Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

EDASIKAEBAMISE KORD

Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.

1(12)

2-06-6907 Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgi. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hagiavaldus ja hageja väited Asjaolud Hageja vanaema Nina Bogatova suri 02. juulil 2003. Pärandaja viimaseks elukohaks oli Palli tn.19 Narva linn. Notar teate kohaselt koostas pärandaja oma poja endise naise ehk kostja kasuks testamendi, vormistatud 25. märtsil 2002, tõestatud notari poolt ja registreeritud notariregistris nr 2867 all. Peale pärandaja surma jäi pärandvarana järgi elumaja Narva linnas. Pärandaja tervis halvenes järsult 2002. aastal ja ta viibis alates 02. märtsist 2002 kuni 11. märtsini 2002 insuldiga statsionaarsel ravil Narva Haiglas. Haigla ravikaardi väljavõtte kohaselt kaebas ta nõrkust jalgades, rohkem vasakus jalas ja käes. Paranemise tunnuste ilmnemisel kirjutati ta haiglast välja kodusele ravile perearsti järelevalve alla. Kodus oli pärandaja voodihaige ja praktiliselt ei suutnud ilma kõrvalise abita liikuda. Tema eest hoolitses võimaluste piires poeg, kes oli samuti nõrga tervisega ja korratute eluviisidega. Tekkinud olukorda kasutas ära endine minia ehk kostja, kes pakkus ennast pärandaja eest hoolitsema. Hageja nõustus sellega ja saatis pärandajale kulutuste katmiseks raha. Hageja aitas pärandajat rahaliselt ka varem. Et pärandaja ja tema poja järelejäänud paberite hulgas oli pärandaja kiri oma pojale, milles pärandaja tegi korraldusi surma puhuks pärandi kohta, siis luges hageja eelmärgitud kirja pärandaja omakäeliselt kirjutatud koduseks testamendiks. Hageja leidis, et pärandaja kirjas ei märgita sõnakestki kostja kasuks tehtud notariaalsest testamendist ning pöördus hagiga Narva Linnakohtusse ja taotles kostja kasuks tehtud testamendi tühisuse tunnustamist pärimisseaduse § 86 lg 1, lg 2 ja lg 4 alusel (Viru Maakohtu kohtuasi nr.2-03-562). Tsiviilasja menetlemise käigus esitas Narva Linnakohus hagejale notari poolt 25. märtsil 2002 tõestatud ja notari ametitoimingute raamatus registri nr.2867, nr.2868 ja nr.2869 all registreeritud testamendi ja volikirjade ärakirjad ning väljavõtte notari ametitoimingute raamatust. Esitatud dokumentide ärakirjadest selgus, et ühel ja samal päeval (25. märtsil 2002) oli vormistatud notariaalkontoris kolm dokumenti: testament (notari reg.nr.2867), volikiri pensioni vastuvõtmiseks (notari reg.nr.2868) ja volikiri pärimisõiguse vormistamiseks (notari reg.nr.2869). Kõigi ülalmärgitud kolme dokumendi ärakirja visuaalsel vaatlemisel märkas hageja olulisi erinevusi väidetavalt pärandaja poolt omakäeliselt kirjutatud ees- ja perekonnanime ning allkirjade kirjapildis. Sellepärast taotles hageja kohtult käekirjaekspertiisi määramist. Ühtlasi palus hageja kohtul välja nõuda käekirjaekspertiisi võrdlusmaterjalina Kodakondsus- ja Migratsiooniametist pärandaja isikutoimiku ja Narva Pensioniametist pärandaja poolt allkirjastatud dokumendid pensioni kättesaamise kohta. Hagejale teadmata olevatel põhjustel Narva Pensioniamet nõutud dokumente ei väljastanud, kuigi hilisemal kontrollimisel olid need dokumendid seal olemas. Selle tõttu said käekirjaeksperdid 21. aprilli 2005 ekspertiisiakti nr DK-0143-05/2063 koostamisel kasutada võrdlusmaterjalina pärandaja allkirja ja käekirja vabaproovidena pensioni saamise 2(12)

