N F hagi OÜ Sirumem vastu töövaidluses. Hagihind 583.87 eurot.
Menetlusosalised
Hageja: N F (isikukood xxx, elukoht xxx, e-post: xxx), lepinguline esindaja E K (e-post: xxx); Kostja: OÜ Sirumem (registrikood 11365213, asukoht Kesk 18, 44314 Rakvere), lepinguline esindaja M F (epost: xxx).
Asja läbivaatamise kuupäev
28. mai 2012
Istungil osalenud isikud
Hageja N F ja tema lepinguline esindaja E K ; Kostja lepinguline esindaja M F .
Resolutsioon
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostjalt OÜ-lt Sirumem hageja N F kasuks puhkusetasu brutosummas 583 (viissada kaheksakümmend kolm) eurot 87 senti, s.h 2008. aasta eest 278 eurot, 2009. aasta eest 64.87 eurot ja 2010. aasta eest 241 eurot.
3.Jätta kõik menetluskulud kostja OÜ Sirumem kanda.
Saata kohtuotsuse ärakiri hagejale ja poolte esindajatele teadmiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1 (6)
2-11-53184
ASJAOLUD
1.N F esitas 15.08.2011 töövaidluskomisjonile avalduse 1 075 eurot saamata jäänud puhkusetasu väljamõistmiseks, s.h 2007. aasta eest 278 eurot, 2008. aasta eest 278 eurot, 2009. aasta eest 278 eurot ja 2010 aasta eest 241 eurot.
2.Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 03.10.2011 otsusega avaldus rahuldati osaliselt ja tööandjalt mõisteti töötaja kasuks välja puhkusetasu 583.87 eurot, s.h 2008. aasta eest 278 eurot, 2009.aasta eest 64.87 eurot, 2010. aasta eest 241 eurot. Avaldaja nõue 2007. aasta eest 278 eurot ja 2009. aasta teise pooleaasta eest 139 eurot puhkusetasu saamise nõudes jäeti rahuldamata.
MENETLUSE KÄIK
3.02. novembril 2011 esitatud avalduses palus kostja tühistada töövaidluskomisjoni otsus ja uue otsusega jätta töötaja nõuded rahuldamata.
4.02. novembril 2011 selgitas kohus tööandjale ITVS § 24 lg 2 ja lg 4 sisu ja nõudis kostjalt nõuetekohase avalduse esitamist.
5.16. novembril 2011 esitas kostja avalduse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse kohtus lahendamiseks ja avalduse rahuldamata jätmiseks.
6.20. detsembril 2011 nõudis kohus hagejalt hagiavalduse esitamist.
HAGIAVALDUS
7.05. jaanuaril 2012 esitatud hagiavalduse kohaselt töötas hageja füüsilisest isikust ettevõtja A A juures alates 07.09.2007 välimüüjana. Kirjalikku töölepingut hagejaga ei olnud sõlmitud. Kirjaliku töölepingu sõlmisid pooled 01.03.2008, mille alusel sai hageja tööandjaks OÜ Sirumem (kostja). Tööleping öeldi TLS § 89 lg 2 alusel erakorraliselt üles alates 25.06.2011.
8.Töölepingu punkti 5.1. alusel oli töötajale ette nähtud iga-aastane põhipuhkus kestusega 28 päeva, mis sama lepingu punkti 5.2 kohaselt määratakse kindlaks jaanuarikuus koostatavas puhkusegraafikus. Kogu töötamise ajal ei ole hageja kordagi puhkusel käinud ega saanud puhkusetasu.
9.Hageja palus vastavalt TLS § 54, § 70 lg 3, § 71 lg 1 välja mõista kostjalt saamata jäänud puhkusetasu 962.99 eurot, s.h 2007. aasta eest 128.99 eurot, 2008. aasta eest 275 eurot, 2009. aasta eest 278 eurot, 2010. aasta eest 278 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITEID
10.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt töötas hageja füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) A A juures alates 2006 kuni 2008, mil nendevahelised töösuhted lõppesid. Alates 2007. aastast A A on OÜ Sirumem ainuosanik ja juhatuse liige. 2008. aastal, peale töösuhete lõppemist hageja ja FIE A A vahel, pakkus viimane hagejale tulla tööle kostja juurde. Kostja ei ole FIE A A õigusjärglane. FIE A A tegutseb siiamaani.
11.Kostja ei ole mingil määral piiranud hageja õigust puhkusele. Hageja ise ei soovinud kasutada temale töölepinguga antud puhkuse õigust ning jätkas tööandja juures töötamist
2 (6)
2-11-53184 puhkuse ajal. Tööandja ei olnud sellele vastu, kuna see ei takistanud kohustuste täitmist ja toimus töötaja enda soovil.
