Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Töövaidluskomisjoni 01.03.2011 otsusega nr 9.2-2/108-2011 rahuldati töötaja avaldus ning loeti, et tööleping ei lõppenud ülesütlemisega. Tööleping loeti lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 03.01.2011 ning mõisteti tööandjalt töötaja kasuks välja kasutamata puhkuse kompensatsioon 106,52 eurot ja hüvitis kahe kuu keskmise töötasu ulatuses 639 eurot. OÜ Seventex esitas 05.04.2011 maakohtule avalduse, milles palus vaadata J. Ventseli poolt OÜ Seventex vastu töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina. OÜ Seventex väidete kohaselt tööandja ei vaidlusta töötaja avalduse rahuldamist osas, millega mõisteti tööandjalt välja kasutamata puhkuse kompensatsioon 106,52 eurot, kuid leiab, et töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole tühine ja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmiseks puudub alus. TLS § 89 lg 1 sõnastuse kohaselt ei ole määrav, et tööandja lõpetaks tegevuse, vaid oluline on töö lõppemine. Töölepingu järgi oli töötaja töökohaks XXX . Töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutus võimatuks töö lõppemise tõttu, kuna kauplus, mis asus XXX, suleti 2009 detsembris majanduslikel kaalutlustel. Kauplust ei viidud üle teise asukohta, tööandja majandustegevus vähenes selle võrra. Kõik 2009 detsembris selles kaupluses töötanud klienditeenindajad koondati. Kuna tööandja tegevus selle majandusüksuse raames lõppes, ei laiene tööandjale TLS § 93 lg-st 1 tulenev piirang ning tööandjal oli õigus tööleping üles öelda.

MAAKOHTU LAHEND

õigus hagejaga leping üles öelda üksnes tööandja tegevuse lõppemisel, tööandja pankroti väljakuulutamisel, kui tööandja tegevus lõpeb, või pankrotimenetluse lõpetamisel, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu. Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-7-11 tuleneb, et koondamine on võimalik olukorras, kui tööandja lakkab olemast, ei jää alles ühtegi töökohta, millel töötaja saaks töötamist jätkata. Töölepingu järgi oli hageja töökohaks XXX asuv kauplus ning see suleti. Ühe kaupluse sulgemine ei toonud aga kaasa tööandja tegevuse lõppemist, vaid ta jätkas tegutsemist teistes kauplustes. Kuna tööandjal oli mitu tegevuskohta (kauplust), siis ei saa ühe kaupluse sulgemist käsitleda tööandja tegevuse lõppemisena TLS § 89 lg 2 p 1 mõttes. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja ei ole tõendanud asjaolu, et teised töötajad suunati tööle kostja Lõunakeskuses asuvasse kauplusesse seoses koondamissituatsiooniga. Kostja sõnul viidi töötajad üle Lõunakeskusesse enne koondamist. Olukorras, kui tööandja otsustas ühe kaupluse sulgeda, tulnuks tal vastavalt TLS § 89 lg-le 5 arvestada hageja tööle jäämise eelisõigusega. Samas sel ajal, kui toimus kaupluse sulgemine, oli hageja XXXX ning tööandjal puudus teave, kas ja millal soovib hageja tööle naasta. Kui hageja naasis tööle, ei olnud tööandjal talle ühtegi vaba töökohta pakkuda. Hageja ei ole tõendanud ka asjaolu, et tööandjal oli võimalik pakkuda talle teist tööd. Ülaltoodust lähtudes oli kohus seisukohal, et tööleping tuleb lugeda lõppenuks koondamise tõttu alates 03.01.2011. Kuna töölepingu lõpetamine koondamise tõttu oli seaduslik, siis puudub alus töötajale TLS § 109 lg 1 järgi hüvitise väljamõistmiseks. Tööandja on võtnud õigeks töötaja nõude puhkusekompensatsiooni 106,52 eurot ja nõude tööandja poolt ülesütlemise etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest 319,56 eurot osas. Nimetatud nõuded on ka põhjendatud vastavalt TLS §-le 71 ja § 100 lg-le 5. 11.10.2011 kohtuistungil pakkus kostja hagejale kompromissina 2 x 319,56 eurot + 106,52 eurot. Hageja sellega ei nõustunud. Kuna kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja 319,56 eurot + 106,52 eurot, siis see on sarnane kostja pakutud kompromissiga. Sellest tulenevalt jättis kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel suuremas osas, s.o 80% ulatuses hageja kanda ja 20% ulatuses kostja kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

