Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve
Kohtuasi
Osaühingu Forbrist hagi Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis), Borgino Consulting Ltd, Cranbrook Holding OÜ, TKE Kinnisomandi Osaühingu (pankrotis), Osaühingu Lamaran Grupp, osaühingu Bulean ja Gatsby OÜ vastu nõude, täiendava nõude, nende rahuldamisjärgu ja pandiõiguse tunnustamiseks Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Forbrist kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
643 212 eurot 90 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Osaühing Forbrist, lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal Kostja Aktsiaselts TKE GRUPP (pankrotis), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Tälli Kostja Borgino Consulting Ltd (c/o Trident Trust Company (B. V. I.) Limited), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman Kostja Cranbrook Holding OÜ, seaduslik esindaja Jaanus Glaase, lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Markus Kostja TKE Kinnisomandi Osaühing (pankrotis), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Markus Kostja Osaühing Lamaran Grupp, seaduslik esindaja Leonid Jakerson
2-07-39570 Kostja osaühing Bulean, seaduslik esindaja Leonid Jakerson Kostja Gatsby OÜ, seaduslik esindaja Jaanus Glaase ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Markus Asja läbivaatamise kuupäev
1.Osaühing Forbrist (hageja) esitas 25. septembril 2007 hagi Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis) (kostja I, pankrotivõlgnik), Borgino Consulting Ltd (kostja II), Cranbrook Holding OÜ (kostja III), TKE Kinnisomandi Osaühingu (pankrotis) (kostja IV), Osaühingu Lamaran Grupp (kostja V) ja osaühingu Bulean (kostja VI) vastu, milles palus tunnustada 42 462 241 krooni 31 sendi suurust nõuet (30 000 000 krooni esimeses rahuldamisjärgus ja 12 462 241 krooni 31 senti teises rahuldamisjärgus) kostja I pankrotimenetluses ning nõuet tagavat kommertspanti suurusega 30 000 000 krooni. Hageja esitas 2. novembril 2007 samade kostjate ja Gatsby OÜ (kostja VII) vastu hagi, milles palus tunnustada täiendavat 20 000 000 krooni (1 278 232 euro 97 sendi) suurust nõuet ja seda tagavat kommertspanti suurusega 30 000 000 krooni (1 917 349 eurot 46 senti) kostja I pankrotimenetluses tsiviilasjas nr 2-07-46213 (Ia kd, tl 2–5). Kohus liitis hagid ühte menetlusse. Harju Maakohus jättis 21. oktoobri 2011. a otsusega hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. septembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis tunnustamata hageja 20 000 000 krooni suuruse nõude (täiendava nõude) ja kommertspandiõiguse. Ringkonnakohus saatis tühistatud osas asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, leides, et maakohus ei täitnud nõuetekohaselt eelmenetluse ülesandeid osas, mis puudutas 22. maist 2003 kuni
20.juunini 2005 tekkinud osa täiendavast nõudest. Maakohtu otsus jõustus osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata 42 462 241 krooni 31 sendi suuruse nõude tunnustamiseks, kui Riigikohus jättis hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Edasine menetlus puudutas algselt tsiviilasjas nr 2-07-46213 esitatud, kuid käesoleva asjaga liidetud hageja 20 000 000 krooni suurust täiendavat nõuet, mis oli tagatud 30 000 000 krooni suuruse kommertspandiga. Hagiavalduse kohaselt pidas pankrotivõlgnik kinni ja kasutas oma majandustegevuses ära hageja omandis olnud tööstusseadmete (seadmed) tarbimisväärtuse. Hageja omandas 22. mail 2003 sõlmitud müügilepinguga Ühisliisingu AS-lt 15 796 598 krooni 12 senti maksvad tööstusseadmed. Seadmete omandiõigus, kaudne valdus ja väljanõudeõigus läksid hagejale üle samal päeval. Seadmed asusid müügilepingu sõlmimise ajal pankrotivõlgniku valduses. Hageja ja pankrotivõlgnik sõlmisid mitmeid erinevaid kokkuleppeid, sh nii seadmete rendile andmise kui ka müügi kohta ning seadsid hageja varaliste nõuete tagamiseks 30 000 000 krooni suuruse kommertspandi. Kokkulepete kohaselt pidi pankrotivõlgnik tasuma kokkulepitud müügisumma hagejale osamaksetena kolme aasta jooksul. 2(8)
