Õilme Saksa hagi MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3654,58 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 4. juuni 2025 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
31. märts 2026 Apellant (kostja) MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool (rgkood 80335482), lepinguline esindaja advokaat Alina Aleksejeva Vastustaja (hageja) Õilme Saks (ik
XXXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaat Teele Viilup
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 4. juuni 2025 otsus osas, milles maakohus mõistis viivise välja alates 4. juunist 2024 ja mõista viivis välja alates 13. augustist 2024, täiendades ka otsuse põhjendusi.
2.Rahuldada MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Mõista MTÜ-lt Tartu Luterlik Peetri Kool Õilme Saksa kasuks välja puhkusehüvitis 3154,83 eurot (bruto).
3.Mõista MTÜ-lt Tartu Luterlik Peetri Kool Õilme Saksa kasuks välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 13.08.2024 kuni põhivõla tasumiseni. Põhivõla suuruseks on brutosumma 3154,83 euro alusel arvestatud netosumma.
4.Jätta menetluskulud MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool kanda.
5.Mõista MTÜ-lt Tartu Luterlik Peetri Kool Õilme Saksa kasuks välja menetluskulud 5368 eurot.
6.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses.“
4.Jätta ringkonnakohtu menetluse kulud MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool kanda. Mõista MTÜ-lt Tartu Luterlik Peetri Kool Õilme Saksa kasuks menetluskulude katteks välja 2018,47 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Õilme Saks (hageja) esitas töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool (kostja) vastu puhkusehüvitise 3154,83 eurot ja viiviste nõudes. TVK 25. oktoobri 2024 otsusega jäeti avaldus nõude aegumise tõttu rahuldamata.
2.25. novembril 2024 esitas hageja kostja vastu sama nõudega hagi. Hageja hinnangul on töövaidluskomisjoni otsus vastuolus töölepingu seaduse ja kohtupraktikaga. Hageja ja kostja sõlmisid 1. detsembril 2021. a töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle õppejuhi ja eripedagoogina 1,2-kordse koormusega. Tööleping lõppes töölepingu seaduse (TLS) § 79 alusel 31. juulil 2024. Vahepeal muudeti korduvalt töölepingut ja töökoormust. Töölepingu p 6.2 sätestas, et hageja puhkus fikseeritakse kostja koostatavas puhkuseajakavas ning p-i 8.1 kohaselt kohustus kostja mh andma hagejale ettenähtud puhkust. Töölepingu lisaks 1 olevast ametijuhendist nähtuvalt oli esmalt hageja vahetuks juhiks direktor ning alates töölepingu lisa 3 sõlmimisest kostja juhatuse esimees. Hageja pidi regulaarselt asendama teisi töötajaid ning lisaks enda tööülesannetele pidevalt täitma ka haiguslehel viibivate töötajate ülesandeid. Hüvitist ületundide eest pakkus kostja vastuolus TLS §-ga 44 lg 7 mitte 1,5 koefitsiendiga hageja töölepingujärgsest tasust, vaid 50% asendatud töötaja tasust. Hageja tervis ei pidanud töökoormusele vastu, ta jäi alates 12. veebruarist 2024 haiguslehele ning tema tervis ei ole seni taastunud. Tulenevalt kaootilisest töökorraldusest ja hageja suurest koormusest ei olnud hagejal kostjast tingituna võimalik ei 2022. a ega 2023. a põhipuhkust kasutada. Seda olenemata sellest, et 2
formaalselt oli hageja puhkus kostja kinnitatud puhkusegraafikutes kajastatud. Lisaks juhtivpositsioonidele täitis hageja kogu töölepingu kestuse jooksul ka eripedagoogi ja õpetaja tööülesandeid, mis tähendas, et õppeaasta kestel ei olnud võimalik kogunenud puhkusepäevi kasutada ning kostja sellist võimalust hagejale mitte kordagi ka ei pakkunud. Kostja eeldas, et lisaks töölepingus sätestatud kohustustele katab hageja ka kõik asendused, kui mõni hageja alluv või kolleeg haigestus või oli muul põhjusel töölt eemal. Ajal septembrist 2023 kuni jaanuarini ei olnud hagejal võimalik puhata, sest pooled sõlmisid
