Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

vajadus nõude osalisest menetlusse võtmisest keeldumiseks või algatatud menetluse osaliseks lõpetamiseks. Hageja ei nõustu ka kostja seisukohaga, et hageja nõue summas 928,15 tuleb jätta täielikult rahuldamata. Hageja ei vaidle vastu, et tema suhtes on alustatud kriminaalmenetlust KarS § 201 lg.1 alusel ning kostja on esitanud sellekohase tõendi tsiviilasja juurde, kuid ainuüksi kriminaalmenetluse alustamine ei tõenda hageja süüd. Ka hageja suhtes kehtib süütuse presumptsioon, mille kohaselt kedagi ei käsitata kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kostja poolt esitatud tõend kriminaalmenetluse alustamise kohta tuleb jätta tähelepanuta. Eeltoodust tulenevalt ei oma asjas tähendust ka kostja poolt antud hinnang nagu oleks hageja tekitanud puudujäägi. Hageja oma süüd tunnistanud ei ole. TLS § 100 lg.4 näeb ette, et kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Vaidlust ei saa olla selles, et tööleping tunnistati üles öelduks TLS § 91 lg.2 p.2 alusel, kuna selles osas on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud. Kostja leiab, et ühekordne 5 päeva pikkune viivitus töötasu väljamaksmisel ei õigusta hüvituse väljamõistmist maksimummääras. Hageja rõhutab veelkord, et kostjal oli võimalus hageja ülesütlemisavaldus vaidlustada õigeaegselt töövaidlusorganis, kui ta leidis, et on töötasu korrektselt ja õigetel aegadel välja maksnud. Kostja seda ei teinud. Hageja leiab, et selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse väljamõistetud hüvitist vähendada, käesoleval juhul ei esine. Kostja väited selle kohta, et töötasu hilinemisega väljamaksmist mõjutas kassapuudujääk, on paljasõnalised ja tõendamata, samuti puudub kostjal igasugune alus väitmaks, et hageja ise põhjustas kassapuudujäägi. Hageja ei nõustu, et otsis töölepingu ülesütlemisel ettekäänet töösuhtest vabanemiseks ning et vältida ebameeldivat vestlust ja vastutust kassapuudujäägi teemal. Kostjal oli võimalus hageja ülesütlemisavaldus vaidlustada, kuna ta seda ei teinud, on käesoleval hetkel töösuhe lõppenud TLS § 91 lg.2 p.2 alusel ning sellega on ette nähtud ka hüvitis. Seoses hagisumma vähendamisega palub hageja välja mõista hüvitis töölepingu ülesütlemise eest summas 928,15 eurot. III Kostja vastuväited ja põhjendused 23.03.2011 esitatud taotluse kohaselt sai kostjale 2010.a. novembri alguses ilmsiks, et hageja töötamise ajal on tekkinud kostja kassas oluline puudujääk. Kostja poolt tehti hagejale ettepanek puudujäägi vabatahtlikuks hüvitamiseks ja töölepingu lõpetamiseks kokkuleppel. Kostja hageja poolset töölepingu ülesütlemist ei vaidlustanud kuivõrd kostja eeldas, et hageja soovib töölepingu lõpetamise ja kassa puudujäägi hüvitamise osas ilma uurimisorganile avaldust esitamata kokku leppida ning kostja oleks sellega ka nõus olnud. Kuna hageja aga ei soostunud töölepingu lõpetamises kokku leppima, lõpetas kostja hagejaga 14.01.2011.a. töölepingu TLS § 88 p 5 alusel ning esitas Ida Prefektuuri kriminaalbüroo Rakvere kriminaalteenistusele avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks seoses hageja poolt kostja kassast raha omastamise faktiga. Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 23.02.2011 otsusega nr. 4.1-2/246-2011 rahuldati hageja avaldus ja tunnistati kostja ja hageja vahel sõlmitud tööleping hageja poolt üles öelduks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 15.12.2010.a. ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel. Kostja vaidleb vastu hageja nõudele, millega hageja taotleb kostjalt TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu väljamõistmist summas 1113,78 eurot. Tulenevalt TLS § 100 lõikest 4 on kostja seisukohal, et arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid, on põhjendatud hüvitise suurust muuta ning vähendada kostjalt hageja kasuks välja mõistetavat hüvitist 185,63 euroni (ehk suuruseni, mis ei ületa hageja 0,5 kuu keskmist töötasu).

