Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik
Kohtuasi
Gerry Jaari avaldus Aleksandr Remizovi vastu kasutuseeliste hüvitamiseks (menetluskulude kindlaksmääramise avaldus)
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-17464
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Gerry Jaari määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Gerry Jaar Puudutatud isik I Aleksandr Remizov Puudutatud isikud II−IV Juhan Song, Jaan Kivi ja Sulev Kriisa
Asja läbivaatamise kuupäev
2. september 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-17464 ja Tartu Maakohtu 11. detsembri 2012. a määrus samas tsiviilasjas osas, milles jäeti Aleksandr Remizovilt Gerry Jaari kasuks välja mõistmata menetluskulud 262 eurot 26 senti ületavas summas.
2.Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada Gerry Jaari avaldus ja mõista Aleksandr Remizovilt Gerry Jaari kasuks täiendavalt välja menetluskulud 1297 eurot 74 senti.
3.2.Määrata tsiviilasjas nr 2-10-17464 Gerry Jaari menetluskulude suuruseks 1560 (üks tuhat viissada kuuskümmend) eurot. 3.3 Välja mõista Aleksandr Remizovilt menetluskulu 1560 (üks tuhat viissada kuuskümmend) eurot Gerry Jaari kasuks."
4.Määruskaebus rahuldada.
5.Tagastada Gerry Jaarile määruskaebuselt 18. märtsil 2013 (Tartu Ringkonnakohtu arvelduskonto kaudu) kautsjonina tasutud 25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti ja 19. märtsil
1.Gerry Jaar (avaldaja) esitas 15. aprillil 2010 Tartu Maakohtule hagi Aleksandr Remizovi vastu, paludes järgmist: 1) kohustada kostjat vabastama õigusvastaselt tema kasutuses olevad pinnad asukohaga Tartu linnas Filosoofi 22; 2) välja mõista kostjalt hageja kasuks saamata jäänud tulu 48 049 krooni 20 senti; 3) lõpetada kostja kaasomand ja panna teistele kaasomanikele või avaldajale kohustus maksta kostjale tema kaasomandi osa rahas. 20. mai 2010. a määrusega jättis Tartu Maakohus menetlusse võtmata avaldaja esitatud valduse vabastamise ja kaasomandi lõpetamise nõuded. 8. juuli 2010. a määrusega võttis Tartu Maakohus menetlusse hagi saamata jäänud tulu väljamõistmise osas. Tartu Maakohus määras 1. juuni 2011. a menetluse uuendamise määrusega, et tsiviilasja tuleb menetleda hagita menetluses, ning kaasas sama määrusega menetlusse puudutatud isikutena J. Songa, J. Kivi ja S. Kriisa (puudutatud isikud II-IV). Uuendatud menetluses jäi avaldaja lõplikuks nõudeks A. Remizovi vastu 4391 eurot.
2.Tartu Maakohus rahuldas 8. detsembri 2011. a määrusega avaldaja avalduse A. Remizovi vastu osaliselt ja mõistis A. Remizovilt välja 3706 eurot 88 senti avaldaja kasuks. Menetluskulude osas jättis maakohus avaldaja kantud riigilõivust ja õigusabikulust 84,42% A. Remizovi kanda ja 15,58% avaldaja enda kanda ning muud avaldaja menetluskulud tema enda kanda; A. Remizovi menetluskulud tema enda kanda; puudutatud isikute II-IV menetluskulud A. Remizovi kanda. Tartu Ringkonnakohus jättis 24. septembri 2012. a määrusega Tartu Maakohtu 8. detsembri 2011. a määruse muutmata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäeti A. Remizovi kanda. Määrus jõustus
20.oktoobril 2012.
3.1. novembril 2012 esitas avaldaja Tartu Maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Avalduses paluti määrata avaldaja menetluskuludeks tasutud riigilõiv ja õigusabikulud 1560 eurot ning mõista menetluskulud maa- ja ringkonnakohtu menetluskulude jaotuse kohaselt avaldaja kasuks välja. Avaldaja esitas menetluskulude kohta kaks arvet ja kuluaruanded, mille kohaselt oli tsiviilasjas esindaja töömahuks kokku 13 h (maakohtus 10,5 h ja ringkonnakohtus 2,5 h) tunnitasu hinnaga 120 eurot (koos käibemaksuga), mis koosnes alljärgnevast: materjalide ja toimikuga tutvumine, ettevalmistumine kohtuistungiks ja maakohtu istungil osalemine, nõude täpsustamise avalduse koostamine, teistkordne kohtuistungi ettevalmistus, osavõtt kohtuistungist, tutvumine määruskaebusega, vastuse koostamine määruskaebusele ja ringkonnakohtule edastamine.