2-06-6907 avaldust 1977. aastast, tööstaaži arvestuse kaarti 1977. aastast, Eesti kodaniku passi saamiseks arvestuse kaarti 1994. aastast ja EV rahvastiku arvestuse kaarti 1994. aastast. Seega kasutasid eksperdid rohkem kui viie aasta vanuseid pärandaja allkirju. Seoses vana võrdlusmaterjali kasutamisega (pärandaja allkirja kirjapilt võis 5 aastaga oluliselt muutuda) jõudsid eksperdid hageja arvates ekslikule järeldusele, et pärandaja perekonnanimi ja allkiri on testamendil ja volikirjadel kirjutatud pärandaja poolt. Hageja taotluse kordusekspertiisi määramiseks, dokumentide väljanõudmiseks Virumaa Pensioniameti Narva Osakonnast ja ekspertide ülekuulamiseks kohtuistungil jättis kohus rahuldamata ja seda põhjusel, et hagi oli esitatud testamendi tühisuse tunnustamiseks seoses sellega, et testament on vastuolus pärandaja poolt tehtud hilisema koduse testamendiga. Kohus jättis kohtuasjas nr 2-03-562 oma 14. veebruaril 2006 tehtud otsusega hageja hagi kostja vastu testamendi tühisuse nõudes rahuldamata. Käesoleva hagi esitab hageja uutel alustel, nimelt tuginedes pärimisseaduse §-le 93, mille kohaselt on testament tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioonis) sätestatud alustel. Hageja väitel on vastavalt TsÜS § 66 lg 2 seadusega vastuolus olev tehing tühine. Testamendi koostamise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi (KrK) § 186 kohaselt on ametliku dokumendi võltsimine kriminaalkorras karistatav tegu. Järelikult on dokumendi võltsimisega tehtud tehing vastuolus seadusega ja tühine TsÜS § 66 tähenduses. Hageja arvates on 25. märtsil 2002 notari poolt tõestatud ja notari ametitoimingute raamatus registri nr.2867 registreeritud testament võltsitud, kuna eelmärgitud kohtuasjas kogutud tõenditega (tunnistajate ütlused, arstitõend) on tõendatud, et pärandaja oli voodihaige ja ei saanud kuidagi ilmuda iseseisvalt notari juurde. Lisaks sellele ei saanud pärandaja tervislik seisund jääda notarile märkamata. Notar ei saanud hageja arvates märkida testamenti, et pärandaja ei oma füüsilisi ja muid puudusi. Tunnistaja ütluse kohaselt olid testamendi vormistamiseks vajalikud dokumendid kostja käes ja et tema tegeles testamendi vormistamise ettevalmistamisega. Pärandaja kirjas oma pojale ei räägita midagi kostja kasuks tehtud testamendist. Pärandaja ei saanud kuidagi testamendis avaldada, et ta hagejast midagi ei tea ja et hageja ei omanud pärandajaga mingisuguseid suhteid. Hageja külastas oma vanaema, pärandajat võrdlemisi regulaarselt ja aitas teda rahaliselt. Eeldades, et pärandaja siiski tegi notariaalse testamendi kostja kasuks, siis ei olnud pärandajal mingit põhjust anda testamendi ärakirja kostja kätte kohe peale selle vormistamist. Nimede ja allkirjade omavahel võrdlemisel, mis on kirjutatud testamendil ja kahel volikirjal ning allkirjade võrdlemisel, mida pärandaja on kirjutanud 2002. aasta jaanuari ja veebruari pensioni väljamaksu lehtedel (testamendi koostamise eelnevad kuud), puuduvad kokkulangevused liikumiste vormis nimede ja allkirjade kirjutamisel ja täheelementide vahelistes seostes. Teatis testamendi tõestamise ja hoiule võtmise kohta esitati notari poolt pärimisregistrile mitmepäevase hilinemisega võrreldes pärimisseaduse § 159 lg 2 ettenähtud tähtajaga. Ülaltoodud asjaolud nende kogumis viitavad testamendi võltsimisele. Hageja palub kooskõlas pärimisseaduse § 93 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioonis) § 66 lg 1 ja lg 2 tunnustada 25. märtsil 2002 pärandaja poolt kostja kasuks tehtud ja samal kuupäeval notari poolt tõestatud ning notariregistris nr 2867 all registreeritud testamendi tühisust. Kohtukulud palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega, et vastavalt tunnistajate ütlustele kohtuasjas nr 2-03-562 jäi pärandaja voodisse 2002 .aasta maikuus. 3(12)