Kostja leiab, et hagejale töötasu väljamaksmise viibimine 5 päeva ei ole olemuselt mingil tingimusel niivõrd oluline ja intensiivne rikkumine, mis õigustaks kostjalt maksimummääras hüvitise väljamõistmist. Kostja lisab maksekorraldused, mis kinnitavad, et hagejale kanti töötasu faktiliselt üle 15.11.2011. Vastavalt töölepingu p-le 4.3 tuli palk maksta järgneva kuu 10. kuupäevaks. Faktiliselt on 2010.a. juuni ja hilisem palk mitmel korral makstud isegi varem (2010.a. juuni palk maksti välja 06. juulil, juulikuu palk 10. augustil, augustikuu palk 03. septembril ja septembrikuu palk 06. oktoobril 2010.a). Samuti leiab kostja, et töötasu väljamaksmise viibimine ei olnud pahatahtlik. Hageja ei vaidlustanud kostja poolt töövaidluskomisjonis esitatud faktiväiteid, mille kohaselt viibis 2010.a. novembris töötajatele töötasu väljamaksmine seoses äriühingu ajutise makseraskusega. Kostja oli töötasu väljamaksmise lühiajalisest ühekordsest viibimisest informeerinud kõiki töötajaid ning selle töötajatega (s.h hagejaga) eelnevalt kooskõlastanud. Arvestamata ei saa jätta, et hageja esitas avalduse töölepingu ülesütlemiseks pärast seda kui kostja oli avastanud hageja põhjustatud kassapuudujäägi ja nõudis hagejalt selles osas selgitusi. Vaatamata asjaolule, et kostja hageja poolt esitatud töölepingu ülesütlemist ekslikult õigeaegselt ei vaidlustanud on kostja arvates ilmne, et hageja poolse lepingu ülesütlemise põhjuseks oli tegelikult soov lõpetada töösuhe just ja ainult hagejale ebamugava kassapuudujäägi avastamise tõttu. Arvestades fakti, et hageja on kuritarvitanud kostja usaldust ja põhjustanud kostjale rahalise kahju, ei ole hüvitise väljamõistmine maksimummääras mingil juhul põhjendatud ega mõistlik. Hageja poolt kostja kassast raha kõrvaldamine oli ka üks objektiivseid põhjuseid, miks palga maksmine hagejale viibis (hageja ise omastas kostja rahalisi vahendeid ja süvendas sellega ajutist makseraskust). Kostja märgib, et süüdistus hageja poolt kostja kassast raha omastamise fakti kohta ei ole otsitud või formaalne, sest seda tõendab fakt, et kostja avalduse alusel on algatatud Ida Prefektuuri kriminaalbüroo Rakvere kriminaalteenistuse poolt 09.02.2011.a. kriminaalmenetlus, Hagejale on esitatud kahtlustus karistusseadustiku (edaspidi nimetatud KarS) § 201 lg 1 järgi ning kõnealune kriminaalasi on jõudnud menetluskokkuvõttega Viru Ringkonnaprokuratuuri. Kostja palub jätta M D hagi TLS § 104 lg 4 järgse hüvitise väljamõistmiseks 1113,78 euro nõudes osaliselt rahuldamata, vähendades hüvitist 185,63 euroni. Menetluskulud palub jätta hageja kanda. Kostja tugineb oma vastuväidetes maksekorraldustele töötasu maksmise kohta (tl. 19-21) ja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Enn Pustak`i poolt 21.03.2011.a. kirjale (tl. 22), mis kostja väidetel tõendab, et hageja ei käitunud töölepingut üles öeldes heas usus ning kinnitab, et kostjalt hageja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine taotletud suuruses ei ole mõistlik ja põhjendatud. 19.05.2011 kohtule esitatud vastuväidetes märgib kostja, et hageja poolt hagiavalduses väljendatud nõude suurus ei põhine seadusel. Kostja leiab, et hageja on jätnud hagiavalduse vormistamisel ja 1113,78 euro nõudmisel tähelepanuta ning arvestamata, et kostja taotles Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 23.02.2011.a. otsuse ümbervaatamist vaid osas, millega mõisteti TLS § 100 lg 4 järgne hüvitis välja summas enam kui 185,63 eurot, s.o. 928,15 euro väljamõistmise osas. Kostja leiab, et hageja ei saa esitada hagi suuremas osas ega nõuetes, mille läbivaatamist ei ole seaduses ettenähtud tähtaja jooksul pärast töövaidluskomisjoni otsust kohtult taotletud. Kostja leiab, et vastavas osas tuleb kooskõlas TsMS § 371 lg 1 p-ga 4 hageja hagi menetlusse võtmisest keelduda ning hagiavaldus tagastada või esineb TsMS § 438 lg 1 p-s 2 sätestatud alus menetluse lõpetamiseks hüvitise osas suurusega 185,63 eurot. Kostja leiab, et kogu hagi tuleb jätta rahuldamata. 13.04.2011.a. vormistatud hagiavalduses sisalduvate hageja väidete kohaselt ei saa hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta tõendit selle kohta, et hageja suhtes on alustatud kriminaalmenetlust KarS § 201 lg 1 alusel seoses kostja kassast

