Ringkonnakohtus kantud määruskaebuse esitaja kanda.
menetluskulud
jätta
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD
1.Gerry Jaar esitas 15.04.2010. a kohtule Aleksandr Remizovi vastu hagi, milles palus kohustada kostjat vabastama õigusvastaselt tema kasutuses olevad pinnad asukohaga XXX koos selle juurde kuuluvaga; välja mõista kostjalt hageja kasuks saamata jäänud tulu 48 049.20 krooni; lõpetada kostja kaasomand, määrata tema kaasomandi osa väärtus rahas ning panna teistele kaasomanikele või hagejale kohustus maksta välja kostjale tema kaasomandi osa rahas (tlk 3-6). 20.05.2010. a määrusega jättis kohus osaliselt menetlusse võtmata G. Jaari hagi A. Remizovi vastu – valduse vabastamise ja kaasomandi lõpetamise nõuete osas (tlk 82). 01.06.2011. a määrusega määras kohus, et tsiviilasja tuleb menetleda hagita menetluses ning kaasas puudutatud isikutena Juhan Songa, Jaan Kivi ja Sulev Kriisa (tlk 182-183). Kinnistusraamatu kohaselt kuulub XXX asuv kinnistu kaasomanikele järgmiselt: Juhan Song 1818/10000, Aleksandr Remizov 190/10000, H.K. 2500/10000, Sulev Kriisa 1818/10000, Gerry Jaar 3674/10000. Kinnistul paikneb kahekorruseline hoone üldpinnaga 182,3 m2, sh 45,2 m2 ühiskasutuses (ruumide eksplikatsioonil keldrid 1a, 1b, 1c ja esikud 6a, 7a). Avaldaja ostis 3674/10000 mõttelist osa kinnistust 25.01.2007. a. Avaldaja kasutuses on pind kokku 17,5 m2 (köök 1 ja tuba 4), kuid peaks olema 50,37 m2. A. Remizov on kasutanud ruume kogupindalaga 32,4 m2 (16,0 m2 köök nr 7; 16,4 m2 tuba nr 8), kuigi tema mõttelisele osale kinnistust vastaks 2,6 m2 ((182,3-45,2) * 190/10000). A. Remizovi valduses olevad ruumid peaksid olema avaldaja kasutuses, sest ruumide suurus vastab temale kuuluvale mõttelisele osale. Avaldaja viitas AÕS § 71 lg-le ja Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-149-10 ning nõudis kasutuseeliste hüvitamist. Avaldaja palus mõista A. Remizovilt enda kasuks välja hüvitise kokku 4391 eurot, jätta menetluskulud A. Remizovi kanda ning tagastada enam tasutud riigilõiv (tlk 3-6, 157-158, 186, 198-199).
2.A. Remizov ei tunnistanud nõuet. Kinnistu kaasomanike vahel ei ole määratud kindlaks kasutuskorda. 31.07.2000. a omandas H.-P.T. 29,55% ehk 13/44 mõttelist osa XXX asuvast elamust. 08.02.2001. a võõrandas H.-P.T. 173/9115 mõttelist osa A. Remizovile 80 000 krooni eest. A. Remizovi ja Eliit Kinnisvara vahel 29.01.2001. a sõlmitud ostu-müügi eellepingu kohaselt on lepingu objektiks XXX asuv kahetoaline korter nr 6. Pärast võõrandamistehingut asus A. Remizov elama korterisse nr 6 (eksplikatsioonil ruumid nr 7 ja 8, üldpind 32,4 m2) ning H.-P.T. korterisse nr 5 (eksplikatsioonil ruum nr 9). Notar on arvutanud võõrandatava mõttelise osa suuruse valesti. Tartumaa Hooneregistri 07.02.2001. a õiendi nr 819 kohaselt on ehitise üldpind 182,3 m2, millele lisandub kuur 7,8 m2. Seega moodustab ostu-müügilepingu p-s 1 märgitud 173/9115 mõttelist osa 3,6 m2. Ei ole usutav ega tulene 2001. a kehtinud turuhinnast, et enne 1941. a puust ehitise 3,6 m2 maksaks 80 000 krooni. Avaldaja oli teadlik, et ta omandab mõttelise osa puhul eluruumi nr 5 üldpinnaga 8,0 m2. Kinnistusraamatu kanne A. Remizovile kuuluva omandi suuruse osas on ebaõige ehk ei vasta tegelikkusele. A. Remizov omandas 2001. a kahetoalise eluruumi nr 6 ning kõik need aastad aktsepteerisid kaasomanikud tema õigust nendele ruumidele.
