2-09-2809/37 - Asjaõigus - Muud asjaõiguse asjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue B F ja JP abiellusid 01.07.1992. JP erastas 15.11.1994 korteri Tallinnas, xxxxxx. JP tegi 06.03.1995 testamendi, millega pärandas kogu oma vara, sealhulgas Tallinnas xxxxxxxx, oma pojale I P. JP suri 04.09.2000. 16.01.2001 tõestas notar B Fi avalduse, mille kohaselt viimane avaldas, et ei soovi pärida JPi pärandvarast sundosa ja on nõus, et Tallinnas, xxxxxxxxx korter jääb tervikuna JPi testamendijärgsele pärijale I Pile. 24.01.2001 andis notar I Pile testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse, millega I P päris korteri Tallinnas, xxxxxx. B F abiellus 31.07.2003 Ljudmila Klimtšukiga. 21.03.2007 müüs I P Tallinnas, xxxxxx korteriomandi I Järvele. I Järve müüs 09.10.2007 korteriomandi Mati Järvele. B F suri 20.03.2009. Hagiavalduse kohaselt ajal, mil I Järve sai omanikuks, kasutas B F korterit tähtajatu üürilepingu alusel. I Järve teatas 16.04.2007 B File üürilepingu ülesütlemisest ning täiendavalt 01.10.2007. I Järve võõrandas korteri 09.10.2007 hagejale, kes oli teadlik ülesütlemisavalduse esitamisest. B F avaldas 29.05.2008, et ta ei kasuta korterit üürisuhte alusel, seega puudub tal õiguslik alus korteri kasutamiseks. Kostjad on tasunud küll kommunaalkulusid, kuid ei ole maksnud hagejale tasu korteri kasutamise eest, millega on kostjad alusetult rikastunud üüritasu ulatuses. Hageja palub kostjatelt välja mõista korteriomandi Randla 8-12, Tallinn valdus ning välja mõista kostjatelt hüvitis korteri kasutamise ees 2 000 krooni kuus alates 2007. oktoobrist. Kohtuistungil 18.11.2009 selgitas hageja, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et korter oli JI ja B Fi ühisvara. Hageja ei tunnista, et Mati Järve ja I Järve oleksid 2007. aastal külastanud B Fi. Hageja nõuab üürihinda alates Marti Järve omanikuks saamisest. Hageja möönab, et üürihinnad on 2008. oktoobrist langenud, käesoleval hetkel võib olla üür kusagil 1 000 krooni.

17.10.2007 on Mati Järve esitanud avalduse üürikomisjonile ja sellega on väljendanud oma soovi korteri vabastamiseks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kostja on 2009. märtsis surnud B Fi pärija ja abikaasa. Harju Maakohus on 11.03.2009 rahuldanud B Fi hagi I Pi vastu 16.01.2001 pärimisõigusest loobumise avalduse kehtetuks tunnistamises. Seetõttu on tühised I I sõlmitud võõrandamislepingud ning kostja on pärimise teel B Filt omandanud korteri omandiõiguse. Kostja 02.11.2009 täiendava vastuse kohaselt oli JP abielus B Figa alates 1992. aastast. JP omandas 15.11.1994 Tallinna linnalt vaidlusaluse korteriomandi abikaasade ühisvarasse. JP tegi 06.03.1995 testamendi, millega pärandas kogu oma vara pojale I Ile. JP suri 04.09.2000. B F allkirjastas 16.01.2001 avalduse, millega loobus abikaasa sundosa pärimisest. Notar Heli Mõttus väljastas 24.01.2001 pärimisõiguse tunnistuse I Ile kogu korterile xxxxxxx, jättes kontrollimata, kas korter oli JI ja B Fi ühisvara. B F suri 20.03.2009 ja pärandas testamendi alusel kogu oma vara kostjale. Notar Heli Mõttus taastas septembris 2009 JPi pärimisasjas menetluse ja määras uueks pärimistunnistuse väljastamise kuupäevaks 17.12.2009. Kostja vastuse kohaselt ei ole omand hagejale üle läinud heauskse omandamise