2-10-49689/32 - Tööõigus - Muud tööõigusasjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

4.Mõista välja Aktsiaseltsilt Kalon AO Ü Si kasuks saamatajäänud töötasu 3 527.58 eurot, kasutamata puhkuse hüvitis 134.99 eurot ja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 844.20 eurot. Jätta poolte maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud Aktsiaseltsi Kalon AO kanda. Edasikaebe kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja asjaolud Hageja esitas 20.01.2010 TVK-le avalduse kostja vastu töölepingust tulenevates nõuetes. TVK leidis, et asja lahendamine ei kuulu tema pädevusse ja lõpetas asjas menetluse. Hageja ei nõustunud TVK otsusega ja esitas 08.10.2010 kohtule hagiavalduse kostja vastu. 08.10.2010 kohtule esitatud hagis palub hageja tuvastada pooltevahelise töösuhte alguseks 05.12.2007 ning tunnistada pooltevaheline tööleping lõppenuks alates 19.01.2010, välja mõista kostjalt perioodi 01.01.2008 kuni 19.01.2010 eest vähem saadud töötasu summas 20 104 krooni, perioodi 01.01.2008 kuni 31.12.2009 eest maksmata ületunnitasu summas 24 105 krooni, maksmata õhtuse ja öötöö lisatasu kokku summas 10 380 krooni, hüvitis 61 kasutamata puhkuse päeva eest summas 8796 krooni ja hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel summas 13 050 krooni. Puhkusehüvitisest palub hageja maha arvata 7000 krooni, mille kostja on talle tänaseks tasunud. Esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 05.12.2007 tähtajatu suulise töölepingu, mille alusel asus hageja tööle kostja juurde täistööajaga valvurina auto-parklas Tallinnas, Liikuri 5, kuutöötasuga alampalga ulatuses. Hageja oli varasemalt töötanud kostja juures 24.01.2003 sõlmitud töölepingu alusel auto-parkla valvur-turvamehena kuni 2006. aprillini. SEs töösuhtes toimus töötamine, palga maksmine ja muude tasude maksmine sarnaselt 2007 detsembris alanud töösuhtega. Hageja asus kostja juurde tööle identsetel tingimustel võrreldes 24.01.2003 sõlmitud töölepinguga. Hageja tööks oli parkla valvamine, klientidelt autode ja raha vastuvõtmine ning selle kohta parklaraamatusse kannete tegemine. Parklaraamatust nähtub ka, millal toimus töötamine, palga ja muude tasude maksmine ning puhkamine. Valvurina töötas neli inimest töögraafiku alusel, seega oli üks 24-tunnine töövahetus, millele järgnes kolm vaba päeva. Hageja töötas keskmiselt 7,7 vahetust kuus. Kuigi pooled olid kokku leppinud täistööaja palga suuruses, ei tasunud kostja hagejale lisatasusid, õhtuse, öötöö ja riiklikel pühadel töötamise eest. Samuti ei tasunud kostja hagejale töötasu kokkulepitud alammäära suuruses, vaatamata hageja korduvatele nõudmistele. Kostja tasus hagejale vaid esimese töötasu 04.01.2008 summas 3200 krooni, seega tasus kostja

Tsiviilasi nr 2-10-49689 igakuiselt hagejale vähem töötasu, kui pooled olid kokku leppinud, mistõttu võlgneb kostja hagejale vähem makstud töötasu perioodi 05.12.2007- jaanuar 2010 eest kokku 3 527,58 eurot. 24.12.2009 soovis hageja asuda töökohustusi täitma, kuid tööandja korraldusel oli hageja töökohal teine töötaja, mistõttu ei olnud see võimalik. Avaldajale ei ole teada, miks võeti tema töökohale teine töötaja ja teda enam tööle ei lubatud. 