18.septembril 2023 töölepingule lisa, millega suurendati hageja koormust eripedagoogina. Lisaks asendas hageja ametijuhendist tulenevalt ajutiselt ära olevaid töötajaid nende nelja kuu jooksul kokku 260 tundi. Alles 2024. a jaanuaris leidsid kostja juhatuse liikmed, et toimiv asenduste süsteem on vaja luua. Täiendavate töötajate palkamiseks ei olnud kostjal eelarvelisi vahendeid. Kuna hageja ei saanud 2022. a puhkust kasutada kostjast tingituna, ei saa 2022. a puhkust lugeda aegunuks. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks hagejat teavitanud, et jättes 2022. a puhkusepäevad 2023. a kasutamata, kaotab hageja võimaluse neid üldse kasutada või et kostja oleks teinud hagejale ettepaneku 2022. a puhkusepäevi enne 2024. aastat kasvõi osaliselt kasutada. Kostja oli hageja tööandja, kes otsustas hageja puhkusele lubamise. Hageja ei allunud iseendale. Euroopa Kohtu 22. septembri 2022 otsusest kohtuasjas C-120/21 tuleneb, et õigus tasustatud põhipuhkusele ei aegu, kui tööandja ei ole töötajale tegelikult andnud võimalust puhkust kasutada. Samas otsuses selgitas kohus ka, et vältida tuleks olukorda, kus kohustus tagada tasustatud põhipuhkuse tegelik kasutamine on pandud täielikult töötajale, keda tuleb pidada töösuhte nõrgemaks pooleks, samal ajal kui tööandjale antaks sellest tulenevalt võimalus vabaneda oma kohustuste täitmisest ettekäändel, et töötaja ei taotlenud tasustatud põhipuhkust. Mõistlikuks ei saa pidada töövaidluskomisjoni seisukohta, justkui oleks hageja pidanud üksikute päevade kaupa 2022. a kasutama puhkuse välja võtma. Isegi kui kohtu hinnangul oli puhkuse kasutamata jätmine hageja vabatahtlik valik, oli poolte vahel kokkulepe, et hageja 2022. a puhkus ei aegu ning hageja saab seda ka 2024. a kasutada. Eeltoodut tõendab kostja kinnitatud 2024. a puhkusegraafik, mis on käsitatav poolte kokkuleppena 2022. a puhkusepäevade aegumistähtaja pikendamiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 145 lg 2 tähenduses. Lõpliku 2024. a puhkusegraafiku kinnitas Aitel Käpp, kes kinnitamise hetkel oli hageja asendaja ja ühtlasi kostja juhatuse liige. Kostja kinnitatud ajakavas oli kajastatud hageja puhkusepäevade jäägina 77 päeva, millele lisandusid 2024. a puhkusepäevad (56 päeva), kokku seega 133 päeva, millest 35 päeva pidi hageja graafiku järgi kasutama 15. juulist 18. augustini 2024 ning ülejäänud 102 päeva avalduse alusel. Kinnitatud puhkuste ajakava oleks kostjal olnud õigus muuta vaid kokkuleppel hagejaga. Kostja seega nõustus, et hagejal on õigus kasutamata puhkusepäevi tervikuna kasutada, kuid töölepingu lõppedes otsustas ühepoolselt kokkulepet muuta ja sõltumata TLS § 71 regulatsioonist hüvitas hagejale üksnes 2023. a ja 2024. a kasutamata puhkusepäevad. Hagejal on õigus nõuda kostjalt 2024. a kinnitatud puhkuste ajakavas fikseeritud kasutamata puhkusepäevade hüvitamist tervikuna, sh 2022. a puhkusepäevade eest. Kostjal on hagejale hüvitamata kasutama põhipuhkus 21 kalendripäeva eest ehk 3154,83 eurot (21 × keskmine kalendripäevatasu 150,23). Lisaks nõuab hageja viivist alates avalduse esitamisest töövaidluskomisjonile 13. augustil 2024 kuni võlgnevuse tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagi esitamise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis 110,87 eurot.
3.Kostja vaidleb hagile vastu ning palub selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda jätta. TVK otsus on põhjendatud.