2-06-6907 Tunnistaja Maya Khyurunen'i ütluste kohaselt hakkas ta pärandaja eest hoolitsema 2002. aasta märtsi kuust. Tunnistaja ütlusest: "Märtsi algusest alates hakkasin hoolitsema tema eest. 1,5 kuud käis ta 2002. aastal ja siis, kui ta kukkus 2 korda ja ei käinud enam." Tunnistaja ütluse kohaselt ei olnud pärandaja võimeline iseseisvalt linnas käima. Tunnistaja ütluste vastavust tegelikkusele kinnitab ka asjaolu, et 25. märtsil 2002 vormistati kostjale volikiri pärandaja pensioni vastuvõtmiseks. Kui pärandajal ei olnud kuni 2002. aasta maikuuni raskusi liikumises, nagu väidab oma vastuses kostja, siis milleks osutus vajalikuks volitada kostja pensioni vastuvõtjaks juba 25. märtsil 2002. Samas jääb arusaamatuks, miks oli vaja pensioni vastuvõtmise volikiri (notari reg nr 2868) ja volikiri pärimisõiguse vormistamiseks (notari reg nr 2869) vormistada kahe eraldiseisva dokumendina. Volikirjad ülalmärgitud toimingutes võinuksid loogiliselt olla vormistatud ühe volikirjana. Hageja selgitas kohtuistungil, et riikide praktikas on tehinguid, milles tühisuse tehingu praktika puudub. Vande all üle kuulatud kostja väitis, et tema poolt eelnevalt ei ole viidud dokumente testamendi vormistamiseks. See ei vasta tegelikkusele. Tunnistaja T. Prottšenko nägi kostja käes dokumente maja kohta, mis olid vajalikud testamendi vormistamiseks. Nende alusel testament vormistati. Pärandaja oli voodihaige. Vastavalt pärimisseadusele teeb testamendi isik ise. Volikirja alusel ei saa testamenti teha. Notaril peavad olema andmed dokumentide valmistamiseks. Eelnevalt notar kutsub inimese konsultatsioonile. Tegemist oli eelnevalt ettevalmistatud dokumentidega. Toimus raske olukorra ärakasutamine. Meie täpsustame, milles seisneb vastuolu, kui haiget inimest toimetati notari juurde testamendi vormistamiseks. Kasutati ära rasked olukorda. Kui keskmiselt mõistlikule inimesele tundub, et selline testament ei tohiks jääda kehtima, kohus võib analüüsida, et testament ei ole vastuolus heade kommetega. Heade kommetega vastavuse tuvastamisel on vaja arvestada testamendi tegemise asjaolusid. On vaja käsitada isikuid, kes on tehinguga seotud. On vaja kontrollida, kas on tegemist sundolukorra kasutamisega, mis annaks alust teha järelduse, et testament on vastuolus heade kommetega. Hageja palub tunnistada testamendi tühisust ja palub hagi rahuldada. Hageja jääb faktiliste asjaolude juurde, mis on välja toodud hagiavalduses. On tegemist paljude asjaoludega, mis viitavad heade kommetega vastuolule. Hageja viitab tõenditele - tunnistaja T.Prottšenko ütlused (t.l.-146-147, I köide), millest selgub, et testament oli tehtud pärandaja osavõtul. Viimane lause tunnistaja ütlustest (t.l.-148-149, I kd). Testamendi tegemise ajal pärandaja enam ei liikunud. Samas läks notari juurde ja vormistas testamendi. Veebruaris 2002 pärandaja kõndis. Peale seda ei käinud (t.l.-150-151, I kd). Tervisetõend haigusloost. Ekspertiisiakt (t.l.-56-58, II köide ja lisad). Pärandaja hospitaliseeriti 02. märtsil 2002. Eepikriis, millega tõendame, et pärandaja oli haige 25. märtsil 2002, pärandaja oli sunnitud testamendi tegema, kuid oli liikumisvõimetu. Tunnistajad väitsid, et märtsis 2002 oli pärandaja oli liiklusvõimetu. Pärandaja käis 2002. aastal 1,5 kuud. Pärast 2 korda kukkus ja rohkem ei käinud. Ta võis toas paar sammu astuda, kuid linnas ei käinud. Kostja vastus Kostja hagi õigeks ei võta Kostja selgitab, et antud juhul püüab hageja kohut eksiteele viia. Vastavalt tunnistajate ütlustele kohtuasjas nr. 2-03-562 jäi pärandaja voodisse 2002. aasta maikuus. Testament oli aga koostatud ja allakirjutatud varem, nimelt 25. märtsil 2002.

4(12)