4.A. Remizov ei vastanud menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele.
5.Tartu Maakohus rahuldas 11. detsembri 2012. a määrusega menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja määras avaldaja menetluskulude suuruseks 262 eurot 26 senti. Kohus mõistis A. Remizovilt nimetatud menetluskulud avaldaja kasuks välja. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 8 kohaselt hüvitatakse hagita menetluses vajalikud kohtuvälised kulud menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Kohtuväliste
kulutuste hüvitamist saab nõuda üksnes juhul, kui kohus jätab need mõne menetlusosalise kanda. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate kulud. Riigikohus on
20.oktoobri 2010. a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-89-10 (p 14) ja 31. mai 2011. a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-18-11 (p 20) leidnud, et õigusabikulusid saab hagita menetluses hüvitada üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega. Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005. a määruse nr 322 „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord" § 7 lg 3 kohaselt määratakse tunnistajatasu tunnitasumäär tunnitasu alam- ja ülemmäära piires, mis on 1–10-kordne Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnipalga alammäär. Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määruse nr 90 „Töötasu alammäära kehtestamine" § 1 kohaselt on töötasu alammääraks tunnis 1 euro 73 senti, Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 169 „Töötasu alammäära kehtestamine" § 1 kohaselt on töötasu alammääraks tunnis 1 euro 80 senti. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja osutanud õigusteenust kokku 13 tunni ulatuses, tunnihind on keskmiselt 100 eurot, kokku on tasu õigusabi eest 1560 eurot. Maakohus leidis, et õigusteenuse osutamine oli põhjendatud ja vajalik 13 tunni ulatuses. Seejuures arvestas maakohus tsiviilasja õiguslikku keerukust, avaldaja esindaja menetlusdokumentides esitatud seisukohti ja õiguslikke põhjendusi ning kohtumenetluse kestel tehtud menetlustoiminguid. Samuti hindas kohus lepingulise esindaja kuluaruandes märgitud ajakulu võrrelduna tema poolt tehtud menetlustoimingute mahu ja sisuga, Seega tuleb lähtuda tasumäärast, milleks on 10-kordne Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnipalga alammäär. Menetluskulude nimekiri ja selles näidatud kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ning nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks teinud tarbetuid kulutusi, kulutanud selleks põhjendamatult aega või õigusabi tunnihind 120 eurot oleks liiga kõrge. Kohus hindas õigusabi kulude põhjendatuse juures ka esindaja esitatud vastuste ja seisukohtade pikkust ja sellest tulenevalt nende koostamisele kulunud aega. Samuti osales avaldaja maakohtu istungil. Avaldajat esindas vandeadvokaadist esindaja ning kohus ei seadnud kahtluse alla seda, et õigusabi kasutamine oleks olnud ebamõistlik ja mittevajalik. Vandeadvokaadist esindaja töö on käsitatav kõrgelt kvalifitseeritud juristi tööna ning sellest tulenevalt on põhjendatud lähtuda õigusabikulude kindlaksmääramisel tunnistajatasu 10-kordsest tunnipalga alammäärast. Esindaja tasu vastab tehtud tööle. Kuivõrd tegemist on aga hagita asjaga, siis pidi avaldaja arvestama, et õigusabikulusid hüvitatakse võrreldes hagimenetlusega piiratumalt. Sellest tulenevalt on põhjendatud lähtuda õigusabikulude kindlaksmääramisel tunnistajatasu 10-kordsest tunnipalga alammäärast. Seega on hüvitamisele kuuluvaks õigusabikulude summaks 198 eurot 35 senti (1,73 eurot *10 *10,5*0,8442 + 1,80 eurot *10 * 2,5 h); s.o 153 eurot 35 senti maakohtus ja 45 eurot ringkonnakohtus kantud õigusabikuludest. Riigilõivu maksekorraldused kinnitavad, et avaldaja tasus riigilõivu 319 eurot 55 senti. Tartu Maakohtu 8. detsembri 2011. a määrusega tagastas kohus avaldajale enam tasutud riigilõivu 255 eurot 65 senti. Seega tasus avaldaja riigilõivu 63 eurot 91 senti, mis tuleb A. Remizovilt välja mõista.
