Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. mai 2012. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-25444
Tsiviilasi
S L hagi Hnizdo Krcmaroy OÜ (endise ärinimega Osaühing Varleton) vastu töövaidluses
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 17. mai 2011. a. otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6282, 61 eurot (98.301, 56 krooni)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S L apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja) S L (IK XXXXX, elukoht XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Annika Murulaid Kostja Hnizdo Krcmaroy OÜ (ärinimi kuni 25. maini 2011. a. OÜ Varleton; registrikood 10659935, asukoht 7. korrus, Tatari 64, Tallinn)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 17. mai 2011. a. otsus S L hagis Hnizdo Krcmaroy OÜ vastu töövaidluses osaliselt - osas, millega hagi töölepingu lõpetamise aluse tuvastamiseks jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas.
2.Tühistatud osas teha uus otsus, tuvastades, et pooltevaheline 1. augusti 2007. a. tööleping on lõppenud töötaja algatusel TLS § 79 alusel. Menetluskulud jaotada uuesti. Ülejäänud osas jätta otsuse lõppjäreldus muutmata, arvestades põhjenduse osas ringkonnakohtu otsuses märgitut.
3.1. Rahuldada S L hagi Hnizdo Krcmaroy OÜ vastu osaliselt.
3.2. Tuvastada, et S L ja Hnizdo Krcmaroy OÜ (endine ärinimi OÜ Varleton) vaheline 1. augusti 2007. a. tööleping on lõppenud töötaja algatusel TLS § 79 alusel.
3.3. Hagi distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, töötasu väljamõistmiseks ja hüvitise saamiseks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise ning lõpparve maksmisega viivitamise eest jätta rahuldamata.
3.4. Kummagi poole menetluskulud jätta tema enda kanda.
4.Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
5.Kummagi poole apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta tema enda kanda.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. S e l g i t u s e d:
1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
29.mail 2009. a. esitas S L Pärnu Maakohtusse OÜ Varleton (uus ärinimi Hnizdo Krcmaroy OÜ) vastu hagi, milles palus tühistada hagejale kostja poolt määratud distsiplinaarkaristus, tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja lugeda tööleping lõppenuks töötaja algatusel, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest summas 47.682, 96 krooni, keskmine töötasu summas 17.671, 44 krooni ja lõpparve summas 7947, 16 krooni.
2(10)
Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures ehitaja-puusepana 1. augustil 2007. a. sõlmitud töölepingu alusel. Hageja tööülesandeks oli valmistada saunakabiine, mida eksporditi Soome ja Hollandisse. Tööaja kestus oli 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas ning brutotöötasu oli alates 28. oktoobrist 2009. a. 76, 16 krooni tunnis. Alates 2008. a. detsembrikuust ei kindlustanud kostja hagejat tööga lepingus ette nähtud mahus ja saatis ta tööpuudusel koju. Hageja nõudis kostjalt töölepingu täitmist ja töötasu väljamaksmist ning kostja lubas hagejast seepeale esimesel võimalusel lahti saada.
20.veebruaril kutsus kostja hageja tööle ja teatas, et temaga lõpetatakse tööleping töökohustuste rikkumise ja usalduse kaotuse tõttu, põhjuseks soomekeelne reklamatsioon toodangu kohta, mille hageja oli valmistanud. Kostja esitas hagejale käskkirja töölepingu lõpetamise kohta TLS § 86 punktide 6 ja 7, § 103 p. 2 ja § 104 p. 3 alusel alates 20. veebruarist 2009. a.
