Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Tühistada Harju Maakohtu 21.10.2011 otsus hageja teise, s.o 20 000 000 kroonise nõude (vastavalt pankrotihaldurile 24.08.2007 esitatud täiendavale nõudeavaldusele) ja kommertspandiõiguse tunnustamata jätmise ning menetluskulude jaotuse osas. Saata tsiviilasi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagiavalduse asjaolud, hageja nõuded ja menetluse käik 04.04.2007 kuulutas Harju Maakohus välja AS TKE Grupp pankroti. OÜ Forbrist esitas AS TKE Grupp pankrotihaldurile nõudeavalduse nõudega summas 42 462 241, 31 krooni. Nõudeavalduse kohaselt sõlmiti Ühisliisingu AS ja AS TKE Grupp vahel 15.11.2001 faktooringuleping nr 653F. Lepingust tulenevate kohustuste rikkumise tõttu jäi AS TKE Grupp Ühisliisingu AS-le võlgu faktooringu väljamaksmata põhiosa 841 598, 68 USD, millele lisandusid kõrvalnõuded, millest tulenevalt moodustas võlgnevus mai 2003 seisuga kokku 1 667 206, 99 USD. 24.05.2003 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga omandas OÜ Forbrist eelnimetatud faktooringulepingust tuleneva nõude võlgniku vastu summas 1 667 206, 99 USD. 24.05.2003 väljastatud võlatunnistusega kinnitas AS TKE Grupp, et ei oma vastuväiteid hageja poolt kõnealuse nõude omandamisele ning tunnistab oma võlgnevust eelnimetatud summas. OÜ Forbrist esitas oma nõude AS TKE Grupp pankrotimenetluses, milles kuulutati pankrot välja 15.11.2004. Pankrotimenetluses tehtud kompromissi tõttu jäi nõue täitmata ning see on senini täitmata. Alates nõude omandamisest 24.05.2003 kuni uue pankroti väljakuulutamiseni 04.04.2007 on AS TKE Grupp viivituses 1411 päeva, millest tuleb maha arvata 309 päeva, mil viivise arvutamine pankroti tõttu peatus (15.11.2004 kuni 20.09.2005), seega on hagejal õigus nõuda viivist 1102 päeva eest. Faktooringulepingu punkti 12.3 järgi on viivise määraks 0,3% iga viivitatud päeva eest. Seega viivis kõnealuse perioodi eest on 2 782 325, 24 USD. Kokku moodustab hageja nõue 04.04.2007 seisuga 3 623 923, 92 USD, s.o 841 598, 68 USD (põhisumma) + 2 782 325, 24 USD (viivis). Eesti Panga 04.04.2007 päevakursi järgi on võlgnevuse suuruseks 42 462 241, 31 krooni. Nõue on tagatud 16.06.2003 kommertspandiregistrisse kantud esimese järjekoha kommertspandiga summas 30 000 000 krooni.

Tsiviilasi nr 2-07-39570 27.08.2007 toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue tunnustamata, vastu vaidlesid Borgino Consulting Ltd, OÜ Cranbrook Holding, TKE Kinnisomandi OÜ, OÜ Bulean ja OÜ Lamaran Grupp. Ka pankrotihaldur vaidles nõudele osaliselt vastu, seda summas 22 922 575, 41 krooni. Hageja nõuet tagavale kommertspandiõigusele vaidlesid vastu samad võlausaldajad. Nõuete kaitsmise koosoleku protokollis märgiti, et tulenevalt PankrS § 103 lg-st 6 ei tunnustatud OÜ Forbrist nõuet tagavat pandiõigust. 25.09.2007 esitas OÜ Forbrist Harju Maakohtule hagi AS TKE Grupp (pankrotis), Borgino Consulting Ltd, OÜ Cranbrook Holding, TKE Kinnisomand OÜ, OÜ Lamaran Grupp ja OÜ Bulean vastu nõude, selle rahuldamisjärgu ja pandiõiguse tunnustamiseks AS TKE Grupp pankrotimenetluses. 02.11.2007 esitas hageja Harju Maakohtule hagi samade kostjate ning OÜ Gatsby vastu täiendava nõude ja pandiõiguse tunnustamiseks AS TKE Grupp pankrotimenetluse (tsiviilasi nr 2-07-46213). Hageja esitas 24.08.2007 pankrotihaldurile täiendava nõudeavalduse (tl 5, Ia köide), millega teatas, et tal on pankrotivõlgniku vastu täiendavalt 20 000 000 krooni suurune nõue. Koos nõudeavaldusega esitas hageja taotluse PankrS § 102 lg 1 alusel ennistada nõude esitamise tähtaeg. Nimetatud nõue tuleneb asjaolust, et AS TKE Grupp rikkus pooltevahelisi sellekohaseid kokkuleppeid ning pidas õigusvastaselt kinni ja kasutas oma majandustegevuses OÜ-le Forbrist ja OÜ-le Bulean kuuluvaid tööstusseadmeid. Nõue on tagatud 16.06.2003 kommertspandiregistrisse OÜ Forbrist kasuks sisse kantud esimese järjekoha kommertspandiga summas 30 000 000 krooni. 03.10.2007 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul jäi ka see nõue ja nõuet tagav pandiõigus PankrS § 103 lg 6 alusel tunnustamata. Nõudele vaidlesid vastu pankrotihaldur ning võlausaldajad Borgino Consulting Ltd, OÜ Cranbrook Holding, TKE Kinnisomand OÜ, OÜ Lamaran Grupp, OÜ Bulean ja Gatsby OÜ. 03.03.2008 kohtumäärusega liideti tsiviilasi nr 2-07-46213 tsiviilasjaga nr 2-07-39570, lugedes tsiviilasja numbriks 2-07-39570. Kostjate seisukohad Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate hinnangul puuduvad (esimese) nõude sisu, alust ja kehtivust tõendavad dokumendid. Hageja ei ole avaldusele lisanud dokumente, mis tõendaksid nõude olemasolu. 24.05.2003 võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus, millega ei looda uut iseseisvat kohustust. Võlatunnistus väljastati ja pandileping sõlmiti juhtorganite nõusolekuta, kahjustades sellega oluliselt võlausaldajate huve. Hageja seaduslik esindaja oli teadlik, et väidetava võlatunnistuse väljastamise ja pandilepingu sõlmimise ajal oli kostja I maksejõuetu: seoses pankrotimenetlusega puudus võlgnikul majandustegevus, tema vastu oli rahalisi nõudeid kokku üle 90 miljoni krooni. Kostjad on avaldanud seisukohta, et 24.05.2003 sõlmitud võlatunnistuse puhul võib olla tegemist võltsitud dokumentaalse tõendiga. Tsiviilasjas 2-07-39599 on menetlusosalised esitanud rea dokumente AS TKE Grupp (pankrotis) endise juhatuse liikme Vladimir Liakhovitsky allkirjadega, millised erinevad oluliselt võlatunnistusel olevast allkirjast. Hageja poolt registriosakonnale esitatud 2006. a majandusaasta aruanne nimetatud nõuet ei kajasta. Viivise määra käsitlev kokkulepe on kostjate hinnangul tühine, kuivõrd ebaproportsionaalselt suur viivis on kokku lepitud tüüptingimustes. Pealegi puudub võlatunnistuses, millele hageja tugineb, viivisemäära osas kokkulepe. Kohtule ei ole esitatud kokkulepet või muud õiguslikku alust, millele tuginevalt oleks hagejal õigus nõuda hagiavalduses märgitud ulatuses viivist. Hageja nõudeavalduse kohaselt on kostja I olnud viivituses alates 23.05.2003 kuni 04.04.2007. Nõudeavaldus on väidetavalt esitatud 19.04.2007. Tulenevalt VÕS § 924 lg-st 2 koostoimes TsÜS