2-07-39570
15.novembril 2004 kuulutati välja pankrotivõlgniku esimene pankrotimenetlus, kus 6. juulil 2005 kinnitatud kompromissi raames välistati hageja kui pankrotivõlgniku pandiga tagatud nõudega võlausaldaja õigus pandiõigusest tulenev nõue maksma panna ja lepiti kokku, et seadmed jäävad pankrotivõlgniku valdusesse. Seadmete tagastamise tähtajas kokku ei lepitud. Pankrotivõlgnik andis
10.jaanuaril 2006 sõlmitud üürilepinguga tootmiskompleksi, sh hagejale kuulunud seadmed üle Cranbrook OÜ-le. Pankrotivõlgniku teine pankrot kuulutati välja 4. aprillil 2007 ning sellel ajal olid seadmed endiselt pankrotivõlgniku valduses. 20. juunil 2008 müüs pankrotihaldur seadmed kolmandale isikule (VI kd, tl 187). Hageja leidis, et tema 20 000 000 krooni suurune täiendav nõue tuleneb pankrotivõlgniku ja Ühisliisingu AS vahel sõlmitud liisingulepingutest. Hageja nõue jäi kostjate vastuväidete tõttu pankrotimenetluses tunnustamata. Hageja palus, et kui kohus leiab, et tegemist on lepinguvälise alusetu rikastumise nõudega, määrata hüvitise suurus kohtu äranägemisel.
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, leides, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks nõude olemasolu, sh nõude tekkimine, selle sisu ja kehtivus. Hageja ja Ühisliisingu AS vahel sõlmitud seadmete müügileping ei tõenda hageja nõuet pankrotivõlgniku vastu. Hagejal ja pankrotivõlgnikul puudus seadmete kasutamiseks lepinguline suhe ning hageja nõue majandusaasta aruannetes ei kajastunud. Tõendamata on asjaolu, et hageja väidetav nõue oleks tagatud kommertspandiga. Hageja ei ole tõendanud kokkulepet seadmete kasutamise tasu kohta. Tõendamata on asjaolu, et pankrotivõlgnik andis üürile hagejale kuulunud seadmed, sai sellest tulu ja on hagejale kuuluva vara ära kasutanud. Hageja nõue on aegunud. Oma käitumisega aastatel 2003–2007 jättis hageja võlgnikule mulje, et ta ei nõua seadmete väidetava kasutamise eest tasu. Nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ei saa tagada kommertspandiga. Kuivõrd pankrotivõlgnik ei saanud seadmete valdust endale ebaseaduslikult, ei saa nõude aluseks olla alusetu rikastumise sätted.
3.Harju Maakohus jättis 21. veebruari 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, leides, et hageja ja pankrotivõlgnik sõlmisid seadmete tasuta kasutamise kokkuleppe võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 mõttes alates müügilepingu sõlmimisest 22. mail 2003. Kuna hageja ei tõendanud, et ta andis seadmed kasutada tasulise lepingu alusel, ei ole hagejal tasunõuet ja seetõttu tuleb jätta rahuldamata ka pandiõiguse tunnustamise nõue. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. novembri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohus järgis ringkonnakohtu antud juhiseid, ning heitis hagejale ette, et hageja ei kõrvaldanud nõude ebaselgust vaatamata sellele, et maakohus tegi hagejale ettepaneku hagiavaldust täpsustada. Hageja väitis, et tema ja pankrotivõlgniku vahel oli kokkulepe vara tasulise kasutamise kohta, kuid ei osanud välja tuua, millisest õigussuhtest kokkulepe tuleneb, millised olid selle kokkuleppe tingimused ning kuidas kujunes neist lähtudes nõude suurus. Ringkonnakohus leidis, et kuigi VÕS § 28 lg 1 kohaselt eeldatakse majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul, et need on tasulised, ei ole kohtul võimalik olukorras, kus hagejal ei ole endal selge, millise lepinguga on tegemist, määrata lepingu tingimusi ja hinda VÕS § 27 lg 2 ja § 28 3(8)
2-07-39570 lg 2 järgi. Kohus ei pidanud määrama hageja nõude suurust ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg-te 1 ja 2 alusel. Maakohus leidis õigesti, et nõude puudumise tõttu ei saa tunnustada ka seda tagavat pandiõigust, sest pankrotimenetluses ei ole pandiõigusel ilma nõudeta tähendust.