teel. I Järve ja Mart P kohtusid B Figa 2007. kevadel ning B F avaldas neile, et tal on õiguslik alus korteri kasutamiseks muuhulgas tulenevalt pärimisest ja et talle kuulub 50% korterist ühisvarana. I Järve ja Mati Järve kohtusid B Figa 2007. sügisel ning B F avaldas neile, et tal on õiguslik alus korteri kasutamiseks. Kohtuistungil 18.11.2009 selgitas kostja, et on isiklikult näidanud Mati Järvele dokumente, mis puudutasid JPi ja Bs F’i abiellumist. I ja Mati Järve said korteri ühisvaraks olemisest teada I Pilt. Bs Feodorov näitas Mart Pile,kes on I Pi vend, samu dokumente. Mart P esitles Mati Järvet kui oma esindajat. Esimest korda palus kostjal välja kolida I Järve 29.02.2007. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ning tuvastas, et JP omandas 15.11.1994 Tallinna linnalt korteriomandi asukohaga Randla 8-12, Tallinnas tema ja B Fi ühisvarana. JP tegi 06.03.1995 testamendi, millega pärandas kogu oma vara pojale I Ile. JP suri 04.09.2000 ning B F allkirjastas 16.01.2001 avalduse, millega loobus abikaasa sundosa pärimise õigusest. Notar Heli Mõttus väljastas 24.01.2001 pärimisõiguse tunnistuse I Ile kogu korterile Randla 8-12, Tallinnas. I Järve omandas Randla 8-12, Tallinnas asuva korteriomandi 21.03.2007 ning võõrandas selle 09.10.2007 hagejale. I Järve esitas B File 29.02.2007 palve korteri vabastamiseks ning korteri üürilepingu ülesütlemise avaldused 16.04.2007 ja 01.10.2007. B F esitas Tallinna Üürikomisjonile 2007. oktoobris avalduse I Järve vastu ülesütlemisavalduse tühiseks tunnistamiseks. Hageja esitas 17.10.2007 avalduse üürikomisjonile I Järve asemele astumiseks. B F suri 20.03.2009 ja pärandas testamendi alusel kogu oma vara kostjale. B F kasutas korterit Randla 8-12 kuni oma surmani ning käesoleval ajal kasutab korterit kostja. Vaidlust ei ole selles, et ei B F ega kostja ei ole sõlminud korteri kasutamiseks üürilepingut.

Hageja on esitanud kohtule nõude välja mõista korteriomandi Tallinnas, Randla 8-12 valdus ning välja mõista kostjatelt hüvitis korteri kasutamise ees 2 000 krooni kuus alates 2007. oktoobrist. Valduse nõudes vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on saanud Tallinnas, xxxxxx korteri omanikuks. Kostja väitel ei saanud hageja omandada korterit müügilepingu alusel, kuivõrd korter kuulus alates omandamisest 15.11.1994 JI ja B Fi ühisvarasse ning pärast JI surma 04.09.2000 kuulus B File 1⁄2 mõtteline osa korterist ning pärast B Fi surma 20.03.2009 kuulus kostjale 1⁄2 mõttelist osa korterist. Seetõttu ei olnud kostja väitel ei Mart P ega I Järve õigustatud korterit käsutama ning omandit ei tekkinud ei I Järvel ega hagejal. Hageja vastuväite kohaselt on hageja omandanud korteri heauskselt. Maakohus asus seisukohale, et vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt hinnata, kas hageja võis omandada korteri 09.10.2007 heauskse omandamise teel. Tulenevalt AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. Vaidlust ei ole selles, et hageja on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna alates 16.10.2007. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 tuleb seega kostjal tõendada kinnistusraamatusse kantud andmete ebaõigsust. Seejuures piisab vindikatsiooninõude rahuldamata jätmiseks sellest, kui kostja tõendab, et talle kuulub vähemalt osa korteriomandist. Juhul, kui korteriomand kuuluks hageja ja kostja kaasomandisse, oleks vindikatsiooninõue välistatud AÕS § 70 lg 3 kohaselt kooskõlas Riigikohtu otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-65-99. Vaidlust ei ole selles, et korter kuulus alates omandamisest 15.11.1994 JI ja B Fi ühisvarasse. Kooskõlas PerS § 19 lg 1 tuleb eeldada, et abikaasade osad ühisvaras olid võrdsed. Kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendiga nr 3-2-1-116-00 ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata ja seega muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades. Seega kuulus B File pärast JI surma vähemalt 1⁄2 mõttelist osa korteriomandist ning pärast B Fi surma 20.03.2009 kuulus kostjale 1⁄2 mõttelist osa. Seega puudus nii I Il kui ka I Järvel käsutusõigus vähemalt 1⁄2 mõttelise osa korteri käsutamiseks. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-41-06 selgitanud, et ainuüksi käsutusõiguse puudumine ei too kaasa kinnisasja üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust. Kui asjaõigusleping iseenesest kehtib, kuid selle sõlminul puudub käsutusõigus, on võimalik kinnisasja heauskne omandamine. Lähtudes TsÜS §-st 139, tuleb heausksust eeldada, st vastupidist väitev isik peab seda tõendama. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et täidetud on heauskse omandamise formaalsed eeldused, st asjaõigusleping oli kehtiv ning omandi üleminemiseks on tehtud kanne kinnistusraamatusse I Järve kohta 04.04.2007. Kostja kohustuseks on tõendada, et I Järve ei olnud korteriomandi kohta kande tegemiseks kandeavalduse esitamise aja 21.03.2007 seisuga heauskne. Selleks tuleb kostjal tõendada, et I Järve oli teadlik I I omandiõiguse ebatäielikkusest. Teadmine I I omandiõiguse ebatäielikkusest võis ilmneda eelkõige selles, et I Järve oli teadlik nendest asjaoludest, millele tugines B Fi omandiõigus -JI ja B Fi abielu kehtivus 15.11.1994 korteriomandi omandamisel ning korteriomandi omandamine müügilepingu alusel. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et I Järve oleks olnud teadlik JI ja B Fi abielu kehtivusest 15.11.1994 korteriomandi omandamisel ning korteriomandi omandamisest müügilepingu alusel. Kostja ei ole omaks võtnud asjaolu, et I Järve võis kohtuda B Figa 2007. aastal. Kostja on küll andnud seletuse kohtuistungil, kuid kostja isiklik seletus kohtuistungil ei ole tõendiks TsMS mõttes, kuivõrd vastavalt TsMS § 229 lg 2 on hagimenetluses tõendiks üksnes menetlusosalise vande all antud seletus. Kohus oli seisukohal, et käesoleval juhul ei

esinenud alust kostja ülekuulamiseks vande all, kuivõrd hageja sellega ei nõustunud ning kohtu arvates oli võimalik vaidlust lahendada ilma kostjat vande all üle kuulamata. Viimase seisukoha kujundamisel lähtus kohus muuhulgas sellest, et kostja on enne käesoleva kohtuasja algatamist ning ka vastuses hagile käesolevas kohtuasjas tuginenud üksnes asjaolule, et B Fi avaldus 16.01.2001 sundosast loobumise kohta oli tühine ning on väite, et I Järve ja Mati Järve teadsid JI ja B Fi abielu kehtivusest 15.11.1994 korteriomandi omandamisel ning korteriomandi omandamisest müügilepingu alusel, esitanud alles pärast hagile vastuse esitamise tähtaega ja pärast tõendite esitamise tähtaega, mis möödus 