Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

lk 3 töölepingu nr 134 punktis 6.1.3. ning töölepingu muutmise kokkuleppe punktis 6.2.2. nimetatud 3-st komponendist (sh ooteajast). Nimelt ei ole eelneva käsitluse kohaselt normtunnitasuga hõlmatud töökohal tellimuste ja tööülesannete täitmise ootamisel viibitud aeg (normtunnitasu ei sisalda tasu ooteaja eest), mil ükski klient tööde teostamist ei telli (kusjuures selliseid päevi on esinenud korduvalt). Samuti ei ole normtunnitasuga hõlmatud näiteks pärast 1 normtunni ulatuses töö tegemist ülejäänud 8-tunnisest tööpäevast 7 tunni jooksul töökohal tellimuste ja tööülesannete täimise ootamisel viibitud aeg (on ju ilmselge, et näiteks 1 normtunni ulatuses tehtava õlivahetuse eest kliendilt nõutav ega töötajale makstav tasu ei kompenseeri ülejäänud 7 tunni jooksul ilma reaalse töö tegemiseta töökohal viibimist). Selline olukord on aga vastuolus varasemalt viidatud töölepingu nr 134 punktis 6.1.3. ning töölepingu muutmise kokkuleppe punktis 6.2.2. sätestatuga, mille kohaselt tuleb maksta tasu ka ooteaja eest. Eeltoodust nähtub selgelt ja üheselt, et normtunnitasu ei ole samastatav ega kattu 3komponendilise töötasu arvestamise korraga. Pigem on normtunnitasu näol tegemist ühena 3-st töötasu arvestamise komponendist - töögraafikujärgse töötamisega - ning lisaks oleks lepingu kohaselt tulnud AS-1 Silberauto Eesti töötajale töötasu maksmisel arvestada ka ülejäänud 2-s punktis sätestatut, mida aga, nagu varasemalt korduvalt öeldud, senini tehtud ei ole. Hageja arvates on igale mõistlikule, keskmise elukogemusega inimesele arusaadav, et olukord või leping, mille kohaselt makstakse töötajast mittesõltuva töö puudumisel töötasu vaid reaalselt teostatud töö eest, on ebaproportsionaalne ja töötaja õigusi lubamatult kahjustav, kuna näiteks päeval, mil tõepoolest ühtegi tellimust ei ole tööandjale esitatud (näiteks 25.03.2011.a), peab töötaja ometi viibima töökohal ja olema valmis töö tegemiseks, kuid tööandja sellise aja eest tasu ei maksa ning samas ei ole töötajal võimalik sissetulekut teenida ka mujal. Võlaõigusseaduse § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik, kuid kahetsusväärselt ei ole AS Silberauto Eesti seda õigusaktiga määratud kohustust järginud. Samuti on AS Silberauto Eesti oma eelkirjeldatud tegevusetusega rikkunud Töölepingu seaduse (TLS) §-s 28 lg 2 p 1 ja 2 sätestatud kohustusi töötaja kokkulepitud tööga kindlustamisel ning kokkulepitud tingimustel töötasu maksmisel. Vastavalt TLS §-s 35 sätestatule peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole tööd andnud. TLS § 37 lg 1 sätestab küll erandi töötasu vähendamise puhuks, kuid see erand saab olla vaid tähtajaline ning töötasu vähendamine saab olla tingitud vaid ettenägematutest, tööandjast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest, mil ta ei saa töötajale kokkulepitud ulatuses tööd anda. Käesoleval juhul ei ole AS Silberauto Eesti tegevusetuse näol aga tegemist mitte TLS §-s 37 lg 1 kirjeldatud erandi kohaldamisega, vaid töölepingu nr 134 lisa nr 3 punktides 6.2. ja 6.2.2. kokkulepitud kohustuste täitmatajätmisega. Tulenevalt AS Silberauto Eesti-poolsest lepingu mittetäitmisest esitas hageja 23.03.2011.a vastava nõude väljamaksmata töötasu maksmiseks tähitud kirjaga ka AS-le Silberauto Eesti. Nõudes palus ta välja maksta alates 01.01.2010.a tasu ooteaja eest, mil tööandjal ei olnud tööd anda, kuid mil ta viibis töögraafikujärgselt töökohal tellimuste ja tööülesannete täitmise võimalust oodates, võttes arvestuse aluseks alates 01.01.2010.a