5.Riigikohus rahuldas 3. juuni 2015. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-63-15 hageja kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus tõi välja, et asja uuel läbivaatamisel ei ole ringkonnakohus seotud maa- ega ringkonnakohtu eelnevates lahendites tehtud järeldusega, et poolte vahel oli leping seadmete kasutamise kohta (vt TsMS § 693 lg-d 1 ja 2). Riigikohus leidis, et ringkonnakohtul tuleb hinnata, kas hageja ja pankrotivõlgnik olid sõlminud seadmete kasutamiseks lepingu, ning juhtis sealjuures tähelepanu sellele, et kui ringkonnakohus asub asja uuel läbivaatamisel seisukohale, et poolte vahel ei olnud lepingulisi suhteid, peab ringkonnakohus võtma tulenevalt TsMS § 442 lg-st 8 seisukoha hageja alternatiivsete väidete kohta, st kas hageja nõue võiks olla põhjendatud VÕS § 1037 alusel. Sealjuures tõi Riigikohus välja, et kui hagejal on pankrotivõlgniku vastu nõue, peab ringkonnakohus andma hinnangu ka aegumise vastuväitele ja pandiõiguse tunnustamise nõudele. Kui hagejal ei ole pankrotivõlgniku vastu nõuet, puudub alus tunnustada ka kommertspandiõigust. Riigikohus tõi välja, et kui ringkonnakohus asub seisukohale, et poolte vahel oli leping, peab ta hindama, kas pooled leppisid kokku seadmete kasutamises tasuta või selliselt, et pankrotivõlgnikule pidi olema arusaadav, et selle eest tuleb ka maksta, st leping on kehtiv ka tasu kokkuleppeta (vt VÕS § 27 lg 1). Kui tasuta kasutamise lepingu sõlmimine ei leia tõendamist, peab ringkonnakohus hindama, kui suurt tasu pidi pankrotivõlgnik hagejale seadmete kasutamise eest maksma. Tasu arvestamise aluste osas nõustus Riigikohus kohtutega, et kohus ei pea otsustama lepingulise tasu suuruse üle oma siseveendumuse kohaselt TsMS § 233 järgi, sest vähemalt üldjuhul saab seadmete kasutamisest tuleneva kasutuseelise väärtust tõendada. Sealjuures leidis aga Riigikohus, et kui hageja nõuab seadmete kasutamise tasu suuruse kokkuleppe puudumise korral tasu VÕS § 28 lg 2 järgi, siis peab hageja tõendama lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt makstava tasu, selle puudumisel vastavalt asjaoludele mõistliku tasu suuruse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. märtsi 2017. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Harju Maakohtu 21. veebruari 2014. a otsuse TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus muutis hagi hinda ja luges õigeks hinnaks 1595 eurot. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus tuvastas, et poolte vahel oli lepinguline suhe seadmete kasutamiseks ja hagejale oli seadmete omandiõigus üle läinud. Lepingu olemasolu järeldub poolte käitumisest ning seda kinnitab ka pankrotivõlgniku vastus, kus on öeldud, et maakohus tuvastas põhjendatult tasuta kasutamise lepingu olemasolu (VIII kd, tl 26–30). Ringkonnakohus leidis, et selleks, et tuvastada, kas seadmete kasutamine oli ette nähtud tasu eest või tasuta, on maakohus vääralt jaotanud tõendamiskoormise. Kuna majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse VÕS § 28 lg 1 kohaselt, et need on tasulised, pidid kostjad tõendama, et tegemist oli tasuta kasutamise lepinguga. Kuna kostjad ei tõendanud, et seadmete kasutamine pidi toimuma tasuta, tuleb eeldada, et leping oli tasuline. 4(8)
2-07-39570 Ringkonnakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel ei olnud konkreetset tasukokkulepet, ning leidis, et tasukokkulepe oli lepingu oluline tingimus, kuid pooled soovisid lepingulist suhet sõltumata sellest, et tasukokkulepet ei olnud. Ringkonnakohus leidis, et kuna pooled ei ole esitanud andmeid, millele tuginedes saaks tasu kindlaks määrata lepingu olemuse või tavade ja praktika järgi VÕS §-de 25 ja 29 mõttes, tuleb lähtuda VÕS § 28 lg-st 2, mille järgi tuleb tasuda seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tavalist tasu ega mõistliku