3
Kostja nõustus, et hagejal jäi 2022. aasta eest kasutamata 21 päeva põhipuhkust. TLS § 68 lg 6 järgi aegub põhipuhkuse nõue ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. Ühtegi aegumise peatumise alust ei ole. Hageja ei ole välja toonud TLS § 68 lg 6 teises lauses nimetatud erandeid. 2022. aasta puhkusepäevad aegusid 1. jaanuaril 2024. Pooltel ei olnud kokkulepet, et hageja võib 2022. a kasutamata puhkusepäevi kasutada 2024. aastal. 2024. aasta puhkuste ajakava algse tabeli koostas hageja ise ja lisas sinna omal algatusel 2022. a aegunud päevad. Ajakava kinnitas hageja haiguslehe ajal tema asetäitja, mitte kostja juhatus. Kostja ei andnud puhkusepäevade kasutamiseks ei otsest ega kaudset tahteavaldust, puhkusepäevade kasutamist ei räägitud läbi. Kokkuleppeks puudus kostja tahteavaldus, ei olnud ka vaikimisel põhinevat nõusolekut. Kostja juhatus ei pea kontrollima, kas puhkuste ajakava on korrektselt koostatud. Puhkuste ajakava kinnitamine oli hageja ülesanne. Hageja tegutses pahauskselt, lisades aegunud puhkusepäevad 2024. aasta arvestusse tööandjaga kooskõlastamata ja lootes, et seda ei märgata. Hageja teadis, et 2022. a puhkusepäevad aeguvad, ent eeldas, et 2024. a ajakava kinnitamine tähendab nende säilitamist. Koolipidaja ei sekku puhkusegraafikutesse ja hageja kui direktor pidi TLS-ist kinni pidama (TLS § 15 lg 1). Väär on hageja väide, et ta ei saanud 2022. a puhkusepäevi õigeaegselt kasutada kostjast tingituna. Hageja ei pidanud enda puhkust ja tervist piisavalt oluliseks, et mõistlikult enda puhkeaega õigel ajal korralikult planeerida. Hageja asetäitja kinnitas puhkuste ajakava täpselt hageja soovide järgi. 2024. a puhkusekava järgi soovis hageja kasutada vaid 31 päeva ning ülejäänu „avalduse alusel“, mis näitab, et tal oli võimalik puhkusekasutust ise korraldada. Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et ta ei takistanud hagejat puhkamast. TVK on asjaolusid põhjalikult analüüsinud ning jõudnud korrektse järelduseni, et enamus 2023. aastast ei olnud hageja hõivatud selliste tööülesannetega, mis oleks puhkamise välistanud. Näiteks oli hageja 2024. aastal sisuliselt kaks kuud veebruarist aprillini haiguslehel ning kooli tegevus ei peatunud, kõik hageja tööülesanded said täidetud. Ei ole õige, et suveväline puhkamine ei olnud soositud, 2023. a puhkusegraafikust nähtub, et mitu töötajat, sh hageja ise, on puhanud ka koolitöö aktiivsel ajal. Hagejale tuletati meelde puhkuse kasutamist (dtl 1795–1799). Juhtkonna pakutud lahendused olid puhkus, supervisioon, uute töötajate värbamine, tööülesannete jaotus (dtl 1800–1802), hageja neid ei kasutanud. Oli olemas finantsvõimekus uute töötajate palkamiseks (kasum aastatel 2022/2023, dtl 1803–1823). Teiste töötajate asendamise tõttu ületundide tegemine oli hageja juhtimisstiili tulemus. Hageja 2022. a puhkusepäevad on aegunud, kokkulepet nende hilisemaks kasutamiseks ei olnud. Kostja ei takistanud hageja puhkuse kasutamist aastatel 2022–2023. Vastupidise järelduse korral palub kostja hüvitise vähendada 0 euroni hageja pahausksuse tõttu.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 4. juuni 2025 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise 3154,83 eurot (bruto) ja viivise hüvitise netosummalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 4. juunist 2024 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hagejal jäi 2022. aastast kasutamata 21 põhipuhkuse päeva ning tema tööleping lõppes 31. juulil 2024. Vaidlus on selle üle, kas kasutamata puhkusepäevade hüvitise nõue on aegunud (TLS § 68 lg 6). Kuni 8. septembrini 2022 töötas hageja õppejuhi ja eripedagoogina ning allus kooli direktorile, kes oleks pidanud valvama hageja puhkuse väljavõtmise järele. Alates 17. oktoobrist 2022 asus töötaja tööle direktori kohusetäitjana ja puhkuse kasutamist oleks 4
pidanud hakkama kontrollima kostja juhatus. Seega oli kostjal õigus anda hagejale töölepingu alusel korraldusi, s.h kinnitada tema puhkusegraafikut. Maakohus leidis viidates EL Kohtu otsusele C-120/21 ja TLS-i käsiraamatule, et tööandja peab andma töötajale reaalse võimaluse puhkust kasutada ning vaidluse korral peab tööandja seda tõendama. Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et hagejal oli tegelik võimalus puhkust võtta. Üldised kõigile töötajatele suunatud meeldetuletused ei näita reaalset võimalust puhata. Tõenäoliselt oleks hageja ülesandeid saanud delegeerida, ta ei pidanud neid täitma isiklikult. Kostja hagejale asendajat ei määratud, mistõttu tulebki lugeda, et kostja ei ole hagejale andnud võimalust puhkust kasutada. Hagejal ei ole kohustust tõendada, et tema puhkusele minek oli takistatud. Maakohus järeldas, et kuna hageja põhipuhkuse kasutamine 2022. aastal katkestati, oli 2022. aasta puhkuse kasutamise aegumine peatunud ja aega alates 2022. aasta lõpust ei tule arvata aegumistähtaja hulka. Aegumistähtaeg ei hakanud kulgema enne töölepingu lõpetamist, mistõttu on hüvitise nõue 2022. aasta puhkuse eest TLS § 71 alusel põhjendatud. Täiendavalt leidis maakohus, et aegumine oleks katkenud ka kostja nõude tunnustamisega 2024. aasta puhkusegraafiku kinnitamisel vastavalt TsÜS § 158 lg-le 1 ja § 68 lg-le 4. Hageja ei saanud iseenda puhkusegraafikut kinnitada, kinnitamine oli kostja ülesanne. Kui kostja aktsepteeris vaikimisega direktori või tema kohusetäitja esitatud puhkusegraafikut, tuleb TsÜS § 68 lg 4 kohaselt lugeda, et kostja oli nõus ka puhkuse aegumise katkemisega. Maakohus järeldas, et hageja puhkusehüvitise nõue ei ole aegunud ja nõue on põhjendatud, ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 3154,83 eurot (bruto) ja viivise hüvitise netosummalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 13. augustist 2024 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 4. juuni 2025 otsuse tühistamist ning hagi rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt menetlusõiguse norme, hinnates sealjuures valesti olulisi asjaolusid ning hinnates tõendeid valikuliselt. Maakohus leidis ekslikult, et apellant ei ole tõendanud, et ta andis vastustajale võimaluse 2022. ja 2023. aastatel puhkust kasutada, mistõttu ei ole hüvitise nõue aegunud. TLS § 28 lg 2 p 3 tähendab Euroopa Kohtu tõlgenduses kohustust tagada töötajale võimalus puhkust kasutada. Ei kohtupraktika ega seadus sätesta selgesõnaliselt, millised konkreetsed tööandja tegevused on piisavad, et lugeda puhkuse andmise kohustus nõuetekohaselt täidetuks. Maakohus leidis, et üksnes asendaja määramist võiks lugeda puhkusele mineku võimaldamiseks (kohtuotsuse p 7). Maakohus tõlgendas seadust lubamatult kitsalt ning jättis tähelepanuta olulised tõendid ja faktilised asjaolud, mis viis ebaõigete järeldusteni. Maakohus jättis tähelepanuta hageja ametikohad ning nendega kaasnevad kohustused ja vastutuse. Kooli direktorina oli hageja ülesanne ka puhkuste ajakava kinnitamine, sh enda puhkuse võimaldamine ja asendaja määramine. Kui hageja ei kasutanud puhkust graafikus ettenähtud ajal ega planeerinud puhkust siis, kui 2022. a eest ei olnud puhkusepäevad veel aegunud, ei täitnud ta piisava hoolsuse ja vastutustundega temale pandud tööülesannet korraldada töö- ja puhkeaeg nõuetekohaselt. Kostja koostas puhkusegraafiku ja teavitas hagejat puhkuseperioodist, saatis meeldetuletuse puhkuse kasutamise kohta ega takistanud hageja puhkusele minekut. Hageja ei ole tõendanud, et oleks esinenud majanduslikke takistusi lisapersonali palkamiseks. Kui hageja jäi haiguslehele, oli võimalik leida talle kiirelt asendaja. Kostja ei saanud ilma hageja koostööta 5
korraldada talle asendust ja määrata puhkuse aega. Hageja ei olnud valmis oma tööülesandeid delegeerima, vaid soovis kõiki ülesandeid ainult isiklikult täita. See, et hageja ei saanud 2022. aasta põhipuhkust 2022. ja 2023. aastatel kasutada, oli tingitud hagejast endast. Maakohus leidis vääralt, et kuivõrd kostja aktsepteeris vaikimisi direktori või tema kohusetäitja esitatud puhkusegraafikut 2024. aastal, tuleb TsÜS § 68 lg 4 kohaselt lugeda, et kostja oli nõus ka puhkuse aegumise katkemisega. Vaikimise või tegevusetuse tahteavalduseks lugemine on erand. Puhkusegraafikute kontrollimine ei olnud hageja seadusliku esindaja ülesanne, poolte vahel puudus selline tava. Pooltel ei olnud kokkulepet, et kostja aktsepteerib hageja aegunud puhkusepäevi. Maakohus jättis arvesse võtmata, et 2024. a puhkuste ajakava algse versiooni, kuhu oli hageja põhipuhkuse päevade arvu sisse märgitud ka aegunud 2022. a põhipuhkuse päevad, koostas hageja ise. Kui hageja lisab ühepoolselt aegunud puhkusepäevad puhkusegraafikusse ilma seda kostjaga eelnevalt kooskõlastamata, rikub hageja sellega nii lojaalsus- kui ka hea usu põhimõtteid. Maakohus jättis hageja puhkusegraafiku kinnitamisega seotud tegevuse hindamisel arvestamata ka asjaolu, et pärast puhkuse võtmata jätmist ja juhtumit aegunud puhkusepäevade lisamisega oli hageja seni oma tööülesandeid korrektselt täitnud ning kostjal puudus vajadus hageja tehtud tööd täiendavalt kontrollida. Poolte vahel puudub praktika, mille kohaselt loetaks aegunud puhkusepäevade eelneva kooskõlastuseta lisamist puhkusegraafikusse ja selle kinnitamist kostja vaikivaks nõusolekuks.