lk 4 talle tööandja poolt tasustamata ooteaja tundide arvu ja talle AS Silberauto Eesti autolukkseppade palgasüsteemi alusel omistatud IV kategooria normtunnitasu ja lisatasu summa e tunnitasu (6.2 eurot) korrutise. 30.03.2011.a seisuga on hageja täpsustanud talle tööandja poolt tasustamata ooteaja tundide arvu ning see on 553 tundi, mistõttu nõue AS Silberauto Eesti vastu on 30.03.2011.a seisuga 3428.60 eurot. Nõude aluseks oleva väljamaksmata ooteaja tundide arvutuskäigu ja arvestuse kohta on hagile lisatud ka eraldi tabel. Olles tutvunud töövaidluskomisjoni nimetatud otsusega, leiab hageja, et see on vastuoluline ja adekvaatselt põhjendamata, mistõttu ei saa nõustuda selles toodud seisukohtadega (v.a tõdemusega, et tööoperatsiooni teostamise eest makstavas tasus ei saa sisalduda tasu võimaliku töö ootamise aja eest töökohal või tehnoloogiliste pauside eest). Töövaidluskomisjoni otsuses on ära märgitud mitmed AS Silberauto Eesti-poolsed tööaja arvestust puudutavate nõuete rikkumised. Näiteks leidis töövaidluskomisjon, et AS-s Silberauto Eesti puudub tööaja arvestus (arvestust on peetud vaid sooritatud tööoperatsioonide üle). Samuti tuvastas töövaidluskomisjon, et hageja on teinud AS-s Silberauto Eesti töötades tööd ka üle kokkulepitud aja, kuid tööaja arvestuse puudumise tõttu ei kajastu see kusagil. Seoses tööaja arvestuse puudumisega nentis töövaidluskomisjon, et ei ole võimalik kindlaks teha, kui mitu tundi oli töötaja oma tööpäevast tükitööga hõivatud ja kui mitu tundi ta üldse päevas tööd tegi, kuna sellekohaseid dokumente ei ole tööandja töövaidluskomisjonile esitanud (24.05.2011 .a kuupäeva kandva otsuse lk 2, alt II lõik). Viimatinimetatud põhjendusega (komisjonile ei ole esitatud arvestust oma tööaja kasutamise kohta) jättis töövaidluskomisjon ka hageja nõude rahuldamata, kuid nüüd heideti talle ette, et töötaja ei ole esitanud komisjonile arvestust oma tööaja kasutamise kohta. Sisuliselt asus töövaidluskomisjon selliselt talitades hagejalt nõudma tööandja kohustuste täitmist ja asetas tööaja arvestuse pidamise kohustuse meelevaldselt töötajale. Hageja leiab, et selline käsitlus ja tõendamiskoormuse ümberasetamine on meelevaldne, ebaproportsionaalne ja kehtiva õigusega selges vastuolus. On ilmselge, et töötajalt ei saa nõuda tööandja tegematajätmise kompenseerimist. Samuti ei saa jätta töötaja õigusi tööandja puudujääkide tõttu kaitseta. Hageja on seisukohal, et tema nõue tööandja vastu on tõendatud ja tõendatav olemasolevate, töökohustuste täitmist ja töötasu maksmist tõendavate dokumentidega. Nimelt kajastub AS Silberauto Eesti müügitellimuste väljavõttel perioodil 01.01.2010.a kuni 30.04.2011.a kogu hageja poolt teostatud tööoperatsioonide hulk ja kestus. Hageja leiab, et nimetatud müügitellimuste väljavõte, samuti selle alusel talle väljamakstud töötasu kinnitavad palgasedelid ning ka Maksu- ja Tolliameti tõend hagejale väljamakstud tulu kohta on adekvaatsed, piisavad ja ka ainuvõimalikud olemasolevad tõendid talle tööandja poolt väljamaksmata töötasu arvestamiseks. Nimelt nähtub müügitellimuste väljavõttest konkreetse tööoperatsiooni teostamiseks ettenähtud normtundide arvestus ning need tunnid päevade kaupa kokku arvestades on ilmselge, et kostja ei ole olnud taganud töö olemasolu 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas. Iseenesest nõustub hageja töövaidluskomisjoni märkusega, et ühe tööoperatsiooni sooritamiseks võib kuluda rohkem või vähem tööaega kui selleks on tehase poolt ette nähtud, kuid leiab, et pelgalt sellise paljasõnalise ja puhtteoreetilise mõttekäiguga ei ole mingil juhul võimalik esitada vastuväidet tema nõudele ega jätta üldse nõuet rahuldamata. Selliselt talitades on töövaidluskomisjon loonud olukorra, kus vaidluse poolelt nõutakse

lk 5 kõigi asjaolude igakülgset dokumentaalset tõendamist, kuid komisjon ise eirab seda enda nõuet täielikult ega tugine enda järeldustes dokumentaalselt tõendatavatele asjaoludele. Viimatikirjeldatud tegevus on aga lubamatu ja kõigi üldtunnustatud õiguspõhimõtetega selges vastuolus. Hageja on veendunud, et igale keskmise elukogemusega mõistlikule inimesele on arusaadav, et näiteks müügitellimuste väljavõttel 28.03.2011.a kuupäeval kajastatud 5 toimingu (koguajaga 2,2 tundi) teostamisele ei ole parimas usus tegutsemise korral võimalik reaalselt kulutada näiteks 8 tundi. On ilmselge, et kõik eraettevõtted on loodud ja suunatud kasumi teenimisele ning ükski ettevõte ei saa lubada olukorda, mil järjepidevalt ületatakse konkreetse töö teostamiseks ettenähtud aega, kuna see oleks majanduslikult hävitav ja kahjulik. Seega ei ole võimalik, et tehase poolt ettenähtud 2,2 normtunni ulatuses töö teostamisele kuluks reaalses elus näiteks 8 või veelgi rohkem tunde. Seega viibis hageja näiteks 28.03.2011.a 5,8 tundi ooteajal (ja näiteks 29.03.2011.a 6,8 tundi), mille eest talle ei ole tasu makstud kuigi töölepingus on tasu sellise aja eest ette nähtud. Eelkirjeldatud näitel ei saa nn normtunni ja reaalselt konkreetse töö tegemiseks kulunud aja väidetava ja võimaliku erinevuse hindamisel tugineda taas kord vaid paljasõnalistele ütlustele. Kogu AS-s Silberauto Eesti töötatud aja jooksul ei ole hagejale määratud ühtegi noomitust ega karistust. See fakt kinnitab, et järelikult on tööandja aktsepteerinud tema tööga toimetulekut ning märkimisväärseid või järjepidevaid puudusi töös ei ole esinenud. Seetõttu on veelkord alusetud töövaidluskomisjoni oletuslikud väited, et konkreetsete normtundide teostamiseks võis kuluda oluliselt rohkem tunde kui ette nähtud. Vastupidises olukorras tekib küsimus, et kui hageja ei oleks tööga ettenähtud ajal järjepidevalt hakkama saanud, siis miks ei ole tööandja juba ammu midagi ette võtnud ega adekvaatselt ja operatiivselt, seaduses ettenähtud viisil käitunud? Kuna tööandja aga viimativiidatud samme ette võtnud ei ole, ei ole ka eluliselt usutav, et tööandja oleks pika aja vältel hoidnud palgal töötajat, kes oma tööga ettenähtud aja jooksul hakkama ei saa. Eelnevat kokku võttes leiab hageja, et töövaidluskomisjoni seisukoht selle kohta, et töötaja ei ole tõendanud, et vaidlusalusel perioodil oli ajavahemikke, mil tööandja ei kindlustanud teda tükitööga, kuna ühe tööoperatsiooni sooritamiseks võib kuluda rohkem või vähem tööaega, kui selleks on tehase poolt ette nähtud, on paljasõnaline ja tõendamata. On küll inimlikult ja objektiivselt arusaadav, et tõepoolest võib teatud juhtudel kuluda ühe tööoperatsiooni sooritamiseks rohkem või vähem tööaega, kui selleks on tehase poolt ette nähtud, kuid konkreetset vaidlust lahendades tuleb tugineda kindlatele ja objektiivselt hinnatavatele ja kontrollimist võimaldatavatele faktidele. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Lisaks ei saa jätta mainimata, et olukorras, mil teatud tööoperatsiooni teostamiseks kulub rohkem aega kui normtunde ette nähtud, siis tingimata on ka töid, mille teostamine läheb kiiremini kui selleks aega on planeeritud. Selliselt kompenseeritakse ju normtundide ületamiste juhtumid ja kogu tööaja arvestus on taas tasakaalus (kui mitte ettevõtte kasuks), kuid enamasti kulub konkreetsete tööoperatsioonide teostamiseks siiski aega just ettenähtu piires. Töövaidluskomisjon, asudes seisukohale, et töötaja ei ole esitanud komisjonile arvestust oma tööaja kasutamise kohta, pidades esitatud tõendeid ebapiisavateks, oleks pidanud eelkõige kaaluma, kas töötajal on täiendavalt võimalik üldse uusi tõendeid esitada. Sellise asjaolu analüüsimist aga töövaidluskomisjoni otsusest ei nähtu. Käesolevat vaidlust silmas pidades ei saagi hageja hinnangul inimlikult nõuda töötajalt täiendavate tõendite esitamist, kuna selliseid tõendeid lihtsalt ei eksisteeri. Absurdne oleks eeldada, et juhuks,