2-06-6907 Pärandaja oli kuni elu viimase päevani täie teadvuse ja terve mõistuse juures. Pärast ravimist haiglas, kust ta oli välja kirjutatud 11. märtsil 2002, ja kuni 2002. aasta maikuuni ei olnud pärandajal erilisi raskusi liikumisega. Sellepärast puudub põhjus, miks pärandaja ei saanud notari juurde ilmuda. Haigla ravikaardi väljavõtte kohaselt, saabus pärandaja haiglasse 02 .märtsil 2002 kaebustega nõrkuse peale jalgades, rohkem vasakus jalas ja käes. Ta kirjutati haiglast välja 11. märtsil 2002 paranemise tunnuste ilmnemisel kodusele ravile perearsti järelevalve alla. Tunnistaja ütluse kohaselt olid testamendi vormistamiseks vajalikud dokumendid kostja käes ja et tema tegeles testamendi vormistamise ettevalmistamisega. Dokumendid olidki tegelikult kostja käes, kuid sama tunnistaja selgitas ka, miks olid dokumendid kostja käes. Seda sellepärast, et pärandaja kartis, et tema poeg võib hõivata need dokumendid, müüa maja ning saadud raha alkoholile kulutada. Selles faktis, et dokumendid hoitakse teatud isiku käes, ei ole mingit kuritegelikku tegu. Väide, et kostja tegeles testamendi vormistamise ettevalmistamisega, jääb kostjale selgusetuks. Kostja selgitab, et ts asja nr 2-03-562 materjalides viitas ta korduvalt sellele, et kõnesoleval ajavahemikul, millal hageja arvates on ülalmainitud kiri kirjutatud, ei saanud pärandaja füüsiliselt midagi taolist kirjutada. See asjaolu on tõendatud tunnistajate ütlustega. Järelikult ei saa rääkida kirjast, mis olevat kirjutatud omakäeliselt pärandaja poolt, kuna puuduvad tõendid selle kohta, et see kiri oleks ka tegelikult kirjutatud pärandaja poolt. Kostja arvates hageja väide, et pärandaja ei saanud kuidagi testamendis avaldada, et ta hagejast midagi ei tea ja et ta ei omanud temaga mingisuguseid suhteid ning et hageja külastas ta oma vanaema võrdlemisi regulaarselt ja aitas teda rahaliselt, ei saa iseenesest testamendi tühisuse tunnistamise aluseks olla. Väide, et hageja külastas oma eakat abivajavat vanaema, on ainult hageja sõnad. Tunnistajad ütlevad, et isiklikes vestlustes pärandajaga mainis ta oma lapselapsi, kes elavad Tallinnas, kuid kellest ta mitte midagi ei tea. Rahaline abi, mida tõendavad asjas esitatud maksekorraldused, osutati pärast testamendi allakirjutamist ja pärast seda, et kostja leidis omal algatusel lapselapsed üles ning teatas neile pärandaja seisundist. Kas oli põhjus, et anda testamendi ärakirja kostjale või seda põhjust ei olnud, seda võis otsustada ainult pärandaja ise. Kui see on aset leidnud, ei saa seda asjaolu tõlgendada kui õiguserikkumist või kui lubamatut käitumist kõlbluse seisukohast. Kostja leiab, et hageja väide, mille kohaselt hageja arvates puuduvad nimede ja allkirjade omavahel võrdlemisel, mis on kirjutatud testamendil ja kahel volikirjal ning allkirjade võrdlemisel, mis pärandaja on kirjutanud 2002. aasta jaanuari ja veebruari pensioni väljamaksu lehtedel (testamendi koostamise eelnevad kuud), kokkulangevused liikumiste vormis nimede ja allkirjade kirjutamisel ja täheelementide vahelistes seostes, on vastuolus 21. aprilli 2005 käekirjaekspertiisiaktiga nr DK0143-05/2063, mis on koostatud ts asja nr 2-03-562 menetluse raames. Kostja leiab, et notari poolt teatise testamendi tõestamise ja hoiule võtmise kohta mitmepäevase hilinemisega võrreldes Pärimisseaduse § 159 lg 2 ettenähtud tähtajaga esitamine pärimisregistrile ei saa seaduse kohaselt olla testamendi tühisuse tunnistamise aluseks. Kostja järeldab, et hagis hagiavalduse põhjendusena toodud asjaolud eraldi ega kogumis ei saa olla testamendi tühisuse tunnistamise aluseks. Kostja palub kohtul jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja selgitas kohtuistungil, et head kombed on hinnanguline kategooria, mis sõltub moraalsest kriteeriumist. Praegu võime rääkida faktilistest asjaoludest, mis eelnesid tehingule. Pärandaja tütar suri