12.Ei vasta tõele, et tööandja ei pidanud puhkusegraafikud. Pooled ei leppinud konkreetselt kokku, millal ja kui kauaks ajaks planeerisid töötajad puhkusele minna. Poolte vahel oli kokkuleppe, et kui töötaja vajab puhkust, peab ta ise sellest tööandjale ette teatama, teavitama sellest oma kolleege ja kaupluse juhatajat.
13.Vaatamata sellele, et hageja ei kasutanud ära õigust puhkusele, maksis kostja hagejale kõik temale lepingu alusel kuuluvad summad (t. lk. 2, 12).
HAGEJA SEISUKOHT
14.22. veebruaril 2012 esitatud seisukoha järgi kostja tunnistab hageja töötamist FIE A A juures, kuid ei esita tõendeid selle kohta, et tööleping on lõpetatud. Pärast hageja ja kostja vahel töölepingu sõlmimist, jätkas hageja töötamist samal töökohal, ühe ja sama isiku, s.o A A juhtimise ja kontrolli all. Hageja arvates kostja on A A õigusjärglane ja peab vastavalt töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 6 alusel vastutama hageja ees. Puhkuse tasu maksmise kinnitavaks tõendiks saab olla kas raha ülekandmine arveldusarvele või hageja allkirjaga kassa väljaminekuorder.
KOHTUISTUNG
15.Kohtuistungil hageja ja tema esindaja jäid varem esitatud põhjenduste juurde. Hageja vähendas nõuet 583.87 euroni ja palus hagi rahuldada töövaidluskomisjoni otsuses märgitud perioodi eest ja suuruses, sest hageja ei ole kunagi puhkusel olnud ja tööandja ei ole hagejale puhkusetasu maksnud. Hageja ja tema esindaja ei nõustunud kostja poolt pärast asja kohtuistungil arutamisele määramist esitatud tööaja arvestuse tabelitega, leides, et tabelite koostaja ei ole teada ja et tabelid on koostatud tagantjärgi, sest varem ei ole tööandja neid esitanud. Ei nõustunud hageja ja tema esindaja ka hageja poolt kirjutatud puhkuse avaldusega, leides, et sellest ei nähtu, millal see kirjutati ning kas tööandja sellega nõustus.
16.Kostja esindaja hagiga ei nõustunud. Esindaja seletuste järgi oli hagejaga kokku lepitud, millal ta puhkusele minna saab. Hageja on tunnistanud, et puhkuse ajal oli tööl. See oli hageja soov puhkusele mitte minna ja kostja ei olnud sellele vastu. Töötajal ei ole keelatud teha tööd puhkuse ajal. Hagi põhjendus on vale. Hageja saaks nõuda mitte puhkusetasu, vaid töötasu aja eest, mil ta tegelikult oli puhkusel aga tegi tööd.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
17.Kohus tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, kuulanud ära hageja ja poolte esindajate seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid leidis, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
18.Hagiavalduse järgi alates 07.09.2007 töötas hageja FIE A A juures välimüüjana. Pooled ei ole selle tööandja juures töötamiseks kirjalikku töölepingut sõlminud. Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 2 esimese lause kohaselt tegelikult tööle lubamine tööandja poolt on võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. 27.01.2012 esitatud vastuses kinnitab kostja, et alates 2006. aastast töötas hageja FIE A A juures (t. lk. 45). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 esimese lause alusel
3 (6)
2-11-53184 poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Sellega on tuvastatud et hageja töötas selle tööandja juures välimüüjana.
19.Kostja ja hageja vahel 01.03.2008 sõlmitud töölepingu nr 6-2008 alusel võeti hageja kostja juurde tööle müüja ametikohale samast päevast alates. Lepingu punktide 4.1. ja 4.5. alusel kohustus tööandja maksma töötajale töötasu 4 350 krooni (278.02 eurot) ja kandma seda töötaja pangakontole töötamisele järgneva kuu 15. kuupäevaks. Lepingu punktid 5.1. ja 5.2. nägid ette, et töötaja põhipuhkuse kestus on 28 kalendripäeva ja puhkuse aeg määratakse kindlaks puhkusegraafikus, mis koostatakse jaanuaris. 09.06.2011 ütles tööandja töölepingu TLS § 89 lg 2 alusel üles alates 25.06.2011 seoses töömahu vähenemisega (Töövaidluskomisjoni tl 14, 15). Tööandja on eksinud töölepingu lõpetamise õigusliku aluse suhtes, töömahu vähenemise tõttu tööandja poolt töölepingu erakorraliselt ülesütlemise õige õiguslik alus on TLS § 89 lg 1, mitte lg 2.