lk 6 mil tööandja peaks kunagi tulevikus eksima näiteks tööaja arvestuse pidamise korra vastu, peaks töötaja ise alates tööleasumisest pidama arvestust oma tööaja kohta (näiteks 10 aasta jooksul). Eelkõige on tööaja arvestamine tööandja kohustus ning viimase poolt arvestuse pidamata jätmine ei saa tuua kaasa negatiivseid tagajärgi töötajale. Kuna käesoleva vaidluse puhul ei ole pooltelt reaalselt võimalik nõuda täiendavaid tõendeid, tuleb vaidlus ka sisuliselt lahendada olemasolevate tõendite alusel. Kuna hageja esitatud hagi aluseks olev tasustamata ooteajatundide arvestus on matemaatiliselt kontrollitav ja järgitav, saab ja tuleb seda pidada korrektseks ja usaldusväärseks hagi aluseks. Iga konkreetse päeva või kuu osas, mil kostja väidab, et väljatoodud ooteaja tundide arv ei vasta tema arvates tegelikkusele, peab kostja enda väiteid kontrollitavate tõenditega kinnitama. Ainult sel viisil on tagatud asja lahendamise järgitavus ja läbipaistvus. Hageja leiab, et tema poolt esitatu ümberlükkamata jätmisel tuleb lähtuda esitatud, kehivatest väidetest ja andmetest. Samuti leiab hageja, et põhjendamatu ja ebaseaduslik on töövaidluskomisjoni poolt tema avalduse rahuldamata jätmine täies mahus. Kui töövaidluskomisjon sedastas, et on esinenud ka päevi, mil hageja on küll töögraafikujärgselt töökohal tellimuste ja tööülesannete täitmise võimalust oodates viibinud, kuid tööandjal ei olnud tööd anda (näiteks 25.03.2011.a), oleks avaldus/nõue tulnud rahuldada osaliselt. Lisaks väärib märkimist, et palgasedelitel on töötasu äranäitamisel kasutatud määratlust „tunnipalk", mitte näiteks „tasu normtundide eest" ega „tasu teostatud tööoperatsioonide eest". Kui AS Silberauto Eesti väidab, et palgaleht kajastab just arvestust kuu jooksul teostatud tööoperatsioonide (normtundide) kohta, siis peab ta seda asjaolu eraldi tõendama, kuna dokumentidel on kajastatud arvestusena just tunnipalk. Kostja selgitused „tunnipalga" mõiste käsitlemisel on aga paraku taas kord vaid ühepoolsed ja ennastõigustavad. Vastusena kostja vastuväidetele on hageja kohtule selgitanud järgmist: Kohut eksitav on kostja vastuse punktis 2.6 esitatud väide, mille kohaselt on hageja väidetavalt teinud tööoperatsioone ajaliselt kauem kui see on kostja või kontserni juhistega ette nähtud. Nimetatud väitesse puutuvalt tuleb taas rõhutada, et varasemalt ei ole kostja sellise pretensiooniga esile tulnud ning selline etteheide ei ole ka eluliselt usutav, sest ei ole ju võimalik lõputult venitada mingi tööoperatsiooni sooritamisega. Lepitakse ju sõiduki töökotta toonud isikuga kokku sõiduki kättesaamise aeg, mistõttu tehakse tööd enamasti ikkagi just ettenähtud aja jooksul ja õigeaegselt. Puutuvalt kostja vastuse punktis 2.9 toodud selgitusse, mille kohaselt võimaldatakse töötajatel teha tööd sobiva kiirusega, märgib hageja, et antud käsitlus on asjassepuutumatu, kuna kogu käesoleva vaidluse küsimus ei ole töö tegemise kiiruses vaid selles, et tööandjal pole vastavalt sõlmitud töölepingule maksnud tasu ooteaja eest, mil tal pole töötajale olnud tööd anda. Hageja arvates on väär kostja vastuse punktis 2.10 esitatu, nagu oleks hageja 31.01.2011.a ja 28.02.2011.a teinud vastavalt 30,5 ja 53,4 „normtunni" ulatuses tööd. Enda eelkirjeldatud väitega moonutab kostja kahetsusväärselt fakte ega avalda kohtule kõiki asjassepuutuvaid, asjakohaseid ja objektiivseid põhjuseid vastavate näitajate kohta. Kõnealuste kuupäevade osas on oluline märgata asjaolu, et tegemist on kalendrikuude viimaste kuupäevadega. Nimelt on tööandja nendel kalendrikuu viimastel päevadel kajastanud hageja poolt kogu kalendrikuu vältel teostatud tööd, mitte ühe päeva jooksul sooritatud toimingud. Kirjeldatud juhtumitel on tegemist näiteks piimaveoautode remonti puudutavate juhtumitega, mil töökäsud vormistatud arveteks alles kuu lõpus.

