Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Anu Lepik esitas 17.08.2010 maakohtule valdusest väljanõudmiseks.

hagi

Mart Liira vastu asja ebaseaduslikust

Hagejale kuulub Vetsi kinnistu, asukohaga Pärnu maakond Tahkuranna vald Tahkuranna küla, mille kohta on Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu maakonna jaoskonnas avatud registriosa nr XXXXXXX. Hageja omandas kinnistu pärimise teel ja kasutab seda elukohana. Pärandi vastuvõtmisel ilmnes, et kinnistut kasutab kostja. Vaatamata korduvatele pärimistele ei ole kostja esitanud hagejale ühtegi dokumenti ega muud tõendit, mis oleks olnud õiguslikuks aluseks kostjale kinnistu kasutamiseks. Hageja esitas kostjale 2008. a kirjaliku nõude kinnistu valduse vabastamiseks ja kinnistul asuva elumaja võtmete üleandmiseks hiljemalt 24.11.2008. Kostja vastas kirjalikult, et tervislikel põhjustel võib võtmete üleandmine toimuda mitte enne 24.12.2008. Nimetatud kokkulepe on tuvastatud ka Lääne Politseiprefektuuri Pärnu osakonna korrakaitsetalituse teatises. Kostja kinnistu valdust ei vabastanud, võtmeid üle ei andnud ega endale kuuluvat vara kinnistult ära ei viinud. Isegi, kui kostjal oli eelnevalt õiguslik alus kinnistu valdamiseks, siis puudub tal see pärast 24.12.2008 (päev, milliseks ta lubas ise võtmed üle anda hagejale). Kuigi kostja ei viibi kinnistul enam järjepidevalt, asuvad kinnistul endiselt kostjale kuuluvad asjad. Kuna kostja ei ole vabatahtlikult kinnistu valdust vabastanud, vaatamata sellekohasele kokkuleppele, taotleb hageja kostja kohustamist Vetsi kinnistu valduse vabastamiseks, s.h kinnistu vabastamiseks talle kuuluvatest asjadest. Kostja vastuväited Hagiavaldus on põhjendamatu. Kostja ja H – O R sõlmisid 1985. a tähtajatu tasuta üürilepingu, tingimusel, et kostja taastab kinnistu. Lepingut tõendab 18.02.1990 allkirjastatud avaldus Pärnu maavanemale, milles H – O R avaldab, et annab kinnistu tähtajatult kostja valdusesse ja palub teha maaeraldus Mart Liira nimele. H – O R suri 27.04.2008. VÕS § 320 kohaselt ei lõpe üürileping lepingupoole surmaga, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Hageja soovis võtit 24. novembriks 2008. Hageja on omanikuna kinnistusraamatusse kantud 07.10.2008. Seega ei ole hageja kostjat teavitanud VÕS § -s 312 sätestatud minimaalselt 3kuulist tähtaega järgides. Hageja sooviavaldus ei vasta üürilepingu ülesütlemise avalduse vorminõuetele. Kostjalt on võetud võimalus üürilepingu ülesütlemist vaidlustada. Ei nähtu ülesütlemise aeg ning põhjus. VÕS § 325 lg 5 kohaselt on seaduses sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine tühine. Üürilepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks kostjal puudus võimalus, kuna kostja ei saanud aru, et tegemist on üürilepingu ülesütlemise avaldusega. Kostja pidas hageja poolt koostatud teadet kinnisasja uue omaniku teateks, kes soovib hakata omaniku õigusi teostama ning soovib seega ka elamusse sissepääsuks võtit. Kuna omandi üleminek uuele omanikule ei lõpeta üürilepingut, nõustus kostja hageja poolt nõutud elamu võtme üle andma, aimamata, et hageja soovib kostjast ebaseaduslikult vabaneda. Õige ei ole hageja väide, et Lääne Politseiprefektuuri ametnik on tuvastanud kokkuleppe kinnistu valduse vabastamiseks ja kinnistul asuva elumaja võtmete üleandmiseks hiljemalt 24.11.2008. Hageja viidatud kriminaalasja alustamata jätmise teates hageja sooviavalduse kohta märgitut ei saa lugeda tuvastatuks, kuna avaldaja ja menetleja huvi ei olnud suunatud tähtajatu üürilepingu ülesütlemise avalduse sisu ning kohasuse välja selgitamisele. Õige ei ole hageja 23.08.2010 taotluses esitatud väide, et kostja ja kostja poeg tegutsevad kinnistul ning hageja on seoses nende vägivallaga ohus. Kostja ei ole kunagi vägivaldne olnud, ega ole ka hagejaga vägivalda kasutanud. Kostja ei ole järjepidevalt takistanud hagejal kinnistul elamist või kõrvaldanud ebaseaduslikult kinnistult esemeid. Kuna üürileping ei ole