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Maakohus on õigesti leidnud, et mitte hageja ei pea tõendama, et tal ei olnud võimalust puhkust kasutada, vaid kostja peab tõendama, et hagejal oli võimalus puhkust kasutada. Kostja ei ole oma tõendamiskohustust täitnud. Hageja on aga tõendanud, et tal ei olnud võimalust 2022. ja 2023. aastatel puhkust kasutada kostjast tingituna. Asjakohatud on kostja viited, justkui oleks hageja direktorina allunud iseendale. Direktori vahetuks ülemuseks on MTÜ juhatuse esimees, mis on kirjas nii hageja töölepingus kui ka ametijuhendis. Hageja on tõendanud, et puhkuse kasutamiseks esitas ta avalduse enda vahetule ülemusele, kes seejärel puhkuse kinnitas (dtl 1756, 1758) ehk hageja ei otsustanud ka direktorina ise, kas ja millal puhata. Hageja on tõendanud, et lisapersonali palkamiseks puudusid mh eelarvelised vahendid (dtl 1709). Kostja etteheited on üldsõnalised ning nendest ei selgu, millal ja millisele ametikohale oleks hageja pidanud täiendavaid inimesi tööle võtma ning milline oli koolitöötajate koosseisu puudutav kostja kehtestatud kord. Hageja täitis kogu töösuhte vältel mitme ametikohaga kaasnevaid ülesandeid ja initsiatiiv selleks tuli kostjalt. Kostja teadis, et hagejale ei ole asendajaid, mistõttu ei ole tal võimalik puhkust võtta, kuid ei teinud töökoormuse vähendamiseks midagi. Lisapersonali palkamine on kooli juhtkonna korraldada. Maakohus osundas asjakohaselt, et kostja saab tõendada, et hagejal oli võimalik puhkust kasutada, näiteks selle kaudu, et hageja ülesannete täitmiseks oli määratud teine isik. Kostja ei ole saatnud hagejale meeldetuletust puhkuse kasutamiseks, viidatud on kõikidele töötajale saadetud kirjale puhkusesoovide edastamiseks. Töökoormuse jaotamise arutelu puudutas 2024. aasta töökorraldust. Kostja viidatud tõenditest tuleneb, et kostja teadis, kui palju on hagejal kasutamata puhkusepäevi, ning nõustus, et hageja saab neid kasutada ka 2024. aastal. Haiguslehe ajaks hagejale asendajate leidmine on uus väide, mis on vastuolus kostja väitega, et asendajate leidmine oli hageja ülesanne. Kostja suurendas asendajate leidmise asemel järjepidevalt hageja töökoormust. Pealegi ei suutnud kostja ka hageja haiguslehe ajal asendusi korraldada, mistõttu pidi kostja tööülesannete täitmist ise delegeerima. 6
Kostja väide, nagu ei oleks hageja võtnud vastu abi töökoormuse vähendamiseks, on tõenditega vastuolus ja paljasõnaline. Vaidlus puudub, et hageja 2024. a. puhkusegraafik kinnitati selliselt, et seal olid kajastatud ka 2022. a. puhkusepäevad. Tegemist ei ole seega vaikimisi tahteavaldusega, vaid otsese tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 2 tähenduses (dtl 1692). Kui kostja juhtkond ei pidanud vajalikuks graafikuid üle kontrollida, ei saa selle riisikot kanda hageja, kes puhkusegraafikut ei koostanud ega kinnitanud. TsÜS § 133 lg 1 kohaselt on sõltumata sellest, kas graafiku kinnitas direktori kohusetäitja või juhatuse liige, direktori kohusetäitja teadmine igal juhul kostjale omistatav. Ainetud on kostja väited nagu oleks hageja avaldanud 2023. a detsembri seisuga oma kasutamata puhkusejäägi valesti. Puhkusejääk 31. detsembril 2023 oli 77 päeva (dtl 1704), selle aja seisuga ei olnud 2022. a puhkusepäevad aegunud. Vaidlus puudub, et 2024. a kinnitatud graafikud sisaldasid ka hageja 2022. a kasutamata puhkusepäevi ehk kostja aktsepteeris hageja õigust neid kasutada ning töölepingu lõppedes oli kostjal kohustus kasutamata puhkusepäevad hagejale kompenseerida. 2024. a kinnitatud puhkuste ajakavast tuleneb ka poolte kokkulepe 2022. a puhkusepäevade aegumistähtaja pikendamiseks TsÜS § 145 lg 2 tähenduses. Seega sõltumata sellest, et TLS § 68 lg 6 järgi oleksid 2022. a puhkusepäevad olnud 2024. a aegunud, oli pooltel kokkulepe, mille kohaselt ei loetud 2022. a puhkusepäevi aegunuks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis viivise välja alates 4. juunist 2024 ja mõista viivis välja vastavalt hagiavalduses taotletule alates 13. augustist 2024, muus osas tuleb otsus jätta muutmata, kuid tuleb täiendada selle põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, apellatsioonimenetluse menetluskulud jäetakse kostja kanda. Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 22 järgi otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
8.Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna, mistõttu kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
9.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal oli tegelik võimalus kasutada 21 puhkusepäeva aastast 2022 ning kas kostja aktsepteeris kasutamata puhkusepäevade üle kandmist aastasse 2024. TLS § 68 lg 6 järgi aegub põhipuhkuse nõue ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. Samas tuleneb Euroopa Kohtu 22. septembri 2022 otsusest C-120/21, et õigus põhipuhkusele ei aegu, kui tööandja ei ole töötajale andnud võimalust puhata (EKo 22.09.2022, C-120/21, p-d 45, 57). Seega peab tööandja töötajale andma reaalselt võimaluse puhkust kasutada, sh peab vaidluse korral tööandja tõendama, et töötajal on selline võimalus olnud (EKo 6.11.2018, Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C-684/16, EU:C:2018:874, p 46).