lk 7 Vastavate veokite kasutuskorda ja otstarvet silmas pidades on need sõidukid viibinud remondis õhtupoolikutel, kuna hommikuti on neid taas kasutada vaja ning peale lõunat tuuakse sõidukid tagasi töökotta, et siis remondiga jätkata. Selliselt võib ühe auto remont kesta pikemat aega, kuid kogu teostatud töö eest koostatakse arve alles kuu lõpus. Selliselt kajastatakse vastav töö ka töökäskude tabelis, mis aga ei tähenda mingil juhul, et reaalsuses kogu kuu vältel tehtud toimingud oleksid sooritatud ühe päeva jooksul. Hageja leiab, et väärad, alusetud, pahatahtlikud ja omakasupüüdlikud on kostja vastuse punktides 2.17 ja 2.18 toodud etteheited, nagu oleks hageja valinud klientide poolt esitatavate tellimuste seast vaid endale meelepärasemaid ja kõrgemalt tasustatavaid tööülesandeid. Selline olukord ei ole reaalsuses võimalik. Kui kostja selliselt nüüd väidab, jääb arusaamatuks, miks ta siis taas õigeaegselt ise midagi ette ei võtnud sellise töötaja käitumise suhtes, mis ei vasta töölepingu tingimustele ega ka iga keskmise elukogemusega mõistliku inimese arusaamisele töösuhtest. On esinenud küll 2 juhtumit, mil hageja on keeldunud tööülesande täitmisest seoses ohuga enda elule ja tervisele, kuid selline töö tegemistest keeldumise alus on kooskõlas Töölepingu seaduse (TLS) §-ga 15 lg 1 p 5. Rohkem tööst keeldumisi olnud ei ole, mistõttu kostja sellised etteheited on selgelt pahatahtlikud ja hageja arvates vaid kostja poolt teadlikult hagejat halvustava eesmärgiga esitatud. Selgituseks kostja vastuse punktis 2.19 esitatud märkusele, mille kohaselt ei ole hageja põhjendanud, mille alusel ta leiab, et kostja on rikkunud temaga sõlmitud töölepingut, tuleb osundada TLS §-le 35 lg, mille kohaselt peab tööandja maksma töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Käesoleval juhul vaidlevad pooled vaid asjaolu üle, kas tööandja poolt töötajale makstud (makstav) töötasu hõlmab endas ka tasu ooteaja eest, mille maksmiseks on tööandja töölepingu järgi kohustatud, või mitte. AS Silberauto Eesti on kogu käesoleva vaidluse kestel läbivalt ja järjepidevalt rõhutanud, et töötasu makstakse normtunnitasu süsteemi alusel, mille kohaselt makstakse töötajale palka töötatud normtundide eest, kusjuures normtunnina käsitletakse tükitöömahtu, mille arvestamisel lähtutakse Daimler-Chrysleri poolt väljatöötatud töökulunormist operatsiooni teostamiseks, mis on kliendile arveks vormistatud. Eraldi on AS Silberauto Eesti rõhutanud, et normtundide arvestus näitab teostatud tööoperatsioonide hulka, mitte selleks reaalselt kulunud aega. AS Silberauto Eesti sellised selgitused on vastuolus nii elementaarse eesti keele mõistekasutuse kui loogikareeglitega. -Eesti keele seletava sõnaraamatu (www.eki.ee) kohaselt tähendab mõiste „hulk" kogust, arvu või määra. Kogus, arv, määr ja hulk on matemaatika kui täppisteaduse mõisted, mis on väljendatavad matemaatiliste suuruste, terminite ja väärtustega, mille arvutamine on nii üheselt kontrollitav erinevate valemitega kui allutatav erinevatele teoreemidele. -Eesti keele seletava sõnaraamatu (www.eki.ee) kohaselt tähendab mõiste „aeg" nii lõputut, piiramatut kui piiratud kestust, vältust, ajalõiku, ajavahemikku. Aeg on füüsikaline nähtus, mida ei saa defineerida teiste suuruste kaudu. Erinevalt matemaatilistest mõistetest defineeritakse aega mõõtmise kaudu. Eesti keele seletava

lk 8 sõnaraamatu (www.eki.ee) kohaselt tähendab mõiste „maht" määratlemata aega, ajalist võimalust. Tulenevalt kasutatavate mõistete täpsest määratlusest ei saa vaid juba keeleteaduslikust e lingvistilisest käsitlusest lähtudes sisaldada üheselt mõõdetav, kindlate suurustega väljendatav ja matemaatiliste tehetega kontrollitav näitaja - hulk -endas ajas ja ruumis kestvat, teiste suuruste kaudu defineerimatut näitajat - aega. Seetõttu on väär väita, et hulk sisaldab endas aega (AS Silberauto Eesti selgituse kohaselt näitab normtundide arvestus teostatud tööoperatsioonide hulka ning tööoperatsioonide hulk peaks nende käsitluse kohaselt endas hõlmama muuhulgas ka tasu ooteaja eest, kuna eraldi tasu ooteaja eest ei ole kunagi makstud). Ooteaeg kui aeg ei ole mõõdetav koguseliselt, arvuliselt ega määraliselt, vaid aja arvutamisel tuleb silmas pidada konkreetse perioodi kesvust. Seega aeg ja hulk on täiesti erinevad mõisted ja üks ei saa sisaldada teist ega vastupidi. Ühtlasi kasutatakse normtunni mõiste selgitamisel viitamist tükitöömahule, kuid tükitöö saabki olla tükitöö vaid ühes ja konkreetses tähenduses - s.o. reaalselt tehtud töö, mitte sisaldada tasu ooteaja eest. Enda väidete kinnituseks ei ole AS Silberauto Eesti välja toonud, kui palju konkreetselt (mitu eurot) sisaldab 1 normtunni eest makstav palk tasu ooteaja eest, sealhulgas kui pika ooteaja eest (mitme ooteaja minuti või tunni eest). Hageja soovis asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kostja vastuväited ja põhjendused Kostja hagi ei tunnista ja palub kohtul jätta selle rahuldamata. Kostja soovib tema vastu esitatud hagi suhtes avaldada alljärgnevad seisukohad ning vastuväited: Poolte vahel on 09.03.2009. a. sõlmitud tööleping nr 134 ja 06.08.2009. a. eelnimetatud töölepingu muutmise kokkulepe (hagiavalduse lisad nr 1 ja 4). Mõlema dokumendi VI peatükis {"Töötasu") sisaldub täpselt ühesugune termini "normtund" definitsioon: "Normtund e. tükitöömaht on Daimler-Chrysleri poolt väljatöötatud töökulunorm operatsiooni teostamiseks, mis on kliendile arveks vormistatud. " Vaidluse eset silmas pidades on järgnevalt oluline rõhutada, et mõiste "normtund" tähistab (hoolimata sõnast "tund") tükitöömahtu, mitte aga tööajakulu. Kostja nõustub, et mõiste "normtund" kasutamine tähistamaks mitte tööaega, vaid tükitöömahtu, võib kontekstiväliselt esmapilgul tunduda ebatavapärane. Samas tuleb lisaks töölepingus sätestatule (normtund tähistab töölepingus ühemõtteliselt tükitöömahtu) arvestada ka vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele või väljenditele tavaliselt antavat tähendust. Mõiste "normtund" ei tähista tükitöömahtu mitte ainult hageja ja kostja vahelises töölepingus, vaid kõigis kostja poolt sõlmitud töölepingutes ning lisaks enamike (kui mitte kõigi) ülemaailmselt levinud automarkide ametlikes esindustes üle kogu Eesti. Asjaolu, et hageja palgalehel on mõiste "normtunni" töötasu raamatupidamislikult kirjendatud kui "tunnipalk", ei muuda veel töölepingus sisalduvate kahepoolsete kokkulepete sisu ega töö tasustamise süsteemi. Palgalehe kirjetel sisalduvad veel teisedki terminoloogilised ebatäpsused (nt kasutatakse kehtiva termini "töötasu" asemel kehtivuse kaotanud terminit "palk", ka peale 01.01.2011. a. väljastatud palgalehtedel on töötasu suurus jätkuvalt kajastatud Eesti kroonides, mitte eurodes jne); arvestades seda, et kirjete muutmine on seotud oluliste kulutustega arvutiprogrammi uuendamiseks ning et kirjete sisu on iseenesest õige ja ebatäpse termini või kehtivuse kaotanud vääringu kasutamine palgalehel ei riku reaalselt töötaja õigusi, ei ole kostja seni veel jõudnud kirjete muutmist tehniliselt läbi viia.