18.01.2010 edastas hageja kostjale tähitud kirjaga töölepingu erakorralise üleütlemise avalduse (TLS § 91 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel alates 19.01.2010) viimase juriidilisele aadressile, kostja tähitud kirjale järele ei läinud ja see tagastati hagejale. Kuivõrd kostja on töölepingut oluliselt rikkunud, taotleb hageja hüvitist töölepingu erakorralise ülesütlemise tõttu kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, so 13 500 kr. Hageja ei ole alates töölepingu sõlmimisest põhipuhkust kastunud. Hageja arvestab kasutamata puhkuse hüvitise töötasu alammäära alusel ja taotleb kostjalt perioodi 05.12.2007 kuni 19.01.2010 eest tasumata puhkuse hüvitist 61 päeva eest 8 796 kr. Hagiavalduse 11.02.2011 täienduste kohaselt viibis hageja 06.11.2009 tööl, kui parklasse tuli maksuameti revident P. Kaldver ning protokollis hagejalt seletused, mille kohaselt asus hageja kostja juurde tööle valvurina 05.12.2007, vahetuses töötab neli inimest, hageja palgaks on 3 200 kr, mille ta saab sularahas. Kostja deklareeris maksuameti tõendist nähtuvalt maksuametile oktoobris 2009 hagejale makstud palga. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Hageja ei ole esitanud töövaidluskomisjonile nõuet töölepingulise suhte tunnustamiseks, järelikult ei saa ta sama töövaidluse käigus seda käesoleva hagiga esitada ja nõue tuleb jätta läbi vaatamata. Poolte vahel ei ole 2007. aastal sõlmitud ei suulist ega kirjalikku töölepingut. Hageja soovis oma elukoha ligidal leida kohta, kus saaks hoiustada oma sõidukeid, neid remontida ja hooldada ning hoida oma töövahendeid. Kostja omab autoparklat Liikuri 5, Tallinn, kus kokkuleppel kostjaga antigi hageja kasutusse kuni kuue sõiduki parkimiskoha suurune ala, lisaks puuladu ja veel üks ladu, kus hageja hoidis oma tööriistu, seega põhimõtteliselt oli tegemist rendisuhtega. Hinnakirja kohaselt maksis üks parklakoht 450 krooni kuus, kuid hagejalt seda ei nõutud, sest hageja oli nõus koharendi summa eest hoidma silma peal ka teistel parklas olevatel sõidukitel. Tegemist oli poolte vahel suulise käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Konkreetset tasu kostja hagejaga kokku ei leppinud. Hageja leppis ise kokku teiste valvuritega, millal hageja saab käsundit täita. 2009. detsembris tekkis poolte vahel konflikt, kuna hageja võttis parkla kassast omavoliliselt raha. Kostja ei pidanud võimalikuks käsunduslepingut jätkata ja ütles selle suuliselt üles ning ühtlasi kohustas hagejat vabastama ka parklas hageja kasutuses olevad kohad, mida hageja ka tegi ning rohkem pooltel toiminud lepingu alusel kokkupuuteid ei olnud. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et hageja tegutses kostjaga sõlmitud kokkuleppel 05.12.2007 kuni 24.12.2009 kostja Liikuri tänava parklas. Vaidlus on selles, kas hageja tegutses töölepingu alusel või mingi muu lepingu alusel. Kostja seadusliku esindaja, juhatuse liikme O K ütluste kohaselt oli hagejal A Piga, kes on kostja aktsionär, 2007 detsembris kokkulepe, et hageja saab enda kasutusse neli parkimise kohta parkla angaari kõrval, võib tasuta hoida oma autot veel ühel parkla kohal ning et hageja tegeles parklas autode remondiga, samuti kasutas hageja parkla pinda prügikastide juurest korjatud vara hoidmiseks. Parkla kohtade kasutamise eest oli hageja kohustunud valvama