15.10.2009. Kuigi kostja on 02.11.2009 menetlusdokumendis viidanud sellele, et nimetatud fakti võib tõendada kostja, ei ole ta täpsustanud, mil viisil kostja seda teha võib ega esitanud taotlust kostja vande all üle kuulamiseks menetlusdokumendis. Kostja esitas taotluse kostja vande all üle kuulamiseks alles kohtuistungil 18.11.2009, mistõttu võib arvata, et kostja kasutas taotluste esitamise õigust menetluse takistamise eesmärgil ja võis soovida alusetult tõendeid produtseerida. Tulenevalt TsMS § 200 lg 2 ei luba kohus menetlusosalisel ega tema esindajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kohus leiab, et neil asjaoludel puudus kohtul kohustus kostja vande all ülekuulamiseks omal algatusel ning kohus tegutses menetluse läbiviimisel diskretsiooni piires vastavalt TsMS § 2681. Kohtu järeldust kinnitab ka asjaolu, et kostja seletus kohtuistungil oli üldsõnaline ning sellest ei nähtunud täpselt, milliseid dokumente ta I Järvele näitas ja kas ta on neid dokumente näidanud ka Mati Järvele. Toodud põhjustel asus kohus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud asjaolu, et I Järve oli 21.03.2007 teadlik JI ja B Fi abielu kehtivusest 15.11.1994 korteriomandi omandamisel ning korteriomandi omandamisest müügilepingu alusel. Kohus leiab, et I Järve oli 21.03.2007 korterit omandades heauskne ning omand on I Järvele üle läinud heauskse omandamise teel 04.04.2007 omanikukande tegemisega. Kuivõrd I Järve oli saanud korteri omanikuks 04.04.2007, oli I Järve õigustatud korterit käsutama ning korteri omandiõigus on kehtivalt läinud üle Mati Järvele 16.10.2007. Kohus rahuldas hageja vindikatsiooninõude AÕS § 80 alusel ning mõistis korteri valduse välja kostjalt hagejale. Kuivõrd kohus tuvastas, et I Järve omandas korteri heauskse omandamise teel 04.04.2007, siis ei oma tähtsust, kas B Fi 16.01.2001 avaldus sundosast loobumise kohta on kehtiv või mitte ning kohus ei hinnanud selle asjaoluga seotud väiteid ega tõendeid ning leidis, et seetõttu on asjakohatud ka kostja esitatud tõendid. Kohus märkis täiendavalt, et kuna antud juhul on kostja kaotanud vähemalt 1⁄2 mõttelise osa korteriomandist I I õigustamatu käsutuse tõttu, on kostjal vastavate eelduste olemasolul võimalik esitada I I vastu lepinguväline nõue kahju hüvitamiseks või alusetult saadu välja mõistmiseks. Järgnevalt lahendas kohus hageja hüvitise nõude. Hagiavalduse kohaselt soovib hageja kostjalt korteri kasutamise eest hüvitise välja mõistmist alates hageja omanikuks saamisest kuni otsuse tegemiseni. Käesoleval juhul on kohus eelnevalt tuvastanud, et hageja on saanud korteri omanikuks heauskse omandamise teel 16.10.2007 ning kostja kasutab korterit vähemalt juba alates 16.10.2007 kuni käesoleva ajani. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei ole ühelgi moel avaldanud kostjale oma nõusolekut korteri kasutamiseks. Seega tuleb kohtul vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas kostja oli teadlik õigustatuse puudumisest ehk asjaolust, et korteri omandiõigus on heauskse omandamise teel 16.10.2007 üle läinud hagejale. Kohus tuvastas, et B F esitas Tallinna Üürikomisjonile 2007. oktoobris avalduse I Järve vastu ülesütlemisavalduse tühiseks tunnistamiseks ja hageja on 17.10.2007 esitanud avalduse