2-06-6907 Poeg kutsus kostja, et ta hakkaks hoolitsema ema eest. Kostja nägi, et inimese eest ei ole kellelgi hoolitseda, hakkas ämma eest hoolitsema. Kui poeg ei oleks joonud, võiks eeldada, et maja oleks pärandatud pojale. Pärandaja kartis, et poeg joob maja maha. Lastelastest teadis seda, et nad on elus ja elavad Tallinnas. Vanaema saatus lapselapsi ei huvitanud. Kostja ise leidis hageja üles, hageja poolt oli finantsabi osutatud. Lastelastele j a pojale ei olnud vanaema vajalik. Pärandaja eest hoolitsesid kõik koos. Khyurynen, Juhhimenko. Nad ei elanud majas, kuid koristasid, tegid süüa. Alates maist 2002 jäi pärandaja voodisse, vajas pidevalt hooldust. Tänasel istungil hageja põhjendas väidet heade kommete rikkumisega. Hageja tugineb abstraktsioonile. Õiguslikult ja moraalselt ei ole hagi põhjendatud. Kostja ei olnud võõras inimene. Pärandajal ei ole teist inimest, kellele maja usaldada. Ta pöördus kostja poole, kes aitas testamendi vormistada. Kas saab rääkida heade kommete rikkumisest, kui inimene aitab teist inimest? Kas inimese aitamine on heade kommete rikkumine? Kui lapselapsed oleks hoolinud vanaema eest, oleks ise viinud notari juurde. See ei ole fakt, et inimene oli autosse laaditud ja kuhugi viidud. Toetame eksperdi arvamust. See, et lapselapsed oleks viinud notari juurde, samuti oleks headega kommetega vastuolus. Kostja viitab tõenditele - Maya Hyuryneni ütlused (t.l.-150-151, I kd), ekspertiisi akt, (t.l.-56-58, II kd), käekirja ekspertiisi akt (t.l.-134-138, I kd). Käekirja ekspertiisi aktiga soovime tõendada, et testament on pärandaja poolt allkirjastatud. Ekspertiisi aktiga tõendame, et pärandaja oli mõistuse juures, ta võis iseseisvalt sooritada tehingut. Palume võtta arvesse kostja vande all antud ütlused (t.l.76, II kd), mis kinnitab seda, et kostja saatis pärandaja notari juurde, kuna pärandajal olid raskused liikumisega. Soovin tõendada, et notari juurde ei olnud toimetatud abitus seisundis inimene. Teda saatis kostja. Inimesel olid raskused liikumisega. Pärandaja käis koos kostjaga notari juures ühel korral.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõudeks on tuvastada pärandaja poolt 25. märtsil 2002 koostatud notariaalne testament, millega testaator pärandas kogu vara kostjale. Kostja hagi õigeks ei võta ja vaidleb hagile vastu. Kohus tuvastas, et pärandaja notariaalne testament oli koostatud 25. märtsil 2002. Vastavalt testamendile (t.l.-152-154, I kd) on pärandaja kogu vara pärijaks kostja. Pärandaja suri 02. juulil 2003. Nimetatud asjaolude osas vaidlus puudub. Hageja väitel on testament tühine kui seadusega vastuolus olev tehing, kuna testament on võltsitud, s.o notar ei saanud märkida testamenti, et pärandaja ei oma füüsilisi ega muid puudusi; testamendi tegemiseks vajalikud dokumendid olid kostja käes ja kostja tegeles testamendi vormistamise ettevalmistamisega; testaator ei teatanud testamendist oma pojale ning avaldas, et ei tea hagejat; kohe peale testamendi koostamist andis testaator testamendi ärakirja kostja kätte; allkiri testamendil ei ole kirjutatud testaatori enda poolt ning notar esitas teatise testamendi registreerimise kohta pärimisregistrile mitmepäevase hilinemisega. Nimetatud asjaolud kogumis viitavad, et testament oli võltsitud. Hageja väitel testamendi koostamise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi (KrK) § 186 kohaselt on ametliku dokumendi võltsimine kriminaalkorras karistatav tegu ning järelikult on dokumendi võltsimisega tehtud tehing vastuolus seadusega ja tühine TsÜS § 66 tähenduses. Kostja esitas vastuväited, et hageja väide allkirja võltsituse kohta on vastuolus 21. aprilli 2005 käekirjaekspertiisiaktiga nr DK-0143-05/2063, mis on koostatud ts asja nr 2-03-562 menetluse 6(12)

2-06-6907 raames, s.o allkirja testamendile on kirjutanud testaator ise oma käega; pärandaja oli kuni elu viimase päevani täie teadvuse ja terve mõistuse juures; testamendi vormistamiseks vajalikud dokumendid olidki tegelikult kostja käes ja et tema tegeles testamendi vormistamise ettevalmistamisega, kuna pärandaja kartis, et tema poeg võib hõivata need dokumendid, müüa maja ning saadud raha alkoholile kulutada, see ei ole mingi kuritegelik tegu; väide, et pärandaja ei saanud kuidagi testamendis avaldada, et ta hagejast midagi ei tea, ei saa iseenesest testamendi tühisuse tunnistamise aluseks olla; kellele anda testamendi ärakiri, sai otsustada ainult pärandaja ise ning tema otsust ei saa tõlgendada kui õiguserikkumist või kui lubamatut käitumist kõlbluse seisukohast; notari poolt teatise testamendi tõestamise ja hoiule võtmise kohta mitmepäevase hilinemisega esitamine pärimisregistrile ei saa seaduse kohaselt olla testamendi tühisuse tunnistamise aluseks. Kostja leiab, et hageja väited ei ole põhjendatud. Pärimisseaduse (PärS) § 180 kohaselt, pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui käesoleva seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. Pärandi avanemise ajal 02. juulil 2003 kehtinud PärS § 93 kohaselt, testament on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses (RT I 2002, 35, 216) sätestatud alustel, samuti kui testamendi kõik korraldused on arusaamatud, mõttetud või üksteisele vastukäivad või kui testament on muutunud tühiseks käesoleva seaduse paragrahvides 86 ja 92 sätestatud alustel. Lähtuvalt pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 19 lg 1, testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. ärandi avanemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 lg 2 kohaselt, seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Sarnane regulatsioon seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehingu tühisuse osas oli sätestatud ka testamendi tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2. Riigikohus on 5. novembri 2008 lahendis nr 3-2-1-79-08 tõlgendanud seadusega vastuolus oleva tehingu tühisust. Riigikohus on seisukohal, et „TsÜS § 87 järgi ei too seadusega vastuolus olev tehing kaasa selle kehtetust, kui keelu mõtteks ei ole keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus (vt ka Riigikohtu 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-05). Keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega tahetakse takistada käitumist teatud viisil. Käibemaksuseaduses puudub otsene keeld teha käibemaksuseaduse sätteid rikkuvat tehingut. Seega juhul, kui tuvastatakse poolte kokkulepe tööde tegemise hinnas ilma käibemaksuta, ei ole see kokkulepe tühine. Käibemaksu tasumata jätmise eest vastutab KMS § 3 lg-st 1 tulenevalt teenuse osutaja, s.o töövõtja ja viimase poolt käibemaksu tasumata jätmine ei mõjuta töövõtulepingu kehtivust.“.

