Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt hageja suhtes algatati pankrotimenetlus 10.06.2008. Pankrot kuulutati välja 03.07.2009 kohtuotsusega. Novembrist 1999 kuni 21.12.2007 oli hageja juhatuse liige kostja I. T juhatuse liige EL juhtimisega ei tegelenud. Pankrotimenetluses tunnustati Maksu- ja Tolliameti nõuet 1 187 465 krooni ja KÜ XXX nõuet 4 871,28 krooni suuruses. Kostjalt I mõisteti kohtuotsusega välja hageja kasuks kahjuhüvitis 1 192 336,28 krooni (tsiviilasi nr 2-08-72117) ja riigilõivu 41 250 krooni riigituludesse. Kostjal I puudub kohtutäituri teatel vara kohtuotsuse täitmiseks. Vahetult enne pankrotimenetluse algatamist kuulusid kostjale I kaks kinnistust, mille ta võõrandas vahetult pärast hageja suhtes pankrotimenetluse algatamist - XXX, reg osa XXX ja XXX reg osa XXX kostjale II. Nende tehingutega kahjusta kostja oluliselt hageja huve. Hageja nõude rahuldamine muutus võimatuks, kostja varatuks. Kostja II on XXX valla kinnistu võõrandanud RE 08.01.2009. Seega võõrandas kostja I, teades, et tema vastu esitatakse hageja pankrotimenetluses ca 1,2 miljoni krooni suurune kahju hüvitamise nõue, teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks temale kuulunud vara. Kuna kostja II võõrandas tagasivõidetava tehingu alusel saadud kinnistu omakorda, peab ta välja andma tehingu alusel saadud 1 000 000 krooni. Kostja II teadis, et kostja I kahjustab tehinguga hageja huve. Kostja I võõrandas kinnistu kostjale II 20.10.2009, seega on tehing tehtud vähem kui 6 kuud enne kostja I vastu täitemenetluse algatamist, millest tulenevalt tuleb eeldada, et kostja II teadis, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid. Riigikohtu 02. juuni 2008 lahendi nr 3-2-1-39-08 kohaselt tuleb võlausaldajate huvide kahjustamine igal konkreetsel juhul kohtumenetluses tuvastada ja teha seda läbi võlgniku tegevusele hinnangu andmise. Vaidlusalune kinnistu võõrandamistehing toimus ajal, mil kostja I teadis nii Maksu- ja Tolliameti revisjoniaktist kui ka asjaolust, et selle akti alusel esitatakse tema vastu hagi kahju hüvitamiseks. Seejuures ei ole vähe oluline asjaolu, et kinnisasja eest miljoni krooni tasumine toimus sularahas. Sularahatehing, millega võõrandatakse võlgnikule kuuluv kinnisasi, et vältida sellele täitemenetluses sissenõude pööramist, kahjustab ilmselgelt võlausaldaja huve, kelle kasuks on kohus võlgnikult võlgnevuse välja mõistnud. Kuna ka kinnisasja võõrandamisest väidetavalt saadud sularahale ei ole kohtutäitur saanud sissenõuet pöörata, siis on võõrandamistehingu tegelik eesmärk ja võlausaldaja huvide kahjustamine seda ilmsem. Seega, kui kohus asub ilma eelnimetatud asjaolusid hindamata seisukohale, et kinnisasja müügitehing, mille eest võlgnik sai väidetavalt sularaha, millele sissenõude pööramine on faktiliselt võimatu, ei kahjusta võlausaldajate huve, kuigi selle otseseks tagajärjeks on võlausaldaja kohtu poolt tunnustatud nõude rahuldamata jäämine, siis muutub kogu täitemenetluse seadustikus sätestatud tagasivõitmise institutsioon oma sisus ilukirjanduslikuks. Kui kostja I hoiab nimetatud summat enda tarbeks alles (ning varjab seda kohtutäituri eest), siis kahjustas kostja