üürikomisjonile I Järve asemele astumiseks. Üürikomisjoni määrusest nähtub, et üürikomisjoni istung toimus 11.12.2007 ning istungil osales ka kostja. Seega pidi kostja igal juhul hiljemalt istungil teada saama, et hageja on esitanud avalduse I Järve asemele astumiseks seoses sellega, et omand on üle läinud hagejale. Seda teada saades pidi kostja mõistliku aja jooksul kontrollima, kas hageja on kantud kinnistusraamatusse uue omanikuna. Tavakäibes võib mõistlikuks ajaks lugeda ühte nädalat, sest selle aja jooksul peaks ka ilma vilumuseta isik suutma välja selgitada kinnistusraamatu seisu. Seega pidi kostja hiljemalt 18.12.2007 teada saama hageja sisse kandmisest kinnistusraamatusse uue omanikuna. Kuivõrd kostja pidi oma õigustatuse puudumisest korteri kasutamiseks teada saama hiljemalt 18.12.2007, on hagejal õigus nõuda alusetu rikastumise alusel hüvitist alates nimetatud ajast. Järgnevalt hindas kohus välja mõistetava hüvitise suurust. Riigikohus selgitas oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, et VÕS § 1037 lg 1 järgi hüvitise maksemisel on alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Riigikohtu 20.12.2005 otsuse p-s 26 tsiviilasjas nr 3-2-1136-05 on kolleegium leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid. Esmajoones on see ilmne elamute puhul. Kinnisasja (aga ka ehitiste kui vallasasjade) kasutuseeliste arvestamisel saab aluseks võtta eeldatava üüritulu, mida omanik oleks saanud asja välja üürides, arvestades ka kulutusi, mida üürileandjana tulnuks teha. Viidatud kohtupraktika alusel võib öelda, et korteri valduse rikkumise korral on rikastumise teel saaduks korteri eest rikkumise hetkel võimalikult saadav üüritulu ehk eelduslikult sarnaste korterite eest tasutav keskmine üürihind. Hagiavalduse kohaselt on vaidlusaluse korteri keskmiseks üürihinnaks 2 000 krooni kuus. Kohtuistungil on hageja täpsustanud, et üürihinnaks oli 2 000 krooni kuus 2008. oktoobris, kuid käesoleval ajal on üürhinnaks 1 000 krooni kuus. Kohus leidis, et arvestades, et hageja ei ole täpsustanud, millised olid üürihinnad kuude kaupa enne ja pärast 2008. oktoobrit ning et hageja ei ole esitanud üürihindade tõendamiseks tõendeid ega andmeid, tuleb hageja väidet mõista nii, et alates 2007. oktoobrist kuni otsuse tegemiseni on üürihinnaks olnud vähemalt 1000 krooni kuus. Kostja hageja väidetele üürihinna kohta vastu vaielnud ei ole ning kostja tahe vastavaid väiteid vaidlustada ei tulene ka teistest kostja avaldustest. Kostja on kohtuistungil kohtu küsimuse peale avaldanud, et tal puudub seisukoht üürihinna osas. Kohus luges kostja poolt omaks võetud väite, et üürihind on sarnaste korterite puhul vähemalt 1000 krooni kuus alates 2007. oktoobrist kuni otsuse tegemiseni. Kohus mõistis välja hüvitise 1000 krooni kuus järgmiselt: 2007. aasta 13 päeva eest 419,35, 2008 12 kuud = 12 000 krooni, 2009 11 kuud = 11 000 krooni ja 17 p = 548,38 krooni, kokku 23 967,73 krooni. Apellatsioonkaebus Ljudmila Klimtšuk palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja menetluskulud jätta hageja kanda. Apellant on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (TsMS § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha maakohtu otsusest erinev otsus. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS sätteid ja nimelt § 436 lg-t 1, kus on määratud, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg-t 3, kus on määratud, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama seaduse