Tsiviilasi nr 2-07-39570 §-ga 4 on nõudeavalduse esitamiseks möödunud nii ühe- kui kolmeaastane aegumistähtaeg, millest tulenevalt esitas kostja II aegumise vastuväite. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et kommertspant tagab algset faktooringulepingust nr 653 F tulenevat nõuet. Isegi kui hageja nõue oli kunagi olemas, lõppes see kohase täitmisega Harju Maakohtu 06.07.2005 kohtumääruse alusel. Nõude loovutamise tehingu toimumist tõendavaid dokumente ei ole esitatud. Ka hageja täiendavat (teist) nõuet kostjad ei tunnista. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks nõude olemasolu, s.h nõude tekkimine, konkreetse nõude sisu, nõude kehtivus. Hageja on esitanud tema ja Ühisliisingu AS vahel sõlmitud seadmete lihtkirjaliku müügilepingu, kuid nimetatud leping ei tõenda hageja nõude olemasolu AS TKE Grupp (pankrotis) vastu. Hageja 2006. a majandusaasta aruandes ei kajastu vaidlusaluse nõude olemasolu kostja I vastu. Kuivõrd 20 000 000 kroonist nõuet ka aruandes ei ole märgitud, siis on põhjust eeldada, et nimetatud nõuet reaalselt ei eksisteeri. Et väidetav nõue oleks tagatud kommertspandiga, on samuti tõendamata. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue summas 42 462 241, 31 krooni Ühisliisingu AS ja AS TKE Grupp vahel 15.11.2001 sõlmitud faktooringulepingust nr 653F (tl 100-107, I köide), nõude kuulumist hagejale tõendab 24.05.2003 AS TKE Grupp juhatuse liikme Vladimir Liakhovitsky poolt allkirjastatud võlatunnistus, milles AS TKE Grupp tunnistab OÜ Forbrist ees võlgnevust summas 1 667 206, 99 USD (tl 108, I köide). Kohus nõustus kostjate vastuväitega, et 24.05.2003 väljastatud võlatunnistus ei tõenda nõude kuulumist hagejale. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Seega on võlatunnistus kehtivussõltuvuses selle aluseks olevast põhikohustusest. Kohustuse eksisteerimise tõendamiseks on hageja esitanud 15.11.2001 sõlmitud faktooringulepingu nr 653 F. Hageja kinnitusel on ta omandanud nimetatud lepingust tuleneva nõude loovutamise teel. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Eeltoodust tuleneb, et nõude üleminekuks ühelt võlausaldajalt teisele on vajalik kehtiva loovutuslepingu sõlmimine, kus nõude loovutajaks peab olema nõudeõigust omav isik. VÕS § 11 lg 3 kohaselt lepingust tuleneva nõude loovutusleping peab olema samas vormis, millises vormis sõlmiti põhileping. Käesolevas menetluses ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks nõude üleminek hagejale. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited. Kohus asus seisukohale, et antud nõude puhul on jäänud tõendamata hageja poolt haldurile 19.04.2007 esitatud nõudeavalduses märgitud nõude kuulumine hagejale. Kohus ei nõustu hagejaga ka selles, et võlatunnistuses sisalduv kinnitus nõude loovutusest teavituse kohta on samastatav VÕS § 170 tähenduses teatamisega. VÕS § 170 kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kohtu hinnangul tuleneb sellest sättest üheselt, et loovutus loetakse kehtivaks, kui võlausaldaja teatab võlgnikule nõude loovutamisest või esitab loovutusdokumendi. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks nõude loovutamine

Tsiviilasi nr 2-07-39570 hagejale. VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Käesolevas menetluses puuduvad tõendid selle kohta, et senine võlausaldaja kinnitaks nõude loovutamist hagejale. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et Ühisliisingu AS loovutas 15.11.2001 sõlmitud faktooringulepingust tulenevad nõuded 23.05.2003 OÜ-le Arsalan (tl 269-270, II köide). Ühisliisingu AS poolt on 28.05.2003 nõudeõiguse loovutamise teatega AS-i TKE Grupp teavitatud (tl 268, II köide). Ühtegi tõendit selle kohta, et OÜ Arsalan oleks vaidlusaluse nõude omakorda hagejale loovutanud, ei ole kohtule esitatud. Eeltoodust tulenevalt on hageja väited vaidlusaluse nõude temale kuulumise kohta paljasõnalised ja tõendamata. Hagejal puudub 42 462 241, 31 krooni ulatuses nõue AS TKE Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses. Tsiviilasjas 2-07-39299 on hageja seda ka ise kinnitanud (tl 287, II köide), millist väidet on hageja esindaja hiljem nimetanud hüpoteetiliseks tasaarvestusavalduseks (tl 31, III köide). TsMS § 328 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta olema tõesed. Kohtu hinnangul on käesolevas menetluses tuvastatud, et hageja avaldused nõude temale kuulumise osas ei ole olnud tõesed. Kuivõrd hagejal puudub nõue, ei tõusetu küsimust ka sellest, kas see nõue võiks olla pandiga tagatud. Kuna hagejal nõue puudub, ei analüüsi kohus ka kostja II poolt nõudele esitatud aegumise vastuväidet. Kohtu hinnangul on õige ka kostjate väide selle kohta, et AS TKE Grupp (pankrotis) juhatuse liige ei oleks 24.05.2003 saanud võtta äriühingule võlatunnistuses märgitud ulatuses kohustusi. PankrS § 22 lg 2 p 4 kohaselt peaks võlgnikul olema vara käsutamiseks ajutise halduri nõusolek. AS TKE Grupp (pankrotis) eelmine pankrotimenetlus algatati 17.12.2002 ja pankrot kuulutati välja 15.11.2004 (tl 51, III köide). Käesolevas menetluses puuduvad tõendid selle kohta, et ajutine haldur oleks andnud nõusoleku suuremahulise kohustuse võtmiseks võlgnikule. Võlgniku juhatuse liikmeks oli vaidlusalusel perioodil Vladimir Liakhovitsky, kes eitab võlatunnistuse väljastamist ja kohustuse võtmist (tl 263, II köide). Kohtu hinnangul saab ka Vladimir Liakhovitsky allkirjade visuaalsel võrdlemisel väita, et võlatunnistust ei ole tõenäoliselt