Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 14.02.2012 esitas OÜ Lamaran Grupp (hageja) hagi AS-i TKE GRUPP (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo (kostja I), OÜ Cranbrook Holding (kostja II), OÜ Marginorm (kostja III) ja OÜ Forbrist (kostja IV) vastu nõude ja pandiõiguse tunnustamiseks AS-i TKE Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 15.11.2004 otsusega tsiviilasjas nr 2/1-534/04/05 välja kostja I pankrot. 18.04.2005 toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati hageja nõuet summas 60 000 000 krooni, sh summas 58 130 301 krooni esimese järgu nõudena. Kostja I võlausaldajate 20.06.2005 kompromisskoosolekul vastuvõetud kompromissiga vähendati pandiga tagamata võlausaldajate nõudeid ja pikendati nende rahuldamise tähtaega. Kompromiss kinnitati Harju Maakohtu 06.07.2005 määrusega. Pandiga tagatud nõuete suurus ja täitmise tähtaeg jäi muutmata, kuid pandipidajast võlausaldajate pandiõiguse maksmapanek välistati rohkem kui 90 päevaks, mistõttu pandiga tagatud nõuetega võlausaldajad, sh hageja, osalesid samuti kompromissi tegemises. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt on hageja ja võlgniku vahel tekkinud suhe käsitletav kompromissilepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 lg 1 mõttes. Kõrvalnõuete osas jäid poolte kokkuleppel kehtima enne kompromissi sõlmimist kehtinud tingimused, sh viivise määr 0,3% viivitatud summast iga viivitatud päeva eest. Harju Maakohtu 29.01.2007 määrusega tsiviilasjas nr 2-06-38813 algatati kostja I suhtes uus pankrotimenetlus ja 04.04.2007 otsusega kuulutati välja võlgniku teine pankrot. Pankroti väljakuulutamise ajaks oli hageja nõue kostja I vastu jätkuvalt täitmata. Viivise suuruseks ajavahemiku 20.09.2005 – 04.04.2007 eest oli 97 833 296, 58 krooni. Seega moodustas 20.06.2005 kompromissist tulenenud hageja nõue kostja I vastu 04.04.2007 seisuga kokku 155 963

597, 58 krooni (9 967 890, 63 eurot). Hageja nõue 4 474 158, 60 euro osas kuulub esimesse rahuldamisjärku, kuna on tagatud kinnistusraamatusse kantud hüpoteegiga põhisummas 42 000 000 krooni, intressimääraga 12% aastas ja kõrvalnõuetega 4 200 000 krooni, mis seati kostja I kinnistule Paldiski linnas Lõuna 6B (registriosa nr 24191) kinnistusraamatu 05.07.2002 kandega. Hageja omandas eelmärgitud hüpoteegi 15.09.2004 lepingu nr 7529 alusel, mille punkti 3.2 kohaselt on pandiga tagatud kõik võlausaldaja nõuded võlgniku vastu. 04.04.2007 seisuga moodustas hüpoteegi suurus 70 005 370 krooni (4 474 158, 60 eurot). Hageja nõude ülejäänud osa, s.o summas 5 493 732, 03 eurot, on pandiga tagamata ja kuulub teise rahuldamisjärku. Hageja nõuet tagav pandiõigus tuleb lugeda tunnustatuks pankrotiseaduse (PankrS) § 103 lg 4 alusel ja hageja nõue pandiga tagatud osas esimese rahuldamisjärgu nõudeks. OÜ Lamaran Grupp esitas 09.01.2012 AS TKE Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse nõudega summas 9 967 890, 63 eurot (155 963 597, 58 krooni), mis koosnes AS TKE Grupp (pankrotis) varasemas pankrotimenetluses tunnustatud ja jõustunud kohtumäärusega kinnitatud kompromissiga hõlmatud nõudest summas 3 715 203, 37 eurot 58 130 301 krooni), samuti selle nõudega seotud kõrvalnõuetest. 