§ 243 lg-s 1 on määratud, et tõendeid uurib kohus vahetult ja hindab neid lahendi tegemisel. TsMS § 232 lg 2 kinnitab, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et kostja valdab hageja asja õigusliku aluseta. AÕS § 80 lg 1 koheselt omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama seaduse § 68 lg 2 sätestab, et omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Kohus ei uurinud, kas kostjal oli õiguslik alus kasutada korterita aadressil xxxxxxxx, Tallinnas. Kostja on 15.07.2009 vastuses hagiavaldusele märkinud, et ta valdab ja käsutab korteriomandit aadressil xxxxxx, Tallinnas seadusliku alusel, kui omaniku (B F) abikaasa ja tema pärija, mitte kui üürnik või ebaseaduslikult. Kuni 20.03.2009 elas kostja koos abikaasaga, pärast abikaasa surma elab kostja korteris aadressil Randla 8-12, Tallinnas kui tema õigusjärglane. Seda fakti tõendab omandiõiguse tunnistus, mis on registreeritud notari ametitoimingute raamatus nr 8479 (lisatud apellatsioonmenetlusele). Seda dokumenti ei olnud võimalusi esitada kohtule seoses sellega, et notar väljastas tunnistus alles 17.12.2009 ja kohus ei rahuldanud kostja taotluse kohtuistung edasi lükata. Kohtuistung toimus 18.10.2009. Korter kuulus alates omandamisest 15.11.1994 JI ja B Fi ühisvarasse. Kooskõlas perekonnaseaduse (PerS) § 19 lg 1 tuleb eeldada, et abikaasade osad ühisvaras olid võrdsed. Seega kuulus B File pärast JI surma vähemalt 1⁄2 mõttelist osa korteriomandist ning pärast B Fi surma 20.03.2009 kuulus kostjale 1⁄2 mõttelist osa. Sellega kohus ekslikult arvab, et kostja kasutab korterit õigusliku aluseta. Kohus mõistis ekslikult kostjalt välja hüvitise 23 967,73 krooni Mati Järve kasuks. Toimikus on hageja kirjalik kinnitus, et hageja loobus alusetu rikastumise nõudest B Fi (ja tema õigusjärglaste) osas. Vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt hinnata, kas hageja võis omandada korteri 09.10.2007 heauskselt. Kostja kohustuseks oli tõendada, et I Järve ei olnud korteriomandi kohta kande tegemiseks kandeavalduse esitamise aja 21.03.2007 seisuga heauskne. Selleks tuleb kostjal tõendada, et I Järve oli teadlik I I omandiõiguse ebatäielikkusest. Kohus arvas ebaõigesti, et kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et I Järve oleks olnud teadlik JI ja B Fi abielu kehtivusest 15.11.1994 korteriomandi omandamisel ning korteriomandi omandamisest müügilepingu alusel. 14.10.2009 esitas kostja kohtule 17 dokumentaalset tõendit, mis kinnitavad asjaolu, et kostja valdab asja seaduslikult, kui B Fi õigusjärglase. Vastavalt TsMS § 229 lg-le 1 tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessIrmis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi, muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all. Kostja palus üle kuulata end vande all, et anda seletusi selle kohta, et hageja omandas korteri pahauskselt. Kohus jättis taotluse rahuldamata ning oli seisukohal, et käesoleval juhul ei esinenud alust kostja ülekuulamiseks vande all, kuivõrd hageja sellega ei nõustunud ning kohtu arvates oli võimalik vaidlust lahendada ilma kostjat vande all ülekuulamata.