10.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus sisustas liiga kitsalt kostja kohustust tagada hagejale puhkuse kasutamise võimalus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asendaja määramine ainus viis puhkamise võimaluse tagamiseks. Maakohtu põhjendusi tuleb selles osas täiendada, kuid lõppjäreldusena leidis maakohus põhjendatult, et kostja ei taganud hagejale reaalset võimalust puhkust kasutada ja hageja taotletud hüvitis tuleb kostjalt välja mõista.
11.Hageja võeti alates 1. jaanuarist 2022 tööle õppejuhi ja eripedagoogina (dtl 10–12). Alates 17. oktoobrist 2022 töötas hageja muu hulgas direktori kohusetäitjana (dtl 21) ning 7
alates 29. märtsist 2023 direktorina. Hageja oli kostja juhatuse liige kuni 11. augustini 2023, mil ta esitas avalduse juhatuse liikme kohalt tagasi astumiseks (dtl 1778). Pooled ei vaidle selle üle, et kuni 17. oktoobrini 2022 allus hageja kooli direktorile, kelle vastutada oli ka puhkusekorraldus. Vaidlus on selle üle, kes vastutas hageja puhkuse korraldamise eest ajal, mil hageja töötas direktori kohusetäitja ja direktorina. Poolte vahel oli töölepingu tunnustele vastav leping, mille kohaselt hageja pidi tegema kostjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile (TLS § 1 lg 1). TLS § 28 lg 2 kohaselt on tööandja kohustuseks muu hulgas anda töötajale ettenähtud puhkust. Põhipuhkuse aja määrab ja puhkuste ajakava koostab TLS § 69 lg 1 ja 2 järgi tööandja. Töölepingu p 6.1 ja 6.2 järgi oli puhkuse korraldus kostja pädevuses. Ka direktorina töötades kooskõlastas hageja puhkuse kostja teiste juhatuse liikmetega, mitte ei aktsepteerinud seda MTÜ juhatuse liikmena ise (dtl 963, 1756–1757). Direktori ametijuhendi järgi on direktori vahetu juht MTÜ ehk kostja juhatuse esimees (dtl 22). Poolte sõnul ei olnud kuni septembrini 2023 juhatuse esimeest valitud, hagejaga töölepingu sõlmimisel esindas kostjat Ants Tooming (dtl 21), ka hageja puhkuse kooskõlastas Ants Tooming (dtl 1756–1757). Tartu Luterliku Kooli põhikirja p 3.2.2 järgi on direktor vastutav kooli pidaja (kostja) ja nõukogu ees (dtl 295). Ka kostja on tõlgendanud põhikirja ja poolte õigussuhet selliselt, et direktori tööandjaks on kostja (dtl 851). Hageja arusaama järgi oli tema tööandjaks MTÜ juhatuse esimees (dtl 854). Pooled mõistsid seega lepingut ja omavahelist suhet üldjoontes samamoodi. Kostja on väljendanud seisukohta, et hageja ületas ilma tööandja kooskõlastuseta aegunud puhkust graafikusse märkides oma volitusi (dtl 857), millest võib järeldada, et hageja pidi puhkuse kostjaga kooskõlastama. Hagejale ei saa samal ajal ette heita enda puhkuse korraldamata jätmist ja puhkuse kostjaga kooskõlastamata jätmist. Kuivõrd hageja allus direktorina kostja juhtimisele ja kontrollile, pidi kostja täitma TLS-st tulenevaid tööandja kohustusi osas, mis puudutas hageja puhkust.