17.01.2012 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue ja selle rahuldamisjärk, samuti nõuet tagav pandiõigus tunnustamata, kuna nõudele ja nõuet tagavale pandiõigusele esitasid vastuväite võlgniku pankrotihaldur (kostja I) ja kolm võlausaldajat (kostjad II-IV). Sellest tulenevalt palus hageja maakohtul tunnustada tema nõuet summas 4 474 158, 60 eurot (70 005 370 krooni) kostja I pankrotimenetluses esimese rahuldamisjärgu nõudena ja nõuet summas 5 493 732, 03 eurot (85 958 227, 58 krooni) teise rahuldamisjärgu nõudena ning tuvastada, et hageja nõuet tagav kinnistusraamatusse kantud hüpoteek summas 4 474 902, 20 eurot (70 005 370 krooni) on kaitsmiseta kostja I pankrotimenetluses tunnustatud. Kostjate seisukohad Kostja I vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja I märkis, et hageja esitas oma nõude tunnustamiseks kohtusse kaks hagi, erinevad olid üksnes hageja poolt nõude tõendamiseks esitatud tõendid. Hageja ei ole hagiavalduses põhistanud, et tegemist oleks erinevatel alustel esitatud nõudega – pigem vastupidi – käesolevas asjas esitatud hagiavaldusest nähtuvalt on tegemist sama nõudega, mille üle on juba toimumas kohtuvaidlus asjas nr 2-07-39299. Kostja leidis, et 20.05.2005 kinnitatud kompromiss ei saanud olla iseseisvaks nõude aluseks, nõuet tunnustavaks lahendiks ega täitedokumendiks. Kostja hinnangul on hageja nõue tõendamata ja aegunud, kuna hageja esitas nõude alles 09.01.2012, kuigi võlgniku pankrot kuulutati välja juba 04.04.2007. Menetluse käigus täpsustas kostja I aegumise vastuväidet ja esitas aegumise vastuväite üksnes hageja nõudele osas, mis ületas 3 715 192, 50 eurot (58 130 301 krooni). Kostja I märkis, et hageja nõuet tunnustati võlgniku eelmises pankrotimenetluses 60 031 889, 75 krooni ulatuses. Sellest esimeses järgus 58 130 301 krooni ulatuses (st see on osa, mis jäi hagejal 06.07.2005 tsiviilasjas nr 2/1-534/04/05 kinnitatud kompromissi alusel kätte saamata ja mille tasumise tähtaega pikendati kuni 01.07.2008) ning teise järgu nõudena summas 1 869 699 krooni (millises ulatuses on hageja oma nõudele saanud rahulduse võlgniku eelmise pankrotimenetluse kestel läbi kompromissi täitmise). Ülejäänud osas ei rajane hageja nõue 06.07.2005 kinnitatud kompromissile (tegemist ei ole täitedokumendist tuleneva nõudega). Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II hinnangul oli hageja poolt esitatud nõue vastuolus menetlusökonoomika (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 2) ja pankrotimenetluse põhimõttega (PankrS § 3 lg 2). Sama nõue oli juba kohtumenetluses (tsiviilasi nr 2-07-39299) olemas ja vältimaks olukorda, kui kohus võib tunnistada või mitte tunnistada sama nõuet topelt, tuleks jätta see hagi läbi vaatamata. Kostja II märkis ka, et hageja nõue on aegunud.

Kostja III kirjalikke vastuväiteid hagile ei esitanud. Kostja IV hinnangul kuulub käesolevas asjas menetlus lõpetamisele, kuna samadele asjaoludele ja õigussuhetele annab kohus hinnangu tsiviilasjas nr 2-07-39299. Hageja on käitunud pahatahtlikult, kuna esitas samadel faktilistel asjaoludel ja õiguslikult omavahel seotud nõuded eraldi menetlustes ning hageja selline käitumine näitab tema pahatahtlikkust, saavutamaks sama nõude topelt tunnustamist kostja I pankrotimenetluses. Esimese astme kohtu lahend 30.08.2013 otsusega rahuldas kohus hagi osaliselt ja luges kaitsmiseta tunnustatuks hageja nõuet tagava pandiõiguse kostja I pankrotimenetluses summas 4 474 902, 20 eurot (70 005 370 krooni). Maakohus jättis rahuldamata hageja esimese nõude – tunnustada nõuet summas 4 474 158, 60 eurot (70 005 370 krooni) kostja I pankrotimenetluses esimese rahuldamisjärgu nõudena ning hageja teise nõude – tunnustada nõuet summas 5 493 732, 03 eurot (85 958 227, 58 krooni) teise rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus jättis menetluskulud hageja nõudes 1 ja 2 hageja enda kanda