20.Pooltel ei ole vaidlust eeltoodud asjaolude üle. Vaidlus on tekkinud selle üle, et hageja peab kostjat eelmise tööandja õigusjärglaseks ja väidab, et kostja pole hagejale puhkusetasu maksnud. Kuigi hageja on loobunud nõudest kostjalt 2007. aasta eest puhkuse tasu väljamõistmise osas, arvestades, et õigusjärgluse tuvastamisest sõltub kas ja millises ulatuses saab hageja nõuda puhkusetasu 2008. aasta eest, siis käesoleva vaidluse lahendamisel analüüsib kohus: 1) kas hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenevalt saab järeldada, et kostja on FIE A A õigusjärglane töölepinguga võetud tööandja kohustuste osas; 2) kas ja millises ulatuses hageja nõue kostjalt puhkusetasu saamiseks on põhjendatud.
21.TsMS § 230 lg 1 tulenevalt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuni 30.06.2009. kehtinud TLS § 49 punktide 2, 3 alusel ja 01.07.2009 kehtiva TLS § 28 lg 2 punktide 2, 3 alusel tööandja on kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses ning andma ettenähtud puhkust ja maksma puhkusetasu. Käeolevas vaidluses ei ole pooled tõendamiskoormises teisiti kokku leppinud. Kuna seadusest tulenevalt töötasu arvestuse pidamise kohustus on tööandjal, siis käesolevas vaidluses on tõendamiskoormis tööandjal. Hagi rahuldamata jätmiseks pidi kostja tsiviilkohtumenetluse seadustikuga lubatud tõenditega tõendama õigusjärgluse puudumise, töötajale iga-aastaste puhkuste võimaldamise ja puhkustasu maksmise fakti.
22.Hageja seisukoha järgi pärast hageja ja kostja vahel töölepingu sõlmimist, jätkas hageja töötamist samal töökohal, täitis samu ülesandeid, töötas ühe ja sama isiku, s.o A A juhtimise ja kontrolli all (t. lk. 55). Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Kostja vastuväide, et FIE A A endiselt tegutseb ja et kostja ei ole FIE A A õigusjärglane, ei piisavaks aluseks õigusjärgluse puudumise tuvastamiseks. Kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 6 lg 1 punkti 3 alusel töölepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad uuele tööandjale üle ärilisel või muul eesmärgil tegutseva majandusüksuse või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa üleminekul ühelt isikult teisele mis tahes õiguslikul alusel, kui pärast üleminekut jätkatakse sama või sarnast tegevust. Kuna hageja jätkas töötamist samas töökohas ja täitis samu ülesandeid, siis TLS § 6 lg p 3 tulenevalt kostja on FIE A A õigusjärglane hageja ja FIE A A vahel sõlmitud töölepingust
4 (6)
2-11-53184 tulenevate kohustuste, sh 2008. aasta jaanuari ja veebruari kuude eest puhkusetasu maksmise osas.
23.Puhkuse mõiste oli sätestatud kuni 30.06.2009 kehtinud puhkuseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt puhkus tähendab töölepingu või teenistussuhte peatumist sama seadusega ettenähtud korras ja tingimustel. Kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 55 punkti 3 alusel tööleping peatub puhkuse ajaks. Sama seaduse § 54 lg 1 järgi töölepingu peatumine tähendab töötaja ajutist vabanemist kohustusest teha tööd ja tööandja ajutist vabanemist kohustusest kindlustada töötaja tööga. Töölepingu peatumine ei too kaasa töölepingu lõppemist. Alates 01.07.2009 kehtiva TLS § 19 p 1 alusel töötajal on õigus keelduda töö tegemisest, kui ta kasutab puhkust.
24.Hageja nõudeks on puhkusetasu väljamõistmine 2008. – 2010. aastate eest. Asjas ei ole tõendatud, et hageja puhkusel viibis ja et kostja hagejale puhkusetasu maksis. Kostja poolt esitatud tööaja arvestuse tabelid (t. lk. 75-77) ei kinnita hageja puhkusel viibimist, sest kostja vastuväidete kohaselt hageja ei kasutanud puhkuse õigust ning jätkas tööandja juures töötamist puhkuse ajal (t. lk. 1, 11, TVK t. lk 13). Kuivõrd hageja täitis puhkutse ajal tööülesandeid, siis ei saanud poolte vahel sõlmitud tööleping ka puhkuste ajaks peatuda. Väär on kohtuistungil aset leidnud kostja lepingulise esindaja seisukoht, et hagejal ei ole õigust nõuda puhkusetasu, ta saab vaid nõuda töötasu aja eest, mil oli puhkusel, kuid tegelikult tegi tööd (t. lk. 101). Kostja ei ole tõendanud, et tööandja hagejale puhkuseid vormistas. Puuduvad tõendid hageja poolt puhkust kasutama asumise ja tööülesannete edasi täitmiseks puhkuste katkestamise kohta. Kuna väidetavate puhkuste ajal hageja oli tööl, siis tegelikult maksis kostja selle aja eest hagejale töötasu, mitte puhkusetasu. Kostja ei saanud maksta hagejale puhkusetasu põhjusel, et väidetavate puhkuste ajaks ei olnud tööleping peatunud.
