2-09-3554/108 - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.04.02.2009.a esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus tunnistada lubamatuks täiteasja sundtäitmine osas, mis ületab 1 862 989,97 krooni. Lisaks palus hageja määrata, et täiteasja kulud jäävad nõudest 1 862 989,97 krooni suuruse osa täitmise ulatuses hageja kanda, arvestades nõude täitmist vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ning seda ületavas osas kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja S OÜ (laenusaaja) 21.05.2008 laenulepingu, mille alusel andis kostja S OÜ-le laenu 191 734,95 eurot, mille laenusaaja pidi tagasi maksma kahes osas: 21.08.2008 põhiosa 108 649,80 eurot ja intressi 7190,06 eurot ning 20.11.2009 põhiosa 83 085,15 eurot ja intressi 15 578,47 eurot. Lisaks sõlmisid kostja ja S OÜ 27.05.2008 teise laenulepingu, mille alusel andis kostja laenusaajale täiendavalt laenu 172 561,45 eurot. Ka selle laenu pidi laenusaaja tagastama kahes osas: 26.05.2009 intressi 25 884,20 eurot ning 26.11.2009 põhiosa 172 561,45 eurot ja intressi 12 942,10 eurot. 21.05.2008 sõlmisid kostja, AS Sampo Pank ja hageja hüpoteekide loovutamise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel kanti hageja xxxxxxxx kinnistule xxxxxx xxxxxxx xxxxxxxx xxxxxx (registriosa nr xxxxxx) seatud hüpoteekide (summadega 1 000 000 krooni ja 2 775 000 krooni) pidaja kinnistusraamatusse kostja ning lisaks seati kostja kasuks hüpoteek summas 3 625 000 krooni. Lepingu p 2.4 järgi on hüpoteekidega tagatud kõik kostja nõuded, mis tulenevad laenulepingust ja selle võimalikest lisadest, ning kõik nõuded, mis tulenevad kostja ja laenusaaja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest. Kostja ja S OÜ olid kokku leppinud, et esimese osamakse 21.08.2008 maksmata jätmisel lepitakse kokku kogu võla tasumine 2009. novembris ja selle lepingu sõlmimise eest tasub S OÜ kostjale teosega. Laenusaaja hilines esimese osamakse 1 813 635,18 krooni tasumisega kostja teadmisel ja laenusaajast sõltumatutel asjaoludel. Kostja keeldus kokkulepete täitmisest ja palus 28.11.2008 teatises 14 päeva jooksul maksta võla 115 839,86 eurot ja viivise 3 226,90 eurot. Kostja hoiatas, et kui laenusaaja kohustust ei täida, ütleb kostja laenulepingud üles ja nõuab laenu tagastamist koos viivise ja intressiga. 19.12.2008 esitas kostja kohtutäiturile täitmisavalduse 3 625 000 krooni sissenõudmiseks hagejalt, märkides, et laenulepingud on üles öeldud ja kogu võlg on sissenõutav. 06.01.2009 sai hageja kohtutäiturilt täitmisteate. S OÜ tasus 15.01.2009, s.o täitemenetluse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul kostjale 21.05.2008 laenulepingu esimesest osamaksest 1 680 000 krooni. Lisaks on S OÜ tasunud 155 990 krooni.

