H L hagi Veho Eesti Aktsiaseltsi vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, tööle ennistamiseks ja saamata jäänud töötasu saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.05.2011.a otsus
Tsiviilasja hind maakohtus/ apellatsioonimenetluses
1 917,36 eurot/ 1 917,36 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
H L apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): H L (isikukood: xxxxxxxxxxx elukoht: xxxxx xxxxx) tehinguline esindaja Mehis Adamson; Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Veho Eesti Aktsiaselts (registrikood: 10283692; asukoht: Saku vald) tehinguline esindaja vandeadvokaat Priit Manavald
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 26.05.2011.a otsus jätta muutmata.
Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu hageja, H L kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-10-35093 Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.21.07.2010.a esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus tunnistada töölepingu erakorraline ülesütlemine, mis tehti 21.04.2010 avaldusega, tühiseks ja ennistada hageja tööle ning mõista kostjalt välja TLS § 108 alusel töölt puudutud aja eest keskmine töötasu ja menetluskulud. Alternatiivselt, kui hagejat tööle ei ennistata, palus hageja kostjalt välja mõista hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel summas 1 917,36 eurot. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures 09.07.2007 sõlmitud tähtajatu töölepingu alusel kasutatud autode müüjana. 15.04.2010 varastati hagejalt isiklik rahakott, milles oli ka kostjale kuuluv AS-i Eesti Statoil kütuse krediitkaart. Hageja teavitas kostjat juhtunust 16.04.2010. 21.04.2010 ütles kostja hagejaga töölepingu erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 7 alusel, kuna väidetavalt pani hageja toime teo, millega põhjustas süüliselt ja olulisel määral kahju kostja varale või põhjustas kahju tekkimise ohu. Kostja põhistas erakorralist ülesütlemist sellega, et hageja rahakotis oli ka kütuse krediitkaardi PIN-kood ja hageja ei sulgenud viivitamatult kütuse krediitkaarti. Hageja võttis ülesütlemise avalduse vastu 21.04.201. Kostja ei esitanud tõendeid kahju tõenduseks või kahju tekkimise ohu kohta, samuti ei algatatud distsiplinaarmenetlust. Kostja märkis, et juhtunut uurib politsei. Hageja ei nõustunud töösuhte erakorralise ülesütlemisega, kuna selleks puuduvad vastutuse alused ja vajalikud muudatused töölepingus. TLS § 5 lg 1 p 10 kohaselt peab töölepingus olema kirjas viide töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegadele või töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtajad. Seega ei võimalda poolte vahel varem sõlmitud tööleping, ilma vastavaid muudatusi sisse viimata, lõpetada töölepingut erakorralise ülesütlemise teel, sest puuduvad TLS § 12 kohaselt vormistatud muudatused. Töölepingu seadus ei pane automaatselt töötajale varalist vastutust tööandja vara suhtes, selleks eeldatakse TLS §-s 75 sätestatud varalise vastutuse kokkulepet. Poolte vahel 09.07.2007 sõlmitud täieliku individuaalse materiaalse vastustuse leping ei sätesta kütuse krediitkaardi hoidmise eritingimusi ja vastutust, kui see kolmandate isikute poolt varastatakse. TLS § 75 lg 2 p 2, 4 ja 5 mõistes on täieliku individuaalse materiaalse vastustuse lepingu puhul tegemist seaduse mõistes kehtetu varalise vastutuse kokkuleppega, kuna selles puudub selge varalise vastutuse ruumiline, ajaline ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud jaotus. Seega ei saa hageja vastutus tuleneda kehtetust varalise vastutuse kokkuleppest. Kostja ei maksnud hagejale varalise vastutuse kokkuleppe ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist. TLS § 95 lg 2 kohaselt peab tööandja ülesütlemist põhjendama kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis. Kostja viitas üldsõnaliselt kahju tekkimisele, kuid ühtegi tõendit kahju kandmise kohta hagejale ei esitanud. Kostjal ei ole võlaõigusseaduse mõistes kahju tekkinud. TLS § 104 lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Kostja oleks pidanud esmalt sisse viima töölepingu lõpetamise kokkuleppe ja piiritlema varalise vastutuse seaduses kehtestatud korras. Ilma kehtiva varalise vastutuse kokkuleppeta ja kahju olemasolu põhistamata on tegemist töölepingu tühise ülesütlemisega. Kostja ei andnud varastatud kütuse krediitkaarti hagejale allkirja vastu üle, seega ei saanud hageja varastatud krediitkaarti ka sulgeda.