tasu suurust välja toonud ega tõendanud. Seda ei tõenda pankrotivõlgniku ja Cranbrook OÜ vahel 10. jaanuaril 2006 sõlmitud üürileping (III kd, tl 26–30), sest ühingud olid omavahel seotud ning üürile anti kogu kompleks, sh seadmed, misjuures seadmete eraldiseisvas üürihinnas kokku ei lepitud. Samuti ei saa seadmete kasutuseeliseid tõendada tootmiskompleksi ja seadmete jääkväärtuste suhtest, sest see ei näita, milline oleks olnud seadmete üürihind eraldi. Seadmete kasutuseeliste väärtust ei tõenda ka seadmete eest Ühisliisingu AS-le tasutud kapitalirendilepingute maksed, sest need ei näita kasutuseeliste suurust. Seadmete kasutuseeliste väärtust ei saa tõendada ka seadmete väärtuse vähenemise kaudu, lähtudes seadmete ostuhinna ja hilisema müügihinna vahest (VI kd, tl 187–208), sest see ei tõenda seadmete kasutamise eest tavaliselt makstava või mõistliku tasu suurust. Muid tõendeid hageja esitanud ei ole ning ei ole alust kohaldada ka TsMS § 233. Ringkonnakohus märkis, et hageja tugines nõude esitamisel ka asjaolule, et pankrotivõlgnik müüs hagejale kuuluvad seadmed ära. Ringkonnakohus leidis, et kuna seadmed võõrandati pärast seda, kui hageja esitas haldurile nõudeavalduse, ning nõude tunnustamist saab pankrotiseaduse (PankrS) § 107 alusel nõuda üksnes kaitsmiseks esitatud ulatuses, ei saa hageja seadmete müümisele nõude tunnustamise vaidluses tugineda. Kuna hageja saaks ka vara välistamise õigust kasutades nõuda maha müüdud seadmete eest hüvitist PankrS § 123 lg 4 alusel pankrotivara arvel, ei saa ta nõuda selles ulatuses nõude tunnustamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja leiab, et ringkonnakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et pooled olid küll kokku leppinud seadmete kasutamises tasu eest, kuid hagejale tuleb jätta seadmete kasutamise eest tasu täies ulatuses välja mõistmata, sest hageja pole tasu suurust tõendanud. VÕS § 28 lg 2 sätestab kaks võimalust tasu suuruse arvestamiseks – tavaliselt tasutav hind või selle puudumisel mõistlik hind. Kuna kostjad ei tõendanud tavaliselt tasutava hinna puudumist, mis on negatiivne asjaolu ja mille tõendamiskoormis oli kostjatel, siis ei saanud kohus hindamata jätta mõistliku tasu suurust. Mõistliku tasu suurus ei ole tõendamisese, vaid tegemist on hinnangulise kategooriaga sarnaselt viivise mõistlikule suurusele, mida kohus peab hindama diskretsiooniõiguse alusel. Mõistliku tasu suuruse hindamata jätmisega rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusnorme. Ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole mõistliku tasu suurust välja toonud, on vastuolus toimiku materjalidega. Hageja viitas, et kasutuseeliseid on võimalik arvestada osana tootmiskompleksi üürihinnast või seadmete väärtuse vähenemisest lähtudes. Põhjendamatult on kohaldamata jäetud TsMS § 233. Lisaks on olukorras, kus kohus leiab, et hageja ei ole enda nõude suurust piisavalt täpselt tõendanud, nõude täies ulatuses rahuldamata jätmine põhjendamatu. 5(8)
2-07-39570
8.Kostjad I–V vaidlesid hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad VI ja VII kassatsioonkaebusele ei vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ja asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
10.Poolte vaidlus kassatsiooniastmes puudutab hageja 1 278 232 euro 97 sendi (20 000 000 krooni) suurust täiendavat nõuet ja sellega seotud 1 917 349 euro 46 sendi (30 000 000 krooni) suuruse kommertspandi tunnustamist. Jõustunud on Harju Maakohtu 21. oktoobri 2011. a otsus, millega jäeti rahuldamata hageja hagi 42 462 241 krooni 31 sendi suuruse nõude tunnustamiseks. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja ja pankrotivõlgniku vahel oli hagejale kuulunud tööstusseadmete kasutamiseks leping, kas hageja pidi seadmete kasutamise eest tasu saama ning milline peaks olema tasu suurus. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja ja pankrotivõlgniku vahel olid seadmete kasutamiseks lepingulised suhted, ning leidis, et kuna kostjad ei tõendanud, et pooled olid kokku leppinud seadmete tasuta kasutamises, tuleb eeldada, et leping oli tasuline, ei vaielda selle üle, et hageja ja pankrotivõlgniku vahel tasukokkulepe puudus. Ringkonnakohus leidis, et kuna poolte esitatud asjaoludest tulenevalt ei saa seadmete kasutamise eest ettenähtud tasu kindlaks määrata lepingu olemusest või muudest asjaoludest lähtuvalt VÕS §-de 25 ja 29 järgi, tuleb seadmete kasutamise tasu kindlaks määrata VÕS § 28 lg-st 2 lähtudes. Ringkonnakohus ei rikkunud eeltoodud järeldusi tehes menetlusõigust ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu nende järeldustega.
11.Hageja tõi ringkonnakohtule 20. novembril 2015 esitatud menetlusdokumendis (IX kd, tl 33) välja, et asjas on vaidlus järgnevate tööstusseadmete kasutamisega seotud tasu üle: elektritõstuk Stiil R60-40, diiseltõstuk Komatsu FD70HD-7, diiseltõstuk Kalmar DC 18-750, purustaja Weima WL 15/45kW, teleskooplaadur JCB 540-70, briketi press B70; sorteerimis- ja pakkimisliin Kallfass; järkamisliin OptiCut 302/1, sõrmjätkamisliin
HS120,
OptiControl mõõtestend, prohvililihvimismasin Rondomat 960, saeketta teritusautomaat Hector 600, CIT Meccanica. Kolleegium andis ringkonnakohtule käesolevas asjas tehtud varasema otsuse p-s 13 (asi nr 3-2-1-63-15) juhise, et kui tasuta kasutamise leping ei leia tõendamist, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kui suurt tasu pidi pankrotivõlgnik hagejale seadmete kasutamise eest maksma. Kolleegium selgitas lahendi p-s 15, et kasutuseeliste suuruse arvestamisel ei saa seadmete kasutuseeliste suuruse väljaselgitamisel kasutuseeliste suuruse hindamist kohtu siseveendumuse alusel TsMS § 233 lg 2 mõttes kohaste põhjenduste esitamisel küll välistada, kuid üldjuhul ei ole sätte kohaldamiseks kasutuseeliste arvestamisel alust, sest nende suurust on võimalik tõendada.
12.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hageja pidi tõendama, milline oli VÕS § 28 lg 2 kohaselt nende seadmete kasutamise eest tavaliselt tasutav hind või selle puudumisel vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Kuivõrd ringkonnakohus leidis, et kasutuseelise väärtuse väljaselgitamine ei olnud ebamõistlikult raske, siis ei olnud alust kohaldada ka TsMS § 233. Kolleegium leiab aga, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti hageja nõude tervikuna rahuldamata ja tuvastamata, milline oli tema hinnangul tavaliselt makstav tasu või mõistlik tasu VÕS § 28 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tasu suuruse väljaselgitamiseks vajalikud menetlustoimingud TsMS § 693 lg 1 teise lause mõttes tegemata. 6(8)
2-07-39570
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus selgitamiskohustust TsMS § 348 lg 1 ja § 351 lg 1 mõttes, jättes võtmata seisukoha, kas vaidlusaluste tööstusseadmete tavalise kasutustasu suurust on võimalik kindlaks määrata, ning jättes hageja tõendid tähelepanuta ka mõistliku tasu hindamisel. Kolleegium selgitab, et VÕS § 28 lg 2 näeb ette kaks järjestatud võimalust, kuidas konkreetse tasukokkuleppe puudumisel tasu arvestada. Ringkonnakohus peab esiteks andma hagejale tõendite esitamiseks tähtaja, et hagejal oleks võimalus tõendada VÕS § 28 lg 2 esimese alternatiivi mõttes, milline oli eelnimetatud tööstusseadmete kasutamise lepingu sõlmimise ajal selliste seadmete kasutamise eest makstav tavapärane tasu, või tõendada, et selliste seadmete kasutamise eest tavapäraselt makstav tasu puudus. Kuigi tegemist on tööstusseadmete kogumiga, saab hageja tavaliselt makstava tasu tõendamisel siiski lähtuda näiteks ka üksikute tööstusseadmete võimalikest toonastest üürihindadest ja need liita. Kui hageja on esitanud selge arvestuse võimalike seadmete üürihindade kohta, saavad kostjad esitada arvestuse kohta vastuväiteid. Hagejal on võimalik ka tõendada, et seadmete kasutamise eest tavapärane tasu puudub. Kolleegium on kasutuseeliste suuruse tõendamisel viidanud võimalusele kasutada võrreldavaid üürikuulutusi (vt nt Riigikohtu