lk 9 Hageja on remondilukksepana töötanud (vaheaegadega) üle kahekümne aasta (sh kostja Kuressaare esinduses alates 09.03.2009. a. kuni töölt lahkumiseni hageja omal soovil 24.05.2011. a.), mistõttu on vähetõenäoline, et ta sai mõiste "normtund" tähendusest esmakordselt aru alles 23.03.2011. a., mil ta kostja vastu oma nõude esitas või 25.04.2011. a., mil ta pöördus oma nõudega Lääne inspektsiooni töövaidluskomisjoni. Seega jõudis hageja kostja juures enne eelnimetatud nõuete esmakordset esitamist töötada üle kahe aasta, kusjuures töö tasustamise põhimõtteid ei ole antud aja jooksul kordagi muudetud. Nagu sätestab poolte vahel sõlmitud tööleping, tähistab mõiste "normtund" sellist töötaja poolt teostatud tükitöömahtu (tööoperatsiooni), mis on tööandja kliendile arveks vormistatud. Mõiste "normtund" ei tähista ajakulu, mis kulub töötajal eelnimetatud tükitöömahu (tööoperatsioonid) teostamiseks. Asjaolust, et töötaja on mingi ajavahemiku jooksul teostanud teatud arvu tööoperatsioone, ei saa seega teha mitte ühtki järeldust selle kohta, kui suure osa oma tööajast oli töötaja reaalselt eelnimetatud tööoperatsioonide teostamisega hõivatud. Arusaadavalt ei pruugi kahel töötajal, kellel on erinev vilumusaste ning kellest üks suudab teha tööd teisest kiiremini, kuluda ühe ja sama tööoperatsiooni teostamiseks täpselt sama palju aega. Ka üks ja sama töötaja võib teatud tööoperatsiooni, mida ta on varem sooritanud palju kordi, teostada nüüd juba väga kiiresti ning mõnda teist tööoperatsiooni, mida ta sooritab alles esmakordselt, teostada üsna aeglaselt. Seetõttu ei saa ka kostja mõõta ega tasustada tööoperatsioonide teostamiseks kuluvat aega, kuivõrd selline palgasüsteem seaks teenimatult eelisseisundisse vähem vilunud ja aeglasemad töötajad, kes teostavad selliseid tööoperatsioone, milles neil on vähem kogemusi. Eeltoodud põhimõtteid arvestades on iga automargi valmistajatehas (antud juhul Daimler AG, endise ärinimega DaimlerChrysler AG) kehtestanud nii oma klientide kui ka lepingupartnerite töötajate huvides universaalselt kehtivad tükitöönormid ("normtunnid", saksa keeles "Arbeitswert") kõigi tööoperatsioonide teostamiseks kõigis vastava automargi ametlikes esindustes üle kogu maailma. Seega on igale võimalikule auto juures teostatavale tööoperatsioonile (mille koguhulk võib ulatuda kümnetesse tuhandetesse) fikseeritud kindel "normtundides" väljendatud nominaalväärtus ning kliendi poolt tasutava arve suurus ja autolukksepa poolt antud tööoperatsiooni teostamise eest saadav tasu ei saa sõltuda sellest, kas antud töö teostas aeglane ja algaja autolukksepp, kellel kulus selleks rohkem aega, või kiire ja kogenud autolukksepp, kes teostas tööoperatsiooni märksa kiiremini. Töötaja, kes sooritab tööoperatsioone kvaliteetselt ja kiiresti, suudab oma 8-tunnise tööpäeva jooksul teostada neid oluliselt rohkem, kui töötaja, kes töötab aeglaselt. Seejuures on töötaja töö tasustamise aluseks, nagu eelnevalt selgitatud, mitte tööoperatsiooni sooritamiseks reaalselt kuluv aeg, vaid töötaja poolt teostatud tööoperatsioonide hulk mingis ajavahemikus (igale tööoperatsioonile on valmistajatehas sõltuvalt selle raskusastmest omistanud "normtundidena" väljendatud kindla väärtuse, mis on ka töötajale teada). Järelikult on efektiivsemalt ja kiiremini töötava töötaja poolt teostatud "normtundide" hulk (ja seega ka töötasu) ühes tavalises kaheksatunnises tööpäevas oluliselt suurem kui aeglasemalt töötava töötaja poolt teostatud "normtundide" hulk. Eeltoodust tulenevalt võib küllalt tavapäraseks pidada olukorda, kus kiirema töötaja poolt kaheksatunnises tööpäevas teostatud "normtundide" hulga nominaalväärtus võib olla kaheksast oluliselt suurem (nt töötaja suudab tööpäeva jooksul teostada mitte 8, vaid lausa 16 "normtundi") ning aeglasemalt töötava töötaja "normtundide" nominaalväärtus võib olla kaheksast jällegi oluliselt väiksem (nt töötaja suudab tööpäeva jooksul teostada mitte