4.märtsil 2009. a. esitas hageja avalduse distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, töötasu ja hüvitiste saamiseks, kuid et hageja nõuete kogusumma osutus suuremaks kui 50.000 krooni, lõpetas töövaidluskomisjon töövaidlusasjas menetluse individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 4 lg. 1 ja § 15 lg. 1 p. 4 alusel 6. mai 2009. a. otsusega. Selle töövaidluskomisjoni otsuse sai hageja kätte
14.mail 2009. a. Tööleping on lõpetatud ebaõigesti. TLS ei näe ette võimalust lõpetada tööleping samaaegselt kahe aluse järgi, seega on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik. Toote kvaliteedi osas ei ole tööandja esitanud hagejale mingeid pretensioone. Tööandja põhjendus toodangu puuduste osas on otsitud ega vasta tõele. Kui toodangus oleks olnud puudusi, oleks need leitud kohe (toote vastavust kvaliteedile kontrolliti kohe, kõik valmistatud tooted tööandja esindaja mõõdistas ja pildistas) ning toodet ei oleks saadetud ostjale. Kostja ei ole küsinud hageja seletust ega hinnanud, millistel asjaoludel väidetav rikkumine on aset leidnud ning kas karistus on vastavuses väidetava rikkumisega. Kostja ei kindlustanud hagejat tööga 4 päeva jooksul 12. kuni 19. detsembrini 2008. a, 10 päeva jooksul 5. kuni 9. jaanuarini 2009. a. ja 15 päeva eest 23. jaanuarist kuni 20. veebruarini 2009. a. Nende 29 päeva (29 x 8 = 232 töötunni) eest nõuab hageja keskmist töötasu summas 17.671, 44 krooni (232 x 76, 17). Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest nõuab hageja vastavalt TLS § 117 lõikele 1 hüvitist 6 kuu keskmise palga ulatuses netosummas 47.682, 96 krooni (keskmine netokuupalk 7947, 16 krooni x 6). Kostja ei maksnud hagejale töölepingu lõpetamisel välja kõiki temal saada olevaid summasid. Seega on hageja õigustatud TLS § 119 lg. 2 alusel nõudma kostjalt keskmist palka lõpparve maksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmise palga ulatuses netosummas 7947, 16 krooni. Vastuseks kostja vastusele leidis hageja, et tema hagi ei ole aegunud. Tööleping lõpetati käskkirja nr. 1-09 kohaselt tööandja algatusel, seetõttu on asjakohatu väite, et lõpetatud tööleping oleks nagu lõpetatud mingil teisel alusel. Kas töötaja sellega nõustus või mitte, ei muuda tema kaebeõigust. Dokumendiga, mis kannab pealkirja „töölepingu lõpetamine“, tutvustas tööandja töötajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja seda ei saa lugeda poolte kokkuleppeks. Ka juhatuse otsus ei ole piisav, et lugeda tööleping lõpetatuks poolte kokkuleppel: kumbki pooltest ei esitanud vastaspoolele avaldust töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Töölepingu lõpetamine ei ole lubatud selle alust näitamata (TLS § 73 lg. 1). Juhatuse 20. veebruari otsusest ei olnud hageja enne kohtumenetlust teadlik, eelduslikult on see vormistatud tagantjärele. See, et kostja on hagejale määratud distsiplinaarkaristuse tema väidetel enne töölepingu lõpetamist tühistanud, siis on töölepingu lõpetamine TLS § 86 punktide 6 ja 7, § 103 p. 2 ja § 104 lg. 3 alusel selgelt ebaseaduslik. Ka
3(10)
ei vasta kostja 19. veebruari 2009. a. käskkiri seaduses distsiplinaarkaristuse määramise kohta koostatud dokumendi kohta sätestatud nõuetele. Õige ei ole, nagu oleks hageja omavoliliselt töölt puudunud. Kui tööd oli, kutsuti hageja tööle sekretäri vahendusel. Hageja helistas vaidlusalustel kuupäevadel nii sekretärile kui kostja juhatuse liikmele Ülari Järvojale pidevalt, viimane aga ei vastanud. Ajavahemikul