Vladimir Liakhovitsky omakäeliselt allkirjastanud. Kuivõrd väidetav kohustus ei kajastu AS TKE Grupp (pankrotis) ajutise halduri aruandes (tl 51, III köide) ega ka hageja majandusaasta aruannetes (tl 208-219, I köide), tuleb tõendeid kogumis hinnates asuda seisukohale, et tegelikkuses puudub hagejal nõue summas 42 462 241, 31 krooni. Iseenesest õige on hageja väide selle kohta, et nõue ei teki selle kajastamisest raamatupidamises, samas ei pea kohus veenvaks hageja selgitust, et nõue on kajastamata, kuivõrd nõue on viimaste aastate jooksul vaidluse all. Kohtu hinnangul oleks sel juhul pidanud nõue vähemalt 2004. a majandusaasta aruandes kajastuma. Hageja enda kinnitusel oli ta veel 2005. a veendunud, et tal on selge nõue AS-i TKE Grupp vastu. Hageja leiab, et tema nõude olemasolu on kehtivalt tuvastatud Harju Maakohtu 06.07.2005 määrusega, mistõttu saab hageja oma tunnustatud nõude maksma panna ka võlgniku uue pankrotimenetluse raames. AS TKE Grupp (pankrotis) eelmine pankrotimenetlus lõppes 06.07.2005 kompromissi kinnitamisega ja 30.10.2006 menetluse lõpetamise määrusega, millega lõpetati menetlus seoses kompromissi täitmisega. PankrS § 100 lg 1 kohaselt nõudeid kaitstakse võlausaldajate üldkoosolekul. Koos nõudega kaitstakse ka nõuet tagavaid pandiõigusi. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa varasema pankrotimenetluse nõuet uues pankrotimenetluses maksma panna ilma kaitsmiseta. Käesoleval juhul on haldur ja võlausaldajad hageja nõudele PankrS § 106 lg-s 1 sätestatud vastuväite esitanud, mistõttu ei ole hagejal tunnustatud nõuet, mida uues pankrotimenetluses maksma panna. Hageja täiendav nõue summas 20 000 000 krooni on hageja hinnangul lepinguväline nõue, mis tuleneb hagejale kuulunud seadmete ilma õigusliku aluseta valdusest ja kasutamisest. Hageja väitel

Tsiviilasi nr 2-07-39570 andis ta 20.06.2005 kompromissi sõlmimisel nõusoleku seadmete AS TKE Grupp (pankrotis) valdusesse ja kasutusse jäämiseks, sest ilma võlgnikule kuulunud tootmiskompleksi tehnoloogiliseks tuumikuks olevate seadmeteta ei olnud mõeldav pankrotivõlgniku tegevuse jätkamine. Võlgnik andis seadmed üürilepingu alusel Cranbrook OÜ kasutusse alates 10.01.2006 kuni pankroti väljakuulutamiseni 04.04.2007, seega kokku 15 kalendrikuud. Selliselt on AS TKE Grupp saanud hageja hinnangul nimetatud perioodil kasutuseeliseid hageja vara arvel summas 4 693 980 krooni. AS TKE Grupp on saanud kasutuseeliseid seadmete kasuliku väärtuse äratarbimise kaudu, mille väärtus on hageja hinnangul 15 796 598, 12 krooni. Hageja täiendavat nõuet kostjad ei tunnistanud. Nende vastuväite kohaselt on hageja ise väitnud, et andis 20.06.2005 kompromissi sõlmimisel nõusoleku seadmete AS TKE Grupp valdusesse ja kasutusse jäämiseks, sest ilma võlgnikule kuulunud seadmeteta ei olnud mõeldav tema tegevuse jätkamine. AS TKE Grupp andis seadmed üürilepingu alusel Cranbrook OÜ kasutusse alates 10.01.2006 kuni pankroti väljakuulutamiseni 04.04.2007. Kuivõrd hageja ei ole esitanud asjaolusid, et kokkulepe oleks tühine või ära langenud, ei saa hagejal olla alusetust rikastumisest tulenevat nõuet AS TKE Grupp (pankrotis) vastu. Kuna hageja ise kinnitab seadmete kokkuleppelist kasutusse jätmist, ei saa hagejal samaaegselt olla samade seadmete osas võlgniku vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kokkuleppe alusel seadmete eest võlgnikult tasu nõudnud või astunud samme seadmete väljanõudmiseks. Hagi vara välistamiseks ei ole hageja pankrotimenetluses esitanud. Hageja juhatuse liige on ühtlasi pankrotitoimkonna liige, mistõttu puudusid hagejal kohtu hinnangul takistused oma väidetava õiguse maksmapanekuks. Hageja on esitanud nõude tõendamiseks tema ja Ühisliisingu AS vahel sõlmitud lihtkirjaliku müügilepingu (tl 23-24, Ia köide) ja teatise omandiõiguse ülemineku kohta (tl 25, III köide). Nimetatud leping aga hageja nõuet ei tõenda. Kuivõrd puudub igasugune kokkulepe seadmete kasutamise eest tasu saamiseks, asus kohus seisukohale, et hageja ja AS TKE Grupp (pankrotis) vahel eksisteeris seadmete tasuta kasutamise leping VÕS § 389 tähenduses 20.06.2005 kompromissilepingu alusel (kompromissi kinnitav Harju Maakohtu 06.07.2005 määrus tl 59-62, I köide). Vaatamata hageja väitele, et AS TKE Grupp on rikkunud pooltevahelisi kokkuleppeid, ei ole hageja toonud menetluses esile ühtegi kokkulepet, mida võlgnik oleks rikkunud ja mis annaks alust nõude esitamiseks. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal alusetust rikastumisest tulenev nõue summas 20 000 000 krooni AS TKE Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses. Kohus nõustub kostjatega ka selles, et hageja poolt esitatud alusetu rikastumise nõue ei saaks olla kommertspandiga tagatud, kuivõrd vastavalt kommertspandi seadmise lepingu (tl 33-39, III köide) punktile 2.2.1 on pandiga tagatud kõik nõuded (s.h. ka tingimuslikud nõuded) pantija vastu, mis tulenevad pandipidaja ja pantija vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest, kaasa arvatud pantija ja kolmandate isikute vahelistest suhetest tekkinud ning pandipidajale üle läinud nõuded. Eeltoodust tuleneb, et hageja lepinguvälised nõuded ei ole kommertspandiga tagatud, mistõttu on hageja nõue alusetu. Kuivõrd hagejal puuduvad nõuded AS TKE Grupp (pankrotis) vastu, tuleb hagiavaldus jätta tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule või uue otsusega hagi rahuldada. Hageja esimene nõue on asjas kogutud tõenditega üheselt tõendatud. Ekslik on maakohtu järeldus, et hageja nõude tunnustamine võlgniku eelmises pankrotimenetluses ei oma uues pankrotimenetluses tähendust. Hageja nõuet tunnustati võlgniku eelmises pankrotimenetluses esimese rahuldamisjärgu nõudena summas 20 128 189, 99 krooni. Hageja osales nimetatud nõudega

