2-11-23403/28 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Tsiviilasi nr 2-11-23403 Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hageja nõue Hageja esitas 18.03.2011 avalduse TVK-le kostja vastu välislähetuse päevaraha summas 380,29 eurot väljamõistmiseks. TVK 14.04.2011 otsusega jättis töövaidluskomisjon avalduse rahuldamata. Hageja esitas 20.05.2011 kohtule koos hagiavaldusega taotluse töövaidluse läbivaatamiseks ning taotles välja mõista kostjalt hageja kasuks välislähetuse päevarahad 7 lähetuse eest ehk 17 välislähetuses veedetud päeva eest, ajavahemikul 22.11.2010 kuni 21.02.2011 summas 380,29 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 08.06.2004 töölepingu nr 50/2004, mille kohaselt asus hageja kostja juures tööle salongipersonali osakonna stjuuardi ametikohale. Pooled käsitlesid töölähetusena olukordi, kus töötaja ei naasnud samal päeval kodubaasi, vaid ööbis välisriigis ning jätkas tööülesannete täitmist järgmisel või mõnel hilisemal päeval. Töölähetus lõppes töötaja naasmisel kodubaasi. Samuti käsitleti töölähetusena töötaja viibimist koolitustel ja treeningutel välisriigis ning reisijana lendamist kodubaasist teise riiki tööülesannete täitma asumiseks ning reisijana naasmist kodubaasi pärast tööülesannete täitmist. Lähetusena ei käsitletud tööülesannete täitmist välisriigis, kui töötaja naasis kodubaasi samal päeval. Töö tegemise asukoha all käsitlesid pooled kodubaasi ja niisuguseid reise, milliste puhul tööpäeva lõppedes hageja naaseb kodubaasi. Alates hageja tööle asumisest kuni 2009 novembrini maksis kostja hagejale päevaraha välislähetuses viibimise eest kooskõlas kuni 01.07.2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 51 lg 3 ning Vabariigi Valitsuse 22.12.2000 määruse nr 453 „Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord“. 25.06.2009 võeti vastu Vabariigi Valitsuse määrus nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi „määrus“), mis jõustus samuti 01.07.2009, seega koos uue TLS-ga ning määruse § 1 lg 3 regulatsioonist olid välja jäetud tsiviilõhusõiduki meeskonnaliikmed. Ka pärast 01.07.2009 jõustunud TLS-i regulatsiooni jätkas kostja päevarahade maksmist samas ulatuses ja tingimustel. Oktoobris 2009 lõpetas kostja päevarahade maksmise nende päevade eest, mil hageja ei naasnud samal päeval kodubaasi. Alates 12.07.2011 muudeti määrust selliselt, et § 1 lg 3 sätestatu laieneb ka tsiviilõhusõiduki meeskonnaliikmetele. Ajavahemikus november 2010 kuni veebruar 2011 on hageja olnud välisriigis töölähetuses kokku 17 päeva, millede eest ei ole hageja saanud kostjalt päevarahasid 380,29 euro ulatuses (17 päeva x 22,37 eurot). Hageja palub tunnistada kohtuotsus viivitamatult täidetavaks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja töökoht on seal, kus ja kuhu kostja teostab liini- ja tellimuslende ning hageja täidab oma tööülesandeid erinevatesse sihtkohtadesse viivaid lende teenindades, mida hageja teeb kostja seadusliku korralduse alusel ning millisel juhul on hageja töökohaks ka territoorium lennu sihtriigis. Kostja teenindab euroopalisi lende, järelikult on hageja töökohaks kogu vastav lennupiirkond. Sellega järgitakse töö iseloomu, lepinguosaliste vastastikkuseid huve ja hea usu põhimõtet. Hageja on töölepingu punkti 8.3. kohaselt tutvunud