5.kuni 9. jaanuarini 2009. a. on hageja ka tööajatabelite kohaselt tööle märgitud. Kostja ei ole tõendanud, et ajal, mil saunakabiinide tootmine oli seiskunud, oli tal anda hagejale muud tööd. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi tuleks jätta läbi vaatamata ja menetlus lõpetada: hagi on aegunud ja alusetu. Pealegi lugesid pooled 20. veebruaril 2009. a. töölepingu antud tingimustel lõppenuks, kinnitades seda oma allkirjadega. Kuna mõlemad olid töölepingu lõpetamisega antud tingimustel nõus, ei saa töölepingu lõpetamist üheselt võtta kui vallandamist. Hageja tööülesandeks on olnud moodulsaunade ehitamine ja komplekteerimine, kvaliteedinõuded on talle hästi teada ja kuni 2008. a. detsembrini tuli ta oma tööülesannetega probleemideta toime. 2009. a. jaanuari alguses tuli tellimus kolmele moodulsaunale sihtkohaga Holland, mille kohta tehti töökäsud. Töötasu jagunes vastavalt tööde teostajate vastutusastmele ja töökäskude allkirjastamisel räägiti iga töötaja vastutus läbi ning lepiti eraldi kokku. Hagejal oli täisvastutus, mis sisaldas valmistoodangu ehituskvaliteedi kontrolli, taoline vastutus kajastus ka töötasus. Hageja tõlgendas valesti töölepingus sisalduvat moodulsaunade kokkulepet, kui leidis, et kvaliteedi kontrolli pidi teostama juhatuse liige. Seaduse, töösisekorra eeskirjade punktide 3. 1, 8. 1, 9. 1 ja 9. 2 ning töölepingu punktide 2. 2,
10.1 ja 12. 1 järgi oli töövõtja kohustatud tegema tööd vastavalt ettenähtule iseseisvalt töökäsu järgi ja kvaliteetselt. Kostjal ei ole olnud tööpuudusest tingitud tööseisakuid. Hageja luges tööseisakuks aja, mil ta ise teadmata põhjusel tööle ei ilmunud. 15. kuni 17. detsembrini 2008. a. puudus hageja töölt tööandjale seni mingeid selgitusi andmata. Ajavahemikul 18. detsembrist 2008. a. kuni
4.jaanuarini 2009. a. oli firmas kollektiivpuhkus. Pärast kollektiivpuhkust ei ilmunud hageja
5.jaanuaril tööle, puudus ta 9. jaanuarini 2009. a., mingeid selgitusi ei ole hageja andnud. Alates 26. jaanuarist ei ilmunud hageja jällegi tööle. Tööseisakut sel ajal ei olnud, peatunud oli üksnes moodulsaunade ehitamine Hollandisse, kuid vastavuses töölepingu punktiga 2. 2 oleks hagejale saanud võimaldada teisi töid. 23. jaanuaril 2009. a. (reedel) valmis kolm sauna ja Hollandi tellija sai need kätte 26. jaanuaril 2009. a., peale mida tellimused katkesid – põhjuseks ehituskvaliteedi puudused. Tegemist oli otse hageja vastutuse ja süüga, mille tõttu ongi hageja vallandatud. Selle juhtumi tõttu seiskusid tellimused Hollandist ja ohus oli ettevõtte maine, ettevõtte usaldusväärsust on kahjustatud ja ettevõttele on põhjustatud suurt materiaalset kahju. Vaatamata sellele on hagejale välja makstud 2009. a. jaanuari töötasu 8661 krooni ja veebruari töötasu 3879 krooni. Hagejal ei saa olla mingeid nõudeid kostja vastu. Kostja vallandas hageja ebakvaliteetselt tehtud töö tõttu ja maksis hagejale välja töötasu jaanuari ja veebruari eest. Täiendavas vastuses märkis kostja, et tööleping lõpetati poolte kokkuleppel, millega mõlemad kinnitasid, et neil ei ole edaspidiselt pretensioone. Töölepingu lõpetamisel on tööandja üksnes selguse mõttes viidanud TLS § 86 punktide 6 ja 7, § 103 p. 2 ja § 104 p. 3 asjaoludele, kuid hagejat ei ole distsiplinaarkorras karistatud. Hageja oli teadlik 19. veebruari 2009. a. käskkirja tühisusest, kuna 20. veebruaril 2009. a. lõpetasid pooled töölepingu poolte kokkuleppel, millega muutus töölepingu lõpetamise alus. Tööleping on lõpetatud poolte kokkuleppel vastavalt TLS §-le 76, töölepingu lõpetamise käskkiri on 20. veebruari 2009. a. otsusega osaliselt tühistatud.
4(10)
Kostja ei ole hageja lõpparvet kinni pidanud ja see maksti välja kolme kalendripäeva jooksul 23. veebruaril 2009. a. Vahepealne menetlus Pärnu Maakohus tegi 1. märtsil 2010. a. vaheotsuse, millega luges tuvastatuks, et hageja esitas hagi tähtaegselt. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 1. oktoobri 2010. a. otsusega Pärnu Maakohtu 1. märtsi 2010. a. vaheotsuse osas, milles maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Ka ringkonnakohus leidis, et hagiasjas menetletavad nõuded ei ole aegunud, ja saatis tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi Pärnu Maakohtusse. Maakohtu vaheotsus jõustus 6. novembril 2010. a. Esimese astme kohtu otsus 17. mai 2011. a. otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt tuleb kohaldada kuni 1. juulini 2009. a. kehtinud töölepingu seadust (TLS). 19. veebruari 2009. a. käskkirjaga määras kostja hagejale distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamise hagejapoolse töökohustuste rikkumise ja usalduse kaotuse tõttu (tl. 12).