Tsiviilasi nr 2-07-39570 kompromissi tegemise otsustamisel, nimetatud asjaolu nähtub Harju Maakohtu 06.07.2005 määrusest (tl 59-62, I köide). Apellant peab maakohtu kõnealust õiguslikku käsitlust sisuliselt ekslikuks. Lisaks ei ole maakohus nimetatud seisukohta piisavalt motiveerinud ning jätnud seejuures hageja argumendid täielikult tähelepanuta. Hageja viitas PankrS §-le 105, mille kohaselt nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saa hiljem vaidlustada, välja arvatud käesoleva seaduse § 106 lg-s 2 nimetatud juhul. Kohtuotsuses sisalduv viide PankrS § 100 lg-le 1 on ilmselgelt asjakohatu, kuna tegemist on nõuete kaitsmist puudutava üldise regulatsiooniga. PankrS § 103 lg 4 sätestab, et nõuete kaitsmise koosolekul loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud, pankrotiseaduse kontekstis tõlgendatakse seda laiendavalt, s.o ka need nõuded, mis on jõustunud lahendiga tuvastatud, sundtäidetavaks tunnistatud jms. PankrS § 105 tuleb tõlgendada koostoimes PankrS §-s 168 sätestatuga: ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata, on käesoleva seaduse § 158 lg-s 4 või § 163 lg-s 4 nimetatud määrus täitedokumendiks, kui võlgnik ei ole esitanud vastuväidet... PankrS § 186 lg-st 6 tulenevalt on kohtu poolt kinnitatud kompromiss täitedokumendiks pankrotimenetluses tunnustatud nõuete suhtes, seega on Harju Maakohtu 06.07.2005 määrus vaidlusaluse nõude määruses tunnustatud osas täitedokumendiks. Seega vastab hageja nõue eelmärgitud osas PankrS § 103 lg-s 4 toodud tingimustele (kohtu jõustunud lahendiga rahuldatud) ja tuleb lugeda kaitsmiseta tunnustatuks. Kuigi kohus pidas tuvastatuks asjaolu, et hageja ja AS TKE Grupp (pankrotis) vahel eksisteeris seadmete tasuta kasutamise leping VÕS § 389 tähenduses 20.06.2005 kompromissilepingu alusel, ei ole kohus sellele vaatamata andnud sellele faktilisele asjaolule mistahes õiguslikku hinnangut. Võlgniku eelmise pankrotimenetluse raames hageja ja võlgniku vahel 20.06.2005 sõlmitud kompromissileping, millega võlgnik tunnistas muuhulgas hageja nõuet summas 20 128 189, 99 krooni, võib kujutada endas hageja nõude iseseisvat alust isegi olenemata kompromissieelse nõude olemasolust (VÕS § 578). Maakohus jättis meelevaldselt arvestamata 24.05.2003 võlatunnistuse, mis on asjas üheks tähtsamaks tõendiks. Nagu ka võlgniku eelmises pankrotimenetluses, esitas hageja võlgniku haldurile oma nõude tõendamiseks eelkõige AS TKE Grupp juhatuse liikme Vladimir Liakhovitsky poolt 24.05.2003, s.o nõude loovutamise lepingu sõlmimise päeval, väljastatud deklaratiivse võlatunnistuse. Nimetatud dokumendiga tunnistas võlgnik üheselt käesolevas vaidluses tähendust omavaid asjaolusid (et Ühisliisingu AS loovutas hagejale 15.11.2001 faktooringulepingust nr 653F tuleneva nõude summas 1 667 206, 99 USD, s.o 20 128 189, 99 krooni; et esialgne võlausaldaja teatas nõude loovutamisest võlgnikule ning et võlgnikul puuduvad vastuväited nõudele ja selle loovutamisele...). Ka Riigikohtu lahenditest tuleneb, et üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Käesolevas asjas ei ole võlgnik ega teised kostjad tõendanud, et võlga ei ole või see on lõppenud. Kostjate seisukohad taanduvad eelkõige hagi tõendamatuse vastuväitele. Järelikult juhul, kui kõnealune võlatunnistus on kehtiv, saab sellega lugeda üheselt tõendatuks hageja nõude olemasolu vähemalt võlatunnistuses märgitud summas. Kohus nõustus kostjatega vastuväitega võlatunnistuse ehtsuse osas, leides, et tõenäoliselt ei ole see Vladimir Liakhovitsky poolt allkirjastatud. Apellant on seisukohal, et selline järeldus on ekslik, visuaalsel vaatlusel sellist järeldust ei saa teha. Hageja pöördus viidatud küsimuses kogenud käekirjaekspert T. A. poole, kes jõudis kohtust erinevale järeldusele. Olenemata maakohtu järelduse sisulisest ebaõigsusest allkirja ehtsuse kohta on kohtu järeldus vastuolus ka menetlusseadusega: otsusest ei nähtu, millises osas on allkirjad kohtu hinnangul visuaalselt erinevad. Selline järeldus on põhjendamatu ega vasta eksperdiarvamuse nõuetele (TsMS § 301 lg 1 teine lause). Võlatunnistuse arvestamata jätmine on ebaseaduslik ka seetõttu, et kohus rikkus antud

Tsiviilasi nr 2-07-39570 tõendi osas menetlusnorme. Kuigi kohus ei rahuldanud hageja ja kostja OÜ Lamaran Grupp taotlust ekspertiisi määramiseks, ei nõudnud ta ka muude tõendite esitamist. Kui kohus leidis, et tõenditest piisab vaidlusaluste asjaolude hindamiseks, siis sai hageja vaid järeldada, et kohtul ei ole kahtlust allkirja ehtsuses. Kui kohtul selline kahtlus aga oli, oleks ta pidanud andma hagejale võimaluse allkirja ehtsust tõendada (kas käekirja ekspertiisi määramisega ja/või vastava tunnistaja ülekuulamisega). Ka Riigikohus on märkinud, et kohus peab tõendi puudulikkusele tähelepanu juhtima ja andma pooltele võimaluse täiendavaks tõendamiseks. Maakohus seda ei teinud. 24.05.2003 võlatunnistuse arvestamata jätmise põhjendustest sõltuvad omakorda mitmed muud otsuse olulised järeldused. Apellant möönab, et kui jätta võlatunnistus arvestamata, siis ei ole asjas esitatud muid otseseid tõendeid kõnealuse nõude hagejale loovutamise kohta (kaudseks tõendiks on muuhulgas hageja nõude tunnustamine võlgniku eelmises pankrotimenetluses). Võlatunnistuse meelevaldne arvestamata jätmine annab piisava aluse kohtuotsuse tühistamiseks. Vaidlusalune võlatunnistus tõendab ka võlgnikule nõude loovutamisest teatamist. VÕS § 170 kohaselt, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. On iseenesest õige, et võlatunnituses sisalduv kinnitus nõude loovutusest teavituse kohta ei ole samastatav VÕS § 170 tähenduses teatamisega, kuid otsusest ei nähtu põhjendusi, miks loeti eelmärgitud teate esitamist nõude loovutamise tõendamiseks obligatoorseks. Apellant on seisukohal, et võlatunnistusest nähtub üheselt, et võlgnikku on nõude loovutamisest