ning nõudes 3 kostja II kanda. Pooled vaidlesid selle üle, kas võlgniku eelmises pankrotimenetluses tunnustatud ja 06.07.2005 kohtumäärusega kinnitatud kompromissist tulenev hageja nõue kuulus kaitsmiseta tunnustamisele võlgniku uues pankrotimenetluses PankrS § 184 lg 6 ja § 103 lg 4 alusel. Maakohus leidis, et hageja käitus oma nõude maksmapanekul erinevates kohtumenetlustes vastuoluliselt ning see ei olnud kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja, leides käesolevas asjas, et tema nõue tuleneb võlgniku eelmises pankrotimenetluses sõlmitud ja kohtu poolt kinnitatud kompromissist, peaks loobuma tsiviilasjas nr 2-07-39299 esitatud nõudest. Sellest nõudest hageja aga loobunud ei ole. Seega võis hageja käitumisest järeldada, et ka hageja ise on seisukohal, et hageja ei ole VÕS § 578 lg 2 kohaselt omandanud kompromissilepingu alusel uusi õigusi, mis võiksid olla aluseks tema nõude tunnustamisele käesolevas asjas. Kohus leidis, et hageja toodud asjaoludel ei ole hagi rahuldamine õiguslikult võimalik. PankrS § 184 lg 6 sätestatud kompromissi ei saa käsitleda täitedokumendina PankrS § 103 lg 4 mõttes. PankrS § 184 lg 6 kohane kohtumäärus ei ole lahend, mis vastab PankrS § 103 lg 4 sätestatud tunnustele. Maakohus leidis, et PankrS § 103 lg 4 sätestatu eesmärk on tagada õiguskindlus võlausaldajale, kelle nõude üle on varem toimunud sisuline vaidlus kohtus või vahekohtus. Kohus nõustus kostja II seisukohaga, mille kohaselt kompromissi kinnitamise määrusega ei rahuldata võlausaldaja nõuet. Maakohus leidis, et antud juhul on asjakohane Tallinna Ringkonnakohtu 28.09.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-07-39570, kus ringkonnakohus analüüsis sarnast õiguslikku olukorda võlausaldaja kostja IV hagis nõude tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses. Ringkonnakohus leidis, et teises pankrotimenetluses tunnustatud nõue ei ole samastatav antud menetluses tunnustatud nõuetega ning täitedokumendiks ei saanud pidada varasemas pankrotimenetluses 20.06.2005 sõlmitud kompromissilepingut. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et analoogia korras tuleks kohaldada PankrS § 190 lg 7, kuivõrd nimetatud sätte eesmärk on reguleerida võlausaldajate õigusi olukorras, kus pankrotimenetlus kompromissi tühistamise tagajärjel PankrS § 190 lg 4 alusel taastatakse. Kohtu hinnangul on PankrS § 190 lg 7 eesmärk tagada, et pankrotimenetluses enne kompromissi tehtud toimingud jääksid võimalikult suures ulatuses kehtima. Kohus märkis, et antud juhul oli tegemist uue pankrotimenetlusega, milles on uus õiguslik olukord ja teine võlausaldajate ring. Kohtu

hinnangul oleks teises pankrotimenetluses võlausaldaja nõude kaitsmiseta tunnustatuks lugemine ebaõiglane uute võlausaldajate suhtes, kellel puuduks võimalus hageja nõude põhjendatust kontrollida ning selles oma seisukohta kujundada ja vajadusel vastuväiteid esitada. Kohus märkis, et kui seadusandja tahe oleks olnud lugeda võlgniku eelmises pankrotimenetluses kaitstud nõuded tunnustatuks võlgniku uues pankrotimenetluses, oleks see ka vastavalt seaduses sätestatud. Hageja ei esitanud vaatamata kohtu 19.02.2013 nõudmisele piisavalt elulisi asjaolusid ja tõendeid selle kohta, millest tema nõue faktiliselt tulenes. Eeltoodu tõttu ei olnud hagi rahuldamine ka sellistel asjaoludel võimalik. Kohus märkis, et hageja nõue on osaliselt ka aegunud. Kostja I teine pankrot kuulutati välja 04.04.2007 ning tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel kolm aastat. Hageja esitas käesoleva nõude võlgniku pankrotimenetluses aga 09.01.2012 ehk siis hilinenult. Kohus märkis siiski, et TsÜS § 1451 lg 1 alusel ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Hageja hüpoteegiga tagatud põhinõue on summas 4 474 158, 60 eurot (70 005 370 krooni). Seega nimetatut ületavas osas tuli hageja nõudele kohaldada aegumist TsÜS § 145 1 lg 1 alusel. Hageja nõude kohta pandiõiguse tunnustamiseks märkis kohus, et PankrS § 103 lg 4 alusel loetakse kaitsmiseta tunnustatuks pandiõigus, mis on kantud kinnistusraamatusse. Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna registriossa nr. 2419102 05.07.2003 tehtud kandega oli tõendatud, et võlgniku kinnisasjale Paldiskis Lõuna tn 6B on hageja kasuks seatud hüpoteek summas 42 000 000 krooni intressimääraga 12 % aastas ja kõrvalnõuetega 4 200 000 krooni. Hageja palus lugeda kaitsmiseta tunnustatuks võlgniku teistkordse pankroti väljakuulutamise aja 04.04.2007 seisuga hüpoteegi summas 4 474 158, 60 eurot (70 005 370 krooni). Hüpoteegi summale vastuväiteid esitatud ei ole. Kohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et kinnistusraamatusse kantud pandiõigusele on võimalik nõuete kaitsmise koosolekul vastuväiteid esitada. Kohus leidis, et tulenevalt PankrS § 103 lgst 4 ei saa kinnistusraamatusse kantud pandiõigust nõuete kaitsmisel vaidlustada. Kohus märkis, et kui haldur leiab, et antud kanne on ebaõige, siis on halduril õigus esitada hagi kinnistusraamatu kande vaidlustamiseks, mida haldur käesoleval juhul ei teinud. Seega tuli hageja nõue pandiõiguse kaitsmiseta tunnustatuks lugemiseks rahuldada. Samas ei tähenda pandiõiguse tunnustamine hageja nõude tunnustamist, sest pandiõiguse olemasolust oleneks PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel hageja nõude rahuldamisjärk vaid siis, kui hageja nõue leiaks tunnustamist. Käesoleval juhul see nii aga ei ole. Kuivõrd hageja nõudele pandiõiguse tunnustamiseks vaidles võlausaldajate koosolekul vastu kostja II, oli hageja sunnitud antud nõudes hagiga kohtu poole pöörduma. Kuna kohus hageja nõude ka rahuldas, jättis ta menetluskulud antud nõude osas kostja II kanda. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis tunnustamata hageja nõude kostja I pankrotimenetluses summas 4 474 158, 60 eurot esimese rahuldamisjärgu nõudena ja summas 5 493 732, 03 teise rahuldamisjärgu nõudena ning jättis selles osas menetluskulud hageja kanda. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega lugeda hageja nõue kostja I pankrotimenetluses summas 3 715 203, 37 eurot PankrS § 184 lg 6 ja/või § 190 lg 7 ja § 153 lg 1 p 1 kohaselt kaitsmiseta tunnustatuks esimese rahuldamisjärgu nõudena ja tunnustada täiendavalt hageja nõuet kostja I pankrotimenetluses summas 758 955, 23 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 kohaselt esimese rahuldamisjärgu nõudena ning tunnustada hageja nõuet summas 5 493 732, 03 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 kohaselt teise rahuldamisjärgu nõudena. Hageja palub

jätta kõik menetluskulud kostjate kanda. Alternatiivselt palub hageja tunnustada tema nõuet summas 4 474 158, 60 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 kohaselt esimese rahuldamisjärgu nõudena ja nõuet summas 5 493 732, 03 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 kohaselt teise rahuldamisjärgu nõudena. Hageja leiab, et tal on kostja I vastu 06.07.2005 kompromissist tulenev nõue VÕS § 578 lg 1 alusel. Maakohus on aga jätnud sisuliselt täielikult analüüsimata, kas võlgniku pankrotimenetluses tuleb tunnustada hageja nõuet VÕS § 578 lg 1 