Tsiviilasi nr 2-11-23403 töösisekorraeeskirjadega ning Administratiivse Käsiraamatu peatükkidega ja kohustub täitma neis sisalduvaid reegleid, samuti nendesse sisseviidavaid muudatusi. Administratiivne käsiraamat on kostja sisemine õigusakt, mis reguleerib lähetuskulude kompenseerimist ja päevarahade määra ning maksmise tingimusi. Eeskirja kohaselt vähendatakse päevaraha 30 %, kui majutus hotellis sisaldab hommikusööki, 50% kui lisaks õhtusööki ja 70%, kui hommikulõuna-õhtusööki. Avanss makstakse välja enne lähetusse minekut ning vastavad dokumendid esitatakse raamatupidamisele. Lähetusse saatmisel ning vastavate kulude hüvitamisel ning päevarahade väljamaksmisel lähtub kostja kehtivast seadusandlusest. Tulenevalt töölepingu punktist 2.3 ei ole tagasilennuks sihtkohas ööbimine jms välislähetus TLS § 21 lg 1 tähenduses. Hageja ei ole oma tavapäraseid lende teenindades viibinud välislähetuses, vaid on täitnud töölepingujärgseid ülesandeid tavapärases kohas. Kostja on jätkanud päevarahade maksmist, kui töökohustused hõlmavad DH lende või viibitakse välismaal koolitusel, kuna peab neid tööülesandeid tavalistest mõnevõrra erinevaks. Reeglina toimuvad koolitused töökohast väljaspool. DH lennu korral lennutab tööandja töötaja mõnda teise riiki töökohustuste täitmiseks. Sellist DH lendamist on kostja käsitlenud töötaja suunamisena väljapoole kokkulepitud töö tegemise asukohta ja sellest tulenevalt maksnud hüvitist. Väljakujunenud praktika ei oma määruse tõttu tähendust, sest uus määrus välistab päevaraha maksmise kohustuse. Tegemist oleks ka erisoodustusega, mis kuuluks maksustamisele. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et päevaraha tuleb maksta määruses sätestatud tingimustel ja määras, tuleb kohaldada ka määruse § 4 lg 4, mille kohaselt võib kostja vähendada päevaraha määra kuni 70 %, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule toitlustamine, seega saab hageja nõuda 380.29 asemel 114.10 eurot. Kostjale on kogu aeg tagatud majutus ja toitlustamine vastavalt kollektiivlepingule. Otsust ei saa tunnistada viivitamatult täidetavaks, kuna päevaraha pole töötasu. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Õiguskantsler selgitab oma 22.10.2010 märgukirja nr 6-2/100637/1006091 (edaspidi: märgukiri) punktis 9, et TLS § 21 lg 1 näeb ette, et tööandja võib lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. TLS § 5 lg 1 p 8 kohaselt töölepingu kirjalikus dokumendis peab sisalduma töö tegemise koht, seega kuulub töö tegemise koht töölepingu kohustuslike tingimuste hulka. TLS § 20 kohaselt töötaja peab tööülesandeid täitma tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud, kui töö tegemise koht ei ole kokku lepitud. TLS ei piira poolte vabadust töö tegemise koha määratlemisel. Ringiliikuvate töötajate puhul võib töö tegemise kohana kokku leppida ka riigi või riigid või piirkonna, näiteks Euroopa Liit või mõni tema liikmesriik, kui see on vajalik töö iseloomu tõttu. Kui töölepingus ei ole töö tegemise koht (piirkond) kindlaks määratud, siis eeldatakse, et töötaja peab tööajal täitma tööülesandeid tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud. TLS § 21 lg 1 näeb ette, et tööandja võib lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Lennukimeeskonna liikmel puudub üks ja kindel töötamise koht. Tegu on liikuva iseloomuga tööga, kus töö sisu seisnebki selles, et töötaja täidab tööülesandeid erinevatesse sihtkohtadesse viivaid lende teenindades, mis ongi vastavalt töölepingule ja selle kohustusliku osa, kostja töösisekorra-eeskirjade ning Administratiivse Käsiraamatu, kohaselt hageja töö tegemise koht.