Tsiviilasi nr 2-10-49689 parklat tasuta niikaua, kuni ta neid kohti kasutab. Hagejaga töölepingut ei sõlmitud ja töösuhet ei olnud. Tunnistaja E M ütluste kohaselt oli hagejal parklas mitu sõiduautot ja järelkäru ning ta tegeles parklas auto remondiga. Tunnistaja K K ütlustest nähtub, et hageja kasutas vahel ühte parklakohta, vahel rohkem; lühikest aega oli tal seal üks veoauto. Hageja ladustas parklas materjale (laudu ja muud). Hageja vande all antud seletuste kohaselt pole hagejal parkla juhtkonnaga kunagi juttu olnud rendisuhte sõlmimisest. Parkla omanike O K ja A Pi nõusolekul on hageja hoiustanud parkla territooriumil oma isiklikku sõiduautot Ford Mondeo juunist kuni 2009 oktoobrini. Parkla valvurtitele toimus palga maksmine selliselt, et nad võtsid palgaraha parkla kassast juhtkonna korraldusel igakuiselt ja selline kord kehtis kogu aeg, mil tema tegutses valvurina ehk 05.12.2007 kuni jaanuar 2010. Samas ta kinnitab, et töötamise eest talle palka ei makstud. Kohtu hinnangul sellise palgamaksmise korralduse juures kinnitab hageja tegevusetus kogu tema väidetava töötamise perioodil detsember 2007 kuni jaanuar 2010 endale palga, ületunnitöötasu, õhtuse ja öötöö lisatasu mittenõudmine kogu töötamise perioodil seda, et poolte vahel oli kokkulepe, et hageja tasu valvamise eest seisneb talle antud võimaluses kasutada parkla pinda oma ettevõtlusega tegelemiseks. Kohtule esitatud koopia väidetava parkla valvežurnaalist tõendab asjaolu, et grupp isikuid andsid üksteisele üle erinevaid rahasummasid, registreerisid ilmselt kuni 8 parkiva sõiduauto numbrid, fikseerisid raha laekumise ja ka endale raha võtmise märkega „palk“. Väidetava valvežurnaali kannetest nähtub üheselt, et võetud summade suuruse otsustas isik, kes raha võttis, mitte kostja, kes väidetavalt maksis hagejale töötasu vähem kokkulepitust. Kohtu hinnangul on alusetu sellest järeldada, et hageja ja kostja vahel oli töölepinguline suhe ning kostja maksis palka, seejuures ka vähem. Kuna tõenditega on kinnitust leidnud, et hageja tõepoolest kasutas parkla pinda oma huvides, siis loeb kohus tõendatuks, et poolt vahel puudus töölepinguline suhe töölepinguseaduse mõttes, vaid pooltel oli muu võlaõiguslik kokkulepe, mida võib hinnata kas käsunduslepinguna, kus käsundivõtja tasuks oli parklapinna tasuta kasutamine, või rendisuhe, kus renditasuks oli valvuriülesannete täitmine. Apellatsioonkaebus Hageja vaidlustab maakohtu otsuse. Otsus on nõuetekohaselt põhistamata, st otsus ei viita kohtu poolt tuvastatud asjaoludele ja nendest tehtud järeldustele ega tõenditele, millele on rajatud kohtu järeldused. Maakohus jättis tähelepanuta hageja poolt esitatud tõendid, tuues otsuse põhjendavas osas kontekstist väljarebituna välja kolme tunnistaja ütlused. Ebaõige on maakohtu järeldus, mille kohaselt viitab asjaolu, et hageja ei nõudnud kostjalt perioodil detsember 2007 kuni jaanuar 2010 ületunnitöötasu, õhtuse ja öötöö lisatasu, sellele, et poolte vahel pole sõlmitud töölepingut. Hageja rõhutab, et isik minetab õiguse saamata jäänud töötasu nõuda vaid aegumise kohaldamisel. Maakohus on jõudnud seisukohale, et tegemist on mingi muu lepingu kui töölepinguga, tuginedes kostja seadusjärgse esindaja vastuolulistele ütlustele. Lisaks ei ole maakohus ka maininud, millise õigusliku sisuga muu lepinguga peale töölepingu oli tegemist. Seega on maakohus vääralt kohaldanud TLS § 8.