12.Ringkonnakohtu istungil nõustusid pooled, et 2022. aastal, ajal mil hageja ei olnud veel direktori kohusetäitja ega direktor, otsustas tema puhkuse ja selle katkestamise üle direktor Marek Sammul. Seega võib nõustuda hagejaga, et kuni Karolini Kooli avamiseni 1. septembril 2022 ei olnud tal võimalik põhipuhkust kasutada kostjast tingituna, sest kostja otsustas hageja plaanitud puhkuse katkestada. Tööandjal on TLS § 69 lg 5 alusel õigus töötaja puhkus katkestada või edasi lükata ettenägematu olulise töökorralduse hädavajaduse tõttu ning kasutamata jäänud puhkuseosa tuleb anda töötajale vahetult puhkuse kasutamist katkestava või edasilükkava asjaolu äralangemisel või poolte kokkuleppel muul ajal. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja katkestatud puhkuse kasutamises oleks lepitud kokku ei ajal, mil hageja veel ei olnud direktor, ega ka hiljem. 2023. a puhkusegraafiku järgi pidi hageja viibima põhipuhkusel 16.–29. jaanuaril 2023 (14 päeva) ning 3. juulist kuni 13. augustini 2023 (42 päeva). Plaanitud puhkusest 35 päeva moodustas 2022. a välja teenitud põhipuhkus. Hageja põhipuhkus 17. juulist kuni 13. augustini 2023 tühistati seoses Põlva kooli sulgemisega. Kuivõrd kooli sulgemist ei saa pidada hageja isikust tulenevaks asjaoluks, ei olnud tegemist puhkuse katkestamisega TLS § 69 lg 6 alusel, vaid katkestamisega töökorralduse hädavajaduse tõttu TLS § 69 lg 5 alusel, seega tööandja algatusel. TVK leidis, et põhipuhkuse kasutamist katkestav või edasilükkav asjaolu langes ära 2023. a augusti lõpu seisuga, kui Põlva kool suleti (dtl 910). Samas sõlmisid pooled 18. septembril 2023 töölepingu lisa, millega suurendati hageja koormust eripedagoogina (dtl 32), mitte ei otsitud võimalust hageja puhkuseks. Hageja 29. detsembri 2023 e-kirjast nähtub, et hageja 8
asendas kolleege 2023. a septembris, oktoobris, novembris ja detsembris ning teatas sellest ka kostjale (dtl 95). Õppejuhi, haldusjuhi ja arendusjuhi asendamise kohustus tulenes direktori ametijuhendist (dtl 22). Lisaks ajutiselt ära olevate inimeste asendamisele töötas hageja töölepingu alusel eripedagoogi ja õpetajana (dtl 28–34). Tööleping oli sõlmitud kostjaga, kes oli eelduslikult koostanud ka direktori ametijuhendi. Seega ei saa väita, et asenduste ja lisatöö üle otsustas hageja üksi ning kostjal ei olnud kohustust määrata põhipuhkuse aega vastavalt TLS § 69 lgle 1.
13.Puhkuse ajakava koostamise ja kasutamata puhkuse aegumise eesmärk on motiveerida töötajaid puhkama igal aastal ja vältida ületöötamist. Kostja tööandjana pidi seega tagama hageja ületöötamise vältimise, sh juhtima hageja tähelepanu kasutamata puhkuse aegumisele. Kõigi koolitöötajate üldlisti saadetud meeldetuletusi iga-aastaste puhkusesoovide teatamiseks ei saa pidada selleks piisavaks. Kostjale saab ette heita seda, et teades, et hageja töötab rohkem kui ühele täiskohale vastava koormusega, ei juhtinud ta hageja tähelepanu puhkamise vajadusele ja sellele, et kasutamata puhkus aegub 2023. aasta lõpus. Kuivõrd hageja püüdis kahel järjestikusel suvel puhata, kuid puhkus katkestati tööülesannete täitmisest tulenevalt, oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kui hageja sellistel asjaoludel kaotaks õiguse puhkusele. TLS § 69 lg 5 kohustab tööandjat andma töötajale kasutamata jäänud puhkuseosa vahetult puhkuse kasutamist katkestava või edasilükkava asjaolu äralangemisel või poolte kokkuleppel muul ajal. Sellise kokkuleppe sõlmimise initsiatiiv ei pea tingimata tulema töötajalt, eriti olukorras, kus töötaja mitmel kohal töötamise tõttu tunneb, et puhkamine ei ole võimalik. Pigem oli hageja töökoormust arvestades kostja hoolsuskohustus ületöötamise ennetamiseks suurem kui see oleks tavapärase töökoormuse puhul. Kostja vaid vähendas mõnevõrra hageja töökoormust alates 1. jaanuarist 2024 – 1,33-lt 1,28-le (dtl 32–34) ning pakkus puhkamise võimalust alles jaanuaris 2024, kui vaidlusalused puhkusepäevad olid kostja meelest juba aegunud (dtl 1800–1801). Euroopa Kohtu hinnangul ei saa tasustatud põhipuhkuse õiguse tegeliku kasutamise tagamist panna täielikult töötaja kohustuseks, samal ajal kui tööandjale antaks sellest tulenevalt võimalus vabaneda oma kohustuste täitmisest ettekäändel, et töötaja ei taotlenud tasustatud põhipuhkust (EKo 6.11.2018, Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C684/16, EU:C:2018:874, p 43). Tööandja, kes ei anna töötajale võimalust puhkust kasutada, peab tagajärgede eest vastutama. Kui tööandja võiks tugineda töötaja õiguste aegumisele, ilma et töötaja oleks tegelikult saanud neid õigusi teostada, tähendaks see tööandja alusetut rikastumist ja kahjustaks eesmärki kaitsta töötaja tervist (EKo 29.11.2017, King, C-214/16, EU:C:2017:914, p-d 63, 64).