lk 10 8, vaid ainult 4 "normtundi"). Olukorda, kus teostatud "normtundide" arv vastaks täpselt tööpäeva ajalisele kestusele, võib seega pidada mitte reegliks, vaid harvaesinevaks juhuslikku laadi kokkusattumiseks. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja nõustuda hageja seisukohaga (hagiavalduse lk 4-5), mille kohaselt hageja loeb ise ennast halvaks ja tööga järjepidevalt mitte hakkama saavaks töötajaks ainult seetõttu, et tal kulus tööoperatsioonide sooritamiseks väidetavalt rohkem aega ja et tema poolt teostatud "normtundide" arv oli mingi tema poolt valitud ajavahemiku lõikes väiksem kui tema tööpäevade ajalise kestuse summa. Arusaadavalt kajastub kiirema ja aeglasema töötaja poolt teostatud erinev "normtundide" hulk nende töötasu erinevuses, kuid eeltoodu ei luba veel pidada aeglasemat ja vähem "normtunde" teostavat töötajat "halvaks" või "tööga järjepidevalt mitte hakkama saavaks". Kostja hinnangul on inimlikult mõistetav, et töötajate võimed on erinevad ja kõik töötajad ei saagi teostada kõiki tööoperatsioone täpselt sama kiirusega. Ei kostja ega valmistajatehas ei ole kehtestatud minimaalset "normtundide" arvu, mille teostamine töötajale on kohustuslik ja mille mittesaavutamisel loetakse töötaja töötulemused automaatselt mitterahuldavateks. Kostja on võimaldanud kõigil oma töötajatel (sh ka hagejal) alati teha tööd töötajate endi poolt valitud kiirusega, leides et võimalus teostada kiire ja efektiivse tegutsemise korral lühema aja jooksul rohkem "normtunde" (ning saada seega suuremat tasu) peaks töötajaid juba iseenesest piisavalt motiveerima, mistõttu oleks täiendav tööandja-poolne sekkumine siinkohal liigne ja ebavajalik. Hageja on väitnud, tuginedes müügitellimuste väljavõttele perioodil 01.01.2010. a. kuni 30.04.2011. a. (hagiavalduse lisa nr 9), et tema poolt väljavalitud teatud kuupäevadel on hageja poolt teostatud "normtundide" hulk võrdlemisi väike ning et "ülejäänud osa" tööpäevast ei olevat hageja olnud tööga hõivatud. Hageja on toonud siinkohal hagiavalduse tekstis erinevates kohtades näidetena välja näiteks 28.03.2011. a. (tööpäeva kestus -8 tundi; teostatud tööoperatsioonide hulk - 2,2 "normtundi") ja 29.03.2011. a. (tööpäeva kestus - 8 tundi; teostatud tööoperatsioonide hulk - 1,2 normtundi"). Kostja juhib tähelepanu sellele, et täpselt samast dokumendist võib tuua ka arvukalt vastupidiseid näiteid, näiteks 31.01.2011. a. (tööpäeva kestus - 8 tundi; teostatud tööoperatsioonide hulk - 30,5 "normtundi") ja 28.02.2011. a. (tööpäeva kestus - 8 tundi; teostatud tööoperatsioonide hulk -53,4 "normtundi"). Hageja loogikast juhindudes, mille kohaselt ei olevat tööandja teda 28.03.2011. a. ja 29.03.2011. a. piisaval määral tööga kindlustanud, peaks seega järelduma ka see, et 31.01.2011. a. ja 28.02.2011. a. "pikendas" tööandja tema 8-tunnilisi tööpäevi vastavalt üle 30- ja üle 50-tunnisteks, mis on (24tunnist ööpäeva arvestades!) arusaadavalt absurdne ja võimatu. Seega tõestavad hageja enda poolt esitatud näited ja tõendid veenvalt ja üheselt seda, et "normtund" on tükitöö (mitte aga tööaja) ühik ning et tükitöö ühikute arvestusel puudub vähimgi seos töö teostamiseks reaalselt kulunud tööajaga. Eeltoodust tulenevalt on hagiavalduses hageja poolt tehtud arvestused, milles ta võrdleb omavahel sisuliselt võrreldamatuid suurusi (hageja tööaja kestus ja tema poolt tööaja jooksul tehtud tükitöö hulk ehk "normtunnid"), ebaõiged ja meelevaldsed. Aja- ja tükitöö ühikud kuuluvad erinevatesse kategooriatesse ning nende omavaheline liitmine ja lahutamine ei anna mingit ratsionaalset ega mõistuspärast tulemust. Seejuures on ebaõige pidada "normtundi" isegi keskmiseks tööoperatsioonile kuluvaks ajaks, kuivõrd kõigi töötajate võimed tööoperatsioone sooritamisel on erinevad ning isegi suhteliselt aeglane töötaja võib mõnda spetsiifilist tööoperatsiooni, mida ta eriti hästi teostada oskab, sooritada kiiremini kui nii mõnigi temast kiirem töötaja. Pealegi ei teosta kostja kontrolli