Kohus on seisukohal, et testamendi kui ühepoolse tehingu tühisuse aluseks ei saa olla asjaolu, et dokumendi võltsimise eest on kriminaalkoodeksis ette nähtud karistus. Tehingu tühisuse toob kaasa konkreetne keeld seaduses, mis sätestab keelatud tehingu tegemise korral tagajärjena tehingu tühisuse. Võltsimise kui teo karistatavus iseenesest ei keela tehingu tegemist, kuid toob kaasa vastutuse võltsimise eest. Kohus juhib hageja tähelepanu ka asjaolule, et testamendi võltsimise tuvastamise korral tuleb lugeda, et testamenti ei ole tehtud, kuna testaator ei ole ühepoolset tehingut teinud ega selleks tahteavaldust sooritanud ja seetõttu võltsitud testamendi tühisust ei saa tuvastada. Kohus viitas sellele juba 14. veebruari 2006 lahendis tsiviilasjas nr 2-03-562 (t.l.-26, I kd). 7(12)

2-06-6907 Kohus tuvastas, et vastavalt ekspertiisiaktile (t.l.-21-23, I kd) on ekspert esitanud arvamuse, milles vastavalt hindamisskaalale (t.l.-26, I kd) kategooriliselt jaatavalt väidab, et testamendile on perekonnanimi ja allkiri kirjutatud testaatori enda poolt (t.l.-23, I kd). Kohus järeldab, et testamendile on alla kirjutanud testaator ise, kuna testamendil on perekonnanimi ja allkiri kirjutatud testaatori enda poolt. Kohus leiab, et tunnistajad on andnud vastuolulisi ütlusi selle kohta, kas testaator sai ise külastada notarit või mitte (t.l.-139-151, I kd). Tunnistaja V. Takuni ütlustest (t.l.-139, I kd) selgub, et juulis 2002 oli testaator liikumisvõimetu ja poja sõnul alates maist 2002 (kohtu märkus - testament oli tehtud 25. märtsil 2002), sai juua iseseisvalt. Tunnistaja Tihhomirovi ütlustest (t.l.-141, I kd) selgub, et testaator oli voodihaige, kuid mis ajast, tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja I. Volkova ütlustest (t.l.-143, I kd) selgub, et testaator ei tõusnud voodist 2002. aasta kevadel. Tunnistaja Z. Eysmonti ütlustest (t.l.-144, I kd) selgub, et kuu aega enne surma lamas testaator liikumatult (kohtu märkus – s.o juunis 2003), ei saanud kirjutada, sai banaani käes hoida. Tunnistaja T. Prottšenko ütlustest (t.l.-146, I kd) selgub, et testaator ei saanud voodist tõusta, täpset aega tunnistaja ei mäletanud, kahtles, kas oli see 2003. või 2002. või 2001. aasta, samas teatas, et suhtles testaatoriga alates 2003. aasta algusest. Tunnistaja L. Juhhimenko ütluste (t.l.-148, I kd) kohaselt oli testaator alates 2001. aastast omal jalal, pärast oli voodis pikali, mis ajast pikali, tunnistaja ei mäleta, poolteist aastat enne surma ei liikunud (kohtu märkus – juunist 2003 oli pikali), tunnistaja teadis, et kirjutamiseks oli vaja testaatorile anda paberit, ise ta seda ei saanud võtta. Tunnistaja Khyuryneni ütlustest (t.l.-150, I kd) selgub, et tunnistaja hoolitses testaatori eest alates 2002. aasta märtsi kuust, testaator käis veel 1,5 kuud (kohtu märkus – s.o ligikaudu kuni 15. aprillini 2002) ja seejärel enam ei liikunud. Tunnistaja arvates ei saanud testaator iseseisvalt linna käima. Kostja ütlustest (t.l.-76, II kd) selgub, et testaator käis koos kostjaga notari juures testamenti vormistamas (kohtu märkus – s.o

8(12)