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-10-35093
Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejaga oli ka varem arusaamatusi, kuid nende puhul piirdus kostja suuliste hoiatustega. 20.04.2010 teatas AS Eesti Statoil ärikliendi müügiesindaja kostja juhtkonnale, et ajavahemikul 16.04.2010 - 19.04.2010 tangiti ühe kostja kasutuses oleva krediitkaardiga 6 480 liitrit bensiini. Arvestades väga suurt kogust ja tankimist erinevates tanklates oli selle kütusekoguse tankimine sihipärase kasutamise eesmärgil välistatud. Kostja tegi kindlaks, et kasutati hageja kasutusse antud kaarti. Hageja oli tööl 15.04.2010 ja 16.04.2010 teatas, et hilines tööle tervislikel põhjustel ja lahkus praktiliselt kohe. 19.04.2010 puudus hageja töölt tervislikel põhjustel. Järgmisel päeval tuli hageja tööle, kuid kaardi vargusest ei teatanud. Kostja järelpärimise peale teatas hageja, et temalt varastati rahakott juba 15.04.2010. Kütuse ülemäärase tankimise kohta, teatas hageja seletuskirjas, et temalt varastatud rahakotis oli ka kütusekaardi PIN kood. Hageja sulges varguse avastamise järel kõik isiklikud pangakaardid, kuid unustas sulgeda kostja kütuse krediitkaardi. Vale on hagiavalduses sisalduv väide, et hageja informeeris kostjat juhtunust 16.04.2010. Kostjale tekitati kahju 113 336,19 krooni, mis on AS-ile Eesti Statoil tasutud. Tegemist oli olulise kahjuga, mille tekkimises oli süüdi hageja, kuna ta viivitas kaardi sulgemisega ja/või kostjale juhtunust teatamisega. Tõele ei vasta hageja väide, et tal polnud võimalik kaarti sulgeda. Krediitkaarte saab sulgeda telefoni teel ning oleks piisanud kostja kohesest informeerimisest. Hageja süü seisnes muuhulgas ka kaardi ja PIN koodi hoidmises ühes rahakotis. Sellise tegevusega kaasnev oht ei eelda kaardi kasutusreeglitega tutvumist ja on arusaadav igale mõistlikule inimesele. Arvestades hageja suhtumist juhtunusse, öeldi tööleping 21.04.2010 kostja poolt erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 7 alusel. Hageja pani toime teo, millega põhjustas süüliselt ja olulisel määral kahju kostja varale või kahju tekkimise ohu. Ülesütlemisavalduses põhjendati töölepingu lõpetamist ja see tehti hagejale allkirja vastu teatavaks. Tõendite lisamist ülesütlemisavaldusele kehtiv seadus ette ei näinud. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et kuna hageja töölepingus puuduvad töölepingu seaduse uues redaktsioonis nõutavad töölepingu norminõuded, ei saa töölepingut erakorraliselt üles öelda. Lõpetatud tööleping sõlmiti enne käesoleval ajal kehtiva töölepingu seaduse jõustumist. Käesoleval ajal kehtiva TLS § 131 lg 3 kohaselt kohaldatakse juhul, kui töölepingu tingimus on pärast töölepingu seaduse jõustumist vastuolus seaduse sättega, millest ei ole võimalik lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut. Seega ei muutunud varasema seaduse kehtivusajal sõlmitud töölepingud uue seaduse jõustumisel kehtetuks ega kaasnenud kohustust nende muutmiseks. Kehtiva TLS § 5 kohaselt peab tööandja töötajat teatud tingimustest kirjalikult teavitama. See võib toimuda eraldi dokumendina ja ei too kaasa kohustust varem sõlmitud lepingu teksti kõiki muutusi sisse viia. Väär on hageja väide, et töölepingu seadus ei pane automaatselt töötajale varalist vastutust tööandja vara suhtes ja seab varalise vastutuse tingimuseks TLS § 75 kohase kokkuleppe sõlmimise. TLS § 72 kohaselt on tööandjal töötaja süülise teo korral õigus rakendada võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 3 on kahju hüvitamise nõue üks õiguskaitsevahenditest. Tõele ei vasta hageja väide, et võlaõigusseaduse mõistes kostjal kahju ei tekkinud. Otsese varalise kahju mõiste on defineeritud VÕS § 128 lg-s 3 ja see hõlmab muuhulgas vara vähenemist. Antud juhul võeti kostja arvelt kütust, mille väärtuse võrra kostja vara vähenes. Kostja ei saanud kütuse eest tasumisest keelduda. Juhtunust teada saamisel pöördus kostja viivitamatult politseisse ja juhtunu uurimiseks algatati kriminaalasi nr 10230106447. Seni ei ole kaardi kasutaja isikut kindlaks tehtud ja