Tsiviilasi nr 2-10-49689 Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja panna menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse (TsMS 657 lg 1 p 2). Vaidlustamata asjaolude kohaselt: - Asus hageja parklas autosid valvama alates 05.12.2007; - Vahetuses valvas neli valvurit, kes pidasid parklaraamatut ehk žurnaali parklasse makstud raha ja valvurite poolt kassast võetud raha kohta. - Hageja töötas varasemalt kostja juures 24.01.2003 – aprill 2006 parkla valvurina töölepingu alusel. - Kostja deklareeris maksuametile hagejale oktoobris 2009 tasutud töötasu ning tasus sellelt riiklikud maksud. Hageja tugines eelkõige järgmistele asjaoludele: - Hageja asus alates 05.12.2007 suulise tähtajatu töölepingu alusel täistööajaga ja miinimumpalgaga kostja juurde tööle valvurina autoparklas. - Hageja töötasuks oli palga alammäär, seega 4 350 krooni kuus. - Kirjalikku töölepingut kostja hagejaga ei sõlminud. - Hagejale maksti töötasu kokkulepitud palga alammääras vaid 1 kuu, edasi hageja palka kokkulepitud määras vaatamata oma nõudmistele ei saanud, samuti ei maksnud kostja lisatasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal, riigipühadel. - Hagejale puhkust ei võimaldatud. Kostja tugines eelkõige järgmistele asjaoludele: - Hageja kasutusse anti kostja poolt 6 sõiduki parkimiskoha suurune ala, lisaks puuladu ja veel üks ladu, kus ta hoidis tööriistu. Tegemist oli rendisuhtega. Hinnakirja kohaselt maksis üks parkalakoht 450 kr, kuid hagejalt seda ei nõutud, hageja hoidis rendisumma eest silma peal teistel parklas olevatel sõidukitel. - Mingit konkreetset tasu hagejaga kokku ei lepitud, hageja leppis teiste valvuritega ise kokku, millal ta saab käsundit täita. - Käsundusleping kestis kuni 2009 oktoobrini, nimetatud kuu eest arvestati talle tasu 3551 kr. - 2009 detsembris tekkis poolte vahel konflikt, kuna hageja võttis parkla kassast omavoliliselt raha. Kostja ütles käsunduslepingu suuliselt üles ning kohustas hagejat vabastama kohad. - Palga maksmise ja puhkusetasu nõue on aegunud. - Töösuhte lõppemisele eelnevalt võttis hageja omavoliliselt kassast raha, mida kostja loeb puhkusetasu hüvitiseks ja seega mingit täiendava hüvitise nõuet ei tunnista. - Hageja ülesütlemisavaldust nägi kostja alles 2010 märtsis TVK-st saadetud dokumentide hulgas. I Kõigepealt analüüsib ringkonnakohus, kas poolte vahel oli töösuhe. Kostja käitumine menetluses on olnud vastuoluline. Ühelt poolt väidab kostja, et poolte vahel puudus töösuhe. Teisalt väidab kostja, et hageja võttis töösuhte lõppemisele eelnevalt omavoliliselt kassast raha, mida kostja loeb puhkusehüvitiseks.