lk 11 oma töötajate poolt teostatud tööoperatsioonide soorituste kiiruse üle, ei nõua neilt näiteks vähemalt kaheksa "normtunni" teostamist ühes kaheksatunnilises tööpäevas ega karista neid selle eest, kui mõne tööoperatsiooni teostamiseks kuluva aja nominaalväärtus on oluliselt suurem kui antud tööoperatsioonile omistatavate "normtundide" nominaalväärtus. Töö reaalseks tegemiseks kuluvast ajast ei sõltu seega ei töötaja töötasu ega kliendile esitatava arve suurus. Nagu töövaidluskomisjon õigesti tuvastas, pole ei hageja ega kostja antud juhul pidanud arvestust kostja tööaja kasutamise kohta. Käesolevaga juhib kostja kohtu tähelepanu sellele, et mitte ükski õigusakt ei kohusta tööandjat jälgima või pidama detailset arvestust selle kohta, kuidas töötajad oma tööaega reaalselt kasutavad. Kostja ei ole rajanud ulatuslikku oma töötajate jälgimissüsteemi, mille alusel oleks tagantjärgi tuvastatav, kuidas hageja oma tööaega kasutas, st näiteks kui suure osa tööajast tegeles hageja reaalselt tööülesannete täitmise ning kui suure osa ajast tööväliste asjadega, kas hageja sooritas kõiki tööülesandeid maksimaalselt kiiresti ja efektiivselt või oleks ta saanud sooritada neid veelgi kiiremini ja efektiivsemalt, kui palju pause hageja tööülesannete täitmise käigus tegi ning kas nimetatud pausid olid alati põhjendatud jne. Kostjal puudub ka vajadus sellise süsteemi järele, sest töötajate tasustamine toimub mitte tööaja-, vaid tükitöö ("normtundide") põhiselt ning seega peaks eelkõige iga töötaja ise olema huvitatud sellest, et ta tegeleb tööajal tööülesannete täitmise, mitte aga kõrvaliste asjadega. Hageja on arvestuse tööaja kasutamise kohta (st arvestus selle kohta, kuidas töötaja oma tööaega kasutab) ebaõigesti samastanud tööaja arvestusega (st arvestus selle kohta, millal töötaja tööl viibib). Viimatinimetatud arvestus on kostjal iseenesestmõistetavalt olemas, kuid sellel puudub igasugune seos hageja poolt esitatud nõudega, kuivõrd hageja tasustamine toimus tükitöö-, mitte ajapõhiselt. Tööaja arvestuses ei fikseerita mitte seda, millega töötaja töö juures parajasti tegeleb ja milliseid konkreetseid tööülesandeid ta täidab, vaid seda, millised on töötaja tööpäevad ning millal töötaja tööpäev algab ja millal lõpeb. Hageja poolt väljatoodud perioodil (01.01.2010-30.03.2011. a.) töötas hageja tavapärastel tööaegadel, st viis päeva nädalas esmaspäevast reedeni, kellaaegadel kas 08.00-17.00 või 09.00-18.00 (sh ühetunnine lõunapaus), vastavalt kokkuleppele oma otsese ülemusega. Neil üksikutel juhtudel, mil hageja tegi kokkuleppel oma otsese ülemusega ületunnitööd, kompenseeriti ületunnitöö hagejale jooksvate kokkulepete alusel koheselt töölepingu seaduse § 44 lg-s 6 sätestatud korras (vaba aeg ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses) ja hagejal võimaldati järgnevatel päevadel vastavalt tema soovile kas hiljem tööle saabuda või varem töölt lahkuda. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et hoolimata sellest, et hageja heidab kostjale ette tööaja arvestuse puudumist (pidades selle all tegelikult ilmselt silmas tööaja kasutamise arvestuse puudumist, millist arvestust aga kostja pidama ei pea), ei ole hageja ise suutnud viidata mitte ühelegi konkreetsele juhule, mil tema poolt tehtud ületunnitöö oleks väidetavalt jäänud eelpool kirjeldatud viisil kompenseerimata. Hageja pole väidetavalt kompenseerimata ületunnitöö osas kogu pooltevahelise töösuhte vältel esitanud kostjale mitte kordagi mitte ainsatki pretensiooni, samuti pole väidetavalt kompenseerimata ületunnitöö hageja poolt töövaidluskomisjonile avalduse ega ka mitte käesoleva hagiavalduse esemeks. Seetõttu on kõik hageja sellekohased väited asjasse mittepuutuvad ning tuleb jätta tähelepanuta. Hageja seisukoht, mille kohaselt oleks kostja pidanud teda lisaks teostatud "normtundidele" eraldi tasustama ka sellise tööaja eest, mis hagejal ei kulunud otseselt

lk 12 "normtundide" alusel tasustatava tükitöö tegemiseks, on ekslik. Kostja on juba selgitanud, et arvestust hageja tööaja kasutuse üle ei ole peetud (kuivõrd selliseks arvestuseks ei kohusta kostjat õigusaktid ning selle järgi puudub ka praktiline vajadus). Seetõttu ei ole võimalik määratleda väidetavalt "normtundide" mittetegemiseks kulunud aja kestust ega analüüsida näiteks seda, kas hageja teostas ikka igal üksikul juhul "normtunde" maksimaalselt efektiivselt ja kiiresti või ise tekitas omapoolse aeglase töö ja põhjendamatute pausidega olukorra, kus tema poolt teostatud "normtundide" hulk oli mingil perioodil suhteliselt väike. Arusaadavalt ei hõlmanud hageja tööülesanded töökohas pelgalt "normtundide" alusel tasustatava tükitöö tegemist. Hageja kui autolukksepp sooritas tööülesandeid valdavalt iseseisvalt, mistõttu pidanuks ta erinevate tellimuste vahelisel ooteajal jooksvalt tegelema ka näiteks vajaminevate tööriistade võtmise, korrasoleku ja korrektse ärapaneku tagamise, oma töökoha puhtuse ja korrashoiu, vajalike varuosade tellimise, dokumentatsiooni vormistamise, tööalase infovahetuse, enesetäiendamise ning paljude muude küsimustega. Vastavalt poolte vahel 09.03.2009. a. sõlmitud töölepingu nr 134 punktile 6.1.3. ja 06.08.2009. a. sõlmitud töölepingu muutmise kokkuleppe punktile 6.2.2. sisaldab hagejale makstav töötasu tasu ametikohast tulenevate tööfunktsioonide täitmise eest, milleks on töölepingu kohaselt muuhulgas ka töögraafikujärgne töökohal tellimuste ja tööülesannete täitmiseks valmisolek ehk ooteaeg. Eeltoodust tuleneb ühemõtteliselt, et kostja ei pidanud tasustama hagejat nn "ooteaja" eest täiendavalt või eraldi, vaid et tasu nn "ooteaja" eest loeti poolte kokkuleppel sisalduvaks töötasus, mida kostja arvestas ja maksis hagejale kogu töösuhte vältel töölepingu punkti 6.2. ja töölepingu muutmise kokkuleppe punkti 6.1. kohaselt eelpool kirjeldatud viisil ehk siis "normtundide" alusel. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole hageja suutnud antud juhul tõendada nn "ooteaja" kestust, kuivõrd ei hageja ise ega ka kostja ei ole pidanud arvestust selle üle, kuidas hageja oma tööaega kasutas ja mida täpselt ta oma tööajal tegi. Hageja poolt viidataval ajavahemikul pole kostja Kuressaare esinduses olnud mitte ainsatki tehnoloogilist pausi või katkestust, mis oleks alati teinud töö tegemise võimatuks ning töökoda on olnud alati avatud tavapärastel lahtiolekuaegadel. Küll on töö autoremonditöökojas (sarnaselt enamike teiste teeninduse valdkonna töödega) sesoonse iseloomuga ja võib arusaadavalt olla erineva perioodilise intensiivsusega (nt rehvivahetuse perioodil on tööd rohkem ja tellimuste järjekorrad pikemad, mõnel teisel perioodil võivad järjekorrad ka puududa). Töö erinev intensiivsusaste erinevatel aegadel on töö loomulik osa ning tööandjal on arusaadavalt võimatu tagada aastaringselt sellist ühtlast klientide voogu, et töökojas puuduksid järjekorrad ning kõik töötajad oleksid samas kogu aeg hõivatud "normtundidena" tasustavate tööülesannete täitmisega. Arusaadavalt on iga "normtundide" alusel tasustav töötaja (sh ka hageja) eelkõige huvitatud selliste tööülesannete teostamisest, mille eest omistatav "normtundide" väärtus on suhteliselt kõrge, kuid tööülesanne ise on samas (antud töötaja kogemusi arvestades) suhteliselt lihtne ning töötajal kulub selle täitmiseks vähem aega. Samas ei saa tööandja klientide poolt esitatavate tellimuste puhul garanteerida oma töötajatele just nimelt suhteliselt kõrgema "normtundide" väärtusega tööde tellimusi ega tõrjuda tagasi selliseid klientide tellimusi, millele autode valmistajatehas on omistanud suhteliselt väiksema "normtundide" väärtuse. Seetõttu sai hageja teostada just nimelt neid töid, millele kliendid tellimusi esitasid, kusjuures tema töö võis töö iseloomu arvestades tõepoolest perioodiliselt olla erineva intensiivsusastmega.