19.veebruari 2009. a. käskkirjal puudub hageja allkiri ja andmed, et hagejale on käskkiri sellel kuupäeval teatavaks tehtud. 20. veebruaril 2009. a. sõlmisid pooled töölepingu lõpetamise kokkuleppe (tl. 13). Sellest järeldub, et distsiplinaarkaristust kohaldav käskkiri oli töötajale teatavaks tehtud. Töölepingu lõpetamise kokkuleppes leppisid pooled kokku, et neil teineteise suhtes nõudmisi ei ole. Kokkuleppest taganemine pole heade kommete ja tavadega kooskõlas, mistõttu pole seletatav, mis ajendil pöördus hageja oma nõuetega kostja vastu. Kostja on märkinud, et tööleping lõpetati TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel ja distsiplinaarkaristust ei rakendatud. Seda tõendab hageja tööraamat (töövaidluskomisjoni toimik lk. 23), milles puudub viide, et tööleping oleks lõpetatud TLS § 86 punktide 6 ja 7 alusel või muul alusel kui poolte kokkuleppel. Kuna hagejale distsiplinaarkaristust ei rakendatud, lõpetati tööleping TLS § 76 kohaselt poolte kokkuleppel 20. veebruaril 2009. a. ja hageja nõue kostja poolt määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata kui alusetu. Hagejale määrati distsiplinaarkaristus seaduslikult piisava aluse olemasolu tõttu. TLS § 86 punktide 6 ja 7 kohaselt võib tööandja lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel ja töötaja suhtes usalduse kaotamisel. TLS § 86 punktide 6 ja 7 rakendamise tingimused on reguleeritud TLS §-des 103 ja 104. Kostja lähtus TLS § 103 lõikest 2 ja § 104 lg. 2 punktist 3. Tööülesannete hoolikal, täpsel ja kohusetundlikul täitmisel oleks hageja saanud ära hoida ebakvaliteetse töö teostamise. Kostja on hageja tähelepanu tema töö puudustele juhtinud. Ka toodangu tellija andis kostjale teada puudustest ja ähvardas tellimused lõpetada (töövaidluskomisjoni toimik lk. 14), mis on aga väikeettevõttele eriti ohtlik (lk. 29). Hageja töötas kostja juures alates 2007. a. augustist ja omas seega piisavat ja küllaldast tööpraktikat. Hagejale saadetud lühisõnum (tl. 110) osundab asjaolule, et hageja oli kostjale vajalik töötaja. Kuna kostja soovis töölepingu lõpetada poolte kokkuleppel, jäi distsiplinaarkaristuse määramine vormistamata. Kokkuleppe sõlmimisega muutus käskkiri kehtetuks. Seega puudus vajadus töötaja seletuse saamiseks ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 8 lõikes 1 toodud hindamisvajadus. Kostja kinnitusel ei nõua ta hagejalt tekitatud kahju hüvitamist summas 50.000 krooni. Hageja tegevus võis kogumis põhjustada kostja eksistentsi lõppemise. Tuvastamist leidis, et pooled lõpetasid töölepingu kokkuleppel. Hageja pole väitnud, et ta soovib kokkuleppest taganeda. Kokkuleppest taganemine pole ka võimalik, sest see kahjustaks hageja huve. Seega puudub alus tunnistada poolte kokkulepe töölepingu lõpetamise kohta ebaseaduslikuks. Hageja on ekslikul arvamusel, et töölepingu lõpetamise
5(10)
põhjustas distsiplinaarkaristus. Kuna tööleping lõppes TLS § 76 kohaselt poolte kokkuleppel, puudub alus töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks. Et tööleping lõpetati seaduslikult, tuleb hageja hüvitisenõue jätta rahuldamata. Hageja väitel ei kindlustanud kostja hagejat tööga 4 päeva perioodil 12. kuni 19. detsembrini 2008. a., 5 päeva perioodil 5. kuni 9. jaanuarini 2009. a. ja 15 päeva perioodil 23. jaanuarist kuni 20. veebruarini. Arusaamatu on, kas hageja arvestab nimetatud tööpäevi alates näidatud kuupäevast või nimetatud kuupäev kaasaarvatud. Nii on positsioonis üks märgitud tööpäevade arv järgmine: 12. detsember 2009. a. on reede, see tähendab 1 päev, 15. - 19. detsember on 5 päeva, seega kokku 6 päeva. Kui arvestada näidatud kuupäevast kuni lõppkuupäevani, mitte kaasarvatult, tuleb neli päeva. Positsioonis kaks on 5. jaanuar esmaspäev ja 9. jaanuar reede, seega nimetatud päevi mitte arvestades tuleb kolm päeva, kui nimetatud kuupäevad kaasaarvatud, siis viis päeva. Kolmas töökatkestuse juhtum on hagis toodud ajavahemikul 23. jaanuarist 20. veebruarini. Kui arvestada kuupäevad sisse, tuleb ajavahemik 21 päeva, kui mitte arvestada algus- ja lõppkuupäeva, siis 19 päeva. Arusaamatu, kuidas hageja sai ajavahemikuks 15 päeva. Järelikult arvestas hageja töölt põhjuseta puudutud päevad ise maha. Siin