3.Juhan Song ja Sulev Kriisa ei esitanud oma kirjalikes seisukohtades avaldusele vastuväiteid (tlk 192, 196). Jaan Kivi ei ole kirjalikku seisukohta kohtule esitanud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 08.12.2011. a määrusega Gerry Jaari avalduse Aleksandr Remizovi vastu osaliselt ja mõistis välja Aleksandr Remizovilt 3706.88 eurot Gerry Jaari kasuks. Kohus jaotas menetluskulud järgmiselt: jätta Gerry Jaari kantud riigilõivust ja õigusabikulust 84,42% Aleksandr Remizovi kanda ja 15,58% Gerry Jaari enda kanda ning muud Gerry Jaari menetluskulud tema enda kanda; jätta Aleksandr Remizovi menetluskulud tema enda kanda; jätta Juhan Songa, Jaan Kivi ja Sulev Kriisa menetluskulud Aleksandr Remizovi kanda. Kinnistusraamatu väljatrükist nähtuvalt kuulub XXX asuv kinnistu (registriosa nr 4805903) kaasomanikele järgmiselt: Juhan Song 1818/10000, A. Remizov 190/10000, Jaan Kivi 2500/10000, Sulev Kriisa 1818/10000, G. Jaar 3674/10000 (tlk 176-177). Avaldaja omandas XXX kinnistu 3674/10000 mõttelist osa 25.01.2007 lepingu alusel – V.V. 2765/10000 ja M.K. 909/10000 (tlk 132-140). AÕS § 56 lg 1 ja § 561 lg 1 alusel tuleb lähtuda käesolevas asjas kinnistusraamatusse XXX asuva kinnistu kaasomanike ja nende osade suuruse kohta kantud andmetest. AÕS § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. AÕS § 561 lg 1 näeb ette, et kui isik tehinguga omandab kinnisomandi või piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse vastu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged. AÕS § 71 lg 2 kohaselt kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. 16.02.2011. a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-149-10 (p 13) märkis Riigikohus, et AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kasutuseeliseks on ka see, kui kostja kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda. Ka TsÜS § 62 lg-st 4 tuleneb kaasomaniku õigus saada vilja kogu ajavahemiku eest, mil teine kaasomanik oma kaasomandi osast suuremat pinda kasutas. 09.10.1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-97 märkis kolleegium järgmist: "Elamu planeeringust sõltuvalt kasutavad kaks kaasomanikku (kostjat) suuremat pinda, kui on neile mõtteliselt kuuluv osa ühises elamus. Kasuks, mille kostjad saavad, on kaasomandis olevas elamus nende osale vastavast suurema kasuliku pinna kasutamine. Seega saavad nad kaasomandisuhtest alusetult tulu, mis ei vasta nende osale ühises asjas. Kuna seadus näeb ette, et kaasomaniku (selles vaidluses hageja) osale vastavat tulu, mida tal on õigus saada, ei või vähendada, siis tuleb tunnustada hageja õigust saada kostjalt tasu hagejale kuuluva vara kasutamise eest. Seejuures ei olene tasu saamise õigus sellest, kas kostjad ise said renti kolmandatelt isikutelt." Siiski võib kohus jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja eelnimetatud hüvitisnõude rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (vt TsÜS § 138 ja VÕS § 6). Näiteks võib, sõltuvalt juhtumi asjaoludest, kaasomaniku hüvitisnõue olla vastuolus hea usu põhimõttega juhul, kui ta nõuab hüvitist tagantjärele olukorras, kus teine kaasomanik võis mõistlikult võttes hüvitisnõude esitanud kaasomaniku käitumisest aru saada, et kaasomanikud on sõlminud vaikimisi kokkuleppe, mille järgi hüvitist ei nõuta, või et kaasomanik ei kavatse hüvitisnõuet esitada. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et kinnistul paikneb kahekorruseline hoone, mille üldpind on ruumide eksplikatsiooni (tlk 28) kohaselt 182,3 m2. Menetlusosaliste avalduste ja kohtuistungil antud seletuste (tlk 3, 98, 156, 168, 210-212) kohaselt kasutatakse elamus asuvaid ruume järgmiselt: ühiskasutuses on ruumid nr 1a, 1b, 1c, 6a, 7a, mille pind on
eksplikatsiooni kohaselt 45,2 m2; ruumi nr 9 pinnaga 8 m2 ei kasuta keegi; Juhan Songa ainukasutuses on ruumid nr 10 ja 11 pinnaga 24,2 m2, kuid oleks õigus kasutada 24,92 m2 ((182,3-45,2) * 1818/10000); A. Remizovi ainukasutuses on ruumid nr 7 ja 8 pinnaga 32,4 m2, kuid oleks õigus kasutada 2,6 m2 ((182,3-45,2) * 190/10000); Jaan Kivi ainukasutuses on ruumid nr 2, 3, 3a ja 3b pinnaga 36 m2, kuid oleks õigus kasutada 34,28 m2 ((182,3-45,2) * 2500/10000); Sulev Kriisa ainukasutuses on ruumid nr 5 ja 6 pinnaga 19 m2, kuid oleks õigus kasutada 24,92 m2 ((182,3-45,2) * 1818/10000); G. Jaari ainukasutuses on ruumid nr 1 ja 4 pinnaga 17,5 m2, kuid oleks õigus kasutada 50,37 m2 ((182,3-45,2) * 3674/10000). Eeltoodust nähtuvalt kasutab A. Remizov endale kuuluvale mõttelisele osale vastavast pinnast suuremat pinda eelkõige avaldaja arvel, saades seega avaldaja arvel alusetult tulu, mis ei vasta tema osale ühises asjas. Avaldaja taotles kasutuseeliste hüvitamiseks perioodil jaanuar 2008. a – oktoober 2011. a, s.o 46 kuu eest kokku summas 4391 eurot (tlk 210). Avaldaja on esitanud kohtule riiklikult tunnustatud ekspert R.L. 19.03.2011. a arvamuse, mille kohaselt on aastatel 2008 – 2010 Tartus Karlova linnaosas paiknevate möbleerimata 2-toaliste ahiküttega korterite keskmine üürimäär püsinud vahemikus 1500 kuni 2500 krooni kuus (tlk 162). G. Jaari kinnitusel ei ole R.L. käinud korterit vaatamas, vaid andis arvamuse piltide järgi (tlk 211). A. Remizov on vaidlusaluse pinna välja üürinud hinnaga 1500 krooni kuus (tlk 164-165, 210). Kohus leidis eeltoodut arvestades, et põhjendatud on lähtuda üürihinnast 1500 krooni kuus kogu nõude perioodil. 2008. a ja 2009. a eest arvestatud summa 36 000 krooni (24 kuud * 1500 krooni) tuleb vähendada vastavalt avaldaja avaldusele 25 000 kroonini (tlk 157, 210). 