2-06-6907 Kohus loeb tõendatuks kostja väite, et dokumendid olidki tegelikult kostja käes ja et kostja tegeles testamendi vormistamise ettevalmistamisega, kuna pärandaja kartis, et tema poeg võib hõivata need dokumendid, müüa maja ning saadud raha alkoholile kulutada. Kohus järeldab, et testamendi tegemiseks vajalike dokumentide andmine kostja kätte, sealjuures testamendi koopia andmine, ei ole seadusega keelatud ning oli põhjendatud poja alkoholi tarvitamisest tingitud hirmust oma vara pärast. Asjaolu, et testaator ei teatanud testamendist oma pojale ning avaldas, et ei tea hagejat, ei ole tühisuse aluseks, kuna kohustust teatada sugulastele testamendi tegemisest ei ole seaduses sätestatud, samuti ei ole seaduses keeldu, et testaator ei või teha testamenti ilma sellest sugulaste teatamata. Hageja väide, et notar esitas teatise testamendi registreerimise kohta pärimisregistrile mitmepäevase hilinemisega, ei ole põhjendatud, kuna seadus ei sätesta notari poolt ametikohustuste rikkumist asjaoluna, mis tooks kaasa testamendi kui tehingu tühisuse. Kohus järeldab, et hageja esitatud asjaolud nii kogumis kui ka eraldi võttes ei anna alust tuvastada, et testament oleks võltsitud või tühine vastuolu tõttu seadusega. Hageja väitel on testament tühine, kuna tehing on vastuolus heade kommetega. Vastuolus heade kommetega on asjaolu, et testaator oli raskes olukorras, vajas hooldust, ning kartis, et kostja lõpetab testaatori hooldamise, kui testaator ei tee kostja kasuks testamenti. Heade kommetega on vastuolus ka asjaolu, et kostja toimetas ise testaatori notari juurde testamendi vormistamiseks, kusjuures kostja oli eelnevalt ette valmistanud vajalikud dokumendid. Kostja esitas vastuväite, et hageja väide ei ole põhjendatud. Heade kommetega ei ole vastuolus isiku hooldamine, kelle tütar oli surnud ja poeg kuritarvitas alkoholi. Lastelastest teadis testaator, et need elavad Tallinnas. Testaator kartis, et poeg joob maja maha. Lisaks kostjale hoolitsesid ka mitmed teised isikud testaatori eest. Notari juurde minek koos kostjaga oli testaatori tahe ja kostja aitas testaatorit, kuna testaator vajas liikumiseks hooldajat. Kohus leiab, et hageja väide heade kommetega vastuolu kohta ei ole põhjendatud. Lähtuvalt pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 19 lg 1, testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Lähtuvalt TsÜS § 86, heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Lahendis 13. veebruarist 2008 ts asjas nr 3-2-1-140-07 on Riigikohus leidnud, et „heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid (vt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01 ja

Kohus ei tuvastanud, et testamendi tegemine oleks olnud vastuolus heade kommetega. Kohus nõustub hageja väitega, et testaator vajas hooldust. Selles osas vaidlust ei ole. Nimetatud asjaolu on tõendatud tunnistajate ja kostja vande all antud ütlustega. 9(12)

2-06-6907 Kohus ei nõustu, et testaator kartis kostja poolt testaatori hooldamise lõpetamist. Tunnistaja V. Takuni ütlustest (t.l.-139, I kd) selgub, et tunnistaja käis testaatorit hooldamas, testaatori juures käis peaaegu iga päev ka tema poeg. Tunnistaja Tihhomirovi ütlustest (t.l.-141, I kd) selgub, et ta käis tihti testaatori juures ja seal olid ka usklikud, kes hoolitsesid testaatori eest. Tunnistaja I. Volkova ütlustest (t.l.-143, I kd) selgub, et poeg hoolitses testaatori eest ja ka usklikud käisid iga päev aitamas. Tunnistaja Z. Eysmonti ütlustest (t.l.-144, I kd) selgub, et tunnistaja hoolitses testaatori eest. Tunnistaja L. Juhhimenko ütluste (t.l.-148, I kd) kohaselt käis tunnistaja koos Maiaga testaatori juures ja hoolitsesid tema eest. Tunnistaja Khyuryneni ütlustest (t.l.-150, I kd) selgub, et tunnistaja hoolitses testaatori eest. Kohus järeldab, et ei ole põhjendatud väide nagu oleks testaator tundnud hirmu jääda hoolitsuseta, kui kostja peaks hoolitsemisest loobuma. Testaatorit käisid hooldamas mitmed inimesed, sealhulgas poeg ja mitmed tuttavad, usklikud. Kohus jõuab järeldusele, et testaatori hirm seisnes selles, et tema poeg võib päranduseks saadud vara, sealhulgas maja maha müüa ja saadud tulu raisata alkoholi peale. See on tõendatud tunnistaja T. Prottšenko ütlustega (t.l.-146, I kd), millest selgub, et testaatori poeg jõi ja testaator oli avaldanud, et kartust, et joodikud joovad maja maha ning tunnistaja L. Juhhimenko ütlustega (t.l.148, I kd), mille kohaselt testaator kartis, et poeg joob maja maha. Kohus, hinnates testamendi tegemise asjaolude vastasust heade kommetega, arvestab, et testamendi tegemine on testaatori ühepoolne tehing, millega testaator (pärandaja) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Nimetatu tehingu tegemisel on testaatori tahe määrav. Testament saab olla vastuolus heade kommetega vaid juhul, kui testament ei vasta testaatori tegelikule tahtele. Kohus tuvastas eelnevalt, et testaator oli teovõimeline, s.o sai aru testamendi tähendusest ja selle tegemise tagajärgedest. Testamendi tegemine ja kogu vara jätmise kostja kasuks põhjustas hirm poja alkoholi tarvitamise ja seeläbi vara võõrastesse kätesse sattumise ees. Kostja oli testaatori arvates isik, kes oli võimeline tagama testaatori vara säilimise peale testaatori surma. Et testaator valis pärijaks kostja, mitte aga mõne teise isiku, ei ole vastuolus heade kommetega. Kohus järeldab, et testaatori käitumist ei saa pidada ebamoraalseks ega taunitavaks. Testaator ei ole eksinud ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Samuti ei ole tehingu tegemise eesmärk vastuolus heade kommetega. Asjaolu, et kostja toimetas ise testaatori notari juurde testamendi vormistamiseks, kusjuures kostja oli eelnevalt ette valmistanud vajalikud dokumendid, ei ole vastuolus heade kommetega. Tunnistaja T. Prottšenko ütlustest (t.l.-146, I kd) selgub, et kostja käis koos vanaemaga notari juures, vabatahtlikult. Kostja vande all antud ütlustest (t.l.-76, II kd) selgub, et testaator ise palus kostjalt abi ja tegi kostjale ettepaneku minna notari juurde testamendi vormistamseks. Et testaator palus abi kostjalt, selgitab see ka asjaolu, et testamendi tegemiseks vajalikud dokumendid valmistas kostja ise ette. Tõendeid selle kohta, et testaatorit oleks testamendi tegemiseks mõjutatud, kohtule esitatud ei ole. Kohus nõustub kostja vastuväitega, et abi vajavale inimesele abi osutamine ei ole vastuolus heade kommetega. Kohus peab vajalikuks märkida, et Eesti kohtute praktika ei ole hooldaja kasuks testamendi tegemist iseenesest tunnistanud heade kommetega vastuolus olevaks, kui sealjuures ei esine muid heade kommete vastasuse aluseid. 10(12)