Eeltoodut arvestades tuleb A. Remizovil hüvitada menetluskulu kokku 262 eurot 26 senti (198,35 eurot + 63,91 eurot). Nimetatud summa tuleb A. Remizovilt avaldaja kasuks välja mõista.
6.Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palus avaldaja tühistada maakohtu määruse osaliselt ja teha selles osas uus määrus, millega rahuldada menetluskulude kindlaksmääramise avaldus täies ulatuses.
7.A. Remizov vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 20. veebruari 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei ole aluseks maakohtu määruse muutmisele. Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse esitaja väitega, et menetluskulude kindlaksmääramine 262 euro 26 sendi ulatuses on tema suhtes ebaõiglane ja põhjendamatu, sest asja menetleti peamiselt hagimenetluses ning määruskaebuse esitaja ei osanud õigusabikulude hüvitamise piiratusega arvestada. Sõltumata sellest, et tsiviilasja menetlus algas hagimenetluses, ei saa hagita menetluses kohaldada menetluskulude kindlaksmääramisel hagimenetluse sätteid. Maakohus on õigesti leidnud, et praeguses hagita menetluses tuleb vajalikud kohtuvälised kulud hüvitada menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et avaldaja oleks esitanud vastuväite Tartu Maakohtu 1. juuni 2011. a määruse peale, millega uuendati tsiviilasja nr 2-10-17464 arutamist ja menetleti tsiviilasja hagita menetluses. Vaatamata sellele, et tsiviilasja menetlus algas hagimenetluses, pidi avaldaja esindaja, kes on õigusteadmistega isik, teadma, et TsMS § 172 lg 8 kohaselt hüvitatakse hagita menetluses menetlusosaliste õigusabikulud vähemalt üldjuhul piiratumalt.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ja määrata avaldaja menetluskuludeks 1560 eurot ning mõista see summa tema kasuks välja. Praeguses asjas toimus palju istungeid ja kuna vastaspool kasutas vandeadvokaadist esindajat, pidi nii toimima ka avaldaja. Kohtutele on Riigikohtu 31. mail 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11 tehtud määruse järgi antud lai otsustamisruum õigusabikulude hüvitatavuse kohta, et tagada igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Riigikohtu lahendid, millele maakohus tugines, tehti 20. oktoobril 2010 ja 31. mail 2011. Avaldaja esitas hagi 15. aprillil 2010, mille maakohus võttis menetlusse 8. juulil 2010, seega oluliselt varem, kui jõustusid märgitud Riigikohtu lahendid. Maakohus tegi määruse menetleda tsiviilasja hagita
menetluses 1. juunil 2011. Seda ei olnud avaldajal võimalik ette näha.
10.A. Remizov leiab vastuses määruskaebusele, et avaldaja esitas kohtutäiturile täitmiseks
20.oktoobril 2012 praeguses tsiviilasjas jõustunud kohtumääruse. Täitemenetluses lepiti 15. mai 2013. a kaasomandi mõttelise osa üleandmise aktis mh kokku ka selles, et avaldajal ei ole A. Remizovi vastu mitte mingisuguseid nõudeid, mis seostuksid täitemenetluse või Filosoofi 22 kinnistuga. Avaldaja määruskaebusest menetluskulude kindlaksmääramise menetluses sai A. Remizov teada alles 6. juunil 2013, seega ei ole aktis eraldi välja toodud, et avaldajal ei ole A. Remizovi vastu ka menetluskuludest tingitud nõudeid, kuigi pooled leppisid kokku, et neil ei ole teineteise vastu enam mingisuguseid nõudeid. Määruskaebuse seisukohad ei ole ka õiguslikult põhjendatud. Puudutatud isikud II-IV ei ole määruskaebuse kohta seisukohti esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada osas, millega jäeti A. Remizovilt avaldaja kasuks menetluskuluna välja mõistmata 262 eurot 26 senti ületav summa. Asjas on võimalik tühistatud osas teha uus määrus, millega mõista A. Remizovilt avaldaja kasuks täiendavalt välja 1297 eurot 74 senti. Määruskaebus tuleb rahuldada.