raha kõrvaldamisega. Hageja viitab, et tema suhtes ei ole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust ning kostja on esitanud avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks alles pärast hageja poolt töövaidluskomisjonile avalduse esitamist. Hageja arvates oleks kostjal olnud õigus vaidlustada hageja poolt esitatud töölepingu ülesütlemise avaldus ja kaitsta oma õigusi, kuid kostja seda ei teinud. Kostja ei nõustu hageja poolt esitatud seisukohtadega. Kostja arvates ei välista hageja kohta süüdimõistva kohtuotsuse puudumine, et kohus ei saaks TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise suuruse otsustamisel arvestada ja hinnata kostja poolt esitatud olulist tõendit (s.o Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Enn Pustak 21.03.2011.a. kirja), millest ilmneb hageja suhtes KarS § 201 lg 1 alusel kriminaalmenetluse alustamine kostja kassast raha omastamise faktis. Kostja hinnangul on kõnealune tõend vaieldamatult asjakohane ja lubatav (s.t ei esine TsMS §-s 238 sätestatud aluseid tõendi vastuvõtmisest keeldumiseks või tõendi mittearvestamiseks). Hageja viited kostja poolt kriminaalmenetluse alustamise avalduse esitamise kohta pärast hageja poolt töövaidluskomisjoni pöördumist, ei anna vähemalgi määral alust jätta Viru Ringkonnakohtu prokuröri abi kirjas sisalduvat informatsiooni tähelepanuta ja arvestamata. Kostja selgitab veelkord, et käitus heas usus ja lootis ilmnenud kassapuudujääki puudutava probleemi lahendada hagejaga kokkuleppel, mistõttu kostja tõepoolest ei vaidlustanud hageja poolt esitatud töölepingu ülesütlemise avaldust (mida kostja tegelikult pidas alusetuks ja otsituks) ning ei esitanud ka koheselt uurimisorganitele avaldust kriminaalmenetluse alustamiseks. Kuivõrd järgnevalt aga ilmnes, et hageja siiski ei soovi kostjaga koostööd teha ja kassapuudujääki vabatahtlikult kompenseerida (hageja esitas hoopis pahatahtliku nõude kostjalt hüvitise saamiseks), oli kostja sunnitud pöörduma oma õiguste kaitseks uurimisorganite poole. Uurimisorganite poole pöördumine peale kassapuudujäägi kokkuleppelise kompenseerimise võimaluse äralangemist oli kostja poolt igati põhjendatud ja loogiline ning ei mõjuta mingil viisil hageja suhtes KarS § 201 lg 1 alusel alustatud kriminaalasja raames esitatud kahtlustuse tõsiseltvõetavust. Kostja leiab, et KarS 201 lg 1 tunnustel kriminaalmenetluse alustamine ja hagejale kahtlustuse esitamine tõendab, et hageja tegevuses ilmnevad uurimisorganite arvates KarS § 201 lg-s 1 sätestatud kuriteo tunnused. Kriminaalmenetluse alustamise fakt tõendab, et kriminaalmenetluse alustamiseks oli ajend ja alus ning puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud (KarS § 193 lg 1). Kuna kostja kassast rahaliste vahendite kõrvaldamise fakti kohta on alustatud kriminaalmenetlust ning hagejale on esitatud ka vastava kuriteo sooritamise kahtlustus, oleks äärmiselt ebaõiglane ja hea usu vastane rakendada TLS § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitist maksimummääras. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi nimetatud TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama paragrahvi lg 2 põhjal ei ole õiguste teostamine lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hageja ei vaidle oma hagiavalduses vastu mitte ühelegi kostja muule väitele ja neid kinnitavatele tõenditele, mis annavad kostja hinnangul konkreetseid asjaolusid arvestades ja poolte huve kaaludes piisava objektiivse aluse piirduda kostja poolt vaidlustamata 185,63 euro suuruse hüvitisega (millises osas on Töövaidluskomisjoni otsus jõustunud) ning jätta hageja nõue hüvitise summas 928,15 eurot väljamõistmiseks täielikult rahuldamata. Nimelt leiab kostja, et ühekordset 5 päeva pikkust viivitust hagejale töötasu väljamaksmisel ei saa pidada kohe kindlasti selliseks viivituseks, mis õigustaks TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise väljamõistmiseks maksimummääras (arvestades muuhulgas tõendeid, mis kinnitavad varasemalt töötasu õigeaegset maksmist). Kostja on seisukohal, et hageja ei ole ka ümber lükanud ega seadnud kahtluse alla kostja faktiväiteid, mille kohaselt põhjustas töötasu väljamaksmise ühekordse viibimise mitte kostja pahatahtlus vaid hageja ajutised majandusraskused (s.h mõjutas väljamakse viibimist tekkinud kassapuudujääk, milles äärmiselt suure tõenäosusega on süüdi hageja ise). Kostja märgib, et hageja käitumine töölepingu ülesütlemisel kinnitab arusaadavalt, et hageja poolne töölepingu ülesütlemine oli üksnes ettekääne töösuhtest vabanemiseks, et vältida hagejale ilmselt

