2-11-3352/124 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

3.OÜ MRP Ärigrupp (pankrotis) pankrotihaldur A. Hermet esitas 16.07.2012 ringkonnakohtule taotluse, milles palub kontrollida riigilõivu tasumist OÜ Valga Leivatehas poolt apellatsioonkaebuse esitamisel Tartu Maakohtu 11.06.2012 osaotsusele, nõuda OÜ-lt Valga Leivatehas riigilõivu tasumist summas 10 500 eurot lähtudes asjaolust, et apellatsioonkaebuse hinnaks on vähemalt 3 515 140,67 eurot (55 000 000 krooni) ning nõutavas suuruses riigilõivu mittetasumisel jätta apellatsioonkaebus TsMS § 3401 lg 2 ja § 637 lg 1 p 3 alusel menetlusse võtmata. Taotluse kohaselt ei nähtu apellatsioonkaebusest, kas ja millises ulatuses on kostja tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu. Apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse osas palub hageja arvestada järgnevaga. TsMS § 137 lg 1 sätestab, et apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Sama tuleneb riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg-st 15. Vastavalt TsMS § 137 lg-le 11 võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Tartu Maakohtu 11.06.2012 osaotsuses ei ole selle otsusega lahendatud nõuete hinda märgitud. Hageja arvates tuleb osaotsusega lahendatud nõuete hinnaks ja seega ka kostja apellatsioonkaebuse hinnaks lugeda vähemalt 3 515 140,67 eurot (55 000 000 krooni). Selline seisukoht tuleneb Riigikohtu praktikast. Riigikohus leidis kohtuasjas nr 3-2-1-163-11, et pankrotihalduri nõuet müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ja nö järelnõudeid tehingu tagasitäitmiseks (lepingu alusel üleantud vara tagasinõudmiseks) saab TsMS § 134 lg 3 järgi hagihinna tähenduses lugeda üheks varaliseks nõudeks ning hagihind sellises asjas tuleks TsMS § 123 ja § 126 lg 2 järgi määrata vaidlusaluse (vaidlustatud lepingu esemeks olnud) vara hinnaga hagi esitamise ajal. Samas leidis Riigikohus, et õige ei ole lähtuda vaidlustatud müügilepingus sätestatud vara müügihinnast, vaid kohtuotsusega

tuvastatud vara väärtusest (viidatud asjas vaidlustatud müügilepinguga olid müüdud aktsiad hinnaga 400 000 krooni, kuid Riigikohus luges tsiviilasja hinnaks 56,43 miljonit krooni, mis oli maakohtu otsuse kohaselt aktsiate tegelikuks väärtuseks müügilepingu sõlmimise ajal). Lähtudes eeltoodust tuleb maakohtu osaotsusega rahuldatud hageja nõudeid 27.05.2010 kinnistu müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja nimetatud tehingu tagasitäitmiseks käsitleda TsMS § 134 lg 3 järgi ühe varalise nõudena, mille hind tuleb määrata kindlaks 27.05.2010 müügilepingu esemeks olnud Valgas XXX asuva kinnistu tegeliku väärtuse järgi hagi esitamise ajal (mitte müügilepingus sätestatud kinnistu müügihinna järgi, nagu seda tegi ekslikult hageja hagiavalduse esitamisel). Hageja esitas tagasivõitmise hagi 10.01.2011. Maakohus on osaotsuses (lk 19) tuvastanud, et Valgas XXX kinnistu turuväärtus on OÜ S K 27.09.2010 eksperthinnangu järgi ilma käibemaksuta ca 55 000 000 krooni (millel põhineb ka maakohtu järeldus, et vaidlustatud müügilepinguga müüs OÜ MRP Ärigrupp (pankrotis) kinnistu kostjale turuhinnast kordades madalama hinnaga). Nimetatud hinnanguga kinnistu väärtusele on nõustunud ka kostja OÜ Valga Leivatehas, kes väidab sellele tuginedes, et kinnistu (ja kaaskoormatud kinnistute) väärtus on piisav Bank DnB A/S hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks (kostja 08.03.2011 hagi vastuse p 3.4, apellatsioonkaebuse p 2.4.2). Arvestades Riigikohtu seisukohti, tuleb seega apellatsioonkaebuse hinna määramisel lähtuda maakohtu tuvastatud kinnistu väärtusest (55 000 000 krooni, s.o 3 515 140,67 eurot) ning osas, milles kostja on vaidlustanud maakohtu osaotsuse 27.05.2010 kinnistu müügilepingu kehtetuks tunnistamise ja nimetatud tehingu tagasitäitmise nõuete rahuldamise kohta, on apellatsioonkaebuse hinnaks 3 515 140,67 eurot. Lähtudes riigilõivuseaduse lisast 1 ning asjaolust, et kostja ei esitanud kaebust elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, tuleb sellise hinnaga kaebuselt tasuda riigilõivu 10 500 eurot. Kuna nimetatud summa puhul on tegemist maksimaalse lõivuga, mis seadus kohtusse pöördumisel ette näeb, ei oma kostja apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse seisukohalt tähtsust, milline on kaebuse hind maakohtu otsuse vaidlustamisel osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks OÜ MRP Ärigrupp (pankrotis), OÜ Valga Leivatehas, V.M. ning R.P. vahel 31.03.2010 sõlmitud kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu pdes 2.2 – 2.4 sätestatud kokkulepped.