tuleb veel peatuda kohtu selgitamiskohustusel. Hagi saades ja arutades ei saa kohus nii sügavalt tungida hagi sisusse, eriti veel siis, kui kostja nimetatud asjaolule tähelepanu ei juhi, see on hageja õigus esitada nõue ja seda põhjendavad asjaolud. Kostja kinnitusel pole tal olnud tööpuudusest tingitud tööseisakuid. Hageja on lugenud tööseisakuks aja, millal ta ise teadmata põhjusel tööle ei ilmunud. Moodulsaunade ehitus on osa tehtavast toodangust ja töödest tööandja juures. Lähtuvalt töötajate tunnitabelist 2008. a. detsembrikohta (tl. 95) on hageja olnud tööl kuni reede 12. detsembrini 2008. a., mille eest on temale välja makstud töötasu (tl. 94). Alates esmaspäevast 15. detsembrist 2008. a. kuni reede 17. detsembrini 2008. a. puudus hageja töölt, mille kohta ei ole ta tööandjale mingeid selgitusi andnud. Kostjal sellel ajal tööseisakuid ei olnud. Alates 18. detsembrist 2008. a. kuni 4. jaanuarini 2009. a. oli tööandja kollektiivpuhkusel. Seega ei saa hagejal olla nõudeid 2008. a. detsembri tööseisakute eest. Kollektiivpuhkus lõppes 4. jaanuaril 2009. a., kuid tööandjale teadmata asjaoludel ei ilmunud hageja 5. jaanuaril 2009. a. tööle ja mingeid selgitusi pole kostja enne töövaidluskomisjoni kaebuse esitamist saanud. Kostja kinnitusel tal sellel ajal tööseisakut ei olnud ja kõik tööl olnud töötajad said oma igakuist vastavat töötasu. Selle aja eest ei saa hagejal olla mingeid nõudeid tööandja vastu. Alates esmaspäevast 26. jaanuarist 2009. a. ei ilmunud hageja tööandjale teadmata asjaoludel tööle ja mingeid selgitusi pole kostja enne töövaidluskomisjonile kaebuse esitamist saanud. Hageja väide, et sellel ajal oli tööandja juures tööseisak, ei vasta tõele ning üksnes moodulsaunade ehitus Hollandisse oli peatunud. Kuna alates 26. jaanuarist 2009. a. hageja ei ilmunud tööle, oleks selle aja eest palga maksmine tööandja arvates põhjendamatu. Lähtuvalt töölepingu punktist 2. 2 saanuks tööandja võimaldada hagejale teist tööd. Seega ei saa nimetatud aja eest hagejal olla mingeid nõudeid tööandja vastu. Antud kostja väited lähevad vastuollu tema poolt esitatud 2009. a. jaanuari tunnitabeliga, kus hageja on vaidlusalusel ajavahemikul märgitud töölolevaks (tl. 95). Sellest kohus järeldab, et tööandja juures on segadus tööaja arvestamisega ja sellest tulenevalt töötaja vabastamine põhjusega töölt puudumise tõttu pole võimalik. Samas poolte väited selle kohta, et hageja nimetatud ajavahemikul tööl ei olnud, kattuvad, kuigi pooled annavad selle kohta erinevaid seletusi. Samuti on vastuolu kostja poolt esitatud hageja palgaarvestuse õiendiga (tl. 94), milles märgitakse, et hageja oli kodus veebruaris 2009. a. 15 päeva, mille eest maksti hagejale kompensatsiooni 216 krooni päevas. Sellest kohus järeldab, et hageja kodus viibimine toimus poolte kokkuleppel, kuid vastavalt kostja kohtule avaldatud seisukohale polnud hagejal keelatud tööle ilmuda ja kostja oli valmis pakkuma hagejale teist tööd. TLS § 66 reguleerib ajutist üleviimist teisele tööle tööseisaku korral. Kohus oma kogemusest tulenevalt mõistab töösuhet selliselt, et kui töötad, tuleb tööle minna, hoolimata
6(10)
sellest, kas tavalist tööd on või ei. Kui tööle ei lähe, on tööluus, põhjuseta töölt puudumine. Eripäraseks teeb töölt sunnitud puudumise eest tasu nõudmine asjaolu, et hageja, olles eelnevalt kostjaga kokku leppinud, et temal kostja vastu mingeid nõudeid ei ole, esitab sarnase nõude. See ei vasta ei heale tavale ega headele kommetele ega mingile mõistlikkusele. Isiku aususe, väärikuse ja sisu ning olemuse määrab tema sõnapidamine, eriti kokkulepitust kinnipidamine. Kokkuleppest ühepoolselt taganemine on petmise ja altvedamise maiguga. Tuvastamist leidis, et tööandjal ei olnud tööseisakuid ja hageja nõue selles osas on alusetu ja ei kuulu rahuldamisele. Kohtul puuduvad tõendid, et tööandja oleks hageja tööraamatut kinni pidanud. Kostja poolt esitatud hageja palgaarvestuse õiendist (tl. 94) tuleneb otseselt, et hagejale maksti töötasu välja 23. veebruaril 2009. a. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kaevatav kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ning ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg. 1 ja TsMS 442 lõigetes 7 ja 8 sätestatule. Kohus ei andnud hinnangut hageja väitele, et töölepingu lõpetamise dokumendist nähtuvalt on tööleping lõpetatud TLS § 86 punktide 6 ja 7 alusel töökohustuste rikkumise ja usalduse kaotuse tõttu ega põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja väidetega. See, et tööleping lõpetati tööandja algatusel, tuleneb ka kostja käskkirjast nr. 1-09. Kohus on töölepingu lõpetamise dokumenti ekslikult käsitlenud poolte kokkuleppena. Kuivõrd tööleping lõpetati tööandja algatusel, on asjakohatu väita, et juba lõpetatud tööleping lõpetati poolte kokkuleppel. Asjaolu, et selles dokumendis on märgitud, et pooltel pretensioone ei ole, ei tee olematuks töötaja seadusest tulenevat kaebeõigust. Selle dokumendiga tutvustas tööandja töötajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. Dokumenti allkirjastades ei avaldanud hageja sellega nõustumist, vaid seda, et talle on töölepingu lõpetamise dokument kätte toimetatud ja ta on teadlik, et temaga sõlmitud tööleping on lõpetatud. Otsuses ei ole põhjendatud, missugusel õiguslikul alusel saab ülalkirjeldatud asjaoludel nimetatud dokumenti käsitleda töölepingu lõpetamisena poolte kokkuleppel. Tööraamatusse ei märgita töölepingu lõpetamise alust, sinna tehakse vaid kanne, et tööleping on lõpetatud, näidates ära selle lõpetamise aja. Selleks, et lugeda tööleping lõpetatuks poolte kokkuleppel TLS § 76 alusel, puudub töölepingu lõpetamise aluseks olev dokument; töölepingu lõpetamine ei ole vormistatud selliselt, et töölepingu saaks lugeda lõpetatuks poolte kokkuleppel. Hageja ei ole avaldanud soovi või nõustumust lõpetada tööleping poolte kokkuleppel ja teine pool ei ole sellega nõustunud. Töölepingu lõpetamise dokumendist ei nähtu, et tööleping oleks lõpetatud poolte kokkuleppel TLS § 76 alusel, vaid selles on viidatud TLS § 86 punktidele 6 ja 7, § 103 punktile 2 ja § 104 punktile 3. Kuigi kohus leidis, et tööleping on lõpetatud poolte kokkuleppel, on ta vastolus omaenda järeldustega käsitlenud töölepingu lõpetamist seoses töötajapoolsete rikkumistega. On selgusetu, millest kohus järeldas, et väidetavalt toodangus esinenud puudused on tootevead ja ilmselgelt töötaja praak. Samuti ei ole põhjendatud käsitleda tõendina kostja poolt ühepoolselt allkirjastatud akti tõendina, tõendamaks väidetavaid puudusi hageja poolt valmistatud toodangus. Karistus ei jäänud lõpuni vormistamata, vaid hagejale käskkirja teatavaks tegemisega on karistus määratud. Vastavalt TDS § 8 lõikele 1 tulnuks seletus võtta enne karistuse määramist. Seega ei ole põhjendatud kohtu järeldus, et seletuse võtmiseks vajadus puudus, hagejal on õigus ka hüvitisele 6 kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus ei andnud hinnangut hageja väitele, et vaidlusalusel perioodil suhtles hageja kostjaga regulaarselt ja kostja teatas, et tööd anda ei ole ning lubas teatada, kui tööd on. Kuna hageja jätkas töö küsimist, hakkas kostja hagejat vältima. Kohus ei andnud hinnangut nende
7(10)
asjaolude tõendamiseks esitatud tõenditele (telefonikõnede eristused, tunnistaja ütlused). Kohus jättis oma järeldused õiguslikult põhistamata. Otsuse põhistamine vaid kohtu isikliku kogemusega on vastuolus TsMS § 436 lõikega 1 ja § 442 lõikega 7.
25.novembri 2009. a. eelistungil kinnitas kostja, et mainitud perioodil saunade tootmiseks tööd ei olnud, kuid hageja oleks siiski pidanud igal hommikul tööle tulema, kuna tsehhis mingit tööd alati leidus. Kostja väited ei ole põhjendatud ega asjakohased. Riigikohtu lahendist 3-2-1-136-07 (punktid 11 ja 12) tuleneb, et tööandja peamisteks kohustusteks on kindlustada töötaja lepingus kokkulepitud tööga ning maksta töö eest palka. TLS ega palgaseadus (PalS) ei kohusta töötajat tööandjalt tööd nõudma. Kui kostja tahtis oma vastuväidetes tugineda asjaolule, et tal oli hagejale tööd anda, oli kostja kohustus tõendada, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui hageja oleks tööle tulnud. Samuti peab kostja tõendama, et ta on andnud selgelt ja õigeaegselt hagejale vajalikke korraldusi. Hageja seda tõendanud ei ole, mistõttu tuleb jätta tähelepanuta kostja vastuväited hageja keskmise töötasu nõudele aja eest, mil hageja ei kindlustanud kostjat kokkulepitud tööga. Kohus ei ole põhjendanud hageja hüvitiste nõuet keskmise palga ulatuses lõpparve kinnipidamise eest. Lisaks töötasule tuleb lõpparve kooseisus töötajale välja maksta ka töölepingu lõpetamise hüvitis, tasu aja eest, mil tööandja ei kindlustanud töötajat tööga. Tööraamatu kinnipidamise eest hageja hüvist nõudnud ei ole. Vastustaja seisukoht Kostja apellatsioonkaebusele vastanud ei ole. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb vastavalt TsMS § 657 lg. 1 punktile 2 tühistada osas, millega hagi töölepingu lõpetamise aluse tuvastamiseks jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, tuvastades, et pooltevaheline 1. augusti 2007. a. tööleping on lõppenud töötaja algatusel TLS § 79 alusel. Menetluskulud tuleb jaotada uuesti, jättes kummagi menetlusosalise menetluskulud tema enda kanda. Ülejäänud osas tuleb otsuse lõppjäreldus jätta muutmata, tehes otsuse ringkonnakohtu otsuses märgitud põhjendusel. Maakohus leidis õigesti, et vaidlus tuleb lahendada kuni 30. juunini 2009. a. kehtinud TLS alusel. Põhjendatud on aga apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsus on töölepingu lõpetamise aluse osas vastuoluline: kord on otsuses leitud, et töölepingu on pooled lõpetanud kokkuleppel, ja samas, et töödistsipliini rikkumise tõttu. Kolleegium leiab, et poolte poolt 1. augustil 2007. a. sõlmitud tööleping tuleb lugeda lõppenuks 20. veebruaril 2009. a. töötaja algatusel TLS § 79 alusel. Nii ei ole vaidlust selle üle, et kostja koostas 19. veebruari 2009. a. käskkirja nr. 1-09 hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamise kohta TLS § 86 punktide 6 ja 7 alusel (tl. 12) ning et hagejat selle käskkirjaga tutvustati. Et töölepingu lõpetamine TLS § 86 p. 6 ja 7 alusel on distsiplinaarkaristuseks (TDS § 3 p. 4), siis tuli see TDS § 12 lg. 1 kohaselt lugeda määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Käskkirja ennast ei ole hageja allkirjastanud, samas ei ole pooltel aga vaidlust selle üle, et
20.veebruaril 2009. a. allkirjastasid pooled kirjaliku dokumendi töölepingu lõpetamise kohta (tl. 13), millele hageja on alla kirjutanud ja milles samuti on kajastatud töölepingu lõpetamine TLS § 86 punktide 6 ja 7 alusel. Seega oli TDS § 12 eesmärk – töötaja teavitamine karistusest allkirja vastu – täidetud ja distsiplinaarkaristus – töölepingu lõpetamine – tuleb lugeda alates
20.veebruarist 2009. a. määratuks. Põhjendatud ei ole kostja väide, nagu oleksid pooled lõpetanud töölepingu kokkuleppel. See kostja väide ei ole põhjendatud juba ainuüksi seetõttu, et 20. veebruari 2009.
8(10)
a. dokument töölepingu lõpetamise kohta (tl. 13), millele kostja on osundanud, ei sisalda kokkulepet töölepingu lõpetamise kohta poolte kokkuleppel TLS § 76 alusel, nagu kostja väidab. Vastupidi, see dokument sisaldab viidet töölepingu lõpetamisele TLS § 86 punktide 6 ja 7 alusel ning täiendavalt on viidatud ka TLS §-dele 103 ja 104. Dokumendi sisust võib järeldada, et tööleping hagejaga on lõpetatud kostja algatusel dokumendis viidatud õiguslikel alustel. Mingeid kokkuleppeid, mille põhjal võiks järeldada poolte soovi lõpetada hagejaga sõlmitud tööleping kokkuleppel TLS § 76 tähenduses, osundatud dokument ei sisalda. Et dokumendi sisu välistab selle tõlgendamise kostja pakutud viisil, ei ole vaidluse lahendamiseks vajadust käsitleda küsimust sellest, kas poolte kokkuleppega oleks üldse võimalik tühistada tööandja otsust töötajale karistuse määramise koha. Samas on kostja esitanud kohtule juhatuse 20. veebruari 2009. a. kuupäeva kandva otsuse käskkirja nr. 1-09 osalise tühistamise kohta töölepingu lõpetamise aluse osas (tl. 60). Et kostja ise on hagejale määratud ja töölepingu lõpetamises seisnenud distsiplinaarkaristuse tühistanud, ei ole töölepingut hagejaga lõpetatud käskkirjas 1-09 loetletud alustel. Tööandja on õigustatud töötajale määratud distsiplinaarkaristust tühistama ning taolise karistuskäskkirja tühistamise toime ei sõltu iseenesest sellest, millal tööandja käskkirja tühistas ja millal töötaja karistuse tühistamisest teada sai. (Sellel võib küll olla tähtsus menetluskulude jaotamise seisukohalt.) Et hagejale määratud distsiplinaarkaristuse on kostja tühistanud, siis ei ole töölepingut hagejaga distsiplinaarkorras lõpetatud ning alust ei ole rahuldada hagi distsiplinaarkaristuse tühistamiseks ning töölepingu tööandja algatusel lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et nendevaheline töösuhe on alates