14.Vastuseks kostja väitele, et kostjal oleks olnud piisavalt vahendeid täiendavate töötajate palkamiseks, märgib ringkonnakohus, et hageja esitatud tõendid selle kohta, et kostja eelarve oli miinuses (dtl 1761, 1767, 1773–1776), muudavad kostja väite vähemalt kaheldavaks. Puuduvate töötajate asendamise eest hagejale makstud tasu ei olnud lisatasu, vaid asendatava töötaja töötasust 50–100%, mis pidi olema palgafondis olemas ning mille arvelt ei oleks saanud uusi töötajaid palgata. Eelneva alusel ei saa pidada tõendatuks kostja väidet, et kostjal oli piisavalt vahendeid täiendavate töötajate palkamiseks.
15.Kuna ringkonnakohus leiab, et hageja 2022. a põhipuhkus jäi kasutamata kostjast tulenevalt, ei pea kohus menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajalikuks analüüsida poolte väiteid selle kohta, kas kostja aktsepteeris vaikimisi puhkusegraafikut koos hageja kõigi kasutamata puhkusepäevadega või kas pooltel oli sellekohane kokkulepe. Ringkonnakohus märgib siiski, et asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et pooled oleks sõlminud kokkuleppe 2022. aasta puhkusepäevade kasutamiseks, sh ei märkinud pooled töölepingu lõpetamise kokkuleppesse kasutamata ja hüvitatavate puhkusepäevade arvu (dtl 17). 9
16.Hageja taotles hüvitiselt viivise välja mõistmist alates avalduse esitamisest TVK-le, s.o
13.augustist 2024. Otsuse põhjenduste p-s 9 maakohus viivise selliselt ka välja mõistis, kuid resolutsiooni järgi on viivis mõistetud välja alates 4. juunist 2024. Resolutsioon ei vasta seega otsuse põhjendavale osale ja hagiavalduses taotletule, maakohus on siin rikkunud menetlusõiguse normi. Kuigi kostja seda rikkumist apellatsioonkaebuses eraldi välja ei too, saab ringkonnakohus rikkumise TsMS § 656 lg 4 alusel kõrvaldada. Ringkonnakohus tühistab viivise välja mõistmise alates 4. juunist 2024 ja mõistab viivis välja vastavalt hagiavalduses taotletule alates 13. augustist 2024.
17.Ringkonnakohus rahuldab küll apellatsioonkaebuse osaliselt, kuid rahuldatud on vaid marginaalne osa vaidlustatud otsusest, mistõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
18.TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks. Hageja palus kostjalt õigusabikulu hüvitamiseks välja mõista 3464,56 eurot, lepingulise esindaja ajakulu oli 12,7 tundi, tunnihinnaga 220 eurot, millele lisandub käibemaks, ning sõidukulu hüvitamiseks 136,15 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul vastab õigusabi tunnihind turuhinnale, kuid kogu kulunud aeg ei ole põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus apellatsioonkaebusele vastamiseks 6,7 tundi ja kohtuistungiks ettevalmistuseks üle kahe tunni (kokku ajakulu koos istungil osalemisega 4,1 tundi, istung kestis 1,5 tundi). Mõlema poole menetlusdokumendid kordavad suures osas juba varasemas menetluses esitatud seisukohti, apellatsioonimenetluses ei esitatud uusi tõendeid ega väiteid. Dokumentide mahtu ja sisu arvestades peab ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks apellatsioonkaebusele vastamiseks nelja tundi ja kohtuistungiks ettevalmistuseks üht tundi. Sarnaselt hindab hageja ka kostja esindaja ajakulu samadele või analoogsetele toimingutele. TsMS § 175 lg 1 alusel määrab ringkonnakohus hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 2018,47 eurot (272,8 × 6,9 + 136,15).
19.Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse välja mõista menetluskuludelt viivis TsMS § 177 lg 4 kohaselt, seega tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.