Täitemenetlus on osaliselt lubamatu, sest täitmisavalduse esitamise ajal oli kostjal S OÜ vastu sissenõutavaks muutunud nõue 1 862 989,97 krooni (s.o 21.08.2008 sissenõutavaks muutunud laenu tagasimakse põhiosa ja intress 1 813 635,18 krooni ja viivis 50 490 krooni ehk 3 226,90 eurot). Hagi esitamise ajaks on S OÜ tasunud kostjale 1 680 000 krooni. Täitemenetlus on lubamatu osas, mis ületab sissenõutavaks muutunud võlga, s.o 1 762 010,03 krooni. Kostja 28.11.2008 teatis on kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise tahteavaldus, mitte 21.05.2008 laenulepingu (ammugi mitte mõlema laenulepingu) ülesütlemise avaldus. Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine ja lepingu ülesütlemine samal ajal ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. 27.05.2008 laenulepingut ei saa üles öelda selle tõttu, et laenusaaja hilines 21.05.2008 laenulepingu ühe maksega. Kuna pooltel oli ka kokkulepe 21.05.2008 laenulepingu esimese makse tähtaja pikendamise võimaluse kohta, on kostja tegevus täitemenetluse alustamisel vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kuna S OÜ on täitedokumendist tuleneva kohustuse suures osas täitnud vabatahtlikuks täitmiseks määratud aja jooksul, tuleb hagejalt selles osas arvestatavad täitekulud välja mõista pooles ulatuses. 05.11.2009 teatas hageja kohtule, et S OÜ on tasaarvestanud kogu kostja täitmisteatises nõutava summa nõudega kostja vastu. 30.03.2010 esitas hageja maakohtule hagiavalduse täpsustuse, milles leidis, et sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks ka seetõttu, et kogu kostja täitmisavalduses nimetatud nõue on tasaarvestatud. 15.05.2006 sõlmisid hageja ja kostja müügilepingu, mille alusel müüs hageja kostjale skulptuuri "Elevandid" hinnaga 2 000 000 krooni. Kostja tasus ostuhinnast 100 000 krooni, tasumata on 1 900 000 krooni, millele lisandub viivis 0,5% tasumata summast päevas. Hageja on oma nõude kostja vastu loovutanud S OÜ-le. Viimane tasaarvestas selle nõude laenulepingutest tulenevate nõuetega. Muutunud on ka lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja poolte kohustuste vahekord. Pärast Harju Maakohtu 28.06.2010 ja Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2011 otsuste tühistamist Riigikohtu otsusega nr 3-2-1-60-11 esitas hageja 07.11.2011 kohtule järgmised seisukohad. Tegemist on kahe eraldiseisva lepinguga, mistõttu ei saanud kostja ühe ülesütlemisavaldusega mõlemaid lepinguid üles öelda, arvestades ka seda, et 27.05.2008 laenulepingu kohaselt võlgnevus ülesütlemisavalduse esitamise seisuga ei olnud sissenõutavaks muutunud. Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kogu kostja tagatud nõue on tasaarvestusega lõppenud, on sundtäitmise jätkamine lubamatu. Kui kostja nõue on lõppenud osaliselt, tuleb hinnata, kas ja millises ulatuses võib täitemenetlus jätkuda. Kohtule esitatud tasaarvestuse avaldusest nähtub, et 15.05.2006 sõlmisid hageja ja kostja ostumüügilepingu nr 2, mille p 1 kohaselt hageja müüs ja kostja ostis skulptuuri “Elevandid”. Müügilepingu hinnaks leppisid pooled kokku 2 000 000 krooni. Kostja on ostuhinnast tasunud 100 000 krooni ja 1 900 000 krooni on tasumata ning sellele lisandub viivis 0,5% tasumata summalt päevas. Hageja on nõude loovutanud S OÜ-le. Vastavalt 13.05.2009 teatele nõude loovutamisest ja avaldusele vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks teatas S OÜ, et tasaarvestab kostja nõude summas 3 625 000 krooni omapoolse nõudega summas 1 762 010,03 krooni. Tasaarvestuse tulemusena ei ole selles osas (1 762 010,03 krooni) kostjal enam rahalist nõuet S OÜ vastu. Vastavalt 27.05.2009 teatele nõude loovutamisest ja avaldusele vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks teatas S OÜ, et tasaarvestab kostja nõude summas 405 253,39 krooni omapoolse nõudega summas 405 253,39 krooni. Nimetatud tasaarvestuse tulemusena ei ole selles osas (405 253,39 krooni) kostjal enam rahalist nõuet S OÜ vastu. VÕS § 167 lg 3 kohaselt nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise

2.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Pooled ei ole kokku leppinud, et laenu esimese osamakse tähtajaks tasumata jätmisel lepitakse kokku, et kogu võlg tasutakse 2009. novembris teosega. Laenulepingute järgi oli laenusaajal õigus maksta laenuintressi tööde ja teenustega üksnes laenuandja nõusolekul. Täiendava tähtaja jooksul kohustust ei täidetud, mistõttu tuleb laenulepingud lugeda ülesöelduks alates täiendava tähtaja möödumisest. Kostjal oli õigus esitada täitmisavaldus, kuna laenulepingutest tulenev võlg oli lepingute ülesütlemise tõttu muutunud sissenõutavaks. Kuna täitmisavalduse esitamise ajaks ei olnud S OÜ võlga tasunud, oli sundtäitmine lubatud. Isegi kui kostja ei ole laenulepinguid üles öelnud, on kohtumenetluse ajaks muutunud sissenõutavaks ka teised osamaksed. Kuna S OÜ ei täitnud 21.05.2008 laenulepingust tulenevat maksekohustust, võis kostja mõlema laenulepingu üldtingimuste p 8.1.5 järgi öelda üles ka 27.05.2008 laenulepingu. Võlga ei tasutud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Esitatud tasaarvestusavaldustel ei ole õiguslikku tähendust, sest hageja väidetud nõuet ei ole olemas või on see aegunud. Hageja esitas tasaarvestusavaldused ja nõude loovutamise dokumendid kostjale pärast nõude aegumist. Väidetav müügileping nägi müügihinna tasumise ajana ette 15.05.2006, mistõttu pidi hageja selle nõude esitama hiljemalt 15.05.2009. Selleks kuupäevaks hageja kostjale nõude loovutamise dokumenti ja tasaarvestusavaldust ei esitanud. Tasaarvestusavaldus jõudis kostjani 22.05.2009, s.o pärast aegumistähtaja lõppu. Kostja esmane vastuväide menetluse vältel on, et hagejal ei ole nõuet kostja suhtes. Seega ei olnud olemas ka nõuet, mida hageja oleks saanud tasaarvestada. Kostja on ka varasemalt väitnud, et hagejal ei ole kostja vastu sellist nõuet ning hageja esitab kohtule tõele mittevastavat informatsiooni. Kui hagejal (või hageja kontrolli all oleval S OÜ-l) oleks olnud kostja vastu nõue, siis poleks olnud mingit põhjust võtta kostjalt laenu. Selle asemel oleks tulnud nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist. Ometigi hageja võttis ja kostja andis laenu. Samuti poleks S OÜ-l olnud tarvis pärast täitemenetluse algatamist kostjale 1 680 000 krooni tasuda ega kompromissi pakkuda. Hageja tegevus viitab sellele, et mingit vastunõuet tal (või hageja kontrolli all oleval S OÜ-l) ei olnud. Maakohtus pidas hageja kostjaga kompromissiläbirääkimisi ja tunnistas kogu võlgnevust. Kompromissiläbirääkimistel ei nõudnud hageja väidetava müügilepingujärgse võla mahaarvestamist laenumaksest. Kuivõrd kostja on kogu menetluse vältel olnud seisukohal, et hagejal ei ole kostja vastu nõuet, ei ole TsÜS § 147 lg-s 3 sätestatu oluline. See säte oli oluline olukorras, kus kohus rakendab aegumist.

3.Maakohus tegi 23.04.2012.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja suhtes toimub täitemenetlus, kuna tema kinnisasjale seati S OÜ kohustuste tagamiseks hüpoteek. Hageja on hüpoteekide loovutamise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga (p 1.1.4) võtnud kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele (TMS § 2 lg 1 p 19). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ja S OÜ sõlmisid 21.05.2008 laenulepingu, mille alusel andis kostja S OÜ-le laenu 191 734,95 eurot, millest tuli 21.08.2008 tagastada põhiosa 108 649,80 eurot ja maksta intressi 7 190,06 eurot (kokku 115 839,86 eurot) ning 20.11.2009 tagastada põhiosa 83 085,15 eurot ja maksta intressi 15 578,47 eurot. 27.05.2008 sõlmisid kostja ja S OÜ teise laenulepingu, mille alusel andis kostja S OÜ-le laenu 172 561,45 eurot, millelt tuli 26.05.2009 maksta intressi 25 884,20 eurot ja 26.11.2009 tagastada põhiosa 172 561,45 eurot ning maksta intressi 12 942,10 eurot. 