20.veebruarist 2009. a. lõppenud. Hageja on taotlenud, et kohus loeks töölepingu lõppenuks töötaja algatusel TLS § 79 alusel. Kuna kostja juhatuse otsuses hagejale määratud karistuskäskkirja tühistamise kohta ei sisaldu hagejaga töölepingu lõpetamise alust ning pooled peavad töölepingut lõppenuks erinevatel õiguslikel alustel, on olukord hageja jaoks ebaselge ning et hagejal on töölepingu lõpetamise aluse tuvastamise vastu õigustatud huvi, siis on tema nõue – tuvastada, et tööleping on lõppenud hageja algatusel TLS § 79 alusel – põhjendatud ja tuleb rahuldada. Rahaliste nõuete rahuldamiseks alust ei ole. 20. veebruari 2009. a. kirjalikus dokumendis (tl. 13) on hageja kinnitanud, et tal ei ole tööandja vastu edaspidiselt pretensioone. Eelistungil maakohtus on hageja taolise kokkuleppe sõlmimist kostjaga kinnitanud, väites, et sõlmis selle tänu valedele ja ähvardustele, et kui ta kokkuleppele alla ei kirjuta, leitakse muu moodus temast lahtisaamiseks, samuti valetati, nagu oleks koostöö hollandlasega lõppenud ja tööd ei ole (tl. 50). Seega on hageja tuginenud tahteavalduse tegemisele ähvarduse ja pettuse mõjul (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 94 ja 96). Vastavalt TsÜS § 90 lg. 1 lauses 1 sätestatule võib tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada, kusjuures TsÜS § 98 lg. 1 lause 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Hageja ei ole väitnud, et ta teisele poolele niisuguse avalduse oleks teinud. Ka on hageja väited jäänud sedavõrd üldsõnalisteks, et nende vastavust TsÜS §-des 94 ja 96 sätestatud koosseisutunnustele ei olegi võimalik kontrollida, oma väidete tõendamisest rääkimata. Hageja ei ole omaenda poolt sõlmitud kokkuleppele osutanud mingit tähendust, leides vaid, et seaduses sätestatud õigusi ei saa temalt ära võtta. Kolleegium leiab, et lepinguvabaduse tingimustes on pooled õigustatud sõlmima igasuguseid kokkuleppeid, mille sõlmimine ei ole vastuolus seadusega. Võlaõigusseaduse (VÕS) 10. peatüki 6. jaos on sätestatud võlasuhte lõpetamine kokkuleppel ja hageja ei ole põhjendanud, miks ei oleks töösuhte pooled võinud vaidlusalusel juhul sõlmida kokkulepet vastastikuste nõuete puudumise kohta. Seega tuleb hageja rahaliste nõuete puhul lähtuda poolte kokkuleppest, mille kohaselt kokkuleppe sõlmimise aja seisuga neil teineteise vastu nõudeid ei olnud.
9(10)
Lõpparve tuli välja maksta töölepingu lõppemise päeval (palgaseaduse (PalS) § 32 lg. 1) ja küsimus võib kerkida sellest, kas kokkulepe sai käia ka selle kohustuse kohta. Kolleegium leiab aga, et kuna hageja on tuletanud oma lõpparve kinnipidamise nõude rahasummade välja maksmata jätmisest, mida ta hages töötasuna töölepingu lõpetamisele eelnenud aja eest ning hüvitisena töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, nende rahasummade saamiseks ei ole tal aga eespooltoodust tulenevalt alust, siis ei ole ka hageja lõpparvet kinni peetud ning olenemata kokkuleppe kehtivusest selle kohustuse kohta ei ole ka selle nõude rahuldamiseks alust. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud hagi hinna määramist. TsMS § 137 lg. 11 alusel määrab ringkonnakohus hagihinnaks nii maakohtus kui kaebuse esitamisel 4684, 82 eurot (73.301, 56 krooni). Nii on esitatud rahalisi nõudeid kogusummas 73.301, 56 krooni ning mittevaralised nõuded, mis on sisult kattuvad ja seotud esitatud varalise nõudega, nii et TsMS § 134 lg. 3 kohaselt tuleb hagihinnaks lugeda üksnes varalise nõude hind. Et hagi rahuldatakse osaliselt ja tegemist on töövaidlusega, kusjuures hageja ei teadnud kohtusse pöördumisel kostjapoolsest distsiplinaarkaristuse tühistamisest, peab kolleegium õiglaseks jätta kummagi poole nii maa- kui apellatsioonikohtu menetluskulud kooskõlas TsMS § 163 lõikega 1 tema enda kanda vaatamata sellele, et suuremas osas jääb töötaja hagi rahuldamata.
Margo Klaar
Ele Liiv
Malle Seppik
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.