25.Puhkuseseaduse § 23 alusel põhi- ja lisapuhkuse aja eest maksab tööandja töötajale puhkusetasu, mille arvutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega. Alates 01.07.2009.a kehtiva TLS § 70 lg tulenevalt töötajal on õigus saada sama seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Töölepingu järgi kohustus tööandja kandma töötasu pangakontole. Seadus ei keela tööandjal maksta puhkusetasu erinevalt töötasu maksmiseks kokkulepitule, kuid vaidluse tekkimisel töötajale väljamaksete tegemise üle peab tööandja tõendama, et ta väljamakseid tegi. Hageja on kinnitanud töötasu väljamaksmist iga tööpäeva õhtul, kuid väidab, et puhkusetasu pole saanud. Kostja ei suutnud tõendada, et ta hagejale puhkusetasu maksis, sest pole esitatud kas maksekorraldusi puhkusetasu ülekandmise kohta või kassa väljaminekuordereid või muid tõendeid, milledest saaks näha puhkusetasu maksmist. Sellepärast leiab kohus, et kostja ei täitnud kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 49 punktis 3 ja alates 01.07.2009 kehtiva TLS § 28 lg 2 p 3 sätestatud puhkuse andmise ja puhkusetasu maksmise kohustust.
26.Kehtiva TLS § 68 lg 5 esimese lause kohaselt põhipuhkus tuleb kasutada kalendriaasta jooksul. TLS § 70 lg 3 kohaselt kokkulepe puhkuse hüvitamiseks raha või muude hüvedega töölepingu kestuse ajal on tühine. Seega põhjendamatud on kostja vastuväiteid selle kohta, et töötajal ei ole keelatud teha tööd puhkuse ajal.
27.Kehtiva TLS § 68 lg 6 esimese lause järgi põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. TLS § 137 alusel enne
5 (6)
2-11-53184 käesoleva seaduse jõustumist välja töötatud põhipuhkuse ja lisapuhkuse nõue aegub nelja aasta jooksul arvates seaduse jõustumisest. Kostja ei ole kinni pidanud TLS § 137 1 sätestatust, mille kohaselt enne sama seaduse jõustumist väljatöötatud kasutamata põhi- ja lisapuhkuse hüvitab tööandja töölepingu lõppemisel, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Eeltoodu alusel on hagejal tekkinud õigus nõuda kostjalt puhkusetasu hüvitamist 2008, 2009, 2010 ja 2011 aastate eest. Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 03.10.2011 otsusega töövaidlusasjas nr 4.1-2/1989 mõisteti kostjalt välja hageja kasuks puhkusetasu 2008. aasta eest 278 eurot, 2009. aasta eest 64.87 eurot ja 2010. aasta eest 241 eurot. Ülejäänud osas jäeti avaldus rahuldamata.
28.Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 3 alusel, kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Kuna hageja ei ole ITVS § 24 lg 1 sätestatud ühe kuu jooksul esitanud hagi asja rahuldamata osas kohtus lahendamiseks, siis hagejal ei ole õigust nõuda puhkusetasu väljamõistmist töövaidluskomisjonile esitatud perioodi eest ja ulatuses ning tema nõudeks tuleb lugeda komisjoni otsusega väljamõistetud puhkusetasu. Kostjal ei ole vastuväiteid puhkusetasu suurusele. Poolte vahel sõlmitud lepingus sätestatud töötasu suurusest 278.02 eurot kuus lähtudes rahuldab kohus hagi töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summas 583.87 eurot, s.h 2008. aasta eest 278 eurot, 2009. aasta eest 64.87 eurot ja 2010. aasta eest 241 eurot. Menetluskulud
29.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kooskõlas TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
30.Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 405, § 434, § 436, § 438, § 442, § 453 lg 1, lg 2, § 631, § 632 1sätete kohaselt.
/allkirjastatud digitaalselt/
Ifret Mamedguseinov Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.