21.05.2008 sõlmisid kostja, AS Sampo Pank ja hageja hüpoteekide loovutamise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel on kinnistusraamatusse hageja kinnisasjale kantud kostja kasuks hüpoteegid 1 000 000 krooni, 2 775 000 krooni ja 3 625 000 krooni. Lepingu p 2.4 järgi on hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad 21.05.2008 laenulepingust ja selle võimalikest lisadest, ning kõik nõuded, mis tulenevad kostja ja laenusaaja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest. S OÜ 21.05.2008 laenulepingu järgset esimest laenumakset, 115 839,86 eurot, 21.08.2008 ei tasunud. 28.11.2008 edastas kostja S OÜ-le teatise, milles nõudis 14 päeva jooksul võla 115 839,86 eurot ja viivise 3 226,90 eurot (kokku 119 066,76 euro) tasumist, märkides, et kui S OÜ kohustusi selleks ajaks ei täida, ütleb ta laenulepingud üles ja nõuab nende alusel antud raha tagastamist koos viivise ja intressiga. 19.12.2008 esitas kostja kohtutäiturile täitmisavalduse, milles palus hüpoteegi arvel rahuldada kostja nõude 3 625 000 krooni. 06.01.2009 sai hageja kohtutäiturilt täitmisteate, milles kohtutäitur määras täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtajaks 10 päeva teate kättetoimetamise päevast arvates. 15.01.2009 tasus S OÜ kostjale 1 680 000 krooni ja perioodil 04.02.-17.02.2009 erinevate ülekannetega veel 155 990 krooni, kokku 1 835 990 krooni (117 341,15 eurot). 22.05.2009 sai kostja 13.05.2009 dateeringuga teate hageja nõude loovutamisest S OÜ-le ja tasaarvestuse avalduse, mille järgi tasaarvestas S OÜ kostja nõude 1 762 010,03 krooni ulatuses oma nõudega.

Tsiviilasi nr: 2-09-3554 Hageja esitas hagi TMS § 221 lg-s 1 märgitud kahe eelduse olemasolu tõttu ning leidis, et nõue on osaliselt täidetud ja ülejäänud osas tasaarvestatud. Hageja arvates ei olnud nõue täitemenetluse alustamise ajaks sissenõutavaks muutunud enam kui esimese laenumakse ja viivise suuruses, kuna laenulepingud ei olnud üles öeldud. Sissenõutavaks muutunud laenumaksed on S OÜ tasunud. S OÜ on kostja nõude tasaarvestanud talle 13.05.2009 loovutatud hageja nõudega kostja vastu 15.05.2006 müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumiseks. Kostja oli seisukohal, et ütles laenulepingud üles 28.11.2008 teatisega. Menetluse ajal on kogu kostja nõue muutunud igal juhul sissenõutavaks. Hageja tasaarvestusavaldus ei oma õiguslikku tähendust, kuna väidetavat nõuet ei eksisteeri või on väidetav nõue aegunud. Hüpoteegi alusel võib täitemenetlust alustada üksnes sissenõutavaks muutunud nõude täitmiseks. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lg-s 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Laenulepingute järgi, millega võetud kohustuse täitmist hageja tagas, tuli esimene makse S OÜ poolt laenuandjale tagastada 21.08.2008 (21.05.2008 laenulepingu järgi) ja 26.05.2009 (27.05.2008 laenulepingu järgi). Teise makse tähtaeg oli esimese lepingu järgi 20.11.2009 ja teise lepingu järgi 26.11.2009. Hüpoteegiga tagatud nõude puhul võib täitemenetlust alustada ka juhul, kui sissenõutavaks ei ole muutunud kogu hüpoteegiga tagatud nõue, vaid üksnes osa sellest. Hageja esitas kohtule hagi 28.01.2009. Seega oli hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud 21.05.2008 sõlmitud laenulepingujärgne esimene makse, kokku 115 839,86 eurot (sh põhiosa, intress). Ülalmärgitust tuleneb, et kostja nõue hageja vastu on muutunud sissenõutavaks kogu ulatuses käesoleva hagimenetluse ajal. Riigikohtu 28.09.2011 otsuse nr 3-2-1-60-11 p-st 21 tulenevalt ei oleks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise põhjuseks asjaolu, et hagi esitamise ajal ei olnud kogu nõue muutunud sissenõutavaks, sest sellel, kas ja millises osas kostja nõue oli sissenõutavaks muutunud, oleks tähtsust üksnes tulemi jaotamise otsustamisel (saadud raha osaline hoiustamine TMS § 107 lg 3 alusel). Riigikohus väljendas ka seisukohta, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui tulevikku suunatud kujundushagi puhul võib arvestada menetluse kestel toimunud muudatusi, mis hagi lahendamist mõjutavad. Seega puudub alus hagi rahuldamiseks seetõttu, et hagi esitamise ajaks ei