I müügitehinguga võlausaldaja huve ning tehingu eesmärgiks oligi huvide kahjustamine. Samuti on võlausaldaja huvide kahjustamisega tegemist siis, kui kostja I on nimetatud summa ära kasutanud enda või mõne kolmanda isiku tarbeks, sest tegemist on sisuliselt võlausaldaja rahaga, mida kostja I kasutab. Käesoleval juhul on kostja I võõrandanud talle kuuluva kinnisasja, millele saanuks hõlpsasti pöörata sissenõude ning mille arvelt oleks hageja kohtu poolt tunnustatud nõue täidetud. Võõrandamistehingu tulemusena on kostja I saanud väidetavalt miljon krooni sularaha, millele ilmselgetel põhjustel on osutunud võimatuks sissenõuet pöörata. Sellise võõrandamistehingu ainsaks eesmärgiks oli hageja huvide kahjustamine ehk kohtuotsuse täitmise võimatuks muutmine. Kuna käesoleval juhul tuleb eeldada, et tehingu teine pool ehk kostja II oli hageja

huvide kahjustamisest teadlik, siis kuulub hagi rahuldamisele. Tagasivõitmise üldiseks eesmärgiks on taastada lepingueelne olukord ning tagastada võlgniku vara, mis on läinud tagasivõidetava tehinguga tema omandist välja. Seega hagi võimaliku rahuldamise korral tuleb kostjatel tagastada teineteisele kinnistu võõrandamistehingu alusel saadu ja üleantu. Hageja puutub kostjatevahelisse õigussuhtesse vaid seeläbi, et hageja nõue kostja I vastu rahuldatakse täitemenetluse raames kostja II poolt kostjale I tagastatava rahasumma arvelt. Hageja vastu kostjatel sellest mingisugust nõuet tekkida ei saa. Eelnimetatud asjaoludest ja võlaõigusseaduse § 197 lg 1 tulenevalt ei ole võimalik hageja ja kostjate vahel nõudeid tasaarvestada, kuivõrd puuduvad igasugused omavahelised samaliigilised nõuded. Pankrotiseaduse § 119 lg 4 alusel on kostja II ekslikult arvanud, et isegi, kui kostjalt II mõistetakse kohtuotsuse alusel välja kinnistu müügihind, siis tuleks see kostjale II enne hageja nõude rahuldamist tagastada. PankrS § 146 käsitleb pankrotimenetlusega seotud väljamakseid. Kostja I näol ei ole tegemist pankrotivõlgnikuga ja seega puudub kostjal I pankrotivara, millest oleks võimalik mis tahes väljamakseid vastavalt PankrS §-s 146 sätestatule teha. Seega on ilmne, et PankrS § 146 lg 1 kohaldamine käesolevas õigussuhtes on võimatu. Isegi kui asuda seisukohale, et pankrotiseaduses sätestatud pankrotivarast väljamaksete tegemist reguleerivat sätet on võimalik kohaldada võlaõiguslikele nõuetele väljaspool pankrotimenetlust, siis oleks tulemuseks mõeldamatu olukord, kus üks samaväärne võlanõue tõstetakse kohtuväliselt teise ees prioriteetsemaks vaatamata sellele, et viimane on kohtu otsusega tunnustatud. Eesti Vabariigi õiguskord sellist seadusega ühele võlanõudele teise ees eelise andmist ei tunne. TMS § 187 lg 1,2, § 188 lg 1,2, § 195 lg 1,2 ja PankrS § 119 lg 3 ja VÕS § 197 lg 1 alusel taotleb hageja tunnistada kehtetuks kostjate I ja II vahel 20.10.2008 sõlmitud XXX vald, XXX (registriosa nr XXX) kinnistu müügi- ja asjaõigusleping ning mõista kostjalt II välja 20.10.2008 tehingu alusel saadud 63 911,65 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Kostja I hagile ei vastanud. Menetlusdokumendid sai kätte isiklikult allkirja vastu 16.03.2011, mida tõendab väljastusteade (tlk 199).