alusel. Hageja on apellatsioonkaebuses viidanud ka Riigikohtu määrusele tsiviilasjas nr. 3-2-1-53-05, kus Riigikohus on öelnud, et olemuslikult sarnaneb kompromiss pankrotiseaduse tähenduses VÕS § 578 lg-s 1 toodud kompromissilepingu mõistele, mille järgi muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe poolte vastastikuste järeleandmiste teel vaieldamatuks. Maakohus on ebaõigesti hinnanud hea usu põhimõttega vastuolus olevaks asjaolu, et hageja on esitanud 30.06.2004 võlatunnistuse alusel nõude tsiviilasjas nr 2-07-29299 ning 06.07.2005 kompromissil põhineva nõude käesolevas asjas. Hageja leiab, et tegemist on alternatiivsetel alustel esitatud nõuetega ning alternatiivsete nõuete esitamine ei ole hea usu põhimõtte vastane. Hageja märgib, et kui käesoleva tsiviilasja raames tunnustatakse hageja nõuet VÕS § 578 lg 1 alusel, siis kavatseb hageja loobuda 30.06.2004 võlatunnistuse alusel esitatud nõudest tsiviilasjas 2-07-39299. Hageja juhib tähelepanu sellele, et käesoleval juhul ei tuginenud keegi kostjatest hea usu põhimõtte rikkumisele. Samuti ei juhtinud maakohus menetlusosaliste tähelepanu asjaolule, et ta võib omal algatusel kohaldada hea usu põhimõtet ega andnud menetlusosalistele võimalust selles osas oma seisukohta avaldada. Seega rikkus maakohus hea usu põhimõtte kohaldamisel ka menetlusõigust. Hageja märgib, et vastupidiselt maakohtu seisukohale, on ta esitanud piisavalt elulisi asjaolusid ja tõendeid selle kohta, millest tema nõue faktiliselt tuleneb. Kohus ei ole selgitanud, milliseid asjaolusid ja tõendeid tuleb hagejal oma nõude maksmapanekuks veel esitada ning on sellega rikkunud enda selgitamiskohustust. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata PankrS § 184 lg 6. Olukorras, kus pankrotimenetluses kaitstud nõue, mille toime on sisuliselt samaväärne jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõudega, on hõlmatud pankrotimenetluses kohtu poolt kinnitatud kompromissimäärusega, mis on PankrS § 184 lg 6 kohaselt täitedokument pankrotimenetluses tunnustatud nõuete suhtes ja mille alusel on sarnaselt nõuet rahuldava kohtulahendiga võimalik igal ajal sundtäitmist alustada, on PankrS § 184 lg-s 6 nimetatud kompromissimäärus oma toimelt võrdväärne PankrS § 103 lg-s 4 nimetatud kohtulahendiga. Seega tuleb ka võlgniku eelmises pankrotimenetluses tunnustatud ja kompromissimäärusega hõlmatud võlausaldaja nõue lugeda PankrS § 184 lg 6 kohaselt kaitsmiseta tunnustatuks sama võlgniku teistkordses pankrotimenetluses. Asjakohane ei ole ka maakohtu viide Tallinna Ringkonnakohtu 17.12.2012 otsusele tsiviilasjas nr 2-07-39570. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et analoogia korras PankrS § 190 lg 7 kohaldamine oleks ebaõiglane uute võlausaldajate suhtes. PankrS § 190 lg 7 kohaselt ei saa ka kompromissi tühistamise korral uued võlausaldajad varasemalt tunnustatud ja kompromissiga hõlmatud olnud nõuetele vastuväiteid esitada, vaid need loetakse kaitsmiseta tunnustatuks. Tegemist on seadusandja poolt menetlusökonoomilistel kaalutlustel tehtud otsusega, mille eesmärgiks on välistada pankrotimenetluse raames lõputu nõuete üle vaidlemine ning see ei riku ebamõistlikult uute võlausaldajate õigusi ega huve. Hageja 06.07.2005 kompromissist tulenev nõue ei ole aegunud, kuna pankrotimenetluses tehtud kompromissi puhul on tegemist ühe TsMS § 430 lg-s 1 sätestatud kohtuliku kompromissilepingu