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-10-35093 kahju hüvitatud. Kostja ei ole esialgu nõudnud hagejalt kahju hüvitamist, kuna politsei ei ole uurimist lõpetanud ja kahju lõplik suurus ei ole selgunud. Kostja vaidles vastu hageja tööle ennistamisele olenemata ülejäänud nõuete rahuldamisest või rahuldamata jätmisest. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 26.05.2011.a otsuse, millega jättis H L hagi Veho Eesti Aktsiaseltsi vastu rahuldamata. Hagejale öeldi tööleping 21.04.2010 avaldusega üles TLS § 88 lg 1 p 7 alusel, kuna hagejalt varastati tema sõnade kohaselt 15.04.2010 rahakott, milles oli muuhulgas kostjale kuuluv AS-i Eesti Statoil kütuse krediitkaart koos kaardi kasutamiseks vajaliku PIN koodiga. Hageja rikkus kaardi kasutamise reegleid, hoides PIN koodi koos kaardiga ja ei sulgenud viivitamatult varastatud kaarti ega informeerinud kaardi vargusest tööandjat. Varastatud kaardiga võeti välja suur kogus kütust, millega tekkis tööandjale oluline kahju. Hageja võttis omaks, et ta ei teavitanud 16.04.2010.a kostjat talle usaldatud kütuse krediitkaardi vargusest, vaid teavitas kostjat sellest alles 20.04.2010.a, kui kostja nõudis hagejalt tagasi talle tööalaseks kasutamiseks antud kütuse krediitkaarti koos PIN koodiga. Hageja rikkus jämedalt hoolsuskohustust, hoides talle usaldatud kostja kütuse krediitkaardi juures andmeid PIN koodiga, millega sai võimalikuks kaardi varguse tõttu kostja arvel kütuse väljavõtmine perioodil 16.04.2010 - 19.04.2010.a kokku 6 480 liitrit ja sellega kostjale 113 336 krooni ulatuses kahju tekkimine. Hageja ei võtnud rahakoti varguse avastamisel midagi ette krediitkaardi sulgemiseks ja ei teavitanud kostjat kaardi vargusest. Kohus leidis, et kostja oli õigustatud hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 88 lg 1 p-i 7 alusel üles ütlema ning ülesütlemisavaldus on kehtiv. Kuna töölepingu ülesütlemine ei ole tühine, jääb rahuldamata hageja nõue töölepingu lõpetamiseks kohtu poolt (TLS § 107 lg 2) koos hüvituse saamisega (TLS § 109 lg 1). Hageja väited, mille kohaselt ei ole temaga sõlmitud töölepingusse sisse viidud uue töölepinguseaduse järgseid tingimusi ja temaga sõlmitud individuaalse varalise vastustuse leping ei vasta kehtiva TLS §-le 75, on asjakohatud, sest need ei oma puutumust töölepingu ülesütlemise kehtivuse või tühisusega. TLS § 131 lg 1 ja 3 kohaselt enne 01.07.2009.a sõlmitud töölepingutele kohaldatakse alates 01.07.2009.a töölepingu seaduses sätestatut. Kui töölepingu tingimus on pärast töölepingu seaduse jõustumist vastuolus seaduse sättega, millest ei ole võimalik lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut. Käesoleval juhul on vaidlus hageja poolt töölepingujärgsete kohustuste rikkumise ja töölepingu ülesütlemise kehtivuse üle, mitte hageja varalise vastustuse ja selle suuruse üle. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega tuvastatakse Veho Eesti Aktsiaseltsi poolse H L töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja lõpetatakse H L tööleping TLS § 107 lg 1 kohaselt ning mõistetakse Veho Eesti Aktsiaseltsilt hüvitis TLS § 109 lg 1 kohaselt H L 1 kuu keskmise palga ulatuses.