12.Kolleegium vastab kõigepealt A. Remizovi väitele, et 15. mail 2013 sõlmiti kokkulepe, mis hõlmab ka avaldajal menetluskulude hüvitamise nõude puudumist A. Remizovi vastu. Kolleegiumi hinnangul ei ole Riigikohtule esitatud akti põhjal (II kd, tl 142) võimalik sellist järeldust teha. Akt puudutab teksti kohaselt üksnes täiteasja nr 193/2012/3051 lõpetamise asjaolusid. Kolleegium märgib, et A. Remizov oli akti allakirjutamise ajal teadlik Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2013 veel jõustumata määrusest, millega temalt mõisteti välja 262 eurot 26 senti. Aktis oleks võinud selle summa tasumist või sellest loobumist reguleerida, seda aga ei ole tehtud.
13.Kolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu 19. juuni 2013. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13. Selle määruse p-s 14 jõudis Riigikohus seisukohale, et hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31. Põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude korral nende vajalikkusest ja põhjendatusest. Seega muutis Riigikohus viidatud määruses oma varasemat seisukohta, mille kohaselt tuli hagita menetluses esindajakulude väljamõistmisel juhinduda TsMS § 172 lg 8 esimesest lausest. Viimati nimetatud norm ei võimalda kohtutel menetluskulude väljamõistmisel täiel määral arvestada hagita asjade menetluste erinevat iseloomu. Mõnda liiki hagita menetlust iseloomustab sisuline vaidlusmenetlus menetlusosaliste vahel. Näiteks on see nii avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatiste talumise asjades. Mõne hagita menetluse liigi korral aga täidab kohus riigilt talle üle kantud avalikku ülesannet ise asjaolud välja selgitada ning vaidlust eraõigussuhtes osalevate isikute vahel ei ole (nt lapsendamise asjad). Seega ei pruugi TsMS § 172 lg 8 esimese lause kohaldamine tagada iga liiki hagita menetluses isiku kasuks vajalike ja põhjendatud esindajakulude väljamõistmist. Seda puudust ei korva täies ulatuses ka hagita menetluses kehtiv uurimispõhimõte.
14.Eeltoodu tõttu tuleb ringkonnakohtu määrus ja maakohtu määrus osaliselt tühistada. Praeguses asjas TsMS § 172 lg 8 esimene lause kohaldamisele ei kuulu. Kolleegium leiab võimaliku olevat teha tühistatud osas uue määruse. Praegusel juhul on tegemist hagita asjaga. Hagita menetluses ei ole Vabariigi Valitsus TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestanud teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate lepingulise esindaja kulude piirmäärasid. Seetõttu tuleb asjas õigusabikulud määrata üksnes kriteeriumi „vajalikud ja põhjendatud" alusel lähtuvalt TsMS § 175 lg 1 (menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) eesmärgist. Kolleegium märgib, et kuigi ringkonnakohus on lähtunud TsMS § 172 lg 8 esimesest lausest, on ringkonnakohtu määruses siiski sisuliselt hinnatud avaldaja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust (ringkonnakohus nõustus maakohtu sellekohaste põhjendustega). Kolleegiumi hinnangul on võimalik ringkonnakohtu seisukohtadega nõustuda. Kohtud on leidnud, et menetluskulude nimekiri ja selles näidatud kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ning nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks teinud tarbetuid kulutusi, kulutanud selleks põhjendamatult aega või õigusabi tunnihind 120 eurot oleks liiga kõrge. Seega tuleb A. Remizovilt avaldaja kasuks välja mõista 1560 eurot (koos käibemaksuga). Avaldaja on TsMS § 174 lg 6 kohaselt kinnitanud (II kd, tl 67), et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada. Kuna avaldaja ei ole määruskaebuses vaidlustanud kohtumäärusi osas, milles tema kasuks mõisteti välja 262 eurot 26 senti, on määrused selles osas jõustunud. TsMS § 689 lg 21 alusel esitatakse selguse huvides määruse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus.
15.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
16.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.