nõuetekohaselt teavitatud. Ühestki õigusnormist ei tulene, et nõude loovutamisest teatamist saaks tõendada üksnes esialgse võlausaldaja kirjaliku teatega. Pealegi omab teade tähtsust üksnes VÕS §st 172 tulenevalt, kuivõrd selle puudumisel võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale. Kohus on jätnud arvestamata, et võlgniku pankrotihaldur luges hageja nõude põhjendatuks summas 19 539 665, 90 krooni (nõuete kaitsmise 27.08.2007 koosoleku protokoll). Hageja nõude osaline tunnustamine halduri poolt viitab üheselt sellele, et halduril oli teada kõnealuse nõude loovutamine hagejale. Kohus ei põhjendanud, miks ta jättis selle asjaolu tähelepanuta. Kohus on valesti hinnanud Ühisliisingu AS-i 28.05.2003 nõude loovutamise teadet (mille kohaselt loovuti nõue OÜ-le Arsalan). Kuna 24.05.2003 võlatunnistusest nähtub, et Ühisliisingu AS oli võlgnikku teavitanud nõude hagejale loovutamisest (seda hiljemalt võlatunnistuse väljastamise päeval, s.o 24.05.2003), siis ei ole hilisem loovutamine tema suhtes enam kehtiv (VÕS § 164 lg 3). Veelgi enam, VÕS § 170 kohaselt loetakse loovutamine võlgniku suhtes toimunuks hetkest, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale (sõltumata, kas see tegelikult toimus). Järelikult sõltub Ühisliisingu AS-i 28.05.2003 nõude loovutamise teate asjakohasus ja tõenduslik väärtus eelkõige sellest, kas ja millal nimetatud dokument edastati AS-le TKE Grupp. Sellekohased järeldused maakohtu otsuses puuduvad. Tegelikult maakohus ei saanudki seda tuvastada, sest menetlusosalised ei ole neid asjaolusid esile toonud, rääkimata nende tõendamisest. TsMS § 436 lg-st 4 tulenevalt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Hageja nõude kajastamata jätmine raamatupidamises ei viita nõude puudumisele. Otsuse põhjendamine hageja 2004. a majandusaasta aruandega on pooltele üllatuslik ja seega vastuolus TsMS § 436 lg-s 2 sätestatud nõudega, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Apellandile teadaolevalt tema 2004. a majandusaruannet ei ole kohtule esitatud, seda ei ole kohtutoimikus ega ole seda uuritud kohtuistungil. Selle sisule ei ole ükski menetlusosaline menetluse kestel viidanud. Kuigi majandusaasta aruanded on kättesaadavad äriregistri pidaja

Tsiviilasi nr 2-07-39570 kodulehelt, ei anna see kohtule siiski alust tugineda sellele kui tõendile. Seevastu tõid kostjad esile, et vaidlusalust nõuet ei kajastatud hageja 2006. a majandusaasta aruandes, esitades aruande dokumentaalse tõendina kohtule. Selle aruande osas kohus seisukohta ei võtnud. Seoses nõude kajastamata jätmisega 2006. a majandusaruandes peab apellant vajalikuks märgida, et on jätkuvalt seisukohal, et ka nõude tunnustamise korral on selle realiseerimine (täies ulatuses) vähemtõenäoline kui mitterealiseerimine, millest järelduvalt on tegemist tingimusliku varaga. Vastavast raamatupidamislikust juhendist tulenevalt tingimuslikke varasid ei kajastata ettevõtte bilansis, kuid informatsioon oluliste tingimuslike varade kohta avalikustatakse aruande lisades; lisades ei ole vaja avalikustada selliseid tingimuslikke varasid, mille realiseerumine on vähemtõenäoline kui mitterealiseerumine. Ainetu on kohtu viide ajutise halduril nõusoleku puudumisele võlatunnistuse andmiseks (et PankrS § 22 lg 2 p-st 4 tulenevalt oleks juhatuse liikmel pidanud olema äriühingule võlatunnistuses märgitud ulatuses kohustuste võtmiseks ajutise halduri nõusolek). PankrS § 22 lg 2 p 4 (24.05.2003 seisuga kehtinud sõnastuses) ei tulenenud üldist keeldu võlgnikul oma vara käsutada. Nimetatud norm sätestas ajutise halduri nõusoleku vajalikkuse vaid juhul, kui kohus on keelanud võlgnikul vara käsutada ajutise halduri nõusolekuta. Kuna 24.05.2003 võlatunnistus on deklaratiivne, mille eesmärgiks ei olnud luua uut kohustust, siis ei saa selle puhul ka rääkida vara käsutamisest. Alusetu on kohtu tuginemine hageja poolt tsiviilasjas nr 2-07-39299 esitatud menetlusdokumendile, kus hageja väidetavalt kinnitas oma nõude puudumist. Selles menetluses on hageja kostjaks ning on esitanud vastuhagi, milles ta on toonud esile alternatiivse tasaarvestusavalduse, viidates selles omakorda hageja väitele. Tegemist on OÜ Forbrist õigusliku hinnanguga olukorrale, mis peaks tekkima OÜ Lamaran Grupp nõude õiguspärasuse tuvastamise järgselt (selles tsiviilasjas ei ole kohtulahendit veel tehtud). Kohus leidis ebaõigesti, et Vladimir Liakhovitsky eitab võlatunnistuse väljastamist. Maakohus on selle asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS) § 232 lg 1). Tegemist on venekeelse e-kirja väljatrükiga, millelt ei nähtu isegi väidetava saatja Vladimir Liakhovitsky e-posti aadress. Mis põhjusel on kohus lugenud selle kirja usaldusväärseks, otsuses ei ole selgitatud. Kohus ei nõudnud kirja eestikeelset tõlget, rikkudes sellega TsMS § 33 lg-st 1 tulenevat normi. Maakohtu järeldused hageja teise nõude osas puudulikud, vastuolulised ning materiaalõiguslikult ekslikud. Hageja täiendav 20 000 000 kroonine nõue tuleneb hagejale kuulunud seadmete ilma õigusliku aluseta pankrotivõlgniku poolt valdamisest ja kasutamisest (kasutuseelise hüvitamise nõue). Hageja omandas vaidlusalused seadmed Ühisliisingu AS-lt 22.05.2003 müügilepingu alusel hinnaga (väärtusega) 15 796 598, 12 krooni. Kuna seadmed asusid AS-i TKE Grupp valduses, sai hageja seadmete kaudse valduse ja väljanõudeõiguse (seda tõendab Ühisliisingu AS-i 17.12.2003 teatis). 20.06.2005 kompromissi sõlmimisel andis hageja nõusoleku seadmete jätkuvaks valduseks ja kasutamiseks, kuna ilma seadmeteta ei oleks pankrotivõlgniku tegevuse jätkumine võimalik, ning need jäid võlgniku valdusesse kuni teise pankroti väljakuulutamiseni. 10.01.2006 sõlmitud üürilepinguga andis AS TKE Grupp talle kuulunud tootmiskompleksi üürile Cranbrook OÜ-le tasu eest 30 000 eurot kuus, kusjuures hagejale kuulunud seadmed moodustasid ca 2/3 üürilepingu alusel üürnikule üleantud vara väärtusest. Üürilepingu alusel sai AS TKE Grupp kasutuseeliseid hageja vara arvel summas 300 000 eurot, mis pankroti väljakuulutamise ajal kehtinud vahetuskursi järgi oli 4 693 980 krooni. Seega kasutas pankrotivõlgnik ära hageja seadmete positiivset tarbimisväärtust ja sai otsest tulu, kuid ei tasunud selle eest hagejale rahalist tasu ega mistahes muud vastuhüve. Kohus ei seadnud kahtluse alla hageja poolt teise nõude alusena esile toodud faktilisi asjaolusid, kuid andis neile omapoolse õigusliku hinnangu ja jättis sel alusel nõude