Menetlusosalised on kohtu ees võrdsed ning kohtu kohustus on tagada menetlusosaliste võrdsus. Eelkõige väljendub see poolte võrdses kohtlemises sarnastes olukordades, kohtu kohustuses selgitada menetlusosalistele seadust. Kohus lahendas asja mitteobjektiivselt ja eelarvamuslikult. Kohus võttis tõesena ainult kõik hageja väited ning kõik kostja taotlused jättis kohus rahuldamata, ei kuulanud üle kostjat vande all, ei andnud võimalust esitada omandiõigust tõendavat notariaalselt kinnitatud dokumenti ega uurinud kostja poolt esitatud dokumente. Apellandile on selgusetu, kust võttis kohus faktid, et I Järve esitas B File 29.02.2007 palve korteri vabastamiseks ja et hageja on 17.10.2007 esitanud avalduse üürikomisjonile I Järve asemele astumiseks. Asjas ei ole selle kohta mingeid tõendeid. Apellant on seisukohal, et kohus ei olnud antud asjas objektiivne. Kohtuasja õige lahendamine toimub uurimispõhimõtte alusel, mis on omane kontinentaaleuroopa, eriti prantsuse õigusele, kus kohtu ülesanne on välja selgitada objektiivne tõde. Kohtul on laialdased volitused koguda tõendeid, kohus on menetluse läbiviimisel aktiivne. Uurimispõhimõtte eesmärgiks on välja selgitada tõde ning sellega kaitsta nõrgemat poolt avaliku võimu omavoli eest. Seoses sellega, et kostja võib tõendada fakti, et hageja Mati Järve ja tema vend I Järve ostis korteriomandi aadressil xxxxxx, Tallinnas pahauskselt ja maakohus jättis põhjendamata jättis kostja taotlus rahuldamata, palub kostja võtta temalt seletuse vande all ringkonnakohtu istungil. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud apellandi, menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimikus olevate materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõigusnormi rikkumist. Maakohus on hagi rahuldamist põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid, tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et hagi tulnuks menetleda uurimispõhimõtet arvestades. Tegemist on hagimenetlusega ning selles menetluses lasub pooltel kohustus tõendada oma väiteid ja vastuväiteid (TsMS § 230 lg 1). Seejuures tuleb pooltel kõik asjaolud esile tuua ja tõendid esitada seaduses sätestatud ajal või kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kohus jättis kostja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata TsMS § 331 lg 1 järgi põhjusel, et taotlus esitati hilinenult. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium järgnevat. Apellandi väidetel on maakohus asunud ekslikule seisukohale, et kostjal puudub õiguslik alus eluruumi kasutamiseks. Eluruumi omanikuks oli kostja abikaasa, kes on surnud, ning kostja kasutab eluruumi omaniku õigusjärglasena, mitte üürnikuna. Kostja esitas hageja vastu hagi vaidlusaluse korteriomandi suhtes omandiõiguse tunnistamiseks ja kinnisturaamatu kande muutmise tahteavalduse andmise kohustamiseks (tsiviilasi nr 2-1012271). Ringkonnakohus pidas vajalikuks 14.06.2010 määrusega menetluse peatada kuni tsiviilasjas nr 2-10-12271 tehtava lahendi jõustumiseni. Harju Maakohtu 14.02.2011 otsusega jäeti hagi rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2011 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-10-12271 on jõustunud. Jõustunud otsusega on tuvastatud, et kostja ei ole vaidlusaluse korteriomandi omanikuks. Seega apellatsioonkaebuses olevad väited kostja omandiõiguse osas vaidlusaluse korteriomandi suhtes on ekslikud ning kolleegium jätab need tähelepanuta. Kostja väidetel kasutab ta eluruumi seaduslikul alusel kui korteriomandi omaniku õigusjärglane. Kuivõrd maakohtu jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-