Maakohus ei ole andnud hinnangut hageja väidetele selle kohta, et kostja deklareeris hageja oktoobri 2009 töötasu maksuametile ja tasus vastavad riiklikud maksud; et hageja töötas kostja juures 24.01.2003 – aprill 2006 töölepingu alusel, kusjuures 2007 detsembris alanud töösuhtes toimus töötamine, palga ja muude tasude maksmine ning puhkamine samadel alustel varasema töösuhtega. Mõlemal perioodil pidasid valvurid parklaraamatut. Maakohus ei ole andnud hinnangut vastavatele asjaoludele ja tõenditele. Nimetatud osas ei vasta kohtuotsus TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, millega on rikutud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat kohtu kohustust. Nimetatud menetlusõiguse rikkumised on võimalik kõrvaldada ringkonnakohtu menetluses. Protokolliga kolmanda isiku seletuste kohta (II kd, tl 39-41) ja maksu- ning tolliameti tõendi ja väljatrükkidega (II kd, tl 42-44) loeb kohus tõendatuks, et maksuamet viis novembri alguses 2009 läbi menetlust, milles kontrollis maksude deklareerimist ja tasumist kostja poolt. Nimetatud menetluse käigus andis hageja maksuameti revidendile selgitusi, et töötab parklas valvurina töölepingu alusel. Tõenditest nähtub, et kostja on deklareerinud hageja töötasu oktoobri kuu eest 2009 ja tasunud vastavad riiklikud maksud. Kostja ei ole selgitanud menetluses, miks ta peale maksuameti revisjoni hageja töötasu deklareeris. Samas viitab selline käitumine asjaolule, et poolte vahel eksisteeris töösuhe ja mitte üüri- või käsundisuhe. Töölepinguga (II kd, tl 88-90) ja 01.01.2006 alustatud väljavõttega parklaraamatust (II kd, tl 91-115) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et hageja töötas alates 24.jaanuarist 2003 kostja juures töölepingu alusel autoparkla valvur-turvamehena, parkalaraamatusse on märgitud kuupäevad konkreetsete autode parkimise aja ja selle eest makstud tasu kohta, samuti millised summad on valvurid nimeliselt üksteisele allkirja vastu üle andnud, lisaks sisalduvad selles aga ka ainult allkirjaga varustatud märkused nt „Võtsin 3 300 .- /allkiri/“ ja „Rein palk 2 800.-“. Samamoodi on raha liikumist vormistatud parklaraamatu kohaselt, mille kirjed algavad 02.05.2008 sissekannetega (I kd, tl 146-262). Nimetatud tõenditest tuleneb, et parkalavalvurid pidasid parklaraamatut, millesse märgiti klientidelt saadud summad, mis anti tööandjale, kes omakorda kinnitas allkirjaga vastuvõetud raha suurust. Samuti nähtub tõenditest, et klientidelt võetud rahast võtsid valvurid endale ka palga. Usutavad ei ole kostja väited, et hageja toimis seda tehes omavoliliselt. Parklaraamatust nähtub, et raha võttis tööandja parklast välja suuremate summadena umbes nädalaste intervallidega, märkides parklaraamatusse summa ja allkirja. Kostja seaduslik esindaja O.K kinnitab vande all antud seletuses (II kd, tl 124), et A P või tema võttis parkla kassast teenustega kogutud raha allkirja vastu ja viis selle firma kassasse. Raha võeti vastavalt vajadustele, kas kord nädalas või ka harvem. SE kohta tegi O.K parkla kassasse märke, et võttis raha parkla kassast. Tunnistaja L.V ütlustest (II kd, tl 129-130) nähtuvalt töötas ta samaaegselt hagejaga parkla valvurina ja töökohustuste hulka kuulus muuhulgas ka žurnaali pidamine. Kostja seaduslikud esindajad käisid vahepeal raha võtmas ja kinnitasid seda oma allkirjaga. Töötasu võtsid valvurid ise A.P korraldusel kassast palgapäeval (algul 5. kuupäeval, hiljem 10. kuupäeval), kui kassas raha oli ja vastavalt sellele, kuidas kassasse raha