olnud kostja kogu nõue sissenõutavaks muutunud. Märgitud põhjendustel ei oma tähtsust lepingute ülesütlemise temaatika ja kohus seda ei analüüsi. Tõendatud ei ole hageja väide, et laenu tasub hageja kostjale teosega. Selliselt ei ole kokku lepitud kummaski laenulepingus ja hageja ei ole sellist kokkulepet tõendanud muude tõenditega. Sellise kokkuleppe olemasolu välistavad esitatud tõendid: mõlemad laenulepingud, hageja poolt laenu osaline tasumine rahas ning kompromissilepingu projekt, mille järgi tulnuks laenuvõlgnevus tasuda rahas. Hagi ei kuulu rahuldamisele ka hageja esitatud nõuete tasaarvestamise motiivil. Vastastikuste nõuete tasaarvestamist võimaldab VÕS § 197 lg 1. Kohus leidis, et hagejal puudus kostja vastu nõue, mida tasaarvestada. Tõendatud ei ole hageja väide, et poolte vahel 15.05.2006 sõlmitud müügilepingu, mille alusel hageja müüs kostjale skulptuuri „Elevandid“ 2 000 000 krooni eest, täitmiseks tasus kostja ostuhinnast 100 000 krooni ja 1 900 000 krooni jäi tasumata. Kostja väitel ei ole hageja nõuet olemas või on see aegunud.

Tsiviilasi nr: 2-09-3554 Tunnistaja ülekuulatud J M (hageja elukaaslane) ei mäletanud 15.05.2006 ostu-müügilepingu kohta midagi. Tunnistaja väitis ennast teadvat, et skulptuuri „Elevandid“ eest ei makstud S OÜ-le ega hagejale. Raha mittemaksmist teab tunnistaja, kuna tegeles ülekannetega ja kontrollis S OÜ poolt esitatud arvete laekumist. Tunnistaja väitel oleks ta teadnud ka raha laekumisest hageja arvele, kuna tegeles ka hageja kontoga. Raha mittemaksmise tõttu sõlmiti laenuleping. Skulptuuri eest maksis R. K 100 000 krooni hagejale mitte S OÜ-le. Tunnistaja O Pi, kes töötas Sampo Pangas R. K ja tema firmade privaatpanganduse haldurina, ütluste kohaselt oli ta 2008 kevadel (mais) laenulepingu sõlmimise juures. Tunnistaja kinnitas, et samal ajal sõlmisid pooled tagantjärgi skulptuuriga „Elevandid“ seotud lepingu. R. K seadis viimase lepingu sõlmimise sõltuvusse laenulepingu sõlmimisest, kuna vajas raamatupidamise jaoks algdokumenti, sest oli kostja arvelt sularaha välja võtnud ja soovis sularaha väljavõtmist vormistada. Tunnistaja teada sõlmiti selleks ostu-müügileping. Skulptuur oli ostetud ammu. Tunnistaja ei kuulnud, et lepingute sõlmimisel oleks räägitud sellest, et R. K oleks hagejale skulptuuri „Elevandid“ eest võlgu. Juttu ei olnud ka laenu tagastamisest osaliselt skulptuuridega. Sularaha väljavõtmine R. K poolt oli suhteliselt tavaline, ta maksis mitmete asjade eest sularahas. Tõendina esitatud R. K kontoväljavõttest nähtuvalt on R. K 06.07.2006 kontolt võtnud välja sularaha 100 000 krooni ja 10.07.2006 3 000 000 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et skulptuur „Elevandid“ tehti 2007. Kohus leidis, et tasaarvestusega seoses on tõepärased ja usutavad kostja seisukohad. Tunnistaja J. Me teadmine, et skulptuuri „Elevandid“ eest ei laekunud raha S OÜ ega hageja kontole, ei tähenda seda, et kostja ei oleks skulptuuri eest tasunud. Raha ei saanudki kontodele laekuda, kuna skulptuuri eest tasus R. K sularahas, mis on tõendatud nii O. Pi ütlustega kui ka R. K pangakonto väljavõttega, millest nähtub sularaha väljavõtmine kokku 3 000 000 krooni suuruses. Kohtule esitatud kompromissilepingu projekt tõendab kaudselt hageja nõude puudumist kostja vastu. Juhul, kui hagejal oleks olnud tasaarvestamist võimaldav nõue kostja vastu, puudunuks vajadus kompromissi sõlmimiseks/arutamiseks selliselt, et hageja kohustub kostjale tasuma kahest laenulepingust tuleneva võlgnevuse. Kohus luges tõendatuks kostja väite, et skulptuuri „Elevandid“ eest on hagejale tasutud täies ulatuses sularahas ja 15.05.2005 ostu-müügileping on vormistatud tagantjärgi (2008). Seega puudub hagejal nõue, mida tasaarvestada kostja sundtäitmisel oleva nõudega hageja vastu ning puudub vajadus analüüsida aegumisse puutuvat. Aegumise temaatika saab tõusetuda seoses eksisteeriva nõudega. Hageja täiteasja kulude jaotamise nõude jättis Riigikohus 28.09.2011 otsusega läbi vaatamata.