Tsiviilasi nr 2-07-39570 rahuldamata. Kuivõrd hageja väitis, et andis seadmed võlgniku kasutusse kokkuleppe alusel, jõudis kohus järeldusele, et hagejal ei saa olla alustust rikastumisest tulenevat nõuet pankrotivõlgniku. Kuna hageja ei ole väitnud kokkuleppe tühisust või ära langemist, ei saa tal võlgniku vastu viidatud nõuet olla. Ka eelmärgitud osas ei ole kohtu järeldus üheselt mõistetav. Otsuse põhjendust tõlgendades võib järeldada, et kohtu poolt tuvastatuks peetud tasuta kasutamise leping oli 20.06.2005 kompromissilepingu osaks, teisalt võib ka järeldada, et see leping sõlmiti kompromissi alusel, kuid eraldi kokkuleppega. Viimasel juhul peaks kohtuotsusest nähtuma kohtu seisukoht, millal, millises vormis ja millistel tingimustel kokkulepe sõlmiti. Kohtuotsuse viide hageja enda väitele nõusoleku andmise kohta ei saa asendada kohtupoolseid sellekohaseid järeldusi. Seetõttu jäi kohtuotsuse üks tähtsamaid järeldusi selgusetuks. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et tema ja AS-i TKE Grupp vahel puudus kokkulepe eelmärgitud seadmete kasutusse andmise kohta, liiatigi tasuta. Hageja nõusolek 20.06.2005 kompromissi sõlmimisel ei ole vaadeldav seadmete kasutamise lepinguna VÕS § 389 tähenduses. Seega tulenevalt maakohtu poolt tuvastatuks peetud asjaoludest (v.a kokkuleppe sõlmimise kohta) tuleb hageja teine nõue lugeda tõendatuks ja põhjendatuks. Maakohus asus otsuses seisukohale, et seadmete tasuta kasutamise kohta sõlmiti leping hageja ja AS-i TKE Grupp vahel 20.06.2005, kuigi hagiavalduse kohaselt kasutas AS TKE Grupp (pankrotis) seadmeid alates 22.05.2003. Ükski menetlusosaline ei väitnud ja ka kohus ei tuvastanud, et väidetav 20.06.2005 leping oleks kehtinud tagasiulatuvalt. Järelikult kasutas AS TKE Grupp hagejale kuulunud seadmeid vähemalt ajavahemikul 22.05.2003 kuni 20.07.2005 ilma õigusliku aluseta, millest tulenevalt on hagejal õigus saada hüvitust rohkem kui kahe aasta eest. Kohus ei ole märgitud asjaolule hinnangut andnud. Kui kohus leidis, et hageja nõue on põhjendamatu ainult osaliselt (20.06.2005-04.04.2007), jättis ta siiski nõude tervikuna rahuldamata. Alternatiivselt osundab apellant, et tema teine nõue oleks põhjendatud ka juhul, kui nõustuda maakohtu järeldusega, et hageja ja kostja I vahel sõlmiti 20.06.2005 kompromissotsuses (või viidatud otsuse alusel eraldi kokkuleppena) seadmete kasutamise leping. Maakohus ei hinnanud, millised olid väidetava kokkuleppe tingimused, eelkõige millise tasu pidi hageja saama temale kuulunud seadmete kasutamise eest. Kohus seevastu leidis, et kuna puudub kokkulepe seadmete kasutamise eest tasu saamiseks, eksisteeris poolte vahel seadmete tasuta kasutamise leping VÕS § 389 tähenduses 20.06.2005 kompromissilepingu alusel. Apellant on maakohtust erineval seisukohal ja leiab, et vastava kokkuleppe puudumisel tuleb eeldada, et leping on tasuline, kusjuures tasu suurus vastab analoogsete seadmete kasutamise keskmisele tasule. VÕS § 27 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse sel juhul tingimust, mis on mõistlik asjaoludest, lepingupoolte tahtest, lepingu olemusest ja eesmärgist ning hea usu põhimõttest lähtudes. Ka VÕS § 28 lg-st 1 tuleneb eeldus lepingu tasulisuse kohta, lg 2 kohaselt tuleb maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Seega oleks kohus pidanud hageja teist nõuet tunnustama minimaalselt ajavahemiku 20.06.2005-04.04.2007 eest nõutava tasu osas, lähtuvalt kõnealuste seadmete kasutamise keskmisest tasust või muust mõistlikust hinnast. Tegelikult tuleb hageja teine nõue rahuldada siiski täies ulatuses, s.o seadmete kogu väärtuse ulatuses, mille AS TKE Grupp (pankrotis) ära tarvitas ja millest hageja ilma jäi. Kohus ei olnud õigusliku hinnangu andmisel seotud hageja esitatud õiguslike väidetega (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-51-11). Maakohus heitis hagejale ette, et kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks kokkuleppe alusel seadmete eest AS-lt TKE Grupp (pankrotis) tasu nõudnud või astunud samme seadmete väljanõudmiseks; hagi vara välistamiseks pankrotimenetluses hageja samuti esitanud ei ole. Nende põhjenduste seos antud vaidlusega on arusaamatu. Hageja käesoleva nõude

Tsiviilasi nr 2-07-39570 lahendamine ei sõltu sellest, kas hageja on varem tasu nõudnud või astunud samme vara väljanõudmiseks. Samuti ei sõltu käesoleva vaidluse lahendamine sellest, kas hageja on esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõude seadmete välistamiseks. Hagiavaldusest nähtub üheselt, et hageja teise nõude aluseks on asjaolud, mis on aset leidnud enne AS-i TKE Grupp pankroti väljakuulutamist. Asjakohatu on kohtu viide, et hageja juhatuse liige kuulub pankrotitoimkonda. Maakohtu otsus pandi tunnustamise nõude rahuldamata jätmise osas on motiveerimata ja sisuliselt ebaõige. 