2-06-6907 Kohus ei tuvastanud, et testaatori poolt 25. märtsil 2002 koostatud notariaalne testament oleks võltsitud või tühine seadusega või heade kommetega vastuolu tõttu. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagi hind Hageja nõudeks on tuvastada testamendi tühisus. Lähtuvalt TsMS § 123, tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hagita asjas, mille kohus võib lahendada omal algatusel, võetakse hinna arvestamisel aluseks lahendi tegemise aeg. Hagi esitamise ajal 27. märtsil 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 125 kohaselt, tuvastushagi hind määratakse hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. Kohus leiab, et testamendi tühisuse tuvastamise nõude osas ei ole hüve, mida hageja on eeldatavalt hagi rahuldamise korral õigustatud saama, väärtust võimalik kindlaks määrata, kuna testamendi kohaselt on kostja määratud pärandaja kogu vara pärijaks. Testamendi tühistamisel tekib seadusjärgsetel pärijatel õigus vara pärida, samas ei ole kohtule teada, s.t ei selgu kohtule esitatud avaldustest või dokumentidest, milline on kogu pärandvara väärtus ja kui palju on võimalikke pärijaid ning millistes osades pärandvara jagatakse ehk kui suur oleks hagejale jääva pärandvara osa väärtus. Kohus loeb haginõude mittevaraliseks. Lähtuvalt hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 132 lg 1, mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 15 000 krooni. Hagihind on seega 958,67 eurot (15 000 krooni). Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. TsMS § 162 lg 1, lg 2 ja lg 3 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. Poole seadusliku esindaja menetluskulud hüvitatakse samas korras kui poole menetluskulud. Kohus jättis hagi rahuldamata ja seega jäävad kõik menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Täiendav riigilõiv Kohus tuvastas, et hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 200 krooni, s.o vähem kui seaduses sätestatud. Hagi on esitatud 27. märtsil 2006, hagihind moodustab 15 000 krooni. 11(12)

2-06-6907 Hagi esitamise ajal 27. märtsil 2006 kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 37 lg 1 kohaselt, hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu, lähtudes hagihinnast käesoleva seaduse lisa 2 järgi või kindla summana ning vastavalt RLS lisa 2 tasutakse hagilt hinnaga kuni 15 000 krooni riigilõivu 1000 krooni. Hageja tasus hagiavalduse esitamisel riigilõivu 200 krooni ehk 800 krooni vähem kui seaduses sätestatud. TsMS § 147 lg 3 kohaselt, kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses. Vastavalt TsMS § 190 lg 4, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 147 lg 3 ja § 190 lg 4 koosmõjust tulenevalt tuleb hagi rahuldamata jätmise korral hagejalt välja mõista riigituludesse vähem tasutud riigilõiv 800 krooni. Lähtuvalt TsMS 179 lg 1, menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kohus lahendab menetluskulude hagejalt riigituludesse väljamõistmise eraldi määrusega peale kohtuotsuse jõustumist. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.