eriliigiga ning tulenevalt TsÜS § 157 lg 1 on kohtulikust kokkuleppest tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Ainsana kostjatest esitas hageja nõudele aegumise vastuväite kostja I, kuid tema loobus (vähemalt osaliselt) aegumise vastuväitest 14.02.2013 esitatud seisukohas. Kuivõrd keegi teine kostjatest aegumise vastuväidet ei ole esitanud, puudus maakohtul õigus omal algatusel aegumisele tugineda ning maakohus rikkus sellega TsÜS §-i 143. Vastuapellatsioonkaebus ja selle põhjendus Kostja II palub vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas hageja nõude ja luges kaitsmiseta tunnustatuks hageja nõuet tagava pandiõiguse AS-i TKE Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses summas 4 474 902, 2 eurot. Kostja II hinnangul on maakohus asunud ebaõigesti seisukohale, et kinnistusraamatusse kantud pandiõigust tuli lugeda kaitsmiseta tunnustatuks. Kohus asus seisukohale, et tulenevalt PankrS § 103 lg-st 4 ei saa kinnistusraamatusse kantud pandiõigust nõuete kaitsmisel vaidlustada. Kohtu selline seisukoht on ebaõige. Kohus on otsuse tegemisel vääralt kohaldanud PankrS § 103 lg-t 4 ja see on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise. Kostja II hinnangul saab PankrS § 103 lg 4 kohaselt lugeda kaitsmiseta tunnustatuks sellise pandiõiguse, mis tagab kehtivat ja olemasolevat nõuet. Kui nõuet ei ole, ei saa tunnustada ega lugeda kaitsmiseta tunnustatuks ka pandiõigust. Kuna kohus on vaidlustatud lahendis asunud seisukohale, et hagejal ei ole nõuet kostja I vastu, siis oleks kohus pidanud jätma rahuldamata ka hageja nõude pandiõiguse tunnustamiseks. Kostja II märgib, et hageja nõuet tagav hüpoteek ei ole kehtiv. 15.09.2004 hageja, kostja I, Ühisliisingu AS ja OÜ Arsalan vahel sõlmitud hüpoteegi loovutamise ja üleandmise lepingu, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise lepingu ja asjaõiguslepingu (kd I, tl 44-50) tingimuste kohaselt tagab hüpoteek mistahes nõudeid, mis „tulenevad hüpoteegipidaja ja omaniku vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest kokkulepetest (lepingu p 3.2.1)“. Selline kokkulepe, võttes arvesse kaasuse asjaolusid, on vastuolus heade kommetega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-104-08, punkt 19). Seega puudub alus pandiõiguse tunnustamiseks. Hüpoteek koos tagatavate kokkulepete muutmisega tagatiskokkuleppeks seati hageja eelmise pankrotimenetluse ajal, kui oli selge hageja maksejõuetus ning hageja oli hüpoteegipidaja esindajast sõltuvuses (hageja seaduslik esindaja ei osanud eesti keelt). Samuti oli hageja seaduslik esindaja võlgniku õigusnõustaja ja hilisem omanik, st tegemist oli/on lähikondsetega PankrS § 117 lg 2 ja lg 3 mõttes. Vastused apellatsioonkaebustele Kostja I ja kostja II paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palub jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja II kanda Menetluse edasine käik OÜ Lamaran Grupp esitas apellatsioonimenetluses kohtule taotluse, milles avaldas, et on sõlminud võlgniku pankrotihalduriga 26.06.2013 kompromissilepingu, mille kohaselt vähendab ta oma nõuet 3 715 203, 37 euroni, mida AS TKE Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustatakse esimese rahuldamisjärgu nõudena (PankrS § 153 lg 1 p 1), mille palus kohtul kinnitada. Ühtlasi kinnitas, et on saavutanud kokkuleppe ka OÜ-ga Forbrist, et viimane võtab eelnimetatud ulatuses hagi õigeks ning ülejäänud kahe kostja puhul ei ole tegemist enam võlausaldajatega, kes võiksid nõudele vastuväiteid esitada (kostjale II on võlgnevus kolmanda isiku poolt tasutud, kostja III nõue on aga jäänud kohtumenetluses jõustunud kohtuotsusega tunnustamata). Hageja avaldas, et ülejäänud osas loobub ta oma nõudest.