Kostja II vastuväited Kostja II hagi ei tunnista, hagi rahuldamiseks puuduvad õiguslikud alused. Kostjad sõlmisid 20.10.2008 XXX kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu hinnaga 1 000 000 krooni. Kinnistu oli koormatud ühishüpoteegiga AS Eesti Ühispank kasuks, 1 211 000 krooni suuruse hüpoteegiga SEB Eesti Ühispank kasuks ning 2 000 000 krooni suuruse hüpoteegiga IA kasuks. Ühtlasi kasutas hüpoteegipidaja IA XXX kinnistul asuvat elamut oma elukohana. 08.01.2009 müüs kostja II XXX kinnistu RE. Puudub alus väita, et kostja II teadis, et tehinguga kahjustab kostja I hageja huve. TMS § 188 lg 1 ja 2 järgi on hagi rahuldamiseks vaja, et esineksid samaaegselt järgmised tingimused, mille tõendamise koormis lasub hagejal: a) kinnistu ostu-müügitehing on tehtud teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks; b) kostja II pidi olema teadlik, et tehingu tegemisega kahjustatakse sissenõudja huve, kusjuures sissenõudja huvide kahjustamist eeldatakse, kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist kostja I suhtes. Ühtegi ülaltoodud hagi rahuldamise aluseks olevat tingimust ei ole hageja tõendanud või on moonutanud tegelikke asjaolusid saamaks arusaama nagu seaduses toodud tingimused olid täidetud. Kinnistu ostu-müügitehingu tegemisel ei saanud kostjad olla teadlikud, et tehing kahjustab sissenõudja huve, kuna hagiavaldus kostja I vastu esitati tõenäoliselt alles peale tema tehingut

(tagaseljaotsusel on jõustumismärge 03.03.2009). Seega ei saanud kostja II olla kuidagi teadlik sissenõudja huvide kahjustamisest või selle kavatsusest. Tehing tehti varem kui kuus kuud enne täitemenetluse alustamist kostja I suhtes. 26.02.2009 OÜ E. L nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt tunnustati hageja nõudeid suuruses 1 187 465 krooni ehk samas suurusjärgus, mis vaidlustatud tehingu hind. Isegi kui kostja II oleks teadnud hageja või kostja I suhtes toimuvatest menetlustest, siis saanuks ta kostja I tegevust pidada üksnes mõistlikuks – kui on võlad, siis tuleb vara müüa, et võlad ära maksta. Ka kõikidest hagejat ja kostjat I puudutatud asjaoludest teadmise korral, oleks kostjal II olnud põhjust tehingu moraalsuse üle argumenteerida siis kui temaga tehtud tehing olnuks alla turuhinna. Tagantjärgi hinnates saanuks kostja II asjaoludest teades teha vaid ühe järelduse - tänu temaga tehingu tegemisele, saab kostja I praktiliselt kõik oma võlad makstud. TMS § 24 lg 1 sätestab, et kui on täidetud täitemenetluse alustamise tingimused, toimetab kohtutäitur võlgnikule kätte täitmisteate. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega loetakse täitemenetlus alanuks. Käesoleva tsiviilasja materjalide juurde lisatud kohtutäitur Elin Vilippuse täitmisteatest nähtuvalt koostati täiteasjas nr 022/2009/2695 täitmisteade 27.07.2009. Täitmisteate võlgnikule kättetoimetamise aeg ei ole kostjale teada, kuid see ei saanud olla kindlasti enne 27.07.2009. Kostjate vahel sõlmiti XXXkinnistu müügileping 20.10.2008, kuid täitemenetluse alustamise aeg ei ole teada. Kindel on vaid see, et täitemenetlust ei saanud alustatud varem kui 27.07.2009, mis on rohkem kui 6 kuud (vähemalt 9 kuud) peale kinnistu müügilepingu sõlmimist. Kostjad lähikondsed ei ole ning seda ei väida ka hageja ise. Seega hageja väited ei vasta tegelikkusele ning on tõendamata ning selle tõttu ei TMS § 188 lg 1 kohaldamisele. Hageja hageb XXXkinnistu müügi- ja asjaõiguslepingust tulenevat asja müügihinda, nimetades seda müügi- ja asjaõiguslepinguga üle antud asja väärtuseks. Tegelikkuses ei ole hageja esitanud ei hagi ega hagi tagamise taotluse juurde ühtegi hinnaargumentatsiooni erialaeksperdi hindamisaktist rääkimata. Seega ei ole hageja tegelikult tagasivõitmise hagi esemeks oleva vara väärtust kindlaks määranud. Kui hageja ei tee enne tagasivõitmise hagi esitamist kindlaks tagasi võidetava vara