lõppenud, ei ole kostjal vajadust sundida hagejat endaga üürilepingut sõlmima. Kostja esitas 21.08.2010 Vetsi kinnistul asuva elamu kasutamise korra reguleerimiseks oma nägemuse, mille eesmärk oli leida kohtuväline lahendus. Kostja ei käi hagejale kuuluval kinnistul ja elab Võtsi kinnistul. Seega on hageja 23.08.2010 esitatud taotlus õigussuhte esmaseks reguleerimiseks alusetu ja põhjendamatu. Kuna 1985. a sõlmitud tähtajatut üürilepingut ei ole üles öeldud, on ennatlik rakendada kostja suhtes keeldu kasutada kostja seaduslikus valduses olnud elamut. Tuginedes AÕS §-le 80, esitas kostja 26.08.2010 vastuses nõude, kohustada hagejat kostjale üle andma kostjale kuuluvad isiklikud esemed. Seega on põhjendamatu ja tõendamata hageja väide, et kostja kõrvaldab kinnistult esemeid. Hageja on jätnud kostjale seaduses sätestatud nõuete kohase üürilepingu ülesütlemise avalduse esitamata ning pöördunud ennatlikult kohtu poole valduse vabastamise nõudega. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas Anu Lepiku hagi Mart Liira vastu, kohustades Mart Liirat vabastama Vetsi kinnistu tema valdusest. Kostja tõenditest tuleneb, et enne asja hageja omandisse sattumist, kasutas kostja asja kui näiteks talupere liige, kuigi antud tõendis viidatakse Võtsi talule, mitte hageja omandis olevale Vetsi talule. Käesoleval ajal on Eesti NSV taluseadusest kehtiv § 14 ja § 30, mis ei reguleeri vaidlusaluseid suhteid. Samuti on nimetatud tõendis viidatud Võtsi talu majapidamishoonete tähtajatult kostja kasutusse andmisele. Seega ei puuduta tõend Vetsi kinnistut- kinnisturegistriosa nr 1050206. Muud tõendid üürisuhte olemasolu kohta endise kinnistu omanikuga puuduvad. Puuduvad tõendid, et Vetsi ja Võtsi kinnistu on samad asjad. Menetlusosalised selgitavad, et Võtsi on eraldis Vetsist. Eeltoodust kohus järeldas, et üürisuhe kostja ja kinnistu eelmise omaniku vahel pole tõendatud. Üürileping kostjaga on hageja allkirjastamata, seega pole kehtiv. Lähtuvalt kostja seletustest kohtuistungil, eluneb kostja Võtsi kinnistul. Hageja tahe asja kasutamise korraldamisel on toodud teatises kostjale, milles nõutakse kostja lahkumist Vetsi kinnistult. Seega kasutab kostja asja ebaseaduslikult ja hagi tuleb rahuldada. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse, jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Kohus jättis tähelepanuta ega andnud seisukohta kostja vastuväidetele ja asjas esitatud tõenditele. Kohus ei põhjendanud, miks kostja ja H–O R vaheline suuline üürileping ei ole käsitatav tähtajatu üürilepinguna. Otsus on põhjendamata, tuginedes oletustele ning jättes tähelepanuta asjakohase materiaalõiguse. Otsuses kohaldatud õigusnorm VÕS § 80 lg 1-2 ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Kohus rikkus kostja suhtes menetlusnorme, kuna jättis rahuldamata kostja taotluse kuulata kohtuistungil ära hageja ja selgitada välja hageja isiklik seisukoht. Hageja ära kuulamine oli oluline eelkõige seetõttu, et kostja valduses olid asjas tähtsust omavad dokumentaalsed tõendid, mis jäid hageja valdusesse peale seda, kui kostja sunniti jõuga oma elukohast lahkuma.