ega ole seaduses täpselt kindlaks määratud. TsMS § 136 lg 1 esimese lause järgi määrab tsiviilasja hinna kohus, kui hinda ei ole määratud seaduses ja see ei nähtu ka avaldusest. Sama lõike teise lause kohaselt võib kohus tsiviilasja hinna määrata ka siis, kui ta leiab, et hageja või muu avaldaja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele. TsMS § 137 lg 11 alusel võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Kuna tsiviilasja hinda ei ole apellatsioonkaebuses märgitud ning hagihinda ei ole märgitud ka maakohtu otsuses, siis määrab ringkonnakohus TsMS § 136 lg 1 alusel käesolevas apellatsiooniasjas ise tsiviilasja hinna, võttes arvesse Riigikohtu juhiseid ning hageja seisukohti. Maakohtu vaidlustatud osaotsusega on muuhulgas rahuldatud hageja müügilepingu kehtetuks tunnistamise nõue, s.o tuvastusnõue, ning nimetatud tehingu alusel saadud kinnistu tagastamisnõue. TsMS § 134 lg 3 järgi, kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega, loetakse hagihinnaks üksnes varalise nõude hind. TsMS § 126 lg 1 sätestab, et isiku valdusest asja väljanõudmise või asja omandi üleandmise või asja kuuluvuse või valduse üle toimuva muu vaidluse puhul, muu hulgas kinnistusraamatusse tehtud ebaõige omanikukande parandamise vaidluse puhul, määratakse hagihind asja väärtusega. Hageja leiab 16.07.2012 ringkonnakohtule esitatud taotluses, et nimetatud nõude hind on vähemalt 3 515 140,67 eurot (55 000 000 krooni), lähtudes maakohtu poolt osaotsuses (lk 19) tuvastatust, et Valgas XXX asuva kinnistu turuväärtus on OÜ S K 27.09.2010 eksperthinnangu järgi ilma käibemaksuta ca 55 000 000 krooni. Hageja on õigesti märkinud, et nimetatud hinnanguga kinnistu väärtusele on nõustunud ka kostja OÜ Valga Leivatehas, kes on väitnud sellele tuginedes, et kinnistu (ja kaaskoormatud kinnistute) väärtus on piisav Bank DnB A/S hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks (kostja 08.03.2011 hagi vastuse p 3.4, apellatsioonkaebuse p 2.4.2). Tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohast 22.02.2012 otsuse nr 3-2-1-163-11 p-s 51 tuleb antud juhul osas, milles kostja on vaidlustanud maakohtu osaotsuse 27.05.2010 kinnistu müügilepingu kehtetuks tunnistamise ja nimetatud tehingu tagasitäitmise nõuete rahuldamise kohta, määrata lähtudes TsMS §-st 123 ja § 126 lg-st 1 apellatsioonkaebuse hinnaks 3 515 140,67 eurot, s.o vaidlusaluse kinnistu hind hagi esitamise ajal. Kinnistu müügihinna 27.05.2010 lepingus 5 000 000 krooni, s.o 319 558,24 eurot, võtmine hagihinna määramise aluseks (nagu seda tegi hageja hagiavalduse esitamisel ja mida maakohus on 31.01.2011 menetlusabi andmise määruses aktsepteerinud) ei ole Riigikohtu seisukohast tulenevalt õige. Hageja on õigesti viidanud ka asjaolule, et eelnimetatud summalt kuulub tasumisele riigilõiv maksimaalses summas, mida seadus kohtusse pöördumisel ette näeb, mistõttu ei oma kostja apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse seisukohalt tähtsust, milline on kaebuse hind maakohtu otsuse vaidlustamisel osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks OÜ MRP Ärigrupp (pankrotis), OÜ Valga Leivatehas, V.M. ning R.P. vahel 31.03.2010 sõlmitud kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu p-des 2.2 – 2.4 sätestatud kokkulepped. Ringkonnakohus märgib, et viimatinimetatud nõude hind oleneb väljanõutava üüritulu suurusest, millist nõuet ei ole maakohus vaidlustatud osaotsusega lahendanud. Tulenevalt TsMS § 136 lg-st 4 tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust võib kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.