Kostja IV teatas kohtule, et võtab hagi eelmärgitud ulatuses õigeks, samuti seda, et ta tasus 25.06.2014 kostjale II kostja I eest 19 441, 92 eurot. Kuna seadusest tulenevalt võis OÜ Forbrist kolmanda isikuna täita pankrotivõlgniku kohustuse Cranbrook Holding OÜ ees (VÕS § 78 lg 1), on vastav nõue võlgniku vastu läinud üle kostjale IV, palus kostja IV kaasata end menetlusse kostja II asemel tema eriõigusjärglasena. Kostja II vaidles vastu nii kompromissi kinnitamisele kui tema asendamisele, sest kohtul ei ole alust kinnitada kompromissi, jättes arvestamata tegelikud asjaolud. Arvestades kostja II seisukohti ja menetlusökonoomia põhimõtet, viiks kompromissi kinnitamine pankrotimenetluse venimiseni, tingituna kahjutasunõuete esitamisest pankrotihalduri vastu, kes on rikkunud ausalt ja korralikult tegutseva halduri kohustusi. Ebaõige ja hea usu vastane on halduri ja OÜ Forbrist poolne alusetu nõude õigeksvõtt ja kompromissi sõlmimine. Kohtu poolt kompromissi kinnitamine viiks hageja alusetu rikastumiseni ja vara ebaõiglase jaotamiseni võlausaldajate vahel. Haldur poleks tohtinud sõlmida põhjendamatul nõudel põhinevat kompromissilepingut, millele on ta eelnevalt terves ulatuses vastu vaielnud. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevalt õiguste kuritarvitamine, antud juhul püüab hageja kompromissilepinguga, kasutades ära oma mõju- ja juhtimisjõudu, näilist ja põhjendamatut korduvnõuet suurendada ja seadustada. Sama kehtib ka kostja IV kohta. Kostjal II on õigustatud huvi menetluses osalemiseks, milleks on võimalikult paljude võlausaldajate reaalsete nõuete õige ja õiglane rahuldamine. Kui hageja nõuet tunnustatakse, puuduvad pankrotipesas vahendid teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Teised võlausaldajad eeldasid, et haldur täidab oma kohustusi korrektselt ega võta alusetut nõuet omaks. Kuna kostja II nõuet on pankrotimenetluses tunnustatud, siis on tal seadusest tulenevalt õigus teise võlausaldaja nõudele vastuväidet esitada ja selle juurde jääda (ka siis kui tema nõue võlgniku või kolmanda isiku poolt rahuldatakse). PankrS § 103 lg-t 8 saab kohaldada vaid juhul, kui ei ole veel tehtud kohtuotsust võlausaldaja hagi kohta, mis ta on esitanud selle võlausaldaja vastu, kelle enda nõue jääb kohtuotsusega rahuldamata. Kuna hageja on hagist loobunud, jättes kehtima nõudele esitatud vastuväide, ei ole hagi võimalik rahuldada ja kohus peaks sel põhjusel menetluse TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel lõpetama. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt, osaliselt aga lõpetab menetluse seoses hagist loobumisega (TsMS § 429 lg 1 alusel). PankrS § 106 kohaselt pöördus hageja nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses kohtusse, sest tema nõudele vaidlesid võlausaldajate üldkoosolekul vastu haldur ja kolm võlausaldajat. Praegusel juhul on üks võlausaldajatest - OÜ Marginorm - kaotanud oma nõude, mille ta oli pankrotimenetluses esitanud, mistõttu ei saa teda enam võlausaldajaks pidada. OÜ Marginorm nõue jäi võlgniku pankrotimenetluses jõustunud kohtulahendiga tunnustamata (Riigikohtu 18.06.2014 määrus asjas nr 3-7-1-2-319 OÜ Marginorm kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta). Sellest tulenevalt on nimetatud isiku vastuväited hageja nõudele kaotanud õigusliku toime (PankrS § 103 lg 8). Ringkonnakohus nõustub hageja käsitlusega, et ka kostja II on kaotanud praeguseks vastuväite esitamise õiguse. Tema nõude rahuldamise õiguslikuks tagajärjeks on see, et tal ei ole enam nõuet pankrotivõlgniku vastu, seega ei ole ta selles menetluses enam ka võlausaldajaks, kellel on õigus esitada teise võlausaldaja nõudele vastuväidet PankrS § 103 lg 2 tähenduses. Võlausaldaja tunnustatud nõude täies ulatuses rahuldamisel ei saa teise võlausaldaja nõude rahuldamine tema