Tsiviilasi nr: 2-09-3554 levinud seisukoht, et vaidluses, mis puudutab raha tagastamist ja/või üleandmist, peab kohustatud pool tõendama asjaolu, et ta on raha tasunud või üleandnud. Raha maksmist peab tõendama see, kes väidab, et ta on maksnud, mitte vastupidi. Kui vaidlus on selles, kas kohustus on täidetud või mitte, peab kohustuse täitmist ja täitmise vastuvõtmist tõendama võlgnik. Kohus on põhjendamatult pannud tõendamiskoormise hagejale. Kohus on muuhulgas jätnud tähelepanuta asjaolu, et kostjal puudub täitmise kviitung VÕS § 95 mõttes, mis iseenesest pidi viitama sellele, et raha tasumise kohustust kostja poolt ei ole täidetud. Otsuses nr 3-2-1-39-08 on Riigikohus märkinud, et täitmise kviitungi puhul on tegemist dokumendiga, millega võlgnik saab tõendada oma kohustuse täitmist ja mis muudab tavalist tõendamiskohustust võlasuhtes. Kui kviitung täitmise kohta on välja antud, siis üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud ja tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle võlausaldajale. Sellest johtuvalt on ilmselge, et juhul, kui kviitung puudub, on tõendamiskoormis kostjal. Otsuses nr 3-2-1-24-02 viitas Riigikohus, et kohustuse täitmise üldisest mõttest tuleneb, et võlgnik võib ja peakski end varustama tõendiga täitmise kohta. Varasemas lahendis nr 3-2-1-26-99 on kolleegium asunud seisukohale, et võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul. Kuigi nimetatud kohtulahendid on tehtud TsK pinnalt, on sama põhimõte kohaldatav ka VÕS-i puhul. Asjaolu, et raha pole tasutud, tõendabki täitmise kviitungi puudumine. Eluliselt on ebausutav kostja väide, et kostja eest on tasunud oma isiklikest vahenditest sularahas 1 900 000 krooni kolmas isik, kes ei ole võlgnik ja kes ei võtnud hagejalt kirjalikku kinnitust raha kättesaamise kohta. Ükski inimene ei anna 1 900 000 krooni ilma üleandmist kinnitava dokumendita. Kostja pidi tõendama asjaolu (oma väidet), et võlgnevus summas 1 900 000 krooni skulptuuri „Elevandid” eest on tasutud täies ulatuses. Kostja antud asjaolu lubatud liiki tõenditega ei ole tõendanud, kuna ta ei esitanud vastavalt TsMS §-le 272 asitõendit, mis tõendaks, et võlgnevus on tasutud ning ei tõendanud seda ka tunnistaja ütlustega. Tunnistaja O Pi sõnul ta ei ole kursis, millal täpselt skulptuuri „Elevandid” eest raha tasuti. Seega tunnistaja isiklikult ei näinud, et raha oli tasutud, vaid kuulis midagi kolmanda isiku käest, mistõttu ei ole arusaadav, miks kohus tuli järeldusele, et tunnistaja ütlustega on raha tasumine tõendatud. Tunnistaja saab anda seletusi ja ütlusi vaid selle kohta, mida ta ise teab, mitte selle kohta, mida ta kuulis. Samuti ei ole arusaadav kohtu arvamus, et skulptuuri eest tasus R. K sularahas, on tõendatud R. K konto väljavõttega. R. K ei olnud lepingu pooleks ja see, et R. K võttis oma kontolt välja rahasummasid, ei oma käesoleva menetluse raames tähtsust ja ei saa olla tõendiks käesolevas asjas. R. K võis kulutada raha millele iganes ja ei ole mingit alust seostada neid kulutusi käesoleva kohtuasjaga. Hagejale ei ole arusaadav, kuidas konto väljavõtted saavad tõendada asjaolu, et võetud raha oli kellelegi tasutud. Antud oletus (või järeldus) peaks olema kohtu poolt veenvalt põhjendatud, mida tehtud ei ole. 20.12.2011 määruses (mis on jõustunud ja ei