lk 13 Eeltoodust ei ole aga võimalik järeldada, nagu poleks hageja olnud ajal, mil ta "normtunde" ei teostanud, tööga hõivatud. Nn "ooteaeg", mille jooksul täidavad töötajad eelnevalt kirjeldatud teisi tööülesandeid, kuulub loomuliku osana iga klientide teenindamisega seonduva töö (nt autolukksepp, juuksur, poemüüja) juurde, kuivõrd klientide vahetpidamatu voog tööpäeva algusest kuni lõpuni ei ole võimalik ja teatud juhtudel võib tööandja poolt kõige kõrgemini tasustatavatele tööülesannetele kuluv aeg moodustada suhteliselt väikese osa kogu tööajast tervikuna (nt müügitehingu läbiviimiseks kuluv aeg müüjal, kelle töötasu sõltub läbimüügist). Ei töötaja ega tööandja ei kontrolli kliendivoogu, sellest tulenevat töö intensiivsusastet ega saa elimineerida võimalust, et tellimuste täitmise vahelisel ajal võib lühiajaliselt esineda ka nn "ooteaega". Samavõrd ei ole töötajal endal (ega ka mitte tööandjal) vähimatki kontrolli selle üle, milliseid tellimusi kliendid esitavad ja milliseid tööülesandeid töötaja täitma peab. Autolukksepp ei tohiks klientide poolt esitavate tellimuste seast "valida" endale meelepäraseid (st lihtsamaid ja kõrgemini tasustavaid) tööülesandeid. Kui hageja oleks töösuhte vältel võtnud vastu kõik talle kostja poolt pakutud tööülesanded (tegemata nende seas tööülesannete tasuvuse ja lihtsuse kriteeriumitest lähtuvat eelvalikut), oleks tema poolt teostatud "normtundide" koguhulk olnud kindlasti märkimisväärselt suurem. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja ei ole oma põhilisi väiteid tõendanud ega näidanud, millal ja kui kaua ei teinud ta tööd seetõttu, et kostja talle väidetavalt tööd ei andnud. Samuti pole hageja selgitanud, mille alusel ta leiab, et kostja on rikkunud temaga sõlminud töölepingut ning et tasu nn "ooteaja" eest ei sisaldu töölepingu järgi makstavas ja "normtundide" alusel arvestatavas töötasus (kuigi pooltevaheline tööleping just nimelt seda selgesõnaliselt sätestab). Tulenevalt eeltoodust leiab kostja, et hageja nõue on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kuigi kostja ei jaga kõiki Lääne inspektsiooni töövaidluskomisjoni seisukohti, jõudis ka töövaidluskomisjon samasugusele lõppjäreldusele. Kostja palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Sarnaselt hagejaga on ka kostja nõus asja kirjaliku menetlusega ega pea vajalikuks asja lahendamist kohtuistungil. Kostja hinnangul puudub võimalus asja lahendamiseks kompromissiga. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, tutvunud asjas esitatud dokumentidega, leidis, et esitatud hagi on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel: Kuni 01. 07. 2009.aastani kehtinud Palgaseaduse § 2 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest (lg. 1). Palgaseaduse § 3 lg. 2 järgi töötaja palgatingimused ja nende muudatused määratakse kindlaks töölepingus.

lk 14 seletatud: tükitöömaht, mis on DaimlerChrysleri poolt väljatöötatud töökulunorm operatsiooni teostamiseks, mis on kliendi arveks vormistatud. Samas lepingus on töötaja tööajaks määratud 8 h päevas (täielik tööaeg). Tööaeg kella 8.00-17.00.

lk 15 Kohus ei pea tõenäoseks, et töömahu arvestus toimus n.ö töökulunormi järgi, palka aga maksti ajapalgana. Kui palga arvestus oleks toimunud tunnitasuna peaks tööandja suutma esitada ka tööaja arvestuse, mille järgi palga arvutamine toimus. Tööandja tööaja arvestust pidanud ei ole. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et juhul kui töötasustamise tingimustes lepitakse kokku tasu maksmine ooteaja ja tööseisaku aja eest, ei saa see tasu sisalduda tükitöö tasus ja vähemalt selle aja osas peaks tööandjal olema arvestus ja selle eest tasustamine peaks toimuma iseseisva arvestuse alusel. Igal juhul tuleks palgatingimused formuleerida kõigi jaoks üheselt arusaadavalt, et neid ei peaks tõlgendama. Hageja ei ole tõendanud, kui pika aja tööajast oli ta sunnitud tööd ootama ja millises mahus peaks tööandja talle maksma tasu ooteaja või tööseisaku eest. Kohtu hinnangul ei piisa selle tõendamiseks hageja enda poolt koostatud arvestusest. See tähendab, et esitatud nõue on ebaselge ja tuleb jätta rahuldamata Menetluskulud TsMS § 162 järgi hagimenetluses kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

Kohtunik: Külli Mõlder

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.