väärtust, ei saa hageja teada, kas tagasivõitmise hagi teenib või hoopis kahjustab sissenõudjate huve. Arvestades kinnistul lasunud hüpoteekide summat on alust eeldada, et tehing teenib sissenõudjate huve, mitte ei kahjusta neid. Riigikohus on 18.11.2009 kohtuasjas nr 3-2-1-113-09 tehtud lahendis selgitanud: „TMS § 188 lg 1 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine (TMS § 187 lg 1). Isiku huvide kahjustamisega võib tegemist olla siis, kui kinnisasi müüdi alla turuhinna. /----/ See, et kostja II ei kasutanud kinnisasja müügist saadud raha hageja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks, ei ole TMS § 188 lg 1 kohaldamise jaoks tähtis, st et selline tegevusetus ei muuda müügilepingut kostja II võlausaldajate huve kahjustavaks.“ Seega arvestades hageja nõuet ja selle alusena esitatud asjaolusid ja viidatud Riigikohtulahendis antud selgitusi, ei kuuluks hagi rahuldamisele ka siis kui hageja väited osutuks tõeseks. Hagi rahuldamine ei kaitse kostja I võlausaldaja huve. PankrS § 119 lg 3 alusel üleantud asja väärtuse väljanõudmise otsustamiseks tuleks hagejal hinnata, milline oleks võlausaldajate nõuete rahuldamise perspektiiv siis, kui tehingu kehtetuks tunnistamisega võidetakse vara siiski tagasi ja selle arvelt hakatakse võlausaldajate nõudeid rahuldama. Juhul kui kostja II omandas tagasivõidetava vara ajal, mil kinnisvaraturg oli tipus ning hind kõrgem aga tagasivõitmine toimub turu madalseisus, võib tekkida ka olukord, kus pärast vara tagasivõitmist ei suudeta vara müüa või on hind madalam kui kehtetuks tunnistatud tehingu müügihind. Hageja on jätnud olukorrale sellise tasuvuse testi tegemata. Hageja ei ole arvestanud, et vara tagasivõitmise korral tuleb kostjale II tema poolt tasutud müügihind tagastada. Kostja II poolt tasutud müügihinda tuleb arvestada ka siis kui hagetakse üleantud vara väärtust rahas.

Kostja II on XXXkinnistu suhtes heauskne ostja ning selles, et kostja II 20.10.2008 omandatud kinnistu kolm kuud hiljem maha müüs, ei ole midagi ebatavalist. Kostja II sai kinnistu müügist sama hinna, mille ise maksis kinnistu omandamisel. Nimetatud asjaolu tõendab, et kostja II ei omandanud vaidlusalust vara selle harilikust väärtusest madalamalt ega saanud selle edasimüügist kasu. Müügi edasi lükkamisel saanuks kostja II tõenäoliselt edasimüügihinna vähenemisest juba kahju. Kinnistu oli koormatud ühishüpoteegiga AS Eesti Ühispank kasuks, 1 211 000 krooni suuruse hüpoteegiga SEB Eesti Ühispank kasuks ning 2 000 000krooni suuruse hüpoteegiga IA kasuks. XXX elamus elab hüpoteegipidaja IA, kes ei olnud nõus valdust vabastama ning kostjal II ei jäänud muud üle kui see võõrandada, sest valduse väljaandmiseks hagi esitamiseks puudusid vajalikud rahalised vahendid. XXX ei ole seega kinnisvara turul tavapäraseks käibeobjektiks. Kostja II hinnangul ei saanud ta sellise vara võõrandamisega kahjustada ühegi kostja I võlausaldaja huve ning selle vara tagasivõitmine ei kaitse võlausaldajaid vaid vastupidiselt toob neile kohustusi juurde. Vara tagasivõitmise institutsioon ei näe täite- ega pankrotimenetluses ette võimalust võlgniku poolt müüdud vara tasuta tagasi saada. TMS § 195 lg 2 kohaselt tagasivõitmise õiguslikele tagajärgedele kohaldatakse pankrotiseaduse § 119 lõigetes 2-4 sätestatut. Juhul kui hagi rahuldatakse ja kohtuotsus jõustub, ei juhtu muud kui, et hageja ja kostja vahel tekivad vastastikused nõuded, mida saab tasaarvestada. Hagi tagamise taotlusest nähtuvalt hagebki hageja tagasivõidetava vara müügihinda. Hagil oleks perspektiivi, kui kostja oleks omandanud tagasivõidetava vara turuhinnast oluliselt madalamalt ning tagasivõitmise korral saaks kostjale tagastada tema poolt üleantu ning rahuldada ka sissenõudjate/võlausaldajate nõuded. Käesolevas tsiviilasjas selliseid asjaolusid ei esine. PankrS § 119 lg 4 kohaselt, kui tehingu teine pool, käesoleval juhul siis kostja II, on tagasivõidetud tehingu alusel võlgnikule midagi üle andnud, tuleb üleantu talle tagastada, tagastamise võimatuse korral tuleb hüvitada üleantu väärtus käesoleva seaduse § 146 lõike 1 kohaselt. PankrS § 146 lõike 1 punkti 1 kohaselt rahuldatakse vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded esimeses järjekorras. Eeltoodu tähendab sisuliselt seda, et kui kohtuotsusega kostjalt II 1 000 000 krooni välja mõistetaksegi, tuleks see kostjale II tagastada enne hageja nõuete rahuldamist. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-43-07 selgitanud: „PankrS § 110 lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud. See on oluline nt PankrS § 110 lg 1 p-de 2-3 rakendamise seisukohalt.“ Pankrotiseaduse § 110 lg 1 p 2 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve.Hagiavaldus on esitatud TMS § 188 lg 2 alusel, mille kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Kostja II leiab, et Riigikohtu otsus nr 3-2-1-43-07 saab olla aluseks ka TMS § 188 lg 2 tõlgendamisel, kuna mõlemal juhul reguleerib säte tagasivõitmise aluseid ning on ka samas sõnastuses. Kohtuistungil väitis hageja, et TMS § 24 lg 2 teise lause järgi tuleb lugeda täitemenetluse alguseks kuupäev, mil sissenõudja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse, so 06.04.2009. Sellel alusel leiab hageja, et kostja II teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve ning seda tuleb eeldada. TMS § 24 lg 2 sätestab, et täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega loetakse täitemenetlus alanuks. Tähtaja järgimise ja katkemise arvestamisel ning tekkinud täitekulude osas loetakse täitemenetluse alguseks sissenõudja avalduse

kohtutäiturini jõudmise aeg, kui täitmisteade toimetatakse võlgnikule kätte. Seega tuleb hagejal tõendada, et kohtutäitur on täitmisteate võlgnikule kättetoimetanud ning et hageja on 06.04.2009 kohtutäiturile täitmisavalduse esitanud. Hinnates hagile lisatud täitmisavaldust, ei nähtu sellest, millal see on kohtutäiturile esitatud. Hagile lisatud täitmisteatest nähtub, et teade täitemenetluse kohta on koostatud 27.07.2009. Teade on koostatud saatmiseks OÜ-le E-L ning teate väljastamise põhjuseks on kohtutäitur kirjutanud sissenõudja avalduse. Hageja ei tõlgenda TMS § 24 lg 2 siiski õigesti. TMS § 188 lg 2 ei sisalda TMS § 24 lg 2 silmas peetud tähtaegasid. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hageja poolt esitatud avalduste, kostja II vastuväidetega, uurinud kohtuistungil esitatud kirjalikke tõendeid ja ärakuulanud hageja ja kostja II kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Vaidlus puudub järgmiste asjaolude üle: 1) Harju Maakohtu 10.06.2008 määrusega algatati hageja pankrotimenetlus ning Harju Maakohtu 03.07.2008 kohtuotsusega kuulutati välja hageja pankrot (tlk 11-13); 2) võlausaldajate esimene üldkoosolek toimus viidatud kohtuotsusega kindlaks määratud ajal – 06.08.2008 (tlk 14-15), koosolek otsustas hageja lõpetamise ja registrist kustutamise; 3) enne pankroti väljakuulutamist olid hageja seaduslikud esindajad kostja I ja EL(tlk 16), kusjuures viimane hageja juhtimisega ei tegelenud; 4) Maksu- ja Tolliameti 18.04.2008 revisjoniaktiga nr 12-3/290 (tlk 17-27) tuvastati, et hageja jättis tahtlikult (väljendub teadlikus tegevuses võltsitud arvete põhjal valeandmete esitamises maksudeklaratsioonides) deklareerimata ja tasumata perioodi jaanuardetsember 2006 eest tasumisele kuuluvad maksud kokku 825 783 krooni suuruses; 5) 26.02.2009 nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati Maksu- ja Tolliameti nõuet hageja pankrotimenetluses 1 187 465 krooni suuruses II järgu nõudena (tlk 28); 6) Harju Maakohtu 23.01.2009 tagaseljaotsusega mõisteti kostjalt I välja hageja kasuks kahju 1 192 336,28 krooni (tlk 29-30), kohtuotsus jõustus 03.03.2009; 7) hageja esitas kohtutäiturile 