õigusi enam rikkuda. Kohtule esitatud tõendi kohaselt on OÜ Forbrist tasunud pankrotivõlgniku nõusolekul tema eest kostjale II tema tunnustatud nõude katteks 19 441, 92 eurot (25.06.2014 maksekorraldused). VÕS § 78 lg-st 1 tulenevalt võib võlgniku kohustuse üldjuhul täita ka kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. VÕS § 78 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja keelduda kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast, kui võlgnik vaidleb vastu sellele, et kohustuse täidaks kolmas isik. Antud juhul on kolmas isik tasunud kostjale II pankrotimenetluses esitatud nõude katteks 19 441, 92 eurot, mistõttu ei ole kostjal II enam nõuet kostja I pankrotimenetluses võlgniku vastu, seega puudub tal ka sisuline huvi teiste võlausaldajate nõuetest tulenevate tagajärgede vastu, mistõttu ei ole tema vastuväitel selles menetluses enam ka õiguslikke tagajärgi. Nõustuda ei saa kostja II käsitlusega, et kuna tema nõuet on pankrotimenetluses tunnustatud, siis on tal ka praegu õigus teise võlausaldaja nõudele vastuväidet esitada. Tegemist oleks liialt kitsendatud tõlgendusega PankrS § 103 lg-le 8. Nimetatud sättest tuleneb põhimõte, et pankrotimenetluses on võlausaldajaks siiski isik, kellel ka endal on nõue võlgniku vastu. Seetõttu on põhjendamatu ka käsitlus, et kuna hageja on hagist loobunud, jääb kehtima nõudele esitatud vastuväide, mistõttu ei ole hagi võimalik rahuldada ja menetlus tuleks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel lõpetada. Samas ei nõustu ringkonnakohus kostja IV käsitlusega tema kui kostja II eriõigusjärglase menetlusse astumise kohta kostja II asemel. Seadusest tulenevalt on menetlusse astumiseks vajalik ka õiguseellase nõusolek (TsMS § 210 lg 3). Kostja II ei ole asendamisega nõus. Kohtule esitatud kompromissilepingust tulenevalt on hageja ja kostja I sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt pankrotihaldur tunnustab hageja nõuet esimese rahuldamisjärgu nõudena summas 3 715 203, 37 eurot, ülejäänud osas aga hageja loobub oma nõudest. Ringkonnakohtu istungil on hageja hagist osalist loobumist kinnitanud. Samas on kostja IV avaldanud, et võtab hageja nõude eelmärgitud ulatuses õigeks. Ringkonnakohtu istungil kostja IV kinnitas hagi õigeksvõtmist TsMS § 440 tähenduses. Eeltoodust tuleneval kuulub hageja nõue summas 3 715 203, 37 eurot tunnustamisele esimese rahuldamisjärgu nõudena (PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi) tunnustamisele. Eraldi tunnustamist ei vaja pandiõigus, sest nõude rahuldamisjärgu määramisel on seda juba arvesse võetud. Nõuet tagavaid pandiõigusi kaitstakse koos nõudega (PankrS § 100 lg 1 teine lause). PankrS § 103 lg 1 kohaselt loetakse nõue ja nõude rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja. Eeltoodud põhjustel ei käsitle kohus ka kostja II kaebuse väiteid kaevatava otsuse vastuolulisuse kohta, mille kohaselt jättis kohus tunnustamata küll hageja nõuded, kuid tunnustas pandiõigust. Kuigi tuleb nõustuda kostja II hinnanguga, et PankrS § 103 lg 4 kohaselt saab lugeda kaitsmiseta tunnustatuks sellise pandiõiguse, mis tagab kehtivat nõuet ning kui nõuet ei ole, ei saa tunnustada ega lugeda kaitsmiseta tunnustatuks ka pandiõigust, ei oma see praegusel juhul tähendust. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, on see vastuolu tähenduse kaotanud. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse, rahuldab hagi osaliselt ja osaliselt lõpetab menetluse, siis kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1 peab ta õiglaseks jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Protokolli parandamise taotluse lahendamine Hageja taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks tuleb osaliselt rahuldada. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu käiku ja muud asja lahendamist või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Ringkonnakohtu hinnangul on

hageja esindaja väljendatud seisukohad protokollis kajastatud põhimõtteliselt õigesti ega vaja täpsustamist. Kolmanda isiku poolt võlgniku kohustuse täitmist reguleerivaks sätteks on küll VÕS § 78, millele hageja esindaja muuhulgas ka viitas, kuid protokolli teisel leheküljel on hageja esindaja vastanud siiski kostja II seadusliku esindaja käsitlusele kohustuse üleminekut reguleerivate sätete kohaldamisest (VÕS § 175 lg 2, § 178 lg 2). Küll tuleb aga parandada protokolli teisel leheküljel ülalt 15.-16. real märgitud viide lõikele 2 ning täpsustada, et tegemist on VÕS § 78 lg-ga 2, mille kohaselt võib võlausaldaja keelduda kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast, kui võlgnik vaidleb sellele vastu. Samuti tuleb parandada kohtuistungi protokollis sisalduvad vead. Kohtuistungi toimumise ajaks tuleb märkida „26.06.2014“ ning hageja esindaja Paul Varuli eesnime esitäheks „P“.

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.