ebameeldivat vestlust ja vastutust kassapuudujäägi teemal. 08.03.2012.a. esitas kostja kohtule täiendava dokumentaalse tõendi prokuröri abi Enn Pustak’i 06.03.2012.a e-kirja näol, milles kinnitatakse, et kriminaalasi nr 11240100644 saadeti Viru Maakohtu Rakvere kohtumajja üldmenetluse süüdistusaktiga 24.08.2011.a. ning et käesolevaks ajaks ei ole eelistungi aega määratud. Kostja selgitab, et nimetatud dokumendiga tõendatakse täiendavalt, et hageja on kuritarvitanud kostja usaldust ja põhjustanud kostjale rahalise kahju, mistõttu taotletava hüvitise väljamõistmine maksimummääras ei ole põhjendatud ega mõistlik. Hageja poolt kassast raha kõrvaldamine oli üks objektiivseid põhjusi, miks palga maksmine viibis, kuna hageja süvendas sellega kostja ajutist makseraskust, mis omakorda oli hageja poolt töölepingu lõpetamise aluseks. Hageja lõi olukorra, kus tal oli võimalik tööleping lõpetada ning lisaks veel nõuda kostjalt rahalist hüvitamist, mistõttu oleks hagejale täiendava hüvitise väljamõistmine ilmselgelt ebaõiglane. IV Maakohtu otsuse põhjendused Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi ITVS) § 24 lõike 1 kohaselt võivad vaidlevad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. ITVS § 24 lõike 4 kohaselt juhul, kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. ITVS § 24 lg 5 kohaselt loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul hagiavalduseks. AS Vinni Spordikompleks on vaidlustanud TVK 23.02.2011 otsust nr. 4.1-2/2462011 osas, millega viimaselt mõisteti välja hageja M D’i kasuks TLS § 100 lg 4 järgne hüvitis summas enam kui 185,63 eurot, s.o. 928,15 euro väljamõistmise osas, mis on ka hageja nõudeks käesolevas kohtumenetluses. Vastavalt töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 131 lõigetele 1 ja 2 kohaldatakse enne 2009. aasta

Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja on õigustatud saama hüvitist seaduses sätestatud määras, s.o. 3 kuu keskmise töötasu ulatuses või on põhjendatud hüvitist vähendada arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et TLS § 100 lõike 4 kohaselt peab tegemist olema olulise lepingurikkumisega. Tööandja põhikohustused on sätestatud TLS §-s 28, mille lõike 2 punkti 2 kohaselt on tööandja eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Kohtule esitatud hageja ja kostja vahel 29.09.2008 sõlmitud töölepingu punkti 4.3 kohaselt makstakse hagejale palka 1 kord kuus, igale palgaarvestusajale järgneva kuu 10.kuupäevaks ülekandega töötaja pangakontole. Hageja märgib ülesütlemisavalduses, et tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega ja korduvalt, kuid ei märgi, milliseid konkreetseid kordi hageja silmas peab. Ka esitatud hagiavalduses hageja nimetatud asjaolu ei täpsusta. Kostja on esitanud kohtule tõendina koopiad maksekorraldustest perioodil juuli – november 2010 (tl. 19 - 21) hagejale töötasu maksmise kohta. Esitatud maksekorraldustest nähtub, et kostja on tasunud juunikuu töötasu 08.07.2010, juulikuu töötasu 10.08.2010, augusti kuu töötasu 03.09.2010, septembri kuu töötasu 08.10.2010 ning oktoobri kuu töötasu 15.11.2010. Esitatud maksekorraldustest nähtub, et kostja tööandjana on viivitanud enne töötaja poolt 16.11.2010 esitatud ülesütlemisavaldust töötasu maksmisega üksnes oktoobri kuu töötasu väljamaksmisel (15.11.2010) ning seda 5 päeva. Arvestades eeltoodut nõustub kohus kostjaga, et tööandja hilinemine töötasu maksmisega 5 päeva võrra ei saa pidada nii oluliseks rikkumiseks, et oleks põhjendatud hüvitise väljamõistmine kolme kuu keskmise töötasu suuruses summas. Lisaks eeltoodule kuulub arvestamisele ka asjaolu, et kostja sõnade kohaselt teavitas tööandja töötajaid, et töötasu maksmisega viivitatakse seoses ajutiste makseraskustega ning seega oli nimetatud asjaolu töötajatele (s.h. hagejale) eelnevalt teada. Hageja ei ole nimetatud väidet ümber lükanud. Samas jätab kohus arvestamata kostja väite, et üheks põhjuseks, miks töötasu maksmine hagejale viibis oli hageja poolt kostja rahaliste vahendite võimalik omastamine. Kohus möönab, et nimetatud asjaolu võis kostja ajutist makseraskust süvendada, kuid see asjaolu ei ole käesolevaks ajaks tõendamist leidnud (algatatud kriminaalasi ei ole lahendust leidnud). TLS § 91 lg 2 p 2 alusel töötaja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine ja TLS § 100 lõikes 4 sätestatud hüvitise väljamõistmine eeldab, et tööandja on „oluliselt” viivitanud töötasu maksmisega. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole nimetatud oluline viivitus kohtu hinnangul tuvastamist leidnud, samuti ei ole seda esitatud tõendite kohaselt korduvalt tehtud, peab kohus põhjendatuks vähendada töölepingu erakorralisel ülesütlemisel ettenähtud hüvitist. Kohus leiab, et arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid (mitteoluline ja ühekordne viivitus ning tööandja eelnev teavitamine viivitustest) on hageja poole kuu keskmise töötasu suurune hüvitis summas 185,63 eurot põhjendatud ning piisav, mistõttu jätab kohus hageja esitatud hagi hüvitise summas 928,15 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Kohtukulude jaotusest Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1, 2 ja 4 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 162 lõike 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jättis esitatud hagi rahuldamata, jäävad kostja menetluskulud hageja kanda ning hageja menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

Kohtuotsus jõustus 28. aprillil 2012.a Nooremreferent

Maido Roots Tea Toming

Tea Toming

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.