2010. a jaanuari kuni 2011. a oktoobri eest tuleb A. Remizovil hüvitada 33 000 krooni (22 kuud * 1500 krooni). Seega tuleb avaldus rahuldada osaliselt ja A. Remizovilt tuleb mõista G. Jaari kasuks kasutuseeliste hüvitamiseks välja 58 000 krooni, s.o 3706.88 eurot. Kohus leidis, et hüvitisenõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kinnistusraamatu andmetel kuulub A. Remizovile vaidlusalusest kinnistust 190/10000 mõttelist osa, kinnistusraamatusse on vastav kanne tehtud 22.08.2006. a (tlk 176). Kuigi A. Remizov leidis, et temale kuuluva osa suurus peaks olema kinnistusraamatus märgitust suurem, ei ole ta olemasoleva olukorra muutmiseks vajalikke toiminguid teinud. G. Jaar omandas 3674/10000 mõttelist osa kinnistust 2007. a jaanuaris ning tema käitumisest ei saa teha järeldust, et ta on ruumide senise kasutuskorraga nõus ega kavatse hüvitisnõuet esitada. A. Remizov on kohtuistungil tunnistanud, et sai probleemidest seoses korteriga teada juba 2007. a, kui G. Jaar korteri ostis ning palus tal pinna vabastada (tlk 211). 12.09.2008. a kirjas on G. Jaar palunud A. Remizovil pinna vabastada hiljemalt 30.09.2008. a ning hoiatanud, et vastasel korral on ta sunnitud nõudma tagantjärele ka saamata jäänud tulu (tlk 30). 23.01.2010. a kirjas on avaldaja veelkord palunud A. Remizovil pinna vabastada ning palunud hüvitada saamata jäänud kasu (tlk 32). A. Remizovi kinnitusel on ta eelnimetatud kirjad kätte saanud (tlk 211). Sanitaartehniliste tööde ja elektritööde teostamist ega hinda ei ole A. Remizov tõendanud, samuti on väidetavad elektritööd tehtud pärast avaldaja poolt nõuete esitamist. Alates 2007. a A. Remizov korterit ise ei kasuta ning käesoleval ajal on see välja üüritud ja A. Remizov saab üüritulu 1500 krooni kuus. TsMS § 172 lg 1 alusel, tsiviilasja iseloomu ning avalduse rahuldamise ulatust arvestades tuleb menetluskulud jaotada järgmiselt: G. Jaari kantud riigilõivust ja õigusabikulust tuleb jätta 84,42% A. Remizovi kanda ja 15,58% G. Jaari enda kanda ning muud G. Jaari menetluskulud tema enda kanda; A. Remizovi menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda; teiste puudutatud isikute menetluskulud tuleb jätta A. Remizovi kanda. 24.05.2010. a määrusega andis kohus G. Jaarile menetlusabi riigilõivu tasumiseks. Kohus määras, et G. Jaaril tuleb maksta kahju hüvitamise nõudelt riigilõiv 7500 krooni igakuiste 2500 krooni suuruste osamaksetena kolme kuu jooksul alates määruse jõustumisest
(tlk 87-88). G. Jaar on maksnud riigilõivu kokku 5000 krooni, s.o 319.56 eurot (tlk 90, 154). Arvestades, et tsiviilasi lahendatakse hagita menetluses, millisel juhul tuli avalduse esitamise ajal kehtinud RLS § 56 lg 22 järgi maksta riigilõivu 1000 krooni, on avaldaja maksnud riigilõivu ettenähtust rohkem. TsMS § 150 lg 1 p 1, lg 4 alusel tuleb avaldajale tagastada enam tasutud riigilõiv 255.65 eurot (tlk 90, 154, 186).