25.09.2007 esitatud hagiavalduses palus hageja muuhulgas tunnustada tema nõuet tagavat kommertspanti summas 30 000 000 krooni. Kaevatava kohtuotsuse põhjendavas osas ei ole seda nõuet isegi mainitud, rääkimata selle nõude rahuldamata jätmise põhjendamisest. Seetõttu ei vasta kohtuotsus seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele (TsMS § 436 lg 1) ja kuulub tühistamisele juba ainuüksi TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel. Apellant rõhutab, et tulenevalt PankrS § 106 lg-st 1 on pandiõiguse tunnustamise puhul tegemist iseseisva tuvastusnõudega, mille lahendamine ei ole formaalselt sõltuvuses pandiga tagatud nõude tunnustamisest. Jääb arusaamatuks, millisele seadusesättele võis kohus tugineda kõnealuse nõude rahuldamata jätmisel. Asjas puudub vaidlus (kohus luges tuvastatuks), et hageja nõuet tagav pandiõigus on kantud kommertspandiregistrisse, seega ei saa olla kahtlust, et hageja pandiõigus vastab PankrS § 103 lg-s 4 sätestatud tunnustele ja tuli lugeda kaitsmiseta tunnustatuks. Asja lahendas ebaõige kohtukoosseis. Hageja esitas maakohtu koosseisu suhtes kahel korral taandamise avalduse, mis jäeti rahuldamata. Hageja viitas kohtu erapoolikkusele, mis seisnes tema menetlusõiguste korduvas olulises rikkumises. 21.06.2011 kirjalikus selgituses kohtu esimehele esitas kohtunik teadvalt valesid selgitusi kohtu tegevuse sisu ja menetluse tehiolude kohta (et kostjate poolt juunis 2011 esitatud menetlusdokumendid ei sisalda uusi asjaolusid ja väiteid, vaid tegemist on teises käimasolevas tsiviilasjas esitatud tõenditega). Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste analüüsimisel aga ilmneb, et kõik kostjate olulisemad väited, millele maakohus oma otsuse rajas, pärinevad menetlusdokumentidest, mis esitati kostjate poolt vahetult enne 13.06.2011 kohtuistungit või kohtuistungi alguses ja mida ei ole isegi üldsõnaliselt varasemates menetlusdokumentides mainitud. Vastustajate seisukohad Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, peavad seda põhjendamatuks ning paluvad jätta maakohtu otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb menetlusnormi rikkumise tõttu osaliselt tühistada, s.o hageja teise, s.o 20 000 000 kroonise nõude (pankrotihaldurile 24.08.2007 esitatud täiendav nõudeavaldus) ja kommertspandiõiguse tunnustamata jätmise ning menetluskulude jaotamise osas. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 saadab ringkonnakohus tsiviilasja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ülejäänud osas ei võimalda apellatsioonkaebuse väited maakohtu otsust tühistada, mistõttu hageja esimese, s.o 42 462 241, 31 kroonise nõude (pankrotihaldurile 19.04.2007 esitatud nõudeavaldus) osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Selle nõude osas on maakohtu lõppjäreldus õige. Hageja esimese nõude osas ei nõustu kolleegium apellandi hinnanguga maakohtu väidetavale eksimusele pankrotiseaduse kohaldamisel. Vaidlusaluse nõude osas ei olnud kohtul alust lähtuda PankrS §-st 105 (mille kohaselt ei saa nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku üldjuhul hiljem vaidlustada). Antud juhul ei olnud tegemist sellise nõudega, mille puhul saaks apellandi soovitud järeldust teha. Teises pankrotimenetluses tunnustatud nõue (ka sel

Tsiviilasi nr 2-07-39570 juhul, kui võlgnikuks on mõlemas sama isik) ei ole samastatav antud menetluses tunnustatud nõudega. Ka PankrS § 103 lg-st 4 ei tulene võimalust lugeda nõuete kaitsmise koosolekul hageja kõnealune nõue kaitsmiseta tunnustatuks. Nimetatud sätte kohast lahendit ei ole hageja esitanud. Võlgniku varasemas pankrotimenetluses kompromissi kinnitav kohtumäärus ei ole käsitletav nõuet rahuldava lahendina PankrS § 103 lg 4 tähenduses. Tsiviilasjas esitatud tõenditest nähtuvalt lõppes AS TKE Grupp (pankrotis) eelmine pankrotimenetlus Harju Maakohtu poolt kompromissi kinnitamisega 06.07.2005 (lõpptähtajaks 01.07.2008) ning sama kohtu 30.10.2006 määrusega, millega kompromissimenetlus lõpetati seoses kompromissi täitmisega (vastav kanne äriregistrisse tehtud 03.11.2006 - tl 55, III köide). Seetõttu ei ole ka ebaõige maakohtu viide PankrS § 100 lg-le 1, mille kohaselt nõudeid kaitstakse võlausaldajate üldkoosolekul. PankrS §-s 168 sätestatu kohaldamiseks ei olnud alust, sest tegemist ei ole PankrS § 158 lg-s 4 ega § 163 lg-s 4 nimetatud määrusega, mis võiks olla täitedokumendiks. Sel põhjusel ei saa kõnealuseks dokumendiks pidada ka varasemas pankrotimenetluses 20.06.2005 sõlmitud kompromissilepingut. Kuigi ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohtul ei olnud võimalik visuaalse vaatluse põhjal kahelda 24.05.2003 võlatunnistusel oleva Vladimir Liakhovitsky allkirja ehtsuses, ei nõustu kohus sellele tunnistusele kui tõendile apellandi antud hinnanguga. Tulenevalt TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole reeglina kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seega sõltumata võlatunnistuse andnud isiku allkirja ehtsusest tuli kohtul hinnata nimetatud tõendit koosmõjus teiste tõenditega. Kuna vaidlusaluse nõude hagejale loovutamise kohta ei ole kohtule esitatud ühtegi otsest tõendit, siis tuligi kohtul hinnata kogumis kõiki menetlusosaliste esitatud tõendeid. Vaidlusalune võlatunnistus võiks tõendada võlgnikule nõude loovutamisest teatamist, nagu soovib apellant, kuid seda siiski juhul, kui ka muud tõendid nimetatud asjaolu kinnitaksid. Kuid antud juhul on kohtule esitatud tõendite põhjal olukord teistsugune. Maakohtul ei olnud alust jätta kõrvale Ühisliisingu AS-i 28.05.2003 nõude loovutamise teadet, mille kohaselt loovuti nõue 23.05.2003 OÜ-le Arsalan. Kohtule esitatud tõendi kohaselt loovutasid (andsid üle) AS Eesti Ühispank ja Ühisliisingu AS faktooringulepingust nr 653F tulenevad nõuded 23.05.2003 OÜ-le Arsalan (tl 269270, II köide). Nõustuda ei saa kaebuse käsitlusega kõnealuse loovutuse kehtetuse kohta (kuna võlausaldaja olevat varem, s.o hiljemalt 24.05.2003 võlgnikku teavitanud nõude hagejale loovutamisest). Sellist teadet ega dokumenti nõude hagejale loovutamise kohta kohtule ei ole esitatud. Tõenditele