Kohus on jõudnud valele järeldusele, leides, et kostja kasutab jätkuvalt hagejale kuuluvat kinnistut ja selline tegevus tuleb keelata. Kostja ei saagi kasutada kinnisasja, mis ei kuulu temale. Vaidluse all oli küsimus, kas H–O R ja kostja vahel olnud eluruumi üürileping on kehtiv ja kas hagejal oli õigus kostja eluruumidest põhjendamatult ja ilma seaduses sätestatud korda järgimata välja visata. Nimetatud asjaolude kohta kohus seisukohta ei võtnud. Kohus ei ole hinnanud poolte esitatud tõendeid, on jätnud märkimata kohaldatava seaduse. Otsuses puuduvad kohtu põhjendused kostja väidetega mittenõustumise ja hageja väidetega nõustumise kohta ning kohus on analüüsinud valikuliselt üksikuid tõendeid. Seega otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud apellandi, menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei võimalda teha maakohtust erinevat kohtulahendit, kuid otsuse põhjendavat osa tuleb täiendada. Õige on, et maakohtu otsuse põhjendav osa ei sisalda materiaalõiguse norme, millest tuleneb hageja nõude rahuldamiseks õiguslik alus, kuid seda puudust on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Maakohus tuvastas, et hageja on Vetsi kinnistu, mis asub Pärnu maakonnas Tahkuranna vallas Tahkuranna külas, omanik. AÕS § 68 lg 1 järgi on omanikul õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Vaidlus puudub selle üle, et hageja Vetsi kinnistu omanikuna saatis kostjale teatise kinnistult lahkumiseks ja võtmete üleandmiseks hiljemalt 24.novembriks 2008. Kostja teatas, et saab võtmeid üle anda hiljemalt 14.detsembriks. Ringkonnakohtu istungil apellant selgitas, et ta on Vetsi kinnistult lahkunud, kuid seal on temale kuuluvad asjad, mida ei ole võimalik mujal hoida ning ta kasutas vaidlusalusel kinnistul olevaid ruume üürilepingu alusel. Maakohus asus seisukohale, et üürisuhte olemasolu tõendamist ei leidnud. Ka apellatsioonimenetluses ei suutnud apellant esile tuua selliseid asjaolusid ja viidata tõenditele, millest saaks teha järeldust, et apellandi ja eelmise omaniku H-O R vahel oli sõlmitud üürileping Vetsi kinnistu kasutamiseks. Vastavalt VÕS § 271 on üürilepingu üheks oluliseks tingimuseks üüri tasumine, millist asjaolu ei ole apellant ka esile toonud. Sellist järeldust, et kostjal oli õigus kinnistut kasutada üürilepingu alusel, ei saa teha ka apellatsioonkaebuses viidatud Ellen R (H-O R) 18.02.1990 avaldusest Pärnumaa maavanemale Võtsi talu rajamiseks. Esitatud avalduses taotleti Võtsi talu taastamiseks maade ja majapidamishoonete kasutusele võtmist. Avalduses märgiti kostjat talupere liikmena (t.lk. 47). Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et käesolevas tsiviilasjas on vaidlusesemeks Vetsi kinnistu valdamisõigus. Maakohus tuvastas, et kostja elab Võtsi kinnistul, mida kostja ei eitanud ka apellatsioonimenetluses. Kuivõrd kostja õiguslik alus Vetsi kinnistu kasutamiseks ei leidnud tõendamist ka

apellatsioonimenetluses, siis apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium juhib apellandi tähelepanu asjaolule, et kui isegi apellandi ja endise omaniku H-O R vahel oleks olnud kokkulepe Vetsi kinnistu tasuta kasutamiseks, siis VÕS § 393 lg-le 3 kohaselt võib asja kasutuse andja, sh õigusjärglane, tasuta kasutamise lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Vaidlus puudub asjaolu üle, et hageja palus kostjal kinnistult lahkuda ja võtmed üle anda, mida ei ole kostja ka vaidlustanud ning et kostjale kuuluvad esemed asuvad vaidlusalusel kinnistul. Seega on hageja õigustatud nõudma valduse vabastamist ka kostjale kuuluvatest vallasasjadest. Apellandi väidetel jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse hageja kutsumiseks kohtuistungile. Kolleegium selle väitega ei nõustu. Maakohus põhjendas, miks ta ei pidanud vajalikuks kohustada hagejat isiklikult kohtuistungile ilmuma. Vastavalt TsMS § 217 lg-le 1 võib menetlusosaline menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Käesolevas tsiviilasjas esindas hagejat advokaat S. Malmberg ning põhjust hageja kohustamiseks isiklikult kohtuistungile ilmumiseks, ei tuvastanud ka kolleegium. Ringkonnakohus andis menetlusosalistele võimaluse kompromissi sõlmimiseks, kuid pooled kokkuleppele ei jõudnud. Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Fred Fisker

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.