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5.Aleksandr Remizov esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse kohaselt: 1) on maakohus kasutuseeliste hüvitamise nõuet käsitlenud valesti, jättes arvestamata nimetatud nõudele seadusest tulenevad piirangud. Määruskaebuse esitaja märgib esmalt, et asjas ei ole vaidlust kinnistusraamatu kannete ning poolte poolt faktiliselt kasutatavate ruumide suuruse üle. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohus ei ole piisavalt eristanud mõisteid saamata jäänud tulu ja kasutuseelis ning on otsuse sisuliselt rajanud saamata jäänud tulu hüvitamise regulatsioonile, jättes arvestamata kasutuseelise nõude eripära. Saamata jäänud tulu on VÕS § 128 lg 2 kohaselt üks varalise kahju liike. Vastava kahju hüvitamise nõude aluseks võib olla VÕS § 115 lg 1, § 1043, § 1056 või mõni muu seaduses ette nähtud kahju hüvitamise koosseis. Maakohus on otsuse tegemisel tuginenud AÕS § 71 lg-le 2, mis aga ei ole kahju hüvitamise säte vaid alus kasutuseeliste hüvitamise nõudele. Määruskaebuse esitaja rõhutab, et viidatud regulatsioonist tuleneb üheselt, et AÕS § 71 lg 2 võimaldab esitada kasutuseeliste hüvitamise nõude mitte kahju hüvitamise nõude. G. Jaari nõue oli aga suunatud saamata jäänud tulu hüvitamisele ning vastavalt on selle lahendanud ka maakohus; 2) avab kasutuseelise mõiste TsÜS § 62 lg 1, mille kohaselt kasutuseelised on eseme kasutamisest saadavad eelised. Õigusteoorias on leitud, et ehkki kasutuseeliste arvestamisel saab lähtuda eeldatavast üürihinnast, tuleb seejuures arvestada ka vajalikke kulutusi, mida üürides tulnuks teha. Sellisteks vajalikeks kulutusteks on üürileandja poolt tehtavad kulutused, mis on vajalikud selleks, et täita üürileandjale seadusest ja üürilepingust tulenevaid kohustusi. A. Remizov avaldas menetluse käigus, et ta on teinud tema kasutuses olnud ruumides sanitaartehnilisi ning elektritöid. Maakohus jättis aga vastava asjaolu ilma igasuguse analüüsita kõrvale, hoolimata sellest, et kasutuseeliste hüvitamise nõude ulatus on piiratud üürileandja poolt tehtavate vajalike kulutustega. Siinkohal tuleb märkida ka seda, et kohus menetles asja hagita menetluses, milles kehtib uurimispõhimõte. Sellest tuleneb, et kohus oleks pidanud võtma A. Remizovi poolt tema kasutuses olnud ruumidele tehtud kulutusi arvesse ning kohus oleks pidanud G. Jaari rahalist nõuet pidanud vastavalt vähendama. Paraku ei ole maakohus seda teinud, mis tähendab, et kohus on valesti kohaldanud kasutuseeliste väljamõistmist reguleerivaid sätteid, eelkõige AÕS § 71 lg 2 ja TsÜS § 62 lg 1 ning on sisuliselt lähtunud vaid saamata jäänud tulu hüvitamise regulatsioonist, mis ei ole aga antud asjas kohaldatav.
VASTUSTAJA PÕHJENDUSED
6.Gerry Jaar vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta määruskaebuse esitaja kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on vastustaja esitanud nõude kasutuseelise hüvitamiseks, mida kinnitavad toimiku materjalid ja kohus on teinud ka lahendi kasutuseelise hüvitamise osas. Sealjuures on kohus lähtunud asjakohastest seadusesätetest (AÕS § 71 lg 2) ja Riigikohtu vastavast praktikast (lahend 3-2-1-149-10). Samuti on kohus lähtunud kasutuseelise ulatuse arvestamisel
korteripinna üüri-hinnast, millise põhimõtte on ka määruskaebuse esitaja heaks kiitnud (kaebuse p. 2.1.2.). Vastustajale jääb täiesti arusaamatuks etteheide, nagu oleks kohus sisuliselt lähtunud saamata jäänud tulu regulatsioonist; 2) on määruskaebaja TsÜS-i kommentaaridele poolikult viidanud, sest nende kohaselt „võib kasutuseelise suuruse määramisel lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.“ Seega tuleks põhimõtteliselt arvestada nõude esitaja ehk Gerry Jaari võimalikke kulutusi üüripinna suhtes, mitte aga määruskaebaja väidetavaid kulutusi. Teiseks ei nõustu vastustaja väitega, et määruskaebaja olevat teinud ruumides sanitaartehnilisi töid ja elektritöid, milline asjaolu olevat maakohtu poolt ilma suurema analüüsita kõrvale jäetud. Määruskaebaja tuli väidetavate kulutuste jutuga esile alles viimasel istungil ja mingeid tõendeid tal oma väidete kinnituseks esitada ei olnud; 3) ei ole maakohus seoses kulutuste teemaga rikkunud uurimispõhimõtet. Tõepoolest, hagita menetlus tähendab kohtu suuremat aktiivsust ja asjaolude selgitamise kohustust, kuid seda on ka kohus teinud. Antud asja puhul ei ole tegemist väga tüüpilise hagita menetluse asjaga (nagu nt perekonnaasjaga), kus kohus peaks ise tõendeid koguma, vaid kaasomanike vahelise rahalise vaidlusega, mille osas on Riigikohus asunud seisukohale, et ka selline vaidlus kuulub lahendamisele hagita menetluses.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
8.detsembri 2011. a määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei ole aluseks maakohtu määruse muutmisele.