06.04.2009 täitmisavalduse 1 192 336,28 kroonise nõude täitmiseks kostja I suhtes (tlk 31-32), kohtutäitur teatas hagejale täitemenetluse algatamisest 27.07.2009 (tlk 33); 8) kostjale I kuulus kinnisasi XXX vald, registriosa nr XXX (tlk 36-37), mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja II 20.10.2008 ja RE08.01.2009; 9) 20.10.2008 sõlmisid kostjad kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu (tlk 38-41), mille alusel kostja I müüs kostjale II XXX vald asuva kinnistu, registriosa nr XXX, 1 000 000 krooni eest (lepingu p 3), millest 500 000 krooni tasus kostja II sularahas lepingu sõlmimisel ja 500 000 krooni kohustus tasuma sularahas 2 pangapäeva jooksul lepingu sõlmimisest; 10) 08.01.2009 sõlmisid kostja II ja RE sama kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu (tlk 42-45), mille alusel kostja II müüs kinnistu 1 000 000 krooni eest, mille ostja tasus kostjale II enne lepingu sõlmimist sularahas (lepingu p 3); 11) 25.06.2008 aruandes (tlk 46-50) märgitu kohaselt on halduri arvates olemas vara tagasivõitmise võimalused; on võimalik, et juhatuse liikme tegevuses esineb raske juhtimisvea tunnused; halduri hinnangul on hageja juhatuse liikme – kostja – omandis oleva kahe kinnistu – XXX ja elamumaa XXX – reaalne väärtus kõrgem kui SEB Panga kasuks seatud hüpoteegid (hüpoteegiga tagatud rahaline kohustus) – kokku 1 524 000 krooni Kooskõlas täitemenetlusseadustiku (TMS) § 187, mis reguleerib võlgniku vara tagasivõitmist täitemenetluses, lõikega 1 võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu

ning nõuda, et kohus tunnistaks TMS IV osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (tagasivõitmine). Tehinguks loetakse TMS IV osa tähenduses ka eseme käsutamist täitemenetluses. Viidatud paragrahvi 2.lõike kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Tagasivõitmise eesmärgiks on tehingu, mille võlgnik tegi peamisel eesmärgiga vältida võla sissenõudmist sundtäitmise kaudu, tagasi pööramine. Hagi esitas OÜ E. L(pankrotis), milline hageja poolt esitatud tõendite (06.04.2009 täitmisavaldus ja Harju Maakohtu 23.01.2009 tagaseljaotsus) kohaselt on TMS §-s 187 nimetatud sissenõudjaks. Tehinguks on poolte vahel sõlmitud 20.10.2008 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõigusleping. Tehingu tagasivõitmise alused tulenevad TMS §-st 188, mille lg 1 järgi tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Viidatud sätte kohaldamiseks peab kohus tuvastama, kas kostja I võlgnikuna sõlmis ülalviidatud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu 3 aasta jooksul enne hagi esitamist ja kas kostja I sõlmis lepingu teadlikult sissenõudja (hageja) huvide kahjustamiseks. TMS § 188 lg 2 kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Seega peab kohus kindlaks tegema ka selle, kas kostja II oli kostja I lähikondne ning kas tehing tehti 6 kuud enne täitemenetluse alustamist või kostja I vara arestimist. Tagasivõitmise TMS § 188 lõikes 1 märgitud üldalused peavad esinema korraga. Vaidlustatud tehingu tegi võlgnik – kostja I. Nimetatut tõendavad ülalviidatud kohtuotsus ja täitmise kohta esitatud viidatud tõendid. Hageja esitas hagi 04.08.2009 ja vaidlusalune tehing tehti 20.10.2008. Seega on hagi esitamise ja tehingu sõlmimise vahe kindlalt alla 3 aasta. Sissenõudja huvide kahjustamise all tuleb mõista majanduslikult ebamõistliku tehingu tegemist, mis halvendab üldiselt tehingu teinud isiku varalist olukorda selliselt, et nii olemasoleval kui ka tulevikus tekkival võlausaldajal muutub võimatuks oma nõue sundtäitmise käigus rahuldatud saada. Huvide kahjustamisega võib tegemist olla siis, kui vara müüdi alla turu hinna. Käesoleval juhul ei ole vara müümine kostja I poolt kostjale II alla turu hinna tõendatud. Kostja II müüs vara edasi sama hinnaga, mille eest ta selle kostjalt I omandas. Vara turuhinda puuduvaid tõendeid ei ole hageja esitanud ega esitada soovinud. Mõlemas lepingus sama hinnaga kinnisasja müümise tuvastas kohus lepinguid võrreldes (lepingute p-d 3). Hageja ei ole tõendanud kostja I poolt kinnistu müümist kostjale II alla turuväärtuse. Müügihinda puutuvat selgitas kostja II 17.20.01.2012 kohtuistungil. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja I teadis tema vastu suunatud nõudest, kuna see nähtub Maksu- ja Tolliameti revisjoniaktist. Nimetatud aktist sellist seisukohta tuletada ei saa. Aktil on vaid akti koostaja allkiri, akti kostjale I tutvustamist või andmist aktist ei tulene. Revisjoniakti vastu võtmise real puuduvad nii nimi, allkiri kui kuupäev. Seega ei tõenda akt kostja I teadmist tema vastu suunatud nõudest. Hageja ei ole tõendanud, et täitedokumendina esitatud Harju Maakohtu 03.07.2008 tagaseljaotsuse kättesaamist kostja I poolt. Seega ei tõenda ka see dokument kostja I teadmist tema vastu suunatud nõudest. Kostjate vahel tehingu sularahas tegemine ei tõenda iseenesest ilmtingimata kostja I eesmärki raha kohtutäituri käsutusse minemise vältimiseks. Eestis on sularahatehingud lubatud. Tõendatud on kostja I poolt täitemenetlusest teadasaamine alles käesoleva menetluse dokumentide, sh täitmisteate, kohtu poolt kostjale I saatmisega. Hageja seisukoha kohaselt kahjustas kostja I võlausaldajate huve ka sellega, et muutis ennast varatuks. Kostja II seletuse kohaselt müüs kostja I kinnistu, kuna tahtis Soome kolida. Kostja elabki käesoleval ajal Soomes. Kohtu arvates on tavapärane, et teise riiki

kolides müüakse senine eluase (käesoleval juhul maja). Teise riiki elama asumise tõttu vara müümisest senise elukoha riigis ei tulene automaatselt, et vara müümisega taheti kahjustada võlausaldajate huve. Riigikohus on 18.11.2009 otsuses nr 3-2-1-113-09 asunud seisukohale, et kinnisasja müügist saadud raha hageja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks mittekasutamine ei muuda müügilepingut võlausaldajate huve kahjustavaks (p 9 lõik IV). Kostja II väidab, et ta võlausaldajate huvide kahjustamisest ei teadnud, mistõttu on heauskne omanik. Kuna hageja ei ole väitnud, et kostja II oleks kostja I lähikondne, ei analüüsi kohus lähikondsusse puutuvat. Lahendada tuleb ka täitemenetluse alustamisse puutuv. Kohtutäitur on lugenud täitmisteate, mis tuleb täitemenetluse võlgnikule, kelleks käesoleval juhul on kostja I, kättetoimetatuks 7.04.2009 akti (tlk 224) alusel. Täitmisteate toimetas kohtutäitur kostja I ema elukohta, allkirja täitmisteate saamise kohta andis kostja I vend. TMS eelnõu seletuskirja kohaselt ei ole tagasivõitmise hagi esitamiseks vajalik täitemenetluse olemasolu. Hagi võib esitada ka enne täitemenetluse alustamist, kui sissenõudjal on täitedokument. Sellest tulenevalt ei käsitle kohus asjaolu, kas kohtutäituri poolt oli õige lugeda täitmisteade kostjale I kättetoimetatuks või mitte. Vaidluse lahendamine ülalmärgitu tõttu sellest ei sõltu. Ülalmärgitud põhjendustel jätab kohus hagi kostja I vastu rahuldamata. Kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise põhjustab hagi rahuldamata jätmine kostja I vastu. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tühistab kohus hagi tagamise, milleks Harju Maakohtu 13.08.2009 määrusega seati kohtulik hüpoteek esimesele vabale järjekohale kostjale II kuuluvale korteriomandile Tallinnas XXX (registriosa nr XXX) OÜ E. L(L) kasuks summas 1 000 000 krooni. Tulenevalt TsMS § 124 lg 1, 134 lg 1 on hagihind 127 823,30 (2x 63 911,65) eurot. Hagi esitamisel oli hageja riigilõivu tasumisest vabastatud 22.09.2009 kohtumääruse alusel. TsMS § 190 lg 7 alusel vabastab kohus hageja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest lugedes mõjuvaks põhjuseks hageja pankrotis olemise. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on kostjatel õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.