sätestatud erikaitse all, tulnuks koondamisel võrrelda apellandi tööalaseid näitajaid teiste koondamise hetkel ettevõttes töötavate isikutega. Seesugust võrdlust tööandja ei teostanud. Apellandiga töölepingu lõpetamine oli õigustühine ja töösuhe tuleb lugeda lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel ning mõista töötaja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis kolme kuupalga ulatuses; 2) jääb arusaamatuks kohtu mõttekäik, nagu polnuks tööandjal teavet sellest, kas ja millal soovib töötaja tööle naasta. XXXX kestus on seadusandlikult määratletud ning seeläbi tööandjale teada. Samuti ei olnud tööandjal põhjust kahelda töötaja soovis XXXX järgselt töösuhet jätkata. Õiguslikku relevantsust ei ole ka küsimuses, kas tööandjale oli teada töötaja töölenaasmise daatum või mitte. Mitte ükski õigusakt ei seo XXXX viibiva töötaja koondamise seaduspärasust ajahetkega, millisel töötaja tööle naaseb. Otsusest jääb arusaamatuks, kuidas saab enam kui aasta enne töölepingu lõpetamist toimunud kaupluse sulgemine õigustada töösuhte lõpetamist 2011. a alguses; 3) on kohus ebaõigesti jaganud tõendamiskoormuse. Olukorras, kui tööandja ütleb töölepingu üles koondamise tõttu, on tema kohustuseks tõendada koondamissituatsiooni olemasolu, sh vabade töökohade puudumist ettevõttes. Ka on tööandja kohustus tõendada töötajate tööalaste näitajate võrdlemist, tuues välja asjaolud, mis tingivad just konkreetse töötaja koondamise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kuna hageja on tõendanud, et tööleping öeldi erakorraliselt üles ajal, kui ta kasutas XXXX, siis on ta enda tõendamiskoormise täitnud ja maakohtu vastupidine seisukoht on ekslik. TLS § 93 lg-s 1 sätestatud keeld öelda tööleping üles XXXX kasutava isikuga, on imperatiivne ning tähendust ei ole sellel, kuidas toimis tööandja teiste kaupluse töötajatega. Tähendust ei ole ka sellel, kas tööandja teadis või ei teadnud töötaja XXXX kestusest ja töötaja soovist naasta tööle ning sellel, kas tööandjal oli pakkuda töötajale tööd või mitte. Maakohtu vastavad seisukohad on ekslikud. Nähtuvalt hagiavalduses märgitust teadis tööandja, et J. Ventsel oli 06.01.2011 XXXX ning kaupluse sulgemisel 2009. a detsembris pidi ta sellega arvestama. Kuivõrd tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud, siis tuleb tööleping TLS § 107 lg 2 järgi lugeda lõppenuks alates 03.01.2011 töötaja taotlusel. Sellest tulenevalt puudub töötajal õigus hüvitisele TLS § 100 lg 5 järgi (eeldab ülesütlemise kehtivust) ning maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega mõisteti tööandjalt välja hüvitis 319,56 eurot seoses ülesütlemise etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest. TLS § 109 lg 1 kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Nähtuvalt asja materjalidest tegi töövaidluskomisjon samas asjas otsuse 01.03.2011, millega luges töölepingu lõppenuks TLS § 107 lg 2 järgi ja mõistis tööandjale välja hüvitise kahe kuu keskmise töötasu ulatuses. Taotluse maakohtule avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras esitas tööandja ning taotlusest nähtuvalt palus tööandja jätta rahuldamata töötaja nõue hüvitise väljamõistmiseks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Seega ei ole ringkonnakohus seotud töövaidluskomisjoni otsusega, millega mõisteti tööandjalt välja hüvitis kahe kuu keskmise töötasu ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et töölepingu erakorraline ülesütlemine töötajaga tema XXXX kasutamise ajal on selliseks asjaoluks, mis õigustab hüvitise väljamõistmist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Seetõttu tuleb tööandjalt TLS § 109 lg 1 alusel mõista hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 958,50 eurot.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.