10-12271 on tuvastanud, et kostja ei ole vaidlusaluse eluruumi omanikuks, siis ei saa seda asjaolu tõendada ka kostja vande all antud seletusega, mistõttu puudub alus kostja ülekuulamiseks vande all apellatsioonimenetluses. Apellatsioonkaebusele lisatud notar Heli Mõttuse poolt 17.12.2009 väljastatud pärimistunnistus nr 8480 ning omandiõiguse tunnistus nr 8479 ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on otsuses märkinud, milliseid õiguskaitsevahendeid saaks kostja kasutada ja kelle vastu saaks oma nõude esitada pärimisõigusest tulenevate õiguste rikkumise korral. Apellandile on selgusetu, kust võttis kohus faktid, et I Järve esitas B File 29.02.2007 palve korteri vabastamiseks ja et hageja on 17.10.2007 esitanud avalduse üürikomisjonile I Järve asemele astumiseks. Õige on, et apellatsioonkaebuses märgitud asjaolude kohta puuduvad toimikus tõendid, kuid I Järve poolt B File esitatud üürilepingu ülesütlemise teated sisalduvad toimikus ning kannavad kuupäeva 01.01.2007 ja 16.04.2007 (t.lk.105-106) .18.11.2009 kohtuistungil hageja esindaja väitis, et 17.10.2007 esitas Mati Järve avalduse üürikomisjonile ja selles väljendas oma soovi korteri vabastamiseks. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et eelnimetatud hageja väitele vaidles kostja vastu (t. lk. 116-119). Maakohus on otsuses tuginenud Tallinna üürikomisjoni 03.06.2008 määrusele, millest ilmneb, et ka kostjale saadeti määruse ärakiri (t.lk. 18) Kolleegium leiab, et eelnimetatud asjaolud ei oma tähendust, sest hagi on esitatud kostja vastu juba 23.01.2009. Seega oli kostjale teada hageja tahe eluruumi vabastamiseks. Kostja on apellatsioonkaebuses ise väitnud, et ta ei ole üürnik ning muid asjaolusid, millest ilmneks õigusliku aluse olemasolu eluruumi kasutamiseks, ei ole maakohus tuvastanud. Maakohus tuvastas, et vaidlusaluse korteriomandi omanikuks on hageja. Omanikul on omandi kaitseks petitoorsete nõuete, s.o vindikatsiooni- ja negatoornõude esitamise õigus. Seega on hageja õigustatud välja nõudma kostjalt Tallinnas xxxxxxxx asuva korteriomandi valduse AÕS § 80 lg 1 järgi ning kohus on vindikatsiooninõude põhjendatult rahuldanud. Kolleegium nõustub maakohtuga. Teise nõudena taotles hageja kostjalt alusetu rikastumise alusel hüvitise väljamõistmist alates oktoobrist 2007 kuni otsuse tegemiseni 2000 krooni kuus, kokku 30 000 krooni.18.11.2009 kohtuistungil hageja esindaja nõustus, et üürihinnad võivad olla ligikaudu 1000 krooni kuus. Maakohus rahuldas nõude, leides, et korteri valduse rikkumise korral on rikastumise teel saaduks korteri eest rikkumise hetkel võimalikult saadav üüritulu ehk eelduslikult sarnaste korterite eest tasutav keskmine üürihind. Hageja poolt nõutavaks hüvitiseks luges kohus 1000 krooni kuus ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks alates 18.12.2007 kuni otsuse tegemiseni summas 23 967,73 krooni, s.o 1531,82 eurot. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ka eelnimetatud nõude rahuldamise osas VÕS § 1037 lg 1 ja TsÜS § 62 lg1 järgi. Hageja ei ole otsust vaidlustanud ning kostja ei ole esitanud ka vastuväiteid väljamõistetud summa arvestuse kohta. Apellandi väidetel tulnuks hüvitise nõue jätta rahuldamata sel põhjusel, et hageja on hagist loobunud. Kolleegium selle väitega ei nõustu. Toimiku materjalidest ei ilmne, et hageja on hüvitise nõudest kostja vastu loobunud. Toimikus olevas 16.06.2009 kirjas kohtule on hageja selgelt väljendanud, et tal on rahaline nõue kostja vastu (t.lk. 37-38). Menetluskulu jaotus Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis apellatsioonimenetluses olevad apellandi enda ja vastustaja kulud tuleb jätta apellandi kanda TsMS § 171 lg 1 järgi. Apellant vabastati riigilõivu tasumisest summas 55 000 krooni apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuivõrd kohtulahend tehti apellandi kahjuks, siis tuleb otsustada ka riigilõivu tasumise küsimus. Tegemist on vanaduspensionäriga, kelle majanduslik olukord ei ole menetluse kestel