8.Ringkonnakohus märgib, et vaidlust ei ole kinnistusraamatu kannete ning poolte poolt kasutatavate ruumide suuruse üle. A. Remizov ei ole määruskaebuses sellele vastuväiteid esitanud.
9.Määruskaebuse esitaja väide, et maakohus on kasutuseeliste hüvitamise nõuet käsitlenud valesti, ei ole põhjendatud. Maakohus on õigesti kohaldanud kasutuseeliste hüvitamise regulatsiooni. 25.01.2011. a eelistungil andis kohus avaldajale tähtaja haginõude täpsustamiseks. 01.03.2011. a esitas hageja hagi täpsustuse, mille kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista hüvitise kasutuseeliste eest AÕS § 71 lg 2 alusel. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-149-10 leidnud, et AÕS § 71 lg 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kasutuseeliseks on eelised, mis tulenevad asja või õiguse kasutusest, olenemata seejuures viljad (TsÜS § 62 lg 1). Hageja esitas nõude kasutuseeliste hüvitamiseks ja kohus kohaldas hüvitise väljamõistmisel kasutuseeliste hüvitamise regulatsiooni.
Maakohus on õigesti võtnud kasutuseeliste hüvitise määramisel arvesse kohaliku keskmise turuhinna eksperdi arvamuse kohaselt. Selliste asjade, mis kasutades eelduslikult kasutuskõlbmatuks ei muutu (nt kinnisasjad), saab kasutuseeliste arvestamisel lähtuda eeldatavast üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tulnuks teha.
Põhjendatud oli lähtuda üürihinnast 1500 krooni kuus, sest eksperdi arvamuse kohaselt oli sarnaste korterite keskmine üürihind 1500-2500 krooni ning samuti oli A. Remizov vaidlusalused ruumid välja üürinud 1500 krooniga kuus.
10.Määruskaebuse esitaja seisukoht, et kohus oleks pidanud kasutuseeliste hüvitamise nõude juures arvestama ka üürileandja, käesoleval juhul A. Remizovi kulutusi, ei ole samuti põhjendatud. Riigikohus on leidnud, et kasutuseeliste suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (RKTKo 3-2-1-60-09). Riigikohtu lahendist tuleneb, et kasutuseeliste suuruse määramisel tuleb arvestada Gerry Jaari (nõude esitaja) kulutustega, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema, mitte aga määruskaebuse esitaja kuludega.
11.A. Remizov on määruskaebuses rõhutanud, et ta tegi tema kasutuses olnud ruumides sanitaartehnilisi- ja elektritöid, kuid maakohus on vastava asjaolu kõrvale jätnud. Maakohus ei ole määruskaebuse esitaja poolt tööde tegemise fakti kõrvale jätnud. Maakohus on määruses leidnud, et sanitaartehniliste tööde ja elektritööde teostamist ega hinda ei ole A. Remizov tõendanud, samuti on väidetavad tööd tehtud pärast avaldaja poolt nõuete esitamist. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus saata asi tagasi maakohtusse uueks läbivaatamiseks.
12.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta määruskaebuse esitaja kanda TsMS § 171 lg 1 kohaselt.
Üllar Roostoja
Kai Kullerkupp
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.