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-10-35093 Asjas puuduvad tõendid ja kohtupoolsed tuvastused apellandiga töösuhte lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 7 alusel. TLS § 95 lg 2 paneb kostjale töölepingu ülesütlemise põhjendamise kohustuse ning TsMS § 230 lg 1 kohaselt on kostjal kohustus oma väiteid tõendada. Seda ei ole tehtud, mistõttu on põhjendamatu Veho Eesti Aktsiaseltsi poolt H L töölepingu erakorraline ülesütlemine. Kohus on jätnud tuvastamata kostjal kahju tekkimise. Kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles viidates TLS § 88 lg 1 p-le 7, mille koosseisuliseks tunnuseks on süüline ja olulisel määral kahju tekitamine tööandja varale või kahju tekkimise ohu loomine. Hageja viitas menetluses korduvalt, et kostja ei olnud kahju kirjeldades järjepidev. Erakorralise ülesütlemise avalduses on kostja märkinud kahju tekitamise, menetluses on kostja esindaja jäänud paljasõnaliselt kahju tekkimise ohu loomise juurde. Kohus oleks pidanud tuvastama, tuginedes esitatud tõenditele, kas kostjal tekkis kahju või kas hageja põhjustas kahju tekkimise ohu. Nimetatud kahe asjaolu tõendite alusel tuvastamata jätmine ei võimalda kohtul kohaldada TLS § 88 lg 1 p-i 7, kuna eeldusi pole nõuete kohaselt kontrollitud. TsMS § 229 lg 1 ja 2 kohaselt ei ole tsiviilasjas tõendiks poole ütlused (v.a vande all antud ütlused), ega poolte esindajate ütlused. Muid tõendeid kostja kahju (või kahju tekkimise ohu) olemasolu kohta ei ole esitanud. Asjakohane tõend ei ole tabelarvutus, millel puudub pealkiri, adressaat ja arvude selgitav sisu, kuna selle alusel ei ole võimalik seostada kostjat ja AS-i Eesti Statoil, kui kaardiomanikku. TsMS § 232 lg 1, § 436 lg 2 ja § 438 lg 1 kohaselt tuleb kohtul võtta seisukoht asjas esitatud tõendite kohta. Kohus ei ole lahendis viidanud, milline esitatud tõenditest tõendaks hageja poolt kostjale olulise kahju põhjustamist või kahju tekkimise ohu loomist hageja poolt. Kohus ei ole viidanud, mille alusel on kohus pidanud kostja esitatud arvudega tabelit kahju tõendavaks dokumendiks. Kohus on eiranud TsMS § 436 lg 3 nõuet, kuna asjas ei ole ühegi tõendiga tõendatud kostjal kahju tekkimine ja kohus on andnud tuvastuse kostja esindajate paljasõnaliste väidete alusel. Kohus on eiranud TSMS § 438 lg-t 1, kuna väites hagejapoolset kahju tekitamist, ei ole esitatud selget viidet tõenditele, mida kohus on lahendi tegemisel aluseks võtnud. Kohus on viidanud, et kahju tekkis kostjal, aga lahendist ei selgu, kuidas sellise otsustuseni jõuti. Ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et hagejalt varastatud kütuse krediitkaart oleks kuulunud kostjale, või et selle kaardi eest oleks kostjale esitatud mingi rahaliselt hinnatav nõue. Asjas ei ole tõendatud kostja varade vähenemine, millele on paljasõnaliselt viidanud kostja ja hiljem ka kohus. AS Eesti Statoili kütuse krediitkaardi üldtingimuste kohaselt kuulus kaart AS-ile Eesti Statoil, mistõttu muude tõendite puudumisel saab teha järelduse, et varade vähenemine on toimunud kütuse ettevõttel, mitte kostjal. Kolmandale isikule kahju tekitamist ei saa lugeda TLS § 88 lg 1 p-i 7 kohaldamise eelduseks. Kuna kohus on jätnud tuvastamata, kellele hageja väidetav hooletu käitumine kahju tekitas, ei saa väita, et on täidetud TLS § 88 lg 1 p 7-i kohaldamise eeldused. Kohus ei ole tuvastanud, millist kostja korraldust hageja rikkus ja kas esines hageja hooletus. TLS § 88 lg 1 p-i 7 kohaldamise eelduseks on töötajapoolne süüline kahju tekitamine olulises ulatuses või kahju tekkimise ohu loomine. Süü määratlemisel on kohus osundanud hageja hooletusele ja lojaalsuse puudumisele töökohustuste täitmisel. Samas ei ole otsuses märgitud, millist töölepingu tingimust hageja rikkus, kui ta hoidis oma rahakotis nii kütuse krediitkaarti kui PIN koodi. Tunnistaja U. Kariku ütlustega on tuvastatud, et mingeid eritingimusi kaardi