26.septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20; 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). Tavapärase tasu puudumist on võimalik tõendada näiteks võrreldavate seadmete üürikuulutuste puudumisega, võimalik on esitada asjatundja arvamus või teha ekspertiis. Kolleegium lisab, et vaid juhul, kui hageja tavapärast tasu või selle puudumist ei tõenda, saab ringkonnakohus jätta tasunõude täies ulatuses rahuldamata.
14.Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et vaidlusaluste seadmete tavapärast tasu ei ole mõistlikult võimalik välja selgitada, peab ringkonnakohus andma hagejale võimaluse tõendada mõistliku tasu suurust VÕS § 28 lg 2 teise alternatiivi mõttes. Hagejal on võimalik tõendada tavapärase tasu puudumisel mõistliku tasu suurust näiteks analoogsete seadmete kasutustasust lähtudes, tuua välja praegused seadmete üürihinnad ja neid korrigeerida arvestades elukalliduse tõusu. Võimalik lähtealus on ka seadmete amortisatsioon kasutusperioodil, millele on juurde lisatud kasumiosa. Kolleegium leiab siinjuures, et ringkonnakohus jättis ekslikult 1. veebruaril 2017 tehtud tõendite kogumise taotluse lahendamisel andmata hagejale võimaluse esitada uusi tõendeid. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse rikkumise korral saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid, ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (Riigikohtu 1. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-16, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma esmalt hinnangu, kas võimalik on tuvastada lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind VÕS § 28 lg 2 esimese alternatiivi mõttes. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja on tõendanud tavalise tasu puudumise, peab ringkonnakohus tuvastama, milline on vastavalt asjaoludele mõistliku tasu suurus VÕS § 28 lg 2 teise alternatiivi mõttes.
15.Kolleegium peab vajalikuks muuta TsMS § 137 lg 11 alusel asja hinda, sest kohtud on määranud asja hinna valesti. Hageja esitas kassatsiooniastmes vaidluse all oleva täiendava haginõude maakohtusse 1. novembril 2007 (Ia kd, tl 2). Hagi hind tuleb kindlaks määrata hagi maakohtusse esitamise aja seisuga toona 7(8)
2-07-39570 kehtinud õiguse alusel (TsMS § 123, § 137 lg 1), seega tuleb hagi hind kindlaks määrata
1.novembri 2007 seisuga sel ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud regulatsiooni alusel. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et nõude tunnustamise hagi hind on hüve väärtus, mille saamise õigus on hagejal hagi rahuldamisel, arvestades pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäolist ulatust (Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 12). Kolleegium on lisanud, et kui olemasolevate ja täiendavate, ilma ebamõistliku ajakuluta kättesaadavate andmete põhjal ei ole võimalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus, tuleks ebaselgeks jäänud osas TsMS § 136 lg 1 alusel eelduslikult hinnata nõude rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks üldjuhul 50% (Riigikohtu 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 11). Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et käesolevas asjas on hagi hind 643 212 eurot 90 senti ehk pool 1 278 232 eurost 97 sendist (20 000 000 kroonist).
16.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
17.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Tambet Tampuu
Peeter Jerofejev
Villu Kõve
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.