Tsiviilasi nr 2-11-23403 Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määrus nr 110 (määrus) § 1 lg 3 sätestas, et nimetatut määrust ei kohaldata hüvitistele ja päevarahadele, mida makstakse töötajale sõitude eest töötaja elukoha ja töölepinguga määratud töö tegemise koha vahel ning tsiviilõhusõiduki meeskonnaliikmetele. Määrus välistas selgesõnaliselt selle kohaldamisalast tsiviilõhusõiduki meeskonnaliikmed, kellena hageja töötab. Sellist tõlgendust toetas ka Rahandusministeerium ja on 21.01.2010 esitanud omapoolse seisukoha vastuseks tööandja 10.12.2010 järelpärimisele. Rahandusministeerium leiab, et määrust ei kohaldata juhtudel, kus töötaja sõidab meeskonnaliikme ülesandeid täites sihtpunkti ja tagasi, olenemata sellest, kui pikka aega ta sihtpunktis viibib. Sihtpunktis viibides on ta jätkuvalt meeskonnaliige, kuid ootab lennukist eemal viibides tagasilendu. Märgukirja punktis 25 on selgitatud, et Rahandusministeerium eeldas määruse § 1 lg 3 väljatöötamisel, et tsiviilõhusõiduki meeskonnaliikmed välislähetustes ei käi ning neile on tagatud kollektiivtoitlustamine tööandja poolt. Seetõttu olid tsiviilõhusõiduki meeskonnaliikmed määruse kohaldamisalast välistatud. Kostja poolt on kogu aeg olnud tagatud meeskonnaliikmete majutus ja toitlustamine tööülesannete täitmisel. Kuivõrd Määrust tsiviilõhusõiduki meeskonnaliikmetele ei kohaldatud, ei saanud ning ei olnud kohustatud seda tegema ka kostja. Määrus ei ole vastuolus põhiseadusega osas, milles tsiviilõhusõiduki meeskonnaliikmed jäid määruse kohaldamisalast välja. Määruse kehtivuse ajal polnud enam alust tsiviilõhusõiduki meeskonnaliikmetele päevaraha maksmiseks. Vastupidiselt hageja poolt väidetule ei oma eeltoodud uue regulatsiooni jõustumise tõttu poolte vahel välja kujunenud senine päevarahade maksmise praktika antud vaidluse lahendamisel tähtsust. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja täitis oma tööülesandeid vastavalt töölepingule ja selle kohustuslikes lisades sätestatud tingimustele ning poolte vahel puudusid teistsugused kokkulepped. Kostja lähtus välislähetuse päevade maksmisel kehtivast seadusest (määrusest) ja tal puudus õigus kohaldada välislähetuse päevarahade maksmiseks teistsugust määruse regulatsiooni. Seega on hageja nõue põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna. Vaidlustatud kohtuotsuses puuduvad järeldused, samuti on kohus jätnud täies ulatuses hindamata hageja väited poolte senise praktika ning selle asjakohasuse kohta. Kohus on vaidlustatud otsuses hinnanud esitatud tõendeid, eelkõige õiguskantsleri märgukirja, valikuliselt ning ebasüsteemselt, jättes suures ulatuses tähelepanuta ja käsitlemata tõendist tulenevad, asja lahendamise seisukohalt määravat tähtsust omavad asjaolud. Näiteks on kohus jätnud arvestamata märgukirja punktis 16 ja 27 toodud seisukohtadega. Kohus on jätnud hindamata hageja ja kostja kokkuleppe ning on seetõttu vääralt leidnud, justkui oleks hageja töö tegemise koht igal pool, kuhu kostja hageja ükskõik kui kauaks (sh ööbimisega) saadab. Puudub põhjendus, miks on poolte senine praktika asja lahendamise seisukohalt tähtsusetu. Pooltevahelise kokkuleppe arvestamata jätmisel eksib kohus TLS § 5 lg 1 p 8 ja § 21 kohaldamisel. Juhul kui kohus oleks õigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid poolte senise praktika kohta, oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et nii, nagu kostjal oli kohustus maksta hagejale päevaraha vana regulatsiooni kehtivuse ajal, oli kostjal poolte kokkuleppest tulenevalt kohustus