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-10-35093 PIN koodide hoidmiseks kostja ettevõttes kehtestatud ei olnud. Rahakotis olnud PIN koodi lehe kirjutas tunnistaja, kui andis hagejale kütuse krediitkaardi. Tunnistaja ütluste ja hageja seletuste kohaselt pidi hagejale antud kaart olema piiratud limiidiga, 500 krooni kuus. Kostja seaduslik esindaja ega tunnistaja ei osanud selgitada, miks kaardil piirang puudus. AS Eesti Statoil üldtingimuste kohaselt ei olnud keelatud PIN koodi hoidmine kaardiga samas kohas. Hageja leiab, et kohtul tulnuks tema süü väljaselgitamiseks tuvastada, millist kostja korraldust või kehtestatud nõuet (mis temale oli teatavaks tehtud) hageja rikkus. Kohus pidanuks tuvastama asjas esitatud tõendite alusel, milles seisnes hageja süü. Asjas esitatud tõendite ja tunnistaja ütluste alusel ei teavitatud hagejat AS-i Eesti Statoil abinumbrist, millelt oleks saanud kaarti sulgeda. Hagejapoolset kaardi sulgemata jätmist on kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise põhistusena esile toonud, mis oli hageja jaoks võimatu tingimus, kuna puudus ettevõtte sisene käitumisreegel sellisteks olukordadeks. Kohus ei ole tuvastanud hageja süüks arvatavat käitumist tõendite ja tuvastatud asjaolude taustal, vaid oma siseveendumuse kohaselt, eirates sellega TSMS 438 lg-s 1 esitatud nõuet. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks alust. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Kostja esitas kohtumenetluses asjaolud, mille alusel sai kohus järeldada, et esinesid töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks olevad asjaolud. Kostja tõi kohtu ette asjaolud, mille kohaselt hoidis hageja kütuse krediitkaarti koos selle kasutamist võimaldava PINkoodiga ning ei teavitanud koheselt peale kaardi vargust ei tööandjat ega kaardi väljastajat. Nende asjaolude alusel tegi maakohus õige järelduse, et töötaja rikkus olulisel määral töölepingut ning tegemist oli sedavõrd olulise töölepingu rikkumisega, mis annab tööandjale õiguse tööleping erakorraliselt üles öelda. Sellise käitumise pinnalt võib järeldada, et selliselt käituva töötaja tegevuse tagajärjel võib tööandja vara olulisel määral ohtu sattuda ning sedavõrd tavalisi ja iga tsiviilkäibes osaleja jaoks teada olevaid hoolsuskohustusi rikkuva töötaja puhul ei saa tööandjalt töösuhte jätkumist mõistlikult võttes eeldada. Käesoleva vaidluse puhul ei tule tuvastada, kas ja kui suures ulatuses kostjale kahju tekkis, sest käesoleva vaidluse raames kostja hagejalt kahju hüvitamist ei nõua. Antud juhul on oluline tuvastada, kas hageja tegutses viisil, mille tõttu sattus kostja vara säilimine olulisel määral ohtu ning kas hageja käitumist hinnates saab järeldada, et kostjalt ei saa selliselt oma tööandja varasse suhtuva töötajaga töölepingu jätkumist mõistlikult eeldada. Nimetatud küsimustele tuleb vastata jaatavalt. Iga mõistlik inimene peab mõistma, et krediitkaardi ja selle PINkoodide koos hoidmine loob ohu, et kaarti võidakse õigustamatult kasutada. Iga mõistlik inimene peab mõistma, et krediitkaardi varguse korral tuleb teha viivitamatult kohaseid jõupingutusi selleks, et kaardi kasutamine välistada. Käesoleval juhul hageja vastavaid kohustusi rikkus. Seejuures on oluline rõhutada, et hageja sulges varastatud rahakotis olnud enda isiklikud maksevahendid.