kogunes, kuu jooksul said valvurid oma palga kätte. Puhkusetasudega oli asi keeruline, neid ei tahetud kuidagi maksta. Kostja juhatus ei ole kunagi tunnistajal palunud allkirjastada palgalehte. Kostja seadusliku esindaja O. K vande all antud ütluste kohaselt (II kd, tl 123) maksti palka sularahas, kuna töötasu ei olnud mõtet panka viia ja töötajad andsid palgalehel raha saamise kohta allkirja, kõigil oli omavoliliselt keelatud raha kassast võtta. Palgalehti kostja tõenditena esitanud ei ole, mistõttu nimetatud väited ei ole usutavad. Eeltoodud tõenditest saab teha

Tsiviilasi nr 2-10-49689 järelduse, et kostja kontrollis laekunud summasid, andis korraldusi töötajatele palga maksmiseks ja tööandjal oli võimalus kontrollida ka parkalaraamatus kajastuvaid töötajate poolt endale kogutud rahast makstud töötasusid. Tõenditest nähtuvalt oli kostjal sellisel viisil korraldatud palga maksmine töötajatele sularahas. Kostja ei ole ümber lükanud ega tõendanud kohtumenetluses, et palga maksmine ja raha kogumine valvuritelt toimus muul viisil kui parklaraamatusse märkimisega. Hageja vande all antud seletuste kohaselt (II kd, tl 120) ei olnud tal tööandjaga kunagi juttu rendisuhtest ja parkla omanike nõusolekul hoiustas ta parkla territooriumil oma isiklikku sõiduautot 2009 juunist kuni oktoobrini. Parkla territooriumil ei olnud ladu. Lao puudumist parkla territooriumil kinnitavad ka tunnistaja L.V ütlused, kE ütluste kohaselt kasutas hageja ühte parkla platsi oma ühe auto hoidmiseks (II kd, tl 129-130). Eelnimetatud ütlused on vastuolus hageja seadusliku esindaja O K vande all antud ütlustega (II kd, tl 123), mille kohaselt oli temale teadaolevalt kokku lepitud teise juhatuse liikme A P poolt, et hageja valvab parklat niikaua kui kasutab nelja parkimiskohta angaari juures. Kuna O.K ei väida, et viibis lepingutingimuste arutamise juures ja lepingu sõlmimise juures, ütluste kohaselt ei ole kostja esindaja hagejale neid parkla kohti andnud, ei ole tema sellekohased ütlused usaldusväärsed. Üüri- või käsunduslepingu sõlmimise asjaolude seisukohalt ei ole usaldusväärsed ka parkla kliendi tunnistaja E M ütlused (II kd, tl 133) ja parkla valvuri K H ütlused (II kd, tl 136). Tunnistaja E.M väitel olid Ü.Sil parklas mitu sõiduautot ja järelkäru, mida ta korrastas, vahel remontis autot. Tunnistaja K.H ütluste kohaselt kasutas hageja vahel üht parklakohta, vahel rohkem, vahel oli tal seal lühikest aega veoauto. Valvuri putka all olid hagejal tööriistad, hageja värvis kappe ja remontis autot vabadel päevadel. Nimetatud tunnistajate ütlustest ei ole võimalik teha järeldust selle kohta, millise lepingu pooled sõlmisid. Käsunduslepingu sõlmimine asjas tuvastamist ei leidnud, seega ei oma asja lahendamise seisukohalt tähendust kostja väited selle ülesütlemisest. Asjaolu, et hageja hoidis parkla territooriumil oma autot või tööriistu, ei lükka ümber koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega, et poolte vahel eksisteeris töölepingust tulenev õigussuhe. II Edasi käsitleb kohus hageja nõuet töösuhte algusaja tuvastamiseks. Hagiavalduse nõuete täpsustustes (II kd, tl 53) ja apellatsioonkaebuses ei sisaldu hageja nõue töösuhte tuvastamiseks algusega 05.12.2007. Samas pole hageja väljendanud ühemõttelist seisukohta sellest nõudest loobumise kohta. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise kohta, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja sellist õiguslikku huvi esile toonud ei ole. Töösuhte olemasolu ja algus on asjas tuvastatavad asjaolud ja sellise nõude menetlemiseks iseseisva nõudena alus puudub. Seega tuleb nimetatud nõue jätta läbi vaatamata, kuna hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks (TsMS § 423 lg 2 p 2). III Edasi käsitleb kohus hageja nõudeid saamata jäänud palga ja hüvitiste nõudes. Pooltevaheline töösuhe on kehtinud osaliselt varasema ja osaliselt uue kehtiva töölepinguseadus ajal. Töötaja kohustus tasuda töö eest ettenähtud ajal ja suuruses tasu, andma puhkust ja maksma puhkusetasu tulenes kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 49 p-dest 2 ja 3, puhkuse osas alates 01.07.2009 TLS § 28 lg 2 p 2, § 54 lg 1 ja § 70 lg 1 ja § 71. Hageja on tuginenud hagiavalduses asjaolule, et töötasu osas lepiti kokku palga alammääras. Hagejal nõue kostja vastu maksta tasu ületundide, töötamise eest õhtusel ja öisel ajal ning riigipühadel tuleneb kuni 30.06.2009 PalS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 17 sätestatust. Alates 01.07.2009 kuulub hagi kohaldamisele TLS § 44 lg 5 ja §45 lg 1 ning 2. Kostja käsitlus, mille kohaselt hageja nõuded on aegunud, ei ole

IV Alates 21.detsembrist 2009 hagejat töökohustuste täitmisele ei lubatud. Vaidlust ei ole selles, et hageja poolt kostja juriidilisele aadressile 18.01.2010 tähtkirjaga saadetud ülesütlemisavaldus tagastati hagejale, kuna kostja ei läinud sellele järele (I kd, tl 16, 20). Hageja poolt esitatud dokumentidest nähtub, et ta edastas kostjale sisukirja ehk väärtkirja lihtväljastusteatega „Avaldus lepingu ülesütlemine“. Vaidluses ei ole leidnud tuvastamist, et kostjal oleks olemas mingi töölepingu täitmisega seotud tegevuskoht. Kostja ei ole esile toonud vaidluses, et tal oleks teine tegevuskoht kui see, mille aadressile hageja kirja saatis. Tahteavalduse kättetoimetamist ja kättesaamist TsÜS § 69 lg 2 ja 3 alusel on käsitlenud Riigikohus oma lahendis 3-2-1-8-09 ja leidnud, et nimetatu sõltub sellest, kas tähitud kirja saabumise ja postiasutuse hoiustamise teatis sisaldab teavet saabunud kirja sisu kohta. Käesoleval juhul nähtub tõenditest, et ülesütlemisavaldus saadeti sisukirjaga lihtväljastusteatega „Avaldus lepingu ülesütlemine“. Seega oli kostjal võimalus kirja sisust teada saada. Seetõttu saab hageja tahteavalduse lugeda TsÜS § 69 lg 3 teise lause tähenduses kättesaaduks alates ajast, mil tahtevalduse saaja postkasti tähitud kirja saabumise panemisest oli möödunud mõistlik aeg. Hageja on pidanud mõistlikuks ajaks ühte päeva ja selles osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Hageja koostatud kirjast nähtub, et ta ütles töölepingu üles, kuna tööandja ei maksnud talle kokkulepitud määras töötasu ja ei kindlustanud teda jaanuarist 2010 tööga. Ringkonnakohtu hinnangul viivitas kostja töötasu maksmisega oluliselt, makstes vaid ühel korral töötasu õiges määras, jättes kahe aasta jooksul täies ulatuses tasustamata ületunnitöö ja maksmata lisatasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal ning riigipühadel, võimaldamata puhkust. Nimetatud asjaolud on aluseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Kuivõrd hagejal ei lubatud enam tööle ilmuda, ei olnud kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlik nõuda lepingu jätkamist (TLS § 91 lg 1). Seega on tööleping kehtivalt üles öeldud ja hageja nõue lugeda tööleping lõppenuks alates 19.jaanuarist 2010 on põhjendatud. Hageja on palunud lugeda tööleping lõppenuks TLS § 91 lg 2 alusel. Nimetatud säte sisaldab alapunkte, mis ei seostu asjas tuvastatud asjaoludega ja sellisel kujul