Tsiviilasi nr 2-11-23403 maksta hagejale päevaraha ka pärast määruse jõustumist. Määrusega ei võetud hagejalt ära TLS § 40 lg 2 sätestatud õigust saada välislähetuses viibimise ajal päevaraha. Kohus ei ole menetluses ka tuvastanud mistahes faktilise olukorra muutumist ajal, mil hakkas kehtima uus regulatsioon, mistõttu on kohtu järeldus, et uue regulatsiooni kehtima hakkamisega langes ära alus päevarahade maksmiseks, vastuolus nii faktiliste asjaoludega kui ka kehtiva materiaalõigusega. Kostja palub jätta V S apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 29.02.2012 otsus muutmata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse (TsMS 657 lg 1 p 2). Vaidlustamata asjaolude kohaselt: - On kostja töötanud hageja juures stjuuardina alates 08.06.2004 töölepingu alusel; - Kuni 30.06.2009 ei käsitletud pooltevahelises töösuhtes välislähetusena töötamist välisriigis, kui töötaja naasis samal päeval kodubaasi, muul juhtudel maksti päevaraha. - Oktoobrist 2009 lõpetas kostja päevarahade maksmise päevade eest, kui hageja ei naasnud samal päeval baasi. - Kostja on jätkanud päevarahade maksmist töötaja viibimise korral koolitustel väljaspool Tallinna ning päevade eest, mis sisaldavad DH-lende. Hageja tugines eelkõige järgmistele asjaoludele: - Pooled on tõlgendanud töölepingu p 2.3 hageja töökoha osas aastaid viisil, mis võimaldab pidada töölähetuseks kõiki olukordi, kui hageja ei naase kodubaasi samal päeval. Kostja tugines eelkõige järgmistele asjaoludele: - Väljakujunenud praktika ei oma tähtsust määruse tõttu, mis välistab päevarahade maksmise. - Hageja töökoht on kogu kostja lennupiirkond (Euroopa). Sellega on järgitud töö iseloomu, lepinguosaliste vastastikkuseid huve ja hea usu põhimõtet. - Kostjale on kogu aeg tagatud lähetuskohas majutus ja toitlustamine vastavalt kollektiivlepingule, kostja sisemise õigusakti „Administratiivne käsiraamat“ kohaselt vähendatakse toitlustamise korral päevaraha kuni 70 %. Poolte vahel on vaidlus selles, mis on töötaja töö tegemise asukohaks ja kas hagejal on õigus nõuda päevaraha, kui ta samal päeval lennureisilt kodubaasi ei naase. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme töötaja töökoha määratlemisel, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. Töölepingu p-s 2.3 kokkulepitu kohaselt on töö tegemise asukohaks Tallinn, Lennujaama tee 13 ning vastavalt tööülesannetest tulenevatele vajadustele ning tööandja seaduslikule korraldusele territoorium väljaspool nimetatud asukohta. Pooled ei ole kokku leppinud, et töö tegemise kohaks on Euroopa või mingid kindlad riigid. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist poolte kokkuleppel lahtiseks jäänud tingimusega, mille pidi tööandja määrama vastavalt töö iseloomule ja vajadusele töötaja tööülesannete täitmisel (VÕS § 26 lg 1). Nii näiteks võivad muutuda lennuliinid sihtkohtade osas ja tööandjal on õigus lähetada töötaja uude sihtkohta ka