ole vaidlustatud) nõustus kohus hageja seisukohaga ja jättis kostja tõendina esitatud R. K konto väljavõtte asja juurde võtmata, põhjendades seda sellega, et konto väljavõttest nähtub sularaha väljavõtmine ja ei midagi muud. Hiljem on kohus oma seisukohta muutnud ja võtnud antud tõend toimiku materjalide juurde ning otsuses leidis kohus, et antud tõendiga on tõendatud raha tasumine hagejale. Kohtu seisukoha selline muutmine ei ole lubatud. Kohus oleks pidanud seda otsuses põhjendama ja seletama, mida tehtud ei ole. 06.01.2012 esitas kostja vastuväite TsMS § 333 alusel, mille kohaselt menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Kostjal ei

Tsiviilasi nr: 2-09-3554 olnud alust esitada vastuväidet kohtumäärusele, millega kohus on jätnud kostja taotlused rahuldamata ja kohtul ei olnud alust antud vastuväidet rahuldada. Rahuldades kostja taotluse, on kohus juhindunud TsMS § 333 lg 1 teisest lausest, mille kohaselt vastuväite lahendab kohus määrusega ning TsMS § 462 lg-st 2, mille kohaselt kohtuistungil võib kohus teha suulise või kirjaliku määruse ja suuline määrus kuulutatakse kohe ja protokollitakse. Samas lõikes on sätestatud, et kui kohtumääruse võib seaduse kohaselt edasi kaevata, tuleb määrus teha kirjalikult eesti keeles ja allkirjastada. Protokollist ei nähtu, kas määrusele, millega kohus rahuldas kostja vastuväite, võis hageja edasi kaevata või mitte, mis tähendab, et määrus ei olnud menetlusosalisele arusaadav. Kohus ei arvestanud asjaolu, et 15.05.2006 ostu-müügileping oli sõlmitud hageja ja kostja vahel. R. K ei onud lepingu pooleks, mis tähendab, et raha pidi tasuma kostja. Pooltel ei olnud kokkulepet, et kostja eest maksab kolmas isik. Seega R. K raha väljavõtmised ei oma tähendust käesoleva vaidluse lahendamisel ilma, et oleks tõendatud, et R. K on täitnud kostja kohustused hageja ees. Hagejale ei ole arusaadav kohtu seisukoht, et kohtule esitatud kompromisslepingu projekt tõendab kaudselt hageja nõude puudumist kostja vastu. Hagejale ei ole arusaadav, miks kohus luges tõendiks allkirjastamata paberi, mida kohus nimetab „projektiks” ja mis oli koostatud kostja poolt kostja huvides. Kompromissi ei sõlmitud, kuna kompromissi tingimuste kohaselt oleks hageja pidanud võtma endale kohustuse võla, summas 4 427 144 krooni, tasumiseks (arvestamata täitemenetluses saadud raha ja tasaarvestuses märgitud summat) ja ebareaalsete intresside tasumiseks summas 1 184 789 krooni, kokku 5 611 933 krooni, mis on 2 000 000 krooni võrra rohkem, kui kostja nõudis täitemenetluses nr 052/2008/11624. Hageja ei olnud toodud tingimustel kompromissi sõlmimisega nõus ning sel põhjusel keeldus kompromissi sõlmimisest. Kohtu loogikast lähtudes võiks hageja koostada ja saata kohtule teadmiseks oma kompromissiprojekti, mille kohaselt kostja näiteks loobub kõigist nõuetest hageja vastu ja see oleks kohtu jaoks piisav, et lugeda kaudselt tõendatuks, et kostja loobus oma nõudest hageja vastu. Või on kohus võtnud kostja poole, vaatamata sellele, et see ei ole lubatud. Hageja on seisukohal, et kompromissiprojekt ega muu dokument, mis on allkirjastamata, ei saa olla otseseks ega kaudseks tõendiks ja kohus ei saanud rajada oma järeldusi kostja koostatud paberile. Otsusest ei ole arusaadav, miks ei tähenda J. Me teadmine, et skulptuuri „Elevandid” eest