tugineva hinnangu põhjal ei olnud maakohtul seetõttu alust pidada nõuet korduvalt loovutatuks ega hagejale loovutamist varasemaks. Sel põhjusel ei ole hagejal ka alust tugineda ei VÕS § 164 lg-le 3 ega §-le 170. Viidatud sätete puhul on tegemist eelkõige võlgniku kaitse normidega, mitte aga võlausaldajate vahelist väidetavat konkurentsi reguleeriva sättega. Nõude omandamist tuleb võlausaldajal viidatud sätetest hoolimata tõendada. Maakohus märkis õigesti, et nõude üleminekuks ühelt võlausaldajalt teisele on vajalik kehtiva loovutuslepingu sõlmimine, kus nõude loovutajaks on nõudeõigust omav isik, ning et lepingust tuleneva nõude loovutusleping peab olema samas vormis, millises vormis sõlmiti põhileping (VÕS § 11 lg 3). Eeltoodud põhjendustel ei oma hageja esimese nõude tunnustamata jätmisel (hagi selles osas rahuldamata jätmisel) tähtsust kohtu tuginemine nõude majandusaasta aruannetes kajastamata jätmisele ega ka viide ajutise halduri nõusoleku puudumisele võlatunnistuse andmiseks (24.05.2003 kehtinud PankrS § 22 lg 2 p 4 ei sätestanud üldist keeldu võlgnikul oma vara käsutada, ajutise halduri nõusolek oli vajalik vaid siis, kui kohus on keelanud võlgnikul ilma selleta vara käsutada). Samuti ei ole asjakohane maakohtu tuginemine tsiviilasjas nr 2-07-39299 esitatud menetlusdokumendile (mille põhjal asus kohus tuvastama hageja positsiooni ja selles sisalduvaid vastuolusid praeguses menetluses), kuid see asjaolu ei muuda maakohtu otsuse lõppjäreldust hageja esimese nõude osas ebaõigeks.

Tsiviilasi nr 2-07-39570 Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu järeldused hageja teise nõude osas on puudulikud ja vastuolulised. Kohtuotsus ei vasta selles osas TsMS §-dest 436 ja 438 tulenevatele nõuetele. Hageja täiendav 20 000 000 kroonine tuleneb hagejale väidetavalt kuulunud seadmete pankrotivõlgniku poolt valdamisest ja kasutamisest, s.h sama vara kolmandale isikule üürile andmisest. Hoolimata sellest, et hagiavalduses (tl 2-4, Ia köide) ja pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses (tl 5, Ia köide) ei ole hageja nõude sisu avanud (märkides vaid, et nõude aluseks on asjaolu, et võlgnik rikkus pooltevahelist kokkulepet, pidas hageja vara õigusvastaselt kinni ja kasutas seda oma majandustegevuses), tuli kohtul vaidluse lahendamiseks vajalikud asjaolud välja selgitada. Kui kohus leidis, et poolte esiletoodud asjaolud ja esitatud tõendid ei ole selleks piisavad, tuli kohtul seda pooltele selgitada. Selle nõude osas ei ole maakohus eelmenetluse ülesandeid nõuetekohaselt täitnud. Eelkõige tuli kohtul selgitada välja hageja nõuded ja nende põhjendamiseks esitatud väited, samuti kostjate vastuväited ning väidete tõendamiseks esitatavad tõendid (TsMS § 392). Nimetatud ülesannete nõuetekohane täitmine on eelduseks tsiviilasjas tähtsust omavate asjaolude õigeks tuvastamiseks ning vajalike tõendite kogumiseks. Kohus võib teha menetlusosalisele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2). Eelmenetluse ülesannete nõuetekohaselt täitmata jätmine on tinginud puudulike põhjendustega otsuse tegemise. Kuigi maakohus ei kahelnud hageja teise nõude alusena menetluse käigus esiletoodud faktilistes asjaoludes (et hageja omandas seadmed Ühisliisingu AS-lt 22.05.2003 müügilepingu alusel hinnaga 15 796 598, 12 krooni, saades vara suhtes kaudse valduse ja väljanõudeõiguse), leidis kohus, et hageja nimetatud alusel ei ole tal õigust hüvitist nõuda. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on ekslikult jätnud hinnanguta ajavahemikku 22.05.200320.06.2005 hõlmava nõude osa kui leidis, et seadmete kasutamise leping hageja ja AS TKE Grupp vahel sõlmiti 20.06.2005 (kompromissi sõlmimisel), mistõttu ei ole hagejal alust esitada alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Menetlusosalised ei väitnud ja ka kohus ei tuvastanud, et 20.06.2005 kompromiss oleks selles osas kehtinud tagasiulatuvalt. Pealegi ei ole kohus õigusliku hinnangu andmisel seotud hageja esitatud õiguslike väidetega. Apellandi sellekohane märkus on õige. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul tuvastada, millised õiguslikud suhted olid hageja ja AS TKE Grupp (pankrotis) vahel seoses seadmete kasutamisega (kui poolte vahel oli vara kasutamiseks kokkulepe, vajas eelkõige tuvastamist, millised olid selle tingimused; kui poolte vahel puudus kokkulepe tasu osas, siis tuleb arvestada VÕS § 389 kõrval ka §-st 27 tulenevat regulatsiooni). Pandiõiguse tunnustamise nõude jättis maakohus rahuldamata eelkõige põhjusel, et hagejal puuduvad nõuded AS-i TKE Grupp (pankrotis) vastu. Ühtlasi märkis kohus, et alusetust rikastumisest tulenev nõue ei saaks ka olla kommertspandiga tagatud, kuivõrd kommertspandi seadmise lepingu kohaselt on pandiga tagatud siiski vaid võlaõiguslikest lepingutest (s.h tulevikus sõlmitavatest) tulenevad nõuded (s.h tingimuslikud nõuded) pantija vastu. Ka selle nõude osas tuleb maakohtu otsus tühistada ning tsiviilasi saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kuna esimese astme kohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha tühistatud osas uut lahendit. Suuremahuline faktiliste asjaolude esmakordne tuvastamine teise astme kohtu poolt piiraks ebaproportsionaalselt isikute kaebeõigust. Asja arutanud kohtukoosseisu vastu esitatud taanduse on maakohus lahendanud õigesti. Kohtu erapooletuse puudumisele viitavaid objektiivseid asjaolusid ei ole võimalik tuvastada. Kohtuniku seletuskirjas märgitu on tema subjektiivne nägemus hageja avalduses kirjeldatud asjaoludest. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus. Protokolli parandamise taotluse jätab ringkonnakohus rahuldamata. Vastavad märkused ei ole istungi käigu kajastamise suhtes olulised. Ü. Jänes T. Kollom I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.