Tsiviilasi nr 2-11-23403 väljaspool Euroopat, ilma selles konkreetselt töölepingus kokku leppimata. Tulenevalt asjaoludest saab järeldada, et tööandja ei sidunud töö tegemise asukohta üksnes lennu sihtkohaga, vaid täiendavalt asjaoluga, kas töötaja naaseb sihtkohast samal päeval kodubaasi või tuleb tal ööbida sihtkohas (hotellis). Viimasel juhul käsitles tööandja töötaja töötamist viibimisena töölähetuses. Nimetatud lepingu tõlgendus on kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega (VÕS 26 lg 3), kuna arvestab töötaja täiendavate ebamugavustega seoses kodunt eemalviibimisega, kuludega ööbimiskoha sihtkohta, majutuskoha- ja söögikuludega. Vaidlust ei ole selles, et tingimus leidis rakendamist kuni oktoobrini 2009. Kuivõrd lepingupoolte ühine tahe on selge, ei pea lepingu p 2.3 tõlgendama VÕS § 29 lg 5 p 3 valguses ehk analüüsima lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Vaidluse asjaoludest tuleneval muutis kostja alates oktoobrist 2009 lepingutingimust ning hakkas töökohaks lugema lennu sihtkohta ka juhul, kui töötaja sealt samal päeval kodubaasi ei naasnud, tehes erandi väljaspool Tallinna toimuvate koolituste ja DH lendude osas. Lepingu muutmiseks sellesisulist kokkulepet poolte vahel ei ole (VÕS § 13 lg 1). Seega kehtib poolte vahel varasem töölepingu tingimus, mille kohaselt on hageja töökohaks lennu sihtkoht, kui töötaja naaseb kodubaasi samal päeval ja välislähetusega on tegemist juhul, kui töötaja peab jääma hotelli ööbima. Õige on maakohtu sedastatu, et TLS ei piira poolte vabadust töö tegemise asukoha määratlemisel. Ringkonnakohtu hinnangul vastab poolte kokkulepe ka kehtiva TLS § 20 esimeses lauses sätestatule, mille kohaselt peab töötaja täitma tööülesandeid tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud, kui töö tegemise koht ei ole kokku lepitud. Vaidlust ei ole selles, et hageja on täitnud 17 tööpäeva töölepingust tulenevaid kohustusi olukorras, kus ta ei ole naasnud samal päeval kodubaasi. Hageja õigus nõuda töölähetuse kulude hüvitamist vastavalt VÕS § 628 lg-tes 2-4 sätestatule tuleneb TLS § 40 lg-test 1 ja 2. TLS § 40 lg 2 kohaselt on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist ja välislähetuse päevaraha käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud alammäära ulatuses, kui pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist suuremas määras. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on töötajale kuni oktoobrini 2009 makstud lähetusraha 22.37 eurot (500 krooni) iga välislähetuses viibitud päeva eest, arvestamata asjaolusid, kas kostja tagas majutuse ja toitlustamise või mitte. Ka koolituste ja DH lendude puhul on jätkatud lähetusraha maksmist, arvestamata Administratiivses käsiraamatu kui kostja sisemise õigusakti piiranguid. Seega on ka selles osas tegemist poolte kokkuleppega, mida tööandja ei saa ühepoolselt muuta. Seejuures ei oma tähendust ka kostja maksuõiguslikud kohustused, mis tekivad kostjal suhetes riigiga. Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määrus nr 110 Töölähetuse kulude ja hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord, jõustus 01.07.2009 ja selle § 1 lg 3 välistas korra kohaldamise tsiviilõhusõiduki meeskonnaliikmetele. Alates 12.07.2011 määrust muudeti ja see laieneb nüüd ka viimastele. Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsus on vastuoluline osas, milles kohus leiab, et hageja töökoht ei sõltunud sihtkohas viibimisest ja samas, et määruse kehtima hakkamisest alates polnud kostjal enam kohustust päevaraha maksta. Ringkonnakohus leiab, et hageja õigus nõuda päevaraha töölähetuste eest tuleneb TLS § 40 lg-test 1 ja 2, kuna määruse ja seaduse vastuolu korral prevaleerib seadus (PS § 3 lg 1). Eeltoodust tulenevalt ei analüüsi ringkonnakohus hageja väiteid määruse § 1 lg 3 mittevastavusest põhiseadusele. Ringkonnakohus leiab, et antud asjaoludel tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks 17 x 22.37= 380.29 eurot.