ei laekunud raha S OÜ ega hageja kontole, et kostja ei ole skulptuuri eest tasunud. Kohus on pannud tõendamiskoormise hagejale ja jätnud arvestamata tunnistaja väite, mida ei olnud ümber lükatud teiste tõenditega sellest, et tunnistaja oleks kindlalt teadnud, kui oleks laekunud hagejale või S OÜ-le summad skulptuuri eest. Tunnistaja kinnitas, et oli ja on isikuks, kes teostab hageja ja S OÜ raamatupidamist, mis tähendab, et juhul, kui skulptuuri „Elevandid” eest oleks tasutud 1 900 000 krooni, oleks ta sellega kursis. Põhjendamatult ei arvestanud kohus tunnistaja J. Me ütlusi. Eksitav on kohtu väide, et tõendatud ei ole hageja väide, et laenu tasub hageja kostjale teosega. Selles ei ole kokku lepitud kummaski laenulepingus. Nii esimese kui teise laenulepingu eritingimustes on kirjas, et laenusaajal on õigus laenuandja nõusolekul maksta laenuintressi laenuandjale laenuperioodi jooksul osutatavate tööde ja teenustega. Hageja nõustus maksma suuri intresse vaid põhjusel, et tal oleks võimalus maksta tööde ja teenustega, vastasel juhul ei oleks hageja nõustunud lepingu tingimustega.

7.Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et hagejapoolse tasaarvestuse aluseks oleva nõude olemasolu ei ole hageja tõendanud. Maakohus tugines vastava järelduse tegemisel õigesti sellele, et leping, millele tuginedes hageja nõude olemasolu tõendada soovib, ei kajasta lepingus viidatud asjaolusid õigesti. Asjaolu, et vastav leping vormistati 2008ndal ja mitte 2006ndal aastal, on erapooletu tunnistaja ütlustega piisavalt tõendatud, maakohus tuvastas vastava asjaolu kohaselt ning ei ületanud tõendite hindamisel diskretsiooni piire. Samuti on oluline see, et skulptuur „Elevandid“ valmis 2007ndal aastal. Seega ei ole hageja tõendanud seda, et 2006ndal aastal sõlmitud lepingust tekkis 2 000 000 krooni maksmise kohustus, mis on 1 900 000 krooni ulatuses täitmata. Sellist järeldust toetavad kaudsed tõendid ning hageja käitumine käesolevas kohtumenetluses. Hageja (nii füüsilise isikuna kui ka OÜ S juhatuse liikmena) käitumine ei vasta sellele, kuidas käituks üks isik, kellele ollakse 1,9 miljonit krooni võlgu. Seevastu vastab hageja käitumine sellele, kuidas käituks isik, kellele on raha tasutud ja kellel kostja suhtes rahalist nõuet ei ole. Hageja valmistas ja paigaldas skulptuuri 2007ndal aastal olgugi, et kostja oli hageja väidete kohaselt aasta jagu 1,9 miljoni krooni tasumisega viivituses. Hageja osalusega äriühing võttis kostjalt laenu, olgugi, et kostja oli hageja väidete kohaselt hagejale võlgu. Hageja peale laenuraha kättesaamist ei tasaarvestanud laenulepingust tulenevat raha maksmise kohustust väidetava skulptuuri võlgnevusega vaid täitis laenulepingust tuleneva rahalise kohustuse osaliselt. Hageja ei tasaarvestanud väidetavat skulptuuri võlgnevusest tulenevat nõuet ka mitte siis, kui kostja hageja suhtes täitemenetluse algatas. Veelgi enam, hageja hoolitses ka siis rahalise kohustuse täitmise eest. Hageja ei tuginenud tasaarvestusele ka mitte käesoleva hagi esitamisel vaid alles mitu kuud peale seda, kui maakohus oli käesolevat hagi juba menetlenud. Neid asjaolusid tuleb nii hageja kui ka kostja väidete ning tõendite hindamisel arvesse võtta. Asjaolude tõendatuks lugemine ja tõendite kaal sõltub otseselt viidatud asjaoludest.