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-10-35093
8.Need hageja väited, et kostja ei olnud kehtestanud täpset kütusekaartide hoidmise korda ning et kostjale ei olnud teatatud kaardi väljastaja telefoninumbrit, millele helistades oleks hageja saanud kütusekaarti sulgeda, ei haaku kehtiva tööõigusega ning ei saa olla apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks. Töötajal lasuvad töölepingust tulenevalt ka sellised kohustused, mida ei ole töötajale detailse kirjelduse esitamisega teatavaks tehtud. Nii lasub töötajal üldine hoolsuskohustus, mille raames peab töötaja näitama töölepingust tulenevate kohustuste täitmisel üles sellist hoolsuse määra, mida võib ühelt konkreetse töötajaga sarnaselt töötajalt tavaliselt mõistlikult eeldada. Sellise kohustuse rikkumine võib viia töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguse tekkimiseni. Tavaliselt võib ühelt töötajalt eeldada, et ta hoiab tööandjale kohustusi tekitava krediitkaardi PIN- koode krediitkaardist eraldi ja teeb rahakoti varguse korral lisaks enda kaartide sulgemisele viivitamatult ka tööandja kaardi sulgemiseks kohaseid jõupingutusi. Eespool viidatud kohustuste rikkumise aluseks olevad asjaolud tuvastas maakohus õigesti, viidates seejuures asjaolude tuvastamist võimaldatavatele tõenditele. Kuigi reaalse kahju tekkimine ei ole antud juhul põhjapaneva tähendusega, ei saa apellandiga nõustuda selles, et kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kahju tekkimise kohta esitatud tabellaarne dokument vastab dokumentaalse tõendi nõuetele, olgugi, et sellel tõendil ei ole apellandile meelepäraseid instrumente. Apellant leidis, et see asjaolu, et kahju tekkis või oleks võinud tekkida kostjal, ei ole tõendatud. Sellise väitega ei saa nõustuda. Olukorras, kus tööandjale väljastatakse krediitkaart, mille kasutamine sõltub PIN- koodi sisestamisest ja olukorras, kus krediitkaarti hoitakse koos PIN- koodiga ning olukorras, kus kaardi vargusest koheselt ei teavitata, võib tekkida tööandjal kaardi kasutamisest tulenevalt raha maksmise kohustus. Ka see apellandi väide, et kaardi osas pidi kehtima 500-kroonine kuulimiit, ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et väidetav limiit oleks tähendanud seda, et limiiti ületavalt ei ole võimalik kütust tankida. Sellisele väitele vaidles kostja vastu ning kaardi tingimustele viidates muutis usutavaks selle, et 500-kroonine kuulimiit tähendas seda, et seda summat ületava kütusetarbimise eest tuli eraldi tasuda. Oluline on rõhutada ka seda, et krediitkaartidele mingi limiidi kehtestamine ei muuda lubatavaks elementaarse hoolsuskohustuse rikkumist. Menetluskulude jaotus
9.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Mare Merimaa
Kaupo Paal
Ande Tänav
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.