrd G. J päris PärS § 16 lg 1 p 2 alusel poole kogu pärandist, siis pidi ta kandma ka poole A. J matuse kuludest. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et A. J matusekulud olid kokku 18 411 krooni. 8411 krooni matusekuludest kandis LL (t.lk 136) ja 10 000 krooni G. J (t.lk 159). Kogu A. J pärandvara väärtus oli kokku 877 000 krooni ning G. J päris A. J järelt 1⁄2 varast, mis osaliselt oli koormatud annakutega. Seega tuleb lugeda, et G. J kandis matuse kulud võrdeliselt oma pärandiosa suurusega. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 190 lg 1 sätestab, et menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Vastavalt sama paragrahvi 2. lõikele kannab pool, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on kohtukulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi kohtukulude tasumiseks. Kohtukulud, mille tasumisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi kohtukulude kandmisel. TsMS § 190 lg 3 järgi, kui hageja sai menetlusabi kohtukulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral kohtukulud määrusega riigi kasuks täies ulatuses välja. Kohus vabastas hageja 23.03.2010 määrusega riigilõivu summas 1438,01 euro

(22 500 krooni) tasumisest hagiavalduse esitamisel ning 14.06.2012 määrusega riigilõivu summas 159,78 euro tasumisest hagiavalduse esitamisel. Seega, kuna hagi jäi rahuldamata, siis tuleb hagejalt välja mõista kokku riigilõiv 1597,79 eurot. Selle nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates määruse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest alates ning Justiitsministeerium või justiitsministri määratud Justiitsministeeriumi valitsemisala asutus võib lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud lahendis ettenähtud tähtaja jooksul (TsMS § 179 lg 4, 5, 6). Riigituludesse välja mõistetud riigilõiv tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr 221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis viitenumber 2900078444. Maksekorraldusel selgituste lahtrisse tuleb märkida kohtu nimetus, tsiviilasja number, nõude sisu ning kui isik ei tasu kulu ise, siis isiku nimi, kelle eest tasumine toimub. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuivõrd hagi jäi rahuldamata, siis tuleb